Kui meenutan, kuidas paljud inimesed transsurfinguga alustavad, siis pilt on peaaegu alati sama. Esmalt on elevus – tundub, et lõpuks on olemas selge ja loogiline süsteem, mis lubab elu juhtida, täita unistusi ja murda välja argisest ringist. Loetakse raamatuid, tehakse hoolsalt harjutusi, kujutatakse ette slaide, jälgitakse oma tähtsust ja püütakse pendleid eemale lükata. Ja tõepoolest, mõnda aega läheb kõik justkui kergemaks. Tekib tunne, et elu on hakanud voolama, nagu oleks tuul pöördunud soodsalt selja taha. Aga siis, ootamatult ja sageli üsna järsult, tõmmatakse pistik seinast. Tulemused ei tule enam, harjutused muutuvad tüütuks, ärevus kasvab, tekib tunne, et on sattutud pimedasse öösse, kus ei paista enam ühtki valgust.
Paljud arvavad, et see tähendab läbikukkumist, justkui nad oleksid midagi valesti teinud või poleks piisavalt järjekindlad. Tegelikult on asi hoopis sügavam. Transsurfing ei ole kunagi olnud vaid lihtne tehnikate kogum, mis peaks ilma pingutuseta tööle hakkama. See, mis pealtnäha tundub nagu mänguline juhend soovide täitmiseks, on tegelikult sissepääs palju sügavamasse protsessi, kus kaalul on mitte ainult tulemused, vaid kogu inimese identiteet. See on põhjus, miks nii paljud poole pealt murduvad. Nad ei olnud valmis hinnaks, mida tegelik muutus nõuab – hinnaks on vana mina lahtilaskmine.
Kui seda ausalt tunnistada, siis pole ime, et praktika toob esile ärevuse ja vastupanu. Ego on ju harjunud ise kõike juhtima ja kontrollima. Kui korraga nõutakse, et laseksid lahti isegi sellest, kes sa enda meelest oled, tajub mõistus seda kui eksistentsiaalset ohtu. Ja loomulikult tekib hirm. Seda on kogenud peaaegu igaüks, kes on päriselt püüdnud transsurfingut praktiseerida. Esialgne vaimustus asendub segadusega: miks enam ei tööta? miks mu pingutused ei kanna vilja?
Aga võib-olla pole see märk ebaõnnestumisest, vaid hoopis kaitsemehhanism. Võib-olla on see hetk, kus sinu psüühika ütleb: “sa pole veel valmis suureks hüppeks, aga sa saad hakata minema väikeste sammudega.” Just siin peitubki kogu loo võti. Transsurfing võib tunduda lihtsa retseptina, aga tegelikult on see nagu Trooja hobune – see lubab sulle reaalsuse juhtimist, aga tegelikult kutsub sind kohtuma omaenda varjudega. Ja kui see kohtumine tundub liiga järsk, siis on täiesti normaalne, et sa tõmbud tagasi. Võib-olla ongi see sinu sisemine tarkus, mis hoiab sind alles, et muutus ei hävitaks, vaid võiks sündida tasapisi, nii et saad ise selle koormaga hakkama.
Mida Zeland tegelikult teeb: “reaalsuse juhtimisest” ego sulamiseni
Kui lugeda Zelandi raamatuid või kuulata tema loenguid, jääb esmamuljeks, et tegu on praktilise käsiraamatuga, kus iga samm on loogiliselt lahti seletatud: jälgi pendeleid, vähenda tähtsust, loo slaide ja õpi usaldama välist kavatsust. Kõlab nagu konkreetne tehnoloogia, mida võib rakendada igaüks, kes tahab oma elu paremaks muuta. Ja nii seda paljud ka võtavad – nagu tööriistakasti, kust saab võtta vajaliku võtme ja hakata keerama. Aga kui hakata päriselt süvenema, siis ilmneb midagi hoopis muud. Transsurfing ei ole pelgalt tehnikate kogum, vaid pigem värav millelegi sügavamale, millest Zeland ise võib-olla isegi täielikult teadlik polnud.
