Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kui kerge või raske on mul oma elu kanda. Mitte füüsiliselt – kuigi vahel ka füüsiliselt –, vaid emotsionaalselt ja sisemiselt. Kas kõik, mida ma endaga kaasa vean, tegelikult teenib mind? Või olen ma lihtsalt harjunud kandma asju, tundeid, mõtteid, mida mul enam vaja pole?
Mõni aeg tagasi tegin otsuse: ma tahan kergust. Tõelist, sisulist kergust. Mitte pealiskaudset “olen chill ja kõik on hästi” tüüpi pealispindset leppimist, vaid kergust, mis sünnib siis, kui päriselt loobud sellest, mis sind enam ei toeta. Ja see ei olnud lihtne. Lahtilaskmine kõlab ju ilusasti – nagu mingi pehme ja voolav protsess –, aga tegelikult on see vahel üsna toores ja ebamugav. See pani mind küsima: miks ma üldse hoian kinni millestki, mida ma enam ei vaja? Mis tunne on lahti lasta?
Ma märkasin, et iga kord, kui ma midagi vabastasin – olgu see mõni vana harjumus, mõttemuster või isegi konkreetne ese –, tekkis minu sisse kerge ruum. Selline värske, puhas ala, kuhu sai tulla midagi uut. Midagi, mis päriselt toetab minu järgmisi samme. Ühel hetkel sain aru: vähem on tõesti rohkem. Mitte sellepärast, et vähe oleks kuidagi iseenesest parem. Vaid sellepärast, et see, mis jääb, muutub olulisemaks. Nähtavamaks. Puhtamaks.
Ja see pani mind mõtlema: mida ma täna veel kaasas kannan, mida mul tegelikult enam vaja ei ole?
Samas märkasin ka, et lahtilaskmine ei ole ainult asjadest loobumine. See on ka enesele ausalt otsa vaatamine. Otsus, et ma ei vaja enam näiteks pidevat enesekriitikat, süütunnet või hirmu, mis mind tagasi hoiab. Ma võin valida kergema tee. Mitte lihtsama, vaid kergema. Nii sündiski minus arusaam, et kergus ei ole juhus. See on valik. See on harjumus vabastada. See on julgust minna edasi kergema koormaga.
Ma küsiks: Kui sa täna mõtleksid, mida sa saaksid lahti lasta, et end kergemini tunda – mis see oleks?
Ja kas sa julgeksid seda teha?
Ruumi loomine uuele – mida tähendab teadlik vabastamine
Üks asi, mida ma olen ajapikku õppinud: kui sa midagi vabastad, peab sul olema ka mõte, mida sa asemele kutsud. Tühi ruum ise ei jää kunagi tühjaks. Elu, meie psüühika, isegi füüsiline keskkond – kõik täidab end lõpuks millegagi. Küsimus on ainult selles, kas see “midagi” on juhuslik või teadlikult valitud.
Ma jäin selle peale mõtlema, kui sorteerisin hiljuti oma elu – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kõik need asjad, harjumused, suhted, mõtteviisid. Miski minus teadis: kui ma lihtsalt loobun, kuid ei kutsu asemele midagi uut, siis varem või hiljem täitub see ruum vana mustriga. Täpselt sama energiaga, mille olin äsja lahti lasknud.
Seepärast tundub mulle oluline, et iga kord, kui midagi vabastan, ma ka teadlikult küsin:
Mida ma tahan nüüd siia asemele tuua?
Näiteks:
– Kui ma loobun liigsest muretsemisest, siis ma kutsun asemele rahu ja usaldust.
– Kui ma lõpetan enese üleliigse kritiseerimise, siis ma kutsun asemele pehmust ja toetust enda vastu.
– Kui ma lasen lahti kahtlustest, siis ma avatud südamega kutsun asemele uskumise oma võimesse.
Selle mõttega läksin veel sügavamale: tegelikult on meie elu pidev tants lahtilaskmise ja kutsumise vahel. Ja mida teadlikumalt ma seda teen, seda rohkem mu elu hakkab meenutama midagi, mida ma ise päriselt tahan elada, mitte midagi, mis lihtsalt “juhtub”. Võib-olla oled ka ise tundnud, et mõnikord on hirmus lahti lasta, sest tundub, et siis jääb tühjus. Aga tühjus on tegelikult kutse. Kutse luua midagi uut.
Ja ma tahan sind ka kutsuda mõtlema:
Kui sa täna teeksid ruumi millelegi uuele, siis millele?
Tühjust ei jää – miks tuleb uut teadlikult kutsuda
Üks asi sai mulle lõpuks täiesti selgeks: elu vihkab vaakumit. Kui me millestki loobume, siis sinna tekib kohe ruum – ja see ruum ei jää kunagi lihtsalt tühjaks. Midagi täidab selle alati. Küsimus on ainult selles, kas see on midagi, mida me ise teadlikult valime, või midagi, mis imbub tagasi vanast harjumusest, hirmust või mugavusest.
Ma nägin seda omal nahal. Iga kord, kui ma lihtsalt loobusin, aga ei seadnud uut kavatsust, hiilisid vanad mustrid kiiresti tagasi. Vaikimisi. Sest süsteem vajab struktuuri. Kui seda pole, siis ta võtab kõige tuttavama, olgu see hea või halb. Seda mõistes hakkasin teadlikult endalt küsima:
Mida ma tahan siia ruumi kutsuda? Mis kvaliteeti? Millist tunnet?
Mitte lihtsalt: “Ma ei taha enam stressi,” vaid: “Ma kutsun asemele rahu ja voolavust.”
Mitte ainult: “Ma ei taha enam tülisid,” vaid: “Ma kutsun asemele selge suhtlemise ja mõistmise.”
Samas, ma avastasin, et see ei tööta, kui jääb ainult mõtte tasemele. Seda peab tundma. See uus kvaliteet tuleb päriselt enda sisse sisse kutsuda – lubada, et ta maanduks minus nagu uus programm, mida ma hakkan harjutama iga päev.
Ja see pani mind mõtlema, et kui me ei loo teadlikult uut, siis meid juhib automaatselt vana. Võib-olla oled ka märganud, kuidas mõni vana olukord kipub end korduvalt elus kordama, kuigi oled juba “otsustanud” sellest vabaneda. See ei ole märk sellest, et sa oleksid läbi kukkunud. See on lihtsalt märk, et sa pole veel uut selgelt ja tundetasandil vastu võtnud.
Elu ei jää ootama. Kui sina ei vali, siis valib su alateadvus – ja tema valib alati turvalise ja tuttava. Isegi kui see ei ole see, mida sa päriselt tahad. Sellepärast ma ütlen: kui lased lahti, kutsu kohe midagi uut asemele. Kas või midagi lihtsat: rõõmu, rahu, usaldust, armastust, vabadust.
Sest tühjust ei jää.
Minimalism kui elamise kergus, mitte piirang
Ma olen tihti kuulnud, kuidas sõna “minimalism” kõlab inimestele külma ja piiravana. Nagu oleks minimalism lihtsalt asjade, võimaluste ja elurõõmu kärpimine miinimumini. Aga tegelikult… minu kogemus on hoopis teine.
Minimalism ei ole elu piiramine. See on elu puhastamine. See on vabadus jätta alles ainult see, mis päriselt loeb. See, mis päriselt toetab. See, mis päriselt kannab edasi.
Mõni aeg tagasi hakkasin märkama, kui palju tarbetut ma endaga kaasas tassin. Mitte ainult füüsilises mõttes – kuigi ka seal –, vaid mõttetasandil, suhetes, kohustustes. Mingid “peab”-id ja “tuleks”-id, mis tegelikult ei olnud enam ammu minu omad. Ja iga kord, kui ma millestki loobusin, mida ma enam ei vajanud, tundsin, kuidas kergus tuli asemele.
Minimalism ei tähenda, et mul peab olema ainult kolm T-särki ja üks tass. See tähendab, et kõik, mis mu ümber ja sees on, on minu teadlik valik. Mitte juhuslik kogum asju ja kohustusi, mis on mu külge kleepunud lihtsalt sellepärast, et “nii on alati olnud” või “keegi ootab, et ma nii teeks”. Ma mõistsin, et iga asi, iga mõte, iga kohustus, mille ma endaga kaasa tassin, maksab mulle energiat. Mõni asi rohkem, mõni vähem. Ja kui mu elu on täis üleliigset, siis mul ei jää ruumi nendele asjadele, mis mulle tegelikult rõõmu ja jõudu annavad.
Ja siis ma otsustasin: ma valin kerguse.
Ma valin vähem, aga olulisemat.
Ma valin elu, mis mahub mu hinge ära, mitte ainult mu kohvrisse.
Selle mõttega tahan ka sind kutsuda vaatama enda ümber ja enda sisse:
Kas kõik, mida sa kaasas kannad, päriselt teenib sind? Või on seal asju, mida võiks tänutundega vabastada?
Minimalism ei ole elu kokku tõmbamine.
See on ruumi loomine sellele, mis on päriselt tähtis.
Vastutus: mina olen kõige põhjuseks oma elus
Ühel hetkel sain ma aru, et kõige suurem vabadus ja samal ajal ka kõige suurem proovikivi peitub ühes lihtsas, aga sügavas mõttes:
Mina olen oma elu põhjuseks.
See tähendab, et mitte keegi teine – mitte lapsepõlv, mitte vanemad, mitte ühiskond, mitte “rasked ajad” – ei ole lõppkokkuvõttes see, kes minu elu suunda määrab. Ainult mina.
Kui ma esimest korda selle mõtte endale päriselt sisse lasin, oli see ausalt öeldes veidi ehmatav.
See pani mind mõtlema: kui mina olen põhjuseks, siis ka kõik need kohad, kus ma pole rahul, on tegelikult minu enda loodud? Kas ma olen valmis seda vastutust kandma?
Vastus oli lõpuks jah. Mitte seepärast, et oleksin tahtnud end süüdi tunda või kõike kontrollida, vaid seepärast, et see andis mulle tagasi jõu. Kui mina olen loonud oma olukorrad, siis mina saan neid ka muuta.
Vastutus ei ole raskus.
See on vabadus.
See on vabadus valida uuesti.
See on arusaam, et ma ei ole oma mineviku ohver.
Ma olen oma tuleviku looja.
Samas, see ei tähenda, et ma saaksin kontrollida kõiki elu olusid. Ei, ilm võib minna vihmaseks ka siis, kui ma tahan päikest. Aga see, kuidas ma sellele vihmale vastan, kuidas ma end tunnen ja kuidas ma edasi liigun – see on täielikult minu käes. Mulle tundub, et see lihtne, aga võimas vaatenurk: “Mina olen kõige põhjuseks”, on nagu sisemine kompass. Isegi kui elu raputab, suudan ma alati tagasi tulla küsimuse juurde: “Kuidas mina saan nüüd luua midagi uut? Mida ma tahan siit edasi?”
Ja võib-olla kõige tähtsam: see võtab ära vajaduse oodata, et keegi teine tuleks ja teeks mu elu paremaks.
See ülesanne on minu enda käes ja see on tegelikult ilus vastutus.
Minevikust vabanemine ja tuleviku suunas liikumine
Üks asi, mida ma olen endas pidanud päriselt muutma: lõpetada elamine mineviku põhjal.
See ei tähenda, et ma eitan, mis on olnud. See tähendab, et ma keeldun laskmast minevikul määrata, kes ma olen täna ja kuhu ma liigun homme. Varem tundus mulle loogiline mõelda: ma olen see, kes ma olen, sest juhtus see ja see. Sündmused, suhted, kaotused, vead – justkui mingi pikk ahel, mis tõmbab mind mööda rada, mida ma ise enam muuta ei saa.
Aga siis sain aru:
Mitte minevik ei loo mind.
Mina loon oma tuleviku – ja see tulevik hakkab mind muutma juba täna.
Kui ma valin täna teadlikult, millist inimest ma tahan olla, millist elu ma tahan kogeda, siis see tulevikuvisioon hakkab mind tõmbama. Ma liigun mitte selle järgi, mis minuga juhtus, vaid selle järgi, kuhu ma tahan minna.
See on tohutu nihe.
Minevik on lihtsalt lugu, mida ma endale räägin.
Tulevik on võimalus, mida ma loon.
Ja ausalt öeldes – see on palju kergem ja vabam viis elada. Ma ei pea enam õigustama, miks ma midagi ei saa, miks ma midagi ei ole. Ma saan valida iga päev uuesti: Kuhu ma tahan minna? Milliseks inimeseks ma tahan kasvada? Millist elu ma tahan kogeda?
See muutis mu enesetunnet rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Ei, see ei tee mineviku mälestusi olematuks. Aga see paneb need oma õigesse kohta: nad on peatükid, mitte vanglad. Ja iga kord, kui ma teadlikult valin liikuda tuleviku suunas, mitte klammerduda mineviku külge, tunnen, kuidas vabadus minu sees kasvab.
Sa oled oma tuleviku looja
Kõik, millest ma siin rääkisin – kergus, lahtilaskmine, teadlik kutsumine, vastutus –, koondub lõpuks ühte lihtsasse, aga võimsasse sõnumisse:
Sina oled oma tuleviku looja.
Mitte keegi teine.
Mitte su minevik, mitte su vigade nimekiri, mitte su tänased väljakutsed.
Ainult sina ise, oma teadliku kohalolu ja valikutega.
Iga kord, kui sa midagi vabastad, saad sa võimaluse kutsuda midagi uut.
Iga kord, kui sa valid vaadata edasi, mitte tagasi, astud sa lähemale sellele versioonile endast, kes elab vabaduses, rõõmus ja sisemises rahus.
Ma ei väida, et see on alati lihtne.
Mõnikord on lahtilaskmine valus. Mõnikord on uue kutsumine hirmutav.
Aga see tee on alati kergem kui jääda kandma midagi, mis sind enam ei toeta.
Ma usun, et meis kõigis on loomulik tung kasvada ja liikuda edasi.
Meie ülesanne on lihtsalt teha ruumi ja lubada sellel juhtuda.
Täna sa saad valida:
Mida sa oled valmis vabastama?
Mida sa oled valmis vastu võtma?
Millist elu sa tahad enda jaoks luua?
Ja kõige olulisem –
kas sa oled valmis võtma vastutuse ja ütlema:
“Mina olen põhjus. Mina olen looja.”
Sest just sealt algab kõik tõeline muutus.
Vastuseid
Kuidas lahtilaskmist lihtsamaks teha?
Alusta väikestest asjadest. Vabasta üks mõte, üks ese, üks vana kohustus korraga. Väiksed võidud kasvatavad suurt muutust.
Mida tähendab teadlik kutsumine?
See tähendab, et sa sead endale selge kavatsuse, millist tunnet või kvaliteeti sa oma ellu tahad, ja annad sellele ruumi kasvamiseks.
Kuidas võtta vastutus ilma end süüdistamata?
Vastutus ei tähenda süü võtmist. See tähendab, et sa tunnistad oma mõju oma elule ja valid, mida tahad edaspidi luua.
