Kuidas võtta tagasi vastutus ja luua vabaduse armastusest armastusse.
Ma olen kaua mõelnud selle peale, miks me üldse usume, et maailm meie ümber määrab meie elu. See väline reaalsus, mis justkui valitseb meid, dikteerib meie kannatusi, veab meid lõksu. Nagu nähtamatu jõud, mis kogu aeg midagi meie vastu sepitseb.
Tegelikult, kui aus olla, siis suurem osa meist on mingil hetkel selle lõksu langenud. Usutakse, et kusagil eksisteerib mingi “süsteem”, “matriks”, “varivalitsus” või isegi “vaenulikud olendid”, kes hoiavad meie teadvust vangis. Ja ma saan aru – need teooriad tunduvad vahel väga veenvad, eriti kui maailm näib ebaõiglane ja karm.
Aga mida rohkem ma endasse vaatan, seda selgemaks saab üks asi: kõik, mis minus kõlab, kõik, mis mind puudutab, on tegelikult loodud minu enda teadvusega. Mitte keegi väljastpoolt ei saa mulle päriselt midagi peale suruda, kui ma ise seda ei võimalda.
Ma olen tihti tabanud end mõttelt: “Mis siis, kui ma ise valin uskuda, et olen lõksus?” See pani mind kõhklema… ja samas andis ka tohutu vabaduse. Sest kui ma suudan aru saada, et kogu minu reaalsus peegeldab minu sisemisi uskumusi ja soove, siis ma saan seda ka muuta.
See teadmine on nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest on see hirmutav – sest enam ei saa süüdistada teisi. Teisest küljest on see vabastav – sest kõik on minu kätes.
Ja just siit algabki see teekond: mitte enam otsida süüdlasi väljastpoolt, vaid küsida endalt – miks ma loon sellise maailma? Mille pärast? Mida ma sellest õpin?
Võib-olla oled ka sina tundnud seda vaikset äratundmist: kui kaua me veel tahame uskuda, et keegi teine juhib meie elu? Kui kaua me veel otsime väliseid põhjuseid, selle asemel, et vaadata enda sisse?
Maailm täis vandenõuteooriaid ja salavalitsejaid – kas keegi hoiab meid vangis?
Ma olen kuulnud igasuguseid lugusid. Salavalitsused, reptiilid, nähtamatu eliit, kes meid kõiki ohjab ja kontrollib. Kuskil keegi kangutab niite ja meie, lihtsad inimesed, lihtsalt tantsime nende tahtmise järgi, ega saa midagi selle vastu teha ja meist ei sõltu midagi.
Kui ma päriselt süvenen, siis saan aru, et need lood pole juhuslikud. Nad peegeldavad meie hirmu – hirmu selle ees, et me polegi oma elu peremehed. Et kusagil on mingi suurem plaan, mille üle meil puudub igasugune võim.
Kui aus olla, siis ma saan sellest loogikast isegi aru. Kui maailm tundub ebaõiglane ja raske, siis on palju lihtsam uskuda, et süü on kuskil väljas. Keegi teine vastutab. Keegi teine veab meid lõksu.
Ma olen isegi mõnikord sellesse uskunud. No jah, kui asjad lähevad halvasti, on ju lihtne öelda: “Mis ma ikka saan teha? Süsteem on tugevam kui mina.” See mõte toob isegi hetkeks leevendust ning kergendust – justkui vabanduse, miks ma ei pea midagi muutma.
Aga see kergendus on petlik, sest üsna kiiresti, tuleb peale mingi sisemine rahutus. Selline tunne, et midagi ei klapi. Selline sügav sisemine tunne, et see ei ole kogu tõde. Et tegelikult ma tean, et see, kuidas ma maailma näen, on minu enda peegeldus ja kõik, mis mind puudutab, algab ikkagi minu enda seest. Ja see rahutus sunnib mind uuesti vaatama: miks ma vajan seda lugu kellegi salajasest võimust? Miks ma siis vajan neid lugusid? Mille eest ma tegelikult peidan end nende varjus?