Selle taga on vana müstika, mis on esinenud eri nimede all sufiidest ja taoistidest kuni kristliku müstikani välja. Kui räägitakse välist kavatsust, siis see meenutab hämmastavalt sufi mõistet fana – täielik sulandumine jumalikku tahtevoogu. Kui jutt käib tähtsuse vähendamisest, on see lähedane taoistlikule wu wei põhimõttele – tegutsemisele mitte-tehes, loobumisele pingutavast survest. Slaidid meenutavad oma olemuselt iidseid visualiseerimispraktikaid, mida budistid ja šamaanid on kasutanud sajandeid. Zeland on need lihtsalt ümber pakendanud tänapäevasesse keelde, jättes kõrvale sügava hoiatussõnumi, mis neil traditsioonidel alati kaasas oli: see tee ei ole mäng, see tee on väike surm.
Miks see aga on inimestele nii šokeeriv? Sest meile lubatakse midagi muud. Kui loed sõnu “reaalsuse juhtimine”, siis kõlab see ahvatlevalt – justkui saan endale võimu ja kontrolli juurde. Tegelikkuses tähendab see aga vastupidist: kontrollist lahti laskmist. Mitte ainult olukordade ja väliste asjaolude üle, vaid lahti laskmist sellest, kes sa üldse arvad end olevat. Ja siin peitubki transsurfingu paradoks: ta pakub välja tööriistad, aga tegelikult viib sind kohta, kus tööriistad enam ei kehti, sest neid, kes tahavad nendega midagi saavutada, lihtsalt enam ei ole.
See võib tunduda hirmutav, aga samas on selles ka tohutu ilu. Kui korraks kujutada ette, et kaod omaenda vajadusest kõike juhtida ja suunata, tekib ruum, kuhu võib tulla midagi uut, mida sa ei saa ise planeerida ega sundida. Seda kogevad loojad, muusikud, sportlased, teadlased – hetki, kus nad ütlevad: “see ei olnud enam mina, see lihtsalt juhtus läbi minu.” Zeland räägib sellest kui välist kavatsusest, aga tegelikult on see seesama vana kogemus, mille kohta kõik traditsioonid ütlevad ühel või teisel moel: lase endal kaduda ja sa saad kogeda, mis on päriselt suurem kui sina.
Nii et kui võtta transsurfingut ainult soovide täitmise nipina, jõuad üsna ruttu ummikusse. Kui aga näha seda kui teekonda, kus kontroll laguneb ja ego õpib vaikselt taanduma, siis hakkab kogu lugu avanema hoopis teises valguses. Ja võib-olla ongi Zelandi geniaalsus just selles, et ta suutis midagi nii rasket ja eksistentsiaalset esitada lihtsas ja kaasaegses vormis. Küsimus on ainult selles, kas oled valmis nägema, et “reaalsuse juhtimine” tähendab tegelikult “iseenda kadumist”.
Peidetud mehhanismid
Kui vaadata lähemalt, miks transsurfingu tehnikad inimestel nii sageli ei toimi, siis põhjus ei peitu mitte selles, et need oleksid valed või kasutud, vaid pigem selles, et nende taga on palju sügavam sisu, mida pole otse välja öeldud. Meile räägitakse piltlikult, et pendel on justkui väljast tulev jõud, mis sööb meie energiat, ja et sellest tuleb lihtsalt lahti lasta. Aga tegelikult saab pendel haakuda ainult siis, kui sinus endas on konks, mille külge ta klammerdub. See konks on alati sinu enda harjumus, hirm, õiguse nõudmine, vajadus vaielda või pidevalt muretseda. Nii kaua, kui need sees on, tuleb pendel tagasi ikka ja jälle, ükskõik kui palju sa püüad teda eemale lükata. Tõeline töö algab siis, kui hakkad märkama mitte pendli mängu väljas, vaid seda, mis sinus lubab tal üldse sind liigutada.
Sama lugu on tähtsuse vähendamisega. Esmapilgul tundub see kerge harjutus – lihtsalt ära tee asja liiga suureks ja kõik laabub iseenesest. Aga tähtsus pole ainult tühine pinge, vaid tihti meie viimane kaitsevõrk. Kui ütled, et sulle on töö või suhe ülioluline, siis tegelikult ütled: see määrab ära, kes ma olen. Ja kui see võtta ära, jääb järele tühjus. See tühjus on hirmutavam kui tuttav stress, sest ilma selleta ei tea sa enam, kes sa oled. Paljud inimesed murduvad just siin, sest tähtsuse lahti laskmine tähendab identiteedi lahti laskmist. Kui aga suudad teha seda samm-sammult – muuta “ma pean” lihtsaks “ma proovin ja vaatan, mis saab” – siis hakkab hirm vaikselt taanduma ja õhku tekib ruumi, kuhu saab sündida midagi uut.
