Me avastame, eksime, leiame, kukume ja tõuseme. Me loome end iga sammuga uuesti.

Tõde ei ole meile ette teada. See ei ole midagi, mis ootab meid valmis kujul kuskil mäetipul või raamatus. Me loome selle ise — oma valikute, otsuste ja kogemuste kaudu. Iga kord, kui seisame elu teelahkmel ja teeme valiku, loome killukese oma teest, oma loost, iseendast. Me loome end igal hetkel uuesti, isegi siis, kui arvame, et seisame paigal. Me oleme oma elu ja oma saatuse loojad, teadlikud ja sõltumatud inimesed (hinged, vaimolendid), kelle “sees” on kõik vastused juba olemas.

Ometi kardavad inimesed vabadust. Kardavad, sest vabadus tähendab vastutust, ja vastutus tähendab riski. Vabaduses pole kellegi teise süüd ega kaitset, sest kogu meie elu on meie enda kätes. Me ei tea kunagi kindlalt, kuhu me läheme või kuidas antud lood lõppevad. Just see teadmatus tekitab hirmu. Aga kas pole just selles peidus kogu elu ilu? Et mitte keegi ei tea täpselt, kuidas lugu kulgeb, ja ometi liigume me edasi. Me eksime, parandame, õpime, muutume. Just vead teevad meid tugevamaks ja paremaks iseendaks.

Ei tasu karta tundmatut, sest tegelikult on ebaõnnestumine võimatu. Kui sa vaatad tagasi oma elu kõige raskematele hetkedele, siis märkad, et just need olid su arengu suurimad hüpped. Seal, kus oli hirm, seal oli ka kasv. Iga kord, kui tundsid, et enam ei jaksa, sündis sinus midagi uut. Universum justkui ootas vaikides, millal sa lõpuks otsustad — millal sa julged hüpata, et saaks sind vastu võtta ja küllusega täita. Niipea, kui me õpime olema julged ning oskame julgeda olla iseendad, kui hakkame riskima ja luues tegutsema, sünnib meis just see loomise rõõm. Ja see rõõm ei tule sellest, et kõik õnnestub, vaid sellest, et me võtame osa elust endast ning tunneme end elusana kohal olles.

Kui lõpuks jõuame sinna, kus tunneme, et midagi on saanud valmis, tuleb rahu. See on nagu hetked, mil kirjutad laulu viimaseid ridu ja tunned, et iga noot on omal kohal. Hästi tehtud töö toob alati sügava vaikuse — mitte tühjuse, vaid kohalolu. See on hetk, mil tunned end osana millestki suuremast, osana universaalsest teadvusest.

Ja võib-olla ongi vabaduse kõige sügavam omadus mitte see, et me saame valida, vaid et meil on valikute mitmekesisus. Kui meil oleks lubatud valida ainult “õiget”, poleks see enam vabadus. Vabadus tähendab võimalust eksida, solvuda, andestada, rõõmustada ja kurvastada — tunda kõike, mis elu pakub, ning jääda ometi iseendaks.

Seepärast tasub riskida ja mängida. Elu pole võistlus ega katse õigeid vastuseid koguda. See on vool, millele mõnikord tulebki vastu ujuda. Kõik, mida vajad, on juba tegelikult sinus olemas. Mine ja loo oma parim päeva, isegi kui sa ei tea veel, milline see on. Proovi, eksi, alusta uuesti.

Tõeline elu on mitmekülgne, vahel segane, vahel selge, aga alati päris. Ole vaba. Rõõmusta, kurvasta, solvu, andesta, toimeta. Kuid peamine — tunne. Ja ole endaga täiesti aus. Iga samm, mille teed, olgu sinu enda oma. Kuula oma südant, usalda oma sisemist kompassi. Kõik vastused on sinus, kui jugled kuulata. Ja kõige selle keskel — ole lihtsalt õnnelik.

Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kui kerge või raske on mul oma elu kanda. Mitte füüsiliselt – kuigi vahel ka füüsiliselt –, vaid emotsionaalselt ja sisemiselt. Kas kõik, mida ma endaga kaasa vean, tegelikult teenib mind? Või olen ma lihtsalt harjunud kandma asju, tundeid, mõtteid, mida mul enam vaja pole?

Mõni aeg tagasi tegin otsuse: ma tahan kergust. Tõelist, sisulist kergust. Mitte pealiskaudset “olen chill ja kõik on hästi” tüüpi pealispindset leppimist, vaid kergust, mis sünnib siis, kui päriselt loobud sellest, mis sind enam ei toeta. Ja see ei olnud lihtne. Lahtilaskmine kõlab ju ilusasti – nagu mingi pehme ja voolav protsess –, aga tegelikult on see vahel üsna toores ja ebamugav. See pani mind küsima: miks ma üldse hoian kinni millestki, mida ma enam ei vaja? Mis tunne on lahti lasta?

Ma märkasin, et iga kord, kui ma midagi vabastasin – olgu see mõni vana harjumus, mõttemuster või isegi konkreetne ese –, tekkis minu sisse kerge ruum. Selline värske, puhas ala, kuhu sai tulla midagi uut. Midagi, mis päriselt toetab minu järgmisi samme. Ühel hetkel sain aru: vähem on tõesti rohkem. Mitte sellepärast, et vähe oleks kuidagi iseenesest parem. Vaid sellepärast, et see, mis jääb, muutub olulisemaks. Nähtavamaks. Puhtamaks.

Ja see pani mind mõtlema: mida ma täna veel kaasas kannan, mida mul tegelikult enam vaja ei ole?

Samas märkasin ka, et lahtilaskmine ei ole ainult asjadest loobumine. See on ka enesele ausalt otsa vaatamine. Otsus, et ma ei vaja enam näiteks pidevat enesekriitikat, süütunnet või hirmu, mis mind tagasi hoiab. Ma võin valida kergema tee. Mitte lihtsama, vaid kergema. Nii sündiski minus arusaam, et kergus ei ole juhus. See on valik. See on harjumus vabastada. See on julgust minna edasi kergema koormaga.

Ma küsiks: Kui sa täna mõtleksid, mida sa saaksid lahti lasta, et end kergemini tunda – mis see oleks?
Ja kas sa julgeksid seda teha?

Ruumi loomine uuele – mida tähendab teadlik vabastamine

Üks asi, mida ma olen ajapikku õppinud: kui sa midagi vabastad, peab sul olema ka mõte, mida sa asemele kutsud. Tühi ruum ise ei jää kunagi tühjaks. Elu, meie psüühika, isegi füüsiline keskkond – kõik täidab end lõpuks millegagi. Küsimus on ainult selles, kas see “midagi” on juhuslik või teadlikult valitud.

Ma jäin selle peale mõtlema, kui sorteerisin hiljuti oma elu – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kõik need asjad, harjumused, suhted, mõtteviisid. Miski minus teadis: kui ma lihtsalt loobun, kuid ei kutsu asemele midagi uut, siis varem või hiljem täitub see ruum vana mustriga. Täpselt sama energiaga, mille olin äsja lahti lasknud.

Seepärast tundub mulle oluline, et iga kord, kui midagi vabastan, ma ka teadlikult küsin:
Mida ma tahan nüüd siia asemele tuua?

Näiteks:
– Kui ma loobun liigsest muretsemisest, siis ma kutsun asemele rahu ja usaldust.
– Kui ma lõpetan enese üleliigse kritiseerimise, siis ma kutsun asemele pehmust ja toetust enda vastu.
– Kui ma lasen lahti kahtlustest, siis ma avatud südamega kutsun asemele uskumise oma võimesse.

Selle mõttega läksin veel sügavamale: tegelikult on meie elu pidev tants lahtilaskmise ja kutsumise vahel. Ja mida teadlikumalt ma seda teen, seda rohkem mu elu hakkab meenutama midagi, mida ma ise päriselt tahan elada, mitte midagi, mis lihtsalt “juhtub”. Võib-olla oled ka ise tundnud, et mõnikord on hirmus lahti lasta, sest tundub, et siis jääb tühjus. Aga tühjus on tegelikult kutse. Kutse luua midagi uut.

Ja ma tahan sind ka kutsuda mõtlema:
Kui sa täna teeksid ruumi millelegi uuele, siis millele?

