Tegelikult, kui aus olla, siis suurem osa meist on mingil hetkel selle lõksu langenud. Usutakse, et kusagil eksisteerib mingi “süsteem”, “matriks”, “varivalitsus” või isegi “vaenulikud olendid”, kes hoiavad meie teadvust vangis. Ja ma saan aru – need teooriad tunduvad vahel väga veenvad, eriti kui maailm näib ebaõiglane ja karm.

Aga mida rohkem ma endasse vaatan, seda selgemaks saab üks asi: kõik, mis minus kõlab, kõik, mis mind puudutab, on tegelikult loodud minu enda teadvusega. Mitte keegi väljastpoolt ei saa mulle päriselt midagi peale suruda, kui ma ise seda ei võimalda.

Ma olen tihti tabanud end mõttelt: “Mis siis, kui ma ise valin uskuda, et olen lõksus?” See pani mind kõhklema… ja samas andis ka tohutu vabaduse. Sest kui ma suudan aru saada, et kogu minu reaalsus peegeldab minu sisemisi uskumusi ja soove, siis ma saan seda ka muuta.

See teadmine on nagu kahe teraga mõõk. Ühest küljest on see hirmutav – sest enam ei saa süüdistada teisi. Teisest küljest on see vabastav – sest kõik on minu kätes.

Ja just siit algabki see teekond: mitte enam otsida süüdlasi väljastpoolt, vaid küsida endalt – miks ma loon sellise maailma? Mille pärast? Mida ma sellest õpin?

Võib-olla oled ka sina tundnud seda vaikset äratundmist: kui kaua me veel tahame uskuda, et keegi teine juhib meie elu? Kui kaua me veel otsime väliseid põhjuseid, selle asemel, et vaadata enda sisse?

Maailm täis vandenõuteooriaid ja salavalitsejaid – kas keegi hoiab meid vangis?

Ma olen kuulnud igasuguseid lugusid. Salavalitsused, reptiilid, nähtamatu eliit, kes meid kõiki ohjab ja kontrollib. Kuskil keegi kangutab niite ja meie, lihtsad inimesed, lihtsalt tantsime nende tahtmise järgi, ega saa midagi selle vastu teha ja meist ei sõltu midagi.

Kui ma päriselt süvenen, siis saan aru, et need lood pole juhuslikud. Nad peegeldavad meie hirmu – hirmu selle ees, et me polegi oma elu peremehed. Et kusagil on mingi suurem plaan, mille üle meil puudub igasugune võim.

Kui aus olla, siis ma saan sellest loogikast isegi aru. Kui maailm tundub ebaõiglane ja raske, siis on palju lihtsam uskuda, et süü on kuskil väljas. Keegi teine vastutab. Keegi teine veab meid lõksu.

Ma olen isegi mõnikord sellesse uskunud. No jah, kui asjad lähevad halvasti, on ju lihtne öelda: “Mis ma ikka saan teha? Süsteem on tugevam kui mina.” See mõte toob isegi hetkeks leevendust ning kergendust – justkui vabanduse, miks ma ei pea midagi muutma.

Aga see kergendus on petlik, sest üsna kiiresti, tuleb peale mingi sisemine rahutus. Selline tunne, et midagi ei klapi. Selline sügav sisemine tunne, et see ei ole kogu tõde. Et tegelikult ma tean, et see, kuidas ma maailma näen, on minu enda peegeldus ja kõik, mis mind puudutab, algab ikkagi minu enda seest. Ja see rahutus sunnib mind uuesti vaatama: miks ma vajan seda lugu kellegi salajasest võimust? Miks ma siis vajan neid lugusid? Mille eest ma tegelikult peidan end nende varjus?

Kui ma aus olen endaga, siis vahel on kergem uskuda, et keegi teine on süüdi. Kui vaadata kogu seda vandenõuteooriate hullust, siis on seal alati üks ühine joon: välise süüdlase otsimine. Seega vandenõuteooriad ja maailmapõgenemise lood on tihti peegel meie enda sisemisest abituse tundest. Sellest kohast, kus me veel ei ole päriselt valmis võtma oma elu juhtimist enda kätte. See on nagu massiline püüe vältida omaenda peeglisse vaatamist.

Tegelikult ma saan aru – need lood on nagu markerid. Kui keegi räägib väga palju sellest, kuidas maailm on halb ja inimesed on pahatahtlikud, siis see näitab lihtsalt, kus tema ise oma sisemises töös parasjagu seisab.

Mitte kellegi usk või jutt ei tee maailma minu jaoks “tõelisemaks” või “hirmutavamaks”. Ainult mina ise saan otsustada, mida ma usun. Ja mida rohkem ma annan energiat mõttele, et keegi teine juhib minu elu, seda rohkem see minu reaalsust kujundab.

See pani mind mõtlema: kas ma tahan tõesti anda oma väe ära lugudele, mis teevad mind abituks? Või valin ma usaldada, et mul on igas hetkes võimalus valida ja luua midagi muud ja uut?

Ja siin on üks lause, mida ma endale ikka ja jälle meelde tuletan:
Iga kord, kui ma annan oma väe ära välistele jõududele, ma loobun võimalusest luua.

See äraandmise nihe vahest nii peen, et vahel peaaegu nähtamatu. Aga lõpuks see määrab ära, kas ma olen oma elu looja või lihtsalt tegelane kellegi teise kirjutatud loos. Kui ma seda endale uusti ja uuesti meelde tuletan, siis muutub maailm jälle minu omaks. Mitte mingi salapärane süsteem ei dikteeri mu päeva, vaid minu enda teadlik valik, minu soovid, minu otsused.

Ja tegelikult see on tohutu kergendus. See on see hetk, kus tekib tõeline vabadus – vabadus mitte enam uskuda, et keegi teine veab mind lõksu.

Vastutus ja teadlikkus – minu elu on minu looming

Üks hetk jõuab igaüks meist punkti, kus vana lugu enam ei kanna. Seal, kus kõik need vandenõuteooriad, süüdlaste otsimised ja “keegi teine tegi” jutud lihtsalt ei anna enam midagi juurde. Ma olen ka seal seisnud. Seal, kus on ainult mina ja tühi vaikus. Ja see hetk oli ausalt öeldes valus. Sest äkitselt polnud enam kedagi, kellele näpuga näidata.

Seal ma taipasin: kogu mu elu, kogu mu maailm, on olnud minu enda looming. Mitte karistus. Mitte kellegi teine vandenõu. Minu enda sisemise seisundi, minu uskumuste ja soovide peegeldus. Kui ma tõesti vaatan ausalt – mitte keegi pole mind sundinud tundma, mõtlema või valima nii, nagu ma olen valinud. Kõik need teed olen ma samm-sammult ise kõndinud.

Ja tegelikult… see teadmine on tohutu kergendus. See tähendab, et ma saan ka kõike muuta. Ma saan muuta oma mõtlemist, oma tundeid, oma reaktsioone. Ma saan valida, millises maailmas ma elan.

Mõnikord on muidugi lihtsam öelda: “Ma pole süüdi.” See annab võimaluse jääda paigale, jääda ohvripositsiooni. Aga seal paigal olles ei kasva midagi. Vastutuse võtmine on raske, aga see on ka ainus tõeline vabadus. See on see hetk, kus ma lükkan uksed lahti ja astun päriselt oma maailma keskele – mitte enam välise käsukella järgi, vaid enda sees oleva rütmi järgi.

Ja ma küsin endalt:
“Mida ma päriselt tahan siin luua?”
“Millise loo ma täna valin kirjutada?”

Kui ma võtan vastutuse, siis ma enam ei ela teiste kirjutatud stsenaariume. Ma loon ise. Teadlikult, igas hingetõmbes, igas valikus.

Ja see on tunne, mille vastu ei vaheta enam mitte midagi.

Miks juhtuvad rasked ja valusad sündmused?

Mulle tundus pikka aega, et mõned asjad juhtuvad meiega täiesti ebaõiglaselt.
Et maailm lihtsalt viskab vahepeal meie suunas midagi nii rasket ja valusat, millel pole mingit mõistlikku seletust.

Ma jäin mõtlema:
Miks peab vahel justkui kõik kokku kukkuma, et midagi muutuks?
Miks ei saa lihtsalt rahulikult ja rõõmsalt areneda?

Ajapikku sain aru – mõnikord on see ainus keel, mida me veel kuulame.

Kui elu oleks ainult pehmete vihjete ja õrnade sõnumite kaudu meiega rääkinud, oleksime paljud meist lihtsalt vaikselt edasi tiksunud, midagi muutmata. Aga kui tulevad suured raputused — haigused, kaotused, valusad lahkuminekud, totaalsed ummikseisud — siis nad sunnivad meid peatuma. Küsima. Otsima sügavamat tähendust.

Ma olen näinud seda korduvalt – nii enda kui teiste eludes. Kõige raskemad sündmused on tihti need, mis viivad meid lõpuks kõige suurema vabaduse ja ärkamiseni. Nii kummaline kui see ka pole, me ise loome need olukorrad. Mitte karistusena, vaid selleks, et mingi oluline teadmine jõuaks meieni lõpuni. Vahel on ainus viis millestki lahti lasta see, kui kõik muud teed suletakse. Kui enam pole kuhugi kõrvale põigata.

See võib tunduda karm. Ja vahel ongi väga karm ning valus.
Aga see ei ole kuri karistus, see on kutse ärkamiseks.

Kui ma vaatan tagasi oma kõige valusamatele kogemustele, siis ma näen: need olid pöördepunktid.
Need olid hetked, kus ma pidin endalt küsima: “Kas ma tahan päriselt nii edasi elada?”
“Kas ma julgen nüüd päriselt valida midagi teistsugust?”

Ja iga kord, kui ma vastasin jah, tuli koos valuga kaasa ka teadlikuse kingitus.
Sügavam teadlikkus. Rohkem armastust. Rohkem vabadust.

Mitte keegi meist ei taha kannatada niisama.
Aga vahel on valu parim õpetaja, sest see lõikab läbi kõik illusioonid ja toob meid tagasi iseenda juurde.

Iseenda reetmine ja selle tagajärjed

Ma olen vahel mõelnud, miks mõned valud tunduvad nii suured, et nad jäävad meie sisse aastateks.
Nagu nähtamatud haavad, mis aeg-ajalt ikka veel tukslevad ja endast märku annavad.

Siis taipasin — kõige sügavam valu sünnib mitte sellest, mida keegi teine teeb, vaid sellest, mida me iseenda vastu teeme.

Iga kord, kui ma olen jätnud iseennast unarusse…
Iga kord, kui ma olen teinud midagi, mida sügaval sisimas tegelikult ei tahtnud…
Iga kord, kui ma olen valinud vaikida, kui süda karjus rääkida…
— olen iseennast reetnud.

Ja need väiksed reetmised kogunevad. Alguses on nad peaaegu nähtamatud. Sellised väiksed kompromissid, millele leiab kiiresti õigustuse: “Pole ju midagi hullu.” “Teiste rahu nimel.” “Küll ma hiljem teen enda järgi.” Aga seespool kuhjub see raskus. Iga kord, kui me ei vali ennast, lisame natuke valu oma süsteemi. Ja mingi hetk, kui see sisemine pinge muutub liiga suureks, siis ta lihtsalt plahvatab.
Haigusena. Katkise suhtega. Tühjusetundega, mida miski enam ei täida.

Ma olen seda ise kogenud: kui ma ignoreerin oma tõde, siis keha hakkab varem või hiljem mulle seda meelde tuletama. Südamevalu, rahutus, jõuetus — kõik need on märgid, et kuskil olen ma end maha müünud, reetnud või ei ole oma piire kaitsnud.

Üks mu tuttav ütles, et:
“Iga kord, kui sa iseennast reedad, kukuks sul välja üks hammas, siis sa õpiksid väga kiiresti iseennast mitte petma ega reetma.“

See lause jäi minu südamesse ja kõnetas mind. Sest tegelikult ongi nii — ainult et need “hambaaugud” tekivad meie hinge ja hingeosad murduvad, kui me reedame iseennast.
Alguses vaikselt, siis järjest valusamalt.

Ja kui lõpuks saabub see hetk, kus enam ei suuda valetada — endale ega teistele — siis hakkab midagi paranema. Siis hakkab see sisemine haav õhkama vabadust ja ausust.

Ma sain aru: iga kord, kui ma valin iseneda, isegi kui see on raske, isegi kui see tekitab hirmu või ebamugavust, ma parandan oma sisemist terviklikkust.

Ja see tunne, kui sa lõpuks iseennast enam ei reeda…
See on selline rahu, mida ei saa millegi muu vastu vahetada.

Kas keegi tegelikult soovib sulle halba?

Kui ma päriselt endalt küsin: “Kas keegi tahab mulle tõesti halba?” — siis vastus ei tule väljast. See tuleb seest. Ja see vastus on tihti palju lihtsam, kui me arvame.

Ma olen kaua aega uskunud, et kuskil on keegi — nähtamatu vaenlane, süsteem, inimene — kes justkui tahab mind takistada või mu teed raskemaks teha. Aga iga kord, kui ma sellesse uskumusse sukeldusin, sain ma lõpuks aru — see tunne ei rääkinud välisest maailmast. See rääkis minust endast.

See, et ma üldse nägin vaenlasi, tähendas ainult üht: minu sees oli veel koht, kus ma iseennast ei usaldanud. Koht, kus ma ise olin endaga konfliktis. Koht, kus ma veel lootsin, et keegi teine vastutab minu elusuuna eest.

Ma mõtlen sellele vahel nii: kui ma olen päriselt kooskõlas iseendaga, siis välismaailm lihtsalt peegeldab seda. Kui minus on rahu, siis ka maailm muutub rahulikumaks. Kui minus on süüdistamine ja hirm, siis ilmuvad välja “vaenlased”, keda süüdistada.

Mitte sellepärast, et nad tegelikult eksisteeriksid mingis salajases rünnakus, vaid sellepärast, et minu sisemine olek kutsub neid peegeldusi esile.

See pani mind lõpuks väga lihtsalt küsima:
“Miks ma tahan näha vaenlasi?”
“Mida ma püüan läbi selle saada?”

Ja tihti tuli aus vastus:
Tahtsin tunda, et olen õigel poolel.
Tahtsin tunda, et ma võitlen millegi suurema nimel.
Tahtsin tunda end elavana.

Samas — elus olemiseks ei pea kedagi vaenlaseks tegema. Ei ole vaja pidevat võitlust, ei ole vaja kujuteldavat “pimedust”, et tunda enda valgust.

Ma hakkasin taipama: kõik, mida ma päriselt vajan, on see, et ma iseendaga kontakti taastaksin.
Et ma loobun vajadusest otsida süüdlast väljast ja hakkan hoopis looma seestpoolt endast.

Sest siis, kui ma tõesti tunnen rahu iseendas, pole enam kellelgi jõudu minu-elu varjutada.
Mitte sellepärast, et maailm muutub ideaalseks. Vaid sellepärast, et mina ise enam ei anna oma väge ära.

Võitlus ja vastandumine – miks me valime sõdida?

Ma olen ise mõelnud, miks nii tihti tekib meis soov kellelegi või millelegi vastu võidelda. Miks tundub, et ilma võitluseta ei ole justkui võimalik elada?

Kui natukenegi aus olla, siis võitlemine annab korraks väga tugeva tunde — nagu oleksin elus, tähtis, osa mingist suuremast heitlusest. See adrenaliin, see “õige asja” nimel seismine, see romantiline kujutlus endast kangelasena… see kõik võib olla väga joovastav.

Aga siis ma jäin küsima:
“Mida ma tegelikult selle võitlusega saan?”
“Kas ma loon sellega rahu ja rõõmu enda ümber?”
“Või ma lihtsalt kinnistan end veel sügavamale eraldatuse lõhesse?”

Kui ma ausalt vaatan, siis enamasti võitlus ei lahenda midagi. See ainult süvendab eraldatust. Süvendab tunnet, et maailm on jagatud heaks ja halvaks, õiglasteks ja kurjadeks.

Ja veel sügavamal — see sõda, mida ma väljas pean, peegeldab sõda minu sees.
Kohta minus, mis pole veel leppinud.
Kohta, mis kardab.
Kohta, mis tunneb end eraldatuna.

Kui ma võitlen välise vastu, siis ma võitlen tegelikult iseendaga ja see taipamine oli minu jaoks suure tähendusega. See muutis kogu mu vaadet sellele, mis on “õige” võitlus ja kas sellist asja üldse on.

Tegelikult, iga kord, kui ma valin võitluse, ma kinnistan end mõttesse, et midagi on valesti. Et midagi tuleb hävitada, mitte mõista. Ja samas — iga kord, kui ma valin mõistmise, kui ma valin rahu, isegi kui kõik mu vanad harjumused karjuvad “Võitle!”, tekib minus midagi uut. Tekib ruum, kus pole enam vaja jagada maailma sõpradeks ja vaenlasteks.

Ma saan valida.
Ma saan luua maailma, kus ei pea enam vastanduma selleks, et tunda omaenda olemasolu.
Ma saan tunda end elavana ka siis, kui ma ei võitle.
Ja see on vabadus, mida ükski väljavõideldud “võit” ei suuda pakkuda.

Lõhestatud maailm ja sisemine terviklikkus

Mida rohkem ma oma sisemaailma vaatan, seda selgemaks saab, et kõik lõhestumine, mida ma väljast näen, on tegelikult ainult minu enda peegeldus. See ei ole mingi abstraktne teooria, see on kogemus — iga kord, kui ma tunnen maailmas lõhet, võitlust või lahkheli, näitab see mulle, et kuskil minu sees on veel jäänud mingi osa, mida ma ei ole omaks võtnud.

Alguses on loomulik vastupanu. Me oleme harjunud mõtlema, et on “head” ja “halvad” pooled, õige ja vale, meie ja nemad. See mõtteviis annab lihtsustatud turvatunde — ma kuulun õigete hulka ja need teised on valed. Aga kui ma piisavalt kaua vaatan, siis ma näen, kui õhuke ja ebakindel see turvatunne tegelikult on. See sõltub pidevast vastandumisest, pidevast võrdlemisest, pidevast vajadusest tõestada, et minu pool on õigem.

Mingil hetkel ma väsisin sellest. Väsisin sellest lõputust jagamisest ja kaitsmisest. Väsisin vajadusest kogu aeg valida pooli, tõmmata piire, otsustada, kes väärib minu sümpaatiat ja kes mitte. Ja siis tekkis lihtne, kuid väga hea küsimus: “Mis siis, kui mõlemad pooled on minus?”

See muutis kõike. Ma nägin, et igas minus endas peidus olevas varjus oli tegelikult sama palju elu kui valguses. Et see, mida ma olin kogu elu vältinud või alla surunud, ei olnud midagi halba — see oli lihtsalt osa minust, mis ootas äratundmist ja vastuvõtmist.

Kui ma lõpetasin iseenda erinevate osade vahel sõdimise, hakkas ka maailm muutuma. Mitte selles mõttes, et kõik probleemid kaoksid, vaid selles mõttes, et ma hakkasin neid nägema teise pilguga. Mitte enam kui ohtu, vaid kui kutset — kohtuda iseendaga veel sügavamalt.

Ma sain aru, et terviklikkus ei tule mitte sellest, et üks pool võidab teise, vaid sellest, et ma õpin kõike oma sees vastu võtma. Et ma õpin nägema nii enda haavatavust kui ka tugevust, nii enda armastust kui ka hirmu, ja mõistan, et nad kõik kuuluvad mulle. Et ma ei pea enam valima, kummale poole ma kuulun, sest ma olen tervik.

Ja kui ma vaatan antud punktist ning perspektiivist maailma peale, siis ka seal ei ole enam ainult vaenlasi ja sõpru. On inimesi, kes oma parimal viisil püüavad toime tulla omaenda seesmise lõhestumisega. Ja selles on midagi ääretult inimlikku. Midagi, mida ma saan lõpuks mitte ainult mõista, vaid ka aktsepteerida.

Selle aktsepteerimise kaudu sünnib tasapisi uus maailm — maailm, kus kõik, ka kõige keerulisemad osad meis ja teistes, võivad leida koha. Maailm, kus terviklikkus ei tähenda täiuslikkust, vaid ausust. Ja see ausus, kuigi vahel valus, on ainus pinnas, kus saab sündida tõeline rahu.

Duaalsuse ületamine – kõik kuulub meile

Mida rohkem ma endasse vaatan, seda rohkem ma näen, kui loomulikult me jagame maailma kaheks. Heaks ja halvaks. Õigeks ja valeks. Valguseks ja pimeduseks. See on justkui vaikimisi tööriist, millega me üritame seda tohutut ja hoomamatut reaalsust natuke lihtsamaks muuta. Ja mõnda aega see aitabki — vähemalt esmapilgul.

Aga mida sügavamale ma lähen, seda rohkem ma näen, et see lõhestamine ise tekitab valu. See, et ma tahan midagi endast välja lükata, kuulutada selle valeks, eemale tõugata… see lõhub mind seestpoolt. Iga kord, kui ma ütlen, et mingi osa minust ei kuulu siia, katkestan ma ühenduse omaenda terviklikkusega.

Ma olen näinud, kui kergelt tekib illusioon, et kui ma valin ainult “õige” poole ja surun “vale” poole maha, siis saan lõpuks rahu. Aga see rahu on alati tingimuslik. See sõltub pidevast pingutusest midagi eemale tõugata. Ja see väsitab.

Siis tekkis küsimus, mis peaaegu muutis kogu minu … :
“Mis siis, kui ma ei pea valima?”
“Mis siis, kui kõik kuulub mulle?”

Esialgu oli see mõte hirmutav. Mida tähendab aktsepteerida ka neid osi, mida ma olen harjunud pidama oma “varjuküljeks”? Aga kui ma ausalt vaatasin, siis nägin — seal, kus ma olin kartnud leida ainult pimedust, leidsin ka tarkust. Seal, kus olin oodanud ainult nõrkust, leidsin pehmust ja inimlikkust.

See, mida me nimetame “pimeduseks”, ei ole mitte midagi muud kui meie enda teadmatus. Koht, mida me ei ole veel valgustanud teadlikkuse, armastuse ning taipamisega. Ja kui ma astusin sinna sisse ilma võitlemata, ilma hinnanguta, sain ma tagasi tükikese endast, mile olin kaua aega tagasi kaotanud.

Duaalsuse ületamine ei tähenda, et ma kaotaksin võime eristada või mõista, mis mulle sobib ja mis mitte. See tähendab, et ma ei lõika enam midagi endast välja. Ma ei võitle enam iseenda osadega. Ma võin tunda rõõmu valgusest ja samal ajal austada pimedust, millest valgus on sündinud. Ma võin tunda tugevust oma tarkuses ja samas lubada endal olla ka haavatav, kui see on aus.

Ja kui ma näen, et mõlemad pooled — valgus ja vari, headus ja hirm — on loodud selleks, et ma saaksin siin maailmas kogeda kogu elu täielikkust, siis ma ei pea enam jagama. Ma saan lihtsalt olla. Täielikult. Ilma tingimusteta.

Sest kõik, mida ma kogen, kuulub mulle. Kõik, mis minus on, on vajalik ja omal kohal. Ja see teadmine toob rahu, mida ei saa kuskilt väljast leida ega võidelda — seda saab ainult mäletada.

Tagasi enda juurde – tõeline vastutus ja loovus

Mingil hetkel saab selgeks, et kõik vastused, mida ma olen kunagi otsinud, ei olnud kuskil väljaspool. Nad olid kogu aeg minus. Peidus kihtide all — seal, kuhu oli kogunenud hirm, lootused, pettumused ja unustatud soovid.

Ma olen nii kaua otsinud põhjuseid väljast — miks maailm on selline, miks inimesed on sellised, miks ma ise olen selline. Aga tegelikult on iga küsimuse tuum väga lihtne: mida ma päriselt tahan?
Ja veel sügavamalt: miks ma loon sellise reaalsuse nagu praegu?

Kui ma võtan selle küsimuse vastu mitte süüdistava ega enesesüüdistava pilguga, vaid huvi ja uudishimuga, siis hakkab kõik muutuma. Ma saan aru, et ma ei ole mitte ainult oma elu ohver ega juhuslik figuur kellegi teise mängus. Ma olen Looja. Ma olen see, kes mõtetega, tunnete ja valikutega loob igas hetkes uut maailma.

Tõeline vastutus ei ole raske koorem. See on hoopis suurim vabadus. Sest kui ma mõistan, et kõik, mida ma kogen, on seotud minu enda sisemise olekuga, siis ma ei pea enam ootama, et maailm muutuks. Ma saan ise hakata muutma. Iseenda sees. Oma tähelepanu, oma kavatsuse, oma armastuse kaudu.

Ja see ei tähenda, et kõik läheks äkki lihtsaks. Elu jääb elu — täis hetki, mis väljakutseid esitavad, täis emotsioone, täis olukordi, kus ma ei tea kohe vastust. Aga see tähendab, et igas olukorras on mul koht, kuhu tagasi pöörduda. Enda juurde. See tähendab, et ma saan igal hetkel küsida:
“Mida ma valin nüüd?”
“Mida ma loon sellest hetkest?”

Võib-olla ongi elu kõige sügavam kunst mitte see, kuidas kõike ideaalselt kontrollida, vaid kuidas kõike, mis tuleb, luua teadlikkusega. Kuidas armastada isegi neid hetki, kus tundub, et ma ei tea, kuidas edasi minna. Kuidas usaldada, et minus on juba kõik vastused olemas, kui ma julgen neid kuulata.

Ja see loovus, mis sellest sünnib — see ei ole enam lihtsalt saavutuste, edu või tulemuste tagaajamine. See on elu loomine iseendast, oma sisemisest tõest, oma ehtsast olemusest. See on elu, mis ei pea kellelegi midagi tõestama. See lihtsalt on. Elab. Hingab. Armastab.

Ja see ongi see, mida ma alati otsisin.
Tagasi enda juurde. Tagasi koju.

Armastusest armastusse: uus loomise viis

Kui ma vaatan tagasi kogu sellele teekonnale — võitlused, hirmud, otsingud ja eneseunustused — siis näen, kuidas kõik need kogemused viisid mind lõpuks ühe lihtsa ja samas võimsa taipamiseni: ma ei pea enam looma läbi valu.

Pikka aega tundus, et armastus saab sündida ainult siis, kui enne on olnud suur kannatus. Nagu mingi sisemine reegel: esmalt purunemine, siis tervenemine. Alati pidi midagi katki minema, enne kui midagi ilusat sündis. Ja kuigi see tee õpetas mulle palju, hakkas ühel hetkel seespool tekkima küsimus:
“Kas tõesti ongi see ainus viis?”

Ma hakkasin tundma, et kuskil sügaval on olemas teine võimalus. Loomine, mis ei alga puudusest ega valust, vaid küllusest. Loomine, mis ei ole enam vastus valule, vaid loomulik jätk armastusele, mis minus juba on alati olnud.

Selle koha leidmine polnud hetkeline. See tuli läbi väikeste sammude. Läbi selle, et lubasin endal tunda rõõmu ilma põhjenduseta. Läbi selle, et lõpetasin ootamast suurt kriisi enne, kui midagi uut võib sündida.
Ma hakkasin märkama, et armastusest luues on elu teistsugune — see ei rabele, see ei võitle, see ei murra end läbi takistuste. See lihtsalt avaneb.

Armastusest armastusse loomine tähendab, et ma ei pea enam sukelduma draamasse, et tunda end elavana. Ma ei pea looma suurt langust, et kogeda tõusu. Ma võin valida, et iga päev, iga hetk, iga hingetõmme on ise juba väärtuslik.

Ja see ei tähenda, et elu muutuks kuidagi igavaks või ühekülgseks. Vastupidi — selles peitub peen vabadus. Sest kui ma loon armastusest, siis iga väike hetk saab uue sügavuse. Iga vestlus, iga pilk, iga valik on täis elu ja kohalolu, ilma et peaksin ootama mingit suurt raputust või dramaatilist pöördepunkti.

See uus loomise viis pole seotud puudujäägiga. See on seotud küllusega. Küllusega sellest, kes ma juba olen. Küllusega armastusest, mida ma saan jagada, ilma et ma peaksin esmalt midagi tõestama, parandama või lunastama.

See on nagu hingamine. Loomulik. Rahulik. Pidev.

Ja see on kingitus, mille ma annan endale iga kord, kui ma valin mitte enam loota vanadele mustritele.
Iga kord, kui ma valin armastada iseennast ja elu lihtsalt selle pärast, et ma saan.

Ja siis see voolab edasi — loomulikult, kergelt, südamest südamesse, armastusest armastusse.

Sinu reaalsus, sinu loomine

Kui ma nüüd vaatan kogu seda teekonda, kõiki neid kihte ja peegeldusi, tõuse ja langusi, siis on üks asi, mis jääb selgeks ja kõigutamatuks — sinu reaalsus on sinu looming.

Mitte keegi väljastpoolt ei määra lõpuks seda, kes sa oled. Mitte ükski süsteem, mitte ükski inimene, mitte ükski mineviku vari. Kõik, mida sa koged, on vastus sinu sisemisele olekule, sinu teadlikkusele, sinu valikutele.

Ja see teadmine pole mitte koorem, vaid vabadus. See tähendab, et igal hetkel, kui sa otsustad ärgata, kui sa otsustad tõeliselt endale otsa vaadata, kui sa julged võtta vastutuse, muutub kogu maailm sinu jaoks teiseks. Mitte maagia pärast. Mitte sellepärast, et välised tingimused hetkega kaoksid. Vaid sellepärast, et sina ise oled muutunud.

Sellel teekonnal pole tähtis see, mitu korda sa eksid, mitu korda sa uuesti unustad ja uuesti meenutad. Tähtis on ainult see, et sa tead — iga hetk on uus võimalus.
Iga hingetõmme võib olla uus algus.

Võib-olla oled sa ka tundnud, kuidas kuskil sügaval sees on teadmine, et elu ei pea olema igavene võitlus. Et armastus ja loovus ei pea tulema läbi valu. Et rahu ei pea olema midagi, mida tuleb välja võidelda — rahu võib olla midagi, mille sa lood, sest sa mäletad, kes sa päriselt oled.

Ja see mäletamine ei ole midagi, mida saad osta või kelleltki laenata. See on midagi, mis elab juba praegu sinu sees.

Kui sa suudad korrakski peatuda ja kuulata… mitte väliseid hääli, vaid seda vaikset, rahulikku teadmist enda sees… siis sa tead: sa oled alati olnud Looja. Sa oled alati olnud vaba. Sa oled alati olnud väärt kõike seda armastust, mida oled otsinud.

Ja maailm, mida sa näed oma silmadega — see on peegel. Sinu enda loomingu peegel.
Kui sa tahad näha rohkem rahu, loo seda enda sees.
Kui sa tahad kogeda rohkem armastust, ole see armastus kõigepealt iseendas.
Kui sa tahad tunda vabadust, siis tuleta meelde, et see on kogu aeg sinu käes olnud.

See teekond ei lõpe.
See lihtsalt muutub aina sügavamaks, aina elusamaks, aina tõelisemaks.

Ja iga kord, kui sa valid end, iga kord, kui sa valid armastuse, iga kord, kui sa valid vastutuse, kirjutad sa oma maailma uue lehekülje - sellise, mis sünnib südamest. Sellise, mis jääb.

• Eneseotsingud ja vaimne kasv tänapäeva maailmas
• Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks võiks olla ettevaatlik või ette vaatev.
• Võõraste kodeeringute kasutamine
• Välistest allikatest energia ammutamine
• Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid
• Oootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine
• Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end
• Turvalised meditatsioonipraktikad: mida kasutada ja kuidas
• Tõelise vaimse arengu tee

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kui tohutu hulk inimesi otsib tänapäeval midagi… sügavamat. Midagi, mis annaks elule tähenduse. Midagi, mis aitaks lõpuks tunda rahu enda sees. Ja see ei ole ainult minu ümber – see on nähtav kõikjal. YouTube’is, sotsiaalmeedias, vestlustes, meditatsioonitundides, retriitidel. Kõik räägivad vaimsest kasvust, ärkamisest, sisemisest tasakaalust.

Ja tegelikult ma saan sellest täiesti aru. Sest maailm, milles me elame, on lärmakas. Meile räägitakse pidevalt, kuidas me peaksime elama, välja nägema, tundma. Aga me ei kuule eriti tihti, kuidas päriselt ennast kuulata. Kuidas aru saada, mida me vajame siis, kui kõik muu on vait.

Tänapäeval ei ole see eneseotsing enam mingi nišiteema. See on osa paljude inimeste elust. Kes on läbipõlenud, kes lihtsalt tüdinud, kes tunneb, et elu jookseb mööda ja miski ei haaku. Ja siis me hakkame otsima. Lugema. Kuulama. Katsetama. Ja sageli satume just esoteerikasse – sellepärast, et seal lubatakse palju. Lubatakse valgust, tervenemist, sisemist jõudu. Mõni õpetus tundub peaaegu maagiline: “Tee seda praktikat – ja kõik muutub.”

Ma olen ka ise seal olnud. Otsinud. Katsetanud. Proovinud erinevaid tehnikaid. Mõnda aega tundus, et need tõesti aitavad. Rahustavad. Toovad kergendust. Aga üsna pea hakkasin ma märkama midagi, mis ei tundunud enam päris õige. Mõni praktika jättis väsinuma kui enne. Mõni tegi mind lausa ärevaks. Mõnest hakkasin kahtlasel moel sõltuma. Ja siis ma hakkasin päriselt uurima: mis siin toimub? Kes neid praktikaid loob? Millele nad tegelikult suunavad?

Selles loos, mida ma nüüd jagan, ei ole mul eesmärk kedagi hirmutada. Aga mul on vastutus. Vastutus jagada seda, mida ma ise kogenud olen ja mida teised mulle rääkinud on. Ma ei väida, et kogu vaimne maailm on ohtlik – kaugel sellest. Aga ma tean, et seal on väga palju, mis võib teha rohkem kahju kui kasu, kui me ei oska küsida õigeid küsimusi. Kui me ei tea, kuhu me end suuname ja kellega me ennast ühendame.

Selle artikli eesmärk on anda sulle teadlikkust. Mitte reegleid, vaid tööriistu. Et sa oskaksid näha, mis on päriselt sinu tee – ja mis mitte. Et sa tunneksid ära punased lipud, enne kui on liiga hilja. Ja et sa leiaksid just need turvalised, päriselt kasulikud praktikad, mis toetavad sind ja sinu hingetööd.

Sest vaimne tee – see ei ole pealiskaudne enesetäiendamine. See on sügav, vaikne, vahel valus, aga aus kohtumine iseendaga. Ja see väärib, et me oleksime sellel teel ärkvel.

Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks olla ettevaatlik või ette vaatev

Meditatsioonist räägitakse täna kui imeravimist – aitab ärevuse vastu, aitab keskenduda, aitab leida sisemist rahu. Ja tõepoolest, paljudel juhtudel see nii ka on. Aga mida räägitakse harvem, on see, et kõik meditatsioonid ei ole ohutud. Eriti need, mis tulevad “valmis kujul”, kellegi teise looduna, kellegi teise häälega, kellegi teise kavatsusega.

Viimasel ajal on mulle tulnud väga palju küsimusi just meditatsioonide kohta. Mis on ohutu, mis mitte? Kuidas aru saada, kas mingi praktika aitab või kahjustab? Ja ma pean ausalt ütlema – see ei ole sugugi lihtne. Sest palju, mis tundub pealtnäha ilus ja kerge, peidab endas hoopis teistsugust energiat.

Ma olen aastate jooksul väga palju näinud ja kuulnud lugusid inimestelt, kes alustasid täiesti süütult – panid lihtsalt YouTube’is mingi meditatsiooni käima. Või osalesid massimeditatsioonil. Või lugesid ette kellegi antud teksti, lootes, et see puhastab või tervendab. Aga selle asemel sattusid hoopis segadusse, tundsid end halvemini või hakkas neil lihtsalt midagi “katki minema”.

Miks see juhtub?

Sest kui me oleme meditatsioonis, oleme me haavatavad. Me avame end, lõdvestume, langetame sisemised kaitsed. Ja kui sel hetkel tuleb meile vastu võõras hääl, kellegi teise energeetika, kellegi teise kavatsus, siis me laseme selle otsesõnu oma süsteemi. Me laseme selle enda sisse.

Kas me teame alati, kelle energia see on? Millele see meid ühendab? Millise infoväljaga see meid kokku seob?

Tegelikkuses ei tea. Ja just see ongi ohtlik. Mõned inimesed loovad selliseid praktikaid teadlikult – et siduda sind mingite egregoritega, programmidega, struktuuridega, mis toituvad sinu energiast. Sa tunned end justkui täis, eufooriline, voolav – aga tegelikult hakkab sinust voolama välja see, mis peaks sinu sees alles olema.

Ma ei taha siin kedagi hirmutada, aga ma tahan, et sa oleksid teadlik. Sest see maailm ei ole ainult armastus ja valgus. Seal on ka manipuleerimist. Seal on süsteeme, mis näivad abivalmid, aga mille ainus eesmärk on sinu energia. Ja kui sa ei tea, kuidas neid ära tunda, siis võid sa end avada just neile.

Meditatsioon ei ole halb. Aga seda peab oskama kasutada. Nagu iga tööriista. Mõõk võib olla kaitseks – või relv, mis teeb haiget. Ja just see teeb kogu selle teema nii tundlikuks.

Ma arvan, et esimene samm on ausus iseenda ees. Küsi endalt alati enne meditatsiooni:
– Kes selle praktika lõi?
– Mida ma tunnen selle hääle või juhenduse suhtes?
– Kas see viib mind kontakti endaga – või hoopis kuhugi “välja”?

Kui tunned isegi väikest kahtlust, siis usalda seda. Sest sinu sisetunne on üks kõige tugevamaid kaitseid, mis sul on.

Oht nr 1: Võõraste kodeeringute kasutamine

Ma olen seda korduvalt öelnud – ja ütlen veel kord: ärge kasutage võõraid kodeeringuid. See on üks olulisemaid põhimõtteid, mida ma vaimsel teel õppinud olen. Ja ometi on see asi, millesse väga paljud teadmatusest libisevad. Sest see tundub ju nii lihtne: paned lihtsalt käima mingisuguse valmis teksti, loed ette mingi mantrana antud juhise… ja loodad, et see aitab.

Aga mis on tegelikult
“võõras kodeering”?

Võõras kodeering on kellegi teise loodud sõnum. Mõte, tekst, hääl, mille taga on kellegi teise energia, kavatsus ja sisemine suund. See võib olla isegi heasoovlik – aga see ei ole sina. Ja kui sa hakkad seda kasutama, eriti meditatsiooni või lõdvestunud seisundi ajal, siis sa ei kasuta mitte ainult tema sõnu… sa lubad endasse tema energia.

Kui keegi ütleb sulle: “Heida pikali, su silmad muutuvad raskeks, nüüd hakkad sa tundma universumi energiat” – ja sa kuulad seda, lõõgastud ja järgid juhiseid, siis sa avamängid ennast tema energiale. Sellele, mida tema läbi oma hääle, oma mõtte, oma süsteemi sinuni toob.

Kas sa tead, kellega see inimene töötab? Mis jõud tema taga on? Milline kosmos, millised kanalid, millised sidemed? – me tegelikult ei tea. Ja just see ongi probleem. Sest me ei oska vahet teha – kes on lihtsalt inimene, kes tahab aidata, ja kes on süsteem, kes tahab ühendust luua, et sinult midagi saada. Ehkki sõnad kõlavad ilusti, võib selle taga olla midagi täiesti muud.

Meditatsioonis – eriti sügavas seisundis – kaovad meie sisemised filtrid. Meie psüühika muutub vastuvõtlikuks. Me ei kontrolli enam täielikult, mida lubame sisse. Ja nii võibki juhtuda, et peale “lõõgastava seansi” tunned sa end kummaliselt tühjaks. Või hajameelsena. Või ärevil. Või lihtsalt… teistsugusena. Ja sa ei saa aru, miks.

Ma olen näinud inimesi, kelle juurde energia ei tulnud – vaid “läksid”. Nad rääkisid, kuidas tundsid end justkui täis laetuna, aga neid vaadates oli näha, et energia voolab neist välja nagu katkisest anumast. Nad olid ühendatud süsteemiga, mis ei andnud midagi – vaid võttis. Ja kõige hullem: nad tegid seda ise, vabatahtlikult, kuna usaldasid võõrast häält.

Sellepärast ma ütlen – ära kasuta võõrast teksti, ära loe mantrat, mida sa ei mõista, ära kuula häält, kelle tausta sa ei tea. Sest iga sõna, iga heli kannab energiat. Kui see energia ei ole sinu oma – siis sa ei tea, kuhu see sind viib.

Mida siis teha?
Kasuta omaenda sõnu. Oma häält. Oma tundeid. Kui tahad midagi öelda – ütle seda omal moel. Kui tahad midagi kuulata – kuula vaikust. Või looduse hääli. Või muusikat, mis ei kanna sõnumeid. Aga ära lase kellelgi teisel sinu eest juhtida seda, mis toimub sinu sisemises ruumis.

See ruum on püha. Ja selle eest vastutad ainult sina.

Oht nr 2: Välistest allikatest energia ammutamine

See on üks neid asju, millest alguses räägitakse nagu see oleks kingitus. Nagu mingi imeline saladus, mis lõpuks ometi teeb sind tugevamaks, elujõulisemaks, “laetuks”. Meditatsioonid, kus sulle öeldakse: “Kujuta ette, et sulle tuleb valgus ülalt. Et sa ammutad universumi energiat. Et sa ühendud mingi ülivõimsa allikaga ja hakkad seda energiat endasse tõmbama.”

Aga mida see
tegelikult tähendab?

Kui sa meditatsiooni ajal “tõmbad” midagi enda sisse väljastpoolt, siis sa avad enda süsteemi. Ja sa ei pruugi üldse teada, mis allikas see on. Kes või mis selle taga seisab. Kust see energia tuleb, millise hinnaga, milliste sidemetega. Kui sa lased midagi enda sisse – siis see jääb sinusse. Ja mitte ainult energia, vaid ka kõik see, millega see seotud on.

Olen korduvalt näinud inimesi, kes ütlevad: “Ma tundsin tohutut energiat, nagu laine oleks üle käinud!” Ja siis, kui keegi, kes näeb energiavälju, neid vaatab… selgub, et see polnud energia, mis tuli – vaid energia, mis läks ära. Inimene oli nagu läbitorgatud veepall. Ta arvas, et täitub – tegelikult aga tühjenes.

See on üks kõige ohtlikumaid meditatsioonivorme, mida internetis propageeritakse. Seal on massiliselt praktikaid, kus õpetatakse: “Tõmba endale energia kuskilt kõrgelt”, “ühendu valgusolenditega”, “luba endasse kuldne voog”, “võta vastu väli, mis sind tervendab”. Kõlab ilusasti, eks? Aga kui hakata vaatama, mis selle taga tegelikult toimub, siis selgub, et paljud neist kanalitest pole üldse mingid “valgusolendid”. Vaid hoopis süsteemid, egregorid, mis toituvad sinust endast.

See tundub uskumatu, aga ma olen seda nii palju kordi näinud, et mul pole enam mingit kahtlust. Iga kord, kui keegi räägib mingist eufoorilisest seisundist, mis tuli “kosmilise valguse” kaudu – ma küsin endalt: kas see tunne tekkis sellepärast, et sina said midagi juurde – või sellepärast, et keegi teine lõi sinuga ühenduse, et võtta sinult midagi?

On suur vahe sellel, kas sa aktiveerid omaenda sisemist väge või ühendud millegi välisega, lootes, et see teeb töö sinu eest ära. Sest iga selline “väline allikas” tuleb hinnaga. Kui mitte kohe, siis pikemas plaanis. Ja see hind võib olla just sinu enda energia, sinu selgus, sinu sõltumatus.

Tegelikult pole see midagi muud kui energiavampirismi peenem vorm. Ilusates siltides, pehmetes helides, valguses ja armastuses. Aga sisu jääb samaks: sa annad ära, mitte ei saa tagasi.

Ja siin ma ütlen taas: ära mine kaasa praktikatega, mis suunavad sind võtma midagi “väljastpoolt”. Päris energia, see kõige ehtsam ja tugevam – tuleb sinu seest. Sa ei pea seda otsima kusagilt pilvede tagant või läbi kellegi teise “kanali”. Sul on kõik olemas. Sul on omaenda jõud. Omaenda ühendus.

Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb lihtsalt eemalduda kõigest, mis lubab liiga palju ja liiga kiiresti. Need lubadused on peibutised. Ja energia, mis tuleb kingitusena, tuleb harva tasuta.

Oht nr 3: Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid

Mõned praktikad tunduvad esmapilgul süütud. Kujutlus kaunist randa, kus lained loksuvad rahulikult. Või mõni “õpetaja”, kes juhatab sind visualiseerima valgust täis ruumi, kus on kõik “turvaline ja kerge”. Sa justkui sisened mingisse vaimsesse kapslisse, kus kõik mured kaovad. Tundub, et miski ei saa sind enam puudutada.

Aga just siin, selles “illusioonis”, ongi lõks.

Ma olen oma praktikas korduvalt näinud inimesi, kes sattusid sellistesse nn turvapaikadesse – ja jäid sinna kinni. Sest need ruumid polnud päriselt nende enda loodud. Need olid ette söödetud. Keegi teine lõi need visuaalid, need kujundid, need tundmused, ja inimene lihtsalt astus sisse. Nagu uksest. Nagu usaldades, et kui see tundub hea, siis see ongi hea.

Aga mida nad nägid, kui nad lõpuks palusid sel ruumil näidata oma tõelist olemust?

Mitte valgust ega randu, vaid mustust. Tumedat energiat, veidraid olendeid, mentaalseid konstruktsioone, mis olid loodud selleks, et hoida inimest seal sees. Anda tunde, et kõik on korras – kuni sa enam ei oska ise mõelda ega tunda.

See on manipulatsioon. Ja see töötab eriti hästi just siis, kui kasutatakse psühholoogiliselt tuttavaid mudeleid. Näiteks arhetüüpe kodust, kaitstud ruumist, lapsepõlve turvatsoonist. Need elemendid, mis meil kõigil alateadvuses olemas on. Me astume nendesse ruumidesse, sest nad tunduvad “meie enda omad”. Aga me ei saa aru, et tegelikult meid on sinna kutsutud – ja jäetud.

On praktikaid, kus inimesi juhendatakse lausa “visualiseerima”, kuidas keegi paneb neile midagi rinnale või otsaesisele. Mõni “valgusese”, mõni “kingitus”. Tegelikkuses on see aga energeetiline sisestus – võõrkehade manustamine, mille eesmärk on kontroll, mitte tervendamine.

Need pole lihtsalt halvad ideed – need on ohtlikud sekkumised, mis jätavad inimese haavatavaks. Ja tihti ongi tulemuseks segadus, pidev väsimus, võõrandumine iseendast. Inimene ei saa aru, mis on valesti, aga midagi on kadunud. Ja sageli on see “midagi” just tema enda sisemine side iseendaga.

Seepärast ma ütlen: ära mine pimesi ruumidesse, mida keegi sulle “pakub”. Kui visualiseerid turvapaika – loo see ise. Kasuta oma sümboleid, oma mälestusi, oma tundeid. Mitte midagi valmis kujundatud. Mitte mingit “etteantud paradiisi”, kus kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi.

Sest kui see tundub liiga ilus, et olla tõsi… siis see tõenäoliselt ei olegi tõsi.

Oht nr 4: Vale ootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine

See, mida ma siin kirjutan, võib esmapilgul tunduda karm. Aga see tuleb öelda välja – ausalt ja otse. Sest see puudutab meid kõiki, sõltumata sellest, kui targad või arenenud me end peame.

Igaühes meist elab väike laps, kes tahab, et keegi tuleks ja teeks kõik korda. Kes tahab tunda end hoituna, mõistetuna, armastatuna. Laps, kes igatseb, et keegi suurem ja tugevam tuleks, annaks kindlust, võtaks mured ära, lubaks öelda: “Nüüd on kõik hästi. Sina ei pea rohkem midagi tegema.”

Ja just sellele sisemisele lapsele suunatakse paljud vaimsed õpetused ja tehnikad.

Kujundid nagu “valgusolendid”, “rahavool”, “külluseroog”, “taevane toetus” – need kõlavad nagu muinasjutt. Ja need toimivad, sest meie sees on keegi, kes tahabki seda muinasjuttu uskuda. See ei ole rumalus. See on inimlik. Aga just seda inimlikkust kasutatakse ära.

Kui sulle öeldakse, et pärast mingit ühendust, praktikat või “ühilduvust” hakkab raha sadama taevast… et keegi suur ja võimas hakkab sind toitma energiaga… et universum ise annab sulle kõik, mida vajad – siis sa ei küsigi enam, mis selle taga tegelikult toimub.

Sest see kõlab hästi. See tundub lohutav. Ja just sel hetkel, kui me lõõgastume selle lohutuse sees, saabki manipulatsioon toimida.

Ma olen kuulnud sadu lugusid inimestelt, kes ütlesid: “Ma ühendasin end selle küllusekanaliga… ja kõik läks halvemaks.” Või: “Ma hakkasin kuulama seda õpetajat, sest ta lubas, et elu muutub kergemaks – aga nüüd on kõik hoopis raskem.” Ja kõige hullem: nad arvasid, et süü on neil endil. Nad ei arvanud, et lubadus oli tühi – nad arvasid, et nad ei väärinud seda.

See on kõige sügavam psühholoogiline vigastus, mida üks vaimne süsteem võib tekitada. Et inimene hakkab kahtlema endas, mitte õpetuses.

Ja sellepärast ma räägingi sellest. Et sa näeksid, kui sulle müüakse muinasjuttu. Kui sulle lubatakse midagi ilma sinu enda tööta. Kui sind ahvatletakse “külluse ühenduse”, “vaimse shortcut’i” või “õndsuse sissepääsuga”. Ükski tõeline tee ei tule ilma tööta. Ja ükski tõeline tee ei võta sinult iseseisvust.

Vaimne kasv tähendab vastutust. See tähendab õppimist, kukkumist, tõusmist. Mitte kellegi teise sülle vajumist.

Tõeliselt hooliv õpetaja ei anna sulle kala – ta annab sulle õnge. Ja õpetab, kuidas ise kala püüda. Just seepärast, et sa ei sõltuks mitte kellestki. Et sa ise teaksid, kust su jõud tuleb. Et sa ise tunneksid, et oled ühenduses – mitte läbi kellegi teise, vaid otse iseendaga.

Ja kui järgmine kord kuuled lubadust, mis tundub liiga ilus, et olla tõsi – siis küsi: kellele see lubadus tegelikult suunatud on? Kas täiskasvanud sinule – või väikesele lapsele sinu sees?

Sest kui see on suunatud lapsele… siis võib see tähendada, et keegi mängib.

Ja mäng ei pruugi olla puhas.

Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end

Pärast kõike seda, millest olen rääkinud – kodeeringutest, välise energia ammutamisest, illusioonidest ja muinasjutulubadustest – võib jääda küsimus:
Aga kuidas siis üldse aru saada, mis on turvaline ja mis mitte? Kuidas end kaitsta?

Tegelikult ei pea sa olema selgeltnägija või “nägema peent plaani”, et vahet teha. Piisab sellest, kui sa õpid kuulama iseennast – ja paned tähele teatud märke, mis korduvad just ohtlikes olukordades.

Siin on mõned asjad, millele alati tähelepanu pöörata:

1. Kas see praktika kutsub sind lõdvestuma ja lihtsalt kuulama “kedagi teist”?
Kui vastus on jah – pane pausile. Kui sind kutsutakse sügavalt lõõgastuma ja samal ajal lastakse sulle peale kellegi teise sõnumeid, siis oled sa justkui avatud uks. Küsi: kes see inimene on? Milline on tema taust? Mis energia tuleb koos tema sõnadega?

2. Kas see praktika eeldab, et sa ühenduksid mingi välise “valguse”, “kanali” või “allikaga”?
Kui praktika juhatab sind ammutama energiat “kusagilt väljast” – olgu see valgus, olend või mingisugune kanal –, siis küsi endalt: mis on selle hind? Päris ühendus toimub alati sinu sees. Mitte läbi kolmanda osapoole.

3. Kas see, mida sulle pakutakse, kõlab liiga ilusalt, et olla tõsi?
Kui sulle lubatakse kergust, raha, õnne või “valguse voogu”, ilma et sina peaksid midagi tegema – siis küsi: kellele see lubadus on suunatud? Täiskasvanud sinule või su väikesele sisemisele lapsele, kes igatseb, et keegi teda päästaks?

4. Kuidas sa end pärast praktikat tunned?
See on kõige lihtsam ja ausam kompass. Kui sa tunned end pärast praktikat kaootiliselt, hajameelsena, ärevalt või väsinuna, siis on suur tõenäosus, et midagi võeti, mitte ei antud.
Hea praktika ei tähenda eufooriat – see tähendab selgust.

Ja mis on sinu kõige tugevam kaitse?
See on sinu enda teadlikkus. Sinu sisetunne. Sinu võime küsida: “Kas see on kooskõlas minu väärtustega? Kas see tundub minu jaoks aus?”
Kui vastus on ei, või isegi “ma ei ole kindel” – siis ära mine edasi. Isegi siis, kui teised kiidavad. Isegi siis, kui silt on ilus. Sest ainult sina vastutad selle eest, millele sa end avad.

Selle teekonna jooksul olen näinud palju. Ja ma ei jaga neid kogemusi selleks, et sind hirmutada – vaid selleks, et sul oleks teadmine, mitte pime usk. Et sa oskaksid ära tunda need mustrid, mille taha peidetakse manipulatsioon, sõltuvus ja energiavõtmine. Ja et sa valiksid ainult need praktikad, mis viivad sind lähemale iseendale, mitte kaugemale.

Turvalised meditatsioonipraktikad. Mida kasutada ja kuidas

Kõigepealt üks oluline mõtteviis:

Meditatsioon ei pea tulema läbi kellegi teise.
Sul ei pea olema juhendajat, mantrat, valmis skripti või maagilist häält YouTube’ist. Meditatsioon võib – ja tegelikult peakski – olema sinu enda loodud ruum, kuhu sa saad minna siis, kui tunned, et vajad rahu, puhastust või lihtsalt vaikust.

Aga kui täielik vaikus tundub liiga paljas või hajutav, siis on täiesti olemas turvalised valikud, mis ei vii sind kellegi teise energiasse.

1. Looduse helid
Kui vajad midagi, mis aitaks meelt rahustada, vali looduse hääled – linnulaul, merekohin, vihmasabin, öised metsahääled, vee voolamine. Need on neutraalsed, orgaanilised sagedused, millel puudub sihilik suunamine või energeetiline sõnum.

Kui väga tahad muusikat, siis vali instrumentaalne või loodushelidega segatud muusika, kus ei räägita midagi. Hääled, isegi pehmed ja rahulikud, kannavad alati mingit energiat – vali ainult see, mis ei tungi sinusse.

2. Füüsiline mugavus ja keha lõdvestamine
Turvaline meditatsioon algab sellest, et sa tunned end turvaliselt oma kehas.
Leia koht, kus sind ei sega keegi. Istu või heida pikali, teki alla, patjadele. Kui vajad – silmaklapid, vaikus, soe jook enne.
Sinu keha peab saama sõnumi: “Siin on hea.” Ainult siis avaneb su sisemaailm rahulikult ja loomulikult.

3. Tähenduseta rütm – näiteks hingamise jälgimine
Kui soovid millelegi keskenduda, ära kasuta võõrast mantrat või lauset.
Selle asemel keskendu näiteks oma hingamisele:
– jälgi, kuidas õhk liigub ninna ja sealt välja
– loenda neljani sisse, neljani hoia, neljani välja
– või proovi “hingamist ruudus” – 4-4-4-4

Need rütmid rahustavad närvisüsteemi ja toovad kohalolu. Ja kõige parem – nad ei too midagi “väljast”. Need on sinu sees.

4. Vesi ja sool – kehaga töötamine
Kui tahad end puhastada, kasuta füüsilist elementi – näiteks vanni või duši all käimist.

Täida vann sooja veega ja lisa sinna tavalist soola – see ei pea olema “spirituaalne” või “püha”, piisab tavalise köögisoola pakist.
Soolal on tugev energeetiline puhastusefekt. Ta tõmbab kehast välja pinged ja jääkenergia.

Lama vees, kuula vaikust või looduse hääli, ja visualiseeri, kuidas kõik, mis sind koormab – lihtsalt lahkub. Ära oota “imed”. Oota rahunemist.

Sarnane efekt on ka duši all seistes. Kui vesi voolab sinult maha, kujutle, et see viib endaga kõik raskused.
Ainult üks mõte: “Ma puhastun. Aitäh, vesi.

5. Tööta oma sisemise ruumiga – aga loo see ise
Kui sa soovid visualiseerida kohta, kus puhata või olla “kaitstud”, ära kasuta kellegi teise kujundeid (nagu “valge tuba” või “kuldne palee”).

Loo see ruum ise. Võib-olla on see mets, kus oled kunagi lapsepõlves jalutanud. Võib-olla on see tuba, kus sa end alati hästi tundsid. Võib-olla pole see midagi, mida saad isegi sõnastada – lihtsalt tunne, et siin on rahu.

Ja kõige olulisem: kui sa ei tunne midagi, see on ka okei.
Mõnikord ei tule pilt, ei tule tunnet, ei tule midagi. Siis lihtsalt ole.
Iseendaga. Vaikselt. Hingates.

Turvaline meditatsioon ei tohiks kunagi tunda end kui vaimne “retk” kuskile mujale.
See ei tohiks äratada sinus eufooriat ega tõmmata sind millessegi “suuremasse”.
Hea meditatsioon toob sind lähemale iseendale.
Puhastab, rahustab, toetab – ilma, et sa kaotaksid oma keskme.

Mida teha, kui oled varem kasutanud kahtlasi praktikaid?

Kõigepealt – ära süüdista ennast. Mitte keegi meist ei sünni teadmistega. Me kõik õpime, katsetame, eksime. Ja iga eksimus võib muutuda õppetunniks, kui me jääme teadlikuks ja otsustame liikuda edasi selgemalt.

Kui sa tunned, et oled kunagi avanud end võõrastele energiaväljadele, kuulanud kellegi meditatsiooni, mis nüüd tundub vale, või ühendunud mingi õpetajaga, kes sind enam ei kõneta, siis:

1. Ütle selgelt enda sees: “Ma lõpetan selle ühenduse.”
Sa ei pea tegema rituaali. Piisab, kui ütled omaette – või mõttes –, et see seos, mida sa kunagi lõid, on nüüd läbi.
Teadvustatud otsus on juba energeetiliselt väga tugev.

2. Loo iseenda ümber kaitsev “energiasfäär”
Visualiseeri valgus- või tulekiht enda ümber. Mitte kellegi antud valgus – vaid sinu enda väli. See on justkui piir, mis ütleb: “Siit edasi ainult mina.”

3. Kasuta puhastavaid elemente: vesi, sool, tuli
Soolavann või isegi jalavann aitab “maandada” ja tõmmata kehast välja seda, mida sa enam ei vaja. Kui saad, süüta küünal ja ütle endale: “See valgus on minu. Ma valin selguse.”

4. Hoia vaikust
Mõneks ajaks ei ole vaja uusi praktikaid ega otsinguid. Lihtsalt puhka. Ole. Hinga. Jaluta. Vaata loodust. Tõeline taastumine ei toimu uute sisendite kaudu, vaid siis, kui sa annad ruumi sellele, mis juba sinus olemas on.

5. Usalda, et sa juba liigud õigel teel
Kui sa loed seda – see tähendab, et sa juba oled ärkvel. Sa juba tunnetad, mis on sinu ja mis ei ole. Ja see on kõige tähtsam.

Tõelise vaimse arengu tee

Kui selle loo juures midagi meeles pidada, siis ehk seda:
tõeline vaimne tee ei tule väljastpoolt. See ei tule lubadustest, õpetajatest, meditatsioonidest ega maagilistest “kanalitest”. See tuleb seestpoolt. Vaikselt. Tasa. Tihti valutades. Ja alati ausalt.

Mida rohkem ma olen õppinud, seda rohkem olen aru saanud, et tegelik kasv ei näe välja nagu filmis. Seal ei ole sädelust, eufooriat ega kohest selgust.
On küsimusi. On kõhklusi. On segadust.
Aga iga samm, mille sa teed endaga aus olles – on päris.

Seda teed ei saa kõndida keegi sinu eest. Ja keegi ei tohiks ka lubada, et teeb. Kui keegi lubab sulle, et ta “ühendab su millegagi”, “toidab sind energiaga” või “viib su kuhugi valgusesse”, siis küsi:
miks ma ei või sinna minna ise?
miks peab keegi teine mind juhtima, kui see tee on ju minu?

Sest see ongi kõige olulisem asi, mida sa teadma pead:
sa oled ise oma tee loov jõud.
Sa ei vaja väliseid ühendusi ega juhiseid, kui sa õpid kuulama omaenda tunnet.
Sest seal – just seal, sügaval, vaikuses – on kõik olemas.

Kõik praktikad, mis toetavad sind su enda sees olemisel, on head.
Kõik, mis lubavad otseteed ja sõltumatust iseendast – on ohumärk.
Sest vabadus tuleb iseenda tundmise kaudu. Mitte läbi võõra juhatuse.

Ja vaimne tee… see ei ole sprint. See on vaikne, pikk ja sügav jalutuskäik läbi elu.
Mõnikord valus, mõnikord kergendav, aga alati tõeline.

Kui sa suudad jääda ausaks. Kui sa suudad kuulata vaikust.
Kui sa suudad öelda:
“Ma ei tea, aga ma olen valmis nägema.”
Siis liigud sa juba.

Ja see on kõik, mida vaja.

Lõpunoot

“Su tee ei pea välja nägema nagu kellegi teise oma.
See ei pea olema kiire, sirge ega särav.
See peab olema sinu moodi.
Vahel katkendlik. Vahel vaikne. Vahel täiesti kahtlev.
Aga iga kord, kui sa valid aususe, vaikuse ja iseenda –
oled sa õigel rajal.
Ja mitte keegi ei saa seda su teekonda sinult võtta.”

Me ei vaja rohkem juhte, valgustajaid ega häälekandjaid.
Me vajame rohkem inimesi, kes on päriselt kontaktis iseendaga ja kohal.

Ja kui sina seda loed, siis võib-olla… oledki juba seal.
Vähemalt poolel teel.

On saanud selgeks, miks krameshnikud viimasel ajal ründavad sõltumatute uurijate kandjaid igasuguse spioonilobiaga Google’ilt, Microsoftilt, DARPA-lt ja teistelt kahjulikelt komponentidelt mitmerahvuselisest korporatsioonist “Blackrock”. Ja see pole ainult seetõttu, et nende “rääkivate peade” poolt WHO, WEF ja teiste globalistlike organisatsioonide poolt korraldatud hüsteeria tõttu, et nende selle kevade plaanitud “X-pandeemia” on ohus.

Sest paljudele inimestele hakkab kohale jõudma, mis tegelikult on kõik need WHO vaktsiinid, mida Big Pharma on loonud, nii Maa rahvastiku “vähendamiseks” kui ka ellujäänute muutmiseks pärast nano-kiipide süstimist “elavateks patareideks” AI Matrixis. Ja pidage meeles, et paljud sõltumatud uurijad on juba hoiatanud, et aprillis 2024 peaks jõustuma kabaalne leping rahvusvalitsuste ja WHO vahel, mille kohaselt just WHO, mida juhivad Rockefellerid, Gatesid, Sorosid, Clintonid ja teised kannibalid ja vampiirid satanistlikust maailma eliidist, hakkab “juhtima” massilist kohustuslikku vaktsineerimist Big Pharma vaktsiinidega, mööda minnes rahvuslikest konstitutsioonidest. Ja kuna ükski selle pseudo-rahvusvahelise organisatsiooni globalistlikest-satanistidest riikidest pole sellest välja astunud, muutub sellise stsenaariumi reaalsus üha reaalsemaks.

Ja tundub, et juba lähiajal üritavad krameshnikud siiski korraldada meile ette reklaamitud “X-pandeemia”, et šantaažiga sundida rahvuslikke valitsusi vastu võtma nende kabaalset lepingut. Miks ma nii arvan? Sest kõigil eelnevatel aastatel meedias ette hoiatatud päikesevarjutustest, aga seekord kõik maailma meediaväljaanded intensiivselt edendavad sõda, terrorismi, katastroofe, müütilist “globaalset soojenemist”, tsensuuri tugevdamist (mis tegelikult on suunatud sõltumatute uurijate vastu, kes paljastavad inimkonna vaenlaste kuritegelikke plaane).

Ja veel, järgmine selline päikesevarjutus ootab meid juba selle aasta 8. aprillil. Ja just seda kasutavad krameshnikud “X-pandeemia” aktiveerimiseks. Pidage meeles ühte iseloomulikku omadust krameshnikud ja nende “rääkivad pead”: nad hoiatavad ette oma kuritegelike plaanide eest aastakümneid, kuid keegi ei võta neid tõsiselt. Aastakümned mööduvad, kõik unustavad need avaldused, ja krameshnikud hakkavad ellu viima seda, mida nad plaanisid.

Nii oli see biomeetriaga, digitaalsete rahadega, planeeritud ja kunstlikult loodud pandeemiate ning kiibistamisega, samuti paljude teiste inimvaenulike punktidega satanistlikust “uuest maailmakorrast”, sealhulgas “95% Maa elanikkonna vähendamisest”, millest nad tänapäeval avalikult räägivad ja isegi kutsuvad “karja” ise “vähendama” väljamõeldud loosungi “planeedi päästmise” all. Ainult et need vampiirid ja kannibalid (kes avalikult räägivad beebide söömise kasust pikaealisuse jaoks) ei kavatse elada 15-minutilistes digitaalsetes “laudades” “loomadele”, ega süüa neile pakutavat sitta putukatest, jääkidest, GMO-st ja sünteetikast, ega isegi loobuda autodest, jahtidest, lennukitest.

Ja nii me jõuamegi eelseisva päikesevarjutuse teemani. Selgub, et juba 1970ndatel aastatel avaldas üks Ohio osariigi ajaleht ennustuse 8. aprilli 2024 aasta päikesevarjutuse kohta. Ja selle ennustuse kohaselt lubati meile ulatuslikku elektrikatkestust “päikesepursete” tõttu just selle varjutuse ajal. Kuidas siin mitte meenutada globalistide koostatud “AI ennustuskalendrit 2024 aastaks”, kus meile samuti lubati nii “blackout’i” kui ka “zombi-apokalüpsise pandeemiat” ja sundvaktsineerimist. Ja tuleb mõista, et krameshnikud püüavad kõik oma lubadused täita, esitledes samal ajal oma alatusi kui “looduslikke katastroofe”. Kuid tegelikult luuakse kõik see kunstlikult, valelipu operatsiooni varjus. Just nii nad on alati tegutsenud, sealhulgas kui käivitasid AIDS-i, “seagripi”, “linnugripi”, “COVID-19” jne.

Ja nüüd on ilmnenud sõltumatutelt uurijatelt siseteave mõnede alatuste kohta, mida nad varjutuse ajal plaanivad. Esimene informatsiooniline tükk puudutab just bioloogilist rünnakut, et tekitada “X-pandeemia”: “Uskumatu informatsioon jõuab meieni üle ookeani! Päikesevarjutuse ajal peaksid lennukid (Kanadast Mehhikoni) mitmes ajavahemikus piserdama Põhja-Ameerika kohale bioloogilise relva pulbrit, eriti Päikese teekonnal.

Räägitakse, et see valgupõhine bioloogiline relv, mis on miljonitele inimestele nähtamatu, tabab ameeriklasi, kes loomulikult kõik sel ajal väljas on, et olla tunnistajaks päikese sündmusele. Esimesed sümptomid peaksid ilmnema 7-10 päeva pärast, 30 päeva möödudes räägivad meediakanalid probleemist; 60 päeva pärast puhkeb paanika, 90 päeva pärast saab WHO planeeritud pandeemilise valitsuskepi. Selline on siseturvalisuse organite plaan.”

Sel juhul ei ole varjutuse aeg juhuslikult valitud, sest just päikesekiired ja D-vitamiin takistasid krameshnikuid viima läbi plaani inimkonna ulatuslikuks “vähendamiseks” nende poolt korraldatud “COVID-19 pandeemia” ajal. Ja varjutuse ajal on inimeste immuunsus vähenenud, mis tähendab, et vastuvõtlikkus sellele tõvele on tugevam. Teiseks, päikesekiired ei suuda seda rämpsu aktiivse pihustamise faasi ajal neutraliseerida. Ja muidugi, kõige rohkem kannatavad need, kes sel ajal väljas viibivad.

On veel üks informatsiooniline tükk, mis puudutab CERNi satanistide kahjulikku tegevust, kes, nagu igale “puhtale jõule” kohane, soovivad ka seda varjutust täiel rinnal ära kasutada: “Suur hadronite põrguti taaskäivitatakse päikesevarjutuse ajal (6 aastat, 6 kuud, 6 nädalat ja 6 päeva pärast viimast Suurt Ameerika varjutust), samal ajal kui NASA käivitab 3 raketti Kuu varju kell 15:33, kuigi varjutus toimub vahemikus 14:06 kuni 16:33.

Raketiprojekt on nimetatud “Apep” järgi, Egiptuse kaose deemoni auks, kes võttis oma missioonil neelata Päike ja viia maailm igavesse pimedusse, madu kuju. Vaadake seda päikesevarjutuste müstilises kontekstis kui hetki, mil looduslik kord peatub ja kardin õheneb, luues lävepakuruumi maagilisteks toiminguteks.

Tõepoolest, jääb mulje, et tumedad jõud püüavad läbi viia epilise ulatusega tseremoniaalse maagilise töö, kasutades varjutuse jõudu teatud rituaali jaoks. Võib-olla manipuleeritakse nende energiatega portaalide avamiseks, reaalsuse muutmiseks või kontakti loomiseks teiste dimensioonide või olenditega. Ja võib-olla kõike eelnevat.”

Tõenäoliselt püüavad hemotsüaniini hübriid-satanistid tuua meie maailma järjekordse partii oma plastotsüaniini isandaid põrgulikest maailmadest. Ja võib-olla isegi Antikristus-Messiat. Kuigi tõenäoliselt ohverdavad nad tema saabumiseks sel suvel Iisraeli koos ümbritsevate riikidega, mis leidis samuti kajastust varem räägitud “AI kalendris”. Kuid igal juhul ei luba CERNi käivitamine varjutuse ajal meile midagi head.

Ja et nende tegevus oleks efektiivsem, on neil vaja toita tumedat planeetarset egregori. Seega ees ootav nädal tõotab tulla keeruline. Esiteks, tõenäoliselt suurenevad sõjalised tegevused, terroriaktid, ulatuslikud katastroofid ja muud negatiivsed sündmused, mida pimeduse teenrid meedias maitsvalt esitlevad, et provotseerida inimesi negatiivsele emotsionaalsele reaktsioonile. Püüdke kõigest sellest distantseeruda ja mitte “kleepuda” informatsiooniallikate külge, mille kaudu teid püütakse hoolikalt “lüpsta”.

Samuti toimub tõenäoliselt infernaalsete parasiitide aktiveerumine, kes hakkavad teid negatiivsusele provotseerima läbi teie ümbruse: ülemused võivad hakata norima tühiasjade kallal, lähedased ja sõbrad — korraldama stseene ja hüsteeriaid tühiste asjade pärast jne. Kuid tuleb mõista, et nad alluvad nii infernaalsete parasiitide survele kui ka globaalsete satanistide kasutatavatele teadvust mõjutavatele tehnoloogiatele. Selle negatiivse faktori vähendamiseks püüdke piirata suhtlust vidinatega ja kui teie lähedased teevad sama, siis parasiitilise Pimeduse Süsteemi mõju nende teadvusele väheneb oluliselt.

Kas me peaksime kõige eelneva pärast langema depressiooni või sattuma hüsteeriasse? Ei, kindlasti mitte. Sest teadlikkus tähendab päästetud olemist. Ja pole juhuslik, et seekord nad varjavad meie eest oma kuritegelikke plaane, kuna on juba kohanud meie kollektiivse teadvuse vastupanu. Meid on palju rohkem kui plastotsüaniini elukaid ja neid teenivaid hübriidseid hemotsüaniini metsloom-inimesi. Ja veel on meil midagi, mida neil ei ole, mis on võimsam ja efektiivsem kui ükskõik milline nende tehnoloogia või relv. See on meie looja teadvus ja meie vaimne “jumalik säde”, mis on meisse paigutatud meie jumalike esivanemate poolt “oma näo järgi”. Seetõttu on meil täiesti võimalik nende plaanid hävitada või oluliselt vähendada kahju kõigist nende kahjulikest anti-inimlikest tegevustest.

Mida selleks vaja, lisaks sellele, mida ma juba eespool loetlesin? Esiteks, kui olete usklik inimene, siis palvetage Jumalale, Loojale, Kõigekõrgemale, Suurele Vaimule ja muudele Kõrgema Jumaliku jõu ilmingutele, et nad aitaksid meil nende kuritegelikud plaanid hävitada ja karistada krameshnikuid kiire karma abil. Teiseks, kõigil eelnevatel varjutusele eelnevatel päevadel püüdke keskenduda positiivsusele: pöörake tähelepanu oma lähedastele ja sõpradele vidinate asemel; suhelge looduse, taimede, loomadega, võite samuti pöörduda abi saamiseks Maa elementaarjõudude poole. Kuid seda peaksid esmalt tegema šamaanid. Kui olete maag, viige läbi kaitserituaale pimeduse, kaose ja hävingu teenrite vastu.

Pühendage osa oma ajast loomingule ja käsitööle: muusikale, laulmisele, joonistamisele jne. See aitab teil krameshnike võrgust välja lülituda ja säilitada sisemist tasakaalu ja vaimset kohalolu, mis on võidu saavutamiseks pimeduse jõudude üle hädavajalikud tegurid. Visualiseerige positiivseid kujutluspilte, näiteks kuidas Kõrgemate jõudude valguskandev energia puhastab Maa kogu vaenulikust inimsoost ja rämpsust, kuidas see põletab ja neutraliseerib selle tõve, mida nad on valmis lennukitelt pihustama, kuidas see saadab CERNi krameshnikud nende isandate põrgulikesse maailmadesse ja saadab tagasi meie maailma tunginud demonoidid.

Te lihtsalt ei tea, kui võimas on meie kollektiivne teadvus, ja pole asjata, et see teave on meie eest peidetud. Eriti võimsaks muutub meie teadvus, kui liigume kõrgetele sagedustele. Seepärast on aeg aktiivselt transformeerida krameshnikute poolt meie peale heidetud negatiivi positiiviks. Pea meeles, et me tõmbame ligi seda, mida kiirgame. Seega, et tõmmata ligi positiivseid tulevikustsenaariume, peame jääma positiivsele lainele. Siis pöörduvad kõik inimkonna vaenlaste plaanid nende endi vastu ja kõik need alatused, mida nad meile ette valmistavad, just nemad “vähendatakse” meie maailmast.

Inimkonna ajalugu on alati olnud põimunud lugudega, mis ületavad meie füüsilise maailma piirid, viies meid müütide ja legendide sügavustesse, kus “kuradid” ja “jumalad” mängivad keskset rolli. Need jutustused, mis on edasi antud põlvest põlve, ei ole lihtsalt fantaasia või meelelahutuse vili; nad on sügavamad sõnumitoojad, mis peegeldavad inimkonna püüdlusi, hirme, lootusi ja unistusi. Selles artiklis sukeldume müstilisse ja keerukasse maailma, kus “kuradid” ja “jumalad” eksisteerivad mitte ainult vastanditena, vaid ka partneritena, kelle keerulised suhted on kujundanud mitte ainult inimkonna ajalugu, vaid ka meie arusaama universumist.

Alates ajast, mil esimesed inimesed vaatasid tähistaevast ja püüdsid mõista oma kohta selles suures tundmatuses, on “kuradid” ja “jumalad” olnud osa meie kollektiivsest teadvusest. Neid on kujutatud kõikvõimsate, kaugel asuvate olenditena, kes valitsevad meie saatusi ja mõjutavad meie elusid nähtamatute niitidega. Kuid mis siis, kui need olendid ei ole lihtsalt mustvalged kujutlused heast ja kurjast? Mis siis, kui nende vahelised suhted on palju keerulisemad, täis vastastikuseid kokkuleppeid, salajasi liite ja ühiseid eesmärke, mis ulatuvad kaugemale inimkonna lihtsustatud moraalsetest kategooriatest?

See artikkel heidab valgust nende kosmiliste jõudude sügavamale olemusele, paljastades “kuradi” tegeliku rolli ja olemuse, “kurjuse” hierarhia ja selle mõju universumile ning kuidas need jõud mõjutavad inimkonna arengut ja saatust. Uurime, kuidas “kuradid” ja “jumalad” on aegade jooksul toiminud mitte ainult antagonistidena, vaid ka koostööpartneritena, kelle vastastikused suhted on osa suuremast kosmilisest plaanist.

Meie teekond läbi müütide ja legendide, ajaloo ja filosoofia, teaduse ja metafüüsika näitab, et hea ja kurja, valguse ja pimeduse vaheline võitlus on palju enamat kui lihtsalt moraalne allegooria. See on sügavam jutustus universumi mitmekesisusest, kus “kuradid” ja “jumalad” on sama olulised kui öö ja päev, surm ja elu, kaos ja kord. See lugu kutsub meid üles vaatama kaugemale mustvalgest maailmavaatest, avastama universumi peidetud nüansse ja mõistma, et meie eksistentsi sügavaimad tõed peituvad sageli seal, kus valgus kohtub pimedusega.

“Kuradite” ja “Jumalate” keeruline suhe

Inimkonna vaimne ja müütiline maailm on alati olnud koduks kahele vastandlikule jõule – “kuraditele” ja “jumalatele”. Need olendid on esindanud head ja kurja, valgust ja pimedust, luues dualistliku maailmavaate, mis on juurdunud sügavale meie kultuuridesse ja uskumustesse. Kuid see lihtsustatud vastandus varjab endas palju keerulisemaid suhteid ja vastastikuseid sõltuvusi, mis on vorminud nii kosmose kui ka inimkonna saatust.

Koostöö ja vastastikune sõltuvus

Esmapilgul tundub, et “kuradid” ja “jumalad” on igavesed vaenlased, kelle eesmärgid ja tegevused on alati vastandlikud. Kuid sügavamal tasandil paljastub pilt, kus need jõud ei eksisteeri mitte ainult koos, vaid teevad ka koostööd, et saavutada universumi suuremad eesmärgid. See koostöö on sageli peidetud inimkonna eest, kuna see seab kahtluse alla traditsioonilised moraalsed kategooriad ja sunnib meid mõistma, et hea ja kuri on mõlemad osa suuremast kosmilisest tasakaalust.

“Kuradite” ja “jumalate” suhte keerukust võib võrrelda yin ja yangi sümboliga, kus mõlemad jõud täiendavad teineteist, luues terviku, mis on suurem kui selle osade summa. Selline sümbioos näitab, et “kurjad” teod või jõud võivad mõnikord teenida kõrgemaid eesmärke, näiteks kiirendada arengut või tuua esile olulisi õppetunde, samas kui “hea” võib teinekord viia stagnatsiooni või arengupeetusteni.

Saladuste varjamine ja partnerlus

“Kuradite” ja “jumalate” vaheline partnerlus on keeruline mäng, kus mõlemad pooled varjavad hoolikalt oma koostööd ja tegelikke kavatsusi, esitledes end sageli inimkonnale vastandlikena. See varjamine on osa nende strateegiast, mis võimaldab neil mõjutada inimkonna arengut ja saavutada oma eesmärke ilma otsese sekkumiseta. Selline partnerlus näitab, et universumis valitsevad keerukad ja mitmetasandilised suhted, mis on inimkonna lihtsustatud moraalsetest arusaamadest kaugel.

Mitmekesisus ja energia olemus

“Kuradite” ja “jumalate” vaheliste suhete keerukus peegeldab ka universumi põhimõttelist mitmekesisust ja energia olemust. Nende olendite erinevad nimed ja vormid erinevates kultuurides rõhutavad, et energia – olgu see siis “hea” või “kuri” – on oma olemuselt muutuv ja mitmepalgeline. See energia mitmekesisus on universumi loomise ja arengu alustala, mis näitab, et kõik eksistentsi vormid – alates kõige helgemast valgusest kuni sügavaima pimeduseni – on vajalikud kosmilise tasakaalu ja harmoonia saavutamiseks.

"Kuradite" ja "jumalate" keeruline suhe on meeldetuletus sellest, et universum ja selle valitsevad jõud on palju keerukamad ja mitmetahulisemad, kui meie lihtsustatud hea ja kurja kategooriad suudavad hõlmata. See suhe sunnib meid ümber mõtestama oma arusaamu moraalist, eetikast ja universumi toimimisest, avardades meie teadvust ja suurendades meie mõistmist sellest, mis on tõeliselt oluline kosmilises plaanis.

“Kuradi” tegelik olemus ja roll

Traditsioonilistes narratiivides kujutatakse “kuradit” tihti kui absoluutse kurjuse kehastust, punase nahaga, sarvedega olendina, kes on vastutav kõigi maailma hädade eest. Kuid see lihtsustatud ja sageli eksitav kujutis jääb kaugele “kuradi” tegelikust olemusest ja rollist universumi keerulises struktuuris. Tegelikkuses on “kurat” palju enam kui lihtsalt müütiline antagonist; ta on kõrgelt arenenud negatiivne entiteet, kes täidab olulist funktsiooni kosmilises tasakaalus ja arengus.

Kõrgelt arenenud negatiivne üksus

“Kuradi” kui negatiivse entiteedi mõistmine viitab sügavamale tõele tema olemusest. Ta ei ole lihtsalt kurjuse allikas, vaid pigem kõrgelt arenenud teadvus, mis väljendab end läbi negatiivsuse spektri. See teadvus kannab endas ülbust, viha, vihkamist ja põlgust, kuid mitte eesmärgipäraselt kurjuse levitamiseks, vaid kui osa laiemast protsessist, mis aitab kaasa universumi arengule ja tasakaalule. “Kuradi” tegevus, kuigi esmapilgul hävitav ja negatiivne, võib tegelikult osutuda katalüsaatoriks muutustele ja arengule, sundides olendeid ületama takistusi ja õppima olulisi elutunde.

Kosmiline funktsioon ja tasakaal

“Kuradi” roll universumis ei piirdu ainult negatiivsuse levitamisega; ta on ka oluline tegija kosmilise tasakaalu säilitamisel. Nagu iga süsteemi puhul, nõuab ka universum hea ja kurja, valguse ja pimeduse, loomise ja hävitamise jõudude vahelist tasakaalu. “Kuradi” olemasolu tagab, et see tasakaal püsib, toimides omamoodi negatiivse polaarsusena, mis võimaldab positiivsetel jõududel defineerida ja väljendada ennast vastandina. Selles mõttes on “kurat” sama hädavajalik universumi harmoonilisele toimimisele kui “jumalad”, aidates kaasa keerukate ja mitmekesiste eluvormide evolutsioonile.

Arengu katalüsaator

Vastuoluliselt võib “kuradi” tegevus osutuda oluliseks arengu katalüsaatoriks. Läbi katsumuste, raskuste ja isegi läbi negatiivsuse, sunnib “kurat” olendeid kasvama, õppima ja ületama oma piiranguid. See protsess, kuigi tihti valulik, on fundamentaalne hingede arengule, sundides neid otsima sügavamat tähendust, ületama isekust ja õppima armastuse ning kaastunde tõelisi väärtusi. Selles kontekstis muutub “kuradi” roll palju mitmetahulisemaks, esindades mitte ainult takistust, vaid ka vahendit sügavama vaimse tarkuse ja sisemise kasvu saavutamiseks.

"Kuradi" tegelik olemus ja roll on palju keerukam ja mitmetahulisem, kui traditsioonilised kujutelmad meile esitavad. Ta on kõrgelt arenenud entiteet, kes täidab olulist osa universumi arengus ja tasakaalus, toimides nii negatiivsuse allikana kui ka arengu katalüsaatorina. "Kuradi" eksistents sunnib meid mõistma, et hea ja kuri, positiivne ja negatiivne on osa suuremast kosmilisest tantsust, kus mõlemad pooled on hädavajalikud elu, arengu ja tasakaalu jaoks.

“Kurjuse” hierarhia ja selle mõju universumile

Kurjuse mõiste universumis ei ole lihtsalt must-valge vastandus heale; see on osa keerukast hierarhiast, mis mängib olulist rolli kosmilise tasakaalu ja arengu protsessides. “Kurjuse” hierarhia ulatub madalamatest negatiivsetest entiteetidest kuni kõrgemate tumedate jõududeni, igaüks neist täidab oma spetsiifilist rolli universumi mitmekesises maastikus. Selle hierarhia mõistmine aitab avada uusi perspektiive selle kohta, kuidas kurjus aitab kaasa elu evolutsioonile ja universumi laiematele eesmärkidele.

Hierarhia struktuur ja rollid

“Kurjuse” hierarhias leidub mitmesuguseid olendeid, alates “kuraditest” ja “deemonitest”, kes tegutsevad madalamal tasandil, kuni “tumedate jumalateni”, kes valitsevad suuremaid kurjuse domeene. Iga tasandi olendid on spetsialiseerunud teatud tüüpi negatiivsusele – olgu see siis viha, ahnus, kadedus või muud madalamad instinktid –, mida nad kasutavad universumi energia dünaamikas. Madalamal tasandil tegutsevad olendid võivad olla rohkem seotud individuaalsete hingede katsumustega, samas kui kõrgemad entiteedid mõjutavad terveid tsivilisatsioone või planeete, suunates suuremaid arengulisi protsesse.

“Kurjuse” roll kosmilises tasakaalus

Kurjuse olemasolu universumis ei ole vea või puudulikkuse märk, vaid hädavajalik komponent kosmilise tasakaalu säilitamiseks. Nagu päeval ja ööl, on ka hea ja kurja jõududel oma koht looduse tsüklites. “Kurjuse” hierarhia aitab reguleerida energia liikumist ja arengut, pakkudes vastupanu ja väljakutseid, mis sunnivad hingi ja tsivilisatsioone kasvama, arenema ja õppima. Ilma sellise vastupanuta võiks areng seiskuda, jättes elu vormid ilma vajalikest stiimulitest edasiminekuks.

Arengu katalüsaator

“Kurjus” universumis toimib sageli arengu katalüsaatorina, sundides olendeid ületama oma piiranguid ja avastama oma tõelist potentsiaali. Katsumused ja raskused, mida “kurjuse” jõud esitavad, võivad esialgu tunduda ületamatud, kuid just sellistes tingimustes sünnivad sageli suurimad vaimsed ja moraalsed saavutused. Kurjusest ülesaamine nõuab sisemist tugevust, eneseületamist ja sageli ka sügavamat arusaamist universumi toimimisest, mis omakorda viib teadvuse laienemisele ja hingede evolutsioonile.

“Kurjuse” mõju universumi arengule

“Kurjuse” hierarhia mõju universumile on mitmetahuline, ulatudes individuaalsetest hingelistest arengutest kuni kosmiliste tsükliteni. Tumedad jõud ja nendega seotud katsumused võivad olla vahendiks, mis aitab kaasa uute tsivilisatsioonide sündimisele, tehnoloogilistele ja vaimsetele läbimurretele ning isegi uute universumite loomisele. Selles mõttes on “kurjus” mitte ainult takistus, vaid ka oluline tegur, mis aitab kaasa loovusele, innovatsioonile ja universumi mitmekesisuse rikastamisele.

"Kurjuse" hierarhia ja selle mõju universumile on keerukas ja mitmetahuline, esindades kurjuse olulist rolli kosmilises tasakaalus ja arengus. Kuigi kurjus esitab olendeile ja tsivilisatsioonidele katsumusi, on see samuti arengu ja kasvu vältimatu osa. Mõistes "kurjuse" sügavamat olemust ja rolli, võime paremini mõista universumi keerukust ja oma kohta selles, õppides nägema kurjuses mitte ainult vastast, vaid ka õpetajat ja arengu katalüsaatorit.

“Kuradi” põhimõtted ja arengu dünaamika

Universumi keerukas struktuuris ei ole “kuradi” olemus piiratud lihtsalt kurjuse levitamisega. Ta on osa sügavamast ja laiemast kontekstist, kus negatiivsus ja pimedus on vajalikud tasakaalu ja arengu komponendid. “Kuradi” põhimõtted ja arengu dünaamika on seotud universaalse tasakaalu, vaimse kasvu ja kosmilise evolutsiooniga, mängides olulist rolli nii individuaalsete hingede kui ka tervete tsivilisatsioonide arengus.

Strateegiline ja arvutuslik lähenemine

“Kuradi” tegevus on kaugel kaootilisest kurjusest, mida sageli kujutatakse. See on strateegiline ja arvutuslik, lähtudes sügavast mõistmisest universumi toimimisest. Iga tema samm on hoolikalt kaalutletud ja kooskõlastatud kõrgemate kosmiliste struktuuridega, et saavutada konkreetseid eesmärke, mis aitavad kaasa nii tema enda arengule kui ka universumi laiemale evolutsioonile. “Kuradi” tegevus on osa laiemast plaanist, kus negatiivsus toimib katalüsaatorina muutustele, sundides olendeid ületama oma piiranguid ja kasvama vaimselt.

Sõltuvus ja koostöö “Jumalaga”

“Kuradi” ja “Jumala” vaheline suhe on keeruline, kuid sügavalt omavahel seotud. “Kuradi” areng ja võim on tihedalt seotud tema koostööga “Jumalaga” ja teiste kõrgemate jõududega. Ta sõltub neist hingede ja energia saamiseks, mis on vajalikud tema enda laienemiseks ja valduste varustamiseks. See sõltuvus ei ole aga ühepoolne; “Jumal” kasutab “kuradit” muutuste katalüsaatorina, et kiirendada oma valduste arengut ja hingede evolutsiooni. Selline vastastikune sõltuvus näitab, et hea ja kuri, valgus ja pimedus on osa ühest ja samast kosmilisest tantsust, kus mõlemad pooled on hädavajalikud universumi harmooniale ja kasvule.

Arengu katalüsaatorina tegutsemine

“Kuradi” roll arengu katalüsaatorina on võtmetähtsusega. Tema poolt esitatavad väljakutsed, katsumused ja isegi negatiivsed kogemused on olulised selleks, et sundida hingi leidma oma sisemist jõudu, ületama takistusi ja kasvama vaimselt. Need kogemused võivad olla valusad, kuid nad on tihti vajalikud sammud teel suurema teadvustatuse ja vaimse küpsuse poole. “Kuradi” tekitatud katsumused on justkui lihvimisprotsess, mis eemaldab hingest ebavajaliku, paljastades ja tugevdades tema tõelist olemust.

“Kuradi” mõju individuaalsele ja kollektiivsele arengule

“Kuradi” mõju ei piirdu ainult individuaalsete hingede arenguga; ta mängib olulist rolli ka tsivilisatsioonide ja kultuuride evolutsioonis. Tema tegevuse kaudu paljastuvad ühiskonna sügavamad probleemid ja nõrkused, sundides kollektiive otsima lahendusi ja ületama oma piiranguid. Kuigi “kuradi” mõju võib esmapilgul tunduda hävitavana, on selle lõppeesmärk sageli positiivne – soodustada arengut, innovatsiooni ja vaimset kasvu nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil.

"Kuradi" põhimõtted ja arengu dünaamika on lahutamatult seotud universumi laiemate eesmärkidega, pakkudes olulist panust kosmilisse tasakaalu ja evolutsiooni. Tema strateegiline ja arvutuslik lähenemine, koostöö "Jumalaga" ning roll arengu katalüsaatorina näitavad, et "kurjus" universumis ei ole lihtsalt destruktiivne jõud, vaid oluline osa elu, kasvu ja arengu tsüklitest. Mõistes "kuradi" sügavamat rolli, võime avardada oma arusaama hea ja kurja olemusest, nähes neid kui osa suuremast ja keerukamast kosmilisest mängust.

Gaia inimeste väärtus “kuradile” ja mõju inimkonnale

Gaia, meie koduplaneet, mida tihti kujutatakse kui elavat organismi, on unikaalne ja keeruline süsteem, kus inimkond mängib olulist rolli. Selle süsteemi kontekstis on “kuradi” suhe inimkonnaga mitmetahuline, paljastades sügavamaid tõdesid universumi toimimise ja inimkonna arengu kohta.

Arenevate hingede otsing

Erinevalt levinud arusaamast, et “kurat” väärtustab kõiki inimhingi ühtemoodi, näitab sügavam uurimine, et tema peamine huvi on suunatud arenenud hingede poole. Need hinged, mis on läbinud mitmeid elutsükleid ja kogunud tarkust ning vaimset jõudu, on “kuradi” jaoks eriti ihaldusväärsed. Need hinged pakuvad suuremat “väärtust” tema enda arengule ja universumi laiematele eesmärkidele. See aspekt paljastab, et inimkonna vaimne areng ja evolutsioon on tihedalt seotud kosmiliste jõududega, mis ületavad meie igapäevast reaalsust.

Inimkond kui “hallitus”

Karm, kuid sügavalt sümboliline kirjeldus inimkonnast kui “hallitusest”, mis on levinud üle Gaia, rõhutab inimtegevuse negatiivset mõju planeedile ja selle ressurssidele. Selline metafoor viitab vajadusele sügavama teadlikkuse ja vastutustundliku suhtumise järele meie keskkonda ja teineteisesse. “Kuradi” vaatenurgast võib see näida kui ressursside raiskamine, kuid samas peitub selles ka kutse inimkonnale: ärgata, kasvada ja areneda, et saada tõeliselt väärtuslikeks hingedeks universaalses mõõtmes.

“Piiri” planeet ja lepinguline võitlus

Gaia positsioon “piiri” planeedina universumis, kus “kohaliku” Jumala ja “kuradi” vahel toimub pidev võitlus, rõhutab inimkonna ja planeedi unikaalset rolli kosmilises plaanis. See lepinguline võitlus ei ole mitte ainult võimuvõitlus, vaid ka osa suuremast evolutsioonilisest protsessist, kus katsumused ja väljakutsed on vajalikud nii inimkonna kui ka kogu planeedi vaimseks kasvuks ja arenguks. See aspekt viitab sellele, et iga hing Gaial on osa suuremast loost, kus võitlused ja raskused on kasvuvõimalused.

Inimkonna programmide koostamine

Peaaegu kõikide maapealsete inimeste kehastumise programmid, mida on koostanud “kuradi” süsteemi arvutajad, rõhutavad “kuradi” sügavat mõju inimkonna saatusele ja evolutsioonile. See viitab sellele, et inimkonna kogemused, katsumused ja isegi vaimsed püüdlused on osaliselt juhitud ja mõjutatud kosmiliste jõudude poolt, mis töötavad meie teadvuse ja vaimse arengu kallal. See toob esile vajaduse teadlikkuse järele oma vaimsete teekondade suhtes, mõistes, et meie valikud ja kasv on seotud laiemate kosmiliste protsessidega.

"Kuradi" suhe Gaia inimkonnaga ja selle mõju meie planeedile ning inimeste arengule on keeruline ja paljastab universumi toimimise sügavamaid kihte. Inimkonna väljakutseks on tunnistada oma rolli selles suuremas kosmilises plaanis, õppida kosmilistelt jõududelt ja kasutada neid kogemusi oma vaimseks kasvuks ja arenguks. Mõistes, et oleme osa midagi palju suuremast, võime leida tõelise tee vaimsele ärkamisele ja täita oma potentsiaali universumi teadlike ja vastutustundlike liikmetena.

Järeldus

Artikli käigus avatud teemad “kuradite” ja “jumalate” keerulisest suhtest, “kuradi” tegelikust olemusest ja rollist, “kurjuse” hierarhiast universumis, samuti “kuradi” põhimõtetest ja arengu dünaamikast ning Gaia inimeste väärtusest “kuradile” on andnud meile sügavama arusaama kosmilisest tasakaalust ja dünaamikast, mis mõjutab kõiki universumi aspekte. Need avastused viivad meid järeldusteni, mis on olulised mitte ainult meie vaimse arengu jaoks, vaid ka inimkonna tuleviku jaoks tervikuna.

Universumi keerukus ja tasakaal

Universum on sügavalt keerukas ja mitmekihiline süsteem, kus “hea” ja “kurja”, valguse ja pimeduse jõud ei ole mitte vastandid, vaid teineteist täiendavad ja tasakaalustavad elemendid. See tasakaal on eluliselt tähtis universumi harmoonia ja arengu jaoks, pakkudes vajalikke tingimusi elu evolutsiooniks ja hingede vaimseks kasvuks. Meie arusaamine “kuradist” ja tema rollist selles süsteemis peegeldab vajadust sügavama mõistmise järele universumi toimimisest ja meie kohast selles.

Inimkonna vaimne areng

Inimkonna teekond ja vaimne areng on tihedalt seotud kosmiliste jõudude mõjuga, mis ulatuvad kaugemale meie igapäevasest reaalsusest. “Kuradi” poolt esitatud väljakutsed ja katsumused on osa vaimsest kasvuprotsessist, mis sunnib meid ületama piiranguid, õppima ja arenema. See protsess nõuab teadlikkust, julgust ja sisemist jõudu, et näha raskustes võimalusi kasvuks ja transformatsiooniks.

Kosmilise vastutuse mõistmine

Artikli teemad rõhutavad inimkonna vastutust mitte ainult oma isikliku arengu, vaid ka planeedi ja laiema universumi eest. Meie tegevusel ja vaimsel hoiakul on sügav mõju kosmilisele tasakaalule ja evolutsioonile. Seetõttu on oluline arendada teadlikkust oma rollist universumis ja püüelda harmoonia ning vastutustundliku kooselu poole kõigi eluvormidega.

Teadlikkuse ja ärkamise tähtsus

Lõpuks viitavad need järeldused vajadusele inimkonna kollektiivse teadlikkuse ja vaimse ärkamise järele. Mõistes, et oleme osa suuremast kosmilisest plaanist ja et meie vaimne areng on seotud universumi laiemate protsessidega, võime leida tõelise tee vaimsele vabadusele ja täita oma potentsiaali kui universumi teadlike ja vastutustundlike liikmetena.

Artikkel “Kuradite” ja “jumalate” keerulisest suhtest ning inimkonna rollist selles suures kosmilises mängus kutsub meid üles vaatama kaugemale piiratud arusaamadest heast ja kurjast, tunnistama universumi keerukust ja otsima sügavamat mõistmist ja harmooniat oma eludes ja kogu universumis.

___________

Artikli originaalne allikas:

Vaatame nüüd, kes on “kuradid”, millistes reaalsetes suhetes need tüübid” jumalatega ” on, miks mõned neist ei saa ilma teisteta hakkama ja miks nad nii kaua koos inimestele valetasid, varjates hoolikalt oma vana partnerlust? Kus on selle “kuradite” ja “Jumalate” vahelise “koostöö” päritolu ja põhjused, kallid? KES NAD ÜKSTEISELE ON? Miks suhtlevad juba eoonid, valvates hoolikalt oma partnerluse “saladust”? Alustuseks tuletan teile meelde, et nii” jumalaid “kui ka” kuradeid ” on meie isanda mahus palju ja seetõttu ei tohiks te seda kõike ette kujutada nii, nagu oleks ainult üks Jumal ja üks kurat. See pole kaugeltki nii! Kõigi nende arvukate “jumalate” ja “kuradite” erinevad “nimed” on lihtsalt helide kombinatsioonid, mis väljendavad äärmiselt kaugelt nende olemuste energia olemust. Inimese tegelikke ” nimesid “ei hääldata, sest need on nende energeetilised”allkirjad”. Lisaks on suur segadus, mis on spetsiaalselt loodud galaktika pahatahtlike jõudude poolt, et maapealsed inimesed ei saaks neist asjadest tegelikult midagi aru, mis võimaldab tumedatel jõududel esineda Valguse varjus. Ühesõnaga, see on tahtlik petmine! Nagu õigesti öeldud “Urantia raamatus”:

“Varasematel kohtuperioodidel on teie preestrid ja prohvetid näidanud vaid osalist arusaamist küsimusest ega ole suutnud kindlalt eristada Planeedivürste, süsteemide isandaid, tähtkujude isasid, Loojapoegi, Superuniversumite valitsejaid, ülim olend ja universaalne Isa. Just seetõttu: “paljud alluvate isikute sõnumid – nagu Elukandjad ja erineva auastmega inglid – näisid teie tunnistustes tulevat Jumalalt Endalt. Siiani ajab Urantia religioosne mõte segi sekundaarsed jumalikud isiksused universaalse Isa endaga, ühendades kõik ühe nimetuse alla.”

Jah, kallid! Kahjuks on see nii, kuid see pole sugugi Maiste inimeste süü, vaid need kaabakad, kes on igati segi ajanud pika kannatusega 5.rassi inimkonda tahtlikult mitu aastatuhandet. Muide, soovitan tungivalt loobuda mõttest, et “jumalad” ja ” kuradid “on huvitatud sellest, et inimesed saaksid oma tõelistest suhetest paremini aru ka praegu,”kvantülekande” perioodil. Miks? See oli nii mugav-teha kõike, mida soovite, otse moondunud ja petetud inimkonna selja taga maa pinnalt, lahendades salaja kõik osapoolte vahelised “probleemsed küsimused” just tema ja teiste elusolendite arvelt! Inimestel oli lihtsam pakkuda arvukalt lugusid “jumalatest” ja “kuraditest”, mille kohta viimased polnud enam Naljakad! Nad läksid liiga kaugele, misjärel kõik pöördus kõige “valgustamatumal” viisil! (Kas pole, Issand? Vaata, see ja see!) Tuhanded Brehunid, sajandist sajandini, hoolitsesid hoolikalt selle eest, et maised inimesed isegi põhimõtteliselt ei kujutaks ette nende “vastandlike” jõudude tõelist suhet! Kuidas nad lihtsalt ei lollitanud kergeusklikke maalasi, õhutades seda jama igal võimalikul viisil, kuid on aeg valedest lahti saada, mu sõbrad! Kuulake nüüd tähelepanelikult, sest see on meie ulatusliku materjali põhiteema! Et ma teda üldse ei puudutaks, mida ma ainult ei suutnud taluda, aga … Jumal on hiilgav!

Mõiste “kurat” ise on pikka aega olnud mingi äärmiselt negatiivse üksuse tähis, millele on kombeks omistada kõik olemasolevad jäledused ja räpased teod, kurjad ja julmad teod, mida ta ise või tema käsilased sooritavad – “kuradid”, “deemonid” ja muud negatiivsed elusolendid. Kes ja mis teile ei räägiks, justkui oleks kurikuulus “Kurat” ainult maalaste väljamõeldis, ärge uskuge neid, mu sõbrad, sest see on tõesti olemas, ehkki mitte üldse sellisel kujul, nagu seda esindab tumedate jõudude kontrolli all olev filmitööstus, sest tegelikult pole see sugugi karvane punane kurat sarvede ja sabaga, vaid negatiivne kõrgelt arenenud üksus. See on kollektiivne intelligentsus, millest ta kannab ülbust ja viha, vihkamist ja põlgust maapealsete inimeste ja kõigi teiste olendite vastu kõiges, mis on väljaspool tema võimu. “Kuradid”, nagu eespool mainitud, on tõesti palju! Peaaegu igaüks on “Jumala” juures, kes palkas ta tegema kõik oma valdustes tehtud tööd. Igaüks neist on madalama negatiivse hierarhia anum, kus on palju väiksemaid “kuradeid”, kuid neile ei meeldi seda vananenud sõna nimetada, vaid nad üritavad seda nimetada erinevalt. Näiteks – “negatiivsete süsteemide isand” või mõnel muul keerukamal viisil. Tulenevalt asjaolust, et see kuri kollektiivne mõistus armastab arvutustega tegeleda, on iga tema tegu täpselt arvutatud ja kooskõlastatud kõrgemate struktuuridega. Just seetõttu teenib iga “kurat” arvutusfunktsioonidena teda palgavat “Jumalat”, saades tasu hingede, energiate ja muude “hüvede” kategooriate eest, mida ta oma edasiseks arenguks vajab. Üldiselt on need tõesti üsna vastikud olendid, mu sõbrad, ja seetõttu kogevad nad naudingut ainult kurja põhjustades! Mitu korda on mul olnud võimalus nende vibratsioonidega kokku puutuda ja neid katta ning nende enda algatusel. See oli väga ebameeldiv. Üldiselt tundis ta ainult viha ja pettust ning isegi vihkamist, mis oli maskeeritud banaalseks schadenfreudiks, kuna aeg oli keeruline ja need olendid ei aeglustanud sekkumist. On selge, et ma vastasin sellele siis “otsekohese ebaviisakusega”, sest ma ei olnud üldse valmis seda kannatlikult taluma, ja edaspidi, oma pahameelsuse tõttu, saatsin igaühele veel mõned “tervitused”. “Paradiisis “mind loomulikult selle eest ei võeta, kuid ükski neist ei” kipita ” nii enesekindlalt, kui küsimus puudutab teie alistuvat teenijat (ebamaine irve). Ole nüüd! Jätkan sellel teemal liikumist. Muide, kogu must-maagiline tegevus on kuradite kudemine! Võib öelda, et see on nende lemmik mõju “tööriist”. Teised on kavalus, võrgutamine, petmine ja silmakirjalikkus. Lühidalt, pagan on ikka see, mu sõbrad, kuid huvitavad on “kuradite” mõtlemis-ja nägemisviisid, sest nad jälgivad kõike “peenetest” plaanidest mitte nagu inimesed, vaid tavaliselt arvudes, sest igasugune energia on nendega proportsionaalne ja seda saab raskusteta väljendada. Veelgi enam, nende nägemus on sügavam ja lähemal universumite tegelikule ülesehitusele ning kõrgel tasemel “kuradite” jaoks on see endiselt palju rafineeritum, sest nad manipuleerivad osakeste energiaga, sisenedes igasse sügavusse, ja muude konkreetsete tajumisviisidega. Kas tasub öelda, et kõikvõimas Jumal on neid sama tuliselt “armastanud” kui kõiki teisi tema potentsiaali ilminguid? Ma arvan, et kõik on juba selge, kallid! Üldiselt: “kõik on olemas-elu! Ja elu – see on looja jaoks püha!”. ja kõik see värk.

(Kahju ainult sellest, et Looja lubab kõigil petturitel, nagu Lucifer, selle väärtusliku eluga liiga vabalt hakkama saada, ja siis, kui nad tõsiselt “pahandavad”, nagu juhtus eelnimetatud “Esekiga”, hakkavad tema “kohalikud” vaimsed järglased kaeblikult “vinguma”, misjärel saadab need “julged eksperimenteerijad” sunniviisilisele valgustumisele. Kas see kõik oli algselt sellist riski väärt? Ei, muidugi, kes iganes sellest räägib!)

Ühesõnaga, tegelikult pole “Jumal” ja “kurat” üldse üksteise vaenlased, kallid. Veelgi enam! Nad on tõenäoliselt vanad partnerid ja teatud määral isegi “ärimehed”, sest iga kord kauplevad nad selle üle, mida nad koos teevad! Ainult vastastikuseid arvutusi ei tehta meile tuttavas rahas, vaid ainult ühe või teise kvaliteediga energiates. Kuigi neil on tegelikult “turusuhted”, on kurat Jumalale kuulekas kõikjal ja alati, kui küsimus puudutab ülimuslikkust, nii et probleeme ei teki. Mõlemad on karmid pragmaatikud, kusjuures igaüks on mures eelkõige oma arengu ja “laienemise”pärast. Just selle nimel teevad nad koostööd, jälgides hoolikalt oma kasvavate huvide ja taotluste rahuldamist. Lisaks on vaja teada ja meeles pidada, et “jumalate” ja “kuradite” suhe meie ühe looja mahus on üsna võrreldav, sest paljudel erinevatel tasanditel asuvatel “Jumalustel” on teenistuses ka sellele vastav “kurat”. Allpool räägin teile natuke nende suhtlemisest, kuid peate meeles pidama, kallid, et need on lihtsalt üldised punktid ja seal on ka uskumatult palju nüansse. Hästi? Siis”lähme”…

Nagu iga Jumal püüdleb oma “Absoluudi” poole, on iga kurat täielikult suunatud kõrgema kolleegi poole, kes on tema jaoks “tume Jumal”, nii et me räägime tervest “kurjade” hierarhiast ja see on tõeliselt tohutu! Miks vajab Jumal kuradit, mis on tema tegelik eesmärk? Kui vaadata nende koostööd äärmiselt lihtsustatult, siis on see tema omamoodi negatiivne “poolus”, mis täidab kõiki “negatiivseid” funktsioone, nagu teie tulede tavaliste patareide “miinus”. Iga ükskõik millise taseme ” kurat “toitub pimeduse energiatest, olles kollektiivne üksus, mis väljendab kõige hävitavamat teed aruka elu arendamiseks Jumala valduses kõigest, mis on, ja isegi”kõrgemast”. Enamasti palkavad jumalad need negatiivsed olemused ” muutuste katalüsaatoriteks “ja püüavad kogu” negatiivse ” töö neile üle kanda, et kiirendada oma valduste arengut. Seda teevad tavaliselt jumalad, kes on kindlalt veendunud, et just kannatused on kõige tõhusam viis hingede arenguks. Kahjuks kuulub meie “kohalik” Jumal sellesse kategooriasse ja seetõttu on tema “kohalik” kurat au sees. Kogu oma räpase “hierarhiaga” muidugi, mitte kuidas! Just see asjaolu püüdis usinalt varjata inimkonna eest kaua kannatanud 5. rassi Galaktilisi pätte, kuid tõde on siiski tugevam kui valed, mu sõbrad, ja seetõttu tuleb see varem või hiljem ikkagi välja. Noh, nii! Selleks, et kiirendada seda “hingede arengut kannatuste kaudu”, integreeruvad sellised jumalad oma valitud kuraditega kolmainsustesse üksustesse, milles nad ise moodustavad “positiivse” osa, “kurat” esindab “negatiivset” ja on ka juhtimisosa, mis on reeglina neutraalne. See on üles ehitatud sellises vahekorras, et prioriteet jääb Jumalale, mitte kuradile, kes peab alluma Jumalale, kes teda töötajana palkas, saades oma innukuse eest tasu energiate, hingede ja muu arenguabiga. Samal ajal on” Jumalal “selles üksuses oma hierarhia ja” kurjal ” on oma. Mõlema hierarhia ehitamise põhimõtted on sarnased, kallid. Üleminekuseisundite kujul Jumala ja tema palgasõduri vahel on ka “neutraalse” iseloomuga hierarhiad (ütleme – tervendavad, mis aitavad kõiki järjest), samuti Jumala enda “negatiivsed” osad, sest 100%-kuid ühepooluselised hierarhiad tavaliselt pole. Isegi “kuradi” sees on alati vähemalt 1% “positiivse” omaduse energiatest, “Jumala” puhul aga vastupidi. Siin, kuidagi nii! Selge on see, et nad ühinevad ainult vastastikuse kasu nimel ja arenevad koos ühe juhtimise all, suhtlevad omavahel igal võimalikul viisil vastavalt vajadusele, nii et selliste partnerite vahel pole vaenulikkust, rivaalitsemist ja arusaamatust. Veelgi enam! Kolmiks struktuuriks ühendudes moodustavad iga “Jumal” ja tema “kurat” kogu koostöö ajaks ühe olemuse, samal ajal kui neil on ka üks eesmärk – igaüks üritab tõusta “kõrgemale” ja siseneda kõrgemasse struktuuri! See on reaalsus, kallid! Muide, olles saanud üheks olemuseks, lepivad nad kokku kõik oma programmid ja loodavad tõusta peaaegu samal ajal järgmisele tasemele ning seetõttu kutsume mõnikord selliseid liite “jumalakartlikeks”. Hoolimata asjaolust, et mõlema hierarhiad puudutavad teatud osa, on igaüks siiski eraldi arenguharu.

Milline on siis nende vaheline koostöö, kallid? Esiteks ei põhine see armastusel, vaid kokkulepetel ja vastutusel oma tegude eest. Nagu juba mainitud, mõtlevad madalama või keskmise arengutaseme” kuradid ” ja tegutsevad arvutamise teel. Numbrid, mille nad ise välja mõtlesid, on nende peamine mõtteviis. Ühesõnaga, nad kõik arvutavad kõigepealt põhjalikult, kes ja mida on kohustatud tegema, ning hajutavad seejärel kõik need arvutused oma struktuuridesse, jälgides tehtud toiminguid. Kurat ei tööta ühe inimesena, vaid terve negatiivsete olemuste süsteemina, mis toimib ainult kokkulepitud plaani järgi. Selliste koalitsioonide esindajad teevad kõik tööd täpsete arvutuste põhjal, mille tähendus taandub asjaolule, et nad hävitavad selle, mida Jumal usaldab, et kiirendada tema valduste arengut, ja lisaks piinavad nad pidevalt kõiki elusolendeid, et saada välja “havwah” (lush), mis teenib neid energiatoiduna. Et te oleksite teadlik, kallid, teevad nad seda ainult jumalikkuse loal ja teadmisel, kes palkas nad selliseks “tööks”, mitte omavoliliselt. Sellega nad väidetavalt “aitavad kaasa olendite arengule” tema valdustes, sest sellised ” jumalad “ei taha, et neis eksisteeriks see kurikuulus” kutsumata paradiis”, mis väidetavalt viib alati igavuseni, evolutsiooni peatumiseni ja kõige arengu peatumiseni! Tegelikult on see vaid illusioon, sest nii usuvad ainult “lapsepõlves ületatud” jumalad, kes arenesid ainult “pulga alt” ja ei tea seetõttu midagi hingede arengu palju tõhusamatest ja kiirendatud viisidest. See on Primaarsuse ja Primaarsuse olemus, mu sõbrad, nagu me oleme sellest juba mitu korda rääkinud, ja seetõttu me ei kordu! Muide, “kavalatel” on ka selline tegevussuund nagu teiste inimeste ressursside hõivamine, kallid! Nagu rivaalitsevate mafioosode jõugud, jälgivad nad kõik tähelepanelikult, kas pole mingit võimalust kellegi teise valdustes karistamatult midagi näppida, ilma et oleks saanud pea peale “tagasiteed”, ja kui selline võimalus avaneb, tungivad nad kohe naabrite juurde ja varastavad kõik, mis kätte jõuab! Esiteks muidugi “hinged”, sest need on pidevad energiaallikad. Just seetõttu nimetatakse neid Kuradites tavaliselt “energiaühikuteks”. Pealegi tehakse seda ainult kokkuleppel selle “Jumalaga”, keda see” Kurat “teenib, sest kui selle sündmuse käigus tehakse saatuslik viga, kannatab tõsiselt mitte ainult õnnetu” vallutaja”, vaid ka tema jumalik patroon ise, kes luhtunud võimaldas tal naabritelt natuke kasu saada. Sel juhul on risk alati tõesti suur ja seetõttu võib kurja hooletu samm teatud ebasoodsates olukordades põhjustada mõlema “ärimehe” hävitamise, nii et kõik on tavaliselt kokku lepitud. Just seetõttu eelistavad jumalad ja kuradid areneda aeglaselt, kuid kindlalt, “laienedes” ainult sisemise kasvu tõttu, kuid võidavad kõik. Sellegipoolest juhtub mõnikord agressiooni ja kas keegi eitab kahju.

Kurat reeglina ei reklaami neid põhimõtteid ja reegleid, mille järgi ta toimib ja areneb. Inimesed ei saa tavaliselt aru, kuidas sellises mastaabis Kurja tehes on võimalik nii kõrgele arengutasemele jõuda, kuid tuleb meeles pidada, et pimedus on Kõigeväelise Jumala potentsiaali üks peamisi ilminguid ja seetõttu võivad kõige intelligentsema arengusuunad olla kõige mitmekesisemad ja mitmetahulised. Lisaks ei allu iga “kurat” mitte ainult “Jumalale”, millega ta on seotud koostöölepinguga, vaid ka oma kõrgematele ülemustele, see tähendab kuradile, kes on osa jumaluse struktuurist, mis sisaldab paljusid selliseid jumalaid nagu tema tööandja. Ühesõnaga, kõikjal on hierarhiad, mu sõbrad! See on domineeriv põhimõte Jumala valduses kõike, mis on, kuid me tuleme selle küsimuse juurde tagasi, kuid nüüd jätkame selle teema liikumist. Kõik “kuradite” seas on täielikult huvitatud hingede ja olemuste saamisest partnerlusega seotud “Jumalalt”, sest nad pole ikka veel omandanud teadmisi vaimsuse protsessidest. See on saladus, mida nad seni ei tea. Vastavalt sellele püüavad jumalad kõik oma tasandite järgi jaotada, nii et Vaimude loomise protsessid jäävad kuraditele kättesaamatuks, tavaliselt on nad oma arengus peaaegu kaks korda madalamad. Asi on selles, et hinged saavad luua ainult “positiivsete” hierarhiate tippe, mis asuvad jumalate endi sees ja on jõudnud sisemise skaala teatud arengutasemeni. Kuradid on loodud ja arenenud muud tüüpi energiate põhjal ning seetõttu ei saa nad isegi teoreetiliselt vaimsuse protsessides osaleda. Just see asjaolu muudab Kurjad jumalatest nii sõltuvaks, sest iga kurat vajab hinge, et tõusta “kõrgemale”, laiendada ja varustada oma valdusi. Sellepärast on väga soovitav, et kõigil nende seas oleks nii palju hingi, kui vaja, et nad ei sõltuks enam jumalatest ja nende süsteemidest, kuid nad mõistavad seda suurepäraselt ja püüavad oma partnereid “mitte rikkuda” vajalikumalt ning pakuvad seetõttu ainult “defektseid” hinged, mis alluvad dekodeerimisprotsessile. Ainult lõppude lõpuks, ja kuradid ei võta kõiki järjest, vaid ainult neid hingedest, milles nad näevad enda jaoks kasu. Üldiselt viivad jumalad ja kuradid perioodiliselt vastavalt varem saavutatud kokkulepetele läbi oma ühistegevuse vahepealse “kokkuvõtte” (või “saagikoristuse”) ja sellele protsessile järgneb alati “hingede analüüs”. Prioriteet, nagu tavaliselt, jääb vastavale Jumalale. Eelkõige juhtub see Gaias üks kord iga paari tuhande aasta tagant, samal ajal kui iga hinge hindab “kohalik” jumalikkus sobivuse osas selle edasiseks arenguks sisuliselt ja kõik “hüljatud” hinged antakse “kohaliku” taseme kuradile tema edasises kasutuses. Ta omakorda üritab oma “kvoodi” arvelt omandada mitte kedagi, vaid võimalikult arenenud hingi, kes on selgelt suunatud “negatiivsetele” arenguteedele, ja püüab kõige andekamaid meelitada pettusega enda juurde, lubades arvukalt hüvesid. Kuid lõpuks otsustab kõik need hinged loonud Jumal, kuid “negatiivsete süsteemide hierarhid” (nagu kuradid end nüüd sageli nimetavad) on tavaliselt sunnitud nautima neid, kellest partnerid ühel või teisel põhjusel keeldusid. Nähes mõne hinge või neile tõsist huvi pakkuva olemuse kõikumisi, tegutsevad kuradid soovitud ressursi valdamiseks väga osavalt. Selleks, et need hinged muutuksid neid loonud jumalate jaoks vastuvõetamatuks, püüavad kõik muuta nad “defektseks”, meelitades nende hingedega vaimustatud olendeid igasuguste magusate naudingute või muude naudingutega, sest iga kurat korraldab “võrke” individuaalse teadvuse nõrgalt iseloomulike subjektide hävitamiseks. Selle tulemusel Ostetakse keegi raha eest, keegi võimu tippude eest, keegi veini ja naiste eest, keegi ülemaailmse kuulsuse eest, keegi võimaluse eest vaenlastega hakkama saada, üldiselt antakse kõigile oma, kuid tulemus on alati sama-nende olendite hinged koguvad neid energiaid, mis neid üha enam Jumalast distantseerivad. Tõsi, sageli, olles sellest hoolimata aru saanud, hakkavad need olendid ja hinged neid takerdunud tumedate jõudude võrkudest (mida juhib “kohalik” kurat) “välja murdma” ja mõnikord vastupidi, olles millegi peale solvunud, tormavad nad ise pimeduse kuristikku. Üldiselt juhtub elus kõike, kallid! Sellegipoolest ei ole kõigil Kuradisüsteemi üle läinud subjektidel (hingedel, Olemustel) enam seda “valikuvabadust”, mida Jumal annab, vaid järgivad rangelt tema programme, toimides ainult automaatselt, mistõttu nad koguvad ainult tooreid energiaid ja omandavad vastavad omadused. Ja vähearenenud hinged, kes ei ole suutnud selliseid kurja katsumusi läbida, satuvad lihtsalt selle madalamatesse maailmadesse, kus nad on kohutavates tingimustes, kuni nad arenevad midagi enamat. Siin maa peal on kõik inimesed ühel või teisel viisil “kohaliku” kuradi vaateväljas ning neid kiusatakse ja hirmutatakse pidevalt, läbides seeläbi Jumalale truuduse testid. Need, kes vaatamata nendele arvukatele intriigidele siiski vastu pidasid ja arenesid, lõpetavad selle testi korraga, siis “tõusevad” ja jätkavad evolutsioonilist arengut järgmisel tasemel. Ületades kogu olemasoleva “trepi taevasse”, täiendavad sellised hinged Jumala hierarhiate madalamaid segmente või võtavad endale muid hea ja valguse teenimise missioone. Mul on äärmiselt kahju, et” jumalad “ise lubavad” Kuraditel “oma olenditele üha uusi kiusatusi leiutada, väidetavalt viimaste” katsetamiseks”, sest neile on antud valikuvabadus. Kui aga pöördume tagasi 5. rassi mehe juurde, on kurb reaalsus see, et tal pole ühtegi tegelikku “vaba tahet”, mida kõik meie galaktilised nõmedad armastavad möllata, ja sõnasõna selle kohta on lihtsalt vale ja jäledus, ja ei midagi enamat! Liiga palju igasuguseid piiranguid ja keelde on siin “programmeerinud” möödunud eoonide jaoks võõras ja “kohalik” jumalikkus ja hierarhiad, loojad ja kaasloojad, igasugused “eksperimentaatorid”, Orjastajad ja juhid. Ja kehastunud kaabakatest ma enam ei räägi, mu sõbrad! Nii et täna meenutavad Gaia inimesed mulle rohkem ämblikuvõrku takerdunud kärbest ja mitte neid olendeid, kellel on siin tõesti valikuvabadus!

Muide, Gaia praegused inimesed ei ole kuradile tegelikult suur väärtus, sest ta tahab ainult arenenud hingi, mitte kõike järjest. Üldiselt huvitavad teda sisuliselt, mitte lollid ja narkomaanid. Ta üritab neid igal võimalikul viisil saada ja inimkond peab seda lihtsalt “hallituseks”, mis on suutnud levida üle kogu planeedi, neelates kõik selle ressursid ilma suurema kasutuseta. Üldiselt on Gaia “piiri” planeet, mis on küll üldiselt allutatud “kohalikule” Jumalale, kuid samas on tema vastav “kurat” siin oma “lepingu”kohaselt kõvasti võidelnud. Samuti on väga kahju, et peaaegu kõik maapealsete inimeste kehastumise programmid koostasid tema süsteemi “arvutajad” ja seetõttu pole üllatav, et Gaiat nimetatakse sageli “kannatuste planeediks”.

Ühesõnaga, kõikjal toimub regulaarne “läbirääkimine”, tänu millele omandavad kõik” kurjad “oma süsteemidesse paigutamiseks kõik hinged, kes on ennast tõestanud Varjatud kaabakatena, kuid valdav enamus kunagi” jumalate “loodud hingedest täiendavad endiselt oma” püramiide ” ja neutraalseid süsteeme (ennekõike meditsiiniline, samal ajal kui peaaegu kõigi arstide hinged lähevad kohe sinna). On selge, et meie “kohalik” kurat ei kogu hinge üldse ühest maast, vaid kogu selle jumalikkuse “mahust”, millega ta on lepinguga seotud. See on reaalsus, kallid! Kuidas ta oma alluvatega edasi käitub? Väga karm! Näiteks ei lase ta uutel hingedel üldse mõelda, enne kui nad ei jõua tema süsteemi keskmisele arengutasemele, otsustab kõik nende eest ise ja nõuab pimedat täitmist. Need on tegelikult peaaegu robotid, kes juhivad oma tööd rangelt oma programmide järgi. Just sellised hinged vaimustavad kõiki maniakke maal (ja kõikjal galaktikas) ning lisaks sellele ka äärmiselt negatiivseid tsivilisatsioone, kuid nad ei saa karmat oma julmade tegude eest, mis on üks alatumaid ülekohuid meie külmas universumis, kes iganes ja mida selles küsimuses deklareeriks! Just seetõttu toimub nende robotolendite poolt nii uskumatult palju vägivalda ja selline jäledus tuleb kiiresti lõpetada (vähemalt maa peal alustamiseks) ja mitte proovida maniakke kuidagi “ümber harida” armastuse ja valguse abil”, nagu meie” jaanimardikad “vestlevad, ega ole oma praegustes kehastustes vähemalt ühte oma hoovihuligaanide seas ümber kasvatanud! Universumi kaugetes “nurkades” on sellistele kuratlikele olenditele piisavalt ruumi, sest isegi nende hävitamine ei lahenda seda probleemi, vaid vastupidi, see ainult süvendab, sest nende hing tugevneb kurjuses ainult iga surmaga, mis on saadud vastusena toimepandule. Las nad lõikavad seal üksteist ja vägistavad, nagu öeldakse, ” tervise nimel “ja kui läheduses on mõned” kosmosekrokodillid”, kes soovivad selle protsessiga liituda, siis veelgi parem. Üldiselt igaühele oma, mu sõbrad!

On selge, et meie kõigel Jumalal, mis on, on ka oma “negatiivne poolus”, see tähendab kõige uskumatuma “suuruse” “Kurat”, mis mahutab väiksemaid “kuradite”, sealhulgas “kohalike”, kuhu maa kuulub.

Sellel kollektiivsel teadvusel pole meie, maa pinnalt pärit inimeste jaoks üldse mingit äri, sellest hoolimata oleme paar korda kokku puutunud, niiöelda, “teenistuskohustuse tõttu”. Loomulikult ei tulnud sellest midagi head, kallid. See oli lihtsalt nagu energia “põletus”. Olemus on muidugi äärmiselt keerukas, rahulolev, üleolev, äärmiselt põlglik meele “väikeste” vormide suhtes üldiselt ja austab ennast kõrgeima järgu tumeda Jumalana, sest temas on koondunud peaaegu kogu kurjus kõiges, mis on, sealhulgas See, mis on maa inimkonnale tundmatu isegi lähimas lähenemises. Ühesõnaga, see on äärmiselt “külm”, kuri ja aktiivne-negatiivne meel, kallid! Osa tema energiatest on jaotatud kogu meie isanda mahus ja seetõttu ei kanna mitte ainult Gaia inimesed tegelikult kuradit endas (nagu galaktilised nõmedad ja silmakirjatsejad möllasid), vaid peaaegu kõik, mis on meie isanda “mahus” (sealhulgas loojad ja kaasloojad, kõik meie “jumalad” ja “jumalannad”, hierarhid ja peainglid, kõik ülestõusnud õpetajad, Kumarid ja “kõrgelt arenenud olendid” kannavad seda ka sel määral, et neil on “negatiivsed” energiad meie isanda “mahus”. nende kehad, väljad ja maatriksid! Saage sellest aru, kallid, lõpuks ja rahunege maha! Üldse mitte maalased ei sünnitanud seda jäledust “oma patuses”, Nagu meile on aastatuhandeid valetatud. See on lihtsalt meie isanda sama algse potentsiaali ilming nagu Armastusega valgus, kuid” peegelpildis vastupidine ” kõigele heale ja heale.