Ka slaidid, mida Zeland kirjeldab kui tulevikupilte, pole sugugi nii süütud. Muidugi võib olla mõnus sulgeda silmad ja kujutada ette, kuidas elad ideaalset elu, kus kõik on täiuslik ja mured kaovad. Aga sageli kasutatakse neid pilte ainult selleks, et tuimastada oleviku valu. Mida raskem on praegune olukord, seda eredamalt ja kramplikumalt hoitakse kinni kujutletud pildist. Ja mida rohkem see pilt ei teostu, seda valusamaks läheb lõhe unistuse ja tegelikkuse vahel. Kui aga ausalt vaadata, peaks iga slaid sisaldama ka praeguse hetke tõde ja neid hirme, mis takistavad sul sinna tulevikku liikuda. Ning kõige tähtsam on tunnetus: kui su keha ei anna vastust, kui puudub see väike soe laine või kananaha tunne, siis pole see tegelikult elav tulevik, vaid lihtsalt järjekordne fantaasia.
Kõige keerulisem ja vastuolulisem on aga väline kavatsus. Raamatutes kõlab see nagu lihtne lubadus: lase kontrollist lahti ja universum kannab sind ise. Aga reaalsus on palju valusam, “õelam”. Väline kavatsus ei käivitu mitte siis, kui sa “natuke lõdvestud”, vaid siis, kui sinus enam pole seda mina, kes tahab juhtida ja kontrollida. See on hetk, kus kõik lahendused hakkavad sündima justkui iseenesest, kus sa satud voosse ja elu hakkab liikuma omasoodu. Sportlased tunnevad seda, muusikud tunnevad, loojad tunnevad – see on seisund, kus sa kaod ja alles jääb vaid tegevus. Aga niipea, kui proovid seda tahtlikult esile kutsuda või kasutada tulemuse saamiseks, kaob efekt silmapilkselt. Ja just see paradoks ongi raske: sa ei saa seda kontrollida, sest kontroll ise on takistus.
Kui neid mehhanisme ausalt vaadata, siis näeme, et transsurfingu lihtsad juhised pole sugugi lihtsad. Need puudutavad meie identiteeti, hirme ja vajadust kontrollida elu. Ning kui tundub, et tehnikad ei toimi, võib see olla hoopis märk, et oled jõudnud sügavamale tasandile, kus hakkabki toimuma päris muutus.
Viis levinud lõksu teel muutuseni
Kui inimene astub transsurfingu või mõne muu vaimse praktika teele, siis esimesed sammud on sageli kerged. Tundub, et kõik liigub õiges suunas: pinged vähenevad, tekib rohkem rahu ja elus hakkavad toimuma väikesed nihked. Aga varem või hiljem jõuab kätte koht, kus tee muutub raskemaks. Mitte seepärast, et tehnika oleks vigane, vaid sellepärast, et sisemine struktuur hakkab päriselt nihkuma. Just siis kerkivad pinnale need lõksud, kuhu enamik jääbki toppama.
Kõigepealt tuleb vana mina ja uue mina kokkupõrge. Sinu sees on juba toimunud muutus, aga maailm ümberringi ei taha seda tunnistada. Inimesed on harjunud sinuga teatud moel, ja kui sa enam ei vasta nende ootustele, püüavad nad sind tagasi tõmmata. Mitte pahatahtlikkusest, vaid hirmust – sest kui sina muutud, tuleb ka neil muutuda. Ja vahel on see surve nii tugev, et lihtsam tundubki libiseda tagasi endisesse rolli, isegi kui see sind enam ei toida.
Teine lõks on palju salakavalam: vaimne uhkus. Kui oled lahti lasknud mõned pendli haarded ja kogenud sisemist rahu, tekib oht, et hakkad end tundma erilisena. Nagu oleksid ärganud, samal ajal kui teised veel magavad. Väliselt võib see paista rahuna, aga sees on sama vana sõltuvus – vajadus tunda end paremaks, turvalisemaks, olulisemaks. Ego oskab end maskeerida ja panna selga vaimse rüü, mille alt on teda palju raskem märgata.