Tühjust ei jää – miks tuleb uut teadlikult kutsuda

Üks asi sai mulle lõpuks täiesti selgeks: elu vihkab vaakumit. Kui me millestki loobume, siis sinna tekib kohe ruum – ja see ruum ei jää kunagi lihtsalt tühjaks. Midagi täidab selle alati. Küsimus on ainult selles, kas see on midagi, mida me ise teadlikult valime, või midagi, mis imbub tagasi vanast harjumusest, hirmust või mugavusest.

Ma nägin seda omal nahal. Iga kord, kui ma lihtsalt loobusin, aga ei seadnud uut kavatsust, hiilisid vanad mustrid kiiresti tagasi. Vaikimisi. Sest süsteem vajab struktuuri. Kui seda pole, siis ta võtab kõige tuttavama, olgu see hea või halb. Seda mõistes hakkasin teadlikult endalt küsima:
Mida ma tahan siia ruumi kutsuda? Mis kvaliteeti? Millist tunnet?

Mitte lihtsalt: “Ma ei taha enam stressi,” vaid: “Ma kutsun asemele rahu ja voolavust.”
Mitte ainult: “Ma ei taha enam tülisid,” vaid: “Ma kutsun asemele selge suhtlemise ja mõistmise.”

Samas, ma avastasin, et see ei tööta, kui jääb ainult mõtte tasemele. Seda peab tundma. See uus kvaliteet tuleb päriselt enda sisse sisse kutsuda – lubada, et ta maanduks minus nagu uus programm, mida ma hakkan harjutama iga päev.

Ja see pani mind mõtlema, et kui me ei loo teadlikult uut, siis meid juhib automaatselt vana. Võib-olla oled ka märganud, kuidas mõni vana olukord kipub end korduvalt elus kordama, kuigi oled juba “otsustanud” sellest vabaneda. See ei ole märk sellest, et sa oleksid läbi kukkunud. See on lihtsalt märk, et sa pole veel uut selgelt ja tundetasandil vastu võtnud.

Elu ei jää ootama. Kui sina ei vali, siis valib su alateadvus – ja tema valib alati turvalise ja tuttava. Isegi kui see ei ole see, mida sa päriselt tahad. Sellepärast ma ütlen: kui lased lahti, kutsu kohe midagi uut asemele. Kas või midagi lihtsat: rõõmu, rahu, usaldust, armastust, vabadust.

Sest tühjust ei jää.

Minimalism kui elamise kergus, mitte piirang

Ma olen tihti kuulnud, kuidas sõna “minimalism” kõlab inimestele külma ja piiravana. Nagu oleks minimalism lihtsalt asjade, võimaluste ja elurõõmu kärpimine miinimumini. Aga tegelikult… minu kogemus on hoopis teine.

Minimalism ei ole elu piiramine. See on elu puhastamine. See on vabadus jätta alles ainult see, mis päriselt loeb. See, mis päriselt toetab. See, mis päriselt kannab edasi.

Mõni aeg tagasi hakkasin märkama, kui palju tarbetut ma endaga kaasas tassin. Mitte ainult füüsilises mõttes – kuigi ka seal –, vaid mõttetasandil, suhetes, kohustustes. Mingid “peab”-id ja “tuleks”-id, mis tegelikult ei olnud enam ammu minu omad. Ja iga kord, kui ma millestki loobusin, mida ma enam ei vajanud, tundsin, kuidas kergus tuli asemele.

Minimalism ei tähenda, et mul peab olema ainult kolm T-särki ja üks tass. See tähendab, et kõik, mis mu ümber ja sees on, on minu teadlik valik. Mitte juhuslik kogum asju ja kohustusi, mis on mu külge kleepunud lihtsalt sellepärast, et “nii on alati olnud” või “keegi ootab, et ma nii teeks”. Ma mõistsin, et iga asi, iga mõte, iga kohustus, mille ma endaga kaasa tassin, maksab mulle energiat. Mõni asi rohkem, mõni vähem. Ja kui mu elu on täis üleliigset, siis mul ei jää ruumi nendele asjadele, mis mulle tegelikult rõõmu ja jõudu annavad.

Ja siis ma otsustasin: ma valin kerguse.
Ma valin vähem, aga olulisemat.
Ma valin elu, mis mahub mu hinge ära, mitte ainult mu kohvrisse.

Selle mõttega tahan ka sind kutsuda vaatama enda ümber ja enda sisse:
Kas kõik, mida sa kaasas kannad, päriselt teenib sind? Või on seal asju, mida võiks tänutundega vabastada?

Minimalism ei ole elu kokku tõmbamine.
See on ruumi loomine sellele, mis on päriselt tähtis.

Vastutus: mina olen kõige põhjuseks oma elus

Ühel hetkel sain ma aru, et kõige suurem vabadus ja samal ajal ka kõige suurem proovikivi peitub ühes lihtsas, aga sügavas mõttes:
Mina olen oma elu põhjuseks.

See tähendab, et mitte keegi teine – mitte lapsepõlv, mitte vanemad, mitte ühiskond, mitte “rasked ajad” – ei ole lõppkokkuvõttes see, kes minu elu suunda määrab. Ainult mina.

Kui ma esimest korda selle mõtte endale päriselt sisse lasin, oli see ausalt öeldes veidi ehmatav.
See pani mind mõtlema: kui mina olen põhjuseks, siis ka kõik need kohad, kus ma pole rahul, on tegelikult minu enda loodud? Kas ma olen valmis seda vastutust kandma?

Vastus oli lõpuks jah. Mitte seepärast, et oleksin tahtnud end süüdi tunda või kõike kontrollida, vaid seepärast, et see andis mulle tagasi jõu. Kui mina olen loonud oma olukorrad, siis mina saan neid ka muuta.

Vastutus ei ole raskus.
See on vabadus.
See on vabadus valida uuesti.
See on arusaam, et ma ei ole oma mineviku ohver.
Ma olen oma tuleviku looja.

Samas, see ei tähenda, et ma saaksin kontrollida kõiki elu olusid. Ei, ilm võib minna vihmaseks ka siis, kui ma tahan päikest. Aga see, kuidas ma sellele vihmale vastan, kuidas ma end tunnen ja kuidas ma edasi liigun – see on täielikult minu käes. Mulle tundub, et see lihtne, aga võimas vaatenurk: “Mina olen kõige põhjuseks”, on nagu sisemine kompass. Isegi kui elu raputab, suudan ma alati tagasi tulla küsimuse juurde: “Kuidas mina saan nüüd luua midagi uut? Mida ma tahan siit edasi?”

Ja võib-olla kõige tähtsam: see võtab ära vajaduse oodata, et keegi teine tuleks ja teeks mu elu paremaks.
See ülesanne on minu enda käes ja see on tegelikult ilus vastutus.

Minevikust vabanemine ja tuleviku suunas liikumine

Üks asi, mida ma olen endas pidanud päriselt muutma: lõpetada elamine mineviku põhjal.
See ei tähenda, et ma eitan, mis on olnud. See tähendab, et ma keeldun laskmast minevikul määrata, kes ma olen täna ja kuhu ma liigun homme. Varem tundus mulle loogiline mõelda: ma olen see, kes ma olen, sest juhtus see ja see. Sündmused, suhted, kaotused, vead – justkui mingi pikk ahel, mis tõmbab mind mööda rada, mida ma ise enam muuta ei saa.

Aga siis sain aru:
Mitte minevik ei loo mind.
Mina loon oma tuleviku – ja see tulevik hakkab mind muutma juba täna.

Kui ma valin täna teadlikult, millist inimest ma tahan olla, millist elu ma tahan kogeda, siis see tulevikuvisioon hakkab mind tõmbama. Ma liigun mitte selle järgi, mis minuga juhtus, vaid selle järgi, kuhu ma tahan minna.

See on tohutu nihe.
Minevik on lihtsalt lugu, mida ma endale räägin.
Tulevik on võimalus, mida ma loon.

Ja ausalt öeldes – see on palju kergem ja vabam viis elada. Ma ei pea enam õigustama, miks ma midagi ei saa, miks ma midagi ei ole. Ma saan valida iga päev uuesti: Kuhu ma tahan minna? Milliseks inimeseks ma tahan kasvada? Millist elu ma tahan kogeda?

See muutis mu enesetunnet rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Ei, see ei tee mineviku mälestusi olematuks. Aga see paneb need oma õigesse kohta: nad on peatükid, mitte vanglad. Ja iga kord, kui ma teadlikult valin liikuda tuleviku suunas, mitte klammerduda mineviku külge, tunnen, kuidas vabadus minu sees kasvab.

