Mõtisklus identiteedist ja eneseteadlikkusest.
On olnud aegu, mil ma olin täiesti veendunud, et mina olengi minu mõtted. Kui mõtted olid rasked, tundus elu raske. Kui peas keerles ärevus, tundus, et mina olen ärev. Kui miski tekitas häbi või hirmu, tundus see olevat lahutamatu osa minust endast. Aja jooksul hakkasin aga märkama midagi kummalist.
Kui ma suudan oma mõtteid jälgida, siis kes on see, kes neid jälgib? Kui ma märkan oma emotsioone, siis kas ma olen emotsioon ise või hoopis see, kes seda kogeb?
Ma jäin selle üle päris pikalt mõtlema.
Mingil hetkel hakkasin nägema, kui suure osa minu elust juhivad harjumuspärased reaktsioonid. Teatud olukorrad tekitasid alati samu tundeid. Teatud inimesed vajutasid alati samu nuppe. Nagu kuskil sügaval töötaks nähtamatu programm, mis käivitub enne, kui ma üldse jõuan teadlikult valida.
Samas tekkis vaikselt arusaam, et need programmid ei ole päriselt mina.
Need võivad olla minu kogemused, minu mälestused või minu harjumused, kuid midagi minu sees on neist alati suurem. Midagi, mis lihtsalt vaatab, märkab ja kogeb.
Tagantjärele vaadates tundub, et suur osa minu energiast kulus kunagi ellujäämisele. Püüdsin vältida ebamugavust, otsisin tunnustust, muretsesin tuleviku pärast ja kandsin kaasas lugusid sellest, kes ma peaksin olema. Kõik see tundus väga tõeline.
Täna ei ole ma enam nii kindel.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda vähem tundub minu identiteet olevat seotud rollidega, mida ma elus mängin. Ma olen isa, partner, sõber või ettevõtja ainult teatud olukordades. Need rollid on olemas, kuid need ei saa olla kogu minu olemus. Sama lugu on mõtetega.
Need tulevad ja lähevad. Mõni kestab sekundeid, mõni päevi. Mõni tundub tark, mõni täiesti absurdne. Ometi jääb nende taha alati midagi püsivat. Midagi, mis on olnud olemas nii lapsepõlves kui ka täna.
Võib-olla seisnebki kõige huvitavam avastus mitte selles, et õppida juurde midagi uut, vaid märgata seda, mis on kogu aeg olemas olnud. Seda vaikset kohalolu, mis ei vaja pidevat tõestamist ega kaitsmist. Ma ei tea, kas sellele on üldse võimalik lõplikku nime anda. Ja võib-olla ei olegi vaja.
Aga mida rohkem ma seda märkan, seda vähem tundub elu võitlusena iseendaga.
Ning seda rohkem tekib tunne, et kogu selle müra taga on midagi palju lihtsamat ja rahulikumat, kui ma kunagi arvasin.Kas inimene on tema mõtted?
Paljud inimesed samastavad end oma mõtetega, kuid eneseteadlikkuse vaatenurgast võib inimene olla ka see, kes oma mõtteid jälgib.
Mis on sisemine vaatleja?
Sisemiseks vaatlejaks nimetatakse teadlikkust, mis märkab mõtteid, emotsioone ja kogemusi ilma nendega täielikult samastumata.
Kuidas arendada eneseteadlikkust?
Eneseteadlikkus areneb sageli siis, kui inimene hakkab märkama oma mõttemustreid, emotsioone ja automaatseid reaktsioone.
