- Väliste uskumuste ja sisemise töö tasakaal
- Suunamuutus, väline info vs sisemine kogemus
- Kõik õpetused viitavad ühele tõele
- Keegi ei ole sulle midagi võlgu
- Otsekontakt eluga ehk tõeline enesetundmine
- Väline otsimine vs sisemine ärkamine
- Süsteemidest lahtilaskmine ja sirge tee iseendani
- Praktiline kutse, suund iseenda kogemiseks
- Lõplik vabanemine, lapsemeelne vaade elule
- Päris kontakt, kuidas mängu ja reaalsuse vaheline piir kaob
- Iga hetk on uue algus
Kui ma vaatan tagasi viimastele nädalatele ja kõigele, mis on seotud uue aasta (kevade algusega), uute alguste ja suurte lubadustega, siis taban end mõttelt: tegelikult sünnib uus reaalsus igas hetkes.
Jah, on tore pidulikult tähistada kalendrihooaja vahetumist, aga elu ise ei järgi mingit kalendrit. Uus hetk on siin ja praegu. Iga päev on tegelikult võimalus teha midagi päriselt enda moodi — mitte selle järgi, mida meilt oodatakse, vaid selle järgi, mis meid päriselt kõnetab.
See pani mind mõtlema, kui palju me üldse teadlikult loome oma elu? Või kas me üldse märkame, et loome? Tihti tundub, et ootame mingit “õiget aega” — paremat päeva, rohkem raha, rohkem enesekindlust. Tegelikult on ainus aeg, mis meil päriselt on, see sama hetk siin ja praegu.
Meil on iga päev uus võimalus. Mitte homme, mitte järgmine esmaspäev, vaid just nüüd.
Ja siin on üks oluline küsimus: kas ma kasutan seda hetke või lasen sellel lihtsalt mööduda?
Väike mõttekoht:
“Meil on vaid tänane päev, et luua seda, mis päriselt kõnetab meie hinge.”
Kui me võtame selle mõtte omaks, muutub kogu mäng. Siis ei otsi me enam väljast mingeid märke või kinnitusi, vaid hakkame päriselt ise looma — siinsamas, lihtsate väikeste sammudega, mis viivad meid lähemale iseendale.
Väliste uskumuste ja sisemise töö tasakaal
Viimasel ajal olen märganud midagi huvitavat. Välist infot on tohutult — õpetused, suunajad, kursused, nõuanded, kuidas “õigesti” elada, mõelda ja tunda. Samas on sisulist sisemist tööd tegelikult üsna vähe.
See pani mind mõtlema, kuidas tasakaal on nihkunud. Me võtame vastu hulgaliselt väliseid uskumusi ja tegutseme nende ajel, mõtlemata, kas see kõik üldse sobib meie enda olemusega.
Tegelikult on just praegu ideaalne hetk suunda muuta. Tõsta pilk välisest sissepoole. Küsida endalt õiged küsimused. Mitte mida maailm tahab mult kuulda, vaid mida mina ise tahan teada.
Kas sa oled kunagi küsinud endalt päriselt: “Kus ma olen? Kuhu ma tahan jõuda? Miks ma üldse teen seda, mida teen?”
Väline maailm on vaid viide. Kõik, mis tuleb väljastpoolt — olgu see raamat, õpetus või kellegi arvamus — juhib sind lõpuks ikkagi tagasi sinu enda sisse. Kui vaid võtad aega, et kuulata.
Ja siit algabki muutus: vähem tegutseda väliste uskumuste, rohkem oma tõelise sisetunde järgi.
Ma jäin selle peale mõtlema… Kui palju lihtsam oleks elu, kui me lõpetaksime uskumise, et keegi väljaspool meid, teab paremini, kes me oleme.
Suunamuutus: Väline info vs sisemine kogemus
Ühel hetkel taipasin, et kogu vaimne müra — need kursused, rituaalid, õpetused — muutuvad varem või hiljem lihtsalt taustaks. Nad on nagu sildid teepervel, mis viitavad kuhugi, aga keegi teine ei saa minu eest sinna kohale minna.
Paljud inimesed loodavad, et kui nad teevad kõik “õigesti”, järgivad õpetusi ja rituaale, siis lõpuks toimub mingi ime ja nad avastavad iseenda. Aga tegelikult… see ei tööta nii.
Ma tahan sind kutsuda proovima midagi muud. Ainult eksperimendi korras. Jätta korraks kõrvale kogu see väline info ja suunata kogu tähelepanu enda sisse. Ei otsida enam vastuseid väljast, vaid alustada lihtsat ja ausat dialoogi iseendaga.
Küsida endalt:
“Mis on minu sees tõeline?”
“Mis on minu kogemus, ilma igasuguse tõlgenduseta?”
Kõik õpetused, kõik süsteemid, kõik targad sõnad lõpuks räägivad ühest ja samast — et vastused on sinu sees. Aga seda saab mõista ainult siis, kui valid iseenda ja astud omaenda kogemusse sisse.
Väljastpoolt tulev motivatsioon võib küll anda alguses hoo, aga päris muutus sünnib alles siis, kui suunad selle jõu endasse (sisse). Kui sa ei tee enam midagi selleks, et kellelegi või millelegi vastata, vaid lihtsalt sellepärast, et sa ei saa teisiti. Sest su hing kutsub ja annab märku, et nii on parem mulle endale.
Ma olen kogenud, et see ongi ainus päris tee. Ja ausalt — see on palju lihtsam, kui pidevalt püüda sobituda mingite väliste ootuste järgi.
Kõik õpetused viitavad ühele tõele
Ühel hetkel saab selgeks, et kõik õpetused, kõik teed, kõik süsteemid räägivad tegelikult ühest ja samast. Seda on lihtne kuulda, aga raske päriselt mõista, kui pole iseenda sisse vaadanud. Ma mõtlesin kaua, kuidas on võimalik, et nii paljud suunad, mis pealtnäha on nii erinevad, viivad tegelikult samasse kohta. Aga nüüd saan aru – seda saab päriselt mõista ainult siis, kui lased kõigest välimisest lahti ja julged vaadata otse endasse. Kui ma päriselt vaatan, mida kõigi nende õpetuste taga öeldakse, siis see pole midagi muud kui kutse: “Tule tagasi enda juurde.” Mitte keegi ega miski väljastpoolt ei saa mulle anda seda kogemust, mida saab anda otsene, isiklik ja siiras kontaktiotsing iseenda sees.
Samas on nii lihtne jääda kinni välisesse. Lugeda raamatuid, käia kursustel, vaimustuda õpetustest ja uskuda, et nüüd on mul midagi käes. Tegelikult ei ole. Kui see teadmine ei ole läbi elatud ja läbi kogetud, jääb see ainult ilusaks mõtteks. Ma olen kogenud, et isegi kui mõistus saab aru, ei tähenda see veel, et süda järgneb. Südame jaoks on vaja otsest kogemust, ausust, lihtsust. Kui ma valin iseenda ja astun omaenda kogemusse, hakkan märkama, et kõik õpetused, kõik sõnad, kõik suunad on alati viidanud ainult ühele – sellele, kes ma juba olen.
Ja kui see taipamine päriselt kohale jõuab, kaovad vajadus võrrelda, tõestada või otsida kuskilt kaugelt midagi, mida on võimalik leida ainult siitsamast, enda seest.
Keegi ei ole sulle midagi võlgu
Mingil hetkel tuleb endale ausalt otsa vaadata ja tunnistada: keegi teine ei vastuta selle eest, kas ma ärkan ning tunnen oma tõe ära või mitte. Mitte ükski õpetaja, mitte ükski raamat, mitte ükski kogemus ei suuda seda tegelikult teha. Mina ise “olen.” See võib alguses tunduda karm, mõttetu, et kuidas nii, isegi natuke ebamugav, sest nii mõnus oleks ju mõelda, et keegi tuleb ja näitab kätte, kuidas õigesti elada. Et keegi teine õpetab mind armastama, tundma, elama, olema parem jne. Aga tegelikult on see üks suurim vabanemine, kui mõistad: keegi ei ole sulle mitte midagi võlgu – ei vanemad, ei sugulased, ei maailm. Ma ise valisin tulla siia maailma just sellisesse kohta, selliste ülesannetega, sellise teadmisega, et kõik, mida ma vajan, tuleb seestpoolt ja kõik on minu enda sees olemas. Mitte keegi teine ei saa sulle luba anda olla see, kes sa tegelikult oled. See luba peab tulema ja on sinus endas olemas.
Kui palju aega me kulutame sellele, et ootame välist kinnitust? Ootame, et keegi ütleks: “Sa oled valmis.” Tegelikult oleme valmis koge see aeg ning ka praegu antud hetkel. Selles kõiges on seeläbi mingi kummaline ilu – iseendale õpetajaks saamine. Mitte sellepärast, et keegi sunnib või elu pressib, vaid sest sisimas tunned, et tahad vastutuse võtta oma eluloomingu eest, tahad teada, kes sa oled, ilma et peaksid kedagi või midagi süüdistama oma tee ja elu eest.
Kui lasin lahti ootamisest ning hea olemisest teiste jaoks ning et keegi mind päästab ja aitab, siis algas päriselt minu oma tee. Mitte enam teisejärguline koopia kellegi unistusest, vaid midagi, mis sündis otse minu südamest. Ja see tunne on hindamatu ja kirjeldamatu. Saades aru, kuidas ma ise lõin oma elu, siis naeratad heas mõttes iseenda üle, saad vabaneda vanadest uskumustest ning luua oma loomingu järgi.
Otsekontakt eluga ehk tõeline enesetundmine
Päriselt elama hakkamine algab hetkel, kui loobud vajadusest kirjeldada või mõtestada iseennast kellegi teise loodud süsteemide kaudu. Kõik õpetused ja teooriad võivad anda vihjeid, aga need ei suuda kunagi täielikult seletada, kes sa oled. Mitte ükski arvutus, mitte ükski meetod ei suuda haarata seda, mida tähendab elus olla. Seda saab kogeda ainult otsekontaktis eluga.
Ei ole vaja teada kõiki vastuseid. Ei ole vaja pidevalt analüüsida, kas ma liigun “õiges suunas”. Piisab sellest, kui oled kohal ja lubad endal kogeda elu otse, ilma filtriteta, ilma vahemeesteta.
Seal, kus on otsene ning vahetu kogemus, seal sünnib taipamine. Mitte sõnades, mitte mõtetes, vaid sügavas, vaikivas teadlikkuses. See on lihtne ja loomulik seisund, kus kõik keeruline kaob iseenesest.
Tõeline enesetundmine ei ole midagi kauget ega kättesaamatut. See on siin ja praegu. See ei vaja suuri sõnu ega keerulisi rituaale. Ainus, mida vaja, on valmisolek olla iseendaga aus. Ja see ausus avab ukse, mida ükski väline õpetus avada ei saa.
Väline otsimine vs sisemine ärkamine
Ühel hetkel saab otsimine lihtsalt otsa. Väline info, õpetused ja süsteemid võivad anda märke ja suundi, aga kui jäädki ainult otsima väljast, kõnnid pidevalt ringi, ilma et kunagi päriselt kohale jõuaksid. Alguses võivad need välised süsteemid aidata – nad pakuvad viiteid, avavad uusi vaatenurki, annavad isegi teatud mõttes julgust. Aga ühel hetkel peab tulema see lihtne ja selge taipamine: mind ei saa kirjeldada ühegi süsteemi ega õpetuse kaudu.
Iga inimene valib omale teatud tee, teatud süsteemi, sest see resoneerib temaga mingil sügaval tasandil. Ja see ongi normaalne. Aga need on vaid vahepeatused. Päris ärkamine algab siis, kui oled valmis lahti laskma ka nendest abiratastest. Kui su fookus nihkub lõplikult väljast sisse, kui taipad, et kogu tarkus, kogu selgus, kogu vabadus on sinu sees olemas.
Selleks on vaja valmisolekut seista silmitsi iseendaga ilma maskideta, ilma vahendajateta, ilma pideva vajaduseta midagi tõestada või seletada. Ja kui see valmisolek tekib, kui tuleb hetk, kus vaatad endasse puhtalt ja ausalt, kaovad kõik küsimused iseenesest. Siis ei otsi sa enam. Sa lihtsalt oled. Ma lihtsalt olen.
Sellest seisundist algab #tõeline-elu #tõeelu.
Süsteemidest lahtilaskmine ja sirge tee iseendani
Üks raskemaid, aga samas vabastavamaid samme on lahti lasta kõigist süsteemidest, millesse oled end mässinud. Mitte sellepärast, et need oleksid valed või halvad. Ei. Need on aidanud sind sinnani, kuhu oled jõudnud. Aga ühel hetkel muutuvad nad koormaks.
Kui jääd kinni ideesse, et mingil õpetusel, meetodil või süsteemil on vastused, siis samal ajal sulged ukse omaenda otsese kogemuse ees. Ja ükski süsteem, olgu ta nii täiuslik kui tahes, ei suuda kirjeldada sind. Seda taipamist ei saa keegi sulle kinkida. See tuleb läbi isikliku kogemuse. Läbi ausa ja vahel ka valusa taipamise ning lahtilaskmise. Vabanemise sellest, kes sa arvasid end olevat, vabanemise kõikidest rollidest, mis oled elu jooksul endale külge pookinud.
Kui oled valmis lahti laskma oma nimedest, saavutustest, etiketidest, isegi oma kõige armsamatest ideedest iseenda kohta, alles siis avaneb sirge tee iseendani. See on tee, kus pole enam vaja tõestada, pole vaja sobituda, pole vaja pidada vaidlusi selle üle, kes on rohkem valgustunud või kelle süsteem on puhtam.
Seal ja siin on ainult sina ja elu. Otse, ilma filtriteta.
Ja see ongi kõige lihtsam ja puhtam olemise viis.
Praktiline kutse, suund iseenda kogemiseks
Kui see kogu kirjutatud kõnetab sind, siis võib-olla ongi just nüüd õige hetk päriselt valida. Valida iseennast. Mitte tingimustega, mitte “kui ma olen piisavalt hea”, vaid siin ja praegu, sellisena nagu oled.
Kui sa tunned, et oled kasvanud välja mõnest õpetusest või praktikast, mis sind varem kandis, siis see on loomulik. Pole vaja sellest kinni hoida. Küsi endalt: miks see meetod või õpetus mulle üldse kunagi sobis? Mida see mulle õpetas? Ja kui sa saad ausa vastuse, võib just see olla järgmine samm — avada uks omaenda otsese kogemuse poole.
Mõnikord on lihtne jääda kinni mõnda rolli. Näiteks rolli, kus oled “meister”, “õpetaja” või “praktik”. See võib anda identiteedi, tunde, et oled keegi. Aga kui kuulad sügavamalt, siis ehk märkad, et rollid, mis kord aitasid sind kasvada, võivad nüüd sind hoopis piirata.
Iseenda poole liikumine tähendab valmisolekut küsida küsimusi, mis avavad, mitte ei vangista. Miks ma valisin just selle tee? Mida ma otsin? Kas olen valmis minema veel sügavamale, ilma vajaduseta midagi määratleda või raamidesse suruda?
Kui ausus on olemas, sünnib sellest uus vabadus.
Ja see vabadus kutsub elama otse, puhtalt, ilustamata.
Just nii, nagu oled.
Lõplik vabanemine, lapsemeelne vaade elule
Ühel hetkel taipad, et kogu tõeline tarkus on tegelikult lihtsuses. Mitte keerulistes teooriates ja teoreemides, mitte lõputus analüüsimises, vaid selles, et julged olla nagu laps. Vaadata elu värskete silmadega, ilma eelarvamusteta, ilma automaatsete hinnanguteta.
Kui suudad vabastada end kõigist oma määratlustest – kõikidest saavutustest, rollidest, võimetest ja isegi nendest “puudustest”, mida oled endas harjunud nägema – alles siis saabub see tõeline kergus.
Seda kohta ei ole võimalik välja mõelda ega teeselda. See sünnib siis, kui oled päriselt valmis lahti laskma kõigest, mis sind defineerib ja kohtuma eluga nii, nagu ta on. Mitte sellepärast, et pead, vaid sellepärast, et seesmiselt tunned seda taipamist ning tunnet: nüüd on aeg.
See lapsemeelne vaade ei tähenda naiivsust ega kergemeelsust. See on sügava mõistmise tulemus. Mõistmise, et elu on mäng, mille reeglid me ise loome ja mille mõte ei ole kinni jääda rollidesse, vaid rõõmustada selle üle, et üldse saame mängida.
Kui lased lahti vajadusest kõike kontrollida, õigesti teha, end pidevalt defineerida, siis saabub vabadus. Siis märkad, kui ilus ja vahetu elu tegelikult on.
Mitte ideaalne, mitte täiuslik, aga ehe.
Ja võib-olla polegi midagi enamat vaja.
Päris kontakt, kuidas mängu ja reaalsuse vaheline piir kaob
Kui päriselt kohtud iseendaga, juhtub midagi huvitavat. Kaob see nähtamatu piir mängu ja reaalsuse vahel. Sa tead, et elu on mäng, aga see teadmine ei muuda kogemust vähem tõeliseks. Vastupidi, kõik muutub isegi veel tõelisemaks. Sa hakkad nägema, et rollid, mida elus mängid või mängisid, on nagu kostüümid. Sa võid neid kanda, sa võid neid vahetada, sa võid nendega lõbutseda ning tunda ennast hästi. Aga sa ei unusta enam hetkekski, kes sa nende kostüümide all oled tegelikult.
Seda seisundit on raske sõnadesse panna. See ei ole mingi pidev kõrgenenud eufooria ega ühtlane rahu, vaid pigem sügav sisemine teadmine, et ükski olukord ei saa määratleda sind. Sa mängid elu täie südamega, ilma et peaksid kaotama iseennast selle sees. Kui enam ei ole vajadust kinnitada oma olemasolu läbi saavutuste või läbi teiste hinnangute, siis vabaneb tohutu hulk energiat. Seda energiat saad kasutada loomiseks, elamiseks, olemiseks.
Ja elu, mida sa siis lood, on kerge.
Mitte sellepärast, et raskusi enam poleks, vaid sest tead, et ükski raskus ei ole sina.
Iga hetk on uue algus
Mida rohkem ma sellele kõigele mõtlen, seda selgemaks saab – meil on ainult see hetk. Ainult praegu. Mitte homme, mitte pärast veel üht raamatut, veel üht kursust, veel üht välist kinnitust. Kõik, mida otsime, on siin ja praegu juba kättesaadav ning olemas.
Uue reaalsuse loomine ei ole suur ja pühalik sündmus, vaid lihtne ja vaikne valik: iga hetk lubada endal olla veidi rohkem kohal, veidi rohkem aus, veidi rohkem mina ise.
Me ei pea ootama täiuslikkust. Me ei pea ootama, et keegi annaks loa või näitaks suunda.
Tegelikult pole mitte miski meid kunagi lahutanud iseendast peale meie endi lugude, uskuste ja ootuste.
See teadmine annab kerguse. Annab vabaduse mängida, luua ja avastada end uuesti ja uuesti, ilma hirmuta, ilma pingeta, lihtsalt rõõmustad selle üle, et saan seda kõike kogeda.
Ja võib-olla ongi elu suurim kingitus just see – võimalus valida iga hetk, kas jätkame vanas mustris või sünnime uuesti iseendana, otse, ilma vahemeesteta.
Üks hingetõmme. Üks teadlik pilk enda sisse.
Üks lihtne “jah” sellele, kes ma juba olen.
Iga hetk on uue algus.
____
KKK
Kuidas eristada välist otsimist ja sisemist ärkamist?
Väline otsimine põhineb soovil leida kinnitust või lahendust väljaspool iseennast. Sisemine ärkamine algab siis, kui inimene pöörab tähelepanu oma kogemusele ja usaldab enda sisemist teadmist, ilma vajaduseta otsida kinnitust väljast.
Kas õpetustest ja praktikast loobumine tähendab, et kõik varasem õpitu kaotab väärtuse?
Ei. Kõik õpetused ja praktikad on olnud vajalikud vahepeatused sinu teel. Lahtilaskmine ei tühista kogemust, vaid laseb sellel kasvada ja muutuda elavaks teadmiseks sinu sees.
Mida tähendab elada lapsemeelse vaatega?
See tähendab, et vaatad elu avatud, hinnangutevaba ja uudishimuliku meelega. Oled kohal, koged vahetult ega loo pidevalt lugusid enda ega maailma kohta.
Kas eneseotsing peab olema pikk ja keeruline protsess?
Mitte tingimata. Tegelikult võib tõeline ärkamine toimuda igal hetkel, nii kiiresti ja kergelt, kui oled valmis lahti laskma vanadest mustritest ja uskumustest.
Mida teha, kui tunnen hirmu lahti lasta vanadest rollidest ja süsteemidest?
Hirm on loomulik osa muutusest. Selle asemel, et võidelda või hirmu alla suruda, võid lihtsalt olla sellega. Tunnista seda endale ausalt ja liigu edasi väikeste, aga siiraste sammudega.