Sa oled oma tuleviku looja

Kõik, millest ma siin rääkisin – kergus, lahtilaskmine, teadlik kutsumine, vastutus –, koondub lõpuks ühte lihtsasse, aga võimsasse sõnumisse:
Sina oled oma tuleviku looja.

Mitte keegi teine.
Mitte su minevik, mitte su vigade nimekiri, mitte su tänased väljakutsed.
Ainult sina ise, oma teadliku kohalolu ja valikutega.

Iga kord, kui sa midagi vabastad, saad sa võimaluse kutsuda midagi uut.
Iga kord, kui sa valid vaadata edasi, mitte tagasi, astud sa lähemale sellele versioonile endast, kes elab vabaduses, rõõmus ja sisemises rahus.

Ma ei väida, et see on alati lihtne.
Mõnikord on lahtilaskmine valus. Mõnikord on uue kutsumine hirmutav.
Aga see tee on alati kergem kui jääda kandma midagi, mis sind enam ei toeta.

Ma usun, et meis kõigis on loomulik tung kasvada ja liikuda edasi.
Meie ülesanne on lihtsalt teha ruumi ja lubada sellel juhtuda.

Täna sa saad valida:
Mida sa oled valmis vabastama?
Mida sa oled valmis vastu võtma?
Millist elu sa tahad enda jaoks luua?

Ja kõige olulisem –
kas sa oled valmis võtma vastutuse ja ütlema:
“Mina olen põhjus. Mina olen looja.”

Sest just sealt algab kõik tõeline muutus.

Vastuseid

Kuidas lahtilaskmist lihtsamaks teha?
Alusta väikestest asjadest. Vabasta üks mõte, üks ese, üks vana kohustus korraga. Väiksed võidud kasvatavad suurt muutust.

Mida tähendab teadlik kutsumine?
See tähendab, et sa sead endale selge kavatsuse, millist tunnet või kvaliteeti sa oma ellu tahad, ja annad sellele ruumi kasvamiseks.

Kuidas võtta vastutus ilma end süüdistamata?
Vastutus ei tähenda süü võtmist. See tähendab, et sa tunnistad oma mõju oma elule ja valid, mida tahad edaspidi luua.

Me ei pea minevikku tühistama ega kustutama. See polegi oluline. Oluline on mõista, et meil on võimalus vabastada end minevikuga seotud sidemetest. Me pole selle vangid. Kui me arvame, et meie tänane mina on eelmiste sündmuste tulemus, siis anname oma väe ära. Tegelikult on vastupidi: meie praegune mina loob kõik, mis meie elus toimub.

Kui võtame vastutuse oma elu eest siin ja praegu, siis mõistame, et hoolimata kõigest, mis juhtus minevikus, on meie reaalsus meie enda kätes. Just täna ja praegu saame valida, kuidas tahame oma elu kogeda. Me ei ole seotud ema või isa armastuse (või selle puudumise) ega mineviku sündmustega – me oleme vabad looma oma tulevikku vastavalt oma tahtele.

Oleme olnud ühendatud teatud nõelaga, mida nimetatakse eduks, mis annab meile teatud kuvandi. Te elate selles paradigmas; see saab olema teie jaoks teatud tõde. Vabadust saab kuidagi mõõta. Miks inimene püüab tunnustuse poole? Sest ta ei suuda iseennast ära tunda. Raha teenimiseks peate olema kaval. Kus ma saan teenida mitukümmend või kümneid või üksikuid miljardeid rublaid?

Edu on kõigi inimese jaoks elutähtsate tingimuste tasakaal, mis on talle kättesaadavad sõltumata keskkonnateguritest. See on tervis, see on pikaealisus, see on selgus, see on harmoonia, see on huvi, see on rõõm. Pere, täisväärtuslikud lapsed, see on realiseerimine ja teostus valiku kaudu – sügava sisemise valiku kaudu, miks ma siia tulin, selle tee uurimine. Vaatame selle koos üle.

Kahjuks on edu kontseptuaalne ühiskonna juhtimise vorm. See tähendab, et see on kuvand. On olemas selline skeem: informatsioon – mõõde – mateeria. Kõik on sellest läbi põimunud ja selle valemi abil saab kõike seletada. Meie jaoks on edu keskmes. Lepime lihtsalt kokku, et kõik on informatsioon ja informatsioon on kuvand. Kui räägime edust, siis on meil kindel ettekujutus edust, mille väline maailm meile ette annab.

Hüva, oletame hüpoteetiliselt, et edu on raha, võim, tunnustus, kaubamärgid. See tähendab, et meid pannakse teatud nõelale, mida nimetatakse eduks, andes meile teatud kuvandi. Tuginedes sellele kuvandile, teeb inimene otsuse ja tegutseb. Kus see kuvand esialgu tekib? Esialgse kuvandi saame emalt ja isalt, ema-isalt vanavanematelt, vanavanaemalt-vanavanaisalt. See tähendab, et maailmavaade on see, mis kujundab inimese algkuvandi, mis antakse põlvest põlve edasi.

Täna eksisteerib teatud maailmakäsitluse edastamine kontrollimatult. Kui kehtestatakse teatud ettekujutus maailmast ja edust, elate selles paradigmas; see saab olema teie jaoks teatud tõde. Edasi annate seda edasi oma sõpradele, siis lastele. Seejärel sünnivad lastelapsed, lapsed lähevad kooli, neid koormatakse teiste kuvanditega juba aabitsa tasemel – on mingid reeglid, normid jne. Multikad, muusika, lood, muinasjutud – see kõik on tööriist hariduse kuvandite kujundamiseks.

Aga naaseme eduni. Mis siin on? Edu identifikaatorid on raha, võim, tunnustus, kaubamärgid. Nimeta seda vabaduseks, kuigi igaüks mõistab neid termineid erinevalt. Palju raha – igaühel on sellest erinev arusaam. Mõni ütleb, et palju raha on 100-1000 € kuus, teisele 10 miljonit € kuus, kolmandale 100 miljonit € kuus.

Sama asi võimuga. Võim tähendab, et ma juhin kohvimasinat, viit inimest, ettevõtet, linnaosa, regiooni, riiki. Ideed on väga erinevad. Kõigel on mõõde. Vabadus, näiteks – keegi ütleb, et tal on 3 päeva nädalas ja ta ei pea kuhugi minema, see ongi vabadus. Teise jaoks on see, et ta võib teha kõike, mida tahab.

Kaubamärgid – keegi arvab, et kui kannad Rollersi või Brioni riideid, oled edukas. Teised arvavad, et Gucci on edu, kolmandad usuvad, et see on Dolcigabana ja Zilli. Kõike saab mõõta, just nagu laud – sellel on kuju, värv, läbipaistvus, kaal.

Kõik see viib hetkeni, mil kuvand muutub mateeriaks, kui sellel on mingi mõõde. Selle valemi abil saab kõike analüüsida, sest kõik on informatsioon, kõik on mõõde ja mingil hetkel muutub kõik mateeriaks. Meile antakse standardid mõõdetasandil. Ütleme, et mõõde on standard. Nad ütlevad meile: “Vaata, sa pead olema edukas, sest see on kellelegi kasulik.”

Nad ütlevad lisaks: “Kui oled edukas, siis kõik ütlevad, et sa oled vinge.” See puudutab eriti tunnustust. Aga miks inimene püüdleb tunnustuse poole? Sest ta ei suuda iseennast ära tunda. Ta ei suuda endale öelda: “Ma olen imeline, suurepärane, geniaalne, ilus, terve, loov ja mul pole mingeid piire.” Me vajame kedagi teist, kes seda meile ütleks. See on samuti vale konstruktsioon. Siiski räägitakse meile edust, standarditest ja teatud teest.

Sageli sisendatakse meile, et raha teenimiseks või eduni jõudmiseks tuleb järgida teatud reegleid, mis võivad hõlmata rasket tööd, aga vahel ka ebaausaid meetodeid. Need on narratiivid, mis tihti kitsendavad meie arusaama sellest, kuidas edu tegelikult saavutada saab.

Meile esitatakse standardeid ja teid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas meie tõeliste väärtustega ehk meile antakse mingi palett, kuidas edu saavutada. Ühtset ideed pole. Või pigem, kui jätta kõrvale kogu sisu, siis valem ise on universaalne. Kui keegi loob enda idee edust, siis ta suudab seda saavutada. Kui aga lähtume välisest kuvandist, siis meid juhitakse.