Kolmas lõks on seotud suhetega. Kui sinus tekib rahu ja tasakaal, siis kõik ei rõõmusta selle üle. Mõnele inimesele tundub su vaikus külmana, su rahu ükskõiksusena. Neid ärritab, kui sa enam draamasse ei astu või provokatsioonidele ei vasta. Sinu muutus toob esile nende rahulolematuse iseendaga, ja see teebki nad rahutuks. Ja siis seisadki valiku ees: kas jääda endale kindlaks ja riskida sellega, et sind ei mõisteta, või minna tagasi tuttavasse mängu, et mitte kaotada kuuluvust.
Neljas lõks on sisemine sabotaaž. Ka siis, kui oled juba teinud muutusi ja tundnud selgust, hakkab mõistus varsti kahtlema: äkki see kõik oli illusioon, äkki ma kujutasin ette, äkki see polnudki päris. Kõik, mida tundsid, nullitakse sekundiga, kui lased peas keerlema hakata küsimusel “aga äkki ma eksisin”. Nii töötab ego, sest uus tundub talle liiga ebakindel. Vanas kannatuses on vähemalt tuttav mugavus, uues aga ainult teadmatus.
Viies lõks on ootuste lihtsus. Paljud tulevad transsurfingu juurde lootusega, et nüüd läheb elu kergemaks, pingutuseta hakkab kõik ise voolama. Aga tegelik töö on hoopis teistsugune. See ei ole enam võitlus väliste probleemidega, vaid pidev ausus iseendaga. Ja see on raskem, kui me ette kujutame, sest tähendab silmitsi seismist oma hirmude, harjumuste ja varjatud vajadustega. Kui oodata mugavust ja kiiret kergust, siis just siin murdutakse.
Need lõksud ei ole märgid ebaõnnestumisest. Pigem on need kohad, kus muutus päriselt algab. Kui neid kohti vältida või läbi hirmu tagasi pöörata, jäädki samasse ringi. Kui aga suudad ausalt märgata, mis toimub, ja anda endale aega nendega olla, siis hakkad tasapisi tundma, kuidas vana mina mureneb ja uuele tekib ruumi. Ja see ongi kogu teekonna tegelik mõte.
Välise kavatsuse paradoks
Kui kuskil transsurfingu õpetuses tekib kõige rohkem segadust ja samas ka lootust, siis just välist kavatsust puudutavas osas. See tundub olevat tehnika süda: lase lahti oma kontrollist ja elu hakkab sind ise kandma, justkui nähtamatu jõgi, mis viib sind täpselt sinna, kuhu vaja. Seda kuulata on imeline – mõte, et ei pea enam võitlema ega punnitama, vaid võib lasta asjadel sündida, tekitab tohutu kergendustunde. Ja ometi on see koht, kus enamik jääb toppama, sest kui üritada seda jõudu teadlikult kasutada, kaob ta käest nagu liiv sõrmede vahelt.
Põhjus on lihtne ja samas valus: väline kavatsus ei tööta mitte siis, kui mina püüan teda rakendada, vaid just siis, kui seda “minat” enam polegi. Paradoks seisneb selles, et kuni minus on veel see osa, kes tahab midagi saavutada, kellel on kavatsus kasutada seda jõudu, ei saa ta kunagi tööle hakata. Alles siis, kui mina tõesti taandub, kui loobun lõpuks isegi soovist, et midagi juhtuks, avaneb see uks ja elu hakkab liikuma ise. See kõlab karmi tõena: väline kavatsus käivitub alles siis, kui kedagi pole seda kasutamas.
See hetk võib tulla täiesti ootamatult. Mõni kogeb seda siis, kui on jõudnud täieliku meeleheiteni, kui kõik on proovitud ja kõik on läbi kukkunud ning ainus, mis järele jääb, on aus tunnistus: ma ei suuda enam. Mitte teeseldud allaandmine, et trikk tööle hakkaks, vaid päriselt käte lahti laskmine. Just seal, kus tundub, et kõik on läbi, tekib paradoksaalselt ruum, kus elu hakkab lahendusi ise pakkuma. Need ei tule pingutuse ega kalkulatsiooni kaudu, vaid kerkivad justkui tühjusest, täiesti uue selguse ja rahuga.
Spordis nimetatakse seda seisundit “ise” vooluks, muusikud räägivad, et muusika mängis end ise, kirjanikud, et tekst kirjutas end ise. See on see kogemuse tunne, kus kontroll kaob ja alles jääb vaid tegevus ise. Ning kõige kummalisem on see, et niipea, kui püüad seda tahta või korrata, kaob ta jäljetult. Nagu vari, mille eest ei saa joosta, sest ta liigub alati sinuga.
Siin ongi transsurfingu kõige teravam tuum: õpetus lubab kontrolli, aga tegelikult viib sind kontrollist loobumiseni. See on vastuoluline ja hirmutav, sest ego jaoks tähendab see väikest surma. Kuidas siis astuda sellesse kohta, ilma et kõik laguneks? Võib-olla just nii, et lubad endal aeglaselt harjuda – mitte hüpata kuristikku, vaid laskuda mööda treppi. Harjutada väikeseid loobumisi, tillukesi sammu võrra lahtilaskmisi, kuni ühel hetkel märkad, et elu liigub ise, ka ilma sinu vahetu pingutuseta.
Välise kavatsuse paradoks on selles, et teda ei saa kasutada, sest see, kes tahab kasutada, ongi takistus. Ainult siis, kui see takistus hajub, kui “mina” annab teatepulga käest, hakkab elu ise kandma. Ja see on tunne, mida ei saa ette planeerida ega välja meelitada. Seda saab ainult kogeda, kui oled valmis olema ausalt tühjas kohas, kus ei jää muud üle, kui lihtsalt olla.
Pehme transformatsioon
Kui nüüd vaadata kogu seda teekonda ausalt, siis saab selgeks, miks nii paljud poole pealt murduvad. Mitte sellepärast, et nad oleksid nõrgad või ei oskaks tehnikaid õigesti kasutada, vaid seepärast, et muutus on liiga järsk. Kui kõik senine identiteet hakkab korraga murenema, siis tundub see hirmutava surmana. Ja pole ime, et psüühika paneb käsipiduri peale, et sind kaitsta. Aga on ka teine tee – mitte hüpata pea ees tundmatusse, vaid teha väikseid samme, mis annavad aega harjuda. Seda võiks nimetada pehmeks transformatsiooniks, remondiks vana maja sees, kus elad edasi, samal ajal kui seinu ja tube vaikselt muudad.
Kõigepealt tasub alustada kõige lihtsamast: märka üht oma harjumust, mis toidab sinu vana mina, ja lase tal samm-sammult hääbuda. See võib olla õigustamine, pidev kurtmine, teistele meeldimise vajadus või lõputu vaidlustamine. Ära võitle sellega, ära sunni end jõuga, vaid lihtsalt jälgi. Iga kord, kui see muster esile kerkib, tunnista see ära ja lase tal minna. Nädala või kahega hakkad nägema, kuidas energia, mis sinna kulus, jääb sulle endale alles. Ja juba see väike samm muudab sind rohkem, kui oskad arvata.
Teine samm on ausam pilk oma tulevikupiltidele. Mitte ilusad slaidid palmidest ja luksusest, vaid ausad pildid, kus on koos nii sinu praegune olukord kui ka hirmud, mis sind takistavad. Kui sa ei luba oma unistusse sisse ka neid varje, siis on see ainult fantaasia. Aga kui suudad vaadata otsa nii oma soovile kui ka kartusele selle soovi ees, muutub pilt elavaks. Siis tunned ka oma kehas, kas see tee on päriselt sinu oma – tuleb soe laine, kananahk või kerge hingamise muutus. Kui seda pole, on see lihtsalt kujutlus.
Kolmas samm on tähtsuse detoks. Kui oled end harjutanud ütlema “ma pean” iga asja kohta, siis proovi asendada see sõnadega “ma proovin ja vaatan, mis saab”. Kui enne ütlesid: “Ma pean selle projekti ära tegema,” siis nüüd ütle: “Ma katsetan ja vaatan, mis sünnib.” Kui enne ütlesid: “Need suhted peavad toimima,” siis nüüd võid öelda: “Näen, mis meie vahel tegelikult on.” See ei tähenda hoolimatust, vaid pigem vabanemist paanilisest klammerdumisest. Ja just siis rahuneb ka meel – sest oht kaotada kaotab oma hambaid.
Neljas samm on jõukohtade otsimine. Paljud otsivad neid mägedest, pühadest paikadest või eriliselt eksootilistest kohtadest, aga tegelikult on sinu tõeline jõukoht alati seal, kus sa kõige rohkem vastu punnid. See on kõne, mida sa edasi lükkad, otsus, mida sa ei julge teha, tõde, mille tunnistamist kardad. Just seal, kus vastupanu on suurim, on peidus sinu jõud. Kui astud sellesse kohta, kuhu minna ei taha, leiad sealt alati midagi uut – vabadust, mida muidu ei koge.
Viies samm on vaikuse praktika. See ei pea olema meditatsioon ega rituaal, vaid lihtsalt kümme või viisteist minutit päevas, kus istud ilma muusika, telefoni või tegevuseta. Alguses hakkab meel paaniliselt otsima, mille külge klammerduda – mälestused, plaanid, kujutlused. Aga kui sa ei lähe nendega kaasa ja lihtsalt vaatad, siis ühel hetkel tekib tühjus. Mõni minut, kus pole enam seda, kes muretseks või planeeriks. Ja just seal hakkab sündima uus selgus.
See pehme tee ei toimu üleöö. See võib võtta kuid või aastaid. Aga see on tee, mis ei lõhu su elu ega tekita paanikat, vaid laseb muutusel kasvada koos sinuga. Iga väike samm toob sulle tagasi tüki energiat, mis varem läks kaduma. Ja lõpuks märkad, et vana mina on vaikselt taandunud, ilma et sa oleks pidanud midagi vägisi hävitama. See on muutus, mis ei jäta sind varemetesse, vaid ehitab sulle uue kodu, samal ajal kui sa seal edasi elad.
___
Kui jutt läheb transsurfingu peale, siis kerkivad ikka ja jälle esile samad küsimused. Neid küsitakse nii loengutes kui ka vestlusringides, ja olen märganud, et igaüks meist on vähemalt mõne neist endale esitanud. Need küsimused pole rumalad ega pealiskaudsed – vastupidi, just neist saab sageli alguse päris mõistmine.
Üks sagedasemaid küsimusi on: miks mu ärevus kasvab, kui ma üritan tähtsust vähendada? Vastus on lihtsam, kui esmapilgul tundub. Tähtsus ei ole ainult koorem, vaid sageli viimane tugitala, millele ego toetub. Kui see ära võtta, tekib hetkeks tühjus, ja see tühjus on hirmutav. Ärevus pole märk läbikukkumisest, vaid sellest, et oled puudutanud oma identiteedi kõige õrnemaid juuri. Lahendus pole end jõuga läbi suruda, vaid võtta see väikeste sammudega – mitte “täielik tähtsusetus”, vaid lihtne nihutus “pean” pealt “proovin ja vaatan” peale.
Teine küsimus puudutab pendleid. Miks nad ikka ja jälle tagasi tulevad, isegi kui ma arvan, et olen neist lahti lasknud? Asi pole välises jõus, vaid sinu enda sees. Pendel ei saa sinust kinni haarata, kui pole konksu. Kui konks jääb – olgu see vajadus õigust otsida, solvuda või oma tähtsust tõestada – siis tekib uus pendel, mis selle külge haakub. Vabanemine ei tähenda pendli endast eemale lükkamist, vaid selle konksu äratundmist ja lahti laskmist.
Kolmas küsimus puudutab slaide. Kuidas teada, kas mu tulevikupilt on aus või lihtsalt fantaasia? Siin ei ole vaja keerulist analüüsi, sest keha annab vastuse. Kui tunned oma pildi juures sooja lainet, kananahka või hingamise muutust, siis on see elav ja päriselt sinu oma. Kui aga ei teki mingit füüsilist vastust, on see pigem meeldiv kujutlus, millega sa end hetkel tuimestad.
Neljas küsimus, mida sageli küsitakse: kuidas teada, kus on minu tõeline jõukoht? Paljud arvavad, et see on kuskil kaugel – pühas paigas või erilises olukorras. Tegelikult on see alati palju lähemal. Jõukoht on täpselt seal, kuhu minna ei taha. See on edasi lükatud kõne, ebamugav otsus, hirmutav tunnistus. See on koht, kus sa tunned kõige rohkem vastupanu. Kui sa sinna astud, tunned kohe, et midagi on teisiti – sest just sinna on mattunud su jõud.
