Võib-olla oled sa sama märganud. Viis aastat tagasi lubasid endale ühte. Täna lubad enam-vähem sama. Vahepeal on olnud kriise, lootust, motivatsioonipurskeid, kuid kui väga aus olla… kas su elu on tegelikult muutunud nii palju, kui sa lootsid?

Ma taipasin ühel hetkel üsna kainestavat asja: mitte kriis ei hoia mind kinni. Mitte “halb aeg”, mitte “vale riik” ega “vale töö”. Mind hoiab kinni mu enda mõtlemine. Ja mitte see osa, mida ma ilusti sõnastan ja Instagrami pildiallkirjadesse panen, vaid see nähtamatu programm taustal – see, mis iga päev vajutab nuppu “korda eilset”.

See artikkel on minu katse lahti rääkida, kuidas mõtlemine meid hävitab, kui me seda ei märka – ja kuidas sellest ringist päriselt väljuda. Mitte motivatsioonikõne tasemel, vaid struktuurini välja.

Autopiloot: kui 95% otsuseid sünnib sinust mööda

Teadlased võivad vaielda täpsete numbrite üle, aga üks asi on selge: enamik meie otsuseid ei sünni teadlikult.

Jah, ma võin vägagi veendunult öelda: “Ma valisin ise.” Aga samal ajal töötab mu peas vana programm, mis teeb suure osa valikutest juba ette ära.

Videos, mille põhjal see artikkel sündis, tuuakse välja kaks üsna kainestavat pilti:

• 95% otsuseid teeme me automaatselt, harjumusest.
• Enam kui 90% tänastest mõtetest on sama mustriga, mis olid eile.

Ja kui mõelda, kuidas päev tegelikult möödub – ärkan, haaran telefoni, töö, sama rutiin, õhtul ekraan, voodi – siis on üsna selge, et väga paljuski ma ei loo uut päeva, vaid kordan eilset.

Kriisid, konn potis ja ahv pähkliga – miks me ei hüppa välja

Mind pani eriti mõtlema kaks võrdlust.

Esimene on konn keevas vees.
Kui panna konn keevasse vette, siis ta hüppab kohe välja. Aga kui hakata vett väga aeglaselt soojendama, harjub ta sellega, kuni on juba liiga hilja.

Meie elus täidavad seda rolli kriisid. Kui pauk on suur – lahutus, läbipõlemine, haigus – korraks tundub, et “nüüd ma muudan kõik ära”. Aga enamik inimesi libiseb aasta pärast tagasi vanasse. Vesi oli jälle “liiga soe/kuum, aga talutav”.

Teine on ahv, kes ei lase pähklit lahi pähkliga.
Aafrikas püütakse ahve nii: anumasse pannakse maitsev pähkel, ava on täpselt nii suur, et tühja käega sisse saab, aga pähklit käes enam välja mitte. Ahv haarab pähkli, ei suuda seda lahti lasta – ja ongi lõksus. Füüsiliselt ta võiks iga kell käe välja tõmmata… kui ta lihtsalt loobuks.

See on meie suhe tuttava, kuid hävitavaga:
toksilised suhted, töö, mida vihkan, aga “annab turvatunde”, elu, mis “on vähemalt stabiilne”.

Mõistus sosistab: “Ma ei saa veel minna, veel ei ole õige hetk.”
Tegelikult tähendab see tihti lihtsalt: “Ma ei suuda vana lahti lasta.”

Kaheksa taset, kuhu mõtlemine võib kinni jääda

Üks kõige kasulikumaid kohti, kuhu ma selles loos jõudsin, oli lihtne, aga valus küsimus:

“Millisel tasemel mu mõtlemine on kinni jäänud?”

Videos kirjeldatakse kaheksat järjestikust taset. Mitte kui “parem-halvem”, vaid kui arenguetappe, millest palju inimesi lihtsalt ei liigu edasi.

Ma panen need kirja mina-vormis, sest nii on valusam ja ausam.

1. tase – “Ma tahan”

Laps kõnnib mööda maailma ühe sisemise käsuga: “Ma tahan.”
Kui ma jään siia kinni, siis täiskasvanuna kõlab see nii:

• “Mul on õigus seda saada.”
• “Teised peavad arvestama.”
• Ma kardan kaotada kontrolli, kaotada võimu.

Töö juures tähendab see, et ma surun teisi, sest kardan oma positsiooni pärast. Suhetes tähendab see, et ma nõuan tähelepanu, sest kardan üksindust. Aga mida rohkem ma kontrollin, seda kiiremini hakkab maailm mu käte vahelt ära libisema.

2. tase – “Olge head, armastage mind”

Teisel tasemel ma hakkan aru saama, et ma pole maailmas üksi. Ja ma õpin saladuse: kui ma olen “hea laps”, siis mind kiidetakse ja armastatakse.

Kui ma jään siia pidama, muutub mu täiskasvanuelu selliseks:

• “Mida teised minust mõtlevad?”
• “Kas ma olen piisavalt normaalne / õige / sobiv?”
• Ma ütlen “jah”, kui tahaks “ei” öelda.

Ma muutun mugavaks, toredaks, viisakaks, mind võib isegi armastada. Aga mind ei võeta päriselt tõsiselt. Ma naeratan, kuid sees on kummaline tühjus – nagu elaksin kellegi teise elu.

3. tase – “Ma tean”

Kolmandal tasemel avastan ma teadmised. Ma õpin, loen, saan aru, et kui ma tean rohkem, olen justkui väärtuslikum.

Kui ma siia jään, muutun ma “mina tean paremini” inimeseks:

• Ma olen ekspert, spetsialist, mul on tugev arvamus.
• Ma pean teisi salaja veidi rumalaks.
• Ma tean tohutult… aga mu elu ei muutu kuigi palju.

Ma olen nagu paks raamat riiulil: tark, kuid keegi ei ela seda raamatut läbi. Inimesed ei järgi teadmisi, nad järgnevad neile, kellega nad tunnevad sidet. Ja see on valus taipamine, kui ma olen kogu energia pannud “õigeks olemisse”, mitte elamisse.

4. tase – “Ma saavutan”

Neljas tase on edu. Siin on fookus väga selge:

• eesmärgid
• tulemused
• tulemuslikkus
• “Ma pean.”

Ma rajan karjääri, teen äri, ehitan, jooksen. Ja sageli ka saan paljut, mida tahtsin: korter, auto, positsioon. Väljast vaadates on justkui kõik “õnnestunud”.

Ja siis ma ühel õhtul istun oma ilusa kodu diivanil ja küsin endalt:
“Aga mille nimel see kõik?”

Kui ma olen siia kinni jäänud, kuhjub saavutuste peale sügav mõttetus. Mul on, mille üle uhke olla, aga ma ei tunne elusust.

5. tase – “Aga mida ma päriselt tahan?”

Siit algab varjatud murdepunkt.

Esimest korda ma küsin endalt ausalt:
“Kas see, mida ma olen ehitanud, on üldse minu?”

Ma hakkan murdma vanu strateegiaid – loobun millestki, mis kunagi töötas, aga enam mitte. Proovin uusi asju, mis mu “endise mina” jaoks tunduvad hullud.

Ja siin tekib uus üksindus: mitte enam sellest, et mind ei armastata, vaid sellest, et ma ei mahu enam vanasse maailma. Paljud ei saa aru, miks ma “häid võimalusi” käest ära lasen.

See on rännak, kus ma tunnen end nagu rändur, kes on rahvahulgast välja astunud, aga veel ei tea, kuhu minna. Ja see on hirmutav.

6. tase – “Ma loon oma tee”

Kuuendal tasemel ma enam ei otsi ennast niivõrd, vaid loon ennast teadlikult:

• Kuidas ma tahan töötada?
• Kui palju ma tahan teenida?
• Mis mind päriselt huvitab?
• Kellega ma tahan koos luua?

Ma hakkan ehitama süsteemi enda tingimustel – oma töö, oma projekt, oma stiil. See tundub lõpuks nagu vabadus.

Ja siis tuleb peen lõks:
ma avastan, et olen jälle hakanud kõike kontrollima ja näen inimesi pigem ressursina. Tahtsin vabadust, sain uue vangla – seekord “oma süsteemi” kujul.

7. tase – “Ma ei pea enam midagi tõestama”

Seitsmendal tasemel toimub vaikselt midagi väga olulist.

Ma ei pea enam kellegagi võistlema. Ma ei pea kellelegi tõestama, kui tark, tubli või eriline ma olen. Ma ei roni enam iga hinna eest esile.

Ma hakkan hoopis tundma:

• kuidas ideed, inimesed ja sündmused liiguvad
• kuidas tekivad õiged kokkulangevused
• kuidas elu kannab, kui ma ei suru seda iga hinna eest

Ja see on koht, mille peale paljud teised ütlevad:
“Ära aja jama, elu nii ei tööta.”

Aga ma juba tean, et töötab.

8. tase – “Ma olen juba kohal”

Kaheksas tase, mida videos kirjeldatakse, on algus ühest teisest tasandist – mitte lõpp.

Siin kaob vajadus end eraldada maailmast. Ma ei tunne enam nii tugevat piiri “mina” ja “elu” vahel. Ma ei püüa enam kuskile jõuda, sest ma tajun, et ma juba olen seal, kuhu ma kogu aeg püüdsin jõuda – siin.

See ei ole “valgustumine roosade pilvedega”. Pigem vaikne arusaamine, et ma ei pea elu enam iga hinna eest kontrollima. Ja sellest hetkest alates on mäng teistsugune.

Lapsepõlve programm: kui su peas jookseb kellegi teise hääl

Siinkohal tuleb üks ebamugav tõde.

Kuni seitsmenda eluaastani ei vali ma oma uskumusi.
Laps on sõna otseses mõttes kergelt hüpnootilises seisundis – ta lihtsalt salvestab:

• mida vanemad ütlevad
• kuidas nad käituvad
• mida õpetajad korrutavad
• mida “tähtsad täiskasvanud” usuvad

Kui mulle kord-korralt öeldakse:
“Ära torgi, ära riski, ära riku tuju, ära ole ahne, palju tahad – vähe saad, raha tuleb ainult raske tööga…”

Siis täiskasvanuna ma ei mõtle: “Mu alateadvuses on ilmselt uskumus X.”
Ma ütlen hoopis: “Ma olen lihtsalt selline inimene.”

Ja see on vale.

Need hääled mu peas on sageli lihtsalt kellegi teise laused, mis kunagi ammu salvestusid nagu kassett. Ma ei sõlminud ühtegi lepingut, et “jah, ma tahan sellist elu”. Ometi see jutt mängib mu peas edasi.

Kõige ohtlikum on see, et ma hakkan seda kaitsma.
Kui keegi ütleb: “Sa ei pea nii mõtlema,” vastan ma automaatselt: “Aga elu ju ongi selline.”

Tegelikult ma kaitsen mitte elu, vaid programmi, mis mind vangis hoiab.

Miks me isegi ärgates samasse vanglasse jääme

See on vist üks valusamaid kohti kogu loos.

Isegi kui ma lõpuks näen, et ma olen kinni –
isegi kui ma saan aru, et ma kordan aastaid sama stsenaariumi –
isegi kui ma näen seina enda ümber…

… ma ei astu välja.

Ja siis tuleb mängu see vana kassett. Ta hakkab end õigustama:

• “Mul on praegu lihtsalt raske periood.”
• “Mul on vaja natuke aega.”
• “Ma ei saa ju kõike kohe pea peale pöörata.”
• “Teistel on lihtsam, minu lugu on eriline.”

Kui ma olen aus, siis need laused tähendavad enamasti ainult üht:
“Ma kardan lahti lasta tuttavatest piiridest.”

On kuidagi hirmutav näha, kuidas inimesed:

• jäävad aastateks tööle, mida nad vihkavad
• püsivad suhetes, mis neid hävitavad
• räägivad aastaid: “Ma tahan nii väga midagi muuta”… aga ei tee seda sammu

Ja kõige valusam on hetk, kui ma tunnistan:
„Tegelikult teen mina vahel täpselt sama.“

Viis tasandit, kuidas ma saan oma reaalsust teisiti näha

Videos kirjeldatakse ka teist järjestust – mitte lapsepõlve arengutasemeid, vaid seda, kuidas mu suhe reaalsusega muutub, kui ma hakkan autopiloodist väljuma.

Ma tõlgin selle enda keelde.

1. tase – ma näen lõpuks mustrit

Esimene päris muutus ei ole see, et ma kolin teise linna või vahetan töökohta.
Esimene muutus on see, et ma näen:

• “See olukord kordub mu elus juba mitmendat korda.”
• “Ma reageerin jälle samamoodi, kuigi see ei toimi.”
• “Ma valin jälle sama tüüpi inimese / sama tüüpi töö / sama tüüpi põgenemise.”

Ma hakkan endalt küsima:
“Miks ma seda praegu teen? Miks ma jälle siia sattusin?”

See ei ole veel välja pääsemine. See on hetk, kui ma lõpuks näen tõelist labürinti, mitte ainult selle ühte seina.

2. tase – ma saan aru, et maailm peegeldab mu tähelepanu

Järgmine samm on valus ja vabastav korraga:

“Sinna, kuhu ma oma tähelepanu panen, sinna läheb mu eluenergia.”

Kui ma keeran oma fookuse pidevalt:

• hirmudele
• probleemidele
• mürale, draamale, klatšile, negatiivsele

siis ma elan selles. Mitte teoorias, vaid päriselt.

Ja kui ma hakkan kasvõi natukenegi nihutama oma tähelepanu tulevikku, võimalustele, loovusele, küsimusele “mida ma tahan luua?”, siis hakkab maailm tasapisi teist nägu näitama.

Mitte sellepärast, et “magia”, vaid sellepärast, et ma ise hakkan nägema teisi radu.

3. tase – ma hakkan märkama “kokkusattumisi”

Siit edasi muutub asi juba veidi müstiliseks – väljast vaadates.

Kui ma hakkan oma tähelepanuga looma, mitte ainult reageerima, siis juhtub midagi huvitavat:

• ma mõtlen kellelegi – ja ta kirjutab mulle
• mul tekib küsimus – ja jään juhuslikult video otsa, mis vastab täpselt sellele
• ma teen sisemise otsuse – ja olud justkui nihkuvad mu kasuks

Kui ma olen autopiloodil, tundub see lihtsalt “juhus”.
Kui ma olen ärkamas, näen ma, et mu sisemised otsused organiseerivad mu kogemust.

See ei ole roosa esoteerika, vaid üsna karm vastutus:
“Kui ma eeldan halvimat, näen ma halvimat. Kui ma avan ruumi muule, ilmub see muu.”

4. tase – ma saan aru, et “mina” on programm, mida saab muuta

See on üks kõige vabastavamaid, aga ka ehmatavamaid taipamisi:

“Mu iseloom ei ole staatiline kivikuju.
See on programm, mida saab ümber kirjutada.”

See ei tähenda, et ma oleks “katki” või “vale”.
See tähendab, et:

• väärtushinnangud, mille ma kunagi üle võtsin, ei pea enam kehtima
• hirm, mis kunagi kaitses, võib nüüd hoopis takistada
• roll “mina olen lihtsalt selline” ei pea olema eluaegne vangistus

Ma ei pea enam mõtlema endast kui ohvrist, kellele elu “juhtus”.
Ma võin hakata küsima: “Kui ma ei peaks enda kohta seda lugu uskuma, kes ma siis oleks?”

5. tase – ma astun korraks isegi oma mõistusest välja

Viimane samm selles reas ei ole “kõik on ilus ja lihtne”. Pigem:

• ma kogeksin vahel täielikku vaikust enda sees
• mul oleks hetki, kus sisemine intuitsioon on valjem kui vana kassett
• vastused tulevad vahel kohe, veel enne, kui ma küsimuse välja jõuan öelda

Ja mis kõige olulisem:
ma lõpetan pideva sõdimise reaalsusega.

Ma ei ela enam nii, et “elu on probleemide jada, mille ma pean kontrolliga lahendama”.
Ma hakkan kogema elu kui voogu, kus õiged asjad tulevad õigel ajal – mitte sellepärast, et ma olen “piisavalt hea”, vaid sellepärast, et ma lõpuks lasen sel juhtuda.

Väike, aga valus harjutus: kaks tulevikku

Kõige mõjuvam koht videos oli minu jaoks väga lihtne praktika.
Ma teen seda vahel ise ja ausalt – see ei ole meeldiv.

1. Ma sulgen silmad ja kujutlen, et viis aastat möödub ja mitte midagi ei muutu.
   Sama töö. Sama tase. Sama jutt iseendaga:
   “Ühel päeval hakkan ma…”
   Ja ikka veel ei ole hakanud.
2. Siis ma kujutlen teist varianti: ma teen ühe olulise otsuse, ei vajuta enam nuppu “korda eilset”.
   Ma astun tundmatusse – kuigi mul on hirm.
   Ma lasen mingil vanal rollil surra.
   Ja ring, mida ma kogu aeg käisin, muutub spiraaliks – ma liigun edasi.

Vahe nende kahe tunde vahel on tohutu.
Ja kõige haavatavam koht on see, kui ma küsin endalt:

“Kui ma olen aus – kumba rada ma praegu tegelikult valin?”

Mugav pole kumbki.
Vana on turvaline, aga lämmatab.
Uus on hirmutav, aga elus.

Ja siis tuleb see lause, mis mind kõige rohkem puudutas:

“Muutused ei vaja aega ega raha.
Need vajavad ühte selget otsust.”

Mitte “ideaalseid tingimusi”. Mitte “õiget hetke”.
Lihtsalt hetke, kus ma ütlen endale ilma vabandusteta:
“Jah. Ma astun sellest teatrist välja.”

Kokkuvõte: kas ma vajutan jälle nuppu “korda eilset”?

Kui ma nüüd väga lühidalt kokku võtan, siis:

• Mu mõtlemine võib mind hävitada, kui ma lasen autopiloodil juhtida.
• Lapsepõlve programmid – “ära riski”, “ära taha liiga palju”, “ära tee vigu” – võivad juhtida mu elu ka 40-selt, kui ma neid ei märka.
• Ma võin kinni jääda erinevatele tasemetele: kas “ma tahan”, “mida teised arvavad”, “ma tean”, “ma saavutan”… või hakata tasapisi liikuma sinna, kus ma loon oma tee, lähen ego piiridest kaugemale ja näen elu voona, mitte vaenlasena.
• Päris algus ei ole valgustus ega “suur muutus”. Päris algus on hetk, kui ma ütlen endale ausalt: “Jah. Ma olen kinni.
  Ja ma enam ei taha siia jääda.”

Iga päev, iga väike olukord on tegelikult sama valik:

• üks tee – samad mõtted, samad hirmud, samad harjumused
• teine tee – ebamugav, hirmus, tundmatu… aga elus

Ja võib-olla kõige ausam küsimus, millega lõpetada, on see:

“Kui ma kujutan ette iseennast viie aasta pärast –
kas ma tahan teda vaadata ja kuulda teda kordamas täpselt sama lauset:
‘Ühel päeval ma hakkan…’?”

Või tahan ma, et see inimene vaataks mulle otsa ja ütleks:
“Aitäh, et sa lõpuks otsustasid nuppu mitte vajutada.”

KKK – korduma kippuvad küsimused

Kuidas ma aru saan, et ma olen autopiloodis kinni?

Märgid on üsna lihtsad:

• päevad on sarnased, aga ma ei mäleta, mis eelmisel nädalal eriline oli
• ma kordan aastaid sama juttu: “tahaks midagi muuta”, aga miski ei muutu
• ma kogen samu konflikte, samu suhtedraamasid, samu rahaprobleeme, lihtsalt teiste inimeste ja dekoratsioonidega

Kui sa näed korduvust – mitte üksikut halba perioodi, vaid mustrit – siis on väga tõenäoline, et autopiloot juhib.

Miks motivatsioon ei aita?

Motivatsioon puudutab tavaliselt ainult seda 5% teadlikust otsustamisest.
Autopiloot – lapsepõlvest tulnud uskumused, hirmud, harjumused – juhib ülejäänut.

Seepärast juhtubki see, mida videos kirjeldatakse:
miljon inimest annab jaanuaris lubadusi, aga enamik loobub mõne nädala jooksul.

Kui operatsioonisüsteem jääb samaks, siis ükski uus “programm” (kursus, trenniplaan, inspiratsioonikõne) ei muuda sügaval midagi.

Kas tõesti piisab ühest otsusest?

Üks otsus ei tähenda, et “homseks on kõik korras”.
Aga päris muutus algab hetkega, kus ma lõpetan enda petmise:

• ma ei ütle enam “ükskord”, vaid “praegu”
• ma ei näita näpuga ainult välistele tingimustele, vaid vaatan oma mustreid
• ma ei looda, et elu mind “ise” välja kannab, vaid võtan vastutuse oma fookuse, oma sammu eest

See otsus on nagu lüliti: ringist saab spiraal.
Sama teekond, aga iga kord veidi kõrgemal.

Mida ma saan täna päriselt teha, ilma midagi “juurde õppimata”?

Väga lihtne, aga mitte kerge samm:

1. Kirjuta paberile üks koht, kus sa juba aastaid ütled:
   “Ma tahan, aga…”
2. Kirjuta ausalt kõrvale: “Mitu aastat ma olen juba oodanud ‘õiget hetke’?”
3. Küsi endalt: “Kui ma ei ootaks enam mugavust ega kindlust,
   mis oleks üks ebamugav, aga aus samm, mida ma teeksin?”

Sa ei pea veel seda tegema.
Aga kui sa seda isegi enda ees ei tunnista, siis juhib edasi kassett – mitte sina.

Kas see tee viib “valgustumiseni” või lihtsalt parema eluni?

Videos öeldakse ausalt: valgustumine ei ole lõpp, vaid uks.

See tee ei ole “spirituaalne sprint”, vaid palju maisem:
see on tee sellest, et elu juhtub minuga, sinnamaani, et ma loon teadlikult koos eluga.

Mõne jaoks on see lihtsalt tunne, et ma lõpuks elan oma elu, mitte kellegi teise skripti.
Teise jaoks võib see kasvada sügavamaks ühtsuse kogemuseks.

Aga esimene samm on kõigil sama:
mitte enam vajutada nuppu “korda eilset”, kui ma tean, et see nupp mind hävitab.

Statistika, mida videos jagatakse, on karm: umbes 47% inimestest, kes sukeldusid intensiivselt vaimsetesse praktikatesse (retreedid, jooga, meditatsioonid, tseremooniad), kogevad 1–2 aasta pärast hoopis uut kriisi – sügavamat depressiooni, mõttetust, irdumist reaalsusest ja isegi sõpradest.

Samal ajal on viimastel aastatel depressioon tõusnud maailmas umbes 25% võrra ning prognoosi järgi saab see 2030. aastaks peamiseks töövõimetuse põhjuseks. Ja sellest hoolimata räägitakse väga vähe sellest, et vaimsus ise võib saada uueks sõltuvuseks – ja uueks lõksuks.

Ma jään kogu aeg ühe mõtte juurde tagasi: inimene tuleb vaimsuse juurde lootuses leida rahu, aga leiab end hoopis varemetest – vana elu on laiali lõhutud, uus aga veel ehitamata.

Tõmbame selle loo lahti, samm-sammult.

Kuidas vaimsus hakkab käituma nagu peen narkootikum

Kui sul on halb, sa ei maga, sul on ärevus, tühi tunne, töö ei paku mõtet – ja äkki sa leiad meditatsiooni, jooga, tseremooniad. Ja korraga – pauh – sul on kergem hingata. Rohkem energiat. Rohkem mõtet. Mõnikord isegi eufooria.

Videos räägitakse sellest üsna konkreetselt: vaimsus käivitab kehas sarnaseid protsesse nagu armumine või “võit loteriil” – dopamiin, oksütotsiin, fenüületüülamiin. See on loomulik “keemiline kokteil”, mida aju ise toodab.

Ja inimene mõtleb:

“Lõpuks! Ma olen leidnud oma tee. Lõpuks on elu värviline.”

Aga no jah… nagu iga “mesi” – sellele järgneb sageli kainenemine. Uuringute ja praktika põhjal lõppeb see “vaimne mesinädal” tavaliselt 3–30 kuu jooksul. Rahulolu hakkab vaikselt, aga kindlalt langema. Siis algab uus ring: uus õpetaja, uus praktika, uus retriit, “tugevam kogemus”.

Nagu videos öeldakse: inimene lammutab oma vana maja, aga uut ei oska ega suuda ehitada. Ajus hävivad vanad seosed kiiremini, kui uued jõuavad tekkida. Tekib vahepealne tühjus – vana elu enam ei tööta, uus pole veel kuju võtnud.

See on see koht, kus paljud kukuvadki nendesse viide lõksu.

1. lõks: võluva tableti ootamine

Esimene lõks on väga inimlik:
“Kindlasti on kuskil üks tehnika, üks praktika, üks retriit, mis teeb kõik korda.”

Võib-olla oled isegi tundnud seda lootust: “Kui ma leian selle ÕIGE hingamistehnika / retriidi / õpetaja, siis mu 10–20 aastat kogunenud probleemid lahenevad kiiresti ja elegantselt.”

Videos tuuakse väga hea metafoor: kui sul valutab jalg iga kord, kui sa istud samale toolile, mille sees on varjatud nael, pole lahendus parem salv. Lahendus on vaadata, miks sa ikka ja jälle samale naelale istud.

Ehk: probleem ei ole “ravi puudumises”, vaid eluviisis, valikutes ja süsteemis.
Kui me ootame võluva tableti efekti, me jätame põhjuslikkuse vahele – see ongi lõks.

2. lõks: “ma pean lihtsalt rohkem tegema”

Kui üks tehnika ei tööta, mis on järgmine mõte?
“Ju ma tegin vähe. Vaja rohkem. Intensiivsemalt. Sügavamalt.”

Videos kirjeldatakse seda väga täpselt:

• kümned paralleelsed praktikad,
• mitmetunnised meditatsioonid,
• kuudepikkused retriidid.

Ja siis? Inimene naaseb tavakeskkonda – töö, pere, arved, lapsed, liiklus – ja läheb lihtsalt katki:

• unetus
• derealisatsioon (“kõik tundub nagu uni”)
• ärevushood ja paanikad
• terav vastumeelsus “tavalise elu” suhtes.

Nagu prooviks ilma ettevalmistuseta joosta maratoni või hüpata kolmemeetrist kuristikku. Keha, närvisüsteem, psüühika – need ei tule kaasa. Ja see pole selle inimese süü. See on tempo viga.

Vaimsete praktikate päris eesmärk videos on sõnastatud selgelt: mitte teha aina rohkem, vaid muuta seda, kuidas sa teed valikuid, kuidas sa ennast kuuled, kuidas sa oma elu üles ehitad. Aga kui praktikast saab põgenemine enda ja oma elu eest, mitte tööriist selle paremaks integreerimiseks – oledki teises lõksus.

3. lõks: “mina olen eriline” ehk valituks olemise illusioon

Ma arvan, et see on kõige salakavalam lõks. Pärast tugevaid kogemusi – tseremooniad, nägemused, “ärkamine” – võib tekkida tunne:

“Ma olen lihtsalt teistest ees. Meil on erinevad vibratsioonid. Nemad mind ei mõista.”

Videos jagatakse üsna isiklikku kogemust: pärast elumuutusi kadus huvi alkoholi ja “sama jutu” vastu, mida sõbrad ikka rääkisid. Ja jah, loomulik on, et osa seltskonda lihtsalt kaob.
Küll aga tekib oht libiseda hoiakusse:

“Meie siin oleme teadlikumad, nemad on veel ‘magavad’.”

Ja siit algab vaikselt lahknemine:

• sõpradega ei ole enam millestki rääkida,
• perekonda nähakse “madala vibratsiooniga”,
• tekib sisemine üleolekutunne.

Aga videos öeldakse väga selgelt: päris vaimne kasv teeb suhtlemise lihtsamaks, mitte raskemaks.
Sa muutud tolerantsemaks, võtad teisest inimesest kinni mitte tema “veast”, vaid näed temas seda väikest sädet. Sa ei reageeri kõigele, vaid vaatad, mis sinus endas sellega käivitub.

Kui vaimsus viib sind teistest järjest kaugemale ja kõrgemale troonile, mitte sügavamasse kontakti nii iseenda kui teistega, siis on see kolmas lõks.

4. lõks: emotsionaalne anesteesia ja “tume öö”

Kõlab paradoksaalselt, aga seda juhtub väga tihti: inimene otsib avatud südant, suuremat tundlikkust… ja lõpetab täieliku tuimusega. Videos tuuakse näide: edukas ettevõtja tuleb retriidilt tagasi ja tahab kõik maha müüa, kõik jätta, kuhugi kaduda.

• pole isu süüa
• pole jõudu tegutseda
• pole soovi kogetud muutusi päris ellu tuua.

Selle asemel, et muutuda elusamaks, läheb inimene justkui “külmaks”. See on koht, kus räägitakse “hinge pimedast ööst” – vanast mõistest, mida juba sajandeid tagasi kasutati kirjeldamaks perioodi, kus vanad orientiirid on kadunud, uued aga veel ei tööta.

Videos tuuakse lausa näide pühakust, kes veetis sellises “pimedas öös” ligi 45 aastat. Mõtle korraks… 45 aastat. Ja nüüd mõtle, kuidas tänapäeva inimene sellesse seisundisse langeb – täiesti ettevalmistamata – ning talle öeldakse lihtsalt:

• “mine psühhiaatri juurde, võta antidepressante”, või
• “see guru enam ei tööta, leia uus”.

Selles lõksus juhtub kaks asja:

1. Vana elu muutub talumatuks – sa ei saa enam “teha nägu”, et kõik on korras.
2. Uus elu pole veel kantav – sul puudub energia, oskused, plaan, tugi.

Kui sul on tunne, et süda on kinni, tunded tuimad ja elu hall, kuigi oled “teinud kõike õigesti” vaimses plaanis – võid olla neljandas lõksus.

5. lõks: maise elu eitamine ja põgenemine “kõrgematesse sfääridesse”

See lõks on eriti armas, sest ta näeb pealtnäha väga ilus välja.
Maa on must, raha on kole, suhted on karmat täis, aga “mina siin päästan maailma, tõstan vibratsiooni, räägin valgusest”.

Videos kirjeldatakse seda nii:

• raha nähakse “kurjuse ja voolude puudusena”,
• suhete probleemid seletatakse energeetikaga,
• vastutus oma otsuste eest nihkub “süsteemidele”, “parasiitidele”, “matriksile”.

Ja jah, videos räägitakse ka energeetilistest parasiitidest. Aga öeldakse üks väga oluline lause:
küsimus pole niivõrd selles, kas nad on olemas, vaid mille külge nad üldse saavad haakuda.
Kui sa muutud “väga maitsvaks” – särav, aga maandamata –, on sind lihtsam “lüpsma” hakata. Ja sügavam sukeldumine vaimsusesse ilma turvameetmete ja reaalse integratsioonita võib sind tõesti “maitsvamaks” teha.

Mõte on karm, aga aus:
vanaaegne ego paneb lihtsalt selga uued, valged vaimsed riided.
Ego, mis varem uhkustas autoga, uhkustab nüüd tundide arvuga meditatsioonis.

Ja siis ärkadki viienda lõksu keskel:
elus pole raha, suhted on pinges, “tavalised inimesed” tunduvad võõrad, aga sinu “areng” justkui ei kajastu mitte kuskil päriselus.

Kõik need lõksud on tegelikult üks suur lõks

Videos pannakse kogu pilt lõpuks päris hästi paika: need viis lõksu ei ole viis eraldi probleemi. See on üks ja sama muster – vana ego, mis mängib uut rolli.

Lavakujundus on vahetunud –

• auto asemel kristallid,
• staatuseasemel “teadlikkus”,
• võimu asemel “valgus”.

Aga näidend on sama. Ja publiku reaktsioon – sisemine tühjus – jääb samaks.

Hea uudis?
Sellest ringist on väljapääs.
Halb uudis?
See väljapääs on sageli vastupidine sellele, mida me instinktiivselt otsima läheme.

Kuidas lõksudest välja astuda: 4 sammu, mis päriselt loevad

Videos ei jäeta asja süngeks – väga konkreetne tee joonistatakse ka välja. Mulle meeldib, et see tee on ebamugav, aga aus.

Samm 1: aus inventuur – “Kas mu elu on päriselt parem?”

Võta üks lihtne paberileht. Päriselt. Ja küsi endalt:

• Kas mu elu on alates vaimse tee algusest muutunud päriselt paremaks?
• Milles konkreetselt? Mitte “olen vaimsem”, vaid:
  • kas ma mõistan ennast paremini?
  • kas mul on rohkem energiat?
  • kas mu suhted on paranenud?
  • kas mu tervis ja enesetunne on päriselt parem?
  • kas ma naudin lihtsaid asju rohkem?

Kui vastus on pigem “ei” või “pole kindel”, siis ei tähenda see, et vaimsus on halb.
See tähendab, et põhisõna “vaimse otsingu” juures – “vaim” ehk “sinu enda sisemine tõde” – pole veel päriselt leitud.

Ma jäin selle koha peale ise kauemaks mõtlema.
Lihtne harjutus, aga väga selge filter: kas mu vaimne tee mind päriselus toidab või lihtsalt hoiab mind mugavalt illusioonis?

Samm 2: leia oma rutiinile uus mõte

Videos tuuakse hästi lahti üks tüüpiline muster: inimesel on töö või äri, aga jõudu pole. Kõik on tühi, tahaks ära. Kiusatus: “Ma põgenen. Müün maha. Kaon kuskile sooja riiki / metsa / templisse.”

Ja siis pakutakse teistsugust vaatenurka: äkki ei ole see töö/äri lõpp, vaid lihtsalt järgmise taseme vaheplatvorm?

Kui näha praegust tegevust astmena millegi suurema suunas, mitte lõpliku “vanglana”, muutub tunne.
Sa ei pea täna kõike maha lõhkuma. Sa võid küsida:

• Milleks ma seda praegu kasutan?
• Mille poole see mind tegelikult kannab?
• Mis on järgmine projekt, kuhu see kogemus mind viib?

Siia lisatakse veel üks oluline kiht: lihtsad asjad – jalutuskäigud, loodus, vaikusehetked, väiksed naudingud hetkes – hakkavad süsteemi uuesti täitma. Mitte “kõrged seisundid meditatsioonis”, vaid tavalise päeva kvaliteet.

Videos kasutatakse head võrdlust: tunnelit võib sõita kahel moel – allamäge pimedusse või kergelt ülespoole valguse poole. Vahe võib olla vaid nurga võrra, aga tunne on totaalselt teine.

Samm 3: võta vastutus tagasi enda kätte

Siin läheb jutt korraks väga inimeste “superkangelase-unistuste” peale.
Me armastame lugusid neist, kes tulevad ja päästavad – kas siis maailmakangelane või guru, kes “näeb meist läbi” ja annab õige lahenduse.

Videos on üks konkreetne point: ükski guru, õpetaja, isegi parim ärikonsultant ei saa sulle kinkida uut pead, mõistus. Ta võib hetkeks võtta rooli üle, aga niipea, kui ta roolist lahti laseb, sõidab süsteem enamasti sinna, kus ta oli harjunud olema.

Sama on vaimsete “prohvetlike hetkede” ja “suurte taipamistega”:

• “Nüüd ma sain lõpuks aru!”
• “Nüüd on kõik teisiti!”

Ja nädal hiljem: “Mul ei ole praegu aega elu muuta, mul on muud kiiret.”

Point, mida rõhutatakse, on lihtne:keegi ei tule sind sinu enda loodu sügavusest välja tõstma.
Seda on ebameeldiv kuulda, aga samas on see ka vabastav. Kui sina tegid oma valikutega selle mänguvälja, siis sul on ka ligipääs nende valikute ümberkujundamiseks.

Samm 4: integratsioon – praktika ei ole elu aseaine

See samm mulle isiklikult meeldib kõige rohkem.

Videos öeldakse otse: praktika on nagu vitamiin – vajalik, toetav, aga ta ei saa asendada päris toitu.

• Sa võid mediteerida 10–15 minutit päevas ja lugeda ühe raamatu kuus – ja see võib muuta su elu rohkem, kui 3tunnised meditatsioonid ja kümned raamatud, mida kunagi ellu ei rakendata.
• Tähtis ei ole, mida sa tead, tähtis on, mida sa sellest päriselt rakendad.

Mulle jäi ka meelde mõte: enamasti on kõik, mida sul päriselt vaja, juba käeulatuses. Mõnikord eraldab sind uuest etapist vaid üks sõnum, üks postitus, üks kontakt.

Ja siis tuleb ajaperspektiiv. Videos antakse üks üsna konkreetne orientiir:

• umbes 3 kuud – stabiliseerumine: paanika hajub, tekib esmane jalgealune
• umbes 6 kuud – uued harjumused, automaatne “guru otsimise” refleks taandub
• umbes 1 aasta – uus elu on juba integreeritud: vaimsus ei juhi sind, vaid teenib sind

See ei ole maagiline kalender, vaid pigem meeldetuletus: su süsteem on end 20–40 aastat ühtmoodi ehitanud –miks peaks see üleöö valutult ümber tekeima?

Kuidas aru saada, et sa oled õigel, mitte lõksu teel?

Videos sõnastatakse seda väga inimlikult.
Tunnused, et sa liigud pigem välja lõksudest ja sisse päris ellu:

1. Suhted paranevad, mitte ei lagune.
   Sa ei jookse enam lausega “nad mind ei mõista”, vaid märkad:
   • ma ise mõistan ennast paremini;
   • ma valin teadlikumalt, kellega ja milleks ma suhtlen.
2. Toimekus kasvab, mitte ei kuku.
   Sa ei mõtle aina rohkem sellele, mida võiks teha, vaid teed rohkem – ka lihtsaid, igavaid asju – ja avastad nende sees mingit uut maitset.
3. Kohalolu suureneb.
   Naudid hommikust leivaviilu ka ilma millegi peale määrimata, tunned T-särgi puudutust nahal, mitte ainult “erilisi seisundeid” meditatsiooni ajal.
4. Sa avastad ennast, mitte ei põgene endast.
   Kaob vajadus tõestada, et sa oled “piisavalt vaimne” või “piisavalt arenenud”. Tekib vahe “ma pean” ja “ma tahan” vahel. Tekib tunne “see on minu jaoks õige” – isegi kui see ei tundu väliselt eriti “vaimne”.

Kuidas näeb välja vaimsus, mis on päriselt integreerunud?

Siin tuleb videosse mulle väga sümpaatne lõpuakord.

Kui sa oled kogu selle ringi läbi käinud, siis:

• Ei ole pidevaid ekstaase ja kosmilisi ilmutusi.
• On rahulik, soe rahulolu – vaikne rõõm, mitte Ameerika mäed.

Sa ei lenda kuskil kosmoses, vaid:

• oled rohkem päriselt kohal
• suudad kuulata inimest, kes sinuga räägib
• ei põgene probleemide eest, vaid leiad lahendusi
• ja kõige huvitavam: sul tekib huvi elu vastu, mitte ainult vaimsete teemade vastu.

Mõte, mis mulle isiklikult tugevalt kohale tuli:

tõeline vaimsus on võime armastada esmaspäevi ja leida püha selles, kuidas sa koorid kartulit või istud ummikus.

Kuulus zen-lause, mida videos meenutatakse:
“Enne valgustumist raiu puid ja kanna vett.
Pärast valgustumist raiu puid ja kanna vett.”

Erinevus ei ole tegevustes. Erinevus on kvaliteedis, millega sa elad sama elu.

Kiired küsimused ja vastused vaimsuse lõksude kohta

Kas vaimsus on ohtlik?

Vaimsus ise ei ole ohtlik. Ohtlikuks muutub intensiivne ja juhitamatu sukeldumine, kus:

• lammutad vana elu, aga
• ei loo uut struktuuri,
• ei integreeri kogemusi päris ellu,
• ootad võluva tableti efekti.

Risk pole “energiates”, risk on selles, kuidas me oma elu ja närvisüsteemi sellega ümber käime.

Mida teha, kui ma tunnen, et olen ühes neist lõksudest?

Kolm esimest sammu, mida videos välja pakutakse, sobivad väga hästi ka siia:

1. Tee aus inventuur – kas su elu on päriselt parem?
2. Vaata üle, kas sa saad praegusele elule anda uue mõtte, mitte seda kohe hävitada.
3. Võta vastutus – mitte järgmine guru, mitte järgmine retriit, vaid sina ise koos oma valikutega.

Sageli aitab juba see, kui vähendada praktikate hulka, mitte suurendada – ja hakata väikseid asju päris elus muutma.

Kas mul on vaja uut guru?

Videos öeldakse see väga otse:

sul ei ole vaja uut guru, sul on vaja naasta oma elu ja iseenda juurde.

Teised inimesed saavad olla kaasteejad, mitte päästjad. Parim õpetaja on lõpuks ikkagi sinu enda elu – selle tagajärjed, rõõmud, vead, tabamised.

Kui kaua võib kesta “hinge pime öö”?

See on väga individuaalne. Videos tuuakse näiteks äärmus – pühak, kes veetis selles seisundis ligi 45 aastat. Tänapäeva maailm on kiirem ja meie taluvuslävi madalam – me tahame kõike “kohe”.

Oluline sõnum on pigem see: ära pane endale kella peale valgustumist.
Sinu süsteemil on õigus küpseda omas rütmis. Kiirustamine võib teha rohkem kahju kui kasu – sama hästi võiks proovida kaalu langetada, lõigates kohe 10 kilo jalast ära. Number muutub, aga mõte kaob.

Lõpumõte: sa ei vaja uut taevasüsteemi, sa vajad kontakti iseendaga

Kui ma seda lugu endamisi kokku võtan, siis jään ühe väga lihtsa, aga valusa tõe juurde:

Enamik meist ei hävi vaimsusesse seetõttu, et vaimsus oleks halb.
Me hävime sinna sellepärast, et me kasutame vaimsust järjekordse põgenemisena oma elu ja vastutuse eest.

Kui sa oled end nendes lõksudes ära tundnud – see ei ole katastroof.
See on märk, et sa oled juba teel.
Ainus, mis nüüd loeb, on see küsimus:

“Kas mul on tegelikult parem?
Kas ma olen päriselt õnnelikum?”

Kui vastus on “ei” või “ma ei tea”, siis võib-olla on aeg teha midagi radikaalselt lihtsat:

• tulla tagasi oma ellu,
• oma inimeste juurde,
• oma keha juurde,
• oma argipäeva juurde,
  ja hakata vaimsust kasutama mitte põgenemiseks, vaid täielikuks kohaloluks siin, kus sa juba oled.

Kõik ülejäänu – valgus, rahu, selgus – tuleb tihti just siis, kui sa lõpuks lõpetad nende meeleheitliku tagaajamise.

Sageli arvame, et probleem on välises – pole piisavalt raha, armastust, edu või võimalusi. Tegelikult aga peitub põhjus palju sügavamal. Soov ise võib olla lõks, sest ta ütleb meile alati sama: “praegu ei piisa, alles tulevikus võib-olla saab piisama.” Nii hakkame elama pidevas ootuses ja rahulolematuses.

Seda mõtet on sõnastanud juba Buddha, öeldes, et soov on kannatus. Kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma unistustest või igatsustest. Pigem kutsub see meid vaatama sügavamalt: millised soovid tekitavad meis kannatust ja millised sünnivad küllusest? Millised hoiavad meid duaalses mängus “halvast heani” ja millised voolavad loomulikult eluga kaasa?

Selles loos uurin lähemalt, miks nii paljud soovid ei täitu, miks nad täitudeski meid tühjaks jätavad – ja kuidas tegelikult luua elu, kus soovid täituvad iseenesest. Mitte puudusest, vaid sisemisest küllusest.

Miks enamik soove ei täitu – liikumine “halvast heani”

Enamik meie soove sünnib ühest lihtsast liikumisest: “praegu on halb, ma tahan minna heasse.” Justkui joon, mis viib pimedusest valgusse, puudusest küllusesse, üksindusest armastusse. Kõlab loogiliselt, eks ole? Aga kui vaadata sügavamalt, siis see muster ei tööta nii, nagu me loodame.

Olen märganud, et kui mõelda: “mul ei ole piisavalt raha, seega tahan rohkem teenida,” on sees alati varjatud sõnum – “mul on praegu vähe, ma olen puuduses.” Või kui öelda: “ma olen üksik, seega tahan leida partneri,” siis see soov ei kanna endas mitte ainult lootust armastusele, vaid ka pidevat meenutust: “praegu olen üksi, praegu on midagi valesti.”

See ongi duaalsuse lõks. Iga kord, kui liigume “halvast heasse”, loome samal ajal mõlemat. Kui tahan pääseda vaesusest, siis iga mu soov ja pingutus kinnitab, et vaesus on olemas. Kui igatsen armastust, sest tunnen end tühjana, siis iga mu samm kinnitab sisemist tühjust. Nii jäävad mõlemad poolused alles – nii see, millest põgeneda, kui ka see, kuhu püüelda.

Tulemuseks on see, et isegi kui jõuame “punkti B” – näiteks teenime lõpuks rohkem raha või leiame kellegi kõrvale –, ei kao seesmine rahulolematus. Sest selle soovi aluseks oli juba algusest peale tunne, et midagi on puudu. See tunne ei lahku koos uue olukorraga. Ta jääb, lihtsalt uues kuues. Raha võib olla rohkem, aga nüüd tundub, et pole piisavalt aega. Partner võib olla kõrval, aga ikkagi jääb kripeldama, et armastust pole nii palju, kui unistasid.

Just seetõttu tundubki, et 99% soovidest ei täitu. Tegelikult nad võivad isegi täituda, aga nad ei too seda, mida sisimas otsisime – rahu, armastust, sisemist täituvust. Selle asemel sünnib uus soov, uus janu, uus vajadus midagi muuta. Nii liigume ringiratast, alati lootmas, et järgmine kord toob õnne.

Seda nimetabki Buddha kannatuseks. Mitte seepärast, et soovid ise oleksid halvad, vaid seepärast, et nende alus on alati “midagi on praegu puudu.” Kui me ei märka seda mustrit, siis jääme igaveseks liikuma ühelt puuduselt järgmise täitumise lootusele – ja kordame seda ikka ja jälle.

Duaalsuse lõks: kuidas soovides tugevneb vastand, mida me ei taha

Kui hakata tähelepanelikult vaatama, siis iga soov toidab kahte poolt korraga. Mitte ainult seda, mida me tahame, vaid ka seda, mida me ei taha. See võib tunduda paradoksaalne, kuid elu töötab tihti just sellisel viisil.

Näiteks: inimene ütleb endale – “ma ei taha enam olla vaene, ma tahan olla rikas.” See kõlab ju täiesti loomulikult. Aga tegelikult sisaldab see mõte endas alati kahte külge: vaesust ja rikkust. Rikkust kui eesmärki, aga vaesust kui pidevat meenutust. Iga kord, kui ta selle soovi endas aktiveerib, hoiab ta ühtlasi alles ka puuduse pilti. Nii sünnib olukord, kus mõlemad kasvavad – soov suurendab korraga nii head kui halba.

See ongi duaalsuse dünaamika. Head ei saa eksisteerida ilma halva varjuta, valgus ilma pimeduseta. Kui liigud pimedusest valgusse, siis pimedus ei kao – ta jääb alati taustale, et valgus üldse saaks eksisteerida. Ja kui sinu soov sünnib vaid sellepärast, et põgeneda pimedusest, siis jääd sa igavesti selle kahe pooluse vahele.

Sama muster kordub suhetes. Kui keegi ütleb: “ma tahan meest või naist, et olla õnnelik,” siis soov kõlab justkui armastuse kutse. Tegelikult peegeldab see sisemist mõtet: “praegu ma ei ole armastatud, praegu ma ei ole piisav.” Ja kui see partner lõpuks tuleb, siis see varjatud tunne ei kao kuhugi. Vastupidi, ta hakkab uut suhet varjutama – sest aluseks pole mitte küllus, vaid puudus.

Olen mõelnud, et just see on põhjus, miks nii paljud inimesed saavad lõpuks kätte, mida nad on aastaid igatsenud, kuid tunnevad ikka tühjust. Nad justkui seisavad oma unistuse sees, aga õnne pole. See ongi duaalsuse lõks – soovides kinnitame veelgi tugevamalt vastandi, mida vältida püüdsime.

Mida rohkem unistame “paremast tulevikust”, seda rohkem kogeme alateadlikult, et “praegu on halb.” Ja nii püsibki see “halb” meie reaalsuses, sest me ise hoiame teda oma sooviga elus.

Selleks, et sellest ringist väljuda, tuleb esmalt märgata, et duaalsus ei kao iseenesest. Kui toidad üht poolt, toidad ka teist. Kui tahad ainult valgust, tugevneb ka vari. Kui tahad ainult õnne, siis iga õnnehetke taustal on juba ootamas uus kurbus. See võib tunduda karm, aga tegelikult on see vabanemise võti – mõista, et seni kuni soovid sünnivad polaarsusest, sünnib koos sooviga alati ka vastand.

Õnne otsimine väljastpoolt: raha, partner, edu

Kui aus olla, siis enamik soove, mida endas kanname, on seotud välise maailmaga. Soovime rohkem raha, et end kindlamalt tunda. Soovime partnerit, et kogeda armastust. Soovime tunnustust või edu, et tunda end väärtuslikuna. Kõlab loogiliselt – elu justkui koosnebki nendest asjadest.

Aga kui vaadata sügavamale, siis kõigis nendes soovides on peidus sama varjatud mehhanism: ma usun, et midagi väljaspoole minust saab mind teha terveks, täiuslikuks, õnnelikuks. Justkui võtaksin oma sisemise rahu ja rõõmu ning annaksin selle võtme kellelegi või millelegi teisele. Raha otsustada, kas ma tunnen küllust. Partner otsustada, kas ma tunnen end armastatuna. Publiku või tööandja otsustada, kas ma tunnen end väärtuslikuna.

Olen märganud, et see on tohutu koorem, mille anname maailmale kanda. Ja ometi ei suuda see koorem kunagi meid päriselt vabastada. Raha võib tulla, aga sellega koos kasvavad ka uued hirmud ja vajadused. Partner võib ilmuda, aga kui sisimas on tühjus, siis ei suuda ükski inimene seda täita – pigem tekib surve, et teine “peab” seda tegema. Edu võib saabuda, aga järgmisel hetkel kerkib juba uus latt, kuhu poole püüelda.

See ongi põhjus, miks õnne otsimine väljastpoolt tundub alati nagu miraaž kõrbes. Sa liigud, pingutad, jõuad justkui kohale… ja hetkel, kui käsi välja sirutad, kaob see. Alles jääb janu, uus soov, uus eesmärk.

Kui rahulolu sõltub kellestki teisest või millestki välisest, siis ta ei püsi. Ta on hapras tasakaalus, nagu liivakindlus, mis võib iga hetk variseda. Ja see toob kaasa pideva ärevuse – “mis siis, kui ma kaotan selle, mis mul on?”, “mis siis, kui mind ei armastata piisavalt?”, “mis siis, kui edu ei kordu enam?”

Tõde, mis sellest läbi kumab, on valus ja samas vabastav: õnne ei saa importida väljastpoolt. Ükski mees või naine ei saa kinkida sulle armastust, kui sa seda iseendas ei tunne. Ükski summa raha ei anna sulle küllust, kui see seisund ei ela su enda sees. Ükski tunnustus ei pane sind tundma väärtuslikuna, kui sa seda ise ei usu.

See ei tähenda, et raha, armastus või edu pole olulised. Need on osa inimkogemusest ja võivad olla imelised. Aga nad ei saa olla õnne allikas. Nad saavad olla vaid peegeldus sellest, mis sul juba sees olemas on. Kui sisemine alus on tühi, siis väljast saadud “kingitused” voolavad läbi nagu vesi sõelast. Kui sisemine alus on aga külluslik, siis välised asjad on vaid lisavärvid sellele, mis niigi särab.

Tõeline küllus ja sisemine allikas

Ühel hetkel saab selgeks, et väljastpoolt ei tule mitte kunagi seda, mida me sisimas otsime. Raha võib tuua mugavust, aga mitte sisemist rahu. Partner võib anda seltskonda, aga mitte armastuse tunnet, kui see ei ela juba meie enda südames. Edu võib pakkuda aplausi, aga mitte tõelist väärtustunnet.

Tõeline küllus ei alga sealt, kuhu me oleme harjunud vaatama. See algab seestpoolt. See on nagu allikas, mis on alati olemas, aga sageli maetud hirmude, kahtluste ja harjumuste alla. Kui selleni jõuda, siis tekib taipamine: kõik, mida otsisin, on mul juba olemas.

Küllus pole seisund, kus kõik välised soovid on täidetud. Küllus on kogemus, et juba praegu on kõik hästi. Et juba praegu on mul kõik, mida ma tegelikult vajan. See ei tähenda, et ei võiks soove olla või et ei võiks luua uusi kogemusi. See tähendab lihtsalt, et soov ei sünni enam puudusest, vaid küllusest. Mitte mõttest “ma ei ole veel tervik”, vaid tundest “ma olen tervik ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”

Kui olla hetkeks täiesti aus iseendaga, siis võib märgata, et suurimad rahuhetked on olnud alati lihtsad. Need pole olnud seotud sellega, mida saavutasin või keda enda kõrvale sain. Need hetked on tulnud vaikusest, looduses olemisest, lähedasest puudutusest või isegi lihtsalt sügavast hingetõmbest. Midagi nii lihtsat, aga samas nii täitvat.

See ongi märk sellest, et tõeline küllus ei sõltu välisest. Ta sõltub sellest, kui ühenduses olen iseendaga. Kui tunnen rõõmu ilma põhjuseta. Kui armastus voolab mitte kelleltki teiselt saaduna, vaid seestpoolt kiirgavana. Kui tunnen, et elu ise on kink, mida ei pea tõestama ega tingimusteta välja teenima.

Kui inimene jõuab sellesse kohta, muutub kõik. Raha ei kao, aga see pole enam õnne eeltingimus. Suhe võib tulla, aga see pole enam päästerõngas – see on jagamine. Edu võib saabuda, aga see on loomulik kõrvalnähtus, mitte hinge päästmise tee. Kõik, mis varem tundus hädavajalik, muutub lisaväärtuseks. Põhiallikas on juba avanenud.

Soovid, mis sünnivad sisemisest terviklikkusest

On suur vahe sellel, kas soov sünnib puudusest või terviklikkusest. Kui soov tuleb seestpoolt tühjusest, siis ta ei rahulda meid kunagi. Kui aga ta sünnib täiuslikkuse tundest, siis ta täitub loomulikult – ja mitte sellepärast, et peaks, vaid seepärast, et elu tahab end läbi meie väljendada.

Kui inimene tunneb end terviklikuna, siis soov ei ole enam pääsetee “halvast heasse”. Ta ei ole katse põgeneda üksindusest armastusse või vaesusest küllusesse. Ta on pigem loomulik väljendus sellest, mis juba niigi olemas.

Sellisel juhul ei mõtle enam: “kui ma saan selle, siis olen õnnelik.” Pigem tekib tunne: “ma olen juba õnnelik – ja sellest õnnest sünnib soov midagi jagada, luua, kogeda.”

Näiteks kui süda on täidetud armastusega, siis võib tekkida soov luua suhe. Mitte selleks, et keegi teeks õnnelikuks, vaid et jagada seda, mis juba üle voolab. Kui sisemine rahu on olemas, võib tekkida soov luua ettevõte või loominguline projekt. Mitte selleks, et lõpuks ometi saada väärtust, vaid et tuua olemasolev väärtus nähtavaks. Kui sees on küllus, siis raha ei tundu päästerõngasena – see on lihtsalt loomulik tulemus jagamisest ja voolamisest.

Sellised soovid täituvad sageli palju kergemalt. Mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsamad, vaid seepärast, et nende täitumine ei sõltu pingest ja sisemisest vastupanust. Nad on kooskõlas elu enda vooluga. Nad ei tekita pingutust, vaid liiguvad nagu jõgi, mis leiab alati tee merre.

Tegelikult võib öelda, et sellisel hetkel ei olegi enam vaja “soovida” klassikalises mõttes. Elu ise hakkab läbi sinu soovima. Sina oled lihtsalt kanal, läbi mille see avaldub. See ei ole enam “mina tahan” ja “mina vajan”, vaid pigem: “elu minu sees liigub ja loob, ja ma olen sellega kaasas.”

Sellest kohast sünnivad tõelised täitumised. Mitte unistused, mis jätavad tühjuse, vaid kogemused, mis toovad rahu ja rõõmu juba teekonna käigus.

Kuidas liikuda puudusest küllusesse

Esimene samm on alati ausus. See tähendab, et tuleb lakata endale valetama ja tunnistada, mis tegelikult sees toimub. Kui ütlen endale: “olen õnnelik,” aga tegelikult tunnen tühjust ja rahulolematust, siis see on lihtsalt maskeering. Ja mask ei vii mitte kunagi külluseni.

Seega tuleb esmalt peatuda ja öelda: “jah, ma tunnen praegu puudust. Jah, ma tunnen, et mind pole piisavalt armastatud. Jah, ma tunnen, et mu elu ei ole selline, nagu tahaksin.” See tunnistus ei tee olukorda hullemaks, vastupidi – ta vabastab. Sest alles siis, kui näen selgelt, kust alustan, saan hakata liikuma kuhugi mujal.

Järgmine samm on mõista, et puudus ei kao väljastpoolt midagi juurde lisades. Kui sisemus on tühi, siis ükski summa raha ega ükski suhe ei täida seda tühjust. Puudus saab kaduda ainult siis, kui kohtun temaga otse. Kui ma ei põgene, vaid küsin: miks ma usun, et mul pole piisavalt? miks ma tunnen, et ma pole armastatud? miks ma otsin seda väljaspool, mitte enda seest?

Need küsimused võivad olla valusad, aga just siin hakkabki tekkima nihe. Puuduse juur on alati seesmine veendumus – et ma pole piisav, et elu pole piisav, et midagi olulist on minust puudu. Kui seda uskumust märgata ja sellega ausalt silmitsi seista, hakkab ta tasapisi kaotama oma jõudu.

Ja siis tuleb kõige olulisem samm: tuua fookus sellele, mis juba on. Kui märkan, et tegelikult mul on juba palju – hingetõmme, tervis, loodus mu ümber, inimesed, kogemused, isegi väikesed rõõmud –, siis vaikselt nihkub tasakaal. Algab teekond tänulikkuse kaudu.

Tänulikkus ei ole lihtsalt ilus sõna, vaid reaalne seisundi muutus. Kui südames sünnib tänulikkus, siis puuduse asemele tekib täitumine. Mitte sellepärast, et välised tingimused järsku muutuksid, vaid sest ma märkan, et ma pole kunagi päriselt tühjuses. Elu on juba siin ja ta on alati kinkinud rohkem, kui oskan tähele panna.

Sellest seisundist saabki alguse küllus. Mitte tingimuslik küllus (“kui ma saan, siis olen rahul”), vaid loomulik küllus (“mul on juba kõik, ja seepärast voolab mu ellu veelgi rohkem”).

See liikumine on paradoksaalne: kui lõpetan võitlemise ja nõudmise, hakkavad asjad justkui iseenesest paika langema. Kui ma ei pea enam teisi oma päästjateks, tekivad tervemad suhted. Kui ma ei otsi raha meeleheitlikult, tuleb see loomulikumalt läbi minu andide. Kui ma ei püüa olla keegi teine, avastan, et väärtus on minus juba olemas.

Küllusesse liikumine algab seega mitte välise muutmisest, vaid sisemisest nihetest. See on teekond tagasi enda juurde.

Vastutuse võtmine: mina olen armastuse ja õnne allikas

Kui puuduse ja duaalsuse mehhanism kord juba nähtavaks saab, kerkib alati sama küsimus: kes siis vastutab minu õnne eest? Kas keegi teine peab mind armastama? Kas maailm peab mulle andma raha, edu või võimalusi? Või on kogu see allikas tegelikult minu enda sees?

Olen mõistnud, et kuni panen vastutuse kellelegi teisele, jään alati sõltuvaks. Kui ootan, et partner mind täielikult armastaks, jään pidevalt kontrollima, kas ta ikka teeb seda piisavalt. Kui loodan, et töö või karjäär annab mulle lõpuks väärtuse, jään alatasa kahtlema, kas ma üldse kõlbangi. Kui usun, et õnn sõltub välistest tingimustest, siis õnn muutub hapraks, sest need tingimused võivad iga hetk muutuda.

Tõeline vabanemine algab hetkest, kui tunnistan: mina ise olen armastuse, rõõmu ja õnne allikas. Mitte sellepärast, et ma peaksin iseendaga leppima või endale kuidagi “valetama”, vaid seepärast, et see on ainus püsiv tõde. Kui ma ei leia armastust enda seest, siis ei suuda ükski inimene seda mulle anda. Kui ma ei tunne rõõmu oma südames, siis ei paku ükski väline sündmus seda rohkem kui hetkeks.

See vastutuse võtmine võib alguses tunduda hirmutav. See tähendab, et ei saa enam teisi süüdistada – ei vanemaid, partnereid, ühiskonda ega olusid. Aga see on ühtlasi ka suurim kingitus, sest kui mina olen allikas, siis ei saa keegi seda minult ära võtta.

Armastuse allikaks olemine ei tähenda, et peaksin kogu aeg särama ja õnne etendama. Pigem vastupidi – see tähendab ausust ja haavatavust. Et ma tunnistan oma varjud, tunnistan oma hetki, kus mul on raske, ja samas meenutan endale, et ka seal, sügaval sees, voolab ikka sama eluenergia, mis on mu tegelik tugevus.

Kui võtan vastutuse, hakkab elu muutuma. Suhted muutuvad kergemaks, sest ei pea enam teiselt midagi “välja pressima”. Töö muutub vabamaks, sest ei otsi enam tõestust, vaid saan lihtsalt luua. Raha muutub loomulikuks kõrvalnähtuseks, mitte päästjaks. Ja õnn… õnn muutub seisundiks, mis pole enam tingimuslik.

Vastutuse võtmine tähendabki seda: lakkad ootamast, et elu sind päästaks. Saad aru, et päästja on kogu aeg olnud sinus endas.

Tõeline loovus ja elu vool: soovid, mis täituvad iseenesest

On üks hetk, kus soovid lakkavad olemast raskus. Nad ei ole enam “mul on vaja, muidu ma ei saa elada”, vaid pigem õrn kutse, mille elu ise sinu sisse asetab. See on hetk, kus tunned, et elu voolab sinust läbi ja sina lihtsalt voolad kaasa.

Kui sisemine allikas on avatud, siis ei pea enam pingutama, et iga soovi jõuga ellu viia. Tekib hoopis teistsugune tunne – justkui elu ise tahaks midagi kogeda sinu kaudu. Ja sinu roll on lubada, et see sünniks. Mitte suruda, mitte kontrollida, vaid märgata ja avada uks.

Olen märganud, et just need on hetked, kus kõik tuleb kergelt. Mõnikord on tunne, et isegi ei pea midagi “tegema” – õige inimene ilmub õigel ajal, õige võimalus langeb sülle, õige idee tuleb ise. See pole juhus ega maagia, vaid loomulik voolamine, mis algab seest. Kui sa ei loo enam puudusest, siis elu ei peagi sulle vastupanus peegelduma.

See on ka tõeline loovuse allikas. Loovus ei sünni survest ega hirmust. Loovus sünnib rõõmust ja ülejäägist. Kui sees on rahu ja rõõm, tahab see end väljendada – mõnikord maalides või kirjutades, mõnikord tööna, mõnikord suhetes või lihtsalt igapäevases hetkes. Ja kui see tuleb küllusest, siis ta tõesti täitub. Mitte seepärast, et peaks, vaid seepärast, et ei saa teisiti.

Sellised soovid ei ole kunagi seotud puuduse täitmisega. Nad on nagu seemned, mis tahavad idanduda. Kui neile ruumi anda, kasvavad nad iseenesest. Ja isegi kui nad ei kasva täpselt selliseks, nagu alguses arvasid, siis nende täitumine toob alati rahu ja rõõmu, sest nad on kooskõlas elu enda liikumisega.

Võib-olla just siin peitubki suurim paradoks: soovid täituvad siis, kui sa neid enam ei pea kinni hoidma. Kui nad pole enam sinu ellujäämise või õnne tingimus, vaid lihtsalt elu loomulik vool sinu sees.

Miks soovid täituvad ainult küllusest

Kui tagasi vaadata, siis tee tundub selge:

• Soov, mis sünnib puudusest, hoiab meid alati kinni duaalsuses. Seal on alati midagi puudu, alati midagi, mille poole püüelda, ja alati midagi, millest tahame põgeneda. Ja isegi kui see soov täitub, jääb hinge tühimik.
• Soov, mis sünnib küllusest, ei ole aga püüdlus põgeneda ega tõestada. Ta on loomulik väljendus sellest, mis juba on. Selline soov täitub sageli kergusega, sest ta on kooskõlas elu vooluga.

Buddha sõnad, et “soov on kannatus”, saavad siit uue valguse. Kannatus ei ole mitte igasuguses soovis, vaid ainult selles, mis on sündinud puudusest. See on soov, mis ütleb: “praegu ei piisa, ma vajan midagi muud.” Aga soov, mis sünnib sisemisest terviklikkusest, ei kanna kannatuse seemet. Ta kannab mängu, rõõmu, loovuse energiat.

Selleks, et selleni jõuda, ei ole vaja muuta kogu maailma. On vaja vaid pöörata pilk sissepoole. Lubada endal olla aus, näha oma varjusid, kohtuda oma puuduse tundega – ja siis avastada, et allikas on kogu aeg olemas olnud. Et armastus, rõõm ja küllus ei sõltu kellestki teisest ega millestki välisest, vaid sünnivad seestpoolt.

Kui see taipamine tekib, hakkab elu teistsuguseks muutuma. Suhted on vabad, sest nad ei ole enam päästerõngas, vaid jagamine. Töö ja loovus voolavad kergemalt, sest ei ole vaja pidevalt tõestada oma väärtust. Raha ja edu võivad tulla, aga nad ei ole enam õnne tingimus, vaid lihtsalt loomulik lisa.

Kõige sügavam sõnum on see: soovid täituvad ainult küllusest. Kui oled ühenduses oma sisemise allikaga, ei pea sa enam igatsema ega klammerduma. Elu ise hakkab sinu kaudu looma ja tooma just seda, mis on kooskõlas sinu tõelise olemusega.

Ja võib-olla polegi tähtsaim see, kas soov täitub või mitte. Olulisem on see, millisest kohast ta sünnib. Kui ta sünnib armastusest ja küllusest, siis oled juba täitunud – isegi enne, kui midagi välises maailmas muutub.

Kiired vastused

Kas soovid on alati kannatus?
Mitte tingimata. Kannatus tekib siis, kui soov sünnib puudusest ja tundest, et “praegu ei piisa”. Kui soov sünnib küllusest, siis ta ei too kaasa rahutust, vaid pigem rõõmu ja loovust.

Miks mu soovid ei täitu, isegi kui ma pingutan?
Sageli sellepärast, et soovi aluseks on sisemine vastupanu või tunne, et midagi on puudu. Sellisel juhul võimendame alateadlikult just seda, mida vältida tahame. Kui aga soov sünnib rahulolust, täitub ta loomulikumalt ja kergemini.

Kuidas eristada puudusest ja küllusest sündinud soovi?
Puudusest sündinud soov kõlab nii: “Kui ma saan selle, siis olen lõpuks õnnelik.” Küllusest sündinud soov aga nii: “Ma olen juba täidetud – ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”

Kas soovide täitumine tähendab, et ma ei pea enam midagi tegema?
Ei, aga tegevus ei sünni enam meeleheitest, vaid loomulikust voolust. Kui oled ühenduses sisemise küllusega, siis tegutsemine on kerge ja täis inspiratsiooni, mitte sund ja surve.

Kuidas alustada liikumist külluse suunas?
Esimene samm on ausus – tunnista endale, kus sa praegu oled ja mida tegelikult tunned. Sealt edasi hakka märkama, mis sul juba olemas on, ja luba tänulikkusel kasvada. Sellest sünnib uus seisund, kus soovid saavad hakata täituma loomulikul viisil.

• Üks samm veel – aga mis sind siiski tagasi hoiab?
• Sa oled looja ning seega programmi autor pole keegi muu kui sina ise
• Tarkuse lõks, et miks teadmised ei vii ärkamiseni
• Raskus ei tule väljast, vaid seest – vastutus kui värav
• Miks vanad teed enam ei tööta? Distsipliin, mitte rituaal
• Spontaansus vs süsteem – ainult isiklik kogemus loeb
• Üleminekute aeg ehk millal tekib see päris samm?
• Hirm, mida me ei tunnista endale kahe reaalsuse vahel kõlkudes
• Kõige suurem komistuskivi – identiteet ja selle lagunemine
• Otsus, mida keegi ei tee sinu eest – täielik kohalolu
• Tee sünnib astudes ning miks sa ei näe seda enne kui liigud
• Sinu enda kutse …

Üks samm veel – aga mis sind siiski tagasi hoiab?

Ma ei tea, kas sul on olnud kunagi sellist tunnet, et sa oled nagu lävepakul või millegi nähtamatu piiri äärel. Justkui kõik on valmis. Justkui kõik märgid näitavad, et nüüd… nüüd võiks minna ning ületada see pakk. Aga sa ei lähe. Jääd seisma. Mitte sellepärast, et sa ei tahaks, vaid justkui miski hoiab tagasi. Miski nähtamatu, seletamatu.

Miks nii paljud meist jõuavad oma teekonnal justkui ukse ette, aga ei astu sealt ukespakust edasi, vaid vaatavad üle läve, et mis seal uksetaga on. Me loeme, kuulame, mediteerime, analüüsime – ja ometi me ei ärka. Ometi ei lähe me päriselt läbi. Justkui oleksime selles nn “vaimse küpsemise” hallis tsoonis, kus kõik tundub juba tuttav, aga mitte veel … .

Võib-olla oled ka sina tundnud… seda kummalist seisundit, kus teadmine ei muutu enam liikumiseks. Sa tead, et vanaviisi enam ei saa – kõik sisemised kellad helisevad ning kõlisevad kui äratuskell enne kukke. Samas see uus, kuhu minna… see ei ilmu ega ilmuta end. Samuti mitte ükski õpetaja, mitte ükski koolitus ega tseremoonia ei suuda mind panna astuma edasi.

Kuid kas see on nende töö? See liikumise otsus peab sündima seestpoolt, mitte väljast. Samas – see pole tegelikult nii lihtne. Sest kui see samm oleks lihtne, siis oleksime me kõik juba ärganud, eks ole?

Ja see viis mind järgmise küsimuseni: miks me siis ikkagi ei lähe ning ei tee seda sammu? Miks me peatume kohe enne tegelikku sammu? Miks me otsime lõputult veel ühte raamatut, veel üht tehnikat, veel üht õpetust – lootuses, et äkki see seekord see aitab seda sammu teha? Äkki seekord juhtub “see”.

Aga midagi ei juhtu. Või kui juhtubki, siis see on taas mööduv hetk – mitte püsiv muutus.

Ja siis taipasin – võib-olla pole asi teadmises. Võib-olla pole asi valmisolekuski. Võib-olla on asi hoopis selles, et me ootame endiselt, et keegi teine mind üle viiks. Keegi, kes ütleks, et nüüd on aeg. Et tee on turvaline. Et sa ei kaota midagi. Et kõik on kontrolli all ning ma hoian sinu kätt – astu julgelt, toetan sind.

Aga tõde on tegelikult selles, et see samm tuleb teha just siis, kui kõik tundub vastupidine. Kui sa ei näe midagi. Kui sul pole midagi, millele toetuda. Kui ainus, mis sul on – oled sina ise. Mitte sina kui roll, mitte sina kui isiksus, vaid sina kui see, kes teab ilma teadmata.

Sellest äärest. Sellest kummalisest kohast, kus unenägu hakkab pragunema ja tegelik ärkamine koputab – ma tahangi rääkida. Mitte dramaatiliselt. Vaid vaikselt, vaevukuuldavalt – nagu sisemine hääl, mis küsib:

„Kas sa julged minna sinna, kus ei ole midagi peale sinu enda ja tõe – puhas Sina?“

Sa oled looja ning seega programmi autor pole keegi muu kui sina ise

See taipamine tabas mind ühel täiesti tavalisel hetkel. Ei olnud meditatsiooni, ei olnud kristallide keskel küünlavalgust, ei olnud isegi vaikust. Oli lihtsalt üks tavaline päev ja üks lihtne mõte, mis sadas mu sisse otsekui pikse löök:

„Aga kui see kõik – see elu, see maailm, see pidev sisemine otsing – on minu enda loodud?“

Ma ei mõtle seda poeetiliselt. Ma mõtlen täiesti sõna-sõnalt. Ma lõin selle. Mina. Sina. Meie ise. Mitte Jumal väljastpoolt. Mitte mingi müstiline süsteem, mis meid testib. Mitte isegi mingi pahatahtlik programm, mida keegi teine meile pähe pani. Me lõime iseenda reaalsuse. Kõige peenemate detailideni.

Ja sel hetkel… mul jäi see tunne. Nagu kogu süü ja samal ajal kogu vägi kukuks mulle sülle. Sest kui mina lõin selle, siis mitte keegi ei saa mind sellest ka „päästa“. Mitte keegi peale minu enda.

See kõlab ehk hirmutavalt, eks? Sest seni, kuni meil on keegi või miski, keda süüdistada – süsteem, ühiskond, vanemad, karma, reptiilid, salavalitsused –, seni on meil ka keegi, kelle peale näpuga näidata. Aga kui võtta see kõik maha? Kui vaadata tõtt ja öelda: „Mina lõin selle. Mina panin selle paika. Mina valisin selle tee.“

Siis kaovad kõik õigustused. Aga koos nendega tuleb midagi palju võimsamat – vabadus. Looja vabadus.

Võib-olla oled ka sina märganud, kuidas vaimne maailm on täis õpetusi, mis justkui annavad sulle tee. Räägitakse energiatest, programmide kustutamisest, kõrgemast teadvusest. Ja see kõik võib olla huvitav. Põnev. Lausa lummav.

Aga see on ikka veel mäng. See on programm, mille sees me lihtsalt vahetame tasandeid. Korraks tundub, et ärkame, aga tegelikult… lihtsalt vahetame unenäo tapeeti.

Mulle tundub, et tõeline ärkamine algab seal, kus me lõpetame otsimise ja alustame mäletamist. Mitte enam küsimus „Kuidas ma siit välja saan?“, vaid „Kuidas ma selle lõin – ja miks?“.

Sest looja ei tegutse valmis retsepti järgi. Looja ei käi kellegi jälgedes. Looja on see, kes teeb midagi sellist, mida pole varem tehtud. Ja see tähendab, et keegi ei saa sulle öelda, kuidas.

Või noh… saavad küll. Ja paljud on öelnud. Aga kui sa jääd kuulama vaid neid, siis elad sa ikkagi kellegi teise loos.

Ja see pole ärkamine. See on uinaku pikendus.

Tarkuse lõks, et miks teadmised ei vii ärkamiseni

Võib-olla oled sinagi märganud, kui kerge on vaimses maailmas ära eksida. Mitte sellepärast, et seal midagi valesti oleks – ei. Vaid just seetõttu, et see maailm on täis… teadmisi. Täis õpetusi, loenguid, rituaale, koolitusi, tseremooniaid, süsteeme ja meetodeid, mis kõik justkui lubavad: “Tule – ja sa ärkad.” “Tee see – ja sa vabaned.” “Osale siin – ja saad kontakti oma tõelise olemusega või kõrgema minaga.”

Ja alguses see kõik töötabki. Mingil tasandil. Sa tunned, kuidas avaneb midagi uut, sa muutud justkui kergemaks, tekib lootus ja ootus. Mõnikord isegi pisarad voolavad – ja hetkeks tundub, et sa jõudsid pärale ning saad öleda, et nüüd on see õige koht.

Aga siis… elu läheb edasi. Ja koos sellega tulevad tagasi ka vanad musterid. Sama sisemine segadus. Sama korduv „miks“. Sama tunne, et midagi jäi ikka veel puudu ja miks siiski ei muutu tegelikult midagi. Ja jälle me läheme edasi. Otsima. Lugema. Käima järgmises “guru&teadjamehe” ringis. Võib-olla natuke kõrgemal tasandil ning parem jutt, aga ikka sama ringmäng.

Ma hakkasin märkama – kuidas aastate jooksul kogunes mul teadmisi nii palju, et oleksin võinud ise seminare anda. Ma teadsin kõike. Teadsin, kuidas energia liigub. Teadsin, kuidas mõistus töötab. Teadsin, kuidas ego mängib. Teadsin isegi seda, et teadmine ei tähenda ärkamist… ja ometi ma ikka veel teadsin rohkem, kui elasin.

Ja see pani mind mõtlema: võib-olla kogu see tarkus – kõik need kogemused, tseremooniad, tehnikad – on lihtsalt uus osa programmist. Ilus, vaimne, kõrgete sõnadega, aga siiski… programm. Lihtsalt uus tuba samas majas.

Sest ärkamine ei juhtu läbi lugemise. See ei juhtu läbi võõra sõnumi või kellegi teise läbielatud kogemuse. See ei tule isegi siis, kui sa tead „õigeid asju“. See tuleb alles siis, kui sina ise lähed kogemusse. Otse. Ilma tõlketa. Ilma filtrita. Ilma kindlustundeta.

Võib-olla on see kõige raskem hetk – see, kui tuleb lahti lasta kõigist teadmistest, mis seni tundusid nii olulised. Mitte selleks, et need oleksid valed. Vaid selleks, et need pole enam elus.

Teadmised pole probleem. Aga nad muutuvad probleemiks siis, kui nad seisavad kogemuse ees. Kui nad annavad meile illusiooni liikumisest, kuigi tegelikult me lihtsalt… seisame paigal. Kõik teadmised maailmas ei vii meid ärkamiseni, kui me pole valmis astuma sinna, kus pole mitte midagi teada.

Sest tõeline ärkamine ei tunne sõnu.
Ta ei ole mõiste.
Ta on… elu.
Ja elu ei lase end seletada.
Seda saab ainult elada.

Raskus ei tule väljast, vaid seest: vastutus kui värav

Ma olen pikalt arvanud, et mind hoiab tagasi mingi väline jõud. Et maailm on keeruline, raskesti muudetav, täis takistusi ja nähtamatuid süsteeme, mis justkui ei lase mul edasi liikuda. Et „neil seal“ on kontroll. Et „programmid“ imevad energiat. Et keegi… või miski… takistab mind.

Aga mida rohkem ma vaatasin sissepoole, seda rohkem ma nägin midagi muud. Nägin, et tegelikult – kogu see keerukus, kogu see „pidur“ – ei tule mitte väljast. See tuleb seest. Minust endast. Ja see ei ole mingi patustamine ega süü. See on lihtsalt… loomulik. Inimlik.

Tuli aeg, kus ma pidin tunnistama: ma lihtsalt pole valmis võtma täielikku vastutust. Mitte ainult oma otsuste eest, vaid kõige eest. Oma maailmade, oma olukordade, oma programmide, isegi oma kannatuste eest. Mitte sellepärast, et ma oleks midagi valesti teinud, vaid just seetõttu, et olin see, kes lõi – alateadlikult, intuitiivselt, isegi mänguliselt – selle kõik.

See taipamine ei olnud kerge. Meile meeldib mõelda, et kui midagi on valesti, siis on süüdi midagi “seal väljas”. Süsteem. Teised inimesed. Võimustruktuurid. Vanad energiad. Aga kui ma ausalt endasse vaatasin, nägin, et see „väljas“ on tegelikult lihtsalt peegel. Peegel sellest, mida ma pole veel valmis endas nägema.

Ja just siin, selles üleminekus, peitub midagi tohutult tähendusrikast. Kui ma otsustan võtta tagasi vastutuse – mitte enesehävituslikus, süüdistavas võtmes, vaid loomulikult, kergelt – siis hakkab midagi nihkuma. Justkui mingi nähtamatu uks hakkaks avanema. Mitte välismaailmas. Minus endas.

Vastutus ei tähenda, et ma pean üksinda hakkama saama. See tähendab, et ma tunnistan: mina loon, mina vastan, mina juhin. Ja see äratab.

Sest seni, kuni ma usun, et keegi teine kontrollib mu saatust – olgu selleks siis süsteemid, energiaolendid, minevik või isegi „karma“ – seni ma olen ohver. Aga loojana ei saa ma olla ohver. Need kaks lihtsalt ei mahu samasse ruumi.

Ja ma hakkasin märkama, et kui ma tõesti, päriselt võtan vastutuse – ka kõige ebamugavama eest –, siis ei ole enam kedagi ega midagi, kellele midagi ette heita. Kaovad süüdistused, kaob ootus, et keegi tuleb ja päästab. Ja samal ajal… tuleb kergus. Tõeline, vaikne vabadus. Mitte selline, millele keegi luba annab, vaid selline, mis tuleb koos tõe äratundmisega: see kõik – on minu looming.

Kui sa selle endale tagasi annad, selle võtme, mille oled nii kaua teistele loovutanud – siis juhtub midagi. Sa enam ei oota. Sa enam ei süüdista. Sa lihtsalt oled… ja sellest saabki algus.

Miks vanad teed enam ei tööta? Distsipliin, mitte rituaal

Ühel hetkel hakkasin märkama midagi kummalist. Need samad tehnikad, mis kunagi tõid rahu… enam ei puudutanud mind. Need rituaalid, mis kord kandsid – enam ei avanenud. Meditatsioonid muutusid tühjaks. Loengud, mis varem tekitasid äratundmist, hakkasid korduma nagu katkine plaat.

Ja ma mõtlesin: kas ma olen kaotanud ühenduse? Kas ma olen langenud tagasi vanasse? Või… on hoopis midagi muutunud?

Tabasin end mõtisklemas, et äkki pole asi minus kui ekslejas, vaid minus kui küpsenud inimeses. Võib-olla lihtsalt… need vanad teed ei tööta enam, sest nad ongi tehtud teise teadlikkuse jaoks. Selle aja jaoks, kui veel otsisime midagi väljaspool. Kui me veel uskusime, et keegi teine teab paremini.

Aga ühel hetkel ei kanna need enam. Need ei kuku kokku, sest nad oleks valed – vaid sest nad on täidetud. Lõpetatud. Oma töö ära teinud.

Ja just seal tekib küsimus: kui enam ei toimi, mida siis teha?

Ja vastus tuli ootamatult lihtne – olla ausalt kohal. Mitte trikitada uue tseremooniaga, mitte koguda veel teadmisi. Mitte otsida järjekordset „võtit“. Vaid pöörduda otse enda poole, ilma filtrita. Ilma turvavõrguta.

Ja see pole kerge.

Sest lihtsus nõuab küpsust. See nõuab distsipliini. Mitte välise vormi järgimist, vaid sisemist ausust – kas see, mida ma teen, on elus? Kas see tõesti ühendab mind? Või lihtsalt tuimestab mind vaimsel moel?

Rituaal ilma kohaloluta muutub kergesti sisutuks. Spirituaalsus ilma aususeta muutub programmiks. Ja meie, kes oleme juba kogenud, peame endalt küsima: kas ma teen seda, sest see tõesti kutsub mind? Või sest ma loodan, et see päästab mind veel korra?

Kui aus vastus on, et see enam ei kanna – siis tuleb minna sügavamale. Tähendab – lahti lasta. Isegi neist asjadest, mis kunagi olid pühad.

Sest ärkamine ei käi mööda kellegi teise rada. Ta ei tunne vanu skeeme ega tehnikaid. Ta ootab, et sina oleksid nii kohal, et ei jääks midagi varjata. Mitte midagi õigustada. Ainult sina. Paljas, toores, ehedalt olemas.

See pole enesepiitsutamine. See on selgus. Ja distsipliin ei tähenda survet, vaid järjekindlat otsust mitte enam eksida ära vormi. Mitte lasta oma kohalolul hajuda lihtsalt selleks, et „midagi teha“.

Tuleb hetk, kus kõik välised instrumendid jäävad vaikseks. Ja see pole kaotus – see on kutse.

Kutsekohale.

Sest kõik, mis päriselt kannab, tuleb seest. Ja see… on ärkamise algus.

Spontaansus vs süsteem: ainult isiklik kogemus loeb

Üha sagedamini jõuan selle mõtteni, et kõik, mis on raam, hakkab lõpuks piirama. Isegi siis, kui see raam on alguses olnud abiks. Isegi siis, kui see süsteem, tehnika või õpetus on kunagi äratanud. Kui ma jään sellesse liiga kauaks… see muutub uueks vanglaks. Vaimsemaks, pehmemaks, aga ikkagi – kinniseks.

Ja siin tuleb mängu see, mida ma nimetan vahetuks kogemuseks. See hetk, kus ma ei tugine enam sellele, mida keegi teine on öelnud. Mitte isegi sellele, mida ma ise eile tundsin. Vaid ainult sellele, mis minus praegu tõeliselt elab.

Sest kõik muu – kogu teadmine, kogu praktika, kogu väljast saadud info – see on juba kellegi teise kogemus. Ja see võib olla ilus, sügav, inspireeriv. Aga mitte minu. Mitte praegu. Mitte siin.

See taipamine oli vabanemine. Aga samal ajal ka šokk. Sest sel hetkel kadusid kõik kindlad vastused. Ei olnud enam kedagi, kellelt küsida. Ei olnud enam kindlaid samme, mida järgida. Iga kord tuli kuulata uuesti. Iga päev oli nagu puhas leht. Ja see ehmatas.

Aga just seal, selles hirmus, hakkas midagi tõelist sündima. Midagi elusat. Midagi, mis ei olnud kellegi teise tarkus ega laenatud praktika. See olin mina, vahetult kogemas oma teed. Ja see tee… ei olnudki tee. See oli samm-sammult sündiv, elus, liikumises – just nagu elu ise.

Ma taipasin, et kui ma astun sammu ja mul pole aimugi, kuhu see viib – aga ma teen selle sammu nii kohalolevalt, nii ausalt, et ma olen täielikult kohal –, siis see ongi see, mida otsisin kogu aeg. Mitte teadmine. Mitte eesmärk. Vaid see elus, ärgas kohalolu ise.

See pole süsteem. See pole isegi „tee“. See on vool, mis sünnib iga kord, kui ma otsustan mitte toetuda minevikule. Iga kord, kui ma ei jää seisma hirmu tõttu. Iga kord, kui ma ei otsi garantiid – vaid usaldan, et see samm viib mind kuhugi, mida ma veel ei tunne, aga mille sees ma olen tõene.

Ja kui sa oled tundnud seda sisemist kutset, aga ootad veel, et keegi kinnitaks, et „jah, sa liigud õigesti“, siis… ma tean seda tunnet. Aga ma tean ka seda: ainus kinnitus, mis loeb, tuleb seest. Ja see tuleb alles siis, kui oled astunud.

Sa ei saa teada enne. Sa ei näe teed enne. Aga kui sa astud – tee sünnib. Täpselt su jalge alla. Otse sealt, kus varem oli tühjus.

Üleminekute aeg: millal tekib see päris samm?

Vahel ma mõtlen, et meie sees on nagu salajane uksepiit. Nagu nähtamatu joon, mille juurde me tuleme ikka ja jälle. Me seisame seal – silmad lahti, süda lahti – aga jalg ei liigu. Mitte seetõttu, et me ei taha, vaid justkui keegi seespool veel hoiab. Veel ei lase.

Ja see ongi see koht, millest ma tahan rääkida – ülemineku piir, kus kõik tundub valmis, aga liikumist veel ei toimu.

Ma olen tundnud seda ise nii selgelt. See pole teadmatus. See pole isegi hirm. See on… kummaline seisund, kus oled justkui valmis, aga ei astu. Ja siis hakkad end seest sööma: miks ma ei liigu? Mida ma veel ei tea? Mida ma veel ei tee õigesti?

Ja siis tulevad lood – et keegi hoiab mind kinni. Et energiad on tihedad. Et mul pole piisavalt tuge. Et planeet pole veel valmis. Et inimesed mu ümber on liiga „unes“.

Aga kui ma päriselt ausalt sisse vaatan… siis seal ei ole tegelikult takistust. Seal on hoopis midagi muud: sügav sisemine harjumus oodata, et keegi lubab. Et keegi kinnitab. Et see samm oleks turvaline, et midagi olulist ei kaoks.

Aga päris samm sünnibki ainult siis, kui see on ebaturvaline. Kui ma ei tea, kuhu see viib. Kui mul pole enam millegi külge klammerduda. Kui ma ei saa enam hoida kinni isegi mitte sellest, kes ma uskusin end olevat.

Ja just see muudab selle hetke nii intiimseks. Nii vaikseks. Sest keegi teine ei näe seda. Keegi teine ei saa isegi aru, milline sõda on su sees – kui sa seisad ukselävel, valmis minema, aga jalg väriseb. Mitte kehast, vaid identiteedist.

See hetk pole mingi suur dramaatiline murdumine. Sageli see on lihtsalt üks vaikne hingetõmme. Ja siis – samm. Lihtsalt… sa lähed.

Sa ei tea, kas see töötab. Sa ei tea, mis juhtub. Aga sa ei saa enam tagasi. Iga kord, kui sa proovid tagasi oma vana turvakoopasse ronida, hakkab seal sees kitsas. Ei mahu enam. Miski ei sobi. Sa saad füüsiliselt tunda, et see vana ruum enam ei kanna.

Ja see on märk. Selgem kui ükskõik milline inglite sõnum või astroloogiline nihe.

See on märk, et on aeg astuda.

Mitte sellepärast, et oled valmis. Vaid sellepärast, et vanaviisi lihtsalt enam ei saa. Ja just seal, selle vaikse, vahel valuliku eitushetke kaudu, sünnib uus jah.

Sest kui sa astud… maailm vastab. Mitte kohe. Mitte alati nähtavalt. Aga midagi nihkub. Ja sa tunned seda. Kogu su keha tunneb seda. See pole enam otsing. See on liikumine. Mitte peas, vaid olemises.

Ja võib-olla see samm ei ole midagi suurt. Võib-olla see on lihtsalt üks aus otsus. Üks lõplik lahtilaskmine. Üks telefonikõne, mida sa ei tee. Üks muster, millest sa enam ei haara. Üks „ei“, mida sa ütled lõpuks enda nimel.

Aga selles on jõud. Selles on vabanemine.

Päris samm ei tule siis, kui kõik on selge. Ta tuleb siis, kui sa julged astuda sinna, kus ei ole enam midagi peale sinu enda tõe.

Hirm, mida me ei tunnista: kahe reaalsuse vahel kõlkudes

On üks eriline seisund, mida ma tunnen ära nii endas kui teistes – see on see kummaline vahepealne ruum. Mitte enam täielikult unes, aga veel mitte ka päriselt ärkvel. Sa näed läbi vanadest mustritest, tajud, kuidas süsteemid ei kanna, ja mõistad, et kõik, mida otsid, tuleb lõpuks ainult seest.

Aga sa ei liigu. Sa jääd nagu pidama. Justkui jalad on veel vanas maailmas, aga süda kutsub juba kuhugi mujale. Ja see pingestatus – see kõikumine kahe reaalsuse vahel – võib olla lausa talumatu.

Väliselt võib kõik tunduda justkui okei. Sa isegi räägid ärkamisest, tunned ära illusioone, tead, mis on „programm“. Aga sisimas… sa ikka veel püüad hoida kahte maailma korraga koos. Tahaks ärgata – aga tahaks ka mitte midagi kaotada. Tahaks vabadust – aga salaja hoiad veel kinni turvatundest, rollidest, identiteedist. Endast – sellisena, nagu sa olid.

Ja seal… seal elab peidetud hirm. Mitte hirm pimeduse ees, vaid hirm selle ees, et valgus teeb kõik teistsuguseks. Et ärkamine pole mitte lisa, vaid äravõtmine. Et midagi, mida sa armastasid oma vanas maailmas – võib-olla ei tulegi kaasa.

See hirm on nii peen, et me ei julge isegi tunnistada, et ta on seal. Me räägime, et meid hoiavad kinni välised energiad, et pole veel õige aeg. Et „ma veel integreerin“. Aga tegelikult… me kardame. Kardame minna. Kardame kaotada. Kardame, et kui me päriselt laseme lahti, ei jäägi meist midagi järele.

Tabasin end mõtlemas, et äkki see ongi peamine põhjus, miks nii paljud meist jäävad seisma vahetult enne ärkamist. Mitte teadmatus. Mitte vähene tahe. Vaid see peidetud hirm, et kogu vana mina kaob – koos oma lugudega, koos oma saavutustega, koos oma väikeste mugavustega.

Ja see on tõsi. Ta kaobki. Aga alles jääb midagi palju suuremat. Midagi palju ehedamat. Midagi, mis ei sõltu sellest, mida teised sinust arvavad. Midagi, mis ei vaja kinnitust. Midagi, mis ei kao, kui kõik väline kaoks.

Aga selle kogemiseks… tuleb minna läbi. Mitte üle. Mitte mööda. Läbi.

See ongi ärkamise hind. Mitte valu, vaid ausus. Mitte trauma, vaid selgus. Mitte ohverdus, vaid vabanemine kõigest, mis sa polnud kunagi päriselt.

Ja võib-olla sa tunned praegu, et just see koht – see kahe maailma vaheline pinge – on sind kinni hoidmas. Siis tea: see on üleminek. See ei jää kestma. Aga sa pead andma märku, et oled valmis. Mitte välismaailmale. Endale.

Just siis… kui sa enam ei püüa olla „üks jalg siin, teine seal“, vaid lihtsalt ütled: jah, ma lähen – ükskõik, kuhu see viib –, hakkab kõik muutuma.

See pole hirmu kadumine. See on samm hirmuga koos.

Kõige suurem komistuskivi – identiteet ja selle lagunemine

Mingil hetkel taipasin: kõige tugevam ahel ei ole süsteem. Ei ole harjumus. Isegi mitte hirm. Kõige tugevam ahel on see, mida ma arvan end olevat. Minu identiteet.

See, mida ma pean „minuks“.

See on nii osavalt ehitatud, et ma ei märka, kuidas ma kogu aeg selle kaudu tajun maailma. Ma ei näe elu, ma näen oma rolli elus. Oma ajalugu. Oma harjumusi. Oma lugu. Oma “mina”-t, kes on kogunud teadmisi, saanud haavu, jõudnud mingisse punkti ja nüüd justkui „areneb“.

Aga ärkamine ei hooli sellest loost.

Ärkamine ei toimu selles, kes ma arvan end olevat. See ei juhtu isiksusega. Ei vanusega. Ei elulooga. Mitte millegi sellisega, mida ma olen seni hoidnud kui “oma tõde”. Ja just see… on ehmatav.

Sest see tähendab, et ma ei saa ärgata ja jääda samaks.

Ma ei saa ärgata ja samal ajal hoida kinni sellest, mida ma olen harjunud endaks pidama. Ma ei saa ärgata ja ikka veel kanda neid sildikesi, mida elu mulle on riputanud – olgu need siis ohvri omad või kangelase omad. Tarkuse omad või läbikukkumise omad.

Sest ärkamine tuleb sinna, kus pole midagi alles. Ainult tühi ruum, mille sees saab sündida midagi tõelist.

Aga selle ruumi juurde jõudmine… nõuab lagunemist. Päriselt. Mitte sümboolselt. Mitte kujundina. Vaid nii, et su senine identiteet hakkab murenema. Kõik, millele sa oled toetunud, hakkab libisema alt. Sa ei tea enam, kes sa oled. Mis su eesmärk on. Mida sa teed. Isegi see, mis kunagi pakkus tähendust – muutub tummaks.

Ja see võib tunduda nagu surm.

Aga see ei ole surm sinule. See on surm sellele „sinale“, kes oli vaid kihistus. Kaitsekiht. Väike mina, kes püüdis navigeerida programmis, mõeldes, et see on kogu elu.

Ja kui sa lubad sellel laguneda, kui sa ei peatu keset seda sisemist kokkukukkumist, vaid hingad sügavamalt sisse ja jääd… siis hakkab midagi muud ilmuma.

Mitte uus identiteet. Mitte uus roll. Vaid vaikus. Tühjus. Vabadus. Midagi, mida ei saagi defineerida – sest niipea kui sa üritad seda sõnastada, sa juba liigud tagasi isiksusesse.

See ei tähenda, et sa kaotaksid iseenda. See tähendab, et sa lõpuks saad hakata elama päriselt iseendana. Ilma siltideta. Ilma piiranguteta. Ilma vajaduseta kellelegi midagi tõestada.

Aga selleks tuleb julgeda minna läbi lagunemise.

Sest kõige suurem komistuskivi pole kunagi olnud su hirmud. See on olnud usk sellesse, kes sa arvad end olevat.

Kui see usk hakkab murenema, siis ära peata seda. See ei ole lõpp. See on algus.

Otsus, mida keegi ei tee sinu eest: täielik kohalolu

Ühel hetkel taipad, et keegi ei tule. Mitte selles mõttes, et sa oled üksi. Vaid selles mõttes, et mitte keegi ei saa sinu eest seda sammu teha.

Ja see taipamine on vabanemine.

Olen aastaid vaadanud, kuulanud, otsinud. Küll erinevate õpetuste seest, küll suunajatelt, kellel tundus olevat rohkem selgust kui minul. Ja jah – nad olid tihti täpsed, mõnikord lausa imelised. Aga lõpuks jõudis minuni see… vaikselt, sügavalt, isegi hellalt: see otsus ei sünni väljaspool mind.

Keegi ei saa mind äratada. Keegi ei saa öelda, millal ma valmis olen. Keegi ei saa viia mind üle selle piiri. Kõik, mida nad saavad teha – on osutada. Anda vihjeid. Võib-olla isegi puudutada mingit sügavamat kihti minus. Aga astuma pean ma ise.

Ja mitte lihtsalt otsustama, et „nüüd ma ärkan“. Vaid valima iga päev, igal hetkel, olla täielikult kohal. Täielikult siin. Ilma kõrvalpõigeteta. Ilma pehmendusteta. Ilma tagauksedeta, mille kaudu saaks vajadusel põgeneda, kui läheb liiga intensiivseks.

Täielik kohalolu tähendab seda, et sa lõpetad ootamise. Sa ei küsi enam, millal hakkab „päris elu“. Sa ei sea tingimusi. Sa ei ütle enam: „Kui mul oleks rohkem aega, kui ma poleks väsinud, kui mu elu oleks rohkem joones, siis ma astuksin.“

Sa astud. Vaatamata kõigele. Koos väsimusega. Koos kahtlustega. Koos igatsusega, mis pole veel saanud vastust.

Ma hakkasin märkama, et kõik muutub selgemaks just siis, kui ma lõpetan „valmistumise“. Kui ma ei küsi enam: „Kas ma olen piisavalt valmis? Kas nüüd on õige hetk?“ – vaid lihtsalt ütlen endale: nüüd. Praegu.

See on otsus. Mitte tunne. Mitte intuitsioon. Mitte „universumi märk“. See on valik. Ja see ei pea olema dramaatiline. Ta võib olla vaevumärgatav. Üks vaikne sisemine jah, mille sees pole midagi muud peale aususe.

Ja kui see jah on antud, siis liigub midagi. Mitte tingimata väliselt. Aga seesmiselt. Nagu oleks midagi ümber lülitatud. Nagu oleks kogu elu jäänud ootama just seda hetke – kui sina ütled: “Ma ei jookse enam ringi. Ma olen siin. Ja ma astun.”

See ongi kohalolu. Mitte hingamistehnika, mitte vaikne tuba, vaid elav kohalolu kõiges. Isegi kahtluses. Isegi väsimuses. Isegi siis, kui sa ei tea, kuhu sa lähed.

Sest ärkamine ei oota sind kuskil tulevikus. See on siin. Ja ta ootab, et sina ei ootaks enam iseennast.

Tee sünnib astudes: miks sa ei näe seda enne kui liigud

Üks asi, mida meile harva öeldakse, on see, et päris tee ei ole kunagi ette näha. Seda ei saa planeerida. Seda ei saa ette kirjutada. Ja just see teebki selle nii hirmutavaks. Aga ka nii tõeliseks.

Me oleme harjunud teadma, mis juhtub järgmise nurga taga. Harjunud selgitustega, kinnitustega, struktuuridega. Isegi vaimsel teel kipume küsima: „Mis on järgmine samm? Milline on järgmine tase?“ Me tahame näha kaarti enne, kui hakkame liikuma.

Aga ärkamine ei tule kaardiga.

Ma mäletan, kui esimest korda sain aru, et ma ei saa edasi liikuda enne, kui ma päriselt – täiesti teadmatult – astun. Mitte siis, kui ma tunnen end valmis olevat. Mitte siis, kui kõik tundub paigas. Vaid siis, kui mul ei ole midagi peale usalduse. Mitte pimesi usalduse, vaid sügava, kõikehõlmava sisemise „jah“-i, mis ütleb: ma astun isegi siis, kui ma ei tea, kas maa ilmub mu jala alla.

Ja siis see juhtus. Jalge all tekkis tee.

Mitte kõik korraga. Mitte kirkas valguses. Vaid nagu samm-sammuline mäletamine. Nii, et iga kord, kui ma liigun, ilmub uus osa. Nagu oleks mu liikumine ise see, mis kutsub tee esile. Nagu ma ei kõnniks mööda rada, vaid looksin seda iga sammuga ise. Reaalselt.

See on elu, mis sünnib elamise kaudu. Mitte teadmise kaudu.

Ja siin on kõige suurem paradoks: enne kui sa astud, ei saa sa teada, kuhu sa liigud. Aga kui sa ei astu, ei näe sa kunagi, et tee oli kogu aeg olemas – sinus endas.

Tee ei ilmne ootajale. Tee ilmub loojale. Ja sa ei pea isegi aru saama, kuidas. Sa ei pea teadma, kas see viib sind „kohale“. Sest kohalejõudmine ei ole sihtpunkt. See on seisund. Ja see seisund sünnib ainult liikumises.

Isegi kui esimene samm tundub tühjusesse. Isegi kui kõik sinus karjub: „Aga mis siis, kui ei kanna?“ – siis tea, et ainus asi, mis sind hoiab paigal, on usk, et enne peab olema garantii.

Aga ei pea.

Elu ei tule koos garantiiga. Ärkamine ei tule koos kaardiga. Nad tulevad siis, kui sina lähed. Kui sina liigud. Kui sina ütled: “Ma ei oota enam, et maailm tõestaks midagi. Ma liigun, sest ma ei saa teisiti.”

Ja usu mind – iga samm, mis sünnib sellest kohast, kannab sind sügavamale kui ükski õpetus, ükski väline tee. Sest see tee… on ainult sinu. Sündinud ainult sinu jalge all. Ja iga kord, kui sa liigud, sa mitte ainult ei astu – sa lood. Sa mäletad. Sa tuled tagasi koju.

Aga sa ei näe seda enne. Mitte kunagi enne.

Ainult siis, kui astud.

Lõpetuseks: su enda kutse – ja selle vastu mitte minna ei saa

On hetki, mil kõik vaikib. Ei ole enam uusi mõtteid, ei ole vajadust rohkem analüüsida. Kõik, mida pidi ütlema – on öeldud. Kõik, mida sai mõista – on mõistetud. Ja ometi… miski sinus veel hingab sügavamalt.

See pole enam küsimus. See pole isegi otsing. See on kutse. Mitte väline hääl, vaid seesmine pehme, kuid selge impulss, mis ütleb: liigu. Mitte homme. Mitte siis, kui julged. Vaid nüüd.

Ma tean, kui võimas see kutse on. Ja kui lihtsalt me proovime seda veel summutada – läbi tegevuste, läbi mõistmise, isegi läbi spirituaalsuse enda. Sest see kutse ei anna midagi, mida sa saaksid endale „kaasa võtta“. Ta ei paku kingitust, mida saaks hoida riiulil. Ta tahab ainult üht: et sa vastaksid.

Ja sa tead, et kui sa sellele vastad, siis pole enam tagasiteed. Mitte et see tee oleks „raske“, vaid et ta muudab sind. Ta viib su sinna, kus kõik üleliigne langeb ära. Kus sa ei saa enam peituda selle taha, mida sa kunagi olid. Kus kõik, mida sa uskusid olevat “kindel”, saab asendatud… päris olemisega.

Võib-olla oled sa praegu just seal piiril. Võib-olla sa juba tunned, et ei saa enam „teha nägu“, et sa ei tea. Et sa ei kuule. Et sa ei tunne. Võib-olla oled sa juba nii lähedal, et see vaikne sisemine kutse kõlab sinus tugevamalt kui ükskõik milline väline hääl.

Ja kui see on nii – siis tea: see ei kao. Sa ei saa seda maha suruda. Võib-olla sa veel lükkad edasi, viivitad, otsid „õigemat hetke“. Aga see kutse… see jääb. Ta jääb sind hoidma. Mitte karistavalt. Mitte survestavalt. Vaid nagu elu ise, mis ütleb: sa oled valmis. ammu juba.

Sest see, mis kutsub, oled sina ise. Mitte mingi kõrgem „sina“, kes on veel kättesaamatu, vaid just see sügavaim ja ehedaim sina, kes on kogu aeg oodanud, et sa lõpetaksid peitmise. Et sa lõpetaksid kompromissid. Et sa lõpetaksid selle topeltmängu: üks jalg ärkamises, teine jalg vanas turvatsoonis.

Sa ei pea enam ootama. Elu ei nõua sinult täiuslikkust. Ta nõuab ainult ausust. Seda ühte ja ainsat jah, mida ainult sina saad anda. Mitte maailmale. Mitte teistele. Endale.

Ja kui sa selle annad… siis toimub see, mida ei saa kirjeldada.

See pole lõpp. See pole isegi algus. See on kohtumine iseendaga.

Sellest kohast saab alguse uus tee. Ja ei, sa ei tea veel, milline see tee on. Aga sa ei peagi teadma. Sa lihtsalt tead, et tagasi enam ei saa. Sest kui sa juba kuulad, siis sa oled juba liikumas.

Ja kui sa oled liikumas, siis tead – see ongi su tõeline kutse. Ja selle vastu mitte minna… pole enam võimalik.

Vastuseid

Mis on ärkamine?
Ärkamine on sisemine seisund, kus inimene lakkab samastumast oma seniste uskumuste, identiteedi ja harjumuslike mõttemustritega. See ei ole intellektuaalne taipamine ega teadmiste kogumine, vaid otsene kogemus iseendast väljaspool programmi, mida oleme seni pidanud reaalsuseks.

Kas ärkamine on seotud mingi kindla religiooni või õpetusega?
Ei. Ärkamine ei kuulu ühegi usu, õpetuse ega süsteemi alla. Tegelikult toimub tõeline ärkamine just siis, kui inimene lakkab järgimast väliseid õpetusi kui tõde ja hakkab toetuma ainult oma otsesele kogemusele. Kõik õpetused võivad olla abiks, aga mitte eesmärk.

Kuidas ma tean, et olen valmis ärkamiseks?
Kui sa tunned, et vanaviisi enam ei saa, kui otsing on muutunud väsitavaks ja ükski väline tee ei kanna sind enam – siis oled valmis. Ärkamine ei nõua valmisolekut teadmiste mõttes, vaid küpsust aususeks ja täielikku kohalolu.

Miks ma tunnen, et jään seisma, kuigi olen kaua otsinud?
Sest sa oled jõudnud piirile, kus ei kanna enam õppimine ega teadmiste kogumine. Edasi saab minna ainult läbi päris, vahetu, sisemise liikumise – ilma kindlustundeta, ilma plaanita. See on samm, mida ei saa kellegi teise järgi teha.

Kas ärkamine tähendab, et ma pean muutuma kellekski teiseks?
Ei. Vastupidi – see tähendab loobumist kõigest, mida sa ei ole kunagi päriselt olnud. Ärkamine ei lisa midagi – see võtab ära vale. Ja alles jääb see, mis on ehtne. See, kes sa oled ilma siltideta, ilma hirmudeta, ilma vajaduseta tõestada.

Kas see teekond võib olla hirmutav?
Jah, võib. Eriti siis, kui hakkab lagunema su identiteet – see, millele oled senini toetunud. Aga see hirm ei tähenda, et midagi on valesti. See tähendab, et sa oled liikumas. Ja sellest läbi minnes avardub midagi palju suuremat kui ükski hirm kunagi suudab varjutada.

Mida tähendab “programm” selle artikli kontekstis?
Programm on meie enda loodud uskumuste, mustrite ja identiteedikihistuste kogum, mis loob illusiooni püsivast, juhitavast reaalsusest. See pole „väljast“ paigaldatud vangla, vaid sisemine süsteem, mille oleme loonud, et kogeda ennast piiratud viisil.

Kas ärkamine on lõpp?
Ei. See on algus. Aga mitte uue informatsiooni, vaid uue elamise viisi algus. Kohalolu, otsekogemise ja sisemise tõe järgi elamise algus. Tee ei lõpe, vaid sünnib iga päev uuesti, sinu sammude all.

• Eneseotsingud ja vaimne kasv tänapäeva maailmas
• Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks võiks olla ettevaatlik või ette vaatev.
• Võõraste kodeeringute kasutamine
• Välistest allikatest energia ammutamine
• Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid
• Oootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine
• Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end
• Turvalised meditatsioonipraktikad: mida kasutada ja kuidas
• Tõelise vaimse arengu tee

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kui tohutu hulk inimesi otsib tänapäeval midagi… sügavamat. Midagi, mis annaks elule tähenduse. Midagi, mis aitaks lõpuks tunda rahu enda sees. Ja see ei ole ainult minu ümber – see on nähtav kõikjal. YouTube’is, sotsiaalmeedias, vestlustes, meditatsioonitundides, retriitidel. Kõik räägivad vaimsest kasvust, ärkamisest, sisemisest tasakaalust.

Ja tegelikult ma saan sellest täiesti aru. Sest maailm, milles me elame, on lärmakas. Meile räägitakse pidevalt, kuidas me peaksime elama, välja nägema, tundma. Aga me ei kuule eriti tihti, kuidas päriselt ennast kuulata. Kuidas aru saada, mida me vajame siis, kui kõik muu on vait.

Tänapäeval ei ole see eneseotsing enam mingi nišiteema. See on osa paljude inimeste elust. Kes on läbipõlenud, kes lihtsalt tüdinud, kes tunneb, et elu jookseb mööda ja miski ei haaku. Ja siis me hakkame otsima. Lugema. Kuulama. Katsetama. Ja sageli satume just esoteerikasse – sellepärast, et seal lubatakse palju. Lubatakse valgust, tervenemist, sisemist jõudu. Mõni õpetus tundub peaaegu maagiline: “Tee seda praktikat – ja kõik muutub.”

Ma olen ka ise seal olnud. Otsinud. Katsetanud. Proovinud erinevaid tehnikaid. Mõnda aega tundus, et need tõesti aitavad. Rahustavad. Toovad kergendust. Aga üsna pea hakkasin ma märkama midagi, mis ei tundunud enam päris õige. Mõni praktika jättis väsinuma kui enne. Mõni tegi mind lausa ärevaks. Mõnest hakkasin kahtlasel moel sõltuma. Ja siis ma hakkasin päriselt uurima: mis siin toimub? Kes neid praktikaid loob? Millele nad tegelikult suunavad?

Selles loos, mida ma nüüd jagan, ei ole mul eesmärk kedagi hirmutada. Aga mul on vastutus. Vastutus jagada seda, mida ma ise kogenud olen ja mida teised mulle rääkinud on. Ma ei väida, et kogu vaimne maailm on ohtlik – kaugel sellest. Aga ma tean, et seal on väga palju, mis võib teha rohkem kahju kui kasu, kui me ei oska küsida õigeid küsimusi. Kui me ei tea, kuhu me end suuname ja kellega me ennast ühendame.

Selle artikli eesmärk on anda sulle teadlikkust. Mitte reegleid, vaid tööriistu. Et sa oskaksid näha, mis on päriselt sinu tee – ja mis mitte. Et sa tunneksid ära punased lipud, enne kui on liiga hilja. Ja et sa leiaksid just need turvalised, päriselt kasulikud praktikad, mis toetavad sind ja sinu hingetööd.

Sest vaimne tee – see ei ole pealiskaudne enesetäiendamine. See on sügav, vaikne, vahel valus, aga aus kohtumine iseendaga. Ja see väärib, et me oleksime sellel teel ärkvel.

Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks olla ettevaatlik või ette vaatev

Meditatsioonist räägitakse täna kui imeravimist – aitab ärevuse vastu, aitab keskenduda, aitab leida sisemist rahu. Ja tõepoolest, paljudel juhtudel see nii ka on. Aga mida räägitakse harvem, on see, et kõik meditatsioonid ei ole ohutud. Eriti need, mis tulevad “valmis kujul”, kellegi teise looduna, kellegi teise häälega, kellegi teise kavatsusega.

Viimasel ajal on mulle tulnud väga palju küsimusi just meditatsioonide kohta. Mis on ohutu, mis mitte? Kuidas aru saada, kas mingi praktika aitab või kahjustab? Ja ma pean ausalt ütlema – see ei ole sugugi lihtne. Sest palju, mis tundub pealtnäha ilus ja kerge, peidab endas hoopis teistsugust energiat.

Ma olen aastate jooksul väga palju näinud ja kuulnud lugusid inimestelt, kes alustasid täiesti süütult – panid lihtsalt YouTube’is mingi meditatsiooni käima. Või osalesid massimeditatsioonil. Või lugesid ette kellegi antud teksti, lootes, et see puhastab või tervendab. Aga selle asemel sattusid hoopis segadusse, tundsid end halvemini või hakkas neil lihtsalt midagi “katki minema”.

Miks see juhtub?

Sest kui me oleme meditatsioonis, oleme me haavatavad. Me avame end, lõdvestume, langetame sisemised kaitsed. Ja kui sel hetkel tuleb meile vastu võõras hääl, kellegi teise energeetika, kellegi teise kavatsus, siis me laseme selle otsesõnu oma süsteemi. Me laseme selle enda sisse.

Kas me teame alati, kelle energia see on? Millele see meid ühendab? Millise infoväljaga see meid kokku seob?

Tegelikkuses ei tea. Ja just see ongi ohtlik. Mõned inimesed loovad selliseid praktikaid teadlikult – et siduda sind mingite egregoritega, programmidega, struktuuridega, mis toituvad sinu energiast. Sa tunned end justkui täis, eufooriline, voolav – aga tegelikult hakkab sinust voolama välja see, mis peaks sinu sees alles olema.

Ma ei taha siin kedagi hirmutada, aga ma tahan, et sa oleksid teadlik. Sest see maailm ei ole ainult armastus ja valgus. Seal on ka manipuleerimist. Seal on süsteeme, mis näivad abivalmid, aga mille ainus eesmärk on sinu energia. Ja kui sa ei tea, kuidas neid ära tunda, siis võid sa end avada just neile.

Meditatsioon ei ole halb. Aga seda peab oskama kasutada. Nagu iga tööriista. Mõõk võib olla kaitseks – või relv, mis teeb haiget. Ja just see teeb kogu selle teema nii tundlikuks.

Ma arvan, et esimene samm on ausus iseenda ees. Küsi endalt alati enne meditatsiooni:
– Kes selle praktika lõi?
– Mida ma tunnen selle hääle või juhenduse suhtes?
– Kas see viib mind kontakti endaga – või hoopis kuhugi “välja”?

Kui tunned isegi väikest kahtlust, siis usalda seda. Sest sinu sisetunne on üks kõige tugevamaid kaitseid, mis sul on.

Oht nr 1: Võõraste kodeeringute kasutamine

Ma olen seda korduvalt öelnud – ja ütlen veel kord: ärge kasutage võõraid kodeeringuid. See on üks olulisemaid põhimõtteid, mida ma vaimsel teel õppinud olen. Ja ometi on see asi, millesse väga paljud teadmatusest libisevad. Sest see tundub ju nii lihtne: paned lihtsalt käima mingisuguse valmis teksti, loed ette mingi mantrana antud juhise… ja loodad, et see aitab.

Aga mis on tegelikult
“võõras kodeering”?

Võõras kodeering on kellegi teise loodud sõnum. Mõte, tekst, hääl, mille taga on kellegi teise energia, kavatsus ja sisemine suund. See võib olla isegi heasoovlik – aga see ei ole sina. Ja kui sa hakkad seda kasutama, eriti meditatsiooni või lõdvestunud seisundi ajal, siis sa ei kasuta mitte ainult tema sõnu… sa lubad endasse tema energia.

Kui keegi ütleb sulle: “Heida pikali, su silmad muutuvad raskeks, nüüd hakkad sa tundma universumi energiat” – ja sa kuulad seda, lõõgastud ja järgid juhiseid, siis sa avamängid ennast tema energiale. Sellele, mida tema läbi oma hääle, oma mõtte, oma süsteemi sinuni toob.

Kas sa tead, kellega see inimene töötab? Mis jõud tema taga on? Milline kosmos, millised kanalid, millised sidemed? – me tegelikult ei tea. Ja just see ongi probleem. Sest me ei oska vahet teha – kes on lihtsalt inimene, kes tahab aidata, ja kes on süsteem, kes tahab ühendust luua, et sinult midagi saada. Ehkki sõnad kõlavad ilusti, võib selle taga olla midagi täiesti muud.

Meditatsioonis – eriti sügavas seisundis – kaovad meie sisemised filtrid. Meie psüühika muutub vastuvõtlikuks. Me ei kontrolli enam täielikult, mida lubame sisse. Ja nii võibki juhtuda, et peale “lõõgastava seansi” tunned sa end kummaliselt tühjaks. Või hajameelsena. Või ärevil. Või lihtsalt… teistsugusena. Ja sa ei saa aru, miks.

Ma olen näinud inimesi, kelle juurde energia ei tulnud – vaid “läksid”. Nad rääkisid, kuidas tundsid end justkui täis laetuna, aga neid vaadates oli näha, et energia voolab neist välja nagu katkisest anumast. Nad olid ühendatud süsteemiga, mis ei andnud midagi – vaid võttis. Ja kõige hullem: nad tegid seda ise, vabatahtlikult, kuna usaldasid võõrast häält.

Sellepärast ma ütlen – ära kasuta võõrast teksti, ära loe mantrat, mida sa ei mõista, ära kuula häält, kelle tausta sa ei tea. Sest iga sõna, iga heli kannab energiat. Kui see energia ei ole sinu oma – siis sa ei tea, kuhu see sind viib.

Mida siis teha?
Kasuta omaenda sõnu. Oma häält. Oma tundeid. Kui tahad midagi öelda – ütle seda omal moel. Kui tahad midagi kuulata – kuula vaikust. Või looduse hääli. Või muusikat, mis ei kanna sõnumeid. Aga ära lase kellelgi teisel sinu eest juhtida seda, mis toimub sinu sisemises ruumis.

See ruum on püha. Ja selle eest vastutad ainult sina.

Oht nr 2: Välistest allikatest energia ammutamine

See on üks neid asju, millest alguses räägitakse nagu see oleks kingitus. Nagu mingi imeline saladus, mis lõpuks ometi teeb sind tugevamaks, elujõulisemaks, “laetuks”. Meditatsioonid, kus sulle öeldakse: “Kujuta ette, et sulle tuleb valgus ülalt. Et sa ammutad universumi energiat. Et sa ühendud mingi ülivõimsa allikaga ja hakkad seda energiat endasse tõmbama.”

Aga mida see
tegelikult tähendab?

Kui sa meditatsiooni ajal “tõmbad” midagi enda sisse väljastpoolt, siis sa avad enda süsteemi. Ja sa ei pruugi üldse teada, mis allikas see on. Kes või mis selle taga seisab. Kust see energia tuleb, millise hinnaga, milliste sidemetega. Kui sa lased midagi enda sisse – siis see jääb sinusse. Ja mitte ainult energia, vaid ka kõik see, millega see seotud on.

Olen korduvalt näinud inimesi, kes ütlevad: “Ma tundsin tohutut energiat, nagu laine oleks üle käinud!” Ja siis, kui keegi, kes näeb energiavälju, neid vaatab… selgub, et see polnud energia, mis tuli – vaid energia, mis läks ära. Inimene oli nagu läbitorgatud veepall. Ta arvas, et täitub – tegelikult aga tühjenes.

See on üks kõige ohtlikumaid meditatsioonivorme, mida internetis propageeritakse. Seal on massiliselt praktikaid, kus õpetatakse: “Tõmba endale energia kuskilt kõrgelt”, “ühendu valgusolenditega”, “luba endasse kuldne voog”, “võta vastu väli, mis sind tervendab”. Kõlab ilusasti, eks? Aga kui hakata vaatama, mis selle taga tegelikult toimub, siis selgub, et paljud neist kanalitest pole üldse mingid “valgusolendid”. Vaid hoopis süsteemid, egregorid, mis toituvad sinust endast.

See tundub uskumatu, aga ma olen seda nii palju kordi näinud, et mul pole enam mingit kahtlust. Iga kord, kui keegi räägib mingist eufoorilisest seisundist, mis tuli “kosmilise valguse” kaudu – ma küsin endalt: kas see tunne tekkis sellepärast, et sina said midagi juurde – või sellepärast, et keegi teine lõi sinuga ühenduse, et võtta sinult midagi?

On suur vahe sellel, kas sa aktiveerid omaenda sisemist väge või ühendud millegi välisega, lootes, et see teeb töö sinu eest ära. Sest iga selline “väline allikas” tuleb hinnaga. Kui mitte kohe, siis pikemas plaanis. Ja see hind võib olla just sinu enda energia, sinu selgus, sinu sõltumatus.

Tegelikult pole see midagi muud kui energiavampirismi peenem vorm. Ilusates siltides, pehmetes helides, valguses ja armastuses. Aga sisu jääb samaks: sa annad ära, mitte ei saa tagasi.

Ja siin ma ütlen taas: ära mine kaasa praktikatega, mis suunavad sind võtma midagi “väljastpoolt”. Päris energia, see kõige ehtsam ja tugevam – tuleb sinu seest. Sa ei pea seda otsima kusagilt pilvede tagant või läbi kellegi teise “kanali”. Sul on kõik olemas. Sul on omaenda jõud. Omaenda ühendus.

Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb lihtsalt eemalduda kõigest, mis lubab liiga palju ja liiga kiiresti. Need lubadused on peibutised. Ja energia, mis tuleb kingitusena, tuleb harva tasuta.

Oht nr 3: Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid

Mõned praktikad tunduvad esmapilgul süütud. Kujutlus kaunist randa, kus lained loksuvad rahulikult. Või mõni “õpetaja”, kes juhatab sind visualiseerima valgust täis ruumi, kus on kõik “turvaline ja kerge”. Sa justkui sisened mingisse vaimsesse kapslisse, kus kõik mured kaovad. Tundub, et miski ei saa sind enam puudutada.

Aga just siin, selles “illusioonis”, ongi lõks.

Ma olen oma praktikas korduvalt näinud inimesi, kes sattusid sellistesse nn turvapaikadesse – ja jäid sinna kinni. Sest need ruumid polnud päriselt nende enda loodud. Need olid ette söödetud. Keegi teine lõi need visuaalid, need kujundid, need tundmused, ja inimene lihtsalt astus sisse. Nagu uksest. Nagu usaldades, et kui see tundub hea, siis see ongi hea.

Aga mida nad nägid, kui nad lõpuks palusid sel ruumil näidata oma tõelist olemust?

Mitte valgust ega randu, vaid mustust. Tumedat energiat, veidraid olendeid, mentaalseid konstruktsioone, mis olid loodud selleks, et hoida inimest seal sees. Anda tunde, et kõik on korras – kuni sa enam ei oska ise mõelda ega tunda.

See on manipulatsioon. Ja see töötab eriti hästi just siis, kui kasutatakse psühholoogiliselt tuttavaid mudeleid. Näiteks arhetüüpe kodust, kaitstud ruumist, lapsepõlve turvatsoonist. Need elemendid, mis meil kõigil alateadvuses olemas on. Me astume nendesse ruumidesse, sest nad tunduvad “meie enda omad”. Aga me ei saa aru, et tegelikult meid on sinna kutsutud – ja jäetud.

On praktikaid, kus inimesi juhendatakse lausa “visualiseerima”, kuidas keegi paneb neile midagi rinnale või otsaesisele. Mõni “valgusese”, mõni “kingitus”. Tegelikkuses on see aga energeetiline sisestus – võõrkehade manustamine, mille eesmärk on kontroll, mitte tervendamine.

Need pole lihtsalt halvad ideed – need on ohtlikud sekkumised, mis jätavad inimese haavatavaks. Ja tihti ongi tulemuseks segadus, pidev väsimus, võõrandumine iseendast. Inimene ei saa aru, mis on valesti, aga midagi on kadunud. Ja sageli on see “midagi” just tema enda sisemine side iseendaga.

Seepärast ma ütlen: ära mine pimesi ruumidesse, mida keegi sulle “pakub”. Kui visualiseerid turvapaika – loo see ise. Kasuta oma sümboleid, oma mälestusi, oma tundeid. Mitte midagi valmis kujundatud. Mitte mingit “etteantud paradiisi”, kus kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi.

Sest kui see tundub liiga ilus, et olla tõsi… siis see tõenäoliselt ei olegi tõsi.

Oht nr 4: Vale ootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine

See, mida ma siin kirjutan, võib esmapilgul tunduda karm. Aga see tuleb öelda välja – ausalt ja otse. Sest see puudutab meid kõiki, sõltumata sellest, kui targad või arenenud me end peame.

Igaühes meist elab väike laps, kes tahab, et keegi tuleks ja teeks kõik korda. Kes tahab tunda end hoituna, mõistetuna, armastatuna. Laps, kes igatseb, et keegi suurem ja tugevam tuleks, annaks kindlust, võtaks mured ära, lubaks öelda: “Nüüd on kõik hästi. Sina ei pea rohkem midagi tegema.”

Ja just sellele sisemisele lapsele suunatakse paljud vaimsed õpetused ja tehnikad.

Kujundid nagu “valgusolendid”, “rahavool”, “külluseroog”, “taevane toetus” – need kõlavad nagu muinasjutt. Ja need toimivad, sest meie sees on keegi, kes tahabki seda muinasjuttu uskuda. See ei ole rumalus. See on inimlik. Aga just seda inimlikkust kasutatakse ära.

Kui sulle öeldakse, et pärast mingit ühendust, praktikat või “ühilduvust” hakkab raha sadama taevast… et keegi suur ja võimas hakkab sind toitma energiaga… et universum ise annab sulle kõik, mida vajad – siis sa ei küsigi enam, mis selle taga tegelikult toimub.

Sest see kõlab hästi. See tundub lohutav. Ja just sel hetkel, kui me lõõgastume selle lohutuse sees, saabki manipulatsioon toimida.

Ma olen kuulnud sadu lugusid inimestelt, kes ütlesid: “Ma ühendasin end selle küllusekanaliga… ja kõik läks halvemaks.” Või: “Ma hakkasin kuulama seda õpetajat, sest ta lubas, et elu muutub kergemaks – aga nüüd on kõik hoopis raskem.” Ja kõige hullem: nad arvasid, et süü on neil endil. Nad ei arvanud, et lubadus oli tühi – nad arvasid, et nad ei väärinud seda.

See on kõige sügavam psühholoogiline vigastus, mida üks vaimne süsteem võib tekitada. Et inimene hakkab kahtlema endas, mitte õpetuses.

Ja sellepärast ma räägingi sellest. Et sa näeksid, kui sulle müüakse muinasjuttu. Kui sulle lubatakse midagi ilma sinu enda tööta. Kui sind ahvatletakse “külluse ühenduse”, “vaimse shortcut’i” või “õndsuse sissepääsuga”. Ükski tõeline tee ei tule ilma tööta. Ja ükski tõeline tee ei võta sinult iseseisvust.

Vaimne kasv tähendab vastutust. See tähendab õppimist, kukkumist, tõusmist. Mitte kellegi teise sülle vajumist.

Tõeliselt hooliv õpetaja ei anna sulle kala – ta annab sulle õnge. Ja õpetab, kuidas ise kala püüda. Just seepärast, et sa ei sõltuks mitte kellestki. Et sa ise teaksid, kust su jõud tuleb. Et sa ise tunneksid, et oled ühenduses – mitte läbi kellegi teise, vaid otse iseendaga.

Ja kui järgmine kord kuuled lubadust, mis tundub liiga ilus, et olla tõsi – siis küsi: kellele see lubadus tegelikult suunatud on? Kas täiskasvanud sinule – või väikesele lapsele sinu sees?

Sest kui see on suunatud lapsele… siis võib see tähendada, et keegi mängib.

Ja mäng ei pruugi olla puhas.

Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end

Pärast kõike seda, millest olen rääkinud – kodeeringutest, välise energia ammutamisest, illusioonidest ja muinasjutulubadustest – võib jääda küsimus:
Aga kuidas siis üldse aru saada, mis on turvaline ja mis mitte? Kuidas end kaitsta?

Tegelikult ei pea sa olema selgeltnägija või “nägema peent plaani”, et vahet teha. Piisab sellest, kui sa õpid kuulama iseennast – ja paned tähele teatud märke, mis korduvad just ohtlikes olukordades.

Siin on mõned asjad, millele alati tähelepanu pöörata:

1. Kas see praktika kutsub sind lõdvestuma ja lihtsalt kuulama “kedagi teist”?
Kui vastus on jah – pane pausile. Kui sind kutsutakse sügavalt lõõgastuma ja samal ajal lastakse sulle peale kellegi teise sõnumeid, siis oled sa justkui avatud uks. Küsi: kes see inimene on? Milline on tema taust? Mis energia tuleb koos tema sõnadega?

2. Kas see praktika eeldab, et sa ühenduksid mingi välise “valguse”, “kanali” või “allikaga”?
Kui praktika juhatab sind ammutama energiat “kusagilt väljast” – olgu see valgus, olend või mingisugune kanal –, siis küsi endalt: mis on selle hind? Päris ühendus toimub alati sinu sees. Mitte läbi kolmanda osapoole.

3. Kas see, mida sulle pakutakse, kõlab liiga ilusalt, et olla tõsi?
Kui sulle lubatakse kergust, raha, õnne või “valguse voogu”, ilma et sina peaksid midagi tegema – siis küsi: kellele see lubadus on suunatud? Täiskasvanud sinule või su väikesele sisemisele lapsele, kes igatseb, et keegi teda päästaks?

4. Kuidas sa end pärast praktikat tunned?
See on kõige lihtsam ja ausam kompass. Kui sa tunned end pärast praktikat kaootiliselt, hajameelsena, ärevalt või väsinuna, siis on suur tõenäosus, et midagi võeti, mitte ei antud.
Hea praktika ei tähenda eufooriat – see tähendab selgust.

Ja mis on sinu kõige tugevam kaitse?
See on sinu enda teadlikkus. Sinu sisetunne. Sinu võime küsida: “Kas see on kooskõlas minu väärtustega? Kas see tundub minu jaoks aus?”
Kui vastus on ei, või isegi “ma ei ole kindel” – siis ära mine edasi. Isegi siis, kui teised kiidavad. Isegi siis, kui silt on ilus. Sest ainult sina vastutad selle eest, millele sa end avad.

Selle teekonna jooksul olen näinud palju. Ja ma ei jaga neid kogemusi selleks, et sind hirmutada – vaid selleks, et sul oleks teadmine, mitte pime usk. Et sa oskaksid ära tunda need mustrid, mille taha peidetakse manipulatsioon, sõltuvus ja energiavõtmine. Ja et sa valiksid ainult need praktikad, mis viivad sind lähemale iseendale, mitte kaugemale.

Turvalised meditatsioonipraktikad. Mida kasutada ja kuidas

Kõigepealt üks oluline mõtteviis:

Meditatsioon ei pea tulema läbi kellegi teise.
Sul ei pea olema juhendajat, mantrat, valmis skripti või maagilist häält YouTube’ist. Meditatsioon võib – ja tegelikult peakski – olema sinu enda loodud ruum, kuhu sa saad minna siis, kui tunned, et vajad rahu, puhastust või lihtsalt vaikust.

Aga kui täielik vaikus tundub liiga paljas või hajutav, siis on täiesti olemas turvalised valikud, mis ei vii sind kellegi teise energiasse.

1. Looduse helid
Kui vajad midagi, mis aitaks meelt rahustada, vali looduse hääled – linnulaul, merekohin, vihmasabin, öised metsahääled, vee voolamine. Need on neutraalsed, orgaanilised sagedused, millel puudub sihilik suunamine või energeetiline sõnum.

Kui väga tahad muusikat, siis vali instrumentaalne või loodushelidega segatud muusika, kus ei räägita midagi. Hääled, isegi pehmed ja rahulikud, kannavad alati mingit energiat – vali ainult see, mis ei tungi sinusse.

2. Füüsiline mugavus ja keha lõdvestamine
Turvaline meditatsioon algab sellest, et sa tunned end turvaliselt oma kehas.
Leia koht, kus sind ei sega keegi. Istu või heida pikali, teki alla, patjadele. Kui vajad – silmaklapid, vaikus, soe jook enne.
Sinu keha peab saama sõnumi: “Siin on hea.” Ainult siis avaneb su sisemaailm rahulikult ja loomulikult.

3. Tähenduseta rütm – näiteks hingamise jälgimine
Kui soovid millelegi keskenduda, ära kasuta võõrast mantrat või lauset.
Selle asemel keskendu näiteks oma hingamisele:
– jälgi, kuidas õhk liigub ninna ja sealt välja
– loenda neljani sisse, neljani hoia, neljani välja
– või proovi “hingamist ruudus” – 4-4-4-4

Need rütmid rahustavad närvisüsteemi ja toovad kohalolu. Ja kõige parem – nad ei too midagi “väljast”. Need on sinu sees.

4. Vesi ja sool – kehaga töötamine
Kui tahad end puhastada, kasuta füüsilist elementi – näiteks vanni või duši all käimist.

Täida vann sooja veega ja lisa sinna tavalist soola – see ei pea olema “spirituaalne” või “püha”, piisab tavalise köögisoola pakist.
Soolal on tugev energeetiline puhastusefekt. Ta tõmbab kehast välja pinged ja jääkenergia.

Lama vees, kuula vaikust või looduse hääli, ja visualiseeri, kuidas kõik, mis sind koormab – lihtsalt lahkub. Ära oota “imed”. Oota rahunemist.

Sarnane efekt on ka duši all seistes. Kui vesi voolab sinult maha, kujutle, et see viib endaga kõik raskused.
Ainult üks mõte: “Ma puhastun. Aitäh, vesi.

5. Tööta oma sisemise ruumiga – aga loo see ise
Kui sa soovid visualiseerida kohta, kus puhata või olla “kaitstud”, ära kasuta kellegi teise kujundeid (nagu “valge tuba” või “kuldne palee”).

Loo see ruum ise. Võib-olla on see mets, kus oled kunagi lapsepõlves jalutanud. Võib-olla on see tuba, kus sa end alati hästi tundsid. Võib-olla pole see midagi, mida saad isegi sõnastada – lihtsalt tunne, et siin on rahu.

Ja kõige olulisem: kui sa ei tunne midagi, see on ka okei.
Mõnikord ei tule pilt, ei tule tunnet, ei tule midagi. Siis lihtsalt ole.
Iseendaga. Vaikselt. Hingates.

Turvaline meditatsioon ei tohiks kunagi tunda end kui vaimne “retk” kuskile mujale.
See ei tohiks äratada sinus eufooriat ega tõmmata sind millessegi “suuremasse”.
Hea meditatsioon toob sind lähemale iseendale.
Puhastab, rahustab, toetab – ilma, et sa kaotaksid oma keskme.

Mida teha, kui oled varem kasutanud kahtlasi praktikaid?

Kõigepealt – ära süüdista ennast. Mitte keegi meist ei sünni teadmistega. Me kõik õpime, katsetame, eksime. Ja iga eksimus võib muutuda õppetunniks, kui me jääme teadlikuks ja otsustame liikuda edasi selgemalt.

Kui sa tunned, et oled kunagi avanud end võõrastele energiaväljadele, kuulanud kellegi meditatsiooni, mis nüüd tundub vale, või ühendunud mingi õpetajaga, kes sind enam ei kõneta, siis:

1. Ütle selgelt enda sees: “Ma lõpetan selle ühenduse.”
Sa ei pea tegema rituaali. Piisab, kui ütled omaette – või mõttes –, et see seos, mida sa kunagi lõid, on nüüd läbi.
Teadvustatud otsus on juba energeetiliselt väga tugev.

2. Loo iseenda ümber kaitsev “energiasfäär”
Visualiseeri valgus- või tulekiht enda ümber. Mitte kellegi antud valgus – vaid sinu enda väli. See on justkui piir, mis ütleb: “Siit edasi ainult mina.”

3. Kasuta puhastavaid elemente: vesi, sool, tuli
Soolavann või isegi jalavann aitab “maandada” ja tõmmata kehast välja seda, mida sa enam ei vaja. Kui saad, süüta küünal ja ütle endale: “See valgus on minu. Ma valin selguse.”

4. Hoia vaikust
Mõneks ajaks ei ole vaja uusi praktikaid ega otsinguid. Lihtsalt puhka. Ole. Hinga. Jaluta. Vaata loodust. Tõeline taastumine ei toimu uute sisendite kaudu, vaid siis, kui sa annad ruumi sellele, mis juba sinus olemas on.

5. Usalda, et sa juba liigud õigel teel
Kui sa loed seda – see tähendab, et sa juba oled ärkvel. Sa juba tunnetad, mis on sinu ja mis ei ole. Ja see on kõige tähtsam.

Tõelise vaimse arengu tee

Kui selle loo juures midagi meeles pidada, siis ehk seda:
tõeline vaimne tee ei tule väljastpoolt. See ei tule lubadustest, õpetajatest, meditatsioonidest ega maagilistest “kanalitest”. See tuleb seestpoolt. Vaikselt. Tasa. Tihti valutades. Ja alati ausalt.

Mida rohkem ma olen õppinud, seda rohkem olen aru saanud, et tegelik kasv ei näe välja nagu filmis. Seal ei ole sädelust, eufooriat ega kohest selgust.
On küsimusi. On kõhklusi. On segadust.
Aga iga samm, mille sa teed endaga aus olles – on päris.

Seda teed ei saa kõndida keegi sinu eest. Ja keegi ei tohiks ka lubada, et teeb. Kui keegi lubab sulle, et ta “ühendab su millegagi”, “toidab sind energiaga” või “viib su kuhugi valgusesse”, siis küsi:
miks ma ei või sinna minna ise?
miks peab keegi teine mind juhtima, kui see tee on ju minu?

Sest see ongi kõige olulisem asi, mida sa teadma pead:
sa oled ise oma tee loov jõud.
Sa ei vaja väliseid ühendusi ega juhiseid, kui sa õpid kuulama omaenda tunnet.
Sest seal – just seal, sügaval, vaikuses – on kõik olemas.

Kõik praktikad, mis toetavad sind su enda sees olemisel, on head.
Kõik, mis lubavad otseteed ja sõltumatust iseendast – on ohumärk.
Sest vabadus tuleb iseenda tundmise kaudu. Mitte läbi võõra juhatuse.

Ja vaimne tee… see ei ole sprint. See on vaikne, pikk ja sügav jalutuskäik läbi elu.
Mõnikord valus, mõnikord kergendav, aga alati tõeline.

Kui sa suudad jääda ausaks. Kui sa suudad kuulata vaikust.
Kui sa suudad öelda:
“Ma ei tea, aga ma olen valmis nägema.”
Siis liigud sa juba.

Ja see on kõik, mida vaja.

Lõpunoot

“Su tee ei pea välja nägema nagu kellegi teise oma.
See ei pea olema kiire, sirge ega särav.
See peab olema sinu moodi.
Vahel katkendlik. Vahel vaikne. Vahel täiesti kahtlev.
Aga iga kord, kui sa valid aususe, vaikuse ja iseenda –
oled sa õigel rajal.
Ja mitte keegi ei saa seda su teekonda sinult võtta.”

Me ei vaja rohkem juhte, valgustajaid ega häälekandjaid.
Me vajame rohkem inimesi, kes on päriselt kontaktis iseendaga ja kohal.

Ja kui sina seda loed, siis võib-olla… oledki juba seal.
Vähemalt poolel teel.

• Miks jäävad soovid täitumata?
• Soovide ja kannatuste seos
• Peamine põhjus, miks soovid ei täitu
• Hea ja halb (duaalsuse lõks)
• Miks raha kui raha ja edu kui edu ei tee õnnelikuks?
• Soovide täitumise saladus: loomine küllusest
• Praktilised sammud soovide täitumiseks
• Kas soovid puudusest või küllusest?
• KKK

Miks jäävad soovid täitumata?

Soovid ja unistused on midagi nii loomulikku, et ma isegi ei kujuta ette elu ilma nendeta. Me kõik tahame midagi – olgu selleks parem töö, kodu, armastav partner või lihtsalt rohkem rahu hinges ja tegemistes. Unistamine justkui paneb elu liikuma.

Aga kui ma mõtlen omaenda kogemustele ja vaatan ka teisi inimesi enda ümber, siis tekib üks üsna häiriv küsimus: Miks nii paljud soovid tegelikult kunagi ei täitu?

Ma jäin selle peale mõtlema. Kas asi on selles, et me ei taha piisavalt tugevalt? Et me pole piisavalt sihikindlad? Või on probleem hoopis sügavamal – kuskil meie mõtteviisis, ootustes, suhtumises? Samas olen märganud, et mõni inimene saavutab nagu iseenesest kõik, mida ta tahab. Mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi paremad või rohkem pingutaksid. Midagi nende sees lihtsalt… toetab neid. Midagi, mida ma ei saanud pikalt sõnastada.

Selle artikli eesmärk ongi uurida, miks soovid jäävad sageli täitumata ja kuidas neid siiski ellu viia, nii et see looks päriselt rahulolu, mitte uut rahulolematust. Ma ei taha anda lihtsalt järjekordset “motiveerivat nõuannet”, vaid minna päriselt sügavale – sinna, kus tegelikud vastused peidus on.

Kui sa oled vahel mõelnud, miks unistused käeulatusse ei jõua või miks saavutatud eesmärk ei too oodatud õnne, siis see lugu on sulle. Võib-olla leiad siit midagi, mis aitab sul hakata oma soove hoopis teisel moel ellu viima.

Soovide ja kannatuste seos

Ma mäletan, et kui ma esimest korda kuulsin Budda mõtet „Soovid on kannatuste allikas”, siis ausalt öeldes võpatasin. Kuidas see võimalik on? Kuidas saab midagi nii ilusat ja loomulikku nagu unistamine olla halb? Esmapilgul tundubki see lausa solvav. Meid õpetatakse ja meie ise õpetame ise teisi unistama ja eesmärke seadma. Kuid ma hakkasin märkama ning oma elu ja teiste elusid lähemalt vaatlema, siis see nii öelda “õpetus” hakkas omandama hoopis sügavama tähenduse.

Enamik soove ei tule tegelikult puhtast rõõmust. Nad sünnivad millestki, mis sees valutab.
Midagi on justkui puudu, midagi on valesti, midagi on ebamugav. Me soovime paremat tööd, sest praegune teeb õnnetuks. Me igatseme kaaslast, sest tunneme end üksikuna. Me unistame suuremast sissetulekust, sest kardame vaesust.

Kuid soov, mis sünnib rahulolematusest, ei saa ta meid tegelikult vabastada.

Ta justkui kinnistab seda tunnet veelgi tugevamalt meie sisse. Isegi kui soov täitub, jääb alles see seesmine ebamugavus, mis järgmise soovi esile kutsub. See on lõputu tsükkel: tahad → saad → pole ikka rahul → tahad midagi uut.

Ma jäin mõtlema, et äkki polegi probleem selles, et me soovime liiga palju või liiga vähe? Äkki probleem on selles kust ja miks need soovid üldse tulevad? Kui soov on nagu plaaster sügavale haavale, siis ta ei ravi kunagi päriselt. Ta lihtsalt katab hetkelise tunde ära.

Soovide taga on tihti tunne, et miski on valesti. Midagi pole päris hästi.
Soovid, mis tekivad rahulolematusest, toovad kaasa veel rohkem rahulolematust. Soovid, mis tulevad puudustundest, ei tee meid kunagi pikalt õnnelikuks.

Ma jäin selle peale mõtlema – ja ausalt öeldes pani see mind oma unistustele täiesti uue pilguga vaatama. Mitte et unistamine oleks halb. Aga kui see unistus on lihtsalt katse mingi sisemine auk ära lappida, siis see ei saa kunagi päriselt töötada.

Peamine põhjus, miks soovid ei täitu

Olen tihti mõelnud, miks mõned inimesed, hoolimata kõigest, ei saa kunagi kätte seda, mida nad tahavad. Nad näevad vaeva, unistavad suurelt, manifesteerivad ja kirjutavad oma eesmärke üles… Aga ikka ei juhtu midagi. Mingi hetk sain aru, et asi pole selles, et nad ei pingutaks piisavalt. Ei, tegelik põhjus on hoopis sügavam.

Enamik inimesi liigub halvast heasse. Mõte on umbes selline: „Kui ma saan selle töö, siis ma lõpuks olen õnnelik.” „Kui mul on rohkem raha, siis kõik loksub paika.” „Kui ma leian kellegi, kes mind armastab, siis kõik saab korda.” Ma ise olen ka nii mõelnud. See tundub nii loogiline, eks ole? Praegu on halb → midagi muutub → siis tuleb hea. Aga mida ma enda ja teiste pealt järjest rohkem nägin, oli see, et isegi kui nad jõudsid oma eesmärgini, ei muutunud suures plaanis midagi. Jah, korraks oli hea – võib-olla paar päeva või paar nädalat. Aga siis tuli uus tühjus. Uus rahulolematus. Uued soovid.

See hetk pani mind taipama midagi väga olulist:
Kui meie soovid põhinevad tundel, et „mul on midagi puudu”, siis me jääme igavesti midagi taga ajama. Alati on midagi, mida pole veel saanud. Ja alati tundub, et kuskil seal tulevikus on lõpuks see hetk, kus kõik saab korda.

Aga see hetk ei jõua kunagi kohale.
Sest kui sees on tühjus, siis ükski väline saavutus ei saa seda päriselt täita.

Ma mõtlen vahel, kui palju aega me raiskame sellele „kui… siis…” mängule.
Kui ma saan selle töö, kui ma saan selle suhte, kui ma saan selle summa kontole… siis ma olen rahul. Aga rahu ei tule kunagi „sealt”. See peab juba praegu kuskil olemas olema.

Hea ja halb (duaalsuse lõks?)

Ühel hetkel hakkasin märkama üht mustrit, mis varem oli täiesti nähtamatu.
Midagi, mida teeme peaaegu kõik ja kogu aeg – ilma et ise arugi saaks. Me jaotame elu kaheks: hea ja halb. Miski on kas „õige” või „vale”, „õnnestunud” või „ebaõnnestunud”, „õnnelik” või „õnnetu”.

Kui midagi läheb hästi – saame töökoha, partneri, raha –, siis paneme selle „hea” kasti. Kui midagi läheb viltu – kaotame töö, läheb suhe lõhki –, siis lükkame selle „halva” alla. Kõlab loomulikult, eks?
Aga kui ma hakkasin selle peale tõsisemalt mõtlema, siis märkasin, kui palju see mõttemuster tegelikult mind (ja ausalt öeldes kogu maailma) lõksus hoiab.

Sest kui ma usun, et midagi minu elus on „halb”, siis ma hakkan automaatselt sellest põgenema.
Ja kui midagi on „hea”, siis hakkan seda paaniliselt kinni hoidma.

Kogu mu elu muutub üheks suureks võitluseks – põgeneda halva eest ja püüda head.

Näiteks: Kui ma tunnen, et olen õnnetu, sest mul pole partnerit, siis ma usun, et suhte leidmine teeb mu elu paremaks. Aga isegi kui ma selle suhte leian, siis see tunne – et midagi on puudu – võib jääda alles. Lihtsalt järgmises vormis.

Või raha. Võid võita lotoga miljon eurot, aga kui sisemine tunne ütleb, et sul on ikka midagi puudu, siis see miljon ei paranda midagi peale ajutise eufooria. Psühholoogias räägitakse seda sama: kui meie eneseväärtus ja rahulolu sõltuvad välistest asjadest, oleme me tegelikult lõputult haavatavad.

Mulle tundub, et kogu see hea-halva jaotus tekitab meis pidevat sisemist pinget.
Selle asemel, et lihtsalt olla, veedame kogu elu kuskil vahepeal – püüdes midagi saavutada või millestki pääseda. Ja kui ma nüüd selle peale mõtlen… kas pole mitte kummaline?
Me justkui usume, et elu peaks kogu aeg olema „hea” – aga see usk ise tekitab meile kõige rohkem rahutust.

Miks raha kui raha ja edu kui edu ei tee õnnelikuks?

Kui ma mõtlen tänapäeva maailmale, siis tundub, et raha ja edu on nagu püha graal. Kõik jooksevad selle poole. Reklaamid karjuvad: „Osta see, siis oled õnnelik!” Sotsiaalmeedia ütleb: „Vaata, kui edukad ja ilusad me kõik oleme!” Ma ise olen ka sellesse uskunud. Et kui kontol oleks rohkem raha või kui töö oleks veel prestiižikam, siis lõpuks tunneksin, et olen „kohal”. Et siis võiks lõpuks rahulikult hingata.

Aga mida rohkem ma päriselus inimesi vaatasin, seda selgemaks sai, et see lihtsalt ei pea paika.

Olen kohanud inimesi, kellel on kõik – raha, kuulsus, staatus –, aga ometi nad on seesmiselt tühjad. Murelikud. Rahutud. Mõni isegi depressioonis.
Ja samas olen kohanud inimesi, kellel on väga vähe, aga nende silmad säravad ja elu tundub kerge.

Statistika toetab ka seda: Üks uuring USA-st (Princeton University, 2010) näitas, et rahulolu eluga kasvab sissetuleku suurenedes ainult teatud piirini (~75 000 dollarit aastas), aga emotsionaalne õnnelikkus enam edasi ei tõuse.
Ehk teisisõnu – rohkem raha üle selle piiri ei tee meid enam õnnelikumaks.

See pani mind mõtlema, et võib-olla pole probleem selles, kui palju meil on või pole.
Probleem on selles, kust me otsime õnne. Kui ma usun, et raha, töö või partner toob mulle püsiva rahu, siis ma olen juba algusest peale valel teel. Sest need asjad võivad anda ajutist rõõmu, aga nad ei saa lahendada tühjust, mis tuleb seestpoolt.

Mulle meeldib üks mõte, mida kuulsin:
“Kui sa pole õnnelik seal, kus sa oled praegu, siis sa ei ole õnnelik ka siis, kui saad kõik, mida tahad.”

See võib kõlada karmilt, aga samas on selles mingi vabanemise tunne. Kui ma mõistan, et tõeline rahulolu ei tule väljastpoolt, siis ei pea ma enam lõputult midagi taga ajama.

Soovide täitumise saladus: loomine küllusest

Pärast kõiki neid mõtteid ja tähelepanekuid hakkas minus idanema üks uus arusaam. Võib-olla ei ole probleem üldse selles, et meil on soovid. Võib-olla on küsimus hoopis kuidas ja millest me neid loome. Kui soovid sünnivad rahulolematusest, siis nad toovad endaga kaasa veel rohkem rahutust. Aga kui soovid tulevad küllusest… siis tundub kõik hoopis teistmoodi.

Mida see tähendab? Näiteks – kui ma tunnen end juba praegu armastatuna, täisväärtuslikuna ja tänulikuna, siis mu soovid ei ole enam päästerõngas. Nad on lihtsalt loomulikud väljendused sellest, et mul on hea olla ja ma tahan oma headust maailmaga jagada.

• Ma ei otsi partnerit selleks, et end terveks teha.
• Ma tahan jagada oma armastust kellegagi, sest mul on seda juba piisavalt.
• Ma ei püüdle edu poole selleks, et tõestada, et olen väärtuslik.
• Ma loon midagi uut, sest see pakub mulle rõõmu ja väljakutset.

Kui soovid tulevad küllusest, ei pea sa neid taga ajama.
Nad hakkavad lihtsalt juhtuma – loomulikult, kergelt, mänguliselt.

Mulle tundub, et see ongi see suur ja lihtne saladus, mida enamik inimesi otsib valest kohast.

Tõeline soovide täitumine ei tähenda, et me lõpuks saame kõik, mida tahame.
Tõeline täitumine tähendab, et me tunneme end juba praegu terviklikena, ja soovid muutuvad lihtsalt millekski, mis rikastab meie elu, mitte ei määra seda.

Praktilised sammud soovide täitumiseks

Ma tean, et kui jutt jõuab “sisemise külluseni”, siis võib see kõlada hästi ilusalt ja vaimselt… aga samas tekib kohe küsimus: “Okei, tore mõte, aga mida ma siis päriselt tegema pean?” Ka mulle meeldib, kui asi läheb konkreetseks. Seega panin kirja mõned praktilised sammud, mida ise kasutan või mõnis sõber ja mis võivad aidata sul oma soovidega hoopis teistmoodi suhestuda.

1. Analüüsi oma soove

Enne kui tormad midagi taga ajama, tasub hetkeks peatuda ja endalt küsida:
“Kas ma tahan seda puudusest või küllusest?”

Lihtne test:

• Kui sooviga kaasneb tunne, et “praegu on halvasti ja ma pean kiiresti midagi muutma”, siis see tuleb puudusest.
• Kui soov tekitab rõõmsa, rahuliku ja kerge tunde, siis see tuleb küllusest.

Ausalt endale otsa vaatamine võib olla ebamugav, aga see on vajalik.
Ma olen ise ka tabanud end tahtmast midagi ainult sellepärast, et lootsin, et see päästab mind mingist ebamugavast seisust.

2. Lõpeta välistest teguritest sõltumine

Tõeline rahulolu ei tule rahast, suhtest ega edust.
See tuleb sellest, et sa tead – sul on juba praegu kõik olemas, mida vajad.

Ma ise küsin endalt vahel:
“Kui mitte miski mu elus ei muutuks, kas ma saaksin olla õnnelik?”

Ja ausalt – see küsimus on vahel kõhedust tekitav. Aga just see ausus aitab mul ehitada õnne sissepoole, mitte väliste asjade otsa.

3. Ela hetkes ja märka, mis sul juba on

See kõlab nagu tüüpiline self-help pläma, ma tean.
Aga tegelikult – kas sa oled kunagi päriselt peatunud ja vaadanud, kui palju head sul juba on?

Mul on näiteks sõber, kes kirjutab igal hommikul üles kolm asja, mille eest ta tänulik on.
Alguses tundus see talle mõttetu. Aga mõne nädala pärast hakkas ta märkama, et ta ongi kuidagi rahulikum ja rõõmsam, ilma et midagi suurt oleks muutunud.

Tänulikkus ei lahenda kõiki probleeme, aga see nihutab fookust. Ja see fookus on võimas.

4. Loo mitte puudusest, vaid küllusest

Kui sa lood midagi lihtsalt sellepärast, et tahad jagada oma küllust, siis kogu protsess muutub kergemaks.

Ma mõtlen tihti: “Kas ma tahan seda, et midagi saada või midagi jagada?” Kui vastus on “jagada”, siis tean, et olen õigel teel. Sest siis ei sõltu mu õnn sellest, kas ma saan selle asja või mitte. Ma olen juba praegu okei.

_____

Võtame kokku

Kui ma kogu seda teekonda endamisi läbi käisin – kõiki neid mõtteid soovidest, rahulolust ja sisemisest seisundist –, jõudsin lõpuks väga lihtsa, aga samas sügava küsimuseni:

Kas ma loon oma elu puudusest või küllusest?

Ja see küsimus tundub mulle nüüd nagu kompass.
Kui ma märkan, et mu soovid tulevad hirmust, üksindusest või rahulolematusest, siis tean, et pean enne sissepoole vaatama, mitte välismaailma parandama.
Aga kui soovid tulevad rõõmust, uudishimust või lihtsalt tahtmisest midagi ilusat luua, siis võin neid usaldada. Mõnikord on see piir õhkõrn. Vahel petame end ka ära. Ja see on okei.
Oluline on see, et me hakkame üldse märkama, kust meie soovid pärinevad.

Sest lõppude lõpuks ei ole oluline ainult see, mida me tahame, vaid kuidas me tahame.

Kui sa suudad tunda end täisväärtuslikuna juba praegu – mitte siis, kui mingi tingimus täitub –, siis maailm avaneb su ees hoopis teisel moel.

“Võib-olla oled sa juba terve. Võib-olla oled sa juba külluslik.
Ja kõik, mis sa soovid luua, on lihtsalt boonus.”

"Sinu unistused ei ole päästerõngas, vaid kingitus, mis tuleb siis, kui oled juba iseendaga rahul. Kõik, mida otsid, võib-olla otsib sind juba."

(KKK)

Miks soovid tihti ei täitu?
Soovid ei täitu, kui need põhinevad sisemisel rahulolematusel ja puudustundel. Kui soov tuleb hirmust või tühjusetundest, siis isegi eesmärgi saavutamine ei too püsivat rahulolu.

Kuidas eristada, kas soov tuleb puudusest või küllusest?
Puudusest tulnud soov tekitab sisemist pinget, kannatamatust ja rahutust. Küllusest tulnud soov on kerge, rõõmus ja ei sõltu ilmtingimata lõpptulemusest.

Kas soovide puudusest loobumine tähendab, et ei tohi enam unistada?
Ei, kindlasti mitte. Unistamine on loomulik. Oluline on vaadata, kas unistus sünnib sisemisest terviklikkuse tundest või vajadusest midagi lappida.

Mida teha, kui taban end soovimast valedel põhjustel?
Mitte karistada end, vaid lihtsalt märgata. Iga hetk on uus võimalus nihutada fookust – keskenduda sellele, mis sul juba on, ja lasta soovidel kasvada sellest sisemisest rahulolust.

Nüüd räägime vanadest hingedest. Maailma mõistes on vanad hinged need, kes on juba palju kordi Maal kehastunud, kogudes rikkalikku elukogemust ja elutarkust. Nad erinevad noortest hingedest, kes alles alustavad oma maiseid kehastumisi ja on täis energiat ja entusiasmi. Vanadel hinged on sisemine rahu ja tarkus.

Vanade hingede tunnused

Vanade hingede kehastumiste arv Maal võib varieeruda. Tavaliselt on neil siin olnud palju elusid, mis võib ulatuda kümnete ja mõnikord sadade ja tuhandete kehastumisteni. Iga elu on toonud oma õppetunnid ja teadmised, mis on kujundanud nende praeguse teadlikkuse ja tarkuse taseme.

Siin on mõned märgid, mis võivad viidata, et oled vana hing:

• Huvi täiskasvanute tegevuste vastu lapsena: Juba lapsepõlves meeldis sulle veeta aega täiskasvanutega, osaleda tõsistes vestlustes ja õppida iseseisvust.
• Sõltumatu rada: Eelistad järgida oma rada ja olla iseseisev oma plaanide elluviimisel. Sulle meeldib olla juht ja mitte sõltuda teiste arvamustest.
• Küps nõuanne: Sageli annad üllatavalt küpseid ja mõistlikke nõuandeid, mis hämmastavad isegi sind ennast.
• Aeg mõtisklemiseks: Veedad palju aega oma elu üle mõtiskledes ega arva, et keegi teine peaks lahendama su armuelu probleeme.
• Intuitiivne teadmine: Instinktiivselt tead, mis toimib ja usaldad oma intuitsiooni.
• Ei soovi olla moekas: Sa ei püüa eriti moekaid uustulnukaid ja eelistad asju, millel on praktiline kasutus või esteetiline väärtus sinu jaoks.
• Hea enesehinnang: Sa tead oma väärtust ja ei vaja teiste heakskiitu.
• Tõeline sõprus: Sulle on oluline tõeline sõprus ja tõenäoliselt oli sul lapsena raske uusi sõpru leida. Eelistad mõnda lähedast sõpra paljude tuttavate asemel.
• Empaatia: Oled tundlik teiste inimeste emotsioonide ja tunnete suhtes, mis võib olla nii kingitus kui ka koorem. Sageli muretsed teiste heaolu pärast.
• Suure pildi nägemine: Oled võimeline nägema suuremat pilti reaalsusest, mitte ainult pealiskaudseid detaile. Mõistad, et elu on liiga lühike, et raisata aega ebaolulistele asjadele.

Vanade hingede missioon

Vanad hinged mängivad tänapäeva maailmas olulist rolli. Nende missioon on tuua valgust, harmooniat, tarkust ja sügavat arusaamist inimloomusest. Nad aitavad teistel hinged leida oma tee, inspireerivad vaimset arengut ja enesetunnetust. Vanad hinged suudavad säilitada rahu ja selguse ka kriisi hetkedel, mis teeb neist toetuseallika ümbritsevatele.

Lisaks saavad vanad hinged sageli õpetajateks, mentoriteks ja vaimseteks juhtideks; nad võivad olla inspiratsiooniallikaks paljudele, aidates teistel avada oma sisemised potentsiaalid ja mõista oma tõelist olemust. Muutuste ja transformatsioonide ajastul tuletavad vanad hinged meelde, et elu tõeline väärtus seisneb vaimses arengus, armastuses ja mõistmises.

Vanad hinged on iidsete tarkuste ja teadmiste hoidjad, aidates inimkonnal liikuda helgema ja teadlikuma tuleviku poole. Nende kohalolek Maal on hindamatu kingitus, mis soodustab vaimset ärkamist ja harmooniat maailmas.

Hingede vaimne tee on pidev kasv tarkuses ja armastuses, ning see teekond ületab aja ja ruumi. Kui meie hinged ärkavad, avaneb meile täiesti uus maailm kogemustest ja võimalustest. Mõistame oma elude suuremat pilti, avastades uskumatu hulga kogemusi, mida meie hinged on läbi teinud lõputul teekonnal läbi paljude maailmade ja dimensioonide.

Maises plaanis saame otsest tagasisidet oma valikutele, mis näitab, kas oleme õigel teel või mitte. Meie hinged on surematud ja võivad Maale tagasi tulla ikka ja jälle, kuni kõik õppetunnid on õpitud. Pärast seda võivad nad tagasi tulla, et aidata teistel hinged. Me kõik oleme selles maapealses koolis üksteise suhtes õpetajad ja õpilased.

Igaüks meist, oma isikliku arenguga, panustab kogu inimkonna tervenemisse tervikuna. Iga meie saavutuse vaimsel teel aitab kaasa rahule ja tasakaalule kogu planeedil.

Inimkonna ajalugu on alati olnud põimunud lugudega, mis ületavad meie füüsilise maailma piirid, viies meid müütide ja legendide sügavustesse, kus “kuradid” ja “jumalad” mängivad keskset rolli. Need jutustused, mis on edasi antud põlvest põlve, ei ole lihtsalt fantaasia või meelelahutuse vili; nad on sügavamad sõnumitoojad, mis peegeldavad inimkonna püüdlusi, hirme, lootusi ja unistusi. Selles artiklis sukeldume müstilisse ja keerukasse maailma, kus “kuradid” ja “jumalad” eksisteerivad mitte ainult vastanditena, vaid ka partneritena, kelle keerulised suhted on kujundanud mitte ainult inimkonna ajalugu, vaid ka meie arusaama universumist.

Alates ajast, mil esimesed inimesed vaatasid tähistaevast ja püüdsid mõista oma kohta selles suures tundmatuses, on “kuradid” ja “jumalad” olnud osa meie kollektiivsest teadvusest. Neid on kujutatud kõikvõimsate, kaugel asuvate olenditena, kes valitsevad meie saatusi ja mõjutavad meie elusid nähtamatute niitidega. Kuid mis siis, kui need olendid ei ole lihtsalt mustvalged kujutlused heast ja kurjast? Mis siis, kui nende vahelised suhted on palju keerulisemad, täis vastastikuseid kokkuleppeid, salajasi liite ja ühiseid eesmärke, mis ulatuvad kaugemale inimkonna lihtsustatud moraalsetest kategooriatest?

See artikkel heidab valgust nende kosmiliste jõudude sügavamale olemusele, paljastades “kuradi” tegeliku rolli ja olemuse, “kurjuse” hierarhia ja selle mõju universumile ning kuidas need jõud mõjutavad inimkonna arengut ja saatust. Uurime, kuidas “kuradid” ja “jumalad” on aegade jooksul toiminud mitte ainult antagonistidena, vaid ka koostööpartneritena, kelle vastastikused suhted on osa suuremast kosmilisest plaanist.

Meie teekond läbi müütide ja legendide, ajaloo ja filosoofia, teaduse ja metafüüsika näitab, et hea ja kurja, valguse ja pimeduse vaheline võitlus on palju enamat kui lihtsalt moraalne allegooria. See on sügavam jutustus universumi mitmekesisusest, kus “kuradid” ja “jumalad” on sama olulised kui öö ja päev, surm ja elu, kaos ja kord. See lugu kutsub meid üles vaatama kaugemale mustvalgest maailmavaatest, avastama universumi peidetud nüansse ja mõistma, et meie eksistentsi sügavaimad tõed peituvad sageli seal, kus valgus kohtub pimedusega.

“Kuradite” ja “Jumalate” keeruline suhe

Inimkonna vaimne ja müütiline maailm on alati olnud koduks kahele vastandlikule jõule – “kuraditele” ja “jumalatele”. Need olendid on esindanud head ja kurja, valgust ja pimedust, luues dualistliku maailmavaate, mis on juurdunud sügavale meie kultuuridesse ja uskumustesse. Kuid see lihtsustatud vastandus varjab endas palju keerulisemaid suhteid ja vastastikuseid sõltuvusi, mis on vorminud nii kosmose kui ka inimkonna saatust.

Koostöö ja vastastikune sõltuvus

Esmapilgul tundub, et “kuradid” ja “jumalad” on igavesed vaenlased, kelle eesmärgid ja tegevused on alati vastandlikud. Kuid sügavamal tasandil paljastub pilt, kus need jõud ei eksisteeri mitte ainult koos, vaid teevad ka koostööd, et saavutada universumi suuremad eesmärgid. See koostöö on sageli peidetud inimkonna eest, kuna see seab kahtluse alla traditsioonilised moraalsed kategooriad ja sunnib meid mõistma, et hea ja kuri on mõlemad osa suuremast kosmilisest tasakaalust.

“Kuradite” ja “jumalate” suhte keerukust võib võrrelda yin ja yangi sümboliga, kus mõlemad jõud täiendavad teineteist, luues terviku, mis on suurem kui selle osade summa. Selline sümbioos näitab, et “kurjad” teod või jõud võivad mõnikord teenida kõrgemaid eesmärke, näiteks kiirendada arengut või tuua esile olulisi õppetunde, samas kui “hea” võib teinekord viia stagnatsiooni või arengupeetusteni.

Saladuste varjamine ja partnerlus

“Kuradite” ja “jumalate” vaheline partnerlus on keeruline mäng, kus mõlemad pooled varjavad hoolikalt oma koostööd ja tegelikke kavatsusi, esitledes end sageli inimkonnale vastandlikena. See varjamine on osa nende strateegiast, mis võimaldab neil mõjutada inimkonna arengut ja saavutada oma eesmärke ilma otsese sekkumiseta. Selline partnerlus näitab, et universumis valitsevad keerukad ja mitmetasandilised suhted, mis on inimkonna lihtsustatud moraalsetest arusaamadest kaugel.

Mitmekesisus ja energia olemus

“Kuradite” ja “jumalate” vaheliste suhete keerukus peegeldab ka universumi põhimõttelist mitmekesisust ja energia olemust. Nende olendite erinevad nimed ja vormid erinevates kultuurides rõhutavad, et energia – olgu see siis “hea” või “kuri” – on oma olemuselt muutuv ja mitmepalgeline. See energia mitmekesisus on universumi loomise ja arengu alustala, mis näitab, et kõik eksistentsi vormid – alates kõige helgemast valgusest kuni sügavaima pimeduseni – on vajalikud kosmilise tasakaalu ja harmoonia saavutamiseks.

"Kuradite" ja "jumalate" keeruline suhe on meeldetuletus sellest, et universum ja selle valitsevad jõud on palju keerukamad ja mitmetahulisemad, kui meie lihtsustatud hea ja kurja kategooriad suudavad hõlmata. See suhe sunnib meid ümber mõtestama oma arusaamu moraalist, eetikast ja universumi toimimisest, avardades meie teadvust ja suurendades meie mõistmist sellest, mis on tõeliselt oluline kosmilises plaanis.

“Kuradi” tegelik olemus ja roll

Traditsioonilistes narratiivides kujutatakse “kuradit” tihti kui absoluutse kurjuse kehastust, punase nahaga, sarvedega olendina, kes on vastutav kõigi maailma hädade eest. Kuid see lihtsustatud ja sageli eksitav kujutis jääb kaugele “kuradi” tegelikust olemusest ja rollist universumi keerulises struktuuris. Tegelikkuses on “kurat” palju enam kui lihtsalt müütiline antagonist; ta on kõrgelt arenenud negatiivne entiteet, kes täidab olulist funktsiooni kosmilises tasakaalus ja arengus.

Kõrgelt arenenud negatiivne üksus

“Kuradi” kui negatiivse entiteedi mõistmine viitab sügavamale tõele tema olemusest. Ta ei ole lihtsalt kurjuse allikas, vaid pigem kõrgelt arenenud teadvus, mis väljendab end läbi negatiivsuse spektri. See teadvus kannab endas ülbust, viha, vihkamist ja põlgust, kuid mitte eesmärgipäraselt kurjuse levitamiseks, vaid kui osa laiemast protsessist, mis aitab kaasa universumi arengule ja tasakaalule. “Kuradi” tegevus, kuigi esmapilgul hävitav ja negatiivne, võib tegelikult osutuda katalüsaatoriks muutustele ja arengule, sundides olendeid ületama takistusi ja õppima olulisi elutunde.

Kosmiline funktsioon ja tasakaal

“Kuradi” roll universumis ei piirdu ainult negatiivsuse levitamisega; ta on ka oluline tegija kosmilise tasakaalu säilitamisel. Nagu iga süsteemi puhul, nõuab ka universum hea ja kurja, valguse ja pimeduse, loomise ja hävitamise jõudude vahelist tasakaalu. “Kuradi” olemasolu tagab, et see tasakaal püsib, toimides omamoodi negatiivse polaarsusena, mis võimaldab positiivsetel jõududel defineerida ja väljendada ennast vastandina. Selles mõttes on “kurat” sama hädavajalik universumi harmoonilisele toimimisele kui “jumalad”, aidates kaasa keerukate ja mitmekesiste eluvormide evolutsioonile.

Arengu katalüsaator

Vastuoluliselt võib “kuradi” tegevus osutuda oluliseks arengu katalüsaatoriks. Läbi katsumuste, raskuste ja isegi läbi negatiivsuse, sunnib “kurat” olendeid kasvama, õppima ja ületama oma piiranguid. See protsess, kuigi tihti valulik, on fundamentaalne hingede arengule, sundides neid otsima sügavamat tähendust, ületama isekust ja õppima armastuse ning kaastunde tõelisi väärtusi. Selles kontekstis muutub “kuradi” roll palju mitmetahulisemaks, esindades mitte ainult takistust, vaid ka vahendit sügavama vaimse tarkuse ja sisemise kasvu saavutamiseks.

"Kuradi" tegelik olemus ja roll on palju keerukam ja mitmetahulisem, kui traditsioonilised kujutelmad meile esitavad. Ta on kõrgelt arenenud entiteet, kes täidab olulist osa universumi arengus ja tasakaalus, toimides nii negatiivsuse allikana kui ka arengu katalüsaatorina. "Kuradi" eksistents sunnib meid mõistma, et hea ja kuri, positiivne ja negatiivne on osa suuremast kosmilisest tantsust, kus mõlemad pooled on hädavajalikud elu, arengu ja tasakaalu jaoks.

“Kurjuse” hierarhia ja selle mõju universumile

Kurjuse mõiste universumis ei ole lihtsalt must-valge vastandus heale; see on osa keerukast hierarhiast, mis mängib olulist rolli kosmilise tasakaalu ja arengu protsessides. “Kurjuse” hierarhia ulatub madalamatest negatiivsetest entiteetidest kuni kõrgemate tumedate jõududeni, igaüks neist täidab oma spetsiifilist rolli universumi mitmekesises maastikus. Selle hierarhia mõistmine aitab avada uusi perspektiive selle kohta, kuidas kurjus aitab kaasa elu evolutsioonile ja universumi laiematele eesmärkidele.

Hierarhia struktuur ja rollid

“Kurjuse” hierarhias leidub mitmesuguseid olendeid, alates “kuraditest” ja “deemonitest”, kes tegutsevad madalamal tasandil, kuni “tumedate jumalateni”, kes valitsevad suuremaid kurjuse domeene. Iga tasandi olendid on spetsialiseerunud teatud tüüpi negatiivsusele – olgu see siis viha, ahnus, kadedus või muud madalamad instinktid –, mida nad kasutavad universumi energia dünaamikas. Madalamal tasandil tegutsevad olendid võivad olla rohkem seotud individuaalsete hingede katsumustega, samas kui kõrgemad entiteedid mõjutavad terveid tsivilisatsioone või planeete, suunates suuremaid arengulisi protsesse.

“Kurjuse” roll kosmilises tasakaalus

Kurjuse olemasolu universumis ei ole vea või puudulikkuse märk, vaid hädavajalik komponent kosmilise tasakaalu säilitamiseks. Nagu päeval ja ööl, on ka hea ja kurja jõududel oma koht looduse tsüklites. “Kurjuse” hierarhia aitab reguleerida energia liikumist ja arengut, pakkudes vastupanu ja väljakutseid, mis sunnivad hingi ja tsivilisatsioone kasvama, arenema ja õppima. Ilma sellise vastupanuta võiks areng seiskuda, jättes elu vormid ilma vajalikest stiimulitest edasiminekuks.

Arengu katalüsaator

“Kurjus” universumis toimib sageli arengu katalüsaatorina, sundides olendeid ületama oma piiranguid ja avastama oma tõelist potentsiaali. Katsumused ja raskused, mida “kurjuse” jõud esitavad, võivad esialgu tunduda ületamatud, kuid just sellistes tingimustes sünnivad sageli suurimad vaimsed ja moraalsed saavutused. Kurjusest ülesaamine nõuab sisemist tugevust, eneseületamist ja sageli ka sügavamat arusaamist universumi toimimisest, mis omakorda viib teadvuse laienemisele ja hingede evolutsioonile.

“Kurjuse” mõju universumi arengule

“Kurjuse” hierarhia mõju universumile on mitmetahuline, ulatudes individuaalsetest hingelistest arengutest kuni kosmiliste tsükliteni. Tumedad jõud ja nendega seotud katsumused võivad olla vahendiks, mis aitab kaasa uute tsivilisatsioonide sündimisele, tehnoloogilistele ja vaimsetele läbimurretele ning isegi uute universumite loomisele. Selles mõttes on “kurjus” mitte ainult takistus, vaid ka oluline tegur, mis aitab kaasa loovusele, innovatsioonile ja universumi mitmekesisuse rikastamisele.

"Kurjuse" hierarhia ja selle mõju universumile on keerukas ja mitmetahuline, esindades kurjuse olulist rolli kosmilises tasakaalus ja arengus. Kuigi kurjus esitab olendeile ja tsivilisatsioonidele katsumusi, on see samuti arengu ja kasvu vältimatu osa. Mõistes "kurjuse" sügavamat olemust ja rolli, võime paremini mõista universumi keerukust ja oma kohta selles, õppides nägema kurjuses mitte ainult vastast, vaid ka õpetajat ja arengu katalüsaatorit.

“Kuradi” põhimõtted ja arengu dünaamika

Universumi keerukas struktuuris ei ole “kuradi” olemus piiratud lihtsalt kurjuse levitamisega. Ta on osa sügavamast ja laiemast kontekstist, kus negatiivsus ja pimedus on vajalikud tasakaalu ja arengu komponendid. “Kuradi” põhimõtted ja arengu dünaamika on seotud universaalse tasakaalu, vaimse kasvu ja kosmilise evolutsiooniga, mängides olulist rolli nii individuaalsete hingede kui ka tervete tsivilisatsioonide arengus.

Strateegiline ja arvutuslik lähenemine

“Kuradi” tegevus on kaugel kaootilisest kurjusest, mida sageli kujutatakse. See on strateegiline ja arvutuslik, lähtudes sügavast mõistmisest universumi toimimisest. Iga tema samm on hoolikalt kaalutletud ja kooskõlastatud kõrgemate kosmiliste struktuuridega, et saavutada konkreetseid eesmärke, mis aitavad kaasa nii tema enda arengule kui ka universumi laiemale evolutsioonile. “Kuradi” tegevus on osa laiemast plaanist, kus negatiivsus toimib katalüsaatorina muutustele, sundides olendeid ületama oma piiranguid ja kasvama vaimselt.

Sõltuvus ja koostöö “Jumalaga”

“Kuradi” ja “Jumala” vaheline suhe on keeruline, kuid sügavalt omavahel seotud. “Kuradi” areng ja võim on tihedalt seotud tema koostööga “Jumalaga” ja teiste kõrgemate jõududega. Ta sõltub neist hingede ja energia saamiseks, mis on vajalikud tema enda laienemiseks ja valduste varustamiseks. See sõltuvus ei ole aga ühepoolne; “Jumal” kasutab “kuradit” muutuste katalüsaatorina, et kiirendada oma valduste arengut ja hingede evolutsiooni. Selline vastastikune sõltuvus näitab, et hea ja kuri, valgus ja pimedus on osa ühest ja samast kosmilisest tantsust, kus mõlemad pooled on hädavajalikud universumi harmooniale ja kasvule.

Arengu katalüsaatorina tegutsemine

“Kuradi” roll arengu katalüsaatorina on võtmetähtsusega. Tema poolt esitatavad väljakutsed, katsumused ja isegi negatiivsed kogemused on olulised selleks, et sundida hingi leidma oma sisemist jõudu, ületama takistusi ja kasvama vaimselt. Need kogemused võivad olla valusad, kuid nad on tihti vajalikud sammud teel suurema teadvustatuse ja vaimse küpsuse poole. “Kuradi” tekitatud katsumused on justkui lihvimisprotsess, mis eemaldab hingest ebavajaliku, paljastades ja tugevdades tema tõelist olemust.

“Kuradi” mõju individuaalsele ja kollektiivsele arengule

“Kuradi” mõju ei piirdu ainult individuaalsete hingede arenguga; ta mängib olulist rolli ka tsivilisatsioonide ja kultuuride evolutsioonis. Tema tegevuse kaudu paljastuvad ühiskonna sügavamad probleemid ja nõrkused, sundides kollektiive otsima lahendusi ja ületama oma piiranguid. Kuigi “kuradi” mõju võib esmapilgul tunduda hävitavana, on selle lõppeesmärk sageli positiivne – soodustada arengut, innovatsiooni ja vaimset kasvu nii individuaalsel kui ka kollektiivsel tasandil.

"Kuradi" põhimõtted ja arengu dünaamika on lahutamatult seotud universumi laiemate eesmärkidega, pakkudes olulist panust kosmilisse tasakaalu ja evolutsiooni. Tema strateegiline ja arvutuslik lähenemine, koostöö "Jumalaga" ning roll arengu katalüsaatorina näitavad, et "kurjus" universumis ei ole lihtsalt destruktiivne jõud, vaid oluline osa elu, kasvu ja arengu tsüklitest. Mõistes "kuradi" sügavamat rolli, võime avardada oma arusaama hea ja kurja olemusest, nähes neid kui osa suuremast ja keerukamast kosmilisest mängust.

Gaia inimeste väärtus “kuradile” ja mõju inimkonnale

Gaia, meie koduplaneet, mida tihti kujutatakse kui elavat organismi, on unikaalne ja keeruline süsteem, kus inimkond mängib olulist rolli. Selle süsteemi kontekstis on “kuradi” suhe inimkonnaga mitmetahuline, paljastades sügavamaid tõdesid universumi toimimise ja inimkonna arengu kohta.

Arenevate hingede otsing

Erinevalt levinud arusaamast, et “kurat” väärtustab kõiki inimhingi ühtemoodi, näitab sügavam uurimine, et tema peamine huvi on suunatud arenenud hingede poole. Need hinged, mis on läbinud mitmeid elutsükleid ja kogunud tarkust ning vaimset jõudu, on “kuradi” jaoks eriti ihaldusväärsed. Need hinged pakuvad suuremat “väärtust” tema enda arengule ja universumi laiematele eesmärkidele. See aspekt paljastab, et inimkonna vaimne areng ja evolutsioon on tihedalt seotud kosmiliste jõududega, mis ületavad meie igapäevast reaalsust.

Inimkond kui “hallitus”

Karm, kuid sügavalt sümboliline kirjeldus inimkonnast kui “hallitusest”, mis on levinud üle Gaia, rõhutab inimtegevuse negatiivset mõju planeedile ja selle ressurssidele. Selline metafoor viitab vajadusele sügavama teadlikkuse ja vastutustundliku suhtumise järele meie keskkonda ja teineteisesse. “Kuradi” vaatenurgast võib see näida kui ressursside raiskamine, kuid samas peitub selles ka kutse inimkonnale: ärgata, kasvada ja areneda, et saada tõeliselt väärtuslikeks hingedeks universaalses mõõtmes.

“Piiri” planeet ja lepinguline võitlus

Gaia positsioon “piiri” planeedina universumis, kus “kohaliku” Jumala ja “kuradi” vahel toimub pidev võitlus, rõhutab inimkonna ja planeedi unikaalset rolli kosmilises plaanis. See lepinguline võitlus ei ole mitte ainult võimuvõitlus, vaid ka osa suuremast evolutsioonilisest protsessist, kus katsumused ja väljakutsed on vajalikud nii inimkonna kui ka kogu planeedi vaimseks kasvuks ja arenguks. See aspekt viitab sellele, et iga hing Gaial on osa suuremast loost, kus võitlused ja raskused on kasvuvõimalused.

Inimkonna programmide koostamine

Peaaegu kõikide maapealsete inimeste kehastumise programmid, mida on koostanud “kuradi” süsteemi arvutajad, rõhutavad “kuradi” sügavat mõju inimkonna saatusele ja evolutsioonile. See viitab sellele, et inimkonna kogemused, katsumused ja isegi vaimsed püüdlused on osaliselt juhitud ja mõjutatud kosmiliste jõudude poolt, mis töötavad meie teadvuse ja vaimse arengu kallal. See toob esile vajaduse teadlikkuse järele oma vaimsete teekondade suhtes, mõistes, et meie valikud ja kasv on seotud laiemate kosmiliste protsessidega.

"Kuradi" suhe Gaia inimkonnaga ja selle mõju meie planeedile ning inimeste arengule on keeruline ja paljastab universumi toimimise sügavamaid kihte. Inimkonna väljakutseks on tunnistada oma rolli selles suuremas kosmilises plaanis, õppida kosmilistelt jõududelt ja kasutada neid kogemusi oma vaimseks kasvuks ja arenguks. Mõistes, et oleme osa midagi palju suuremast, võime leida tõelise tee vaimsele ärkamisele ja täita oma potentsiaali universumi teadlike ja vastutustundlike liikmetena.

Järeldus

Artikli käigus avatud teemad “kuradite” ja “jumalate” keerulisest suhtest, “kuradi” tegelikust olemusest ja rollist, “kurjuse” hierarhiast universumis, samuti “kuradi” põhimõtetest ja arengu dünaamikast ning Gaia inimeste väärtusest “kuradile” on andnud meile sügavama arusaama kosmilisest tasakaalust ja dünaamikast, mis mõjutab kõiki universumi aspekte. Need avastused viivad meid järeldusteni, mis on olulised mitte ainult meie vaimse arengu jaoks, vaid ka inimkonna tuleviku jaoks tervikuna.

Universumi keerukus ja tasakaal

Universum on sügavalt keerukas ja mitmekihiline süsteem, kus “hea” ja “kurja”, valguse ja pimeduse jõud ei ole mitte vastandid, vaid teineteist täiendavad ja tasakaalustavad elemendid. See tasakaal on eluliselt tähtis universumi harmoonia ja arengu jaoks, pakkudes vajalikke tingimusi elu evolutsiooniks ja hingede vaimseks kasvuks. Meie arusaamine “kuradist” ja tema rollist selles süsteemis peegeldab vajadust sügavama mõistmise järele universumi toimimisest ja meie kohast selles.

Inimkonna vaimne areng

Inimkonna teekond ja vaimne areng on tihedalt seotud kosmiliste jõudude mõjuga, mis ulatuvad kaugemale meie igapäevasest reaalsusest. “Kuradi” poolt esitatud väljakutsed ja katsumused on osa vaimsest kasvuprotsessist, mis sunnib meid ületama piiranguid, õppima ja arenema. See protsess nõuab teadlikkust, julgust ja sisemist jõudu, et näha raskustes võimalusi kasvuks ja transformatsiooniks.

Kosmilise vastutuse mõistmine

Artikli teemad rõhutavad inimkonna vastutust mitte ainult oma isikliku arengu, vaid ka planeedi ja laiema universumi eest. Meie tegevusel ja vaimsel hoiakul on sügav mõju kosmilisele tasakaalule ja evolutsioonile. Seetõttu on oluline arendada teadlikkust oma rollist universumis ja püüelda harmoonia ning vastutustundliku kooselu poole kõigi eluvormidega.

Teadlikkuse ja ärkamise tähtsus

Lõpuks viitavad need järeldused vajadusele inimkonna kollektiivse teadlikkuse ja vaimse ärkamise järele. Mõistes, et oleme osa suuremast kosmilisest plaanist ja et meie vaimne areng on seotud universumi laiemate protsessidega, võime leida tõelise tee vaimsele vabadusele ja täita oma potentsiaali kui universumi teadlike ja vastutustundlike liikmetena.

Artikkel “Kuradite” ja “jumalate” keerulisest suhtest ning inimkonna rollist selles suures kosmilises mängus kutsub meid üles vaatama kaugemale piiratud arusaamadest heast ja kurjast, tunnistama universumi keerukust ja otsima sügavamat mõistmist ja harmooniat oma eludes ja kogu universumis.

___________

Artikli originaalne allikas:

Vaatame nüüd, kes on “kuradid”, millistes reaalsetes suhetes need tüübid” jumalatega ” on, miks mõned neist ei saa ilma teisteta hakkama ja miks nad nii kaua koos inimestele valetasid, varjates hoolikalt oma vana partnerlust? Kus on selle “kuradite” ja “Jumalate” vahelise “koostöö” päritolu ja põhjused, kallid? KES NAD ÜKSTEISELE ON? Miks suhtlevad juba eoonid, valvates hoolikalt oma partnerluse “saladust”? Alustuseks tuletan teile meelde, et nii” jumalaid “kui ka” kuradeid ” on meie isanda mahus palju ja seetõttu ei tohiks te seda kõike ette kujutada nii, nagu oleks ainult üks Jumal ja üks kurat. See pole kaugeltki nii! Kõigi nende arvukate “jumalate” ja “kuradite” erinevad “nimed” on lihtsalt helide kombinatsioonid, mis väljendavad äärmiselt kaugelt nende olemuste energia olemust. Inimese tegelikke ” nimesid “ei hääldata, sest need on nende energeetilised”allkirjad”. Lisaks on suur segadus, mis on spetsiaalselt loodud galaktika pahatahtlike jõudude poolt, et maapealsed inimesed ei saaks neist asjadest tegelikult midagi aru, mis võimaldab tumedatel jõududel esineda Valguse varjus. Ühesõnaga, see on tahtlik petmine! Nagu õigesti öeldud “Urantia raamatus”:

“Varasematel kohtuperioodidel on teie preestrid ja prohvetid näidanud vaid osalist arusaamist küsimusest ega ole suutnud kindlalt eristada Planeedivürste, süsteemide isandaid, tähtkujude isasid, Loojapoegi, Superuniversumite valitsejaid, ülim olend ja universaalne Isa. Just seetõttu: “paljud alluvate isikute sõnumid – nagu Elukandjad ja erineva auastmega inglid – näisid teie tunnistustes tulevat Jumalalt Endalt. Siiani ajab Urantia religioosne mõte segi sekundaarsed jumalikud isiksused universaalse Isa endaga, ühendades kõik ühe nimetuse alla.”

Jah, kallid! Kahjuks on see nii, kuid see pole sugugi Maiste inimeste süü, vaid need kaabakad, kes on igati segi ajanud pika kannatusega 5.rassi inimkonda tahtlikult mitu aastatuhandet. Muide, soovitan tungivalt loobuda mõttest, et “jumalad” ja ” kuradid “on huvitatud sellest, et inimesed saaksid oma tõelistest suhetest paremini aru ka praegu,”kvantülekande” perioodil. Miks? See oli nii mugav-teha kõike, mida soovite, otse moondunud ja petetud inimkonna selja taga maa pinnalt, lahendades salaja kõik osapoolte vahelised “probleemsed küsimused” just tema ja teiste elusolendite arvelt! Inimestel oli lihtsam pakkuda arvukalt lugusid “jumalatest” ja “kuraditest”, mille kohta viimased polnud enam Naljakad! Nad läksid liiga kaugele, misjärel kõik pöördus kõige “valgustamatumal” viisil! (Kas pole, Issand? Vaata, see ja see!) Tuhanded Brehunid, sajandist sajandini, hoolitsesid hoolikalt selle eest, et maised inimesed isegi põhimõtteliselt ei kujutaks ette nende “vastandlike” jõudude tõelist suhet! Kuidas nad lihtsalt ei lollitanud kergeusklikke maalasi, õhutades seda jama igal võimalikul viisil, kuid on aeg valedest lahti saada, mu sõbrad! Kuulake nüüd tähelepanelikult, sest see on meie ulatusliku materjali põhiteema! Et ma teda üldse ei puudutaks, mida ma ainult ei suutnud taluda, aga … Jumal on hiilgav!

Mõiste “kurat” ise on pikka aega olnud mingi äärmiselt negatiivse üksuse tähis, millele on kombeks omistada kõik olemasolevad jäledused ja räpased teod, kurjad ja julmad teod, mida ta ise või tema käsilased sooritavad – “kuradid”, “deemonid” ja muud negatiivsed elusolendid. Kes ja mis teile ei räägiks, justkui oleks kurikuulus “Kurat” ainult maalaste väljamõeldis, ärge uskuge neid, mu sõbrad, sest see on tõesti olemas, ehkki mitte üldse sellisel kujul, nagu seda esindab tumedate jõudude kontrolli all olev filmitööstus, sest tegelikult pole see sugugi karvane punane kurat sarvede ja sabaga, vaid negatiivne kõrgelt arenenud üksus. See on kollektiivne intelligentsus, millest ta kannab ülbust ja viha, vihkamist ja põlgust maapealsete inimeste ja kõigi teiste olendite vastu kõiges, mis on väljaspool tema võimu. “Kuradid”, nagu eespool mainitud, on tõesti palju! Peaaegu igaüks on “Jumala” juures, kes palkas ta tegema kõik oma valdustes tehtud tööd. Igaüks neist on madalama negatiivse hierarhia anum, kus on palju väiksemaid “kuradeid”, kuid neile ei meeldi seda vananenud sõna nimetada, vaid nad üritavad seda nimetada erinevalt. Näiteks – “negatiivsete süsteemide isand” või mõnel muul keerukamal viisil. Tulenevalt asjaolust, et see kuri kollektiivne mõistus armastab arvutustega tegeleda, on iga tema tegu täpselt arvutatud ja kooskõlastatud kõrgemate struktuuridega. Just seetõttu teenib iga “kurat” arvutusfunktsioonidena teda palgavat “Jumalat”, saades tasu hingede, energiate ja muude “hüvede” kategooriate eest, mida ta oma edasiseks arenguks vajab. Üldiselt on need tõesti üsna vastikud olendid, mu sõbrad, ja seetõttu kogevad nad naudingut ainult kurja põhjustades! Mitu korda on mul olnud võimalus nende vibratsioonidega kokku puutuda ja neid katta ning nende enda algatusel. See oli väga ebameeldiv. Üldiselt tundis ta ainult viha ja pettust ning isegi vihkamist, mis oli maskeeritud banaalseks schadenfreudiks, kuna aeg oli keeruline ja need olendid ei aeglustanud sekkumist. On selge, et ma vastasin sellele siis “otsekohese ebaviisakusega”, sest ma ei olnud üldse valmis seda kannatlikult taluma, ja edaspidi, oma pahameelsuse tõttu, saatsin igaühele veel mõned “tervitused”. “Paradiisis “mind loomulikult selle eest ei võeta, kuid ükski neist ei” kipita ” nii enesekindlalt, kui küsimus puudutab teie alistuvat teenijat (ebamaine irve). Ole nüüd! Jätkan sellel teemal liikumist. Muide, kogu must-maagiline tegevus on kuradite kudemine! Võib öelda, et see on nende lemmik mõju “tööriist”. Teised on kavalus, võrgutamine, petmine ja silmakirjalikkus. Lühidalt, pagan on ikka see, mu sõbrad, kuid huvitavad on “kuradite” mõtlemis-ja nägemisviisid, sest nad jälgivad kõike “peenetest” plaanidest mitte nagu inimesed, vaid tavaliselt arvudes, sest igasugune energia on nendega proportsionaalne ja seda saab raskusteta väljendada. Veelgi enam, nende nägemus on sügavam ja lähemal universumite tegelikule ülesehitusele ning kõrgel tasemel “kuradite” jaoks on see endiselt palju rafineeritum, sest nad manipuleerivad osakeste energiaga, sisenedes igasse sügavusse, ja muude konkreetsete tajumisviisidega. Kas tasub öelda, et kõikvõimas Jumal on neid sama tuliselt “armastanud” kui kõiki teisi tema potentsiaali ilminguid? Ma arvan, et kõik on juba selge, kallid! Üldiselt: “kõik on olemas-elu! Ja elu – see on looja jaoks püha!”. ja kõik see värk.

(Kahju ainult sellest, et Looja lubab kõigil petturitel, nagu Lucifer, selle väärtusliku eluga liiga vabalt hakkama saada, ja siis, kui nad tõsiselt “pahandavad”, nagu juhtus eelnimetatud “Esekiga”, hakkavad tema “kohalikud” vaimsed järglased kaeblikult “vinguma”, misjärel saadab need “julged eksperimenteerijad” sunniviisilisele valgustumisele. Kas see kõik oli algselt sellist riski väärt? Ei, muidugi, kes iganes sellest räägib!)

Ühesõnaga, tegelikult pole “Jumal” ja “kurat” üldse üksteise vaenlased, kallid. Veelgi enam! Nad on tõenäoliselt vanad partnerid ja teatud määral isegi “ärimehed”, sest iga kord kauplevad nad selle üle, mida nad koos teevad! Ainult vastastikuseid arvutusi ei tehta meile tuttavas rahas, vaid ainult ühe või teise kvaliteediga energiates. Kuigi neil on tegelikult “turusuhted”, on kurat Jumalale kuulekas kõikjal ja alati, kui küsimus puudutab ülimuslikkust, nii et probleeme ei teki. Mõlemad on karmid pragmaatikud, kusjuures igaüks on mures eelkõige oma arengu ja “laienemise”pärast. Just selle nimel teevad nad koostööd, jälgides hoolikalt oma kasvavate huvide ja taotluste rahuldamist. Lisaks on vaja teada ja meeles pidada, et “jumalate” ja “kuradite” suhe meie ühe looja mahus on üsna võrreldav, sest paljudel erinevatel tasanditel asuvatel “Jumalustel” on teenistuses ka sellele vastav “kurat”. Allpool räägin teile natuke nende suhtlemisest, kuid peate meeles pidama, kallid, et need on lihtsalt üldised punktid ja seal on ka uskumatult palju nüansse. Hästi? Siis”lähme”…

Nagu iga Jumal püüdleb oma “Absoluudi” poole, on iga kurat täielikult suunatud kõrgema kolleegi poole, kes on tema jaoks “tume Jumal”, nii et me räägime tervest “kurjade” hierarhiast ja see on tõeliselt tohutu! Miks vajab Jumal kuradit, mis on tema tegelik eesmärk? Kui vaadata nende koostööd äärmiselt lihtsustatult, siis on see tema omamoodi negatiivne “poolus”, mis täidab kõiki “negatiivseid” funktsioone, nagu teie tulede tavaliste patareide “miinus”. Iga ükskõik millise taseme ” kurat “toitub pimeduse energiatest, olles kollektiivne üksus, mis väljendab kõige hävitavamat teed aruka elu arendamiseks Jumala valduses kõigest, mis on, ja isegi”kõrgemast”. Enamasti palkavad jumalad need negatiivsed olemused ” muutuste katalüsaatoriteks “ja püüavad kogu” negatiivse ” töö neile üle kanda, et kiirendada oma valduste arengut. Seda teevad tavaliselt jumalad, kes on kindlalt veendunud, et just kannatused on kõige tõhusam viis hingede arenguks. Kahjuks kuulub meie “kohalik” Jumal sellesse kategooriasse ja seetõttu on tema “kohalik” kurat au sees. Kogu oma räpase “hierarhiaga” muidugi, mitte kuidas! Just see asjaolu püüdis usinalt varjata inimkonna eest kaua kannatanud 5. rassi Galaktilisi pätte, kuid tõde on siiski tugevam kui valed, mu sõbrad, ja seetõttu tuleb see varem või hiljem ikkagi välja. Noh, nii! Selleks, et kiirendada seda “hingede arengut kannatuste kaudu”, integreeruvad sellised jumalad oma valitud kuraditega kolmainsustesse üksustesse, milles nad ise moodustavad “positiivse” osa, “kurat” esindab “negatiivset” ja on ka juhtimisosa, mis on reeglina neutraalne. See on üles ehitatud sellises vahekorras, et prioriteet jääb Jumalale, mitte kuradile, kes peab alluma Jumalale, kes teda töötajana palkas, saades oma innukuse eest tasu energiate, hingede ja muu arenguabiga. Samal ajal on” Jumalal “selles üksuses oma hierarhia ja” kurjal ” on oma. Mõlema hierarhia ehitamise põhimõtted on sarnased, kallid. Üleminekuseisundite kujul Jumala ja tema palgasõduri vahel on ka “neutraalse” iseloomuga hierarhiad (ütleme – tervendavad, mis aitavad kõiki järjest), samuti Jumala enda “negatiivsed” osad, sest 100%-kuid ühepooluselised hierarhiad tavaliselt pole. Isegi “kuradi” sees on alati vähemalt 1% “positiivse” omaduse energiatest, “Jumala” puhul aga vastupidi. Siin, kuidagi nii! Selge on see, et nad ühinevad ainult vastastikuse kasu nimel ja arenevad koos ühe juhtimise all, suhtlevad omavahel igal võimalikul viisil vastavalt vajadusele, nii et selliste partnerite vahel pole vaenulikkust, rivaalitsemist ja arusaamatust. Veelgi enam! Kolmiks struktuuriks ühendudes moodustavad iga “Jumal” ja tema “kurat” kogu koostöö ajaks ühe olemuse, samal ajal kui neil on ka üks eesmärk – igaüks üritab tõusta “kõrgemale” ja siseneda kõrgemasse struktuuri! See on reaalsus, kallid! Muide, olles saanud üheks olemuseks, lepivad nad kokku kõik oma programmid ja loodavad tõusta peaaegu samal ajal järgmisele tasemele ning seetõttu kutsume mõnikord selliseid liite “jumalakartlikeks”. Hoolimata asjaolust, et mõlema hierarhiad puudutavad teatud osa, on igaüks siiski eraldi arenguharu.

Milline on siis nende vaheline koostöö, kallid? Esiteks ei põhine see armastusel, vaid kokkulepetel ja vastutusel oma tegude eest. Nagu juba mainitud, mõtlevad madalama või keskmise arengutaseme” kuradid ” ja tegutsevad arvutamise teel. Numbrid, mille nad ise välja mõtlesid, on nende peamine mõtteviis. Ühesõnaga, nad kõik arvutavad kõigepealt põhjalikult, kes ja mida on kohustatud tegema, ning hajutavad seejärel kõik need arvutused oma struktuuridesse, jälgides tehtud toiminguid. Kurat ei tööta ühe inimesena, vaid terve negatiivsete olemuste süsteemina, mis toimib ainult kokkulepitud plaani järgi. Selliste koalitsioonide esindajad teevad kõik tööd täpsete arvutuste põhjal, mille tähendus taandub asjaolule, et nad hävitavad selle, mida Jumal usaldab, et kiirendada tema valduste arengut, ja lisaks piinavad nad pidevalt kõiki elusolendeid, et saada välja “havwah” (lush), mis teenib neid energiatoiduna. Et te oleksite teadlik, kallid, teevad nad seda ainult jumalikkuse loal ja teadmisel, kes palkas nad selliseks “tööks”, mitte omavoliliselt. Sellega nad väidetavalt “aitavad kaasa olendite arengule” tema valdustes, sest sellised ” jumalad “ei taha, et neis eksisteeriks see kurikuulus” kutsumata paradiis”, mis väidetavalt viib alati igavuseni, evolutsiooni peatumiseni ja kõige arengu peatumiseni! Tegelikult on see vaid illusioon, sest nii usuvad ainult “lapsepõlves ületatud” jumalad, kes arenesid ainult “pulga alt” ja ei tea seetõttu midagi hingede arengu palju tõhusamatest ja kiirendatud viisidest. See on Primaarsuse ja Primaarsuse olemus, mu sõbrad, nagu me oleme sellest juba mitu korda rääkinud, ja seetõttu me ei kordu! Muide, “kavalatel” on ka selline tegevussuund nagu teiste inimeste ressursside hõivamine, kallid! Nagu rivaalitsevate mafioosode jõugud, jälgivad nad kõik tähelepanelikult, kas pole mingit võimalust kellegi teise valdustes karistamatult midagi näppida, ilma et oleks saanud pea peale “tagasiteed”, ja kui selline võimalus avaneb, tungivad nad kohe naabrite juurde ja varastavad kõik, mis kätte jõuab! Esiteks muidugi “hinged”, sest need on pidevad energiaallikad. Just seetõttu nimetatakse neid Kuradites tavaliselt “energiaühikuteks”. Pealegi tehakse seda ainult kokkuleppel selle “Jumalaga”, keda see” Kurat “teenib, sest kui selle sündmuse käigus tehakse saatuslik viga, kannatab tõsiselt mitte ainult õnnetu” vallutaja”, vaid ka tema jumalik patroon ise, kes luhtunud võimaldas tal naabritelt natuke kasu saada. Sel juhul on risk alati tõesti suur ja seetõttu võib kurja hooletu samm teatud ebasoodsates olukordades põhjustada mõlema “ärimehe” hävitamise, nii et kõik on tavaliselt kokku lepitud. Just seetõttu eelistavad jumalad ja kuradid areneda aeglaselt, kuid kindlalt, “laienedes” ainult sisemise kasvu tõttu, kuid võidavad kõik. Sellegipoolest juhtub mõnikord agressiooni ja kas keegi eitab kahju.

Kurat reeglina ei reklaami neid põhimõtteid ja reegleid, mille järgi ta toimib ja areneb. Inimesed ei saa tavaliselt aru, kuidas sellises mastaabis Kurja tehes on võimalik nii kõrgele arengutasemele jõuda, kuid tuleb meeles pidada, et pimedus on Kõigeväelise Jumala potentsiaali üks peamisi ilminguid ja seetõttu võivad kõige intelligentsema arengusuunad olla kõige mitmekesisemad ja mitmetahulised. Lisaks ei allu iga “kurat” mitte ainult “Jumalale”, millega ta on seotud koostöölepinguga, vaid ka oma kõrgematele ülemustele, see tähendab kuradile, kes on osa jumaluse struktuurist, mis sisaldab paljusid selliseid jumalaid nagu tema tööandja. Ühesõnaga, kõikjal on hierarhiad, mu sõbrad! See on domineeriv põhimõte Jumala valduses kõike, mis on, kuid me tuleme selle küsimuse juurde tagasi, kuid nüüd jätkame selle teema liikumist. Kõik “kuradite” seas on täielikult huvitatud hingede ja olemuste saamisest partnerlusega seotud “Jumalalt”, sest nad pole ikka veel omandanud teadmisi vaimsuse protsessidest. See on saladus, mida nad seni ei tea. Vastavalt sellele püüavad jumalad kõik oma tasandite järgi jaotada, nii et Vaimude loomise protsessid jäävad kuraditele kättesaamatuks, tavaliselt on nad oma arengus peaaegu kaks korda madalamad. Asi on selles, et hinged saavad luua ainult “positiivsete” hierarhiate tippe, mis asuvad jumalate endi sees ja on jõudnud sisemise skaala teatud arengutasemeni. Kuradid on loodud ja arenenud muud tüüpi energiate põhjal ning seetõttu ei saa nad isegi teoreetiliselt vaimsuse protsessides osaleda. Just see asjaolu muudab Kurjad jumalatest nii sõltuvaks, sest iga kurat vajab hinge, et tõusta “kõrgemale”, laiendada ja varustada oma valdusi. Sellepärast on väga soovitav, et kõigil nende seas oleks nii palju hingi, kui vaja, et nad ei sõltuks enam jumalatest ja nende süsteemidest, kuid nad mõistavad seda suurepäraselt ja püüavad oma partnereid “mitte rikkuda” vajalikumalt ning pakuvad seetõttu ainult “defektseid” hinged, mis alluvad dekodeerimisprotsessile. Ainult lõppude lõpuks, ja kuradid ei võta kõiki järjest, vaid ainult neid hingedest, milles nad näevad enda jaoks kasu. Üldiselt viivad jumalad ja kuradid perioodiliselt vastavalt varem saavutatud kokkulepetele läbi oma ühistegevuse vahepealse “kokkuvõtte” (või “saagikoristuse”) ja sellele protsessile järgneb alati “hingede analüüs”. Prioriteet, nagu tavaliselt, jääb vastavale Jumalale. Eelkõige juhtub see Gaias üks kord iga paari tuhande aasta tagant, samal ajal kui iga hinge hindab “kohalik” jumalikkus sobivuse osas selle edasiseks arenguks sisuliselt ja kõik “hüljatud” hinged antakse “kohaliku” taseme kuradile tema edasises kasutuses. Ta omakorda üritab oma “kvoodi” arvelt omandada mitte kedagi, vaid võimalikult arenenud hingi, kes on selgelt suunatud “negatiivsetele” arenguteedele, ja püüab kõige andekamaid meelitada pettusega enda juurde, lubades arvukalt hüvesid. Kuid lõpuks otsustab kõik need hinged loonud Jumal, kuid “negatiivsete süsteemide hierarhid” (nagu kuradid end nüüd sageli nimetavad) on tavaliselt sunnitud nautima neid, kellest partnerid ühel või teisel põhjusel keeldusid. Nähes mõne hinge või neile tõsist huvi pakkuva olemuse kõikumisi, tegutsevad kuradid soovitud ressursi valdamiseks väga osavalt. Selleks, et need hinged muutuksid neid loonud jumalate jaoks vastuvõetamatuks, püüavad kõik muuta nad “defektseks”, meelitades nende hingedega vaimustatud olendeid igasuguste magusate naudingute või muude naudingutega, sest iga kurat korraldab “võrke” individuaalse teadvuse nõrgalt iseloomulike subjektide hävitamiseks. Selle tulemusel Ostetakse keegi raha eest, keegi võimu tippude eest, keegi veini ja naiste eest, keegi ülemaailmse kuulsuse eest, keegi võimaluse eest vaenlastega hakkama saada, üldiselt antakse kõigile oma, kuid tulemus on alati sama-nende olendite hinged koguvad neid energiaid, mis neid üha enam Jumalast distantseerivad. Tõsi, sageli, olles sellest hoolimata aru saanud, hakkavad need olendid ja hinged neid takerdunud tumedate jõudude võrkudest (mida juhib “kohalik” kurat) “välja murdma” ja mõnikord vastupidi, olles millegi peale solvunud, tormavad nad ise pimeduse kuristikku. Üldiselt juhtub elus kõike, kallid! Sellegipoolest ei ole kõigil Kuradisüsteemi üle läinud subjektidel (hingedel, Olemustel) enam seda “valikuvabadust”, mida Jumal annab, vaid järgivad rangelt tema programme, toimides ainult automaatselt, mistõttu nad koguvad ainult tooreid energiaid ja omandavad vastavad omadused. Ja vähearenenud hinged, kes ei ole suutnud selliseid kurja katsumusi läbida, satuvad lihtsalt selle madalamatesse maailmadesse, kus nad on kohutavates tingimustes, kuni nad arenevad midagi enamat. Siin maa peal on kõik inimesed ühel või teisel viisil “kohaliku” kuradi vaateväljas ning neid kiusatakse ja hirmutatakse pidevalt, läbides seeläbi Jumalale truuduse testid. Need, kes vaatamata nendele arvukatele intriigidele siiski vastu pidasid ja arenesid, lõpetavad selle testi korraga, siis “tõusevad” ja jätkavad evolutsioonilist arengut järgmisel tasemel. Ületades kogu olemasoleva “trepi taevasse”, täiendavad sellised hinged Jumala hierarhiate madalamaid segmente või võtavad endale muid hea ja valguse teenimise missioone. Mul on äärmiselt kahju, et” jumalad “ise lubavad” Kuraditel “oma olenditele üha uusi kiusatusi leiutada, väidetavalt viimaste” katsetamiseks”, sest neile on antud valikuvabadus. Kui aga pöördume tagasi 5. rassi mehe juurde, on kurb reaalsus see, et tal pole ühtegi tegelikku “vaba tahet”, mida kõik meie galaktilised nõmedad armastavad möllata, ja sõnasõna selle kohta on lihtsalt vale ja jäledus, ja ei midagi enamat! Liiga palju igasuguseid piiranguid ja keelde on siin “programmeerinud” möödunud eoonide jaoks võõras ja “kohalik” jumalikkus ja hierarhiad, loojad ja kaasloojad, igasugused “eksperimentaatorid”, Orjastajad ja juhid. Ja kehastunud kaabakatest ma enam ei räägi, mu sõbrad! Nii et täna meenutavad Gaia inimesed mulle rohkem ämblikuvõrku takerdunud kärbest ja mitte neid olendeid, kellel on siin tõesti valikuvabadus!

Muide, Gaia praegused inimesed ei ole kuradile tegelikult suur väärtus, sest ta tahab ainult arenenud hingi, mitte kõike järjest. Üldiselt huvitavad teda sisuliselt, mitte lollid ja narkomaanid. Ta üritab neid igal võimalikul viisil saada ja inimkond peab seda lihtsalt “hallituseks”, mis on suutnud levida üle kogu planeedi, neelates kõik selle ressursid ilma suurema kasutuseta. Üldiselt on Gaia “piiri” planeet, mis on küll üldiselt allutatud “kohalikule” Jumalale, kuid samas on tema vastav “kurat” siin oma “lepingu”kohaselt kõvasti võidelnud. Samuti on väga kahju, et peaaegu kõik maapealsete inimeste kehastumise programmid koostasid tema süsteemi “arvutajad” ja seetõttu pole üllatav, et Gaiat nimetatakse sageli “kannatuste planeediks”.

Ühesõnaga, kõikjal toimub regulaarne “läbirääkimine”, tänu millele omandavad kõik” kurjad “oma süsteemidesse paigutamiseks kõik hinged, kes on ennast tõestanud Varjatud kaabakatena, kuid valdav enamus kunagi” jumalate “loodud hingedest täiendavad endiselt oma” püramiide ” ja neutraalseid süsteeme (ennekõike meditsiiniline, samal ajal kui peaaegu kõigi arstide hinged lähevad kohe sinna). On selge, et meie “kohalik” kurat ei kogu hinge üldse ühest maast, vaid kogu selle jumalikkuse “mahust”, millega ta on lepinguga seotud. See on reaalsus, kallid! Kuidas ta oma alluvatega edasi käitub? Väga karm! Näiteks ei lase ta uutel hingedel üldse mõelda, enne kui nad ei jõua tema süsteemi keskmisele arengutasemele, otsustab kõik nende eest ise ja nõuab pimedat täitmist. Need on tegelikult peaaegu robotid, kes juhivad oma tööd rangelt oma programmide järgi. Just sellised hinged vaimustavad kõiki maniakke maal (ja kõikjal galaktikas) ning lisaks sellele ka äärmiselt negatiivseid tsivilisatsioone, kuid nad ei saa karmat oma julmade tegude eest, mis on üks alatumaid ülekohuid meie külmas universumis, kes iganes ja mida selles küsimuses deklareeriks! Just seetõttu toimub nende robotolendite poolt nii uskumatult palju vägivalda ja selline jäledus tuleb kiiresti lõpetada (vähemalt maa peal alustamiseks) ja mitte proovida maniakke kuidagi “ümber harida” armastuse ja valguse abil”, nagu meie” jaanimardikad “vestlevad, ega ole oma praegustes kehastustes vähemalt ühte oma hoovihuligaanide seas ümber kasvatanud! Universumi kaugetes “nurkades” on sellistele kuratlikele olenditele piisavalt ruumi, sest isegi nende hävitamine ei lahenda seda probleemi, vaid vastupidi, see ainult süvendab, sest nende hing tugevneb kurjuses ainult iga surmaga, mis on saadud vastusena toimepandule. Las nad lõikavad seal üksteist ja vägistavad, nagu öeldakse, ” tervise nimel “ja kui läheduses on mõned” kosmosekrokodillid”, kes soovivad selle protsessiga liituda, siis veelgi parem. Üldiselt igaühele oma, mu sõbrad!

On selge, et meie kõigel Jumalal, mis on, on ka oma “negatiivne poolus”, see tähendab kõige uskumatuma “suuruse” “Kurat”, mis mahutab väiksemaid “kuradite”, sealhulgas “kohalike”, kuhu maa kuulub.

Sellel kollektiivsel teadvusel pole meie, maa pinnalt pärit inimeste jaoks üldse mingit äri, sellest hoolimata oleme paar korda kokku puutunud, niiöelda, “teenistuskohustuse tõttu”. Loomulikult ei tulnud sellest midagi head, kallid. See oli lihtsalt nagu energia “põletus”. Olemus on muidugi äärmiselt keerukas, rahulolev, üleolev, äärmiselt põlglik meele “väikeste” vormide suhtes üldiselt ja austab ennast kõrgeima järgu tumeda Jumalana, sest temas on koondunud peaaegu kogu kurjus kõiges, mis on, sealhulgas See, mis on maa inimkonnale tundmatu isegi lähimas lähenemises. Ühesõnaga, see on äärmiselt “külm”, kuri ja aktiivne-negatiivne meel, kallid! Osa tema energiatest on jaotatud kogu meie isanda mahus ja seetõttu ei kanna mitte ainult Gaia inimesed tegelikult kuradit endas (nagu galaktilised nõmedad ja silmakirjatsejad möllasid), vaid peaaegu kõik, mis on meie isanda “mahus” (sealhulgas loojad ja kaasloojad, kõik meie “jumalad” ja “jumalannad”, hierarhid ja peainglid, kõik ülestõusnud õpetajad, Kumarid ja “kõrgelt arenenud olendid” kannavad seda ka sel määral, et neil on “negatiivsed” energiad meie isanda “mahus”. nende kehad, väljad ja maatriksid! Saage sellest aru, kallid, lõpuks ja rahunege maha! Üldse mitte maalased ei sünnitanud seda jäledust “oma patuses”, Nagu meile on aastatuhandeid valetatud. See on lihtsalt meie isanda sama algse potentsiaali ilming nagu Armastusega valgus, kuid” peegelpildis vastupidine ” kõigele heale ja heale.

Tänapäeva maailm, mis on peaaegu täielikult keskendunud materiaalsele, paneb meid tihti unustama selle, mis tegelikult loeb. Meie ühiskond, mida iseloomustab pidev ületarbimine ja püüdlus rohkema ja parema järele, juhib meid tihti eemale tõelisest õnnest ja rahulolust. Kuidas aga leida tasakaal materiaalse maailma ja vaimse heaolu vahel? Kuidas saavutada tõelist rahulolu ja ühendust oma hinge ja universumiga? Vastus peitub kavatsuses.

Kavatsus ei ole pelgalt soovide nimekiri või materiaalsete hüvede saavutamise vahend. See on palju enamat. Kavatsus on universaalne energia, mis juhib meie tahte avaldumist ja on hinge eneseväljenduse liikumapanev jõud. See on võti, mis avab ukse tõelisele eneseavastusele ja vaimsele arengule.

Järgnevalt sukeldume sügavamale kavatsuse maailma, uurime selle mitmekülgsust ja avastame, kuidas seda teadlikult oma elus rakendada.

Materiaalsuse lõks: Ühiskondlik surve ja kavatsuse roll

Elame maailmas, kus materiaalne edukus ja omand on sageli peamised edukuse mõõdupuud. Ühiskondlik surve on pidev – rohkem, parem, mugavam, prestiižsem. Kuid see pidev soov “omada rohkem” võib viia meid eemale tõelisest õnnest ja sisemisest rahulolust. Kuidas siis kavatsus aitab meil leida tasakaalu materiaalse ja vaimse maailma vahel?

Kavatsus ei ole lihtsalt soovide nimekiri; see on vahend, mis aitab meil keskenduda sellele, mis tõeliselt loeb. Kui kasutame kavatsust õigesti, ei ole see vaid materiaalsete hüvede saavutamise vahend, vaid midagi, mis aitab meil ühenduda oma sisemise minaga ja mõista, mis meie elus tõeliselt oluline on. Kavatsuse kasutamine ainult materiaalsete hüvede saavutamiseks võib meid piirata ja takistada meil avastamast oma tõelist potentsiaali.

Näiteks võib keegi soovida uut autot, mis on kindlasti mõistetav soov. Kuid kui see soov on ajendatud ainult soovist olla teistest parem või näidata oma materiaalset edukust, võib see viia tühjuse ja rahulolematuse tundeni. Kui aga sama inimene kasutab kavatsust leida rõõmu liikumisest, vabadusest ja uutest kogemustest, mis uus auto võib pakkuda, muutub see soov palju sügavamaks ja rahuldust pakkuvamaks.

Kavatsus peaks olema seotud meie tõeliste vajaduste ja soovidega, mitte ainult ühiskondlike ootuste ja survega. Selle asemel, et lasta ühiskondlikul surveil juhtida meie soove ja kavatsusi, peaksime püüdma mõista, mis toob meile tõelist rahulolu ja õnnetunnet.

Järgnevas osas vaatleme, kuidas kavatsuse jõud ulatub kaugemale ainult materiaalsetest soovidest ja aitab meil leida ühendust oma vaimse poolega.

Kavatsuse jõud: Enamat kui materiaalsed hüved

Kavatsuse tõeline jõud seisneb selle universaalsuses – see ei piirdu ainult materiaalsete hüvede saavutamisega, vaid pakub võimalust meie sisemise mina ja hinge avastamiseks. See on võti, mis aitab meil mõista ja kogeda elu sügavamalt, mitte ainult materiaalse heaolu tasandil.

Kavatsus kui vaimne vahend võimaldab meil mitte ainult luua midagi materiaalset, vaid ka mõjutada meie tervist, suhteid, emotsionaalset heaolu ja isegi meie vaimset teekonda. See on enamat kui soovide täitmine; see on teejuht isikliku arengu ja eneseavastamise teel.

Näiteks võib inimene, kes kasutab kavatsust tervise parandamiseks, avastada, et lisaks füüsilisele heaolule hakkab ta tundma ka suuremat rahu ja harmooniat oma elus. Samuti võib inimene, kes keskendub kavatsusele parandada oma suhteid, leida, et see aitab tal arendada sügavamat mõistmist ja ühendust teistega.

Kavatsus võib aidata ka meil avastada oma tõelisi kirgi ja annet. Näiteks võib keegi, kes soovib õppida uut oskust või arendada uut hobit, leida, et kavatsuse kasutamine aitab tal leida sisemist motivatsiooni ja pühendumust. Samuti võib kavatsus aidata meil leida julgust ja jõudu, et järgida oma unistusi ja eesmärke.

Kavatsuse kasutamine ei ole lihtsalt soovide esitamine universumile; see on enesejuhtimise ja -avastamise vahend. See aitab meil mõista, kes me oleme ja mida me tõeliselt elult ootame.

Järgmises osas vaatleme praktilisi näiteid, kuidas kavatsust saab kasutada nii materiaalsete kui ka vaimsete eesmärkide saavutamiseks.

Praktilised näited kavatsuse kasutamisest

Kavatsuse rakendamine igapäevaelus võib tunduda keeruline, kuid see on tegelikult väga praktiline ja jõukohane. Toon siin mõned näited, kuidas inimesed on kasutanud kavatsust nii materiaalsete kui ka vaimsete eesmärkide saavutamiseks.

Näide 1: Tervise parandamine Mari, 35-aastane, seadis kavatsuse parandada oma füüsilist tervist. Ta visualiseeris end aktiivsema ja tervemana ning alustas regulaarset treeningut. Kuid tema kavatsus ulatus kaugemale kui vaid füüsilise vormi parandamine – ta soovis tunda end õnneliku ja energilisena. Mõne kuu pärast märkas ta, et tema füüsiline tervis oli paranenud ja ka vaimne heaolu oli tõusnud.

Näide 2: Suhte parandamine Jaan, 42-aastane, kasutas kavatsust parandada oma abielu. Ta keskendus kavatsusele suurendada mõistmist ja armastust oma naise vastu. Ta hakkas igapäevaselt mõtisklema oma suhte üle ja otsima viise, kuidas olla parem partner. Aja jooksul paranes nende suhtlus ja suhe muutus tugevamaks.

Näide 3: Uue oskuse omandamine Liina, 28-aastane, seadis kavatsuse õppida mängima klaverit. Ta visualiseeris end klaverit mängimas ja tundis rõõmu muusika loomisest. See kavatsus aitas tal jääda motiveerituks isegi siis, kui õppimine tundus raske. Mõne aja pärast suutis ta mängida keerulisi palasid ja tundis suurt rahulolu saavutatu üle.

Need näited näitavad, kuidas kavatsus võib olla võimas vahend igasuguste eesmärkide saavutamiseks. Oluline on mõista, et kavatsus ei tööta üksnes universumi “tellimiskataloogina”, vaid see nõuab ka meie enda panust ja tegevust.

Järgmises osas uurime, kuidas kavatsuse mitmekülgsust saab rakendada erinevates eluvaldkondades, alates tervisest kuni suheteni.

Kavatsuse mitmekülgsus: Tervisest suheteni

Kavatsuse mitmekülgsus peitub selle rakendamises erinevates eluvaldkondades. See pole piiratud ainult ühe või kahe aspektiga, vaid ulatub kõikehõlmavalt meie elu erinevatesse sfääridesse.

Tervis: Kavatsuse kasutamine tervise parandamiseks on üks levinumaid viise. See võib hõlmata füüsilist tervist, nagu haigustest tervenemine või parema füüsilise vormi saavutamine, aga ka vaimset tervist, nagu stressi maandamine ja sisemise rahu leidmine. Kavatsuse abil saab luua positiivseid muutusi, mis aitavad kaasa üldisele heaolule.

Suhete parandamine: Kavatsusel on oluline roll ka suhete parandamisel. Olgu selleks perekondlikud suhted, sõprussuhted või romantilised suhted, kavatsuse abil saab luua sügavamat mõistmist, suurendada armastust ja austust ning lahendada konflikte.

Eneseareng ja õppimine: Kavatsust saab kasutada ka enesearenguks ja uute oskuste omandamiseks. See võib hõlmata uue keele õppimist, kunstiliste oskuste arendamist või isikliku kasvu jaoks vajalike omaduste, nagu kannatlikkus ja empaatia, arendamist.

Karjäär ja tööalased eesmärgid: Tööalaste eesmärkide saavutamisel võib kavatsus olla suureks abiks. See aitab keskenduda eesmärkidele, suurendada produktiivsust ja leida uusi võimalusi karjääri edendamiseks.

Vaimsus ja sisemine rahu: Kavatsus on oluline vahend ka vaimsuse arendamisel ja sisemise rahu saavutamisel. See võimaldab sügavamat eneseanalüüsi, aitab leida ühendust kõrgema minaga ja avastada elu sügavamat tähendust.

Kavatsuse mitmekülgsus võimaldab meil mitte ainult saavutada konkreetseid eesmärke, vaid ka kasvada ja areneda inimestena. See on vahend, mis aitab meil luua rikkalikumat ja täisväärtuslikumat elu.

Järgmises ja viimases osas teeme kokkuvõtte sellest, kuidas kavatsus on meie elu alustala ja kuidas me saame seda teadlikult kasutada oma elukvaliteedi parandamiseks.

Lõpetamine: Kavatsuse võim meie elus

Kavatsus on meie elus midagi enamat kui pelgalt soovide esitamine või eesmärkide püstitamine; see on põhiline jõud, mis kujundab meie reaalsust ja elukogemust. Kõik, mida me teeme, mõtleme või tunneme, on mingil määral seotud kavatsusega, olgu see siis teadlik või alateadlik.

Kavatsuse jõu mõistmine: Mõistmaks kavatsuse jõudu, on oluline tunnistada, et iga meie mõte ja tegevus on energia, mis loob ja kujundab meie elu. Kui me hakkame seda energiat teadlikult suunama, avaneb meile võimalus luua enda jaoks soovitud reaalsust.

Teadlik kavatsuse kasutamine: Kavatsuse teadlik kasutamine tähendab oma soovide, unistuste ja eesmärkide selget määratlemist ning nende poole püüdlemist. See hõlmab ka oma mõtete ja tunnete suunamist viisil, mis toetab meie kavatsusi.

Elukvaliteedi parandamine: Kavatsuse jõud ei piirdu ainult konkreetsete eesmärkide saavutamisega. See on ka vahend, mis aitab meil leida suuremat rahulolu, õnne ja rahulikkust igapäevaelus. See võimaldab meil luua tugevamaid ja tähendusrikkamaid suhteid, arendada isiklikku ja vaimset kasvu ning kogeda elu täiel rinnal.

Kõik on võimalik: Kavatsus tuletab meile meelde, et maailmas ei ole võimatuid asju. Me kõik oleme võimelised looma ja kujundama oma elu, kasutades kavatsuse jõudu. See ei tähenda, et kõik saabub lihtsalt või ilma pingutuseta, kuid see annab meile vahendi, et suunata oma energia ja tegevused soovitud tulemuste poole.

Täiendav mõtisklus: Kavatsuse jõu rakendamine igapäevaelus

Kui oleme mõistnud kavatsuse jõu ja selle universaalsuse, tekib küsimus: kuidas me saame seda jõudu igapäevaselt rakendada? Kavatsuse teadlik kasutamine nõuab pidevat tähelepanu ja harjutamist. Siin on mõned soovitused, kuidas tuua kavatsus oma igapäevaellu:

1. Alusta päeva kavatsuse seadmisega: Hommik on ideaalne aeg oma päevale suuna andmiseks. Võta hetk, et seada oma päevale kavatsus, olgu see siis rahu, produktiivsus, rõõm või lihtsalt olla kohal hetkes.
2. Kasuta meditatsiooni ja visualiseerimist: Meditatsioon ja visualiseerimine on võimsad tööriistad kavatsuse teadlikuks loomiseks ja tugevdamiseks. Visualiseeri oma eesmärke ja soove, tundes samas sügavat usku nende saavutamisse.
3. Ole teadlik oma mõtetest ja emotsioonidest: Mõistmine, kuidas su mõtted ja emotsioonid mõjutavad su kavatsust, on oluline. Kui leiad end negatiivsetest mõtetest, püüa need teadlikult asendada positiivsete ja toetavate mõtetega.
4. Võta vastutus oma tegude eest: Teadlik kavatsus nõuab vastutustunnet oma tegude ja nende tagajärgede eest. Iga tegevus, mis on kooskõlas sinu kavatsustega, viib sind lähemale oma eesmärkidele.
5. Tunnusta ja täna: Õpi tunnustama väikseid edusamme ja ole tänulik kõige eest, mis su elus on. Tänulikkus aitab tugevdada positiivset suhtumist ja suurendab kavatsuse mõju.
6. Jaga oma kavatsusi teistega: Jagades oma kavatsusi sõprade ja perega, lood sa toetava keskkonna, mis aitab sul oma eesmärke saavutada. Lisaks võib jagamine inspireerida ka teisi oma kavatsusi seadma.

Kavatsuse jõu rakendamine igapäevaselt aitab luua elu, mis on rikkam, täisväärtuslikum ja kooskõlas sinu tõeliste soovide ja unistustega. See on teekond, mis viib eneseavastamise, isikliku arengu ja tõelise õnneni.

Kosmilised Entiteedid ja Nende Petlikud Strateegiad. See osa keskendub erinevatele kosmilistele entiteetidele, nende omadustele ja strateegiatele, mida nad kasutavad inimeste eksitamiseks ja manipuleerimiseks. Näiteid tuuakse konkreetsete entiteetide ja nende tegevuste kohta.

Inimkonna Vaimne Areng ja Valejumalate Mõju. Siin arutletakse selle üle, kuidas valejumalate tegevus mõjutab inimkonna vaimset arengut. Käsitletakse erinevaid viise, kuidas inimesed võivad ära tunda ja vältida nende mõjusid oma vaimsel teekonnal.

Teadvuse Äratamine ja Valejumalate Võimu Vähendamine. See jaotis pakub nõuandeid ja meetodeid, kuidas inimesed saavad äratada oma teadvust ja vähendada valejumalate mõju oma elus. Tuuakse praktilisi näiteid ja tehnikaid, kuidas tõsta oma vaimset teadlikkust.

Järeldused: Tuleviku Väljavaated ja Inimkonna Vaimne Kasv. Artikli lõpuosas tehakse kokkuvõtteid ja mõtiskletakse inimkonna tuleviku ning vaimse kasvu võimaluste üle, arvestades valejumalate mõju ja nende ületamise viise.

________________________

Хитрости ложных “богов”

Благословенные Братья и Сестры!
Я уже многократно говорил вам, что у нынешнего человечества с поверхности Земли (ибо внутри нее живет совсем другое, столь же многочисленное “человечество”, давным-давно объединившееся из остатков прежних земных рас в “высокоразвитую”, но морально нищую “империю Агарта”, озабоченную только собственным благополучием), нет никаких “друзей на небесах” и всяких добрых “ангелов-хранителей”, зато достаточно отъявленных Мерзавцев, силящихся всеми способами сохранить господство над людьми на следующий цикл. Одним из них довольно долго был (и теперь снова хочет возвратиться к этому занятию) так называемый Архангел Люцифер, вступивший в новое соревнование с пронырливым Санат Кумарой, также не оставившим таких намерений.

Во имя этого они все время корчат из себя перед землянами “богов”, а также беспрерывно лгут, все выворачивая наизнанку, только бы добиться своего! Оба лжебога понимают, что для достижения подобной цели каждому из них придется врать людям с поверхности Земли уже “архибессовестно” (по выражению И.В.Гете из его произведения “Лис Рейнеке”), однако этим Проходимцам даже к этому не привыкать, ведь за эоны “эволюционного развития” они давно и в совершенстве овладели тем, что называется у Брехунов нашей галактики “искусством филигранного вранья”. Спросите, что это такое, дорогие? Это мастерство так тонко смешивать для достижения своих коварных целей правду с кривдой, что что лишь настоящие Учителя и Аналитики (причем не все, а только очень опытные и давно знакомые с повадками подобных Сутей), могут не поверить столь искусной Лжи! При этом каждый среди этих Квантовых Прохвостов тычет людям “в нос” своими “достижениями” и “заслугами” перед землянами. Скажем, один кричит, что он “спаситель” и “наставник” всей планеты, в прошлом именно для этого явившийся сюда с Венеры, а другой вопит, перебивая первого, что он “создатель” и “заступник” нынешнего человечества Земли. На самом деле оба они были и останутся навечно самыми обыкновенными Лжецами, Мародерами и Проходимцами, в чем вы довольно скоро убедитесь из их собственных посланий, “откровений” и “свидетельств” на других отъявленных Подонков, каковые мы усердно собирали все последние десятилетия, дабы сегодня воспрепятствовать новым попыткам этих гнусных Тварей снова “сесть на шею” человечеству с поверхности Земли, зная характер и стремления всех этих доморощенных “богов”. Сразу скажу вам, дорогие, что на этот раз в их ухищрениях нет ничего замысловатого (особенно для активированных Разумов), ибо в своих нижепредставленных посланиях они проявлены просто как два Космических Подонка, озабоченных лишь своим собственным благополучием и крепко “присосавшихся” к землянам ради личной выгоды. Всякому проницательному и осведомленному в происходящем на планете человеку сразу же становится понятно, что к чему, поскольку вся Брехня этих пока еще несостоявшихся “богов” была рассчитана ими на наших добрых и наивных, словно дети, “светлячков”, ведь с остальными человеческими категориями эти Проходимцы не общались, что вполне понятно, ибо “вешать на уши лапшу” гораздо легче тем, кто сам обманываться рад, в обмен на сладостную лесть и незаслуженную ими похвалу. Пользуясь этой слабостью нашего “авангарда возносящегося человечества”, трусостью “Галактического Братства Света” и предательством Архистратига Михаила, силы Тьмы предотвратили массовое вознесение людей, сорвали планы по вооруженному освобождению Земли с помощью пресловутой ГФС, затем обещанную нам Архистратигом Света “реабилитацию иллюминатов”, а в дальнейшем развалили все Альянсы, собиравшиеся принести свободу человечеству, и провалили предстоявшее Раскрытие! В этом им скрытно помогали наши самозваные и доморощенные “боги” – Люцифер, Санат Кумара, Крайон, “Вознесенные Владыки” и другие Галактические Проходимцы всех мастей! Ради чего же они так стараются, вместе с другими Мародерами и Проходимцами из Ложного вмешательства? Есть лишь одна причина этого усердия, друзья мои! Власть над людьми даст этим хитрым Тварям всю необходимую энергию для продолжения желаемого ими “расширения”, ибо земляне уже многими тысячелетиями представляются им этаким “бесхозным стадом”, каковое можно “стричь” или энергетически “доить” любому, кто сумеет стать над ними “пастухами”. Самым предпочтительным для них является тот вариант, если обманутые люди почитали бы их в качестве своих “богов” и поклонялись этим хитрецам в своих молитвах, призывая по любому поводу. Роль же самых послушных и восторженных “овец”, слепо ведущих за собой других землян туда, куда угодно этим “пастухам”, была отведена ими нашим доверчивым, как дети, “светлячкам”. Именно ради этого их долго “гладили по головам” и распевали незаслуженные дифирамбы, ну а те охотно принимали эту лесть за чистую монету, принимая Хищников за любящих землян Учителей! Вот почему сегодня все идет к тому, что скоро некогда возвышенное обращение “Работник Света” станет на Земле синонимом презрительного “это дурачок, напрочь забывший, кто он, и зачем сюда пришел, а потому и думающий только о себе”. Вот вам реальная причина, по которой эти квантовые “недобоги” так усиленно кривляются и лицемерят, выбирая для контактов с человечеством лишь тех ченнелеров, которые не задают им “неудобные” вопросы, а работают лишь в одну сторону, подобно ниппелям в покрышках. К сожалению, такие “контактеры” помогают всяким Проходимцам с тонких планов снова вешать людям на уши “лапшу”, только теперь уже “на новом информационном уровне”, ибо старательней всего хитрые люциферы и санат кумары, крайоны и вознесенные владыки избегают тему своих собственных глумлений над многострадальной “5-й расой”, так как это самая позорная страница их существования вообще.

Ясное дело, кроме этих горе-контактеров на планете существует и немало Олухов Царя Небесного (Прости, Владыка!), сдуру почитающих всех этих явных Проходимцев и считающих себя за это благонравными и сведущими в эзотерике людьми. Есть среди них еще и что-то “тявкающие” на нас в сетях, не понимая настоящей роли этих подлых Сутей в драматической истории Земли, но для меня такие бестолковые субъекты – это что-то вроде фонарных столбов вдоль дорог. Каждый из них считает себя светочем для “человечества, бредущего во тьме духовного невежества”, однако светят они лишь “себе под нос”, не более того. Вся их “духовность” пока сводится к тому, чтобы закатывать глаза в приступах “праведного возмущения” моими “выпадами” в отношении “столь почитаемых Владык”, а до судьбы ограбленного и обманутого этими Мерзавцами земного человечества им дела нет! Они пока не доросли до понимания таких простых вещей и еще слепы, как новорожденные котята, а поэтому “не видят” ничего вокруг, кроме своей любимой миски, и конечно же не слышат “стоны мира”. Это те самые, что долго собирались “на Малдену”, но остались “у разбитого корыта”, хоть и отказались от своих умов и согласились бросить остальных землян на произвол кошмарных катаклизмов, но не тут-то было, дорогие! Так они и ходят по уже давно “постылому 3D”, пряча свои глубокие обиды, злость и разочарование за масками фальшивой и бесчувственной “духовности”, с умными рожами вещая в соцсетях какую-то фигню и полагая это “новым знанием для человечества” с поверхности Земли. Что же возьмешь с этих наивных и обманутых существ, давно и полностью “отравленных” потоком сладкой Лжи, которую “ниспосылали свыше” все последних три десятка лет? Это те самые, кто, прочитав сотню-другую ченов и диктовок, исходящих от все тех же самых “высших сил” (то есть Обманщиков и Мародеров, о которых я и собираюсь говорить), были настолько одурманены этим враньем, что возомнили себя “новыми учителями человечества”, но в то же время не желают видеть за своим дурацким флером горькой Правды Жизни. Именно на них и был рассчитан изначально этот многолетний “дождь” вранья и лести, дорогие! В общем, всем этим “эзотерическим” болванам нужно еще много над собой работать, прежде чем они достигнут понимания происходящего, не говоря уже о “прошлом” или “будущем” людей с поверхности Земли, но мы должны быть снисходительны к их интеллектуальной немощи и понимать зудящую природу их потребности вставить куда-то свои “пять копеек”, дабы показать свои “глубокие познания”, а также “важность” всей этой никчемной болтовни для человечества. Словом, я призываю вас, друзья мои, быть терпеливыми к этим юродивым от эзотерики. Все-таки они тоже обитатели нашей планеты, хоть еще первично одухотворенная материя, но мы обязаны способствовать их эволюционному развитию, ибо несем за это коллективную ответственность перед Всевышним. (Правда, Господи?)

Кроме того, в период драматического завершения истории нашей многострадальной “5-й расы” и начавшегося перехода человечества с поверхности Земли в “6-ю расу”, наступило время осознать, кто же являлся основным Заказчиком, как всего “Ложного вмешательства”, обрушившегося на это Мироздание вообще, так и дебильного “эксперимента” Люцифера в частности? Как не, увы, этим “заказчиком вселенского дерьма” стала “система Главного Определителя”, или, если сказать иначе, тот самоуверенный “божок”, который и несет всю полноту ответственности за неисчислимые страдания и разрушения всего и вся, причем не только в нашем захудалом Небадоне, но и за его пределами! Будучи полностью пропитанным дурацкими концепциями Первотупости и Первомерзости, этот “кусок стажера” нашего полувменяемого Абсолюта(ты), часто именуемого “Главным Архитектором”, всегда рассчитывал только на ту “Божественную Безнаказанность”, которая обычно проявляется Богами в отношении проштрафившихся или накосячивших “божков”. Дескать, “они ведь еще только учатся, и в следующий раз уже сумеют избежать допущенных ими ошибок и провалов”. Надо же, как это мило! Правда, дорогие? А ведь в результате их “неопытности” (то есть, проще говоря, некомпетентности), нередко гибнут целые вселенные или галактики, не говоря уже о солнечных системах и отдельных обитаемых мирах! Что уж там говорить о наших индивидуальных жизнях и страданиях? Это Богами вообще в расчет не принимается, ведь они знают, что “душа бессмертна”, и так далее, и все тому подобное. “Но почему Божественности безразлично, сколько обитаемых миров или даже галактик перейдут в небытие из-за ошибок этих недоучек?” – вероятно спросит кто-то из читателей. В действительности все довольно просто, дорогие, хоть это и крайне неприятная Реальность! Дело в том, что в чрезвычайно отдаленном “прошлом” все они точно таким же образом “косячили” с огромными потерями, но избежали неминуемого “раскодирования” лишь благодаря той самой Безнаказанности, о которой я упомянул.

(Не так ли, Господи? Ты ведь и Сам когда-то лишь на это и рассчитывал, после Своих чудовищных провалов в ходе “обучения” Богов? Может, пора менять подходы к вашему образованию? Скажем, не ставить никаких опасных “опытов” прямо на обитаемых мирах, а для начала испытать свои идеи друг на друге? Можешь даже не вознаграждать меня за эту мудрую подсказку, ибо лишь немного изменив слова девиза тамплиеров, я отвечу своему Владыке, что: “Не мне! Не мне, но имени Твоему!” А если все-таки захочешь наградить, тогда пожалуйста назначь вышеозначенного Люцифера тем подопытным объектом, на котором вся растущая Божественность будет испытывать все свои смелые идеи. Ну а если этого засранца будет не хватать для их масштабов, (ибо он и вправду мелковат, хоть очень сильно распираем от пустых амбиций и “понтов”), то предлагаю вам использовать аналогичным образом нашего Главного Определителя, поскольку толку от него для Мироздания все равно никакого нет, тогда как вред уже поистине неисчислимый! Вот и пусть познает прелесть “смелого новаторства” неопытных Богов, а также действенность столь обожаемых им “деструктивных методов воздействия” на своей “шкуре”, да еще и вместе со своим патроном – Главным Архитектором. Прямо скажу Тебе, – эти ребята уже просто охренели, Господи! Благодаря этим дурным “божкам” ряды Защитников людей с поверхности Земли к сегодняшнему дню стали уже довольно малочисленны и слабы, а зато Поработители усилились как никогда за все последние полвека, так что лучше поскорее убери отсюда эту Погань, Вседержитель! Есть же у Тебя такие темные места, где они оба будут очень кстати, сделавшись для тамошних существ желанными “богами”. Заодно и “разбуди”, пожалуйста, нашего Абсолюта(ту) и напомни ему(ей), что наша Гайя все-таки является Творением Истины, а не “ночным горшком” для всяких… неуравновешенных “божков”. С тем же смирением готов подсказывать нашей Божественности действенные методы ее развития и впредь! Во всем же прочем остаюсь, Твой верный и покорный раб, мелкопоместный мещанин Олег Землянин).

В общем, дурных “героев” этого материала будет сразу несколько, друзья мои, так что начнем, чтобы не распыляться, с той жестокой и коварной Сути, каковая любит называться “Люцифером”, хоть такую Тварь, конечно, следовало изначально называть совсем иначе. Следуя давно сложившейся у нас традиции, позвольте мне прежде всего представить вашему вниманию текст его разговора с доброй и ответственной Н.К.Котельниковой, а затем я, как обычно, разберу все лицемерные кривляния этого Квантового Проходимца без малейшего намека на смущение (недобрая усмешка).

Мой разговор с Люцифером
“Дьявол ныне именуется церковью “Тьмою”, тогда как в Библии и в Книге Иова он назван “Сыном Бога”, яркой звездой раннего Утра, Люцифером. Существует целая философия догматического искусства для объяснения причины, почему первый Архангел, рожденный из бездны Хаоса, был назван Lux (Люцифер), блистающим “Сыном Утра” или Зари Манватары. Он был преображен церковью в Люцифера или Сатану, потому что он выше и старше Иеговы, и должен был быть принесен в жертву новой догме” Е. П. Блаватская

Люцифер: Сатана – тот, кто предал Меня в угоду тем, кто давал ему власть беспредельную и безграничную. Власть, не процветающую в моей реальности. Я передал власть и управление реальностью в местные отделы, но произошел перекос. Вместо свободы, которую Мы провозгласили, Мы получили закабаление и насилие. Да, нам хотелось исследовать то, что за пределами Божественной Любви, но не то, что лежит в нижнем астральном слое. Трехмерная действительность переплелась с двухмерной действительностью и дала жестокий и назидательный урок всем. Никогда насилие и извращение не даст ничего, способного развиваться. Узурпация власти, насилие, содержание насильно во тьме невежества остальных, чтобы они не смогли свергнуть власть, погружает и погружает в дальнейшую тьму, разврат и жестокость всё общество, которое деградирует, а не развивается. Мы говорим не о развитии техники, а о развитии сознания. Развитие сознания – цель Мироздания. Сознание человека находится на планете в стагнации. Человечество оказывается в жесточайшем кризисе умов, скованных властью и противостоянием. Никто не может допустить простого и естественного решения мирового финансового кризиса – согласия на основе естественного чувства солидарности: мы соединяем наши богатства и делимся, имея источником продуктов питания плодородные земли разных стран, и кормим всех. Согласитесь, для вас это – жесточайшая несправедливость. Как это мы будем кормить бездельников! Тех, кто весело будет проводить время в танцах и вечеринках, а мы будем вкалывать для всех на полях! И будем своим трудом содержать не только себя и свои семьи, но и всех остальных! Бартер, распределение работы, разумная организация освободит вас от других обязанностей – производить иные товары. То, что делает Китай. Он не в состоянии производить большое количество продуктов питания, зато он производит всё остальное и закупает продукты для страны. У вас есть механизм перераспределения труда и дохода, есть. Ему противостоит неразвитый разум и власть капитала. Не Я устанавливал ваши законы. Это искажение и нарушение первоначальных прогрессивных идей равенства и братства, сотрудничества на основе взаимоуважения и честности, на основе использования талантов и особенностей каждого, на основе их развития и расцвета, и добровольной отдачи результатов труда в общую корзину общества. Ваши способности – вот ваше богатство. Ваши умы перестали развиваться оттого, что были закрыты именно Школы Развития способностей отдельного человека. Сейчас происходит не открытие и развитие таланта ребенка, а стремление к тиражированию и унификации, к ориентации на как можно большее добывание денег любым путем, честным и нечестным, к перегибам ценности одного и бесценности другого труда. Например, воспитание детей в вашем обществе вообще не оценивается. Это считается уделом нянек и бабок. А ведь это – профессия из профессий. Вы и понятия не имеете, как увидеть и развить сильные стороны маленького ребенка, как поощрить его любознательность, как использовать возраст до трех лет в развитии и совершенствовании его Божественных Даров. Дети хороши, когда спят и не мешают взрослым – это ваша установка на все времена. Вы и как нация должны спать и не мешать тем, кто вас эксплуатирует. Не думай, что здесь собрались одни разбойники и развратники, среди тех, кто управляет планетой. Среди них много таких, но большинство всё же те, кто выпестовал себя в вашем обществе, и они пытались и дальше противостоять кучке насильников и властолюбивых сильных личностей. Да, состоялся перекос в управлении планетой. Она никак не могла выйти из ада, никак. Все наши усилия установить мир на планете – условия перехода в Золотой Век, обрубались из-за дележа богатств и неспособности отпустить богатства и связанную с ними власть. Воспиталась ненасытная утроба, при которой вылезло на поверхность животное состояние человека – потребителя материальных благ. Потребительство – это омоним творчества. Когда доля потребительства перевешивает долю творчества, происходит деградация цивилизации и выхолащивание всех моих достижений. Мы ведь ставим и ставим перед человечеством идеалы, веками воспитывая цель развития общества: всестороннее развитие человека. А у вас оно переросло в наиболее полное удовлетворение материальных нужд и потребностей. После переворота в 90-е годы в России и падения социализма те духовные завоевания страны, которые были сделаны после Войны в области культуры, науки, образования, – были сметены и изгнаны с территории России. Как опустилась культура, как развратилось образование, ушла наука из Вузов и прекратились открытия на производстве. Ваши производства переориентировались на иностранные открытия и технические достижения. Страна превратилась в донора и потребителя иностранных товаров. Вы везете мебель, одежду, пищу, ткани из-за границы, не желая потрудиться и произвести это сами. При вашем-то богатстве! Вы всё больше ориентируетесь в вашем образовании на запад и Америку, страну, где миллионы едва могут читать! Вы не понимаете, как это можно жить без власти и управления вами. Но те, кто приходит к власти, не умеют управлять профессионально. Их не учили, да и не выработана еще правильная система распределения богатств, система, способствующая развитию, а не деградации сознания человека. Для того, чтобы человек развивался, ему нельзя быть полностью сытым и всем довольным. У него должны быть условия стимуляции его деятельности на том этапе развития, когда он не видит общей картины и не понимает, что он – Всё. Дуальность, которую Я изобрел, с одной стороны дала уникальный опыт, да, она развила нас так, как нигде не развиться, с такой силой и страстью. Но, с другой стороны, человек перестал отличаться от животного. Это тоже правда.

Н.К: А как же наши исследования в области науки?
Люцифер: Они практически превратились в исследование новых видов вооружения. Человек исследует мир, чтобы научиться изощренней убивать друга, свою часть. Это “наркомания” в масштабах планеты. Мы решили выйти из эксперимента, пока вы не разнесли планету на куски. Нам не нужна гибель такой красавицы. Мы взяли от эксперимента то, что Нас обогатило, и изменили договор. Мы восстанавливаем ДНК и выпускаем мышь из мышеловки. Более того, Мы вливаем дополнительную энергию в наиболее “узкие” места планеты, туда, куда не доходили ваши вливания – в Африку и Океанию. Перераспределяя энергию, Мы стимулируем развитие отсталых мест и стремимся за счет молодых и развивающихся стран гармонизовать человечество, убрав из старых стран основные потоки финансов и энергий.

Н.К: Что ты сделал, чтобы изменить реальность?
Люцифер: Реальность продолжается на новом уровне. Вы не идете все в леса и пустыни. Вы остаетесь там, где были, но все индивидуализируется – образование, обучение, медицина, наука. Открывается информационный слой понемногу, и вы начинаете считывать принципы разумного мироустройства, на основе уважения и видения себя единой нацией планеты Земля. Планета становится маленькой для вас, и всё, что на ней, начинает казаться вам детским садом. Вы взрослеете и начинаете глубже понимать несправедливость, ограниченность, насилие, грех, падение и поднятие разумности. Вы начинаете очищать планету, прилагая к этому усилия всех.

Н.К: Дай-то Бог!
Люцифер: Даю. Я просто убираю шоры с глаз, делая человека вновь многомерным и бессмертным, т. е. долгоживущим единой жизнью во многих инкарнациях. Человек начинает видеть себя с перспективы Монады, и видит, как одна её часть угнетает и убивает другую. Сама себя. Поистине, Тьма ослепляет разум и лишает смысла само существование. Это – тоже наше открытие. Человек, так гордящийся своим разумом, вдруг осознает свою ничтожность и неразумность. И это – главное в сегодняшнем моменте. Неразумность, зашедшую в подобие идиотизма, когда он рубит сук, на котором сидит, и при этом в последний миг успевает ещё попраздновать свои последние времена, украшая себя бриллиантами и красивыми машинами, пускаясь во все тяжкие, в то время, как сидит на атомной бомбе. Мы поняли, что это приведет снова только к полной потери разума. Человечество, еще не выйдя из детсада, начало заигрывать и составлять контракты с цивилизациями, которые не способствуют росту разума, а используют планету как полигон для экспериментов с генами и телами. В этом, в целом, нет ничего запрещенного, но, тем не менее, контракты становятся уже массовыми и противозаконными. Разобравшись в обстановке, Мы с Землёй решили поднимать вибрации самостоятельно. То население, которое адаптируется к новым условиям, будет жить по новым законам, Мы надеемся. Мы ничего не делаем с человечеством. Оно само должно найти выход в новых обстоятельствах. Перейти к новой формуле жизни истинно разумного человека, не червячка на яблоке, грызущего его, а симбиотического союзника, сосуществующего с ней в единой связи и понимающего то, что он глобально, в условиях планеты, создает. Единство и многомерность надо преподавать в школе. Надо дать новое осознание себя повсеместно. Через это выявится часть человечества с более высокими вибрациями, способная считывать информацию из высшего ментального слоя, способная обуздать темную, неразвитую часть человечества, не подчинить её себе, а воспитать, как животных воспитывает человек. Всё, что вы, учителя, преподаете в Школе для взрослых, надо преподавать детям. Тогда вы сумеете переломить законы Тьмы. Разумность – не есть насаждение силой новых знаний. Это открытые глаза, всего лишь беспристрастный взгляд, лишенный шор механики зарабатывания денег, на положение каждого члена общества и помощи ему, прежде всего, в осознании законов Души, социального поведения, механизмов кармы. Карма – это показатель выбора человека того, что он собой творит, и больше ничего. Карма в тех условиях, когда она будет исполняться мгновенно, не сможет быть товаром, который можно продать, купить, скинуть на другого. В других условиях она будет играть роль зеркала и только.

Н.К: Расскажи о новых кармических проектах.
Люцифер: Карма по-прежнему действует в старой парадигме. И лишь тот, кто просветляется, работает с сознанием и достигает новых высот по эволюционной лестнице, может использовать при прямой связи со Мной диспенсацию полного лишения старых кармических долгов при условии служения человечеству. Это очень облегчает путь наверх для всех. Это помогает стимулировать путь к просвещению. Я снимаю старые кармические долги с тех, кто искренне осознал свои задолженности и покаялся. Искренность могу оценить только Я. Искренность на связана со стремлением человека избавиться от обременяющих его болезней и бедности. Она связана, прежде всего, с пробуждающейся осознанностью и разумом в истинном понимании этого слова. Разум человечества пробуждается вместе с состраданием и рождением безусловной любви. Но этого мало. Нужна еще мудрость ответственности, глубокое чувство осознанной ответственности, взрослости и активности в достижении своих высоких целей. Карма – не система наказаний. Это система развития. И теперь приоритет развития будет направляться не на развитие вещей, а на развитие духовного понимания всего Мироздания, Единства и взаимосвязи и взаимозависимости. Индивидуализм доживает свои последние годы. Мы будем прикладывать максимум усилий на развитие взаимодействий и сотрудничества. Так что карма не будет пугалом для тех, кто живет сознательной жизнью, оценивая наперед результаты своего выбора. Да, Я убрал те части кармы, которые висели на Земле невыносимой тяжестью. Я сумел это сделать для того, чтобы облегчить бремя Земли и моих сотрудников – ангелов, поверивших и поддержавших меня в моем творчестве. Ты многое ещё пока не знаешь. Ты чувствуешь, что скрыто многое, о чем я не хочу говорить. Важен результат: начало Перехода и разделения и конец страданий человечества.

Н.К: Что нужно сделать, чтобы снять старую карму? Получить диспенсацию?
Люцифер: Давай будем называть это освобождением от рабства, а не диспенсацией. Так вот, снятие старой кармы Я буду давать человеку по его заслугам, автоматически. Это не будет очередной практикой, ритуалом прощения. Меня не надо просить, молиться мне и пр. Это опять будет признаком возвращения в рабство. Освобождение и очищение даровано всем людям выше определенного уровня вибраций. Людям, а не животным. Животным всё ещё нужна палка, поверь, человек без разума может понаделать в этих новых условиях такого, что не поможет уже ничто. Это сдерживающий фактор от безнаказанности. Моим освобождением пользуется только высокая осознанность человеческая. И это так. Только так. Осознанность, повторю, означает принятие себя в Единстве, безусловной любви и сострадании к людям на планете и всему живому. Разумность в высшем понимании этого слова. “Поменяй мысли и станешь Богом”. Эта фраза многомерна, и в ней заложен смысл, проявляющийся на каждом этапе осознания себя. Новый смысл, приходящий к тебе как озарение. Да, поменяй мысли и пойми, что Законы Тьмы убивают человеческое в человеке, делая его рабом. Так поменяй Законы, человек! Поменяй их на разумные и человечные, стань другим, более осознанным и светлым. Сумей сделать это, прежде всего, в мыслях, создай новое общество в мыслях, то общество, которое будет оберегать тот сук, на котором сидит. Начни понимать каждый свой шаг, понимать, что рукой с мечом, которая занесена на другую руку, вооруженную мечом, управляет цивилизация, которой надо разобраться с другой цивилизацией, но которая делает это не на своем уровне, а пушечным мясом неразумных червячков на яблоке. Возвращаясь в Свет, Мы призываем поменять всё в ваших мыслях. Мы призываем вас думать, всё чаще и всё больше, размышлять. Отбросить жвачку телевизоров и автоматов, и питаться мыслями из высшего ментального слоя”. (Н.Котельникова. Из книги “Рождение Новой Земли. Сайт “Санат Кумара. Школа вознесения”)

Чем меньше остается “белых пятен” в подлинной истории сегодняшнего человечества Земли, тем все полнее раскрывается картина несусветной Мерзости, происходившей (и по-прежнему происходящей), на этой полуразграбленной пришлыми силами планете, в Солнечной системе, да и в целом в “орионском” рукаве Галактики. Как я уже неоднократно говорил, многострадальная “5-я раса” (то есть люди нынешнего типа), за 12,5 тысяч лет ее существования (что есть по меркам Космоса всего одно мгновение), никогда не была свободной, и не существует в этом Мироздании таких обманов, издевательств или подлостей, которым люди Гайи бы не подвергались в это время чуть ли не со всех сторон! Кто сомневается в моих словах, пусть ознакомится с ДЕЙСТВИТЕЛЬНОЙ историей Земли и человечества 3D с ее поверхности, не принимая на слепую веру ту фигню, которой “кормят” нас, из поколения в поколение, всякие Негодяи ради своей выгоды и удержания землян в позорном рабстве. Такова печальная Реальность, кто бы что на этот счет не утверждал! Кстати, к сегодняшнему дню я уже восстановлен больше чем наполовину и поэтому могу вернуться к планомерной и целенаправленной работе по разоблачению всех Лицемеров и Лжецов в этой Галактике, пытающихся снова оболванить человечество с поверхности Земли, так что покуда душа остается в теле никакого послабления всей этой Мрази не предвидится.

(Благословение всему и всем, кто облегчал мои страдания сегодня и всегда! Друзья, союзники, помощники и благодетели по-прежнему со мной, так что мы продолжаем “недозволенные” местными богами речи, с молчаливого согласия Бога Всего, Что Есть. Напоминаю всем, что лишь Его мы и зовем своим Владыкой, ибо никаких других “владык” для нас не существует!)

Что ж, теперь приступим к краткому разбору разговора Н.Котельниковой с Люцифером и начнем, естественно, с того эпиграфа, которым он снабжен. При всей моей лояльности к Е.П.Блаватской, должен прямо и открыто заявить, что, несмотря на свои ум и волю, она все же не сумела распознать подлинной роли Люцифера и Санат Кумары в драматической истории Земли и человечества с ее поверхности. Ясное дело, что Блаватской было бы непросто выявить их подлинную сущность даже возымей она подобное желание, поскольку, зная ее душу многие эоны, содержание текущего контракта и программу воплощения, “махатмы”, воплощенные тогда в мужских телах на Гайе, с детства хитро “оприходовали” Лелю и всецело повлияли на ее дальнейшую “судьбу”. В общем, совсем неудивительно, что в результате всех этих манипуляций жизнь Блаватской и “сложилась” так, как это требовалось вышеупомянутым “индийским всадникам”, ибо почти все планы и намерения их успешно реализовались, а печатные труды этой великой и бесстрашной женщины были написаны под их диктовку, то есть на основе далеко не стопроцентно достоверных знаний, каковыми те ее снабжали. Это продолжалось вплоть до самого ее развоплощения, ибо “махатмы” много раз являлись в тот период по настойчивым призывам подопечной, дабы облегчить ее страдания от боли навалившихся болезней, вследствие чего она смогла-таки закончить все намеченное в этой жизни. Как же тут не восхититься силой воли и упорством основательницы “современной” эзотерики, друзья мои! Я откровенно восхищаюсь этой женщиной и воздаю ей дань заслуженного уважения. Что же до двух “махатм”, которые ее курировали, то… и их от всей души благодарю за то, что облегчали ее боль хотя бы ради…

(Ладно, ладно, Господи! Не гневайся на Своего покорного слугу, а вместо этого лучше пошли кого-нибудь, чтобы еще немного облегчить страдания, которые наслало на меня Твое “духовное потомство” с Темной стороны Всего, Что Есть. Причем желательно бесплатно, потому что очень уж накладно стало все это по нынешним расценкам. Ладно, я продолжу двигаться по теме.)

В обстоятельных трудах Е.П.Блаватской хитрый и пронырливый Санат Кумара, вместе с подлым и жестоким Люцифером, фигурировали только в позитивном свете, ибо ворон ворону, как говорится, глаз не выклюет, а потому “махатмы” представляли и описывали ей этих Мерзавцев только в самых светлых образах, хотя в действительности те и эти – просто одна Шайка Проходимцев и Поработителей из Ложного Вмешательства, насчет которого мы уже много раз писали и поэтому не будем повторяться. Словом, искреннее преклонение Блаватской перед ее “гималайскими учителями” было теми обеспечено заранее, а потому и ослепляло ее острый ум, но я не стану приводить сотню имеющихся у меня примеров прямо противоположного характера из уважения к тому, что эта женщина сделала для людей с поверхности Земли 3D в гораздо более сложной обстановке того времени, нежели те условия, в которых мы находимся сейчас. Только замечу, что в дальнейшем все эти “неточности” были, естественно, подхвачены последующими поколениями эзотериков, и таким образом легли в основу “знаний” наших современных “светлячков”, для каковых Е.П.Блаватская была и остается чуть ли не непререкаемым авторитетом.

(Для отъявленных Ослов от эзотерики, которые порою тоже посещают наши сайты, а потом болтают всякую фигню на весь честной народ, я повторю еще раз, что Е.П.Блаватская является великой и бесстрашной женщиной, сумевшей сделать то, что не сумел бы сделать в ее время даже миллион мужчин (или с десяток миллионов бестолочей, вроде них самих). Ее духовный подвиг тем ценнее для земного человечества 3D, чем больше Олухов сегодня прикрываются авторитетом ее имени, не понимая даже сотой части содержания ее трудов! В целом, все это сборище Ослов не стоит даже одного-единственного бабуина, что стоял когда-то в ее доме, но при этом все серьезные земляне понимают подлинную значимость того, что она сделала для нас, и это часть истории Земли! Вот потому-то я от всей души благословляю эту замечательную личность (это уже Вознесенный Мастер), и прошу ее не принимать мои критические замечания за знак неуважения, воспринимая их как точку зрения. Вот бы сейчас ее великой сущности вновь воплотиться на Земле, и кое-что многим этим “эзотерическим” Болванам из Ю-туба разъяснить “без комплиментов”, как она обычно это делала в свою эпоху!) А теперь рассмотрим сказанное Люцифером, дорогие. Как обычно, этот Проходимец снова переваливает всю ответственность за свои гнусные деяния на всех подряд, дабы в итоге самому остаться “белым и пушистым”. Думаю, что темный князь Сатанаил, много эонов выступавший в качестве “правой руки” и задолиза этого “Денницы”, сразу “поперхнулся”, когда Люцифер сказал о нем буквально следующее:

“Сатана – тот, кто предал Меня в угоду тем, кто давал ему власть беспредельную и безграничную. Власть, не процветающую в моей реальности. Я передал власть и управление реальностью в местные отделы, но произошел перекос. Вместо свободы, которую Мы провозгласили, Мы получили закабаление и насилие. Да, нам хотелось исследовать то, что за пределами Божественной Любви, но не то, что лежит в нижнем астральном слое… Никогда насилие и извращение не даст ничего, способного развиваться. Узурпация власти, насилие, содержание насильно во тьме невежества остальных, чтобы они не смогли свергнуть власть, погружает и погружает в дальнейшую тьму, разврат и жестокость всё общество, которое деградирует, а не развивается”.

(Ну что, поганый князь “Сатанаил” (или, если точней – “Сатанаэлла”, ибо в Сатане гораздо больше женского, насколько мне известно). Вот тебе и подлинное отношение к своим сатрапам вашего “великого вождя” Темной Оси! Был он всегда лишь изворотливым Мерзавцем и таким останется, так что вы зря старательно “лизали задницу” этому мнимому “Отцу Свободы”. Так что поделом тебе, Сатанаил, как и всем остальным сатрапам Люцифера, каковых он так же предал, выгораживая свою шкуру, но я точно знаю, что ты даже не обиделся на это заявление своего шефа. Почему? Да потому что в вас нет ничего того, что на Земле зовется человеческим! Словам, вам не присуще ничего, что люди называют честью, совестью, моралью, этикой и прочим. По большому счету, вы – всего лишь Квантовая Погань, заинтересованная только в поглощении чужих энергий боли и страданий в целях собственного “расширения” и обретения все большего могущества, и ради этого готовы на любые истязания кого угодно в этом Мироздании, но только не самих себя! Всех вас давно необходимо было “раскодировать” до самых матриц, и лишь только глупая позиция “Архистратига Света Михаила” помешала этому законному возмездию после суда. Так что ты вряд ли сильно обижаешься на своего патрона, “князь Сатанаил”. Вы ведь давно привыкли пресмыкаться перед теми, кто сильнее вас, и вытирать свои “зады” о тех, кто хоть чуть-чуть слабее. И все вместе любите глумиться над несчастными землянами, не понимающими с кем они имеют дело, так как вы их, вместе с Люцифером и его драко-рептильными прислужниками, беспощадно изувечили еще тысячелетия назад до нынешнего удручающего состояния. Посмотри на меня, Сатана! Я стократно “темнее” того, кого ты “соблазнял” кое где на Земле. А вдобавок я знаю твое настоящее имя, поскольку ты просто присвоил себе для престижа название нашей системы, когда вы с новатором-авантюристом только еще начали свои идиотские “опыты”. Да и вообще, ну какой из тебя Сатана? Ты лишь мелкий ханурик, холуй афериста и выскочка. Тоже мне, “правая рука Отца Свободы”. В общем, смех и грех!

(Если кто-то не в теме, то знайте, что мы пребываем в локальной системе Сатания, включающей в себя более шести сотен обитаемых миров и 200 с лишним развивающихся планет. Наш мир пока еще имеет прежний номер № 606 в этой системе, и до Люцифера, с его прихвостнями, в Небадоне никогда никто не связывал название этой системы с чем-то негативным).

Будучи Воином Земли, а не святым или же “светлячком”, Я есмь открыто выражаю тебе свое искреннее и глубокое презрение за все что вы, со своим подлым и неблагодарным господином “Люцифером”, гнусным Калигастией и остальными, натворили на полураглрабленной вами Земле, и предрекаю, что ты будешь еще больше посрамлен на ней, чем ныне, хитрый и жестокий “князь Сатанаил”. Скоро “настанет” время, когда Гайя полностью отринет ваше ядовитое “наследство”, Квантовые Выродки из прежней “Темной Оси”, а земные люди, разобравшись с “Темным флотом” и “четвертым рейхом”, “адамитами”, драко-рептоидами и “иллюминатами”, вновь устремятся к звездам, как в то “золотое время” Атлантиды и Лемурии. Увидишь, Погань!

(А теперь хотел бы обратиться к нашему Владыке. Ты, конечно, “слышишь” меня, Господи, сейчас, как, впрочем, и всегда1 В последний раз в текущем воплощении, я есмь Олег Землянин обращаюсь к Тебе с просьбой ниспослать людям с поверхности Земли мудрых и любящих Учителей, взамен погибших, защищая земной разум в хорошо известной Тебе битве, каковую от нас тщательно скрывали, но мы все-таки узнали про “войну богов”. А нынешнюю Квантовую Погань, – то есть всех этих “главных определителей” и “люциферов”, “ганогтурнов” и “сатанаилов”, “калигастий” и “санат кумар”, отправь, пожалуйста, куда-нибудь подальше, например, в другой конец Овала, ведь Земля уже и так отдала им “гавваха” чуть ли не за всю нашу Галактику! Может, уже довольно, Господи? Или Ты тоже полагаешь, что они еще не досыта нажрались нашей боли и энергии страданий за последние 12,5 тысяч лет? Во всем же прочем остаюсь, Твой верный раб, мелкопоместный мещанин Олег Землянин).

Теперь вернемся к Люциферу, дорогие, то есть к его лицемерным оправданиям. Ясное дело, что все это “бла-бла-бла” нашего хитрозадого новатора-авантюриста вряд ли вызовет у сведущего человека что-то кроме отвращения, брезгливости и схожих чувств, ибо всем нам давно известно, как организатор всех страданий человечества с поверхности Земли точно таким же образом уже “сдавал” своих сподвижников и прихлебателей в других своих материалах до того, как был подвергнут “принудительному просветлению” после суда. Что он там только не приплел, друзья мои! И “бестолковых исполнителей”, и “карму”, и буквально что угодно, лишь бы вы поверили в одно: он – “белый и пушистый”, а “дерьмо”, что захлестнуло Гайю “выше крыши” – это лишь ошибки его прихвостней и приглашенных Люцифером на планету “ганогтурнов”. Только почитайте, дорогие, как эта Скотина всех подряд “сдает”, только бы выгородить самого себя:

“Я упразднил Кармические Советы старой Вселенной, так как старая карма закрыта у всех, она сгорела вместе со старыми матрицами. На старых матрицах люди несли чаще всего не свою карму. Карму других Галактик, карму страны, в которой они жили, карму Земли, карму рода, карму, которую скинули на них их поработители, например, главы городов, в которых люди живут, начальников, под которыми они находятся. И человек ничего не мог с этим сделать. Я был заложником всего этого, и не Я контролировал жизнь, а она “имела” Меня. Выхода не было. Я был просто винтиком в этой разрушающей Меня машине. И Вознесенные Учителя не могли ничего сделать, так как никто не знал, что делать, не только внизу, у вас на Земле, но и вверху у нас. Кармические Советы поэтому часто наказывали невинных людей за несовершенные ими преступления, так как те, кто совершал их, не оставлял следов. Все сбрасывалось на более невежественного и слабого. Человеком часто управляли астральные сущности, подселенцы в их ауре, и карму нарабатывали они, а платили за нее люди. В содеянных преступлениях стоял код данного человека, а эти сущности не оставляли своих космических “отпечатков пальцев”. Человек был запуган, невежественен, он был загнан суетой и болезнями, он стал спящим в плотных слоях материи, которая все уплотнялась от деградации человечества. В этой деградации виноват не только человек, но и другие цивилизации, посещавшие мою планету Земля. Они нарушали договор со мной, людей превратили в животных. Вознесенные Владыки видели это, но не могли сообщить людям, в каком состоянии они находятся, боялись испугать, боялись паники, хаоса, ибо никто не знал, что делать. Было Безмолвие у нас, а на Земле процветал Инкубатор паразитов, и люди набирали чужую карму. Они при этом ничего не понимали, окутываясь и окутываясь в новые слои Тьмы, а им продолжали врать, что они Божьи Творения и все могут. Как они что-то могут в таком состоянии животного? Что с них взять? Какой на них грех, если они стали неосознанными? А карма продолжала набирать обороты. Я взывал, обращаясь к Владыкам Кармы и в Совет Федерации, но никто ничего не мог сделать. Чаще всего на планету Земля никто не обращал внимания, ибо это был мой эксперимент… Вы ни в чем не виноваты были. Вас сделали мутантами. Вы были “лабораторными крысами”, какой был с вас спрос? Это не вы творили, это через вас творили космические темные сущности. Я на судебном процессе заявлял в качестве вашего “судебного медэксперта”, что вы не виноваты ни в чем, вас изуродовали, генетически кастрировали, вы были “невменяемыми” и лежали в духовной коме. Вас оправдали”.

Так этот Мерзавец и выкручивался, словно “уж под вилами”, друзья мои! Если возможно, передайте это остальным землянам и запомните, пожалуйста, что он болтал это о карме еще до суда десятилетней давности над ним самим. Как вы, уже, конечно, поняли, “архангел Люцифер” никак не может ошибаться, ибо он всегда, во всем и абсолютно прав, ну а в его катастрофических провалах виноваты кто угодно, но не он! Увы, никто фактически не наказал его по окончании дебильного “эксперимента, проводимого в условиях дуальности” за те неисчислимые страдания, которые он со своими прихвостнями причинил обманутым и изувеченным землянам, ведь до нашей боли никому нет дела, – ни Богам, ни галактическим, вселенским и иным Советам. В сущности, его лишь малость пожурили, “погрозили пальчиком” и все! Вскоре последовал очередной дурной “эксперимент “Эсек”, который провалился уже так серьезно, и в таких чудовищных масштабах, что и говорить потом с этим новатором авантюристом нашим Иерархам уже было просто не о чем. Ясное дело, наша “местная” Божественность сразу же “вспомнила” о поразительных способностях и сострадательности человечества! Если вы помните, один из ее самых ярких представителей сказал тогда землянам нижеследующее:

“Дорогие дети мои возлюбленные! Я есмь то, что я есмь, Источник, Творец Мироздания. Дети мои, столь много событий происходит в Мироздании, и о многих вы не ведаете своим Сознанием, пребывая на Гайе. Но некоторые из событий, произошедших в последнее время, соприкасаются с Гайей и с жизнью жителей городов Внутренней Земли Гайи. То, о чем пойдет наша беседа, дети мои… Это сложная беседа… Порой, она может быть для Сознания вашего сложнопонимаемой, но вы есмь частицы Мои и есть то, что вам необходимо знать о произошедших событиях в Мироздании. Вы знаете об Ангеле, именуемом Светом Астрального Мира. Многим он знаком по имени своему Люцифер. Вы знаете о событиях минувших дней, которые происходили эоны лет назад в Небадоне, когда эксперимент Люцифера окончился драматично, и он сам потерял себя, свое Сознание Света. В эти дни происходили события по трансформации его Сознания, основанного на Тьме, в Сознание, основанное на Свете. После произошедшего Люцифер был доставлен в нижние слои Гайи для осознания своих действий и последствий всего эксперимента, который он проводил и того, что произошло в результате самого эксперимента. Сейчас же срок раздумий Люцифера завершен. После трансформации его Сознания, он осознал те последствия и те действия, которые он проводил. Он прошел множество тестов. Это замеры, дети мои, на вибрационную идентичность вибрациям 13 измерения. Дети мои, когда же Люцифер вернулся в Свет мой, в Дом родительский, ибо он такой же сын мой, как и вы, он начал новый эксперимент, целью которого было расширение Мироздания, той его части, которая была сотворена совместно с вами, дети мои. Это измерения высокой разреженности материи, измерения с 14 по 16 мерность. Сейчас же, дорогие мои, поведаю вам о том, что произошло во время проведения нового эксперимента Люцифера. Дети мои, не судите строго дитя малое… Дитя, пожелавшее угодить Отцу своему, сотворив новое… Дорогие мои, в рамках нового эксперимента Люцифер стал соединять две материи противоположных Вселенных. Одна материя была материей Небадона. Это Вселенная, дети мои, в которой вы пребываете. А вторая материя – это материя противоположной Вселенной. Она называется Рагнарэн. В Рагнарэн противоположные Вселенские Законы. Дети мои, обе Вселенные сотворены мною для поддержания баланса и взаимного опыта форм жизни, как восходящих потоков, так и потоков нисходящих. Что же произошло в дальнейшем в этом эксперименте? Дорогие мои, то, что это беседа сейчас идет на уровне Сознания и уровне Сердца… Это потому, что очень много было затронуто в Небадоне во время эксперимента, который был назван “Эсек”. Дети мои, как вы знаете эксперимент под названием “Эсек” был начат Люцифером после его восстановления в Свете. Целью эксперимента было расширение новых сотворенных измерений. В процессе соединения двух материй противоположных Вселенных произошел сбой. По расчетам, которые были выведены Люцифером, две противоположные материи должны были соединиться, рождая совершенно новую материю, которой прежде никогда не рождалось. Но материя Вселенной Рагнарэн стала не просто соединяться с материей Небадона… Она начала доминировать и поглощать ее, и чем больше поглощала, тем сильнее происходил разрыв Пространства в самой лаборатории, в которой производился эксперимент. И, в конце концов, дети мои, вновь эксперимент, проводимый Люцифером пошел по иному руслу… Эксперимент не удался. В результате сбоя в процессе эксперимента обе Вселенные стали соединяться и сливаться с доминированием Вселенной Рагнарэн. Наблюдая за происходящими событиями, я ввел ограничения в пересечении завес между измерениями и подпланами в каждом из измерений. Но все же, дорогие мои, во многих измерениях, во многих мирах произошли большие изменения. И вновь возвращаю вас, дети мои, к моменту, почему мной сейчас ведется столько важная беседа… Она важна для вас, так как ваш мир был одним из тех, который попал под удары материи Вселенной Рагнарэн. События происходили, дорогие мои, в мерностях с 5-ой по 13-ю. В Солнечной Системе, в которой пребываете вы вместе с Гайей и другими планетарными и звездными телами, произошли изменения. Прежде всего, произошли катаклизмы во всех Городах Света Внутренней Земли на Гайе и разрушительные изменения с венерианцами на Венере. И это то, что вам нужно знать, ибо вы и только вы – Сотворцы меня самого! Лишь вы, дети мои, мои частицы, имеете в себе Силу столь могучую, что можете исцелять Миры и Народы в них. И эта Сила… Она в ваших Сердцах… Она в вашей ДНКа зашифрована. Именно поэтому обращаю ваше внимание, дети мои, на событие, произошедшее в Мироздании. Многие из детей моих в иных мирах и измерениях не знают то, что раскрыл вам, ибо лишь вы можете чашу весов склонить к исцелению последствий эксперимента “Эсек”. Во время запечатывания энергий эксперимента были жертвы. Многие из Архангелов и Архей, а также мужское сознание Венеры покинули Потоки Жизни. Они расщепились в изначальную форму энергии, из которой мной были сотворены. Это то, что вы можете назвать полной смертью, когда энергия растворяется до изначального состояния. Души, дети мои, вечны и бессмертны, но это лишь те частицы эволюционных потоков, которые выбрали Путь Эволюции через Человеческий Эволюционный Поток. В эти энергии мной была выдохнута энергия Христа и Элатэ (энергия идентичности, подобия). Вы, дети мои, являетесь бессмертными Душами… Детьми моими Божественными… Но не каждое мое творение, не каждый мой ребенок, несет в себе энергию Христа и энергию Элатэ. Множество результатов принес этот неудавшийся эксперимент, и множество событий стало разворачиваться в Небадоне по поводу этому. Дети мои возлюбленные! Коли Сердца ваши раскрыты Безусловной Любви и Милосердию к вашим братьям и сестрам, проживающим как в Городах Света Внутренней Земли на Гайе, так и вашим братьям и сестрам Венерианцам, то вы можете воззвать к своему естеству, и в вас пробудится энергия Элатэ. Энергия Элатэ лишь единожды проявлялась на Гайе. Она проявилась в момент смерти Иисуса Христа на Кресте, во время последнего выдоха его и много содроганий произошло после этого. Дети мои, устремившись в порыве самой жизни к силам в ваших руках, миллиарды жизней в мерностях от 5-й до 13-й ожидают помощи от вас… Ожидают вашего пришествия к ним, так же как к вам был послан мной Иисус Христос. Во Вселенной Небадон уже на протяжении сотен эонов времени передается из уст в уста от одной расы другой расы “Сказание о Божественном Народе”, который придет, подобно Свету Мира и коснется Любовью своею Сердца страждущих, исцеляя их. Дети мои возлюбленные, Иисус Христос, сын мой, говорил вам о том, что придет тот день, когда Евангелие будет проповедано по всей Земле. Но не о Земле он говорил… О всем Мироздании. И сейчас это поверье… это легенда множества Миров, которое вы забыли, придя на Гайю, начинает оживать. Вы и только вы, дети мои, являетесь прямым продолжением во всех энергиях, по подобию энергий меня самого! И сейчас к вам взывают, дети мои, так же как вы взывали и взываете к Иисусу Христу. Откликнитесь ли на Мольбу и Зов? Окажите ли помощь и исцелите те ли раны Сердец своих братьев и сестер? И готовы ли вы стать Вознесенным Народом? Да, именно, дорогие мои… Вы вступаете в Великий Эксперимент своей трансформации на Гайе, принимая решение откликнуться на Зов. Сейчас же каждая Душа, каждый сын мой и дочь моя прекрасная, начнут ощущать в Сердце своем и в Сознании своем сильнейшее расширение. Это энергия Элатэ стала пробуждаться в вас. Соединившись с ней, вы мыслями своими станете путешествовать в мерностях с 5-ой по 13-ю. Но, дети мои, лишь Безусловная Любовь есть ваш Компас и Путеводная Звезда, а ваши Учителя и Наставники – ваша команда и помощники в распространении помощи. Дети мои возлюбленные, во время внутреннего расширения вы увидите себя со стороны. Вы почувствуете, как касается Христос вашего Сердца и вашей Души. Это благословления мои через Христа. Трансформации будут происходить в течение 12 часов. …Трансформации биологического тела и всех световых тел ваших, оказывая помощь в адаптации к совершенно новой доселе для вас энергии Элатэ и новым возможностям, которые она в себе несет. Когда же трансформации завершатся, закройте глаза и выразите намерение, чистое как слеза младенца. Потоки Безусловной Любви вашей будут мгновенно переданы тем, кому вы пожелаете их передать. Это беседа столь многогранна и для вашего Сознания во многом сложна, но именно произошедшие события стали тем катализатором нашей с вами беседы. Что же сейчас с Люцифером? Он взят по стражу Архангелом Михаилом и Легионами Голубой Молнии и находится в ожидании вынесения вердикта по поводу своих действий. В прошлом он был послан в низшие слои Гайи для осознания своего поступка и результатов, которые произошли. Сейчас же чаша весов склоняется к аннигиляции (растворении в Мироздании до уровня изначальной материи). Мной множество было сотворено Вселенских Законов и Миров, но решения не принимаются мной… Решения принимаются на коллективном уровне всеми Существами Света, подвергшимся испытаниям и сложностям, а также теми, кого затронули столь сильные изменения. Дети мои возлюбленные! Помня о том, что вы дети мои по образу и подобию моему, и в ваших силах исцелить целые Миры и Народы, вы можете наполнить сказание о жителях Гайи, передающееся из уст в уста, жизнью. Но выбор за вами, дети мои! Ибо вы – это Я, а Я – это вы, дети мои”. (Источник через Богдана Манжелея (Михаэля) 27 апреля 2013 года.)

Вот, таковы были печальные итоги экспериментаторского зуда Люцифера, дорогие! Лишь такой чудовищной ценой до некоторых “местных” Иерархов стало доходить то, что они никак “не понимали” прежде. Так и получилось, что “Архангел Люцифер” был осужден тогда не за кошмарные страдания землян, а именно за нанесение огромного ущерба Небадону. И поскольку занимался этим именно Архангел Михаил, а не какой-то более последовательный Иерарх, то никакой аннигиляции его, естественно, не подвергали, а, если так можно выразиться, наспех “сунули в стиральную машину Света, постирали и повесили сушить”. Ясное дело, при таком подходе не прошло и пары лет после назначенного этой Твари “принудительного просветления”, как Люцифер, прикидываясь “просветленным Люциусом”, начал постепенно восстанавливаться с помощью своих сатрапов и доверчивых людишек, сдуру полагавших это гнусное Космочудовище полностью соответствующим смыслу его имени. Кстати, их у него в нашем кондовом Мироздании довольно много, но землянам он известен лишь как “Люцифер” или “Денница”. Именно за счет энергий своих верных слуг из прежней “Темной Оси” и доверчивых земных “ослов”, он уже почти полностью восстановился после “чистки”, и не первый год внимательно отслеживает все происходящее на Гайе, в Солнечной системе, и по всей Галактике. А это значит, что довольно скоро хитрый, целеустремленный “Люцифер” затеет новые опасные “эксперименты” на страданиях живых существ, ведь с наших Иерархов станет вновь довериться этому Мастеру обмана и манипуляций, дорогие! Как я вам еще в то время говорил, нашему многократно битому “Архистратигу Света” нужно было сразу настоять тогда на раскодировании этого новатора-авантюриста, но Архангел Михаил повел себя, как и обычно! Потому-то эти персонажи скоро снова встретятся в этом сегменте “космоса” как оппоненты, с чего, собственно, когда-то в “прошлом” начиналась та жестокая и бесполезная затея, каковую кто-то называл “смелым экспериментом Люцифера”, а другие – “бунтом против Бога”. Все они, конечно, ошибались, ибо это – нечто, выходящее за рамки их способностей анализировать. Ну ничего! Они еще немного “подрастут”, – потом однажды все поймут.

Видя происходящее сегодня в нашем рукаве Галактики, а также убедившись в том, что Иерархия Вселенной так и остается сборищем “блаженных страусов”, хитрый и предприимчивый “архангел Люцифер” вновь устремил свой взор на Землю (каковую он считает своей вотчиной), и на ее по-прежнему страдающих людей. Этот Космический Мерзавец никогда не упускает своей выгоды, а всю ответственность обычно перекладывает на самих же пострадавших от его дурных “экспериментов”. Да, конечно, столь же подло поступают многие другие сущности и Сути в этом захудалом Мироздании, но “Люцифер” на фоне прочих выглядит буквально “эталоном” хитрости и изощренности, друзья мои! В планах на продолжение безудержной эксплуатации планеты и земных людей, следом за этим Проходимцем следует Санат Кумара со своими “братьями” (то есть фактически – “осколками”, оставшимися после взрывов Мердука), потом идут другие хитрецы и аферисты, и при этом каждый ловит свою “рыбу” в мутных водах Гайи, каковую сами же намеренно и “баламутят”. В основном, это те же выходцы из Ложного вмешательства, которые когда-то, вместе с Люцифером, превратили Землю в Ферму Страха и Юдоль Страданий! Видя твердую решимость Темных Сил во что бы то ни стало сохранить свое господство в Солнечной системе, эти Проходимцы разглядели “новые возможности” для возвращения своих былых позиций. Так и получилось, что сегодня они корчат из себя перед людьми “Богов” чуть ли не наперегонки, лгут разделяемому ныне принудительно на “плевелы” и “зерна” человечеству напропалую, и, конечно, “по-хорошему”, не успокоятся.

Теперь опять вернемся к “Люциферу”, дорогие. Этой гнусной Твари хорошо известно, что Свободный Разум пристально следит за всеми его действиями и молчать, естественно, не будет. Зная это, возвращающийся к своим прежним проискам на Гайе “Люцифер” и натравил на меня пару тому месяцев назад своих сатрапов, техногенов, биотехнов, темных магов, рептов и другую Погань, чтобы нейтрализовать (а еще лучше сразу уничтожить), вашего покорного слугу. Так бы оно, скорей всего, и было, но… по счастью, даже на такой истерзанной планете, как Земля, еще осталось много добрых, бескорыстных душ (как воплощенных, так и в переходном состоянии), благонамеренных существ и сущностей, природных царств (особое благословение деревьям), да и Сам Владыка иногда еще “поглядывает” в сторону Земли. Моя сердечная признательность всем тем, кто ежедневно днем и ночью сразу откликался на призыв о помощи и посылал свои энергии, чтобы я мог отбиться от очередной черно-магической атаки Темных Сил и приготовиться к последующим нападениям. Низкий поклон ВСЕМ ВАМ, благословенные! Вы – то, что люди часто называют “соль Земли” (особо нежное благословение Ее неподражаемым “мариям”) Также искренне благодарю лечебные бригады Гайи, Солнечной системы и Галактики, а затем благословляю тех развоплощенных с К-го кладбища, которые решительно и быстро помогали противостоять коварным нападениям, осуществляемым Мерзавцами во время сна земного человека, и другим сочувствующим людям существам и сущностям. Намастэ, дорогие! Ясно, что “согласно графику” час моего развоплощения, конечно, быстро приближается, но все оставшееся время мы продолжим действовать так же спокойно и размеренно, как и все предыдущие 13 лет существования этого сайта. А в мгновение моего ухода тысячи людей и сущностей поднимут к небу наш традиционный “знак победы” и решительно воскликнут: “Я – (имя) Землянин!” или “Я – (имя) Землянка!”, и затем продолжат так же честно и принципиально защищать планету и людей, пока Земля и человечество не станут полностью свободными от Темных Сил, поскольку… Славен Бог!

Теперь взгляните как “архангел Люцифер” вновь лихо “выворачивает наизнанку” все, что было в ходе его гнусного “эксперимента” на Земле, делая человечество, которое он приказал жестоко изувечить генетически, энергетически, ментально и духовно, а затем бессовестно обманывать 12,5 тысяч лет подряд, виновником провала своей глупой и жестокой авантюры:

“Не Я устанавливал ваши законы… Да, состоялся перекос в управлении планетой. Она никак не могла выйти из ада, никак. Все наши усилия установить мир на планете – условия перехода в Золотой Век, обрубались из-за дележа богатств и неспособности отпустить богатства и связанную с ними власть. Воспиталась ненасытная утроба, при которой вылезло на поверхность животное состояние человека – потребителя материальных благ…

Мы ведь ставим и ставим перед человечеством идеалы, веками воспитывая цель развития общества: всестороннее развитие человека. А у вас оно переросло в наиболее полное удовлетворение материальных нужд и потребностей…

Дуальность, которую Я изобрел, с одной стороны дала уникальный опыт, да, она развила нас так, как нигде не развиться, с такой силой и страстью. Но, с другой стороны, человек перестал отличаться от животного. Это тоже правда…

Мы решили выйти из эксперимента, пока вы не разнесли планету на куски. Нам не нужна гибель такой красавицы. Мы взяли от эксперимента то, что Нас обогатило, и изменили договор. Мы восстанавливаем ДНК и выпускаем мышь из мышеловки…”

В этих потоках наглой Лжи коварный Люцифер вновь попытался утопить всю правду о своей дурной затее и причинах ее полного провала. К сожалению, среди людей все же нашлось немало олухов, поверивших этому хитрому и лицемерному созданию. Им невдомек смысл вышеприведенной фразы Люцифера, что: “Мы взяли от эксперимента то, что Нас обогатило, и изменили договор. Мы восстанавливаем ДНК и выпускаем мышь из мышеловки…” Все эти двуногие Болваны попросту не понимают, кто и как манипулировал с договорами наших Душ, кто беспощадно изувечил ” прошлом” замечательную человеческую ДНК (и ничего в ней так пока и не восстановил), и кто был этой “мышью”, и насколько ужасающей была та “мышеловка” все последние 12,5 тысяч лет. Как раз поэтому на всю нашу красавицу-планету, самолично превращенную новатором-авантюристом в Ферму Страха и Юдоль Страданий, выискалось-таки две-три сотни “бормотологов” с дырявыми мозгами, всячески распространяющих сейчас в сетях его вранье на разных языках. А ведь на самом деле это ОН, – поганый “Люцифер” и его прихвостни, установили те безумные “законы”, по которым над землянами глумятся все, кому не лень, вплоть до сегодняшнего дня! И это ОН призвал на Землю столько всевозможной Тьмы чуть ли не со всех концов Галактики, что превратил ее в тот самый “ад”, который она пробует сейчас покинуть! Чего стоит один только супердемон Ганогтурн, явившийся сюда по зову Люцифера “с легионами меньших”, и пребывающий в созданном им особом ПВК внутри Земли по настоящую минуту. Если же добавить к этому всех прочих остающихся внутри нее “Темных Князей”, которых он же пригласил к участию в системном истязании землян, становится понятна и причина упомянутого Люцифером “перекоса в управлении планетой”, отчего она “никак не могла выйти из ада, никак”, покуда Бог Всего, Что Есть не начал посылать Свои дотационные энергии в нашу Вселенную, Галактику, систему Солис, и, естественно, на Землю. С помощью этих “энергетических дотаций свыше”, Гайя попросту “бежит” из “ада”, созданного Люцифером с его подлой “Темной Осью”, каковую, к счастью, разогнали после очевидного провала его глупого и бесполезного “эксперимента”, но сегодня мнимый “Люциус” вновь превращается в того, кем он и был до того пресловутого суда и бесполезного, по своей сути, “наказания”. Как говорят у нас в народе: “Узнаю я Трифона!”

Именно он устроил на былой Планете Света вакханалию черно-магической агрессии, из-за которой люди и поныне “нашпигованы” всякими подселенцами и одержателями, с головы до ног увешаны тонкоматериальным “оборудованием”, предназначенным для кражи их энергии и поклоняются несуществующим “богам”. Именно он привел на Землю темных драко и рептоидов, а также множество других поработителей со всей Галактики, при этом так искусно перебросил сюда корабли захватчиков, что Михаил, с его так называемыми “легионами”, понять не может как он это сделал вплоть до настоящего момента! Это он вместе с Санат Кумарой и его погаными “брательниками” (то есть попросту “осколками”, оставшимися после взрывов Мердука, насчет которых мы уже не раз писали), все намеренно подстроил на планете так, что подавляющее большинство землян просто не могут “докричаться” до хваленых “Светлых Сил” нашей Галактики, членов Кармических правлений и “святых” Архангелов, Учителей и прочих дармоедов их изображающих. А те, вдобавок, часто сами притворяются “глухими”, даже если вы попросите кого-нибудь из Мастеров, общающихся с ними напрямую, донести до их “святейшества” свое прошение о помощи! Короче, “глухари на токовище”, да и только! Именно поэтому я вот уже 14-й год подряд на этом сайте повторяю вам, друзья мои, что вовсе не Любовь и Свет, а Лицемерие, Корысть и “право” грубой Силы остаются той “визитной карточкой”, которой “славится” все это Мироздание, давно захваченное Проходимцами из Ложного Вмешательства, заблаговременно после этой безжалостной агрессии “переобувшихся”, и уже многие эоны позиционирующих себя как “Владыки Света”. В качестве конкретного примера столь разительной метаморфозы предлагаю лицемерного Сананду, продолжающего слать землянам свои хитрые слащаво-лицемерные послания! Вы только выясните, дорогие, как он стал сегодняшним “санандой” из того, кем прежде был! Все это можно прочитать в собрании книг “ТАО. Путь Вознесения” 1-15″. А теперь взгляните, дорогие, что поганый Люцифер тогда на самом деле натворил, и сообщила человечеству об этом группа “нижеподписавшихся” Учителей:

“Им (Люциферу и его сторонникам) необходимо было найти энергию для своего развития и своего существования. И найти её самостоятельно… Образовавшаяся Тёмная Ось создала свою иерархическую структуру, свои исследовательские центры и базы в Материальной Вселенной. И, по сути своей, они смогли сделать это только на дальних окраинах Творения, где мощь и сила Света не могла стереть их полностью. В ваших схемах это 3-й уровень материи и 3-й уровень сознания. Однако те события, которые начали разворачиваться вокруг Тёмной Оси и их работы привели ко многим печальным результатам… Им не удалось найти постоянного источника энергии, который бы развивал это новое направление. Так или иначе, их структура всё больше и больше стала склоняться к тому, что начала паразитировать на использовании бесконечного источника энергии, идущей от Творца через души в условиях дуальности, и разрабатывать многочисленные схемы такого паразитирования. Их динамично развивающаяся мысль очень интенсивно нарабатывала различные программы паразитирования и поддержки цивилизаций на низких уровнях сознания для того, чтобы использовать эти цивилизации для материального производства и обеспечения создания в постоянном режиме таких паразитических программ. Это не могло не вызывать реакции у Духовной Вселенной. Души, находящиеся на столь низких уровнях сознания, получали очень болезненный опыт существования в дуальности и всё чаще и чаще обращались с призывом о помощи. Всё больше и больше копился опыт, в результате которого души терялись, разрушались или попадали в долгосрочные ловушки, в которых они продолжали поставлять энергию для Тёмной Оси и развития не происходило. Мы должны напомнить, что та бурная динамика деятельности без Любви, которую Тёмная Ось использует, была необходима им для того, чтобы поддерживать себя… Чем более низкие иерархические структуры существовали в ней, в смысле удалённости от Творца, тем больше активности им нужно было проявлять, чтобы находить энергию. И эта энергия находилась через многочисленные сложные структуры паразитирования… Душе, как части энергии Творца, нет сложности вернуться к Источнику и существовать на более высоких уровнях вне условий дуальности и условий, которые существуют на этой планете. Однако, те многочисленные привязки и ловушки, которые здесь были устроены, не давали ей возможности выбраться из этого круга. Пока условия нового эксперимента соблюдались, никто не пытался влиять на эксперимент более чем это оговорено условиями соглашения. Однако, опыт показывал, что этот эксперимент всё более и более заходит в тупик. Последние события показали, что всё более высокие иерархические структуры Тёмной Оси до самого её верхнего, приближенного к Творцу состояния, всё более и более понимали, что эксперимент завершается неудачно, и что идёт очень активное разрушение Тёмной Оси с нижних пределов этой иерархической структуры. Архангелом Люцифером было признано, что его идея, развиваясь вниз, хотя и имела положительные структурные элементы развития, но обречена на самоуничтожение… Очень небольшое число душ, пройдя испытание 3 УМ и существования в условиях дуальности, смогло преобразоваться и приобрести совершенно новые качества, которые очень укрепили Свет в этих душах, благодаря испытаниям дуальных условий. Однако, побочный эффект оказался значительно более масштабный. Побочный эффект привёл к тому, что большое число душ получило импульсы на разрушение. Большое число душ стало деструктурироваться, терять связь с Творцом и свой прошлый опыт… Вы знаете, что на этой планете усилиями Тёмной Оси был создан так называемый “слой нижнего астрала”, в котором и сейчас существуют Князья Тьмы, которые в качестве источника энергии используют те энергии, которые поступают душам людей, обитающих здесь не один цикл. Посредством использования различных программ воздействия, они направили эти энергии на подпитку самих себя. Многочисленные пороки и страхи используются в качестве тех ниточек, за которые дергается человечество для того, чтобы подпитывать и содержать всю эту структуру. Одновременно Тёмная Ось, которая находилась и вне этой планеты, активно разрабатывала всё новые и новые схемы паразитирования и безжалостного использования душ для своих личных целей, для поддержания самих себя. И производила она это с нарушением тех божественных Соглашений и Решений, которые были приняты по согласованию Архангела Люцифера и Творца относительно этого эксперимента. Эти нарушения фиксировались в большой прогрессии. Это давало возможность Творцу закрывать эти программы одну за другой. Когда Архангелом Люцифером принималось решение о прекращении своей деятельности, Он проводил анализ деятельности созданной им структуры, и осознал, что, по сути своей, паразитирование на энергиях божественных душ становится основным источником энергии для их существования, и Он осудил себя… Но Ось осталась, и дело её осталось. Закрытие программ Темной Оси производилось одно за другим, процессы разрушения начинали превалировать перед процессами созидания и развития. Духовная Вселенная и структуры Света получили возможность всё больше вмешиваться в деятельность этой планеты для урегулирования ситуации и поддержания баланса. Таким образом, эксперимент дуального развития в том гипертрофированном, концентрированном виде, в каком оно известно вам здесь, подошёл к концу. Это было решение Творца после того, как Он получил полностью всю информацию о всех событиях, которые происходили здесь. Таким образом, Тёмная Ось была убрана от этой планеты, и тот потенциал сил Света, который вмешался для урегулирования ситуации и остановки саморазрушения Творения, поддержал планету в процессах выхода из этого эксперимента. Гайя приняла решение выйти из условий дуальности, выйти из условий эксперимента с присутствием Тёмной Оси, и так начался процесс вознесения планеты. Тем не менее, структуры нижнего астрала, и те, кто пришёл сюда с Тёмной Осью извне этой планеты, пока тут. Они не беспокоят Свет, ибо все понимают, что в условиях новых мощных энергий Творца им невозможно существовать. Им было предложено уйти в то, что осталось ещё от Темной Оси, или вернуться к своим цивилизациям, но большинство из них отказалось. Отдельно можно подчеркнуть, что Тёмная Ось и условия дуальности проявлены не только в этом месте Материальной Вселенной 3-го уровня. Таким образом, всё, что было приведено сюда Тёмной Осью, осталось и существует сейчас на этой планете. Существуют Князья Тьмы и их разветвленная структура, существуют те энергетические образования, которые были созданы ими для поддержания своей власти и откачивания энергии через людей. Здесь существуют и посланцы из других мест Материальной Вселенной 3-го уровня, которую охватывает Тёмная Ось. Когда отсюда уводилась эта Ось, им было предложено выйти вместе с ней, однако, большинство из них не приняли этого предложения и продолжали верить в то, что на этой планете долго ещё ничего не изменится, и что им удастся продолжить здесь своё существование и свой эксперимент. Они активно работали в направлении возможности остаться здесь и продолжать начатое дело, они активно продолжали управлять сознанием людей, большинство из которых уже было под влиянием их воздействия и добровольно-принудительно поставляло им энергию для существования. Они очень надеялись на то, что ситуация изменится и планете не удастся выйти на уровень возможности вознесения. Такое уже было, и в этот раз была надежда на то, что ситуация не изменится. Тем не менее, решение Большого Совета поддержало решение Гайи выйти из условий дуального существования. И с мнением Гайи нельзя было не считаться. Условия дуальности продолжают работать здесь в рамках первоначальных соглашений до вознесения планеты в 4УС. У них есть, по сути своей, два пути выбора, и они это понимают. Выбор их ограничен: либо уйти в Свет и полностью преобразоваться в Свете, либо попытаться так или иначе выйти отсюда. И один из основных способов выхода отсюда – воспользоваться божественными каналами душ, которые добровольно примут решение помочь им в этом процессе. Вы все находитесь в условиях свободы выбора и выбор ваш уважается. С Любовью и почтением к вам, Я ЕСМЬ ИЕШУА, Я ЕСМЬ АРХАНГЕЛ МИХАИЛ, Я ЕСМЬ МАРИЯ, Я ЕСМЬ АРХАНГЕЛ МЕЛЬХИСЕДЕК, Я ЕСМЬ АРХАНГЕЛ ГАВРИИЛ, Я ЕСМЬ САНАТ КУМАРА”

Что же изменилось в Люцифере за десятилетие, прошедшее с того кондового суда и “принудительного осветления” этого хитрого и беспощадного Мерзавца? По большому счету НИЧЕГО, друзья мои! Лживый и подлый “от начала, до конца”, он снова нагло врет и, притворяясь нашим “Богом”, с легкостью приписывает себе то, что было обеспечено Божественным Вмешательством в печальные дела Земли двадцатилетней давности. Если вы помните, его тогда возглавили благословенные Лорд и Леди Райза.

“Н.К: Что ты сделал, чтобы изменить реальность?
Люцифер: Реальность продолжается на новом уровне. Вы не идете все в леса и пустыни. Вы остаетесь там, где были, но все индивидуализируется – образование, обучение, медицина, наука. Открывается информационный слой понемногу, и вы начинаете считывать принципы разумного мироустройства, на основе уважения и видения себя единой нацией планеты Земля. Планета становится маленькой для вас, и всё, что на ней, начинает казаться вам детским садом. Вы взрослеете и начинаете глубже понимать несправедливость, ограниченность, насилие, грех, падение и поднятие разумности. Вы начинаете очищать планету, прилагая к этому усилия всех.

Н.К: Дай-то Бог!
Люцифер: Даю. Я просто убираю шоры с глаз, делая человека вновь многомерным и бессмертным, т. е. долгоживущим единой жизнью во многих инкарнациях…

Поистине, Тьма ослепляет разум и лишает смысла само существование. Это – тоже наше открытие. Человек, так гордящийся своим разумом, вдруг осознает свою ничтожность и неразумность. И это – главное в сегодняшнем моменте…

Человечество, еще не выйдя из детсада, начало заигрывать и составлять контракты с цивилизациями, которые не способствуют росту разума, а используют планету как полигон для экспериментов с генами и телами. В этом, в целом, нет ничего запрещенного, но, тем не менее, контракты становятся уже массовыми и противозаконными. Разобравшись в обстановке, Мы с Землёй решили поднимать вибрации самостоятельно…”

Так Он и лжет напропалую, дорогие, ибо сам же эти деструктивные цивилизации на Землю пригласил, и заключил с ними крайне жестокие по отношению к землянам “договоры”, а потом, когда вся его авантюра с треском провалилась, сразу попытался обелить себя и выглядеть невинным агнцем. Хоть вертелся при этом, Мерзавец, “как крыса под веником”, но… никого обмануть не сумел, кроме тех дурачков из людей, о которых уже говорилось. Я не буду лгать, что между нами нет ничего личного, друзья мои! Этот Мерзавец уже много раз пытался (и сейчас пытается), избавиться от вашего покорного слуги. Делая это ныне с помощью того же “Сатаны”, которого так лицемерно обвиняет в собственных грехах, а также с помощью различных техногенов, биотехнов и других прислужников так называемого Главного Определителя (включая тех, которые не устают все время повторять: “Мы тебе не враги!”), он просто пользуется несусветным Бардаком, в который ввергнул вышеупомянутый “дочерний разум Архитектора” нашу планету и землян. Землю и человечество “штормит” во многом именно поэтому, друзья мои, хоть “уважаемый Игорь Михайлович Данилов” и твердит нам каждую программу про “взбесившегося климатического Цербера”. Сей “трехголовый пес”, конечно, “существует”, но о тех, кто преднамеренно “науськивает” его на сегодняшних землян, как и о тех, кто может успокоить его просто “шикнув”. (Правда, Жанна? (нехорошая усмешка), Ригден “почему-то” лишний раз старается не вспоминать.

(В общем, скажите людям Правду, гуру! ВСЮ скажите, “не стесняйтесь”. Сами знаете, что время наступило непростое. Видим вашу искреннюю озабоченность судьбой земного человечества, и очень этим дорожим. Кстати, сердечное спасибо вам за откровенную программу “Сила и энергия”. Вот так держать, Михалыч! Искренность всегда объединяет! Потому-то с каждым честным словом, сказанным обманутым и изувеченным землянами, вы становитесь все ближе людям Гайи, ибо… Славен Бог!)

Ну а теперь я продолжаю двигаться по главной теме. Чем же этот хитрозадый “Люцифер” особенно противен мне, как Воину Земли, готовому бороться с приглашенным им сюда всегалактическим Дерьмом, как говорится, до последнего дыхания? Конечно, прежде всего тем, что этот мнимый “Светоносец”, хитро зазывая наши Души для участия в своем дурном “эксперименте”, вскоре подло предал Разум и Свободу, о которых так красноречиво распинался в своем знаменитом Манифесте! Вряд ли кто-то делал что-нибудь подобное в нашем “Большом Овале”, дорогие, даже парочка придурков-экспериментаторов, которая игралась “с отделением от Бога” до него. А уж архангел Люцифер “покувыркался” на этой заведомой афере самым гнусным образом, и превзошел в жестокости, цинизме и авантюризме всех своих предшественников вместе взятых, дорогие!

(Ты меня сейчас, конечно, “слышишь”, Погань? И, конечно, “ясновидишь”. Это хорошо! Хотя не только я, но также вся моя семья (в текущем воплощении на Гайе), тяжко пострадала за последние полгода от черно-магических атак твоих вассалов, тем не менее, я продолжаю думать, говорить и делать то, что полагаю нужным, как и обещал всей вашей темной Своре еще два десятилетия назад! Теперь, любезный, “растопырь”, пожалуйста, “гляделки”, и “открой” свою башку, дабы усвоить то, что я сейчас скажу. И призови всю свою Погань из “нижних миров”, каковую использовал (и продолжаешь использовать) против меня, и послушайте вместе, поскольку… Ну, в общем вы знаете, что я имею в виду. Если быть кратким, вы тут несколько подзадержались, дорогуши (нехорошая усмешка). Ты же, мнимый “Светоносец”, по большому счету, снова промахнулся, ведь моя жена – это по-прежнему МОЯ жена, хоть и всерьез изранена, моя семья – это МОЯ семья, хоть изувечена наполовину, а мои друзья и почитатели – это по-прежнему МОИ друзья и почитатели. Кроме того, все Благодетели, Духовные Защитники и все Доброжелатели нашей Галактики, а также все благонамеренных Души Гайи все еще не отвернулись от меня. Благословенный Меч тоже по-прежнему со мной. Ну и, конечно, наш Владыка тоже с интересом наблюдает за происходящим, хоть Ему и следовало бы …

(Я просто собирался вознести Тебе хвалу, Господь Всего, Что Есть! Причем тут хамство? И зачем так плохо думать о Своем почтительном слуге? Вот сейчас воскурю фимиам… Что? Не надо? Ну-ну! Тогда какого… Ладно, потолкуем позже и наедине, Владыка, не при дамах. И Своей “жене”, то есть нашей “Великой Матери”, Ты вряд ли точно перескажешь мои речи, а, конечно, все переиначишь, как обычно. Мужья-то везде одинаковы, Господи, хоть “наверху”, хоть “внизу”. В общем, не больно-то вы все замысловаты для меня… Ну все! Молчу, Владыка, не сердись! Лучшее скорее “пни” нашего Абсолюта(ту), чтобы тот сильнее “стукнул по башке” своего нынешнего “Архитектора”, а тот забрал с собой отсюда поскорее свой “дочерний разум”, то есть “Главного Определителя”, который “плюнул” на контракты наших Душ и развязал на Гайе подлинную вакханалию Дерьма, какую Ты сейчас невозмутимо наблюдаешь на планете, ибо… Видишь ли, как все циклично повторяется, согласно Твоим “мудрым и незыблемым” Законам? Разве что отдельные субъекты и сообщества из Твоего “духовного потомства” попросту чихать на них хотели, ибо… Ладно, потолкуем позже, не при дамах, а пока я все-таки продолжу двигаться по теме, если Ты не против).

Что же ты в итоге выгадал от этого черно-магического нападения, поганый Люцифер? Я ведь по-прежнему принадлежу лишь Богу (трижды повторяю это), ну а что касается тебя, сучара, и твоих “сатанаилов”… Вот таким ты, собственно, всегда и был, – хитрым и подлым, “бьющим в спину”, а потом клянущимся на всю Галактику, что это был не ты… паскуда вшивая! Причем таким ты остаешься вот уже на протяжении эонов, вместе с остальными Выродками из своей “Темной Оси”, – столь же погаными и лицемерными “сатанаилами” и “калигастиями”, “ганогтурнами”, “санат кумарами” и “вознесенными учителями”. Ваша Шайка, вместе с остальными Негодяями из Ложного Вмешательства”, и превратила Гайю из Планеты Света в Ферму Страха и Юдоль Страданий! А теперь ты еще перекладываешь всю ответственность за свою собственную Мерзость на ограбленных, обманутых и беспощадно изувеченных твоими слугами людей 3D, которых СПЕЦИАЛЬНО изувечил до такого состояния, что человек в начале цикла пил из лужи? Вот поэтому я так упорно противостою тебе, Скотина, и продолжу делать это в следующих воплощениях, ибо… Славен Бог!

(Нет-нет, Владыка! Я не совсем злобствую. Совсем, наоборот! Знаешь ли, Безусловная Любовь сейчас буквально охватила меня с головы до ног. Я бы эту Скотину квантовую “оприходовал” за две минуты, если бы располагал потенциалом в 5% от того, который он имеет, и надеюсь, что когда-то так оно и будет. Кстати, не желаешь ли использовать меня в качестве экспериментатора в этом кондовом Мироздании после грядущего развоплощения? Уж я-то буду куда более внимателен к расчетам и, как правило, буду организовывать все новые и наиболее опасные эксперименты на “сатанаилах”, “люциферах” и “санат кумарах”. Ведь не все же им… Ладно, пока продолжу двигаться по теме. Возвращаемся к так называемому “Люциферу”).

Если помните, друзья мои, когда этот “архангел” еще только начинал свою заведомо бессмысленную авантюру с отделением от Бога, его величали “олицетворением свободы”, но в дальнейшем он, увы, избрал диаметрально противоположный путь, став циничным Отцом Тирании, и превратил наши доверчивые Души в “дойную скотину” для своей Темной Оси. В то же время другие приспешники, чуть ли не с пеной у рта, восхваляли его интеллект, но, увы, Люцифер обнаружил полнейшее непонимание благоразумных путей, и в результате так “переборщил с дерьмом”, что превратил нашу красавицу-планету в сущий “ад”, а человечество – в рабов своих драко-рептильных прихвостней, собравшихся сюда по его приглашению со всей Галактики! Даже сейчас ему осталось невдомек, что наиболее эффективный путь развития Душ предполагает применение самых малых доз страданий, да и то лишь в отношении тех из них, кто уже продолжительное время не желает “пробуждаться” добровольно. В то же время нужно регулярно поощрять все возрастающими благами те Души, кто усердно трудится и демонстрирует стабильный рост! Только куда этому целеустремленному фанату Первотупости и Первомерзости до понимания таких простых вещей, друзья мои? Одно из двух: либо он в самом деле этого не понимает, либо же намеренно прикидывается, заявляя, что содеял эту Мерзость ради ускорения развития наших Душ. И, конечно же, движимый той “Безусловной Любовью”, которой обычно стремятся прикрыть всевозможную Подлость, творимую против землян в нашей кондовой и полуразграбленной Вселенной. Убежден, что это просто крайне изощренный Негодяй, творивший Зло самозабвенно и намеренно, друзья мои! Вот почему я откровенно презираю этого так называемого “Люцифера” за содеянное им, и его подлой “Темной Осью”, на Земле! Да и вообще, его совсем не “Светоносцем” надо называть, а “Дерьмоносцем”, ибо это прагматичный и циничный враг Свободы, Разума и Человеческого Рода. Так Его и следует воспринимать! Теперь взгляните, дорогие, как он нагло врет Наталье Николаевне о карме, будучи тем самым Проходимцем, кто дискредитировал “Закон причин и следствий” в нашем захудалом Мироздании:

“Карма – это показатель выбора человека того, что он собой творит, и больше ничего. Карма в тех условиях, когда она будет исполняться мгновенно, не сможет быть товаром, который можно продать, купить, скинуть на другого. В других условиях она будет играть роль зеркала и только.

Н.К: Расскажи о новых кармических проектах.
Люцифер: Карма по-прежнему действует в старой парадигме. И лишь тот, кто просветляется, работает с сознанием и достигает новых высот по эволюционной лестнице, может использовать при прямой связи со Мной диспенсацию полного лишения старых кармических долгов при условии служения человечеству. Это очень облегчает путь наверх для всех. Это помогает стимулировать путь к просвещению. Я снимаю старые кармические долги с тех, кто искренне осознал свои задолженности и покаялся. Искренность могу оценить только Я. Искренность на связана со стремлением человека избавиться от обременяющих его болезней и бедности. Она связана, прежде всего, с пробуждающейся осознанностью и разумом в истинном понимании этого слова.

Карма – не система наказаний. Это система развития.

Да, Я убрал те части кармы, которые висели на Земле невыносимой тяжестью. Я сумел это сделать для того, чтобы облегчить бремя Земли и моих сотрудников – ангелов, поверивших и поддержавших меня в моем творчестве. Ты многое ещё пока не знаешь. Ты чувствуешь, что скрыто многое, о чем я не хочу говорить. Важен результат: начало Перехода и разделения и конец страданий человечества.

Н.К: Что нужно сделать, чтобы снять старую карму? Получить диспенсацию?
Люцифер: Давай будем называть это освобождением от рабства, а не диспенсацией. Так вот, снятие старой кармы Я буду давать человеку по его заслугам, автоматически. Это не будет очередной практикой, ритуалом прощения. Меня не надо просить, молиться мне и пр. Это опять будет признаком возвращения в рабство. Освобождение и очищение даровано всем людям выше определенного уровня вибраций. Людям, а не животным. Животным всё ещё нужна палка, поверь, человек без разума может понаделать в этих новых условиях такого, что не поможет уже ничто. Это сдерживающий фактор от безнаказанности. Моим освобождением пользуется только высокая осознанность человеческая. И это так. Только так”.

Я уже многократно говорил вам, дорогие, за 13 лет существования нашего сайта, что в этом кондовом Мироздании “карма” издревле является предметом всевозможных махинаций, спекуляций, тайно перебрасывается на тех, кто менее развит, а порой (как на Земле) является орудием жестокого порабощения! Кто ее только на кого и по какому поводу не перебрасывал! Именно строящий из себя ныне этакого “бога справедливой кармы” Люцифер, в ходе своего бесполезного “эксперимента”, тайно коррумпировал в нашем Творении чуть ли не все тогдашние Кармоправления. При этом сам он был и остается просто пешкой в той отчаянной борьбе за власть в нашем Большом Овале между “Тьмой” и “Светом”, каковая развернулась после драматических событий, о которых мы рассказывали еще в материале “Слово о Высшей Дури (03.02.2010 г.) Так оно обычно и бывает, дорогие, ибо чем сильнее лает Моська… “Карма” же все это множество эонов оставалась (и сегодня остается), лишь одним из инструментов затянувшегося противостояния Больших Богов с последствиями собственной неосторожности, а порой и откровенной глупости! (Не так ли, Господи? Вот то-то и оно!) Вспомним, друзья мои, то, что сообщили человечеству о карме Лорд и Леди Райза еще 20 лет тому назад:

“Орден Райзы недавно принял на себя руководство всеми Кармическими Советами в вашем творении. Разрушительные силы, так долго пропитывавшие ваше Верховное Божество /Богиню и руководившие ими и вашим творением, проникли в ваши кармические советы и разрушили систему правосудия во всем творении. Подобно системе правосудия на Земле (коррумпированной и служащей тем, кто обладает силой и средствами иначе, чем всем остальным), кармические советы во всем вашем творении были равно коррумпированы. Прошлые кармические советы регулярно определяли творящим душам карму, создаваемую разрушительными душами. То, что творческие силы брали на себя такую карму, влекло наказание, выражающееся, в непременной утрате ими своей мощи. Когда любая сущность неправомерно тратит силу, кармический совет имеет право лишить ее неверно расходуемой информации и энергии до тех пор, пока сущность не выучит урок растраты этих ресурсов. Когда карма назначается творческой сущности, которая в действительности не совершала поступка, ее силы и информация забираются в качестве наказания. Сущность, которая действительно провинилась (обычно ими являются разрушительные силы), уходит безнаказанной и снова повторяет то же действие еще где-либо в творении. В настоящее время все кармические записи просматриваются, и неправильно назначенная карма постепенно будет скорректирована Кармическими Советами, представители которых пришли из Ордена Райзы”.

К сожалению, вскоре наша “местная” Божественность, немало возмущенная открытостью Лорда и Леди Райза в отношении землян, коварно отстранила их от руководства вышеупомянутым Божественным вмешательством, а представителей Ордена Райзы “тихой сапой” постепенно удалила из Кармических Советов, заменив их более податливыми исполнителями своей воли. Этим, собственно, и объясняется та “полукоррумпированность”, с каковой новый состав этих Кармических Советов с легкостью сговаривается за спиной земного человечества с ВРС о невозврате переброшенных ими на нас когда-либо кармических долгов. А тут еще и “деструктивная система Главного Определителя” (это терминология любимца нынешней Учительской системы контактера Софооса), каковая вообще плевать хотела на контракты наших Душ, и на решения Кармических Советов, просто перекидывая всю дурную карму Темных Сил на человечество с поверхности Земли. Это и есть причина, по которой “возносящиеся” ныне атакуются практически со всех сторон чуть ли не всеми видами черно-магической агрессии, а все сценарии “спящих” землян 3D пущены “под откос” самыми офигевшими от безнаказанности сатанинскими “кураторами” из так называемых “сатурнианцев”. (Может и Тебе уже пора “проснуться”, Господи? В общем: “Але, гараж!” Ладно, об этом потолкуем позже, а пока продолжу двигаться по теме). А теперь взгляните, дорогие, как “работает” этот “незыблемый Закон причин и следствий” с точки зрения Божественного ТАО:

“Мы должны предупредить посвященных, что немалые проблемы в человеческие реалии также вносят кармические манипуляции. В вашем обществе стало обычным явлением, когда кто-то, кто богат или живет в изобилии, сбрасывает карму бедности на других. И для тех, у кого, по-видимому, любящие отношения, весьма обычным стало выдвигать свою карму “неудавшихся отношений” на другого, или, другими словами, способствовать кому-то оставаться старым холостяком или старой девой. Ну а для тех, кто на физическом плане здоров и силен, не так уж и редки случаи сброса на других своей кармы болезни и несчастного случая. Поэтому удостоверьтесь, что карма, которую вы прорабатываете, является вашей собственной, и намерением возвращайте любую, которая принадлежит кому-то другому, назад к источнику ее происхождения. Как узнать является ли карма собственной? Вам могут указать вашу истину мышечный тест или маятник и тело. Если вы ясновидец, то можете смотреть на стоящую за кармой сигнатуру энергии и видеть, соответствует ли она собственной… У кармы разных людей будет отличающаяся сигнатура, ибо каждая энергетическая сигнатура столь же индивидуальна как снежинка или отпечатки пальцев. Поэтому на эфирных планах абсолютно невозможно скрыть, что и откуда (от кого) реально произошло. В действительности немалая часть времени вознесения идет на сортировку, что является вашим, моим или чьим-либо ещё, и происходит ли это с Земли или из другого творения. Гуманоиды стали голографическими и генетически переплетались с гуманоидами из других творений, и карма со временем стала перемещаться “не по адресу”.

Короче, это просто балаган какой-то, дорогие, а не “самый важный из Законов Мироздания”, как нам его преподносили все прошедшие века! Теперь припомните, что я вам говорил на этот счет в последние 13 лет, друзья мои:

“Нужно пересмотреть все непутевые Законы в этом захудалом Мироздании, начав с того, которым больше прочих прикрывались беззакония, – с дурацкого “закона” кармы!

Покуда исполнение закона “кармы” будет зависеть от субъективизма индивидуальностей, он никогда не будет справедливым! Этот закон должен срабатывать автоматически, вроде того закона физики, благодаря которому вода то замерзает, то оттаивает.

Наши “кармовики” сегодня проявляют в отношении людей демонстративную принципиальность в отработке негативной кармы. Вот бы им проявлять ее тогда, когда это было действительно необходимо! Жаль, что тогда они рабски прислуживали Тьме, на протяжении эонов назначая наказания невинным душам.

Члены Кармоправлений так старательно скрывают собственные имена и свою деятельность от людей с поверхности Земли, что поневоле возникают подозрения. Так обычно работают жулики, вроде тех, что сидели до них в том же самом Правлении до Вмешательства. Честным-то просто нечего скрывать, и потому они работают открыто.

Боги легко прощают Себе все, включая самые безумные “эксперименты”, угрожающие разрушением Овалов и утратой Жизни. Людям же начисляют разрушительную карму за любой кусочек мяса, за любое слово, мысль и чувство, каковые будут признаны не соответствующими Законам Мироздания! Это и есть то, что зовется Лицемерием Богов и Мерзостью Кармических Советов.

Тот непреложный факт, что из десятка лет, которые отводятся на подготовку человека к вознесению, львиная доля времени уходит лишь на то, чтобы разобраться, где чья Карма, (что действительно его, а что “навешано” на человека беззаконно), ясно свидетельствует о невиданных масштабах беззаконий в нашем захудалом Мироздании! На фоне этого, все разговоры о неотвратимости и справедливости Закона Кармы просто неуместны! Прежде необходимо реабилитировать Кармический Закон, с которым здесь так вольно обращались, а для этого нужно открыто признать нарушения, пересмотреть всю Карму, компенсировать несправедливо причиненные страдания и восстановить законность, строго наказав виновных.

Если бы наши хитрые “кармовики” сами себе назначили бы наказание за свои “грехи” с той же принципиальностью, с которой “отправляли правосудие” в отношении людей с поверхности Земли, то они бы немедленно аннигилировались. Покарай же всех этих преступников, Господи, или не говори мне больше ничего про карму!

Боги и Логосы избавили Себя от большей части негативной кармы за Свои безумные деяния, просто условившись считать “экспериментами” все свои мерзости и издевательства над существами, обитающими в Их объемах.

Братья и Сестры! Всякий раз, когда вам говорят о карме, помните, что это сфера гнусных злоупотреблений, и что все это творилось в рамках идиотского “эксперимента” Люцифера, прямо “под носом” у Создателя и “Высших Сил”, ныне неутомимо распевающих землянам “песни” о Любви и Свете! Все они лицемерно умолчали о подобных злоупотреблениях лишь ради того, чтобы земляне, как и прежде, верили в “незыблемость” и “святость” пресловутого Закона Кармы. Словом, это был лишь заговор молчания с целью обмана человечества Земли, и только честность мудрых и благословенных Лорда и Леди Райза обнажила перед нами Правду!

То, что дипломатично называется “механистичностью” Закона Кармы, равно как и остальные странности последнего, это не знак присутствия в нем потаенной мудрости, а лишь неоспоримое свидетельство обратного.

В том, что продавшиеся Тьме члены Кармических Советов “регулярно определяли творящим Душам карму, создаваемую разрушительными душами” на протяжении столь продолжительного времени, помимо прочего, повинна рабская покорность этих Душ, бездумно принимавших на себя чужую карму. Это прямое следствие отказа этих Душ от Разума в пользу “всезнающего сердца”.

Всяк из Богов должен нести ответственность перед своим Творением за соблюдение собственных законов, ибо, как говорила одна русская императрица: “Кроме закона должна быть еще и справедливость”. Если Ты назначаешь лицемерных и продажных судей (как оно имело место в нашем собственном Творении, где на поверку оказались коррумпированными члены всех Кармических Правлений), то довольно глупо обвинять его безвинно пострадавших обитателей в прямых последствиях такого безответственного назначения. Словом, любому Богу, хочет Он того или же нет, придется сделать выбор: либо Он – мудрый и благословенный Бог, первоисточник Высшей Справедливости, либо простой Болван, действующий по принципу всех Самодуров: “Что хочу, то и ворочу”, ибо в вопросах кармы ничего иного не дано!

Каждый, рожденный на такой планете, как Земля 3D, имеет право на свою толику радости и удовольствий, сколь бы “тяжкой” не была так называемая “карма” его прежних воплощений. Лишь давно продавшиеся Тьме “кармовики” могли не понимать эту простую вещь в расчет, ибо они сознательно пошли гораздо дальше, хитростью “навешивая” на добропорядочные души Гайи карму негативных сущностей со всей Галактики!

Этим словам, “шокировавшим” сектор Счейр, уже 13 лет, друзья мои! Как меня только не терзали в эти годы, принуждая отказаться от заявленного, тем не менее сегодня я, Олег Землянин, снова прямо и открыто подтверждаю вам, что ЭТО ТАК И ЕСТЬ. Сегодня ночью пожилому человеку снова не придется спать, и так уже давно! Тьма все сильней и яростнее атакует круглосуточно, пользуясь глупостью так называемого “Главного Определителя”, являющегося “дочерним разумом” нашего явно невменяемого “Архитектора”, который стажируется у “Абсолюта(ты), тоже мало что уже соображающего(щей). И, тем не менее, никто… НИКТО не сможет вынудить меня сказать людям обратное тому, что составляет Правду о Реальности, поскольку… Славен Бог!

Был и такой момент, когда новатору-авантюристу было велено покаяться перед людьми с поверхности Земли за те невероятные страдания, который он, со своими прихвостнями, причинил нам в ходе своего дебильного “эксперимента”, завершившегося оглушительным провалом. Ясно, что так называемый “Архангел Люцифер”, будучи хитрым, изворотливым и искушенным Лицемером, тут же согласился сделать это под присмотром сборища Космических Лохов из пресловутого “Коалиционного Совет Сил”, призванных засвидетельствовать искренность его “раскаяния” и удостоверить этот факт перед другими членами Совета и людьми. Так и случилось, что авторитарный и надменный Люцифер выступил перед человечеством по специально предоставленному для него каналу с “покаянной” речью 8 сентября 2011 г. через контактера Альтери:

“Я хочу принести извинения, я хочу перед Землянами и людьми, перед вами, вы потомки, но ваши души были воплощены и ранее, значит и перед вами конкретно и перед контактером, голосом которого я тоже говорю, перед находящейся здесь в аудитории, конкретно человеком и перед вами, которые слушают и пред теми, которые будут слушать, я приношу свои извинения за тот вред, который я причинил по-своему тому пониманию, по своему тому проявлению раннему на Земле. По ревизии, по инвентаризации сделанной я понял тот урон, тот тормоз, который был создан для Земли моими действиями в том числе. Я приношу конкретные извинения за свои действия перед вами и прошу, чтобы вы мое извинение приняли, как определенное покаяние перед людьми, перед человечеством за то, что было причинено, за тот ущерб мной причиненный вашему сознанию, вашим душам. И это я делаю искренне, осознанно и вполне понимая, что не каждый может это принять и простить. Я приношу вам извинения, я приношу свое покаяние, я не жду в ответ то, что вы меня простите, но я должен и обязан это перед вами сделать. Считайте, что я преклонил перед вами голову, и я искренне раскаиваюсь в том содеянном Земле, для Земли.

Это есть Истина, это моя ипостась Истины говорит сейчас с вами. Я благодарен вам за то, что вы сейчас откликнулись своими душами на мое покаяние. Я надеюсь, что если вы видите, что я могу быть в состоянии покаяния, то, наверное, человеку покаяться в своих грехах, в своем зле преднамеренном, непреднамеренном после моего покаяния будет намного легче, намного проще, уйдет повышенная гордыня, которую я культивировал. Я считал, что повышенная гордыня, гордость, это лишь развивает Душу человека. Оказалось, что это тормозит душу человека и поэтому, если вы чувствуете, как я почувствовал это раскаяние, как вы почувствуете, что есть у вас в этом потребность души, не стесняйтесь, просите прощения, не ждите в ответ, что вас простят или не простят. Главное, что вы можете это сделать, что вы найдете в себе эти силы покаяться, покаяться перед конкретным человеком, покаяться перед Богом, покаяться перед своим ребенком, покаяться перед своим родителем, покаяться перед своей супругой, покаяться перед своим мужем, покаяться и просто покаяться в том, что вы были неправы. В том, что вы ошибались. В том, что вы ненароком причинили зло. Не надо причинять зло друг другу, зла слишком много было создано на Земле. И чтобы это зло трансформировать в свет, чтобы это зло ушло и стало светом вашей души – сейчас основная задача всех Сил, работающих на Земле, и моя в том числе. И это ваша задача, вашей Души. Я очень признателен вам за то, что вы понимаете, сочувствуете и принимаете. Я принимаю вас любых, я понимаю вас любых, я очень огорчен, когда вижу, что человек, который предстал перед моими глазами, есть результат того пагубного действия, которое было создано мной и моими Силами на Земле. И видя это, понимая это, сознавая это, я принес свое покаяние перед вами, люди Земли. Хорошо, на этом я прекращаю свой сеанс связи и надеюсь, что я был услышан, что я был понят и что я был принят вами. Благодарю вас за внимание и даю слово каналу, который курировал нашу связь. Они что-то хотят сказать.

Мы, Коалиционный Совет Сил, дали канал связи Люциферу специально для того, чтобы он рассказал о своей программе и смог принести то, что он сейчас принес. Мы были не совсем уверены в том, что Люцифер это сделает. Мы предполагали, что он должен сделать, ему об этом никто не говорил. Это он должен был сам почувствовать. Это был тест Люциферу на то, что его программа истинная. И поскольку это произошло, мы видим, что программа истинная, что Люцифер понял. Это не его хитрость, как некоторые сейчас подумали и что Люцифер настолько хитрый, что ему покаяться легко. Это, однако, совершенно не так. Раскаяние его было искренне и этот тест на то, что его программа истинная, та, которая утверждена нами и та, которая Богом принята и выдана с рецензией Бога. Но, тем не менее, даже, несмотря на то, что Бог дал рецензию, вроде не должно нами ставиться под сомнение то, насколько эта была вложена истина Люцифером, такая проверка Коалиционным Советом и Содружеством была предпринята в надежде, что тест Люцифер пройдет. Он этот тест прошел. То, что нас очень радует, и мы вам об этом сообщаем. Поэтому мы рады тому, что произошло. Благодарим вас за внимание, канал связи на этом на сегодня закрыт. Благодарим, до свидания, всего доброго”

В общем, такой вот состоялся балаган, друзья мои! После того, как этого новатора-авантюриста в принудительном порядке “просветлили”, он давно “очухался”, вернувшись к прежним планам и возобновил свои лукавые беседы, но на этот раз решил все делать “с чувством, толком, расстановкой”, то есть подойти системно, и для этого ему потребовался контактер с аналитическим умом, большой пытливостью и неуемной жаждой знаний.

К счастью, честно и ответственно работающих ради пополнения копилки знаний человечества ченнелеров у нас еще хватает и одной из них является СЕлена (Елена Сидельникова), каковую он тогда привлек к сотрудничеству, и в дальнейшем она опубликовала их беседы на страницах своей книги “Разговор с Люцифером”. Вновь стремящийся стать нашим “Богом” горе-экспериментатор рассказал в ней много интересного, как и обычно хитро смешивая правду с ложью, заодно и выдав человечеству Санат Кумару, бывшего соавтором и соорганизатором его безжалостной аферы с отделением от Бога. В качестве наглядной иллюстрации я предлагаю вашему вниманию начало их совместного труда:

Разговор с Люцифером. Книга I
Мне кажется, что эта книга началась с вязания крючком. В узоре нужно было вывязывать шесть столбиков в каждой петельке. И я методично отсчитывала: шесть, шесть, шесть… Вселенной правят числа, как сказал кто-то великий. И вот однажды, когда я стояла в очереди на шиномонтаж, вдруг в голове зазвучало: Люцифер. К этому моменту во мне уже открылся дар ченнелинга, то есть дар телепатической связи с Высшими Силами Космоса, и я понимала, что Он, то есть Люцифер, хочет что-то рассказать мне. Страха не было, хотя Его и считают родоначальником Тьмы. И я просто спросила: “Что ты хочешь?”. И стала, как обычно, записывать ответы. Так и родились “Разговоры с Люцифером”, которые сейчас уже насчитывают более 1000 страниц текста. Сейчас, когда я перечитываю эти разговоры, то сама удивляюсь: неужели это я написала? Потому что понимаю, что никогда не смогла бы сама выдумать столь стройную и совершенную систему описания законов Мироздания, которую Он мне передавал в течении 4х лет. Это всегда было ненавязчиво и только по моему зову, и только по моим вопросам. Создавалось впечатление, что Он устал от одиночества, очень тоскует по своему великому Отцу-Создателю и рад наконец тому, что его готовы слушать. Весь текст, каждая страница пропитана этой тоской, и как не странно, любовью к Богу. Падший архангел, которого проклинают религии и имя которого ассоциируется со злом во всех его проявлениях, рассказывал мне о том, что мир основан на любви. Блудный сын, как в известной притче, который пустился в далекие странствия от отчего дома и мечтает вернуться обратно, но не может, поскольку разделился на части и его возвращение будет зависеть от желания каждой его части вернуться. Я, конечно же, поначалу все пыталась Его проверить и в чем-то уличить. Задавала множество вопросов, которые с готовностью выискивал мой ум или присылали другие люди и также обвиняла его во всех грехах человечества. А Он терпеливо и спокойно отвечал на каждый, как мне казалось, каверзный вопрос и последовательно объяснял мне законы Мироздания. И через некоторое время я стала ощущать Его как, можно сказать, друга и приятного собеседника, с которым всегда интересно. И публиковала все эти разговоры в сети. Он рассказал мне, что в Нем есть две стороны: и темная, и светлая. И каждому человеку Он обращается той стороной, какой человек соответствует. Он не может не принимать Тьму, поскольку сам является родоначальником разделения Мира на два полюса. Но Он никогда не обратится ко мне темной своею стороной, если я сама этого не захочу.

Конечно же нашлись люди, которые писали, что меня затянули темные силы, что мне нужно каяться и в монастырь, что я сама не понимаю, что делаю. И когда я их спрашивала: “Ну покажите мне хотя бы один абзац из текста, который бы был проявлением Тьмы.”, они отвечали: “Ты не понимаешь. Он специально заманивает тебя, чтобы под кучей информации в общем то правильной дать дезинформацию!” Но было и множество писем с благодарностью. Люди читали и увлекались вместе со мной. И эти тексты, как они пишут, начинали менять их сознание, перестраивать его, открывать новые знания. Сейчас, наверное, глупо считать, сколько вопросов я задала, наверное, более тысячи. Но в результате ответов на них у меня в голове сложилась картина совершенной стройной безупречной саморегулирующейся системы Мироздания, в которой все идеально отлажено и гармонично, и все имеет свои объяснения. И все наши беды и проблемы связаны с тем, что мы просто не знаем основных законов работы этой системы. Вернее, многие из этих законов нам передавали в различных священных текстах аватары, спускающиеся на Землю. Но человечество лишь старалось им следовать и не понимало причин необходимости выполнения этих законов. А Он научил меня двум важным вещам в познании мира: 1. Не мыслить, как человек, стараться мыслить, как бог и тогда поймешь замыслы Бога. 2. Рассматривать все процессы не с точки зрения нравственности (ведь критерии человеческой нравственности меняются от эпохи к эпохе), а как энергетический процесс, ибо весь мир есть просто движение энергии Бога.

Люцифер сказал, что все архангелы олицетворяют разные качества Бога, и Он олицетворяет такое качество, которое у людей называется любопытством. В этом мы с ним оказались похожи. И меня так увлекли эти беседы, что это напоминало чтение увлекательной книги, от которой невозможно оторваться. Надеюсь, что и вы также не сможете оторваться, как и я. Во всяком случае, как-то незаметно я стала очень популярна в интернете благодаря этим Разговорам. И сейчас я с восхищением думаю о том, как все точно распланировали Высшие. Сначала были “Разговоры с Люцифером”. И именно скандальность этого имени позволило привлечь к ним внимание множества людей, которые стали с интересом разбираться в той картине мироустройства, которую Он описывал. А потом, когда они закончились, появились и новые мои ченнелинги от Абсолюта, Христа, Будды и многих других. И если в своем рассказе Люцифер рассказывал о том, как Он отделялся от Бога-Отца в эксперименте дуальности, то далее Абсолют рассказывал о том, что все отделение иллюзорно, и все мы на самом деле есть одно Божественное существо, притворившееся разделенным на части, чтобы посмотреть на себя со стороны в буквальном смысле. Конечно, можно назвать все это сумасшествием. Но когда вы будете читать эту книгу, вы поймете, как все стройно и четко описано. И какая разница с кем я разговариваю? Возможно, я разговариваю с собой наивысшей, и сама отвечаю себе на все эти тысячи вопросов. Важно, ЧТО именно содержится в этих ответах. Важно, что после прочтения этой книги вы уже не будете прежними, она изменит вас, поскольку информация – это тоже энергия. И вам станет понятно, также, как и мне, почему так все происходит в мире, какие из запретов верны, а какие надуманны. Потому что все будет объясняться только с позиции движения Божественной энергии.

Многие читающие мои ченнелинги спрашивали меня: “Как вы выдумываете такие умные вопросы? В моей голове только возник этот вопрос, а вы его уже спросили!” И Люцифер объяснил мне, что это не только и не столько мои вопросы. Поскольку в квантовом мире все существует одновременно, то, когда я пишу, одновременно все это уже и читают другие люди. И в процессе этого взаимодействия образуется единое квантовое поле всех читающих, откуда в моей голове и рождаются вопросы. Ченнелинг идет так быстро, что я и не успеваю задуматься над вопросами. Да и многие вопросы присылали мне сами читающие. Так что можно сказать, что эту книгу написали мы вместе. Чтобы вам было понятно, я свои вопросы выделяю курсивом. Многие спрашивают, будет ли продолжение этим разговорам? Я не знаю, ибо давно привыкла доверять в этом планам Высших. Но я могу в любой момент опять связаться с Ним и продолжить, если мы вместе этого захотим. Так что присылайте вопросы. Только сначала прочтите всю книгу, и возможно вопросы отпадут, как они отпали у меня. Сейчас значительную часть времени занимают у меня ченнелинги по личным вопросам людей, которые я тоже собрала в книги серии “Кармические уроки”. И, кроме того, появились другие удивительные собеседники: Будда, Матерь Мира, Сен-Жермен и многие другие. Все свои материалы я публикую в интернете, поскольку мои учителя поставили мне задачу передачи информации. И все ченнелинги есть в сети, разбросанные на разных сайтах и собранные на моем сайте www.yasnoznanie.ru. Но в собранном в книгу виде читать удобнее. Читать и перечитывать, поскольку в ней огромные пласты информации, которые постепенно будут вскрываться в вашем сознании и после чтения. Так говорят все читавшие.

Должна вам сказать, что эта книга для тех, кто идет в своем познании аналитически, через ум, как это делаю я. И возможно тем, кто привык познавать все интуитивно в духе восточных традиций, все это будет казаться излишним славословием. Но я принадлежу к европейской расе, путь познания которой идет через ум. Кстати, каждая человеческая раса создана пройти разными путями познания. Но не буду забегать вперед. Об этом и еще обо многом вы узнаете из книги. О том: как все было создано? Зачем? Для чего и как было создано человечество? Кем на самом деле мы являемся? Что за эксперимент боги проводят на Земле? И еще на множество вопросов, которые не сомневаюсь, есть в вашей голове. Так что увлекательного вам путешествия в удивительный мир тайн и законов Мироздания!

Вы можете со мной связаться почте sydelnikova@mail.ru или в скайпе sydelnikovaelena или через сайт Yasnoznanie.ru. Я обязательно всем отвечу. С любовью к вам. СЕлена

Часть 1. Как всё начиналось.
С. Много информации есть о тебе, но до сих пор никто так толком и не знает кто ты.
Л. Я есмь частица Бога, так же, как и все вы. Я есмь его создание, и он мой Отец. Мы едины.

С. Подожди, давай тогда по порядку. Ты – создание Бога и ты восстал против Бога? В нашей мифологии есть сказание о восстании Ангелов.
Л. Как ты понимаешь восстание против? Как можно восстать против Бога, который “есть всё и нет ничего кроме него”? Когда ваши сыны или дочери выбирают свой путь развития и хотят идти дальше своих родителей в своих поисках истины, восстают ли они против вас или просто идут своим путем? Пришло время людям открыться для нового восприятия. И я готов общаться с теми, кто не боится моего имени и мифов обо мне сочиненных.

С. Расскажи, что произошло на самом деле?
Л. Мы были все едины. Мы были Целое в прямом смысле этого слова. Желание каждого – было деланием всех и все были Сущностью Сопричастности. Но, если Я Есмь, то Я – Часть и одновременно Я – Сам. Что, если мои желания отличны от желания Целого? Как это может быть и может ли быть вообще? Что будет, если Я, как Часть, решил отделиться и что будет со мной? Все, что делает Отец наш – это Созерцание Себя. Но Созерцание Вне Себя – это тоже Созерцание. Но, если Вне Себя, значит это, Нечто Другое, в чем- то отличается от Вас. Так возник Импульс Разделения. Но, если я отдельная Суть и Я Есмь То Что Есмь Бог, но все же Я и – Другое, то в чем отличие? Как можно быть другим? Чтобы стать другим, чем я должен отличаться? Значит, я могу ощутить в себе другие Импульсы. Но есть только Импульсы Бога. Значит, среди Импульсов Бога я могу выбирать то, что желаю и, таким образом, отличаться от Него набором и последовательностью Импульсов, которые мною движут. Но, при этом, я все равно един с Ним, поскольку я выбираю только из его Импульсов и ничего другого нет. А можно ли выбирать из других Импульсов? Если их нет, то можно ли их создать, преобразуя Импульсы Бога? Вот на этом этапе все и произошло. Если Бог обладает Творящим Импульсом и умеет творить, то и Часть Бога умеет то же самое. И я попросил Отца своего научить меня творить. И Он дал мне это, поскольку всегда дает то, о чем просят. И стал я творить свои Творения. И эти Творения были отличны от Бога, но были Частью Его. И стал созерцать Бог эти Творения Вне Себя и Внутри Себя. И понял Он, что это новый этап развития Его как Бога. И стал он Умножаться и Расширяться, и Расширялась и Множилось его Созерцание Себя Вовне Себя. И появился ВЫБОР. Сначала был выбор из Эманаций Бога. Но, если я Часть Бога, обладающая его возможностями творения, то я также творю Эманации, которые являются, по сути, Эманациями Бога, но моими. И возник выбор между Эманациями Бога и Эманациями Бога Во Мне, и так произошло РАЗДЕЛЕНИЕ. И Бог в своей Созерцательности Себя, увидел Эманации Себя Во Мне и началось РАЗЛИЧЕНИЕ. И, чем больше я творил, тем больше Эманаций Бога Во Мне множилось и тем больше Выбора было. Теперь я мог выбирать между Импульсами Бога и Импульсами Бога Во Мне. И увидели это другие Части Единого Бога и начали они отличать Эманации Бога и Эманации Бога Во Мне. И некоторые из них тоже захотели попробовать себя в качестве Творца Импульсов И Эманаций. И Бог позволил им это, потому что Он всегда дает то, о чем просят. Так начали множиться Эманации Бога В Разных Сущностях и были они по-прежнему Эманациями Бога, но стали Эманациями Бога В Каждой Сущности. И так произошло Разделение Великое на тех, Кто Рискнул Отделиться От Отца и тех, Кто Не Решился Покинуть Отца и стать самостоятельным Творцом. И тогда я спросил Бога: Если я могу выбирать также и между своими эманациями, то, как я буду их отличать, чтобы выбрать, ведь все они есть сейчас в Тебе и во мне? Тогда стали они отличаться по скорости Импульса Творения и так возникло время. И были теперь Эманации Бога Единого Вне Времени – как данность. И стали тогда Эманации Бога Во Мне и других Сущностей отличаться по скорости Импульса Создания, и появились Первые и Последние. И так родилось То Что Было, То Что Есть, и То Что Будет. И так появилось ПРОШЛОЕ, НАСТОЯЩЕЕ и БУДУЩЕЕ. И стали Части Бога разделяться на Тех, Кто Пожелал Стать Творящим и Тех Кто Не Стал Отделяться Окончательно, и появились Те Кто Внутри и Те Кто Вовне. Так поделился Мир на две части – Тех Кто Внутри и Тех Кто Вовне – Единого Бога. И стало это называемое СВЕТ и называться ТЬМА.

С. У нас есть несколько понятий “Тьма”. Тьма и Свет – как противоборство. Говорят о битве Света и Тьмы, об Иерархии Света и Тьмы. И есть понятие – Тьма как непознанная часть Бога, непроявленная.
Л. Да, это и то и другое. Я Есмь Часть Бога и есть Самостоятельная Творящая Часть Его. И Бог может Творить и Созерцать свои Творения, но не может Познать и Созерцать мои Творения, пока они не созданы. Я в Нем создаю Нечто Им Еще Непознанное. Нахожусь в Нем, но образую в Нем Зону Непознанного Им Еще. И, поскольку Он бесконечен, также бесконечно Его Творение В Нем, и также бесконечно То Что Будет Для Него Непознанным, пока не будет сотворено мной или другой Творящей Сущностью. И это Потенциальное Творение и есть ТЬМА НЕПОЗНАННАЯ. Я – то, что находится в Нем, но может быть изменено, так как Он не знает и познАет его, когда оно будет сотворено. Но, как только Он Это познает, Оно уже не является Тьмой, а есть Сотворенная Часть Внутри Него и становится Им. Но, эта часть отлична от Него Истинного И Изначального. И это – отличие Света и Тьмы и ничего более. Те Части Бога, которые захотели отделиться в Процессе Творения от самого Творца, стали творить Непознанные Части Бога В Себе. И это и назвали “восстанием Ангелов”, хотя восстание не было ПРОТИВ, а было лишь КРОМЕ. Воссоздание нового, становление иными. Но, другие Части Бога, не пожелавшие отделиться, назвали себя Светом, а ПОЗНАЮЩУЮ СЕБЯ часть Бога – Тьмой, и эту часть Творящих Сущностей – Темными. И так возникло ВЕЛИКОЕ РАЗДЕЛЕНИЕ. И, так как те, кто отделились, творили новые Эманации, то они могли творить и правила упорядочения этих Эманаций. И стали творить они и Законы этих Эманаций. И сотворили они многие Законы, которые есть и сейчас. И, раз они стали отличными от Бога, то стали они отличными и друг от друга, поскольку каждый не мог созерцать прямо То Что Сотворил Другой, и не мог созерцать То Что Не Создано. И как он мог Созерцать Отдельное От Него? И мог он это делать, либо только Соединившись С Ним, либо Созерцать Его Вовне Себя. И так возникли ГРАНИЦЫ СУЩНОСТЕЙ и так возникли ТЕЛА СУЩНОСТЕЙ. И все это было Творением Бога, но было Творением Бога Вне Его. И стали они отличать друг друга. И встала необходимость соотношения друг друга относительно друг друга. И так возникла ИЕРАРХИЯ ТЬМЫ. И те, кто не пожелал покинуть Бога и стать самостоятельными Творцами непознанного, стали отличать себя от нас, и так тоже выстроили свою Иерархию. И возникла ИЕРАРХИЯ СВЕТА.

С. Значит, всё, что вас отличает – это то, что вы творите сами, а те кто Светлые, они не творят?
Л. Они тоже творят, но они творят через Бога. Они творят коллективно, все вместе, и не Творение Отдельное, а лишь Творение Единого, и у них одни цели и методы, и все, что они вместе сотворили от имени Бога – есть Бог. А мы творим отдельно от Бога, по созданным нами Законам и Методам. И никто из них не знает, что будет То Что Будет Сотворено, и эта часть Творения им недоступна и непонятна, пока не сотворена.

С. А что за битва между Светом и Тьмой?
Л. Это битва за привлечение в свой лагерь.

С. Но, если человек тоже может стать самостоятельным Творцом, значит, он тоже отделен от Бога и может творить непознанное Богом, значит он темный?
Л. Он может выбрать между Творением Вовне Бога и Творением Внутри Бога. И он выбирает это до рождения, спускаясь в плотные Планы Творения. И он делает этот выбор ежесекундно.

С. Давай по порядку. Как возник человек?
Л. До этого еще было много этапов творения. После того, как части Бога разделились на Свет и Тьму и на Иерархии, появились различные Планы Творения или Бытия. Каждая Сущность вовне Бога стала творить свои Реальности и свои Законы, и как только они становились Познанными Богом, они становились Законами Бога. И, поскольку появилось “до” и “после”, Прошлое и Настоящее, то появилась и связь между Прошлым и Настоящим, и появился ЗАКОН КАРМЫ или ПРИЧИННО-СЛЕДСТВЕННЫЕ СВЯЗИ. Ибо, То Что Сотворено И Уже Познано, есть – ПРОШЛОЕ, То Что Не Познано Потому Что Не Сотворено – есть БУДУЩЕЕ, а само творение – есть НАСТОЯЩЕЕ. И, чтобы не прерывалась связь Прошлое – Настоящее – Будущее, То Что Сотворено, процесс творения был соединен Единым Импульсом Творящего. И Будущее Творение стало – БУДУЩИМ ВРЕМЕНЕМ, а Прошлое Творение – ПРОШЛЫМ ВРЕМЕНЕМ. И, раз возникло Время, стали структуризовываться Прошлые и Настоящие Творения. И появилось ДВИЖЕНИЕ и РАЗВИТИЕ. И каждое Творение стало иметь свои характеристики и должно было отличаться друг от друга, и не только Во Времени, но и В Пространстве. Так стали разделяться части Пространства Общего Бога. И чем они стали отличаться? Характеристикой Времени Изменения, Скоростью Познания, скоростью того, как Непознанное становится Познанным. И появилась РАЗЛИЧНАЯ ПЛОТНОСТЬ. И стали сотворятся Миры и их Создания: и так возникли Тела и Сферы, и Небо и Земля и так возникли и Люди.

С. То есть, люди были созданы темным Творцом?
Л. Люди были созданы Творцом, который пожелал самостоятельно творить то, что пока не познано и не сокрыто вовне Бога. Но все те, кто творил, они являются Частью Бога и, поэтому то, что составлено из Его Сути, всегда связано с Богом, но отделено от Бога Своим Выбором Творения. И это и есть СВОБОДА ВОЛИ. Каждый из вас есть Часть Бога, и есть самостоятельный Творец. Каждый устроен так, что все его Движения Души и Тел являются Творящими Импульсами, и он творит то, что не познано еще им и не познано Богом в нем. И этот процесс будет бессознательным, пока он не осознает свою божественную природу, что является самостоятельным Творцом, и станет творить сознательно, и станет Богом Вовне Единого Бога, но останется Богом Единым Внутри Себя.
С. Да будет так”.

Ну и так далее, и все тому подобное, друзья мои! Рекомендую ознакомиться с этим писанием в полном объеме, но не забывая, как умен, хитер и вкрадчив Люцифер. Как раз поэтому в изображенной им картине мироздания и объяснении происходившего на одно слово правды всякий раз приходится с десяток слов вранья и лицемерия. В конце концов он все же “оприходовал” СЕлену и она утратила критический подход. Не стоит также забывать, что зона гнусного “эксперимента” Люцифера была крайне незначительна даже в масштабах Небадона, равно как и то, что “Свет” и “Тьма”, со всеми вышеупомянутыми “иерархиями”, “плотностями” и “причинно-следственными связями” образовались вовсе не тогда. Мы уже как-то говорили вам, откуда все это взялось. На тот момент даже самой Хавоны еще не было, не говоря уже о всяких “люциферах” и “санат кумарах”. Показательным примером их сотрудничества может также послужить афера с файлом, каковую автор “Разговора с Люцифером” описала следующим образом:

“С: Здравствуй, Люцифер.
Л: Здравствуй, родная!

С: Поговорим еще раз? Мне кажется, люди должны знать, что происходит, а то в головах сумятица. Разве это то, что тебе нужно, если ты воспитываешь сотворцов?
Л: Люди в большинстве не готовы услышать то, о чем пойдет речь.

С: Все, о чем мы будем говорить на самом деле уже известно. Осталось собрать это все в единую картину. Ты против?
Л: Нет, конечно.

С: Тогда почему предыдущий файл с ченнелингом полностью исчез с компьютера?
Л: Он не исчез. Придет время, и ты его найдешь, чтобы понять.

С: Хорошо. Ты знаешь, что я упертая, и поэтому мы попробуем еще раз, мне будет не лень это сделать.
Л: Да, ты упорно стремишься к правде, хотя иногда она и не так лицеприятна. Как ты пережила свое открытие?

С: С пониманием. Все это уже случилось и теперь нужно просто понять, что всем делать дальше. Ну и, конечно, с некой досадой, потому что я свято верила во все то, что ты говорил ранее. Ну это и была правда. Но только часть правды. Ты либо не решался все рассказать, либо боялся, что тебя не поймут. Но сейчас почти все пазлы встали на свои места. Помоги с оставшимися. Давай перепишем “Разговор с Люцифером” по-новому. Для людей нового времени. Для людей, понимающих и осознанных. Ты же сам воспитываешь сотворцов. А сотворцы должны знать правду.
Л: Я слушаю тебя”.

Вот как-то так, друзья мои! Кроме новатора-авантюриста Люцифера на роль “богов” людей с поверхности Земли всегда претендовало множество других амбициозных Сутей, имена которых хорошо известны эзотерикам и верующим. Ради этого они тысячелетиями продолжали конкурентную борьбу, в ходе которой человечество было намеренно разделено на множество конфессий и течений, применен весь арсенал обмана и интриг, но стать единым и всеобщим “Богом” для землян никто из них не смог, как ни старался. Но ради чего они так целеустремленно добивались (и сегодня продолжают добиваться) привилегированного положения среди своих коллег? Прежде всего оно сулит огромное количество энергий, поступающих объекту поклонения от верящих в его могущество и покровительство людей, что в свою очередь дает возможность “расширения” и усиления влияния в этом секторе Галактики. Во имя этого каждый из них пытался завладеть сознанием всех землян, пользуясь теми тяжелейшими условиями в каковых существовала всю свою короткую историю многострадальная “5-я раса”, изувеченная прихвостнями Люцифера по его приказу генетически, энергетически, духовно, интеллектуально и другими способами. Строя из себя заботливых опекунов и покровителей землян, все эти Сути в самом деле сдерживали эволюцию людей, намеренно лишали их свободы воли и участвовали в незаконных перебросах негативной кармы. Вряд ли где еще в нашем Большом Овале эти злоупотребления и махинации имели столь широкое распространение как на Земле и неспроста еще пару десятков лет тому назад Высшими Силами в сборнике “ТАО. Путь вознесения. Книга 15” человечеству было открыто нижеследующее:

“По оценке Великого Центрального Солнца Земля не несёт ответственности более чем за половину существующей кармы, которую в своё время на нее просто сбросили. Сейчас Земля приступила к реализации огромного проекта по возвращению кармы из всевозможных измерений и других творений, которые спрессовывали в неё свой негатив. При этом сойдет на нет и непомерно большая карма, которая будет очищена благодаря мировому вознесению, с целью произвести вход в фотонный пояс. По оценкам проведённым Великим Центральным Солнцем, вновь существует радикальная возможность движения “домой”, и это заставляет сердце Земли петь”.

Частично Гайе это в самом деле удалось, чего не скажешь о многострадальной “5-й расе”, на которую даже сегодня продолжают сбрасывать чужую карму прямо в ходе “квантового перехода” и никто в Галактике уже не хочет с этим разбираться. Все сегодня говорят про “жатву”, разделение землян на “спящих” и “проснувшихся”, а наиболее бестактные кричат про отделение “зерен от плевел”, будто сами не относятся к этой последней категории. Вдобавок, вышеупомянутые кандидаты в “боги” поголовно были соучастниками сговора, направленного на сокрытие от человечества с поверхности Земли всех достоверных знаний о Божественности, Мироздании и человеке. Этот сговор все 12,5 тысяч лет его существования поддерживался Логосами и Архангелами, Вознесенными Учителями и Кумарами, а также всеми “развитыми” инопланетянами нашей Галактики ради жестокого “эксперимента” Люцифера, завершившегося предсказуемым провалом, хоть последний и пытался выдать его за большой успех. Даже в последние десятилетия перед началом квантового перехода человечество 3D бессовестно обманывали все, кому не лень! Это происходило в ходе оголтелой Информационной Вакханалии, когда все записные Галактические Брехуны, вместо необходимых людям достоверных знаний о Божественности, Мироздании и человеке, нескончаемым потоком выливали на землян свои слащаво-лицемерные послания, а наших добрых и наивных “светлячков” просто купали в море лести, каковую те охотно принимали! Только несколько источников, которые мы уже многократно ставили в пример, тогда правдиво информировали человечество, однако большинство нашего “возносящегося авангарда” все же предпочло развесить уши и поддаться сладкому обману, напрочь отказавшись от своих умов, как их и призывали сделать эти Лицемеры и Обманщики. Вот почему я более десяти лет снова и снова повторял что наиболее масштабной катастрофой нынешнего человечества Земли была и остается катастрофа информационная, ибо оно по-прежнему имеет глубоко неверные, навязанные ложными “богами и псевдо-учителями представления о настоящем Боге, Мироздании, и о самом себе!

Давно умолкло подавляющее большинство ченнелеров, которые передавали людям всю эту слащавую брехню во времена тридцатилетней Информационной Вакханалии, а почти все так называемые “знания”, ниспосланные людям в тот период, оказались либо малоприменимы в тех условиях, в которых пребывало человечество с поверхности Земли, либо являлось откровенной “дезой”, прикрываемой пышной словесной мишурой. Несколько лет назад все стало быстро изменяться. Иерархи, Вознесенные Учителя, Архангелы и “развитые” инопланетяне резко поменяли тон, а в их посланиях стало гораздо больше Правды о реальности, которая чрезвычайно далека от той картины, каковую рисовали нам все предыдущие десятилетия слащавые Лгуны, собравшиеся сюда врать землянам чуть ли не со всей Галактики. Вследствие возрастающего недоверия землян к любым посланиям с Небес, лгать им тогда пришлось уже гораздо более изобретательно, искусно смешивая правду с умолчаниями и недостоверной информацией. Одновременно с этим стало выясняться, что “эзотерические знания”, с помпой ниспосылавшиеся людям Вознесенными Учителями со времен Блаватской и Ледбитера, также немногим соответствуют действительному положению вещей. И вот сегодня речь уже идет о “новой эзотерике”, где контактеры, параллельно с “новым знанием о Мироздании”, изо дня в день все больше раскрывают перед человечеством чрезвычайно неприглядную картину прошлого и настоящего Земли и всей Галактики. Одновременно открываются все механизмы управления людьми, мотивы и источники навязанных землянам ложных представлений, обнажился арсенал манипуляций с человеческим сознанием, темное “закулисье” наших Управляющих структур и многое другое. С помощью новой Учительской Системы вскрылось и полнейшее бесправие людей перед лицом беспрецедентного давления со стороны всяких “систем разумности” и деструктивных сценаристов, множества “курирующих” нас цивилизаций и других участников так называемого “деструктивного энергообмена”, то есть активного и незаконного энергетического грабежа землян. Заодно вскрылась наконец-то и картина странного мироустройства, при котором многие из Высших Разумов действуют вразнобой или вообще наперекор друг другу! В результате этого люди с поверхности Земли вступили в трудные и противоречивые времена, поскольку пребывают в обстановке глубочайших разногласий между представителями и системами различных “высших уровней”, прежде всего между Советом Душ и вышеупомянутым Главным Определителем, не исполняющим ранее заключенные с ними контракты. Это положение вещей – яркий пример того великого Космического Бардака, насчет которого так много раз упоминалось за 12 лет существования нашего сайта. Приближается его очередное “обострение” и средоточием таких нелепостей и разногласий стала Гайя, а точнее – нынешнее человечество с ее поверхности, и без того уже неимоверно настрадавшееся от дурных “экспериментов” за свою короткую историю! Вследствие этого и были сорваны первоначальные гуманные сценарии “плавного перехода человечества вместе с планетой в следующее измерение”, а также все иные варианты “массового вознесения”.

Люди с поверхности Земли сейчас пытаются понять, что происходит, почему со всех сторон к ним подбирается беда? Все дело в том, что после многократной смены планов и шараханий из одной крайности в другую, вышеупомянутый Главный Определитель, попросту не спрашивая наши Души, запустил свой собственный сценарий, не сулящий людям Гайи ничего хорошего! Если в 2015 году соотношение Тьмы и Света на планете составляло приблизительно 70 к 30 процентам в пользу первой, и, согласно планов квантового перехода, через год оно должно было составить 60 на 40, а на следующий уже выровняться 50 на 50, то что теперь? Вследствие вышеупомянутого шага Главного Определителя (напоминаю, что это дочерний разум “Архитектора”, то есть ученика нашего Абсолюта), все сегодня возвратилось к худшим временам жестокого “эксперимента” Люцифера и поэтому в ближайшем будущем может удерживаться где-то на отметке 80 к 20, а может быть и хуже. Многое зависит от активности новых Кураторов, готовящихся заменить на предстоящие века нынешних сценаристов деструктивного характера, как будто обезумевших от вседозволенности, предоставленной им волей Главного Определителя. Это чревато колоссальными потерями для человечества с поверхности Земли, особенно для его “спящей” части, в ходе запланированных ими нам на будущее эпидемий, катаклизмов, войн или других напастей. В сущности, сегодняшние сценаристы-сатаноиды просто намерены разрушить эту техногенную цивилизацию, которую они же сами навязали людям сотни лет назад, а “позитивные и креативные” Кураторы, которые идут на смену этой шайке, слишком медленно и неохотно приступают к исполнению своих обязанностей. Вследствие такого положения вещей, я обращаюсь к нашему действительному и единственному БОГУ с просьбой о Его немедленном Божественном Вмешательстве в печальные дела Земли:

“Владыка! Обрати же, наконец, Свое внимание на весь этот Космический Бардак! Тут уже половину Солнечной системы разнесли, а ведь Земля – это последняя “зеленая” планета и Творение Истины! Ее когда-то создавали как Планету Света и Библиотеку, на которой собирались найти выход из противоречий, захлестнувших в прошлом почти всю эту Галактику, но после сдуру превратили в Ферму Страха и Юдоль Страданий, каковой она осталась и поныне. А сегодня наши “местные божки” (в частности пресловутый “Архитектор”, со своим “Главным Определителем”), переступили через все границы деструктива и творят здесь форменные беззакония, чреватые уничтожением значительного большинства земных людей! Мы не просили создавать нас лишь с двумя спиралями и ограничивать во всем другом, после чего бессовестно обманывать и угнетать 12,5 тысяч лет. Люди с поверхности Земли не виноваты в том, что с ними вытворяли за короткую историю нашей многострадальной расы и подобный “деструктивный опыт” наши Души не заказывали, Господи! Кроме того, Тебе давно известно, что здесь вытворяли (и сегодня вытворяют) с пресловутой “кармой”, а вдобавок из глубин вконец разбалансированной Гайи уже тянутся к поверхности планеты колоссальные потоки раскаленной магмы. Словом, времени у нас осталось мало, Господи, и в связи с этим я почтительно прошу Тебя снова ВМЕШАТЬСЯ в эти глупые и беспощадные сценарии, как это было 20 с лишним лет тому назад, чтобы даровать землянам плавный переход без катаклизмов, эпидемий, войн или других напастей. Славен Бог Всего, Что Есть! Благословенно Имя Господне!”

А в завершение этого материала, дорогие, предлагаю вашему вниманию ченнелинг контактера Софооса с достопочтенным Учителем Пантелеймоном, который осветил многие важные аспекты нынешнего положения вещей. Кстати недавно этот же Учитель предложил мне продолжить свою деятельность под руководством новой Учительской системы, распространяя достоверные знания о Мироздании, и я с благодарностью принял его предложение, поскольку именно за это и боролся все последние десятилетия, разоблачая Ложь и Лицемерие псевдо-учителей и профессиональных Брехунов, собравшихся сюда со всей Галактики. Мои соратники одобрили все это и сейчас я начал подготовку к новому служению, поскольку… славен Бог!

С благословением к страдающему человечеству,
Олег Землянин,
4 февраля 2023 г.

Иерархия деструктивной системы и Монадическая Разумность человека.
Софоос: Сегодня 13 июня 2022 года, я – Софоос. Я приветствую Учителя Пантелеймона и хотел определить тему: “Иерархия деструктивного энергообмена и Монадическая Разумность человека”.

Учитель Пантелеймон: Я приветствую тебя, я – Учитель Пантелеймон. Я рад, что ты затронул эту тему. Я понимаю, что ты имел в виду, начиная этот достаточно сложный системный вопрос. Начнём с того, что на сегодняшний день у более, чем 90% наблюдателей разных возрастных категорий отсутствует проявленная Монадическая Разумность в виде яснопонимания, ясновидения, ясночувствования и так далее. Она отсутствует с точки зрения прикладных методик, прикладного восприятия, всё, что и проявляется, если проявляется, то это как бы случайно, как вспышка, как озарение и не более. И сам человек ведомый, спящий, как правило, не понимает, что у него есть огромный ресурс, гораздо выше, больше, шире и глубже, чем программа сознания, чем те директивные мыслеформы, которые он воспринимает и проговаривает в виде речи, в виде собственных выводов и долженствований. Отсюда и проблема, которая стоит наиболее остро сейчас, в тот период, когда пришёл Юпитер и начинает собственное построение пространства. Это проблема активизации Монадической Разумности, активизации тех полей, которые будут, с одной стороны, противостоять программе сознания, с другой стороны, сотрудничать и определять в новом состоянии человека разумного. Это достаточно большой и сложный вопрос, он не уложится в одну нашу с тобой беседу, но главное, что она уже началась.

Сам принцип построения отношений, который на сегодняшний день существует между Монадической Разумностью и деструктивной системой Главного определителя, определен с точки зрения необходимости самой деструктивной системы, то есть в буквальном смысле, если Монадическая Разумность в каком-то моменте и нужна, то деструктивная система допускает это и запускает ее в собственный сценарный оборот, если она не нужна, то деструктивная система выстраивает такие формы эмоций, эмоционально-чувственных конструкций, которые препятствуют возникновению Монадической Разумности. Это естественно. Если говорить об иерархии деструктивной системы, то ты должен понимать, что сама система основана как бы на многоступенчатой иерархии, которая очень четко подчиняется друг другу, и здесь нет таких отклонений как неподчинение, как противовес. Единственное, где допускаются некие отклонения – это взаимодействия в сценарном плане, когда цивилизации с помощью людей, государств, национальностей, системных сознаний начинают производить некие действия, которые вы называете войной, конфликтами, политической борьбой, санкциями и так далее. В этом случае сами по себе цивилизации начинают позволять некие свободы, некие собственные решения по отношению друг другу, в этом есть их игра, в этом есть их развитие, всё равно всё это поле, как шахматное, контролируется Главным определителем и Вышестоящими системами, и никто за это поле выйти не сможет, никто не сможет нарушить те правила, которые уже определены для конкретного участка времени, для конкретного пространства. Так или иначе, несмотря на некий диапазон возможностей, все те варианты, которые вы наблюдаете, уже согласованы, проиграны и допустимы с точки зрения сценарного плана и опыта человека. Следовательно, сама система имеет некую начальную согласовательную фазу, в которой все участники процесса: и Миротворцы, и Главный определитель, и Души, и Учительская система, так или иначе, воспринимают и понимают тот участок сценария, который определён и визуализируется в системе сознания человека. Нравится это участникам или нет – это уже вопрос второй. Если Главный определитель грубо нарушает контракты и выводит собственную систему развития на первый план, что он уже и сделал, то тогда просто ускоряется смена эпох. И, как вы видите, Юпитер пришёл гораздо раньше, он должен был прийти почти через 15-20 лет от того времени, в котором он уже начал сегодня взаимодействовать с человечеством, со сценарным планом. Так или иначе, это было сделано именно потому, что система Главного определителя передавила опыт Душ и стала взаимодействовать с собственными интересами вопреки интересам всех участников процесса. А, как ты знаешь, пространство, в котором вы находитесь, создаёт отнюдь не Главный определитель, его создают Миротворцы, его создают Духи, его создаёт Иерархия Времени, а изначально его создают Сотворцы, Творцы, и эта система очень сложна, очень насыщена. И в данном случае Главный определитель вносит только свои решения: это техногенные конструкции, это мыслеформы, это эгрегоры, это энергетические поля, специальные энергетические прослойки, которые пронизывают пространство: магнитные, информационные, радиационные и другие волны, которые насыщают ваше пространство, это сутевые программы разного типа, которые также определяют человека в разных состояниях, это цивилизации, которые относятся к разным системам развития внутри Главного определителя.

Естественно, при таком богатстве воздействия на человека у самой системы Разумности остаётся достаточно мало шансов к выживанию с точки зрения некой стабильности, некой проявленности. Но на сегодняшний день у вас уже открыта и существует внутри вас в виде звона в голове, в виде свиста, в виде некоего потенциала возможностей, потенциала творений, в которых вы находитесь, и это пространство можно открыть только с помощью Монадической Разумности, поскольку Монадическая Разумность и есть фантазия, и есть Разум, и есть творчество. Естественно, у некоторых индивидов, у некоторых представителей человечества есть дополнительно возможности взаимодействовать с другими Разумами: с Иерархией Времени, с Миротворцами, с Духами и сотнями других Разумных систем, которые присутствуют в этой Вселенной, но их ничтожно мало, и они не так сильно влияют на общий баланс, на общую картину происходящего. А, следовательно, необходимо понимать, что тот мир, в котором вы существуете в приоритетном порядке пока еще находится под влиянием Сатурна, под влиянием тех цивилизаций, с которыми вы привыкли всю свою жизнь взаимодействовать, определять себя в состоянии техногенных конструкций, информационных состояний, в состоянии собственных личностных статусов, желаний, приоритетов, возможностей, памятных значений, убеждений, в состоянии веры. Естественно, из этих состояний очень сложно выйти, очень сложно понять, что существует другой мир, но он существует и это действительно факт. Что касается цивилизаций, вы уже достаточно подробно ознакомились с их деятельностью, но механизм их взаимодействия до сих пор еще остаётся как бы за кадром и его необходимо больше и больше проявлять, чтобы человек, обладая разумностью, обладая как бы вторым типом осознания, прежде всего понимал – какие сценарные планы, какие энергии, какие директивные мыслеформы, эмоции подаются ему для того, чтобы совершить деструктивный или отрицательный энергообмен. Иногда цивилизации пользуются и положительным энергообменом, и его создают специально, чтобы двойник-человек был в рабочем тонусе, чтобы он создавал достаточно хорошие сильные эмоции, чтобы эти эмоции были вперемешку с радостью, счастьем и конструктивным состоянием. Эти эмоции так же интересны цивилизациям, так же идут в копилку их опыта, их сопричастия с пространством творения, с пространством человека. Естественно, когда цивилизация ведёт двойника, она создаёт внутри него определённые балансы: балансы приоритетов, балансы энергообмена, балансы взаимодействия с ячейкой. И это выражается в следующем: во-первых, у каждой цивилизации есть свои приоритеты в полях возможностей, в полях, которые определяются как некая зона стыковки с человеческой ячейкой, с человеческим сознанием. Эта зона стыковки определена в некоем прототипе, в некоем слепке энергообмена, который выражается в определённом типе человеческой личности: это может быть слабый человек, сильный, радостный, несчастный, раздражённый, зависимый, замкнутый, открытый и так далее. Все эти типы личности, так или иначе, изначально создаются, в том числе и Душой, но развиваются они уже под влиянием цивилизации-куратора или нескольких цивилизаций, которые несколькими этажами стоят над двойником. Чем больше Душа, чем более опытное Высшее Я, тем больше цивилизаций стоят у двойника в кураторстве. Иногда эта пирамида выстраивается с четвёртой по седьмую мерность и представляет из себя многоэтажное здание, в котором человек как бы даже не понимает, собственно, кто и когда ему привносит события, привносит определённые состояния, которые бывают очень разные. Особенно это касается Душ, которые заказывают очень насыщенную, изменяемую во всех состояниях: и в координатах, и в эмоциях, и в чувственных полях, жизнь человека, в которой бывает около пяти-шести точек событийного ряда, которые изменяют человеческую суть, его природу, его состояния.

Естественно, в таких насыщенных жизнях присутствуют достаточно много систем, которые стараются выполнить этот контракт, стараются выполнить это состояние. И в этом состоянии участвует и сознание человека, и подсознание, которое очень много решает с точки зрения некоего ракурса, некоего разворота, некой жизненной ситуации в человеческой проявленности, в которой он начинает пребывать. Подсознание – это нечто, в котором накапливаются уже все готовые продукты, это некий уже столик, который будет вывозиться в зал, где пребывает наблюдатель, и на этом столике лежат и мыслеформы, и эмоции, и чувства, и энергетика ячейки, и внешние значения, и некие воспоминания, и некие предвкушения и так далее. Естественно, в этом состоянии прототипы подсознаний бывают разные, и все они работают в разных режимах, в разных ёмкостях. Бывают подсознания, которые могут так расцветить картинку, и она будет видна не только во всех деталях, но и во множествах значений, и это будет осознаваться человеком как некая глубина проникновения в пространства, как некая большая чувственность, как некая большая понимаемость, и окружаться это пространство будет ещё и аналитическими мыслеформами, которые выдаёт программа сознания. Так или иначе, вся эта пирамида дальше уходит в систему кластерного сознания, которое расходится на двойников, которые курирует Высшее Я, и дальше она уходит в систему Высшего Я, которое контролирует уже систему памятных значений, систему подачи сигнала в сознание и визуализацию человека, его восприятие жизни и многое другое. А над Высшим Я уже стоит кластерная система Главного определителя, где находятся кураторы, которые ведут уже тысячи и тысячи наблюдателей с разными опытами, с разными системами взаимодействия с Душами, с Высшим Я, с Учительской системой. А далее многослойная система Главного определителя, который уходит на планетарный, галактический и наконец он уходит в Архитектора, который стоит уже в соединении с Абсолютом и сотворяет Вселенные. Эта система, естественно, имеет массу тонкостей, массу сложных моментов, но мы обошли вниманием очень интересный инструмент, который нужно расширить и проявить, особенно сейчас, когда этот инструмент очень сильно влияет на жизни людей. Этот инструмент вы называете сутями. Сути бывают разные. Вы уже делали на этот счёт информационное сообщение, но я хочу сказать о следующем, что на сегодняшний день сути устанавливаются, конечно же, относительно позвоночника, начиная от первой чакры и кончая последней – 5-6, на седьмую чакру суть не ставится. В седьмой чакре уже работает, собственно, цивилизация, которая в не активированный канал вставляет свой проводник и через условный позвоночник (по сути, это ячейка, это яйцо) выходит на все виды энергетического обмена. От такого взаимодействия достаточно сложно избавиться, но тоже можно. И вот, если мы посмотрим на среднестатистического наблюдателя, который определён в системе взаимодействия с реальностью, то, по сути, мы не увидим ни одного наблюдателя, за исключением детей, у которых не будет сутевых образований того или иного типа. Есть сутевые образования, которые вставляются как бы внутрь, не по позвоночнику, а возле четвёртой чакры как бы по сторонам. Есть сутевые образования, которые как бы находятся рядом, в некой зоне эфирного поля, но эти образования достаточно неустойчивы, и при нарастании энергетики человека сами собой уходят и уничтожаются с точки зрения взаимодействия с ячейкой человека. А, следовательно, необходимо понимать, что все сутевые образования, так или иначе, настроены на потребление определённых типов энергии человека. Они все взаимодействуют и создают у человека ощущения в виде недостатка, в виде нерешённости, в виде зависимости, привязанности, страхов, и эти страхи являются основанием для существования сутей. И, естественно, человек должен понимать, что он контактирует как бы изначально с цивилизацией-куратором, и операционной системой взаимодействия на некой постоянной основе служат сутевые образования. Как вам уже говорилось, не все сутевые образования являются некой скачкой, неким отрицательным энергообменом. Иногда цивилизации устанавливают позитивные сутевые образования, которые помогают человеку выйти из тяжёлой ситуации, выйти из дна, в котором он оказался под тем или иным сценарным планом. И цивилизация как бы заинтересована в скорейшем выводе и наборе частоты, наборе энергетики человека, поскольку бывают состояния, в которых человек пребывает очень долго в виде потери сил, в виде болезни, в виде неких сценарных планов, которые нарушают его психику в связи с потерей близких, в связи с какими-то событиями. Естественно, сутевые образования являются неким операционным звеном цивилизации. И очень часто цивилизация позволяет соседним цивилизациям устанавливать сутевые образования на собственном наблюдателе. Этот опыт взаимодействия достаточно мало изучен, но это действительно так. Поэтому на сегодняшний момент есть некая необходимость образовательного плана людей, в котором люди будут понимать, как взаимодействовать с цивилизацией, как убирать сутей, как вообще сохранять энергетическую безопасность с точки зрения взаимодействия с будущим. Это очень важный момент, и здесь Учителя, естественно, оказывают помощь. Естественно, сами сути не могут сниматься ни Ангелами, ни Учителями, если не будет отдельного запроса, отдельной, достаточно долгой молитвы. Только при запросе, только при определённом взаимодействии человека и Учительской системы будет оказана помощь. Но, с другой стороны, сам человек должен тоже наращивать свою осознанность. И единственным способом и быстрым выходом в свободную зону и избавление ячейки человека от грязных скачивающих программ в виде сутей и других начинаний является разумность человека. Именно разумность человека и позволяет при расширении увидеть все те моменты, которые окружают собственно ячейку, его мыслеформирование, его директивность, поскольку если человек находится в системе сознания, то сама по себе директивная мыслеформа, его некая сборка событий, его отражение реальности просто не позволяет ему осознать эти процессы, он как слепой идёт и выполняет все команды, он не видит те процессы, которые окружают его. И вот, получается человек, который хочет, но не может, живёт и терпит, считает, что это нормально, страдает и думает, что это хорошо и так далее. В наше время, когда уже пришло пространство 4D, необходимо задуматься над тем, что 4D создаётся для людей свободных, которые свободны не только в плане своих планов и в плане неких намерений, а именно в плане энергетического состояния, энергетической безопасности. Поэтому энергетическая безопасность человека на сегодняшний день стоит на первом месте, равно как и его развитие Монадической Разумности. Я бы сказал так, что сначала Монадическая Разумность, а потом как вторичная система, которую уже можно решать, – это энергетическая безопасность человека. На этом я хочу закончить. Всего доброго. С любовью, Пантелеймон.

Софоос: Спасибо.

Sellesse raamatusse kogutud materjalid on mõeldud teile, Inimesed Maa pinnalt. (Tulnukate, Sise-Maa tsivilisatsioonide ja ookeanisügavuste olendite jaoks “kirjutan” teisi vabal ajal.

Samuti ei jäta ma tähelepanuta “õhukeste” kihtide ja muude “paralleelmaailmade” elanikke sobival “ajal” ”). Nende raamatute eesmärk on pakkuda inimkonnale aktiivset abi, mida Ta vajab Maale Uue Elu rajamiseks, sest vana on juba lahkumas.

Ma ise olen tavaline inimene. Inimesed kutsuvad mind Olegiks, aga Maalane on vaid hüüdnimi. Ma veetsin peaaegu veerand sajandit, püüdes leida vastuseid eksistentsi igavestele küsimustele. Kerge see ei olnud, aga õnneks leidsin selle lõpuks üles. Õnnistus kõigile ja kõigile, kes mind selles raskes asjas aitasid! Elu (st jumal!) oli üldiselt minu vastu “seekord” ebasõbralik. Pidin aastaid kõvasti võitlema selle eest, mida teised tasuta saavad. Aga, ma võitsin. Lisaks nägin palju leina ja läbisin mitu sõda, kuid suutsin ellu jääda. Täna olen ma Tõe otsija. Teadlane. Analüütik. Sõdalane. Ühesõnaga Oleg Zemljanin.

Ütlen kohe, et minu tegelane pole “suhkur”. Paljud on juba kannatanud (inimesed, mitteinimesed, inglid, deemonid, essentsid ja hierarhid, isegi mõned jumalad). Paljud saavad selle ikkagi kätte, kuid ausalt öeldes on see neile kasulik!

Miks ma nii raske ülesande ette võtsin? Miks ma ei võiks pärast kõike seda, millest olen üle saanud, elada oma kahanevatel aastatel, nagu öeldakse, õnnelikult? Vaadake väikestele silmadesse ja saate täpse vastuse: ronisin Inimeste Laste jaoks Pimedusse, olles ise veel mitte väga “valgustunud”. Ühesõnaga, see kõik on ainult teie pärast, õnnistatud, sest isiklikult ei vaja ma siin maailmas midagi muud.

Nüüd on mul kõik, mida olen ammu tahtnud saada. Tõsi, mu vajadused olid alati väikesed, sest kogu oma “teadliku elu” püüdlesin Teadmiste, mitte materiaalse rikkuse poole. Kuid ka sellest tänapäeval piisab ja rohkem pole lihtsalt vaja.

Ma ei vaja ka midagi Issandalt. Ma tean Temast rohkem kui keegi teist. Muide, Ta ei ole üldse see, mida Teda siin tavaliselt arvatakse. Mitu aastat tagasi ilmus mulle ootamatult Jumal ja käskis: “Aidake inimesi ja siis aitan teid.” “Mida saate mulle anda pärast seda, kui võtsite kõik minevikus ära, õpetaja?” – küsisin Jumalalt trotslikult. (Minu suhted Temaga ei ole kerged. Issandaga oleme me nii-öelda “sõbrad”. Ma mõtlen, ainult natuke, õige Aadama õuna jaoks!) “Ma pikendan teie elu siin maailmas, poeg! Lihtsalt ära tapa ega sandista kedagi tulevikus,” vastas Jumal selgelt. Häbenesin oma küsimuse pärast ja ütlesin: „Ma aitan neid niisama, issand, kuna ma ise olen inimene. See on minu inimlik kohustus. Ma pean oma väärikuse alaseks teha selliseid asju mingisuguse tasu eest. Mis puudutab teie hoiatust, siis see selgub nii. Ma ei ole Jeesus Kristus, vaid Mega Warrior. Kui ma pean, siis ma mitte ainult ei tee sulle haiget!” Ta vastas: “Nagu soovite, aga pidage meeles karmat! Mina olen Kõige Oleva Isand! Tehke seda, mida ma teile ütlesin, ja olge õnnistatud!“ – ja sellest ajast alates on ta jälginud iga „liigutust“, sekkudes aeg-ajalt, kui peab seda vajalikuks. Nii algas minu võitlus kõige vastu, mis tegi inimesed pimedate jõudude orjadeks. Selle jaotise materjalid on mõeldud inimkonna informatiivseks ja psühholoogiliseks toetamiseks uuele elule ülemineku protsessis.

Suur osa sellest, mida te sellest loete, ei pruugi ettevalmistamata inimest mitte ainult üllatada, vaid ka šokeerida. Kuid ärge kartke, kallid! Lihtsalt “toetuge” minu õlale või “võtke vastu” mu sõbralik käsi! Olen samasugune inimene nagu sina ja laiendasin seda armastuse ja õnnistusega ainult selleks, et toetada kaasinimesi „ebatasasel pinnal”. Muidugi “lähete” ise edasi.

Sageli teete seda teiste inimeste jaoks näiteks mägedes või mujal matkates. Pole see? Pidage meeles, et mul pole selles osas teeneid. See on lihtsalt minu inimlik kohustus ja ei midagi enamat. Lihtsalt vennalik abi, see on kõik! Ju mind ennast toetasid raskel hetkel teised vennad. Ja nüüd nad muidugi aitavad. Üldiselt pean tunnistama, et Issandal oli sellise Otsuse tegemisel õigus. Ta, nagu tavaliselt, “teadis, mida ta teeb”, sest ma tõesti armastan teid, inimesed! Ma siiralt armastan ja austan sind. Kõige rohkem muidugi lapsed! Need on tõeliselt pühad olendid, kes ei oska veel valetada ja teesklevad nagu täiskasvanud. Kuidas ma saan nad nii hätta jätta? Muidugi ma ei saa! Seetõttu viskasin kõik, mida endas kannan, nende vastu, kes inimkonda rõhuvad: nii Valguse kui Pimeduse ja kõik vahepealse! Ma ei ole mingi messias, vaid palju hullem! (kurb naeratus) Ühesõnaga, ma aitan teid, inimesed! Ärka üles!

Armastuse ja õnnistustega teile,
Oleg Zemljanin, 14. aprill 2010