Kui kuvand tuleb välisest keskkonnast, siis sind juhitakse. Kui su kuvand on juhitud, siis on juhitud ka sinu elu ja selle tulemused. See tähendab, et su elu ei kuulu sulle. Sa oled lihtsalt mehhanism, kangelane, kellele näidatakse, kuidas midagi teha, ja sa lihtsalt liigud mööda seda teed.

Siit on ainult üks väljapääs: usk, valik ja tahe.

Taust ja peamised mõtted

Ma olen sügavalt enda sees otsiv inimene. Olen aeg-ajalt kogenud teatud vaimseid ilmutusi. Sel suvel olin Altai mägedes kindlas kohas ja kindlal ajal. Ma sattusin sinna mitte loogikast lähtuvalt, vaid ilmutuste kaudu, mis seal aset leidsid. Need ilmutused aitasid mul mõista kolme sõna – usk, valik ja tahe – tähendust.

Teadvus ja reaalsus

On olemas sfäärid, millest üks on kogu eksistentsi sfäär, millesse on ehitatud Maa sfäär. Maa sfääri sees asub indiviidi mõistuse sfäär. Seal on teadvus, mis asub sfääri sees, ning sellest väljaspool on kõrgem teadvus või portaal, mille kaudu hing muutub osaks indiviidi mõistusest.

• Ülemine voog: see on vaimne maailm – olemise sisemine alus.
• Alumine voog: see on materiaalne maailm – platvorm, kus vaimne potentsiaal realiseerub.
• Materiaalne maailm on lihtsalt alus vaimse maailma võimaluste realiseerimiseks. Paljude jaoks on see “unistuste maailm”.

Energia ja valik

• Energia jaguneb: ülevalt tulev vaba energia ja alt tulev tihedam energia. Kui inimene usub ainult materiaalsesse, siis materiaalne maailm pakub talle kõik vajaliku, kuid oma reeglitega. Näiteks: “Tahan olla edukas,” ütleb inimene. Materiaalne maailm vastab: “Hea küll, aga siin on reeglid, mida pead järgima.”
• Kui aga usk on suunatud kõrgemale, Jumalale või universaalsele energiavoole, siis avaneb ligipääs lõputule loovale energiale, mis on tõeliselt piiramatu. See on energia, millest kõik koosneb – nimetagem seda eetriks. Selle energia potentsiaal on tohutu, ja seda saab kasutada reaalsuse kujundamiseks.

Usk ja valikud

Kui inimene usub minevikku, põhinevad tema valikud mineviku kogemustel, ja tulevik peegeldab minevikku. See on suletud tsükkel, kus muudatusi ei toimu. Kui aga usk on suunatud Jumalale või kõrgemale energiatasandile, siis antakse juurdepääs uutele võimalustele, mis ületavad materiaalsete piirangute.

Tööriistad ja harjutused

Elu analüüsimise harjutus

Koosta tabel, kus on järgmised veerud:

1. Elu valdkonnad: Kirjuta välja kõik olulised valdkonnad (pere, tervis, töö, hobid jne).
2. Mida ma tahan?: Määratle oma soovid igas valdkonnas (vähemalt 5 punkti igas).
3. Miks ma seda tahan?: Analüüsi oma motivatsioone.
4. Miks ma seda vajan?: Küsimus, mis lõikab läbi välised motiivid ja paljastab tõelise vajaduse. Kui sa ei leia vastust, siis tõenäoliselt ei vaja sa seda üldse.
5. Mis mul on?: Hinnang sellele, kus sa praegu oled.
6. Miks mul on see, mis mul on?: Oluline on olla enda suhtes aus ja tunnistada, mis sind piirab (laiskus, teadmatus, eneseületuse puudumine jne).
7. Kuidas seda muuta?: Tegevusplaan selleks, et liikuda soovitud suunas.

Kokkuvõte

Edu on tihti manipuleerimise tööriist. Et vabaneda välise maailma loodud kuvanditest, on vaja:

1. Määratleda oma isiklikud väärtused ja tõelised eesmärgid.
2. Tugineda kõrgemale energiale ja loovusele.
3. Teha teadlikke valikuid olevikus, mida toetab tugev tahe.

Kolm võtit eduni: usk, valik ja tahe. See teejuht aitab luua elu, mis on tõeliselt sinu oma, mitte kellegi teise ette kirjutatud rada.

Sellise rumala ja mõttetu „karjaga“ on väga lihtne manipuleerida ja peale suruda sellist reaalsuse kirjeldust, mis on „inimkonna peremeestele“ kasulik. Nende abiga kujundab suurem osa inimkonnast orjaliku „zombide“ ja „biorobotite“ reaalsuse, ilma et nad isegi teaksid, et neid kogu elu petetakse ja kasutatakse orjade ja „lüpsilehmadena“, võttes neilt võimaluse kujundada paremat ja harmoonilisemat reaalsust vabadest ja arenevatest isikutest.

Nende abiga on tänapäeva keskmine inimene aja ja ruumi meelevallas, sest tema teadvus on lukustatud kolmemõõtmelise tajumise kitsastesse raamidesse. Ja selleks, et hoida teda selles rumalas teadmatuses, pakutakse talle järjest uusi „mänguasju“ (peamiselt tehnilisi, elektroonilisi ja digitaalseid seadmeid), mis neelavad suurema osa tema ajast kasutu raiskamise peale, samuti pidevalt sisendatakse dogmasid, mis piiravad inimeste tajumist ja võimalusi (nagu see, et kõik on juba teada ja leiutatud või siis pime eitamine kõigest, mis jääb väljapoole karmi materiaalsuse piire).

Inimesed, kes on selle infomõju all „hüpnotiseeritud“, kordavad mõtlematult kaheldavaid dogmasid ja usuvad neisse fanaatiliselt. Nad järgivad biorobotite maailmas kehtestatud käitumisreegleid nagu „lammaste kari“, mis kuuletub „karjase“ tahtele, kes antud juhul jääb kolmemõõtmelise tajumise kitsaste raamidest nähtamatuks. Seega, teadlikult või teadmatult, enamik inimesi osutub nende nähtamatute olendite kaassüüdlasteks ja kuulekateks orjadeks, keda Piibel ja teised Pühakirjad kutsuvad „langenud ingliteks“, keda juhib „selle maailma vürst“.

Selline inimkond, mis elab reeglite ja seaduste järgi, mida sisendatakse paralleelsetest reaalsustest Allmaailmast, on enamikus teadlikud ja alateadlikud mustad maagid ja nõiad ning seetõttu on määratud perspektiivitule tulevikule.

Sellepärast on piiratud taju raamidest väljapoole astumine esimene samm tõelise vabaduse saavutamiseks. Teadvuse edasine „laienemine“ suurendab oluliselt meie võimalusi reaalsuse kujundamisel, eriti kui need ühtivad Looja plaaniga. Teadlikud parapsühholoogilised võimed on järgmine samm meie evolutsiooniteel ja meie tulevikus, vabad „langenud“ olenditest, kes genereerivad kurjuse ja hävingu energiat. Ja see on otseselt seotud meie teadvuse võimete arenguga.

Näiteks võib D. Newzam keerata kinni keeratud anumas olevatest mutritest välja polte läbimõõduga 6-7 mm. Teine unikaalne isik, S. North, on korduvalt demonstreerinud võimet teleporteerida erinevaid esemeid, mis asuvad samuti suletud anumates. On ilmne, et tundmatute unikaalsete isikute teleportatsiooni katsetega on seotud arvukad noamaterjaliseerimise juhtumid Jaapani Hokkaido saarel, millest teatasid meediakanalid 2003. aastal.

Teadlikud telekineetilised võimed on ka Monika Tehadal. Juba nelja-aastaselt suutis ta sirgendada alumiiniumist kahvli hambaid. Hiljem hakkasid teadlased tema võimeid uurima. Nii kirjeldab katsete olemust uurija I. Vinokurov:

„Talle antakse läbipaistev kahest otsast suletud polümeer- või klaastoru, milles on sirge metallist (pronksist või alumiiniumist) lint sees. Monika fikseerib lindi pilgu, pingutab end ja metall võpatab, lint justkui tõmbub kokku ja hakkab keerlema spiraaliks. Seejärel spiraal taas elustub, sirgub aeglaselt ja muutub jälle lindiks.

Aga siin on veel sarnaseid tähelepanekuid. Klaaskolvi põhjas lebab painduv traadike, kolb on suletud hõõrutud klaaskorgiga. Monika pingelise pilgu all traadike elustub ja muutub dinosauruse siluetiks, avatud lõugadega. Samuti suudab tüdruk pilguga painutada ja sirgendada kahvleid, liigutada klaasil taskukella väikeseid detaile. Ükskord õnnestus tal isegi paksu metallvarda otsad, mis asusid klaasi all, ilma kontaktita painutada.“

Mitte väiksemad telekineetilised võimed on ka paraguailasel Fernandez-Carlos Ibarol, kes suudab liigutada kolme meetri kauguselt erinevaid esemeid, näiteks sombrero, metallist tindipott, veekarahvin. Sarnaste võimetega on ka venelane Valeri Avdejev. Viimane suudab distantsilt kompassi noolt kõrvale kallutada ja seda pöörlema panna, samuti liigutada kompassi ennast.

Akadeemik J. Kobzarev kommenteeris Avdejevi annet järgmiselt: „Me kontrollisime seda korduvalt ja tingimustes, mis välistavad mis tahes seadmete kasutamise… Mis puudutab Valeri Avdejevi katseid, siis ta suudab tõepoolest mõjutada kompassi magnetnõela, olles sellest rohkem kui meetri kaugusel. Kahtlemata tuleb seda nähtust uurida.“

Teadlikud teleportatsioonivõimed on ka Siberi tervendajal Anastasial, kes on kuulsa raamatusarja V. Megre peategelane. Nii kirjeldab ta seda võimet:

„- Ütle, Anastasia, kas sa oskad ruumis teleporteeruda? Noh, kas viia oma keha ühest kohast teise?

• Miks sa seda mult küsid, Vladimir?
• Esiteks vasta konkreetset, kas oskad või mitte?
• Vladimir, see võimalus on olemas kõigil inimestel. Aga ma pole kindel, kas suudan sulle selle protsessi loomulikkust selgitada. Sa eemaldud jälle minust, hakkad mind nõiaks pidama. Sul saab ebameeldiv minuga olla.
• Niisiis, kas sa oskad?
• Oskan, – vastas Anastasia, veidi kõheldes ja silmi maha lüües.
• Siis demonstreeri, näita, kuidas see toimub.
• Äkki ma püüan kõigepealt selgitada…
• Ei, Anastasia, näita kõigepealt. Alati on huvitavam vaadata kui kuulata. Ja siis selgita.

Anastasia tõusis kuidagi eraldunult, sulges silmad. Veidi pingutas ja kadus. Ma vaatasin rabatult ringi. Aga selles kohas oli ainult tallatud rohi, Anastasiat polnud. Ma nägin teda seismas järve teisel kaldal. Vaatasin teda ja vaikisin. Ta hüüdis:

• Kas ma ujun sinu juurde või…
• Jälle, – vastasin ja vaatasin pilgutamata Anastasia kuju, mis seisis väikese järve teisel kaldal. Järsku kadus ta. Lahustus. Isegi suitsu polnud järel, kus ta oli olnud. Jätkasin pilgutamata vaatamist.
• Ma olen siin, Vladimir, – kostis minu kõrvalt Anastasia hääl. Ta seisis jälle meetri kaugusel minust. Ma tõmbusin temast veidi eemale, istusin rohu peale, püüdes mitte näidata üllatust või ärevust…“ (V. Megre „Loomine“).

Eraku sõnul on sellised võimed igasse inimesse sisse kodeeritud. Kuid nende avaldumiseks on vajalikud puhtad kavatsused, oskus piltlikult mõelda, detailne ja konkreetne ettekujutus endast ja oma kehast, soov, tugev tahe ja usk oma võimetesse.

Ta väidab, et teleporteeruda saab ükskõik millisesse kohta, isegi teisele planeedile – vahemaa ei mängi siin mingit rolli. Peab ainult väga eredalt ette kujutama seda kohta, kuhu tahad liikuda. See fakt viitab sellele, et kõigepealt teleporteerub meie teadvus, meie energiline „kaksik“, kes seejärel „tirib“ sellesse kohta füüsilise keha. Siiski võivad selliste teleportatsioonide ajal füüsilised kehad surra, näiteks kui me teleporteerume vulkaani kraatrisse või looduskatastroofi epitsentrisse.

Seega on kõige ohutum reisimisviis, sealhulgas teistesse reaalsustesse, Anastasia arvates „reisimine“ energiakehas: „Aga parem on üldse mitte keha liigutada ilma erilise vajaduseta. Enamikel juhtudel piisab vaadata kaugelt või liigutada ainult oma teist, mittemateriaalset „mina“… Teine „mina“ inimene saab ka praegu vabalt liikuda ja liigubki. Ainult inimesed ei sea sellele ülesandeid.

• Kelle, milliste inimeste, millal see liigub?
• Praegu toimub see peamiselt siis, kui inimene magab. Sama võib teha ka ärkveloleku ajal, kuid igapäevase sagina ja erinevate dogmade, kujutletavate probleemide tõttu kaotavad inimesed üha enam võime iseendaga toime tulla. Kaotavad võime mõelda piltlikult.“ („Loomine“).

Seega võib jõuda järeldusele, et sellise maagilise termini nagu „taotlus“ (mis on „võti“, mis käivitab meie üleloomulikud võimed) aluseks on „võime piltlikult mõelda“. Just selle võime me kaotame vältimatult, alludes tehnokraatlikule eluviisile, ja seega muutume ise sarnaseks nende mehhanismide ja seadmetega, mida me hooldame. Ja jumal tänatud, et veel mitte kogu inimkond pole muutunud sellisteks „biorobotiteks“.

Alustuseks tuleb mõista, et teadvuse eraldamine võõrastest mõjutustest on esimene samm isiklike piiride seadmise protsessis. On hädavajalik teadvustada, kus ja kuidas püütakse meid mõjutada, et saaksime neid mõjutusi eemaldada oma ruumist.

See hõlmab eneseteadlikkuse suurendamist, vabaduse valimist ja isiklike piiride kindlaksmääramist. Allpool kirjeldan, kuidas neid samme rakendada, toetudes isiklikele näidetele ja selgitustele, mis peaksid muutma teema arusaadavaks igaühele

Eneseteadlikkus: esimene samm vabaduse poole

Eneseteadlikkuse arendamine on fundamentaalne samm, mis võimaldab meil mõista, kus meie isiklik ruum algab ja lõppeb. See tähendab, et peame teadvustama, kus meie mõtted ja tunded lõpevad ning kus algavad teiste omad. Isiklikuks näiteks võin tuua olukorra, kus sõbra negatiivne suhtumine hakkas mõjutama minu enda meeleolu. Ma mõistsin, et pean õppima ära tundma, millal lubada teiste energial end mõjutada ja millal mitte. See on esimene samm oma piiride kaitsmisel.

Valik vabaduse kasuks: sinu õigus määratleda reegleid

Vabaduse valimine tähendab otsustamist, et me ei luba teistel meie elus reegleid määrata. See hõlmab “lepingute” lõpetamist, mida me pole isiklikult valinud, olgu need siis isikud, olendid, suhtlemismustrid, käitumisnormid või eeldused meie käitumise, mõtete või väljenduse vms kohta.

Oma elust võin tuua näite, kui ma otsustasin lõpetada teatud sõprussuhted ning isegi perkondlikud ja sugulussuhted, mis olid muutunud toksiliseks ning tõmbasid mind alla või siis ei soosinud minu arengut. Ma teadvustasin endale, et minu vabadus valida, kes minu ellu kuuluvad, on ülim ja et keegi teine ei saa seda minu eest otsustada. Kuigi mind püüti teiste osapoolte poolt mõjutada, isegi ähvardades ning käituma nii, kuidas oleks olnud neile erienvate “mustrite kompoti” kandjatele vastuvõetav.

Vaimsel tasandil ehk peentasemel isiklike piiride määramise korral hõlmab see vabadust lõpetada “lepingud,” mida me pole isiklikult valinud, olgu need siis meile läbi teiste inimeste või otse peale surutud suhtlemismustrid, käitumisnormid , eeldused meie kohta vms. Me ütleme energeetilisele olevusele (lärvad/lervad), et me ei soovi, et ta oleks meie “isiklikus ruumis (kojas)” ning meie tahe on vankumatu. See seisneb selles, et selle energia olevuse ühendused, viibine meie ruumis või meie ruumi mõjutamine pole lubatud, vaatamata ükskõik millistele asjaoludele ning tagajärgedele.

Sa peaksid kindlasti endale teadvustama, et meil/sul on isiklik võim ja õigus tühistada kõik lepingud ja kohustused, mis on meile pealesunnitud. See on täiesti reaalne, sest keegi ei saa meid sundida neid järgima. Me oleme vabad ning vabad valima.

Sinu vabaduse valik on sinu enda kätes. Iga tahtejõu ilming on valik – valik, kuidas me/sa oma elu elad, on samuti meie/sinu endi teha. Isiklike piiride seadmine on teadlik valik, mis tuleb paika panna resoluutselt ja järjekindlalt ajada oma rida.

Isiklikud piirid tähendavad öelda “see ei ole minuga lubatud”. Need määravad, mis ei kuulu meie/sinu ellu ja mis peab meie/sinu elus olema. Näiteks, kui keegi karjub sinu peale, siis ootad sa, et sinuga suheldakse viisakalt ja austavalt. See on üks näide isiklikus piirist.

Ja kuna isiklike piiride teema on otseselt seotud kavatsuse ja olevustega, siis puudutame neid samuti.

Seega on oluline valida #vabadus, mitte jääda passiivseks. Kui seisad valiku keskel, ei muuda sa midagi. Vabanemine sõltuvustest ja välistest mõjutajatest nõuab resoluutset ja kompromissitut hoiakut.

Siin artiklis ma sooviks siiski rohkem rääkida sellest, kuidas seada isiklikke piire just vaimselt tasandil, mitte mitte nii palju psühholoogilistest isiklikest piiridest, vaid just sellest võimsast kaitsest, mida saame kehtestada peenel ehk paratasandil.

Isiklike piiride seadmine: kuidas ja miks

Füüsiline piirid. Isiklike piiride seadmine algab mõistmisest, et meil on õigus otsustada, mis on meie elus lubatud ja mis mitte. See tähendab, et me peame olema selged oma “ei”des ja “jah”ides. Näiteks, kui keegi palub mul teha midagi, mis läheb vastuollu minu väärtustega, on minu õigus öelda “ei”. Isiklikud piirid aitavad kaitsta meie vaimset ja füüsilist heaolu, tagades, et meie isiklik ruum on kaitstud ja austatud.

Isiklike piiride seadmine võib tunduda keeruline, kuid see on võimalik samm-sammult. Näiteks, kui tunnete, et tööl antakse teile pidevalt rohkem ülesandeid, kui jõuate mõistliku aja jooksul täita, võite seada piiri, öeldes oma ülemusele: “Ma saan hakkama nende projektidega, kuid lisades veel ühe lause, aga siis kannatab nende kvaliteet.” See on viis, kuidas kommunikeerida oma piire austavalt ja selgelt.

Vaimsete olevuste piirid.
Esmalt alustame sellest, mida juba teame olevuste eemaldamise teemast. Esiteks tuleb oma teadvus eraldada olemuse teadvusest: mõista, kus teie olete ja kus tegelikult on olemus. Peate jälgima, kus üritatakse teid manipuleerida. See on esimene samm isiklike piiride seadmisel.

Seejärel ütleme energeetilisele olevusele, et me ei soovi, et ta oleks meie isiklikus ruumis. Meie tahe on vankumatu ja see seisneb selles, et tema kohaleolev või mõjutus tuleb meie ruumist eemaldada. Ja teda siin enam ei tervitata. See peab väljuma sinu isiklikust ruumist. Sinu elust. Sinu reaalsusest.

Katkestage lepingud, kokkulepped, mis sulle peale suruti. Lihtsalt sellepärast, et sa saad ja see on lihtne ning see on võimalik teha ühepoolse otsusega igal hetkel, sest keegi ei saa sind sundida neid täitma.

Sina, hingeline oled oma valikus vaba. Sinu tahe on selles, et ma tühistan kõik selle, mis ei toimi enam. Rakenda oma tahet.

Ja üldse, igasugune tahte ilming mingis vormis on ka valik. Kuidas me elame, on meie valik. Ja isiklike piiride loomise põhimõte on eelkõige samuti valik. Sama valik, mida me teeme pidevalt. Iga päev. Kuid erinevalt paljudest teistest peab see valik olema selge ja kindel. Mitte kuskil keskel. Kui oleme kuskil keskel, siis me ei lähe ei paremale ega vasakule. Me peame täpselt teadma, mida me tahame ja tegema selge valiku.

Valik „olen vaba” või jätan kõik nii, nagu nad on. Siin pole keskset seisundit. Kui olete keskel, siis sa ei muuda midagi. Sa ei vabane sõltuvustest, olemustest, egregoridest, kui iga pühapäev nende seljataga käid neile pai tegemas ja toitmas. Mõista seda hetke.

Vastukaaluks, kui sa selgelt ütled, et oled otsustanud vabaks saada, otsustanud olevustest lahti lasta, seadnud isiklikud piirid ja tehes sellise valiku, siis sinu seisukoht peab olema selline, et põletad kõik sillad ning sidemed ja juurdi kõik juurde samuti välja + põlatad ära kogu jama.

Mitte ühtegi kompromissi, mitte ühtegi "võib-olla" või "teen/ei tee", siin ei ole kohta sisemisele kõikumisele. Kõik sammud tuleb teha lõpuni. 

Kordan uuesti, et “Isiklikud piirid” – see on siis, kui ütleme „meiega ei saa nii”. Sellist asja ei tohi olla minu elus. Ja pidage meeles, et siin pole oluline sõnade mäng, vaid selgelt sõnastatud mõte, tunne – mõttevorm. Kuidas sa selle kavatsuse mõttevormi siseolekutasandil väljendad – selgelt, konkreetselt, üheselt mõistetavalt. Sõnad toimivad täpselt nii, nagu see, millise mõtte sa neisse paned.

Sa teed katkestuse, teed pöördumatu sammu, sulged ukse enda järel. Kõik. Tagasi vaatamata. Sa loobud täielikult sellest, mis oli enne. Kui oled otsustanud midagi lahti lasta, teete seda põhjalikult.

Aga kui sa kõhkled, täna alisd, homme mitte, siis oled piiripealses seisundis.Tinglikult öeldes, iga pühapäev mõtled sellele, et kõik pole üldse nii halb ja võid jätkata samas vaimus.

“Valiku sammud tuleb teha lõpuni. Ja isiklike piiridega on kõik täpselt sama.“

Kui sa seda mõttevormi väljendad, siis on oluline mitte ainult öelda, mida peab sinu elust lahkuma. Vaid ka see, mis selle asemele tuleb. Üks asi on see, kui lõikame ära, nagu noaga, ja valime täiesti teise, mis peaks oelma selle asemel.

Näiteks. Minuga ei tohi karjuda, minuga tuleb rääkida viisakalt. Austusega. Viisakalt.
Ja sa kujutad ette ja maalid elavalt oma peas, kuidas sinuga tuleks suhelda. Just need ongi isiklikud piirid, mida saad peenel tasandil paika panna. Ja see puudutab kõike. “ Seni kuni sa ei määra oma mängureegleid, mängid sa teiste reeglite järgi. Reeglite järgi, mis on sulle peale surutud. Seni kuni sa (isegi ainult mõttes) lubad oma reaalsuses mingit segadust (tööl on lärmakas, ülemus karjub või muu olukord) – see jätkub.

Ja võib öelda, et isiklike piiride paika panek on see tihedalt seotud kavatsuse ja reaalsuse muutmisega.

Sina ja ainult sina määratled oma reaalsusele teatud parameetrid. Minu jaoks ei tohi olla nii, vaid niimoodi. Määrad selle reaalsuse selliseks, nagu vajalik sulle endale, mitte kellelegi teisele.

Ja veel üks oluline moment seoses keeldudega. Kui sead isiklikud piirid, sea need nii, et sinu territooriumil, sinuga suheldes, sinu reaalsuse reeglites ei tohi käituda teatud viisil. Mitte ära sundida kedagi käituma sinuga teistmoodi, vaid pane paika käitumisreeglid. Kui sa aga hakkad teist inimest mõjutama otseselt ning ütled näiteks, et miks need mustd nõud on pidevalt kraanikausis, pese ära, siis need mustad nõud on pidevalt ja pidevalt seal ning sa oled rikkunud teise inimese vaba tahet. Seda tehes annad aga loa sinu vaba tahet samuti mõjutada, rikkuda. Näite põhjal pigem pane paika reegel, et igaüks, kes sööb peseb minu reaalsuse ära oma nõud ning märkad õige pea, et nõud on tihti pestud või siis öeldakse mõjuv põhjus, et miks ei jõutud pesta vms. Pane tähele.

Piiride paika panek on eelkõige sinu mõttevorm.

Sellist asja ei tohiks olla minu elus, minu elus võib olla ainult nii ja naa, nagu mulle vaja on.

Muuda oma elus kõige. Muuda oma elu kõikjal. Proovi isiklike piiride seadmist igalpool. Isiklikud piirid – see on valik. Sinu tahte valik. Ja see ongi kõige võimsam ja parem peenplaaniline, parataseme kaitse. See pole mingi kookon, mis sind kaitseb, et sa paned mingi kaitse enda peale või midagi sellist. See on valik. Sinu tahte valik. Ja see ongi kõige võimsam ja parem peenplaaniline, parataseme kaitse.

Kindlasti võin sulle väita, et sulle pole kogu elu keegi lihtsalt öeldnud, et nii võib. Sulle pole lihtsalt keegi öelnud, et sa nii oskad ja saad. Aga sa oskad ja sa suudad. Just nii käitudes on sul võimalik olevused enda elust välja lülitada ning eemaldada – sinu piiride, sinu reeglite kehtestamine.

Ma valin, et ma ehitan oma reaalsust ja otsustan, mis selles olema saab. See on sinu reaalsuse loomine vastavalt sinu enda tingimustele, mitte kellegi teise omadele.

Isiklike piiride seadmine on vahend oma elu muutmiseks. See on valik, mis näitab teie tahte jõudu ja on kõige tugevam kaitse peenematel tasanditel. See on valik öelda: “Ma tahan olla vaba. Ma olen otsustanud nii.”

Kokkuvõtteks, on oluline teadvustada, kus ja kuidas meid mõjutatakse, eristada oma tahteavaldusi välisest survest, ja kindlalt seada oma elu reegleid. Isiklikud piirid on teie valik ja vabaduse avaldumine.

Tere, härrad illuminaadid ja insaiderid, kuritegeliku hierarhia “perekond” liikmed, kollektiivne hing “Lucifer”, rämps “pimedast vennaskonnast” ja kõik teised väiksemad värdjad, mis teie nimi seal on. Kuid ükskõik, mis teie nimi on, kuulake mind tähelepanelikult ja mõlema kõrvaga korraga! Pöördun nende poole, kes on seda sinist planeeti ja sellel elavaid inimesi mitu aastatuhandet julmalt valitsenud. Ühesõnaga kõigile, keda ma nimetan tumedaks pahanduseks. Et teid peaaegu igas lauses nii ei kutsuks, kutsun kogu teie jõugu lühidalt – “illuminaatideks”. Kindlasti teate, kes ma olen ja miks ma teile selle sõnumi saadan? See on suurepärane! Neile, kes “ei tea”, kommenteerin ikkagi, mis toimub. Tegelikult olen ma sama arvestamata tegur, mille eest teid hoiatati! Mida? Unustasid? Ai-Yai-Yai! Oh, kui halb! See pole aga enam oluline, sest ma “tulin” ja mul on teile muidugi ebameeldivaid uudiseid! Selle olemus, nagu te ilmselt arvasite, on see, et teie maa ja inimkonna julma valitsemise aeg on juba läbi! Kas olete seal, nagu läheksite negatiivse polaarsuse 4. tihedusse? On aeg lahkuda ja”olgu teie tee pimedal rajal kerge”. Täname teid kõige eest ja palume teil kiiresti maha tulla! Kui te ikkagi küsite: “Kes see on, siis meie?”siis ma vastan nii. Me oleme inimesed. Päris! Tavalised! Maa! Või vastan nii, nagu meile koolis õpetati: “me ei ole orjad! Orjad pole meie!”. Ja me tõesti ei armasta kõiki neid, kes usuvad, et nad tunnevad meid varsti! Teie võimed võimaldavad teil veenduda, kui siiralt ma seda ütlen. Seekord valisid maalased kindlalt vabaduse! Igavesti! On selge, et kõigepealt tuleb “kaklus” (tundub, et te ei lahku niisama!), ainult tema tulemus on valitseja poolt eelnevalt kindlaks määratud!

Pean märkima, et sa said oma alatu äriga suurepäraselt hakkama, ainult et sellises olukorras ei saaks vähesed hakkama! Miks? Sest rikutud rassi on lihtne juhtida! Sest lihtne on olla nii “arenenud” kulul… Noh, teate ise, kes! Mis puutub teie enda peadesse,siis ma pigem vaikin. Võtame näiteks”insaiderid”. Nende ” ilmutused “aitasid meid vähe, kuigi me analüüsisime seda teavet mitmes”kihis”. Põhimõtteliselt olid need “pontid” ja “klapid”, pluss natuke “esimese klassi jaoks”. Õnneks ei olnud te meiega üksi “ausad”. Ja üldse! Edaspidi käitu tagasihoidlikumalt. Mäletan, et insaider-2 kirjutas:”5 aasta pärast hakkan seda planeeti isiklikult valitsema ja nüüd on teil haruldane võimalus edastada oma soovid oma tulevasele Suveräänile.” Kuidas mitte kasutada seda imelist võimalust! Ja sellepärast ma ütlen talle:

Poeg! Sa oled ikka nii noor! Sa oled ainult 127 aastat vana! Jah, ja sa elad umbes 300-400. Kuigi olete “praktik”, on soov järgmine: ärge võtke seda rasket tööd! See on valusalt tülikas ja ohtlik. Ja veelgi enam, ärge segage nende venekeelsetega! Või ei tea, mida Purjus bojaarid karjusid? Seal ei leinanud ka eelmised Suveräänid! Ja veelgi enam – “kogu maa suverään”! Jah, sa poiss, kurat! Või olete see teie kurikuulsa ohvri pärast? Siis on hoopis teine asi! Siis tule, poeg, riski oma tervisega! Pidage ainult meeles: parima koha eest peate ikkagi võitlema, sest tõsiseid kandidaate on palju! Kui isand lubab mul end petta, koostan sinust ikkagi ballaadi ja loen Tellingute lähedal. Valjult ja nuttes. Sulle meeldib see! Ja pealkiri oleks järgmine: “andke andeks oma tänamatutele alamatele, Maa viimane suverään!”Noh, tõsiselt, siis lihtsalt ebaõnnestuge, nagu öeldakse, hea, terve. Ära vii meid “pattu”. Ja siis ma juba kardan sinu pärast! Teate ju, et meie, inimesed (selles mõttes tõelised), rass on üsna noor (nagu Vladyka ütles, “väikelaps”) ja et kombed pole meil veel korras. Muide, kui näete “kullasõpru”, siis andke see edasi, et nad ei lendaks tema järele. Me vajame kulda maa peal. Nii tulevasele,” kuldsele”, inimeste rassile kui ka teistele maalastele, meie mõistlikele vendadele ja õdedele! Jah, ja üldse. Ühesõnaga, see on meie kuld! Maine. Ja tasuta on läbi, poeg. Kulda antakse edaspidi välja ainult Tarkade Ülemnõukogu otsusega ja isegi siis vähehaaval ja ainult mõistliku hinnaga. Muide, öelge ka oma “jumalatele”: Oleg Zemljanin ütles, et oleme siin” orjarassidega ” lõpetanud. PLANEEDIL MAA POLE ENAM ORJARASSE! On ainult galaktika Föderatsiooni täisliikmeid. Ja kui nad ilmuvad uuesti ilma loata, kohtuvad nad maa sõdalastega “Suurte pulgadega”. Selge on see, et mitte need suured lapsed, kes saavad “valguse sõdalasteks”. Samal ajal juhin esimese mitmemõõtmelise ja mõistliku ristleja, nagu sõdalasele sobib, ise rünnakule. Muide, ja paljud vanemad vennad ei jää kõrvale!

Nüüd teiega, “Insider-3” – nn preester. Tänan teid südamest siira soojuse eest, mida vestluse käigus inimestele näidati. Ole õnnistatud! Seda arvestatakse nii teile kui ka teie perele (kuid muidugi mitte “perekonnale”). Kuidas teised nende ülbust arvestavad! Muide, ma lükkan kogu selle rumala “duaalsuse” tagasi ja seetõttu eeldab minu “arsenal” kõike: “valgust” ja “pimedust” ning kõike, mis nende vahel on! Ja ka see, mille nimesid pole veel leiutatud. Loodan, et asi ei jõua maatriksite korvamatute kahjustusteni, kuid põhimõtteliselt on see selleks valmis. Pole asjata, et üks kutsus mind… Ja aga küsige temalt ise! Muide, palju sõltub teie ettevaatlikkusest. Noh, ja meie … ” kui see on vajalik, tähendab see, et peame! Muidugi olete juba “kaotanud”, poisid. Kõik teie “saladused” paljastatakse ja teenijaid karistatakse rangelt. Kõiki muutujaid, võimalusi ja tegureid, mida te ei arvesta, kasutatakse teie vastu. Kõik tehnoloogiad (on selge, et ka ebamaised) võetakse kasutusele sobival ajal. Kogu “teaduslik baas”, mida me võitluseks ja võiduks vajame (nagu ka kõik teised), esitatakse täies mahus õigeaegselt. Muide, te ei tohiks ka “sotsiaalsele miimikale” loota. Üsna varsti ripuvad teie tõelised füsiognoomiad isegi väikelinnade tolmustel tänavatel pealkirjade all, näiteks: “vennad! Teie ees on pildid maaelanike kurjadest vaenlastest! Need pole inimesed, vaid salakavalad tulnukad inimkujul! Kui need avastatakse, teatage sellest kiiresti või Likvideerige kohapeal! Elagu vaba maa!”. Ühesõnaga, te ei pea kindlasti igatsema! Parem minge hästi välja, enne kui on liiga hilja! Kõik teie rüüstatud väärtused, sealhulgas loodusvarad, võetakse peagi ära ja suunatakse inimeste ühisele hüvangule. “Kõik kõigile” on uus seadus maa peal! Kõik teie ” geneetilised jooned “lahustatakse sihipäraselt inimestes. Noh, ja nii edasi, ära ole see, kes ma olen. (Vabandust, Isand!) Ühesõnaga, maa inimesed “lähevad teie juurde”, mis tähendab, et teil on aeg hulluks minna! Iga Eliitperekonna ja salajase valitsuse aeg kaob. Me hoolitseme selle eest, et planeedil ei jääks ühtegi teie käsilast, sest on aeg moodustada nõuandeid inimeste kõige targemate esindajate ja kõigi intelligentsete liikide hulgast. Nagu me teame, plaanisite kogu selle “asja” üle naerda, olles “null aega”. Püüame veenduda, et mõned ei naera isegi seal! Kõige hullem on need illuminaadid. kes viibib kauem kui teised, sest ka meil on oma uhkus. (Sealhulgas professionaalne). Ja seetõttu me lihtsalt “laseme naha maha”. Mõnega-kaks! Ainult et te ei arva, et maalasi-metslasi pole! Teie järeleandmatute “muredega” oleme kiiresti “küpsenud”. Niisiis, kõik tehakse nii, nagu peaks – tingimusteta armastuse ja muu “tunnustamisega” teie tehtud “ohvri”eest. Ja muidugi rangelt vastavalt Kõigeväelise Jumala plaanile (ainult teda kutsume Isandaks!) Üldiselt, nagu inimesed (päris) ütlevad:”kes ei varjanud, see pole minu süü.” Tegelikult on mu süda väga lahke. Õrn nagu lill! Muide, ohverdamine on imeline! Me hindame seda väga ja aitame teil kõigil selles olulises küsimuses edu saavutada. See on selles mõttes, et paljud teist peavad seda näitama siis ja viisil, mida nad ei plaaninud. Kuid see on isegi huvitavam! Kas pole? Teeme erandi ainult daamide jaoks, kuid isegi siis ainult nende jaoks, kes ei väänle end inimeste ees kurjade tulnukate “superwomanidega”. Nende jaoks on parim ja ohutum jääda õrnaks ja armastavaks nagu maised naised. See arvestatakse kindlasti. Keegi võib isegi leida meie seast oma “lihtsa inimliku õnne”. Saak, nagu öeldakse, on saak, kuid galantsust on endiselt vaja! See on seda enam, et me kõik pooldavad võrdõiguslikkuse taastamine algas.

Kõigi Luciferi halva ettevõtmise sajandite jooksul on inimesed diskrimineerimise tõttu juba palju kaotanud ja seetõttu on neil hea meel näha oma ridades nii mehi kui ka naisi! Muide, ka teie lastel pole midagi karta. Lõppude lõpuks on need ikkagi suures plaanis meie, inimlapsed, mitte teie “anumad” ja “vormid”. Kui te ei võta “oma” lapsi endaga kaasa, proovime neid ümber harida inimlikult, mitte julmalt, nagu see on teie jaoks kombeks! Üldiselt on parem need kohe kaasa võtta. Sündimuse piiramine, muide, ei tee teile ka haiget. Seda nii, et tulevikus ei pidanud me teie küpsenud “emissareid” jõuga nende “anumatest” välja raputama. Üldiselt on parem end nüüd kaitsta! Ja üldiselt ärge tehke selliste asjadega nalja, sest meie jaoks on iga inimlaps Püha olend, ükskõik milline Võõras loom sinna elama asub! Samuti hoiatan kõiki, et tulevikus võetakse planeedile kasutusele omamoodi “Toll” ja inimeste sünnikanalid suletakse nii kõigile “härradele” nagu teie, kui ka ülejäänud galaktilistele Rabelemistele. Me “vaatame” kõiki, kes kavatsevad siia ilmuda, ja me ei lase paljusid sisse. Nii et” külla ” saabuge nüüd ootuspäraselt: eelnevalt saadud “viisade”, nutikate sünnituste ja heade kavatsustega! Hoiatan teid kohe, et kõige kurvem on kurjad ja salakavalad “ebainimlikud”, kes on ilma Tarkade Ülemnõukogu loata inimkehasse sisenenud! Nende ” gastrolleritega “tegeleme”erilise küünilisusega”. See jäledus lihtsalt ei jäta meid! Ainult täiendades oluliselt oma hinge kogemusi, “kogedes” palju ja “väljendades” veelgi. (Vabandust, Isand!) Inimesed on juba väsinud sellest, mida nendega siin tehti, ja seetõttu hoiatan kõiki inimestega igasuguste “geneetiliste eksperimentide” armastajaid, et nad ei mõtleks enam siia minna. SEE TEEB VÄGA HAIGET! Maa on sellistele “külalistele”suletud! Neile tulnukatele, kes on harjunud meid kohtlema kui “loomasööta” ja saabusid siia isegi “toorikute jaoks”, ütlen, et pakun esimestena oma kaaslastele, et nad valmistaksid neist koertele konserve! Ja isegi kui meie koerad seda tulnukate jama ei söö, teeme seda ikkagi Tabatud kannibalitega, niiöelda hariduslikel eesmärkidel! Üldiselt “nende endi huvides” jne Maiste inimeste huvides võtan selle kõik enda karmaks! Ma kujutan ette, kui paljud selles galaktikas muutuvad palju “heledamaks” pärast selliste konservide esimese partii valmistamist kõige tüütumatest “valmistajatest”. Nii et pidage meeles, lahked illuminaadid, et freebies on läbi! Kui ma olin kohati ebaviisakas, siis ärge mind selle pärast solvake. Sellegipoolest pole ma eliit, vaid kõige tavalisem päritolu ega kuulu ühtegi “perekonda”, välja arvatud üks universaalne Inimperekond. Ja “on aeg” rääkida saast “ilma komplimentideta”. Me edendame eetikat hiljem, kui vabaneme sinust ja teistest “härradest”. Selge asi, ma ei hakka Teiega vaidlema ega”kindaid viskama”. “Lasteaia” aeg on läbi, illuminaadid! Algas tõsine töö. Selge on see, et kõigi sellest tulenevate tagajärgedega! Hoolitseme selle eest, et” üllatusi ” oleks palju! (halb irve) meie edasised “sõnumid” muutuvad palju “raskemaks” ja jäävad üllatuseks. Ja lõpetuseks kutsun teid üles lahkuma lihtsalt hea ja rahuga! Ülejäänud veedame teisiti!

Oleg Zemljanin, 26. detsember 2009