Kui ma aus olen endaga, siis vahel on kergem uskuda, et keegi teine on süüdi. Kui vaadata kogu seda vandenõuteooriate hullust, siis on seal alati üks ühine joon: välise süüdlase otsimine. Seega vandenõuteooriad ja maailmapõgenemise lood on tihti peegel meie enda sisemisest abituse tundest. Sellest kohast, kus me veel ei ole päriselt valmis võtma oma elu juhtimist enda kätte. See on nagu massiline püüe vältida omaenda peeglisse vaatamist.
Tegelikult ma saan aru – need lood on nagu markerid. Kui keegi räägib väga palju sellest, kuidas maailm on halb ja inimesed on pahatahtlikud, siis see näitab lihtsalt, kus tema ise oma sisemises töös parasjagu seisab.
Mitte kellegi usk või jutt ei tee maailma minu jaoks “tõelisemaks” või “hirmutavamaks”. Ainult mina ise saan otsustada, mida ma usun. Ja mida rohkem ma annan energiat mõttele, et keegi teine juhib minu elu, seda rohkem see minu reaalsust kujundab.
See pani mind mõtlema: kas ma tahan tõesti anda oma väe ära lugudele, mis teevad mind abituks? Või valin ma usaldada, et mul on igas hetkes võimalus valida ja luua midagi muud ja uut?
Ja siin on üks lause, mida ma endale ikka ja jälle meelde tuletan:
Iga kord, kui ma annan oma väe ära välistele jõududele, ma loobun võimalusest luua.
See äraandmise nihe vahest nii peen, et vahel peaaegu nähtamatu. Aga lõpuks see määrab ära, kas ma olen oma elu looja või lihtsalt tegelane kellegi teise kirjutatud loos. Kui ma seda endale uusti ja uuesti meelde tuletan, siis muutub maailm jälle minu omaks. Mitte mingi salapärane süsteem ei dikteeri mu päeva, vaid minu enda teadlik valik, minu soovid, minu otsused.
Ja tegelikult see on tohutu kergendus. See on see hetk, kus tekib tõeline vabadus – vabadus mitte enam uskuda, et keegi teine veab mind lõksu.
Vastutus ja teadlikkus – minu elu on minu looming
Üks hetk jõuab igaüks meist punkti, kus vana lugu enam ei kanna. Seal, kus kõik need vandenõuteooriad, süüdlaste otsimised ja “keegi teine tegi” jutud lihtsalt ei anna enam midagi juurde. Ma olen ka seal seisnud. Seal, kus on ainult mina ja tühi vaikus. Ja see hetk oli ausalt öeldes valus. Sest äkitselt polnud enam kedagi, kellele näpuga näidata.
Seal ma taipasin: kogu mu elu, kogu mu maailm, on olnud minu enda looming. Mitte karistus. Mitte kellegi teine vandenõu. Minu enda sisemise seisundi, minu uskumuste ja soovide peegeldus. Kui ma tõesti vaatan ausalt – mitte keegi pole mind sundinud tundma, mõtlema või valima nii, nagu ma olen valinud. Kõik need teed olen ma samm-sammult ise kõndinud.
Ja tegelikult… see teadmine on tohutu kergendus. See tähendab, et ma saan ka kõike muuta. Ma saan muuta oma mõtlemist, oma tundeid, oma reaktsioone. Ma saan valida, millises maailmas ma elan.
Mõnikord on muidugi lihtsam öelda: “Ma pole süüdi.” See annab võimaluse jääda paigale, jääda ohvripositsiooni. Aga seal paigal olles ei kasva midagi. Vastutuse võtmine on raske, aga see on ka ainus tõeline vabadus. See on see hetk, kus ma lükkan uksed lahti ja astun päriselt oma maailma keskele – mitte enam välise käsukella järgi, vaid enda sees oleva rütmi järgi.
Ja ma küsin endalt:
“Mida ma päriselt tahan siin luua?”
“Millise loo ma täna valin kirjutada?”
Kui ma võtan vastutuse, siis ma enam ei ela teiste kirjutatud stsenaariume. Ma loon ise. Teadlikult, igas hingetõmbes, igas valikus.
Ja see on tunne, mille vastu ei vaheta enam mitte midagi.
Miks juhtuvad rasked ja valusad sündmused?
Mulle tundus pikka aega, et mõned asjad juhtuvad meiega täiesti ebaõiglaselt.
Et maailm lihtsalt viskab vahepeal meie suunas midagi nii rasket ja valusat, millel pole mingit mõistlikku seletust.
Ma jäin mõtlema:
Miks peab vahel justkui kõik kokku kukkuma, et midagi muutuks?
Miks ei saa lihtsalt rahulikult ja rõõmsalt areneda?
Ajapikku sain aru – mõnikord on see ainus keel, mida me veel kuulame.
Kui elu oleks ainult pehmete vihjete ja õrnade sõnumite kaudu meiega rääkinud, oleksime paljud meist lihtsalt vaikselt edasi tiksunud, midagi muutmata. Aga kui tulevad suured raputused — haigused, kaotused, valusad lahkuminekud, totaalsed ummikseisud — siis nad sunnivad meid peatuma. Küsima. Otsima sügavamat tähendust.
Ma olen näinud seda korduvalt – nii enda kui teiste eludes. Kõige raskemad sündmused on tihti need, mis viivad meid lõpuks kõige suurema vabaduse ja ärkamiseni. Nii kummaline kui see ka pole, me ise loome need olukorrad. Mitte karistusena, vaid selleks, et mingi oluline teadmine jõuaks meieni lõpuni. Vahel on ainus viis millestki lahti lasta see, kui kõik muud teed suletakse. Kui enam pole kuhugi kõrvale põigata.
See võib tunduda karm. Ja vahel ongi väga karm ning valus.
Aga see ei ole kuri karistus, see on kutse ärkamiseks.
Kui ma vaatan tagasi oma kõige valusamatele kogemustele, siis ma näen: need olid pöördepunktid.
Need olid hetked, kus ma pidin endalt küsima: “Kas ma tahan päriselt nii edasi elada?”
“Kas ma julgen nüüd päriselt valida midagi teistsugust?”
Ja iga kord, kui ma vastasin jah, tuli koos valuga kaasa ka teadlikuse kingitus.
Sügavam teadlikkus. Rohkem armastust. Rohkem vabadust.
Mitte keegi meist ei taha kannatada niisama.
Aga vahel on valu parim õpetaja, sest see lõikab läbi kõik illusioonid ja toob meid tagasi iseenda juurde.
Iseenda reetmine ja selle tagajärjed
Ma olen vahel mõelnud, miks mõned valud tunduvad nii suured, et nad jäävad meie sisse aastateks.
Nagu nähtamatud haavad, mis aeg-ajalt ikka veel tukslevad ja endast märku annavad.
Siis taipasin — kõige sügavam valu sünnib mitte sellest, mida keegi teine teeb, vaid sellest, mida me iseenda vastu teeme.
Iga kord, kui ma olen jätnud iseennast unarusse…
Iga kord, kui ma olen teinud midagi, mida sügaval sisimas tegelikult ei tahtnud…
Iga kord, kui ma olen valinud vaikida, kui süda karjus rääkida…
— olen iseennast reetnud.
Ja need väiksed reetmised kogunevad. Alguses on nad peaaegu nähtamatud. Sellised väiksed kompromissid, millele leiab kiiresti õigustuse: “Pole ju midagi hullu.” “Teiste rahu nimel.” “Küll ma hiljem teen enda järgi.” Aga seespool kuhjub see raskus. Iga kord, kui me ei vali ennast, lisame natuke valu oma süsteemi. Ja mingi hetk, kui see sisemine pinge muutub liiga suureks, siis ta lihtsalt plahvatab.
Haigusena. Katkise suhtega. Tühjusetundega, mida miski enam ei täida.
Ma olen seda ise kogenud: kui ma ignoreerin oma tõde, siis keha hakkab varem või hiljem mulle seda meelde tuletama. Südamevalu, rahutus, jõuetus — kõik need on märgid, et kuskil olen ma end maha müünud, reetnud või ei ole oma piire kaitsnud.
