Laps õpib alla suruma tunded, mis on „keelatud“, sest ainult nii saab ta ema poolehoidu. Ema, kes ootab ainult parimat, ideaalset last. Samal ajal õpib laps olema korralik ja edukas, et teenida isa tähelepanu — sest ainult edukad väärivad tunnustust.

Sellest kujuneb varjatud, valus muster: laps ei saa otseselt küsida, mida ta vajab, ega väljendada oma tundeid. Ta õpib manipuleerima reaalsusega, et kas või killukese soojust kätte saada. Selline „reaalsuse juhtimine“ kinnistub juba varases eas.

Kui laps kasvab suureks, püüab ta samamoodi maailma mõjutada ka täiskasvanuna. Kuigi täiskasvanu võiks tegutseda otse ja olla ise oma elu autor, jääb vana muster alles. Tekib kurb küsimus: kuidas nüüd „juhtida reaalsust“, kui enam ei ole neid vanemaid või „kõrgemaid jõude“, kelle peal vanad võtted töötasid?

Sageli pöördutakse vastuseks maagilise mõtlemise poole: tehakse kaudseid tegusid ja loodetakse otsesele tulemusele — nagu lapsepõlves. Tänapäeva pop-esoteerika pakub rohkelt „kiireid lahendusi“, mis tunduvad ahvatlevad, kuid ei aita mustrit tegelikult muuta.

Tegelikult seisneb täiskasvanulik elu — elu, kus oled ise oma looja — otseses tegutsemises. See ongi loomine. Kuid see tee tundub hirmutav ja raske, sest see nõuab sisemist tööd. Ja sellel teel seisavad ees nartsissistlikud kaitsed — need, mis tekkisid, et kaitsta last, keda armastati ainult siis, kui ta oli ideaalne, vaikne, mugav, edukas. 🐇

Me kipume mõtlema, et nartsissism tähendab vaid enesekesksust või vägivaldset iseloomu. Aga tegelikult on see sageli hoopis haavatud laps, kes täiskasvanuna püüab endiselt olla täiuslik ja „õige“, et olla armastatud. See on kurb, aga just nii elab suur osa tänapäeva postsovetlikust ühiskonnast.

Kui leidsid end selles kirjelduses ära, tea: sa ei ole üksi.

Seega kui kuuleme sõna „nartsissistlik“, tekib sageli pilt enesekeskest ja ülienesekindlast inimesest. See ei tundu kuidagi haavatavuse ja sisemise valuga seotud, eks? Uurime lähemalt:

Teiseks: levinud arusaam nartsissistist on keegi ekstravagantne või lausa vägivaldne väärkohtleja-manipulaator. Sellise pildi järgi ei samasta end muidugi keegi. Tegelikult vastavad need äärmused pigem teistele psüühilistele seisunditele.
Seega, kui tunned end tekstides ära ja mõistad, et sinus on nartsissistlikke kaitseid — rahune! See ei tähenda, et oled nartsissist, väärkohtleja-manipulaator või psühhopaat.

Kolmandaks: „puhast“ nartsissisti ei eksisteeri. Igas inimeses on segu erinevatest iseloomujoontest ja kogemustest. Kui hakkad uurima enda nartsissistlikku osa ja selle haavatavust, on see suur samm tervema suhte poole iseenda ja oma lastega.

Elus ja psühholoogias on kõik palju keerulisem ja mitmekesisem kui sildid. Traumad on erineva sügavuse ja meie iseloomujooned erineva tugevusega. Nartsissistlikud kaitsed on olemas meil kõigil — ka meie vanematel, kelle kaudu need meieni jõudsid. Ja veel hiljuti oli see osa ühiskonna mentaliteedist: olla kiirem, kõrgem, tugevam, sest „meie võidame alati ja igas olukorras“. 🔑

Mis on siis lahendus?

Tõeline lahendus ei ole „kiirtehnikates“ ega maagilises mõtlemises, vaid pikaajalises protsessis, kus õpitakse oma tundeid ära tundma, väljendama ja aktsepteerima. See tähendab, et:

• Õpid märkama, millal tegutsed vana mustri järgi — püüdes olla täiuslik või teistele meele järele, et saada armastust.
• Harjutad väikestes sammudes oma vajaduste ja piiride otsest väljendamist, kartmata, et sind hüljatakse või ei armastata.
• Otsid toetust, näiteks terapeudi või turvalise grupi näol, et julgeda muuta sisseharjunud käitumist.
• Arendad kaastunnet iseenda vastu: mõistad, et see muster tekkis ellujäämiseks, aga sul on nüüd õigus ja võimalus sellest vabaks saada.

Suur samm tervenemise poole on juba see, kui julged endale tunnistada: „Jah, ma teen nii, sest kardan, et mind ei armastata.“ Siit saab alguse teekond, kus sa ei pea enam manipuleerima, vaid saad õppida tegutsema otse ja looma oma elu päriselt. 🔑

Nähtamatu puudus, mis jäi hinge

Ma ei kasvanud üles näljas. Mul oli toit laual, katus pea kohal ja koolis käisin iga päev. Aga ometi oli midagi, mida polnud. Ja mida ei saanudki näha, sest see puudus ei olnud füüsiline. See oli nähtamatu. Vaikne. Alateadlik. Ja selle tõttu – eriti mõjuv.

Mulle jäi lapsepõlvest meelde tunne, et ma ei saa. Et ma ei tohi. Mitte midagi suurt – pigem pidev, kerge piiramine kõige osas: mis ma tunnen, mida ma tahan, mida ma väärt olen.

Mul oli üks paar teksaseid. Kui need kulusid, pidin ootama. Prilliraamid olid kokkupandud kahest katkise komplekti tükist – nagu oleksin ise olnud natuke kokku kleebitud. Tossud olid alati need kõige odavamad, mida sai. Ja kui ma midagi uut sain, oli esimene lause alati: “Ära kohe selga pane, sa määrid ära.”

Ma mäletan, et ei julgenud küsida uusi asju. Mitte seepärast, et ma oleksin kartnud, vaid sest olin õppinud: see on mõttetu. Kui sain midagi, arutati seda mu õega. Kui tema sai midagi, mind ei kaasatud.

Tagantjärele mõeldes ei olnud asi rahas. Oli justkui süsteemne sõnum: sa ei ole piisav, et saada. Sa ei ole piisav, et küsida. Sa ