Kokkuvõte: Selles artiklis käsitletakse mõiste “igatsemine”, mille on populariseerinud Adam Grant, rõhutades selle levikut pandeemiajärgsel ajastul. Artiklis arutletakse, kuidas eristatakse igatsemist ja selliseid tunnustatud vaimse tervise seisundeid nagu depressioon ja läbipõlemine. Teos annab ülevaate sellest, kuidas toksiline positiivsus võib varjata tõelisi emotsionaalseid seisundeid, ning pakub välja praktilisi strateegiaid igatsuse ületamiseks, näiteks tähelepanelikkuse omaksvõtmine ja “voolu” leidmine igapäevastes tegevustes. See on juhendiks meie praeguse aja keerulisel emotsionaalsel maastikul navigeerimiseks, propageerides vaimse tervise probleemide nüansirikkamat mõistmist ja aktsepteerimist.
_________________
Eesti keeles
Pärast Adam Granti raamatusse süvenemist viis mu uudishimu mind tema kirjutiste juurde. Nende hulgas oli ka New York Timesi artikkel pealkirjaga “There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing”, mis paistis silma mitte ainult oma laialdase lugejaskonna ja allalaadimise, vaid ka selle püsiva asjakohasuse poolest, mis ulatub kaugemale kui 2021. aasta kriis.
Väljavõtted Granti artiklist avanevad nii:
“Esialgu vältisid meid kõiki läbivad sümptomid äratundmist. Seltsimehed rääkisid koondumisprobleemidest. Kolleegid väljendasid 2021. aasta suhtes vähese innukuse puudumist. Sugulased jäid hilja magama, vaadates uuesti filmi “National Treasure”, kuigi teadsid selle süžeed peast. Selle asemel, et hommikul voodist välja hüpata, leidsin end seitsmeni venitamas, oma telefoni süvenedes.”
See ei olnud läbipõlemine – energiavarud ei olnud ammendunud. Samuti ei olnud see depressioon – lootusetuse tunne puudus. Pigem tundsime nebulast rõõmu ja sihitamatuse tunnet. Selle kohta on olemas termin: igatsus.
Ümbersõit: Minu meelest tekitab “igatsemine” kujutlusi materiaalsest puudusest. Kuid ingliskeelsele terminile “languishing” pakutakse alternatiive nagu “närtsimine” või “hääbumine”. Sellise sünge ajastu käsitlemisel tundub “närtsimine” sobilik, kuid “languishing” sulandub teksti sujuvamalt. Ma ei suutnud leida ühtegi juhtumit, kus ‘languishing’ oleks eesti keeles kasutatud vaimse tervise kontekstis. Hiljem tuli meelde ka ‘vindumine’.
Sellega seotud TEDi kõnes väidab Grant, et vastused nagu “Fantastic!” või “Living my best life!” küsimusele “How are you?” tähendavad toksilist positiivsust. Pandeemia ajal oleks sobilikum öelda: “Ma igatsen/haigun/haigestun”.
Toksilist positiivsust määratletakse kui liigset, ebaefektiivset õnneliku, optimistliku seisundi liigset üldistamist kõigis stsenaariumides. Selle tulemuseks on indiviidi autentse emotsionaalse kogemuse eitamine, vähendamine ja kehtetuks tunnistamine.
Nagu kõik muu, muutub liigne positiivsus mürgiseks, eriti kui seda kasutatakse inimkogemuste varjamiseks või vaigistamiseks. Teatud emotsioonide olemasolu eitamine sukeldab meid eitamise ja allasurutud tunnete seisundisse. Tõde on see, et inimesed on vigased. Me tunneme kadedust, viha, kurbust, pettumust ja ahnust. Mõnikord on elu lihtsalt sünge. Teesklemine, et oleme “pidevas positiivse vibratsiooni seisundis”, eitab inimeseks olemise tegelikkust.
Jätkates artiklit:
Langetamine on stagnatsiooni ja tühjuse tunne. See on nagu päevade vedamine, elu vaatamine läbi uduse tuuleklaasi. See emotsioon võib domineerida 2021.
Samal ajal, kui teadlased ja meedikud tegelevad longovidi füüsiliste sümptomitega, võitlevad paljud pandeemia emotsionaalsete tagajärgedega.
Pandeemiast tingitud pikaajaline masendus on arenenud krooniliseks igatsuseks.
Psühholoogiliselt ulatub vaimne tervis depressioonist õitsva heaoluni. Õitseng on heaolu tipp: tugev tunne eesmärgist, meisterlikkusest ja tähtsusest. Depressioon esindab heaolu madalseisu: meeleheite, kurnatuse ja väärtusetuse tunne.
Kannatamine on vaimse tervise tähelepanuta jäetud keskmine laps, tühjus depressiooni ja õitsengu vahel – heaolu puudumine. Teil ei esine vaimuhaiguse sümptomeid, kuid samas ei ole te ka vaimse tervise eeskujuks. Te ei tööta täisvõimsusel. Kõhnumine kahandab teie motivatsiooni, häirib keskendumist ja kolmekordistab vähenenud töövõime tõenäosust. See on vaieldamatult levinum kui tavaline depressioon – ja potentsiaalselt suurem riskifaktor vaimse haiguse tekkeks.
Selle termini lõi välja sotsioloog Corey Keyes, kes märkas, et paljud, kes ei olnud depressioonis, ei olnud ka õitsevad. Tema uuringud näitavad, et need, kellel on järgmisel kümnendil kõige suurem tõenäosus depressiooni ja ärevushäirete tekkeks, kannatavad praegu kõige rohkem. Itaalia pandeemiliste tervishoiutöötajate tõendid näitavad, et 2020. aasta kevadel langenute puhul diagnoositi kolm korda suurema tõenäosusega traumajärgne stressihäire kui nende kolleegidel.
Osa langetamise ohtlikkusest on salakavalus – rõõm hääbub, hoog väheneb märkamatult. Te ei märka, et libistate end üksindusse; te olete ükskõiksed oma ükskõiksuse suhtes. Tunnistamata oma kannatusi, ei otsi sa abi ega püüa isegi eneseabi.
Isegi kui te ei kannata, teate tõenäoliselt kedagi, kes kannatab. Parem mõistmine võib aidata abi pakkuda tuge.
Psühholoogid leiavad, et emotsioonide nimetamine on üks parimaid strateegiaid nendega toimetulekuks. Eelmisel kevadel, pandeemia kõrgpunktis, kirjeldas Harvard Business Review’i kõige loetum postitus meie kollektiivset ebamugavustunnet kui leina. Lisaks kaotatud lähedaste leinale leinasime ka normaalsuse kaotust. “Suru” oli selles võõras kogemuses tuttav sõna. Kuigi me ei olnud varem pandeemiaga silmitsi seisnud, oli enamik neist kogenud kaotust. See aitas meil oma praeguste väljakutsetega toime tulla.
Palju tuleb veel teada, mis põhjustab igatsust ja kuidas selle vastu võidelda, kuid selle nimetamine on esimene samm. See tuletab meile meelde, et me ei ole üksi: igatsemine on ühine ja jagatud kogemus.
Selle asemel, et vastata küsimusele “Kuidas läheb?” “Hästi!” või “Hästi”, kujutage ette, et ütleksime: “Ausalt, ma igatsen”. See oleks värskendav vastukaal mürgisele positiivsusele – sellele põhimõtteliselt ameeriklaste survele olla alati optimistlik.
Kui lisate oma sõnavarasse sõna “igatsev”, hakkate seda igal pool märkama. See on seal, kui teie pärastlõunane jalutuskäik tundub pettumust valmistav. See on teie laste hääles, kui küsite kaugõppe kohta. See on igas “Meh”, mida “Simpsonite” tegelane ütleb.
Eelmisel suvel säutsus ajakirjanik Daphne K. Lee hiina keele fraasi kohta, mis tähendab “kättemaksu voodisse mineku edasilükkamist”. Ta kirjeldas seda kui hilisõhtul üleval olemist, et nõuda tagasi päeval kaotatud vabadus. Hakkasin mõtlema, kas see ei ole mitte niivõrd kättemaks kontrolli kaotamise vastu, vaid vaikne trotsimine igatsuse vastu. See on rõõmu otsimine süngelisel päeval, ühenduse otsimine üksildases nädalas, eesmärgi otsimine lõputus pandeemias.
Mida saab teha igatsemise vastu? Vastumürgiks võib olla “voolamise” mõiste. Pandeemia algusaegadel ei olnud parim heaolu ennustaja mitte optimism või tähelepanelikkus, vaid süvenemine. Need, kes olid oma projektidega sügavalt seotud, vältisid igatsemist ja säilitasid pandeemia-eelse rahulolu.
Varahommikused sõnamõistatused kastavad mind voolusse. Mõnikord teevad seda hilisõhtused Netflixi nautimised – sukeldumine lugudesse, empaatia tegelastesse ja mure nende heaolu pärast.
Kuigi uute väljakutsete leidmine, meeldivad kogemused ja mõtestatud töö on kõik potentsiaalsed abinõud igatsuse vastu, on raske sukelduda, kui keskendumine jääb sinust kõrvale. See väljakutse eelnes pandeemiale, sest inimesed kontrollivad rutiinselt 74 korda päevas e-kirju ja vahetavad ülesandeid iga 10 minuti tagant.
Pandeemia kujutab endast märkimisväärset kaotust. Igavusest ülesaamiseks alustage väikeste võitudega, nagu mõistatuse lahendamine või seitsmetähelise sõna kiire kokkupanemine. Selge tee voolavuseni on hallatav eesmärk: väljakutse, mis pingutab teie oskusi ja tugevdab teie otsustavust. See tähendab, et pühendage igapäevaselt aega mõttekale väljakutsele – intrigeerivale projektile, väärikale eesmärgile, sisulisele vestlusele. Mõnikord on see väike samm selle poole, et taasavastada energia ja entusiasm, millest olete viimastel kuudel puudust tundnud.
Kurnatus ei ole ainult meie peas – see on meie oludes. Me elame ikka veel maailmas, mis normaliseerib füüsilise tervise probleeme, kuid stigmatiseerib vaimse tervise probleeme. Kuna me astume pandeemiajärgsesse reaalsusesse, on aeg ümber mõelda meie arusaam vaimse tervise ja heaolu kohta. “Mitte depressioon” ei tähenda, et te ei ole ilma probleemideta. “Ei ole läbipõlenud” ei tähenda, et võite särada. Tunnistades, et nii paljud meist igatsevad, saame hakata andma häält vaiksele meeleheitele ja valgustama teed tühjusest välja.
_________________
Originaal
Overcoming Languishing: Navigating the Emotional Terrain of Post-Pandemic Life
After delving into Adam Grant’s tome, my curiosity led me to his scribings. Amongst these, a piece in The New York Times, titled “There’s a Name for the Blah You’re Feeling: It’s Called Languishing,” stood out, not just for its widespread readership and downloads, but for its enduring relevance beyond the 2021 crisis.
Excerpts from Grant’s article unfold thus:
“Initially, the symptoms that pervaded us all eluded recognition. Comrades spoke of concentration woes. Colleagues expressed a lack of zest for the year 2021. A kin stayed up late, rewatching ‘National Treasure,’ despite knowing its plot by heart. Instead of leaping out of bed at dawn, I found myself lingering till seven, engrossed in my phone.”
This wasn’t burnout – energy reserves were not depleted. Nor was it depression – a sense of hopelessness was absent. Rather, we felt a nebulous sense of joylessness and aimlessness. There’s a term for this: languishing.
A detour: ‘Languishing,’ in my perception, conjures images of material destitution. Yet, for the English term ‘languishing,’ alternatives like ‘withering’ or ‘fading’ are suggested. In discussing such a dreary epoch, ‘withering’ seems apt, yet ‘languishing’ integrates more seamlessly into the text. I couldn’t locate any instance where ‘languishing’ was used in Estonian in the context of mental health. Later, ‘vindumine’ also sprang to mind.
In a related TED talk, Grant posits that responses like ‘Fantastic!’ or ‘Living my best life!’ to the query ‘How are you?’ signify toxic positivity. During the pandemic, it would be more fitting to say, ‘I am languishing/withering/fading.’
Toxic positivity is defined as an excessive, ineffective overgeneralization of a happy, optimistic state in all scenarios. Its result is the denial, diminishment, and invalidation of an individual’s authentic emotional experience.
Like all else, positivity in excess turns venomous, especially when used to mask or mute human experiences. Denying the existence of certain emotions plunges us into a state of denial and suppressed feelings. The truth is, humans are flawed. We feel envy, anger, sorrow, frustration, and greed. Sometimes, life is simply dismal. Pretending to be in a ‘constant state of positive vibration’ denies the reality of being human.
Continuing with the article:
Languishing is a sensation of stagnation and emptiness. It’s as if one is dragging through days, viewing life through a foggy windshield. This emotion might dominate 2021.