Üks mu tuttav ütles, et:
“Iga kord, kui sa iseennast reedad, kukuks sul välja üks hammas, siis sa õpiksid väga kiiresti iseennast mitte petma ega reetma.“
See lause jäi minu südamesse ja kõnetas mind. Sest tegelikult ongi nii — ainult et need “hambaaugud” tekivad meie hinge ja hingeosad murduvad, kui me reedame iseennast.
Alguses vaikselt, siis järjest valusamalt.
Ja kui lõpuks saabub see hetk, kus enam ei suuda valetada — endale ega teistele — siis hakkab midagi paranema. Siis hakkab see sisemine haav õhkama vabadust ja ausust.
Ma sain aru: iga kord, kui ma valin iseneda, isegi kui see on raske, isegi kui see tekitab hirmu või ebamugavust, ma parandan oma sisemist terviklikkust.
Ja see tunne, kui sa lõpuks iseennast enam ei reeda…
See on selline rahu, mida ei saa millegi muu vastu vahetada.
Kas keegi tegelikult soovib sulle halba?
Kui ma päriselt endalt küsin: “Kas keegi tahab mulle tõesti halba?” — siis vastus ei tule väljast. See tuleb seest. Ja see vastus on tihti palju lihtsam, kui me arvame.
Ma olen kaua aega uskunud, et kuskil on keegi — nähtamatu vaenlane, süsteem, inimene — kes justkui tahab mind takistada või mu teed raskemaks teha. Aga iga kord, kui ma sellesse uskumusse sukeldusin, sain ma lõpuks aru — see tunne ei rääkinud välisest maailmast. See rääkis minust endast.
See, et ma üldse nägin vaenlasi, tähendas ainult üht: minu sees oli veel koht, kus ma iseennast ei usaldanud. Koht, kus ma ise olin endaga konfliktis. Koht, kus ma veel lootsin, et keegi teine vastutab minu elusuuna eest.
Ma mõtlen sellele vahel nii: kui ma olen päriselt kooskõlas iseendaga, siis välismaailm lihtsalt peegeldab seda. Kui minus on rahu, siis ka maailm muutub rahulikumaks. Kui minus on süüdistamine ja hirm, siis ilmuvad välja “vaenlased”, keda süüdistada.
Mitte sellepärast, et nad tegelikult eksisteeriksid mingis salajases rünnakus, vaid sellepärast, et minu sisemine olek kutsub neid peegeldusi esile.
See pani mind lõpuks väga lihtsalt küsima:
“Miks ma tahan näha vaenlasi?”
“Mida ma püüan läbi selle saada?”
Ja tihti tuli aus vastus:
Tahtsin tunda, et olen õigel poolel.
Tahtsin tunda, et ma võitlen millegi suurema nimel.
Tahtsin tunda end elavana.
Samas — elus olemiseks ei pea kedagi vaenlaseks tegema. Ei ole vaja pidevat võitlust, ei ole vaja kujuteldavat “pimedust”, et tunda enda valgust.
Ma hakkasin taipama: kõik, mida ma päriselt vajan, on see, et ma iseendaga kontakti taastaksin.
Et ma loobun vajadusest otsida süüdlast väljast ja hakkan hoopis looma seestpoolt endast.
Sest siis, kui ma tõesti tunnen rahu iseendas, pole enam kellelgi jõudu minu-elu varjutada.
Mitte sellepärast, et maailm muutub ideaalseks. Vaid sellepärast, et mina ise enam ei anna oma väge ära.
Võitlus ja vastandumine – miks me valime sõdida?
Ma olen ise mõelnud, miks nii tihti tekib meis soov kellelegi või millelegi vastu võidelda. Miks tundub, et ilma võitluseta ei ole justkui võimalik elada?
Kui natukenegi aus olla, siis võitlemine annab korraks väga tugeva tunde — nagu oleksin elus, tähtis, osa mingist suuremast heitlusest. See adrenaliin, see “õige asja” nimel seismine, see romantiline kujutlus endast kangelasena… see kõik võib olla väga joovastav.
Aga siis ma jäin küsima:
“Mida ma tegelikult selle võitlusega saan?”
