Uskusin päris kaua, et kõik oluline algab tundest. Et kui ma suudan midagi piisavalt tugevalt ette kujutada, piisavalt õigesti läbi elada, piisavalt siiralt seesmiselt kogeda, siis hakkab elu liikuma. Nagu kõigepealt sünnib sees üks kindel emotsioon ja alles siis tuleb sellele välismaailm järele.
See mõte tundus loogiline. Ausalt öeldes tundub see esmapilgul siiani loogiline. Sest inimene ju kogeb elu tunnetena. Kui miski teeb haiget, siis ma tunnen seda. Kui miski annab lootust, siis ma tunnen seda ka. Nii on väga lihtne uskuda, et just tunne on kõige alguspunkt. Et tunne lükkab maailma liikuma.
Aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas mind häirima üks väike vastuolu. Miks on nii, et mõni päev ma tunnen ennast väga kindlalt, aga mitte midagi ei muutu? Ja miks on nii, et mõnikord muutub midagi olulist hoopis siis, kui ma ei tunnegi midagi väga suurt? Miks mõned kõige pöördelisemad hetked ei tule mitte eufooria või suure sisemise laenguga, vaid hoopis vaikse äratundmisena?
Ma jäin selle üle mõtisklema, sest olin ise kogenud seda kummalist lõhet. Oli hetki, mil ma püüdsin ennast justkui õigesse seisundisse sundida. Püüdsin tunda rohkem tänu, rohkem kindlust, rohkem elevust, rohkem usku. Püüdsin ennast veenda, et nüüd ma olen õiges sageduses või õiges meeleolus või õiges sisemises kohas. Aga seal sees oli ikkagi mingi pingutus. Midagi natuke kramplikku. Ja see kramplikkus reetis kogu asja ära.
Sest kui ma päriselt usuksin, et miski on juba osa minu elust, kas ma siis üritaksin seda nii meeleheitlikult tunda? Võib-olla mitte. Võib-olla ma lihtsalt oleksin teistsugune inimene. Võib-olla see ongi see koht, kus ma enda sees eksisin. Mitte pahatahtlikult, mitte rumalusest, vaid lihtsalt harjumusest. Ma pidasin tunnet allikaks, kuigi võib-olla oli see hoopis tagajärg.
Tagantjärele vaadates tundub mulle, et ma ajasin sageli segamini kaks asja. Üks on emotsioon, mis tuleb ja läheb. Teine on sügavam sisemine hoiak selle kohta, kes ma üldse olen. Ma ei osanud seda varem nii nimetada, aga ma hakkasin tasapisi märkama, et minu tunded ei teki päris tühja koha pealt. Need tulevad millegi pealt. Millegi eelneva pealt. Nagu pinnale kerkiv laine, mille all on juba ammu olemas palju suurem ja sügavam liikumine.
Mis peitub emotsioonide taga siis, kui ma lõpuks vaiksemalt vaatama jään
Uskusin päris kaua, et kõik oluline algab tundest. Et kui ma suudan midagi piisavalt tugevalt ette kujutada, piisavalt õigesti läbi elada, piisavalt siiralt seesmiselt kogeda, siis hakkab elu liikuma. Nagu kõigepealt sünnib sees üks kindel emotsioon ja alles siis tuleb sellele välismaailm järele.
See mõte tundus loogiline. Ausalt öeldes tundub see esmapilgul siiani loogiline. Sest inimene ju kogeb elu tunnetena. Kui miski teeb haiget, siis ma tunnen seda. Kui miski annab lootust, siis ma tunnen seda ka. Nii on väga lihtne uskuda, et just tunne on kõige alguspunkt. Et tunne lükkab maailma liikuma.
Aga mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem hakkas mind häirima üks väike vastuolu. Miks on nii, et mõni päev ma tunnen ennast väga kindlalt, aga mitte midagi ei muutu? Ja miks on nii, et mõnikord muutub midagi olulist hoopis siis, kui ma ei tunnegi midagi väga suurt? Miks mõned kõige pöördelisemad hetked ei tule mitte eufooria või suure sisemise laenguga, vaid hoopis vaikse äratundmisena?
Ma jäin selle üle mõtisklema, sest olin ise kogenud seda kummalist lõhet. Oli hetki, mil ma püüdsin ennast justkui õigesse seisundisse sundida. Püüdsin tunda rohkem tänu, rohkem kindlust, rohkem elevust, rohkem usku. Püüdsin ennast veenda, et nüüd ma olen õiges sageduses või õiges meeleolus või õiges sisemises kohas. Aga seal sees oli ikkagi mingi pingutus. Midagi natuke kramplikku. Ja see kramplikkus reetis kogu asja ära.