As scientists and medics tackle long-Covid’s physical symptoms, many grapple with the pandemic’s emotional aftermath.
Pandemic-induced protracted dismay has evolved into chronic languishing.
Psychologically, mental health spans from depression to flourishing well-being. Flourishing is the pinnacle of well-being: a strong sense of purpose, mastery, and significance. Depression represents the nadir of well-being: feelings of desperation, exhaustion, and worthlessness.
Languishing is the overlooked middle child of mental health, a void between depression and flourishing – an absence of well-being. You exhibit no symptoms of mental illness, yet you’re not the poster child for mental health either. You’re not operating at full capacity. Languishing dulls your motivation, disrupts focus, and triples the likelihood of diminished job performance. It’s arguably more common than conventional depression – and potentially a greater risk factor for mental illness.
This term was coined by sociologist Corey Keyes, who noticed many who weren’t depressed weren’t thriving either. His studies suggest those most likely to experience depression and anxiety disorders in the next decade are currently languishing. Evidence from Italian pandemic healthcare workers indicates those languishing in spring 2020 were thrice as likely to be diagnosed with post-traumatic stress disorder as their counterparts.
Part of the peril in languishing is the insidiousness – pleasure fades, drive diminishes unnoticed. You don’t realize you’re sliding into solitude; you’re indifferent to your indifference. Without recognizing your suffering, you don’t seek help or even attempt self-aid.
Even if you’re not languishing, you likely know someone who is. A better understanding can assist in offering support.
Psychologists find that naming emotions is among the best strategies for managing them. Last spring, at the pandemic’s zenith, the most read post on Harvard Business Review described our collective discomfort as grief. Alongside mourning lost loved ones, we grieved the loss of normalcy. ‘Grief’ was a familiar word in this foreign experience. Though we hadn’t faced a pandemic before, most had experienced loss. This helped us navigate our current challenges.
Much remains to be learned about what causes languishing and how to counter it, but naming it is a first step. It reminds us that we’re not alone: languishing is a common and shared experience.
Instead of responding to ‘How are you?’ with ‘Great!’ or ‘Fine,’ imagine if we said: ‘Honestly, I’m languishing.’ It would be a refreshing counter to toxic positivity – this fundamentally American pressure to always be optimistic.
By adding ‘languishing’ to your vocabulary, you’ll start noticing it everywhere. It’s there when your afternoon walk feels disappointing. It’s in your children’s voices when you ask about remote learning. It’s in every ‘Meh’ uttered by a character in ‘The Simpsons.’
Last summer, journalist Daphne K. Lee tweeted about a Chinese phrase meaning ‘revenge bedtime procrastination.’ She described it as staying up late to reclaim the freedom lost during the day. I began to wonder if this was not so much a retaliation against control loss, but a silent defiance against languishing. It’s seeking joy on a dreary day, connection in a lonely week, purpose in an endless pandemic.
What can be done about languishing? The concept of ‘flow’ might be an antidote. In the pandemic’s early days, the best predictor of well-being wasn’t optimism or mindfulness, but immersion. Those deeply engaged in their projects avoided languishing and maintained pre-pandemic satisfaction.
Early morning word puzzles immerse me in flow. Sometimes, late-night Netflix binges do the trick – immersing you in stories, empathizing with characters, and worrying about their well-being.
While finding new challenges, enjoyable experiences, and meaningful work are all potential remedies for languishing, it’s hard to immerse yourself when focus eludes you. This challenge predates the pandemic, with people routinely checking emails 74 times a day and switching tasks every 10 minutes.
The pandemic represents a significant loss. To overcome languishing, start with small victories, like solving a puzzle or quickly assembling a seven-letter word. A clear path to flow is a manageable goal: a challenge that stretches your skills and bolsters your resolve. It means dedicating daily time to a meaningful challenge – an intriguing project, a worthy goal, a substantive conversation. Sometimes, it’s a small step towards rediscovering the energy and enthusiasm you’ve missed these past months.
Languishing isn’t just in our heads – it’s in our circumstances. We still inhabit a world that normalizes physical health challenges but stigmatizes mental health ones. As we step into a post-pandemic reality, it’s time to rethink our understanding of mental health and well-being. ‘Not depressed’ doesn’t mean you’re without struggles. ‘Not burnt out’ doesn’t imply you can shine. By acknowledging that so many of us are languishing, we can start giving voice to quiet despair and illuminating the path out of emptiness.