“Kas ma loon sellega rahu ja rõõmu enda ümber?”
“Või ma lihtsalt kinnistan end veel sügavamale eraldatuse lõhesse?”
Kui ma ausalt vaatan, siis enamasti võitlus ei lahenda midagi. See ainult süvendab eraldatust. Süvendab tunnet, et maailm on jagatud heaks ja halvaks, õiglasteks ja kurjadeks.
Ja veel sügavamal — see sõda, mida ma väljas pean, peegeldab sõda minu sees.
Kohta minus, mis pole veel leppinud.
Kohta, mis kardab.
Kohta, mis tunneb end eraldatuna.
Kui ma võitlen välise vastu, siis ma võitlen tegelikult iseendaga ja see taipamine oli minu jaoks suure tähendusega. See muutis kogu mu vaadet sellele, mis on “õige” võitlus ja kas sellist asja üldse on.
Tegelikult, iga kord, kui ma valin võitluse, ma kinnistan end mõttesse, et midagi on valesti. Et midagi tuleb hävitada, mitte mõista. Ja samas — iga kord, kui ma valin mõistmise, kui ma valin rahu, isegi kui kõik mu vanad harjumused karjuvad “Võitle!”, tekib minus midagi uut. Tekib ruum, kus pole enam vaja jagada maailma sõpradeks ja vaenlasteks.
Ma saan valida.
Ma saan luua maailma, kus ei pea enam vastanduma selleks, et tunda omaenda olemasolu.
Ma saan tunda end elavana ka siis, kui ma ei võitle.
Ja see on vabadus, mida ükski väljavõideldud “võit” ei suuda pakkuda.
Lõhestatud maailm ja sisemine terviklikkus
Mida rohkem ma oma sisemaailma vaatan, seda selgemaks saab, et kõik lõhestumine, mida ma väljast näen, on tegelikult ainult minu enda peegeldus. See ei ole mingi abstraktne teooria, see on kogemus — iga kord, kui ma tunnen maailmas lõhet, võitlust või lahkheli, näitab see mulle, et kuskil minu sees on veel jäänud mingi osa, mida ma ei ole omaks võtnud.
Alguses on loomulik vastupanu. Me oleme harjunud mõtlema, et on “head” ja “halvad” pooled, õige ja vale, meie ja nemad. See mõtteviis annab lihtsustatud turvatunde — ma kuulun õigete hulka ja need teised on valed. Aga kui ma piisavalt kaua vaatan, siis ma näen, kui õhuke ja ebakindel see turvatunne tegelikult on. See sõltub pidevast vastandumisest, pidevast võrdlemisest, pidevast vajadusest tõestada, et minu pool on õigem.
Mingil hetkel ma väsisin sellest. Väsisin sellest lõputust jagamisest ja kaitsmisest. Väsisin vajadusest kogu aeg valida pooli, tõmmata piire, otsustada, kes väärib minu sümpaatiat ja kes mitte. Ja siis tekkis lihtne, kuid väga hea küsimus: “Mis siis, kui mõlemad pooled on minus?”
See muutis kõike. Ma nägin, et igas minus endas peidus olevas varjus oli tegelikult sama palju elu kui valguses. Et see, mida ma olin kogu elu vältinud või alla surunud, ei olnud midagi halba — see oli lihtsalt osa minust, mis ootas äratundmist ja vastuvõtmist.
Kui ma lõpetasin iseenda erinevate osade vahel sõdimise, hakkas ka maailm muutuma. Mitte selles mõttes, et kõik probleemid kaoksid, vaid selles mõttes, et ma hakkasin neid nägema teise pilguga. Mitte enam kui ohtu, vaid kui kutset — kohtuda iseendaga veel sügavamalt.
Ma sain aru, et terviklikkus ei tule mitte sellest, et üks pool võidab teise, vaid sellest, et ma õpin kõike oma sees vastu võtma. Et ma õpin nägema nii enda haavatavust kui ka tugevust, nii enda armastust kui ka hirmu, ja mõistan, et nad kõik kuuluvad mulle. Et ma ei pea enam valima, kummale poole ma kuulun, sest ma olen tervik.
Ja kui ma vaatan antud punktist ning perspektiivist maailma peale, siis ka seal ei ole enam ainult vaenlasi ja sõpru. On inimesi, kes oma parimal viisil püüavad toime tulla omaenda seesmise lõhestumisega. Ja selles on midagi ääretult inimlikku. Midagi, mida ma saan lõpuks mitte ainult mõista, vaid ka aktsepteerida.
Selle aktsepteerimise kaudu sünnib tasapisi uus maailm — maailm, kus kõik, ka kõige keerulisemad osad meis ja teistes, võivad leida koha. Maailm, kus terviklikkus ei tähenda täiuslikkust, vaid ausust. Ja see ausus, kuigi vahel valus, on ainus pinnas, kus saab sündida tõeline rahu.
Duaalsuse ületamine – kõik kuulub meile
Mida rohkem ma endasse vaatan, seda rohkem ma näen, kui loomulikult me jagame maailma kaheks. Heaks ja halvaks. Õigeks ja valeks. Valguseks ja pimeduseks. See on justkui vaikimisi tööriist, millega me üritame seda tohutut ja hoomamatut reaalsust natuke lihtsamaks muuta. Ja mõnda aega see aitabki — vähemalt esmapilgul.
Aga mida sügavamale ma lähen, seda rohkem ma näen, et see lõhestamine ise tekitab valu. See, et ma tahan midagi endast välja lükata, kuulutada selle valeks, eemale tõugata… see lõhub mind seestpoolt. Iga kord, kui ma ütlen, et mingi osa minust ei kuulu siia, katkestan ma ühenduse omaenda terviklikkusega.
Ma olen näinud, kui kergelt tekib illusioon, et kui ma valin ainult “õige” poole ja surun “vale” poole maha, siis saan lõpuks rahu. Aga see rahu on alati tingimuslik. See sõltub pidevast pingutusest midagi eemale tõugata. Ja see väsitab.
Siis tekkis küsimus, mis peaaegu muutis kogu minu … :
“Mis siis, kui ma ei pea valima?”
“Mis siis, kui kõik kuulub mulle?”
Esialgu oli see mõte hirmutav. Mida tähendab aktsepteerida ka neid osi, mida ma olen harjunud pidama oma “varjuküljeks”? Aga kui ma ausalt vaatasin, siis nägin — seal, kus ma olin kartnud leida ainult pimedust, leidsin ka tarkust. Seal, kus olin oodanud ainult nõrkust, leidsin pehmust ja inimlikkust.
See, mida me nimetame “pimeduseks”, ei ole mitte midagi muud kui meie enda teadmatus. Koht, mida me ei ole veel valgustanud teadlikkuse, armastuse ning taipamisega. Ja kui ma astusin sinna sisse ilma võitlemata, ilma hinnanguta, sain ma tagasi tükikese endast, mile olin kaua aega tagasi kaotanud.
Duaalsuse ületamine ei tähenda, et ma kaotaksin võime eristada või mõista, mis mulle sobib ja mis mitte. See tähendab, et ma ei lõika enam midagi endast välja. Ma ei võitle enam iseenda osadega. Ma võin tunda rõõmu valgusest ja samal ajal austada pimedust, millest valgus on sündinud. Ma võin tunda tugevust oma tarkuses ja samas lubada endal olla ka haavatav, kui see on aus.
Ja kui ma näen, et mõlemad pooled — valgus ja vari, headus ja hirm — on loodud selleks, et ma saaksin siin maailmas kogeda kogu elu täielikkust, siis ma ei pea enam jagama. Ma saan lihtsalt olla. Täielikult. Ilma tingimusteta.
Sest kõik, mida ma kogen, kuulub mulle. Kõik, mis minus on, on vajalik ja omal kohal. Ja see teadmine toob rahu, mida ei saa kuskilt väljast leida ega võidelda — seda saab ainult mäletada.
Tagasi enda juurde – tõeline vastutus ja loovus
Mingil hetkel saab selgeks, et kõik vastused, mida ma olen kunagi otsinud, ei olnud kuskil väljaspool. Nad olid kogu aeg minus. Peidus kihtide all — seal, kuhu oli kogunenud hirm, lootused, pettumused ja unustatud soovid.
Ma olen nii kaua otsinud põhjuseid väljast — miks maailm on selline, miks inimesed on sellised, miks ma ise olen selline. Aga tegelikult on iga küsimuse tuum väga lihtne: mida ma päriselt tahan?
Ja veel sügavamalt: miks ma loon sellise reaalsuse nagu praegu?
Kui ma võtan selle küsimuse vastu mitte süüdistava ega enesesüüdistava pilguga, vaid huvi ja uudishimuga, siis hakkab kõik muutuma. Ma saan aru, et ma ei ole mitte ainult oma elu ohver ega juhuslik figuur kellegi teise mängus. Ma olen Looja. Ma olen see, kes mõtetega, tunnete ja valikutega loob igas hetkes uut maailma.
Tõeline vastutus ei ole raske koorem. See on hoopis suurim vabadus. Sest kui ma mõistan, et kõik, mida ma kogen, on seotud minu enda sisemise olekuga, siis ma ei pea enam ootama, et maailm muutuks. Ma saan ise hakata muutma. Iseenda sees. Oma tähelepanu, oma kavatsuse, oma armastuse kaudu.
Ja see ei tähenda, et kõik läheks äkki lihtsaks. Elu jääb elu — täis hetki, mis väljakutseid esitavad, täis emotsioone, täis olukordi, kus ma ei tea kohe vastust. Aga see tähendab, et igas olukorras on mul koht, kuhu tagasi pöörduda. Enda juurde. See tähendab, et ma saan igal hetkel küsida:
“Mida ma valin nüüd?”
“Mida ma loon sellest hetkest?”
Võib-olla ongi elu kõige sügavam kunst mitte see, kuidas kõike ideaalselt kontrollida, vaid kuidas kõike, mis tuleb, luua teadlikkusega. Kuidas armastada isegi neid hetki, kus tundub, et ma ei tea, kuidas edasi minna. Kuidas usaldada, et minus on juba kõik vastused olemas, kui ma julgen neid kuulata.
Ja see loovus, mis sellest sünnib — see ei ole enam lihtsalt saavutuste, edu või tulemuste tagaajamine. See on elu loomine iseendast, oma sisemisest tõest, oma ehtsast olemusest. See on elu, mis ei pea kellelegi midagi tõestama. See lihtsalt on. Elab. Hingab. Armastab.
Ja see ongi see, mida ma alati otsisin.
Tagasi enda juurde. Tagasi koju.
Armastusest armastusse: uus loomise viis
Kui ma vaatan tagasi kogu sellele teekonnale — võitlused, hirmud, otsingud ja eneseunustused — siis näen, kuidas kõik need kogemused viisid mind lõpuks ühe lihtsa ja samas võimsa taipamiseni: ma ei pea enam looma läbi valu.
Pikka aega tundus, et armastus saab sündida ainult siis, kui enne on olnud suur kannatus. Nagu mingi sisemine reegel: esmalt purunemine, siis tervenemine. Alati pidi midagi katki minema, enne kui midagi ilusat sündis. Ja kuigi see tee õpetas mulle palju, hakkas ühel hetkel seespool tekkima küsimus:
“Kas tõesti ongi see ainus viis?”
Ma hakkasin tundma, et kuskil sügaval on olemas teine võimalus. Loomine, mis ei alga puudusest ega valust, vaid küllusest. Loomine, mis ei ole enam vastus valule, vaid loomulik jätk armastusele, mis minus juba on alati olnud.
Selle koha leidmine polnud hetkeline. See tuli läbi väikeste sammude. Läbi selle, et lubasin endal tunda rõõmu ilma põhjenduseta. Läbi selle, et lõpetasin ootamast suurt kriisi enne, kui midagi uut võib sündida.
Ma hakkasin märkama, et armastusest luues on elu teistsugune — see ei rabele, see ei võitle, see ei murra end läbi takistuste. See lihtsalt avaneb.
Armastusest armastusse loomine tähendab, et ma ei pea enam sukelduma draamasse, et tunda end elavana. Ma ei pea looma suurt langust, et kogeda tõusu. Ma võin valida, et iga päev, iga hetk, iga hingetõmme on ise juba väärtuslik.
Ja see ei tähenda, et elu muutuks kuidagi igavaks või ühekülgseks. Vastupidi — selles peitub peen vabadus. Sest kui ma loon armastusest, siis iga väike hetk saab uue sügavuse. Iga vestlus, iga pilk, iga valik on täis elu ja kohalolu, ilma et peaksin ootama mingit suurt raputust või dramaatilist pöördepunkti.
See uus loomise viis pole seotud puudujäägiga. See on seotud küllusega. Küllusega sellest, kes ma juba olen. Küllusega armastusest, mida ma saan jagada, ilma et ma peaksin esmalt midagi tõestama, parandama või lunastama.
See on nagu hingamine. Loomulik. Rahulik. Pidev.
Ja see on kingitus, mille ma annan endale iga kord, kui ma valin mitte enam loota vanadele mustritele.
Iga kord, kui ma valin armastada iseennast ja elu lihtsalt selle pärast, et ma saan.
Ja siis see voolab edasi — loomulikult, kergelt, südamest südamesse, armastusest armastusse.
Sinu reaalsus, sinu loomine
Kui ma nüüd vaatan kogu seda teekonda, kõiki neid kihte ja peegeldusi, tõuse ja langusi, siis on üks asi, mis jääb selgeks ja kõigutamatuks — sinu reaalsus on sinu looming.
Mitte keegi väljastpoolt ei määra lõpuks seda, kes sa oled. Mitte ükski süsteem, mitte ükski inimene, mitte ükski mineviku vari. Kõik, mida sa koged, on vastus sinu sisemisele olekule, sinu teadlikkusele, sinu valikutele.
Ja see teadmine pole mitte koorem, vaid vabadus. See tähendab, et igal hetkel, kui sa otsustad ärgata, kui sa otsustad tõeliselt endale otsa vaadata, kui sa julged võtta vastutuse, muutub kogu maailm sinu jaoks teiseks. Mitte maagia pärast. Mitte sellepärast, et välised tingimused hetkega kaoksid. Vaid sellepärast, et sina ise oled muutunud.
Sellel teekonnal pole tähtis see, mitu korda sa eksid, mitu korda sa uuesti unustad ja uuesti meenutad. Tähtis on ainult see, et sa tead — iga hetk on uus võimalus.
Iga hingetõmme võib olla uus algus.
Võib-olla oled sa ka tundnud, kuidas kuskil sügaval sees on teadmine, et elu ei pea olema igavene võitlus. Et armastus ja loovus ei pea tulema läbi valu. Et rahu ei pea olema midagi, mida tuleb välja võidelda — rahu võib olla midagi, mille sa lood, sest sa mäletad, kes sa päriselt oled.
Ja see mäletamine ei ole midagi, mida saad osta või kelleltki laenata. See on midagi, mis elab juba praegu sinu sees.
Kui sa suudad korrakski peatuda ja kuulata… mitte väliseid hääli, vaid seda vaikset, rahulikku teadmist enda sees… siis sa tead: sa oled alati olnud Looja. Sa oled alati olnud vaba. Sa oled alati olnud väärt kõike seda armastust, mida oled otsinud.
Ja maailm, mida sa näed oma silmadega — see on peegel. Sinu enda loomingu peegel.
Kui sa tahad näha rohkem rahu, loo seda enda sees.
Kui sa tahad kogeda rohkem armastust, ole see armastus kõigepealt iseendas.
Kui sa tahad tunda vabadust, siis tuleta meelde, et see on kogu aeg sinu käes olnud.
See teekond ei lõpe.
See lihtsalt muutub aina sügavamaks, aina elusamaks, aina tõelisemaks.
Ja iga kord, kui sa valid end, iga kord, kui sa valid armastuse, iga kord, kui sa valid vastutuse, kirjutad sa oma maailma uue lehekülje - sellise, mis sünnib südamest. Sellise, mis jääb.