Sest kui ma päriselt usuksin, et miski on juba osa minu elust, kas ma siis üritaksin seda nii meeleheitlikult tunda? Võib-olla mitte. Võib-olla ma lihtsalt oleksin teistsugune inimene. Võib-olla see ongi see koht, kus ma enda sees eksisin. Mitte pahatahtlikult, mitte rumalusest, vaid lihtsalt harjumusest. Ma pidasin tunnet allikaks, kuigi võib-olla oli see hoopis tagajärg.
Tagantjärele vaadates tundub mulle, et ma ajasin sageli segamini kaks asja. Üks on emotsioon, mis tuleb ja läheb. Teine on sügavam sisemine hoiak selle kohta, kes ma üldse olen. Ma ei osanud seda varem nii nimetada, aga ma hakkasin tasapisi märkama, et minu tunded ei teki päris tühja koha pealt. Need tulevad millegi pealt. Millegi eelneva pealt. Nagu pinnale kerkiv laine, mille all on juba ammu olemas palju suurem ja sügavam liikumine.
Hetk, mil ma hakkasin märkama, et mina ei oota ainult muutust, vaid ootan luba olla keegi teine
Ühel hetkel sain ma aru, et võib-olla ma ei oodanudki tegelikult tulemust. Võib-olla ma ootasin hoopis luba. Luba olla see inimene, kellel see tulemus juba on. See vahe tundub väike, aga minu jaoks ei olnud see sugugi väike.
Kui ma midagi ootan, siis ma olen sellest veel eraldi. Mina olen siin ja see asi on seal. Mina olen praegune ja see teine elu on kusagil eespool. Seal tekibki see lõhe, mida ma nii hästi tundsin. Ma võin sellest unistada, ma võin seda igatseda, ma võin seda isegi hetkeks läbi tunnetada, aga kusagil sees jääb ikka alles mõte, et see ei ole veel päriselt minu oma.
See tekitas väsimust. Mitte alati kohe, aga aja jooksul küll. Sest kui inimene peab kogu aeg midagi taga ajama, isegi seesmiselt, siis ta hakkab lõpuks elama justkui nihkes. Nagu praegusest hetkest natuke eemal. Nagu ta oleks pidevalt teel iseenda juurde, aga mitte kunagi päriselt kohal.
Ma hakkasin märkama, et suur osa minu sisemisest pingest tuli just sellest. Mitte soovist endast, vaid sellest, et ma kohtlesin soovitut kui midagi eraldi. Midagi, mida tuleb veenda, meelitada, välja teenida või välja tunda. Ja mida rohkem ma seda püüdsin, seda rohkem kinnitasin ma iseendale, et seda veel ei ole. See oli peen vastuolu, aga väga mõjuv.
Tegelikult muutus midagi alles siis, kui ma hakkasin vaikselt lubama endale mõtet, et ehk ei pea ma kogu aeg tõestama, et olen valmis. Ehk piisab sellest, et ma lõpetan vanal moel endast mõtlemise. Mitte ühe suure tseremooniaga, mitte valjult, vaid sisemiselt. Lihtsalt nii, et mingid vanad enesekirjeldused ei ole enam automaatsed.
See ei käinud minu puhul üleöö. Ma ei ärganud ühel hommikul täiesti uue inimesena. Pigem hakkasin ma märkama, et mõned mõtted ei kõla enam minu sees sama usutavalt kui varem. Mõni vana hirm tundus äkki nagu kulunud mantel, mida ma enam ei taha selga panna. Mitte sellepärast, et keegi ütles, et ma ei tohi, vaid sellepärast, et see lihtsalt ei tundunud enam päris.
Ja see pani mind mõtlema, et võib-olla muutus algabki just sealt. Mitte suurest tundest, vaid väikesest sisemisest nihkest selles, mida ma pean enda kohta tõeks.
Miks uus elu ei tundu alati suur ja sähvatav
Mina arvasin varem, et kui midagi päriselt muutub, siis see peab kuidagi võimsalt tunduma. Nagu sisemine plahvatus. Nagu äkitselt saabuks kindlus, vabanemine, rõõm või tohutu rahu. Midagi sellist, millest ei ole võimalik mööda vaadata.
Aga elu ei ole mulle seda eriti kinnitanud. Paljud päriselt tähtsad muutused on tulnud hoopis vaiksemalt. Peaaegu igavalt. Nagu miski oleks lihtsalt paika langenud. Nagu üks mõte ei vaidleks enam minuga. Nagu ma ei peaks ennast enam veenma.
See võib isegi pettumust valmistada, kui aus olla. Sest meile meeldib uskuda, et suur muutus peab end suurelt tutvustama. Et uus peatükk peab tulema muusika, valguse ja suure äratundmisega. Tegelikult võib uus peatükk alata väga argiselt. Nii argiselt, et ma ise ka ei saa kohe aru, et midagi on muutunud.
Ma olen hakanud märkama, et see, mis muutub päriselt omaseks, muutub sageli ka tavaliseks. Ja võib-olla see ongi üks suurimaid märke. Mitte see, et miski tundub erakordne, vaid see, et see ei tundugi enam kättesaamatu. See ei tekita minus enam üleliigset värinat. See lihtsalt sobitub minu sisemisse maailma nii, nagu oleks seal alati ruumi olnud.
Samas on selles midagi väga kainestavat. Kui miski muutub loomulikuks, siis kaob ära teatud draama. Kaob see kõrgendatud tunne, et nüüd toimub midagi enneolematut. Ja mõnikord me igatsemegi just seda draamat, sest selle kõrval tundub tavaline peaaegu liiga vaikne. Aga võib-olla ei peagi tõeline sisemine muutus olema dramaatiline. Võib-olla see ongi just oma olemuselt vaikne.
Tagantjärele sain aru, et ma olin vahel liiga seotud elamusega. Tahtsin kogeda suurt tunnet, sest see tundus tõendina. Nagu emotsionaalne kinnitus, et nüüd on midagi päriselt. Kuid mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda vähem tundus see vajalik. Sest mis siis, kui kõige usaldusväärsem märk ei olegi vaimustus, vaid loomulikkus?
See mõte rahustas mind. Sest see lubas mul lõpetada pideva kontrollimise. Ma ei pidanud enam küsima, kas ma tunnen piisavalt, õigesti või tugevasti. Ma sain lihtsalt märgata, kas miski tundub minu sees juba vähem võõras kui varem.
Mis muutub siis, kui ma ei püüa enam iga hinna eest midagi esile kutsuda
Kui ma lõpetan lakkamatu sundimise, siis muutub kõigepealt õhk minu sees. Seda on raske teistmoodi öelda. Nagu ruumi tekib juurde. Nagu mingi nähtamatu surve taandub. Ma ei pea enam iga hetke kasutama selleks, et ennast õigesse seisundisse viia.
See on huvitav, sest väljastpoolt vaadates ei pruugi midagi kohe muutuda. Päev on sama. Mina olen sama näoga, samas toas, samade toimetuste keskel. Aga minu sees ei käi enam see katkematu kontroll, kas ma teen õigesti, kas ma mõtlen õigesti, kas ma tunnen piisavalt. Ja see juba iseenesest muudab päris palju.
Mina olen kogenud, et pingutatud sisemine töö võib vahel muutuda peaaegu sama kurnavaks kui väline rabelemine. Inimene justkui ei jookse ringi, aga seesmiselt jookseb lakkamatult. Analüüsib, korrigeerib, jälgib, seab ennast paika, kahtleb, proovib uuesti. See kõik võib välja näha nagu pühendumine, aga mõnikord on see lihtsalt peenem rahutus.
Kui ma sellest rahutusest natuke eemaldusin, siis hakkasin märkama midagi ootamatut. Mõned valikud muutusid lihtsamaks. Mitte seetõttu, et ma oleksin neid sundinud, vaid seetõttu, et need tundusid kuidagi kooskõlas sellega, millisena ma ennast nägin. Ma ei pidanud enam kõike läbi suruma. Mõni asi tuli peaaegu iseenesest.
See pani mind mõtlema, et võib-olla suur osa elust ei allu otsesele sundimisele. Vähemalt mitte seesmiselt. Võib-olla on mingi koht, kus kõik muutub lihtsamaks siis, kui ma ei küsi enam iga minuti tagant, kas see juba toimib. Võib-olla kõige sügavamad nihked leiavad aset siis, kui ma jätan ruumi ka vaikusele.
Samas ei taha mina seda romantiseerida. Vaikus ei tähenda, et enam ei oleks raskeid päevi. Ei tähenda, et kahtlus kaoks nagu pühitud laud. Ei tähenda, et vana enesepilt ei prooviks vahel tagasi tulla. Ikka proovib. Aga erinevus on selles, et ma ei pea iga vana mõtet enam uskuma. Ma ei pea iga kõhklust pidama tõeks. See on vist üks vaiksemaid, aga olulisemaid muutusi.
Kuidas sisemine otsus jääb püsima ka siis, kui päev ise on kõikuv
Üks asi, mille üle ma olen päris palju mõelnud, on see, et inimese emotsioonid on loomult liikuvad. Mõni päev on kergem. Mõni päev on raskem. Mõnikord ma tunnen ennast avatud ja rahulikuna. Mõnikord olen ma väsinud, ärritunud või hoopis kurb, kuigi justkui ei ole suurt põhjustki. See kõik on väga inimlik. Ja võib-olla just seetõttu ei saa ma enam uskuda, et kogu elu toetub ainult sellele, mida ma täna tunnen.
Kui kõik sõltuks ainult tunnetest, siis oleks mina kogu aeg iseenda meelevallas. Iga halb päev tähendaks tagasilangust. Iga kahtlus tähendaks kaotust. Iga kurbus tähendaks, et miski minu sees on katki või et ma olen jälle alguses tagasi. Aga ausalt, see ei tundu mulle enam tõene.
Mulle tundub üha enam, et midagi sügavamat saab püsida ka siis, kui päev ise lainetab. Nagu põhjas oleks mingi rahulikum kiht, mida ilm pinnal päriselt ümber ei tee. Ja see põhjas olev kiht on seotud mitte niivõrd emotsiooniga, vaid sellega, mida ma olen enda kohta vaikselt omaks tunnistanud.
Mina võin olla väsinud ja ikkagi mitte langeda tagasi vanasse loosse enda kohta. Ma võin olla segaduses ja ikkagi mitte võtta omaks mõtet, et ma olen oma elus jõuetu. Ma võin olla kurb ja ikkagi mitte uskuda, et kõik hea on minust kaugel. See vahe on minu jaoks suur. Väga suur.
Tagantjärele vaadates näen, et varem ma sulatasin kõik kokku. Kui mul oli raske tunne, siis ma järeldasin sellest kohe midagi enda kohta. Nüüd ma enam nii kiiresti ei järelda. Võib-olla just see ongi mingi küpsem sisemine koht. Mitte see, et ma tunneksin alati hästi, vaid see, et ma ei tee igast tundest identiteeti.
See annab kummalist rahu. Mitte lõplikkust, vaid rahu. Sest kui ma ei pea ennast kogu aeg oma emotsioonide järgi ümber määratlema, siis jääb alles rohkem ruumi päris elamiseks. Rohkem ruumi lihtsalt olla. Lihtsalt hingata. Lihtsalt minna edasi ka siis, kui sees ei mängi täiuslik muusika.
Vaikne järeldus sellest, mida ma enda juures lõpuks mõistma hakkasin
Mida rohkem ma sellele kõigele mõtlen, seda vähem tahan ma otsida suurt saladust. Võib-olla ei ole siin mingit suurt trikki. Võib-olla on lihtsalt nii, et mina olen liiga kaua vaadanud pinnale ja pidanud seda allikaks. Olen vaadanud emotsiooni ja arvanud, et see loob kõik. Tegelikult võib see olla hoopis märk. Jälg. Kaja millestki sügavamast.
Ja see sügavam koht ei ole minu jaoks enam midagi müstilist. See on vaikne enesetaju. See, millisena ma ennast kannan. See, mis tundub mulle võimalik, lubatud ja omane. See, millest ma enam enda sees iga päev vaidlema ei pea.
Ma ei ütle seda kindla süsteemina. Pigem kui mõtet, mis on minus vaikselt kuju võtnud. Võib-olla ei pea kõik oluline algama suurest tundest. Võib-olla algab osa asju hoopis otsusest, mis ei näe väljastpoolt üldse dramaatiline välja. Otsusest, et mina ei jää enam vana enesepildi juurde. Otsusest, et ma ei mõõda ennast enam ainult oma kõikuva sisekliima järgi. Otsusest, et ma luban mõnel asjal muutuda enne, kui need muutused minu sees ilutulestikku teevad.
Mulle tundub, et selles on midagi vabastavat. Mitte seetõttu, et kõik läheks kohe lihtsaks, vaid seetõttu, et ma ei pea enam ennast kogu aeg sundima tundma midagi, mida ma hetkel ausalt ei tunne. Ma saan jätta ruumi ka vaiksemale muutusele. Sellisele, mis ei nõua etendust.
Ja võib-olla just see ongi kõige inimlikum osa kogu selle mõtte juures. Et mõni nihe sünnib tasakesi. Ilma kärata. Ilma kinnitust küsimata. Nii vaikselt, et alles hiljem märkan, et minu sees oli üks uks juba mõnda aega lahti. Mina lihtsalt ei olnud seda kohe märganud.