Ja lõpuks küsimus välist kavatsust puudutavast paradoksist: kuidas siis ikkagi lahti lasta nii, et midagi juhtuks, kui ma ei tohi loota tulemusele? See on kõige raskem osa, sest siia ei saa anda tehnilist retsepti. Kui sa ütled endale: “Ma annan lahti, et see nüüd juhtuks,” siis see ei tööta. Lahtilaskmine tähendab päriselt valmisolekut, et tulemus võib ka mitte tulla. See on koht, kus loobud mitte ainult kontrollist, vaid ka lootusest kontrolli kaudu midagi saavutada. Alles siis avaneb see uks.
Need küsimused tulevad uuesti ja uuesti, sest meile kõigile on raske mõista, et tõeline muutus ei sünni triki ega nipi kaudu, vaid läbi ausa kohtumise iseendaga. Küsimuste kordumine pole nõrkus, vaid märk, et me liigume ringidena üha sügavamale. Ja võib-olla just siis, kui tunned, et küsid sama asja juba kümnendat korda, hakkab vastus lõpuks ka päriselt kohale jõudma.
__
Kui ma vaatan tagasi kogu sellele teekonnale, siis näen, et transsurfing pole kunagi olnud vaid tehnika või juhend, kuidas elu enda tahtmise järgi juhtida. See, mida Zeland pakkus, oli pigem värav millelegi sügavamale, mis on sama vana kui inimese otsingud ise. Lubadus tundub lihtne – juhtida reaalsust –, aga tegelik sisu viib meid alati sama küsimuse juurde: kas ma olen valmis lahti laskma sellest, keda olen seni pidanud iseendaks?
Kõik need lõksud, millest rääkisime – vanasse identiteeti tagasitõmbamine, vaimse uhkuse maskeering, teiste arusaamatus, sisemised kahtlused ja kerge tulemuse ootamine – pole tegelikult takistused, vaid peatuskohad. Need on nagu teeviidad, mis ütlevad: siin sa oled, siit sa ei pääse edasi enne, kui oled valmis vaatama ausalt, mis sind kinni hoiab. Ja kui neid kohti mitte karta, vaid võtta kui kutset seista silmitsi omaenda hirmu või harjumusega, siis muutuvad nad hoopis sillaks järgmisse etappi.
Välise kavatsuse paradoks jääb võib-olla alati keeruliseks, sest see on midagi, mida ei saa mõistusega ära lahendada. See ei ole nipp, vaid olemise seisund. See sünnib alles siis, kui tõesti lased käest vajaduse kontrollida ja isegi vajaduse teada, kes sa oled. Ja see ongi suurim hirm – et ilma selleta ei jää midagi järele. Aga võib-olla just siis, kui tunned end “mitte kedagi” olevat, avaneb ruum, kus saad olla kõike.
Seepärast ongi pehme transformatsioon nii vajalik. Me ei pea pea ees hüppama tundmatusse, põletama silmapilkselt kogu vana mina. Võime astuda väikseid samme, vabastada end ühe harjumuse võrra, lubada üht uut ausat pilku, võtta hetk vaikust, astuda samm sinna, kuhu minna ei taha. Nii hakkab muutus toimuma tasapisi, ilma et peaksime kogu elu korraga ümber pöörama. See on tee, mis ei lõhu, vaid kasvatab.
Ja nüüd võib igaüks küsida endalt ühe lihtsa, aga väga ausa küsimuse: millise rolli ma olen valmis täna pensionile saatma? Mitte suure sõna ega dramaatilise otsusena, vaid vaikselt. Roll, mida enam ei pea kandma, mis mind on väsitanud ja kurnanud, aga millest lahtilaskmine annaks mulle tagasi killukese vabadust. Kui leiad selle rolli ja lihtsalt lõpetad selle mängimise, oled juba astunud esimese sammu.
Sest tõeline muutus ei alga seal, kus kõik muutub korraga, vaid seal, kus otsustad enam mitte korrata seda, mis sind on vangistanud. Ja võib-olla just selles vaikses otsuses, mille teed ainult enda ees, sünnibki uus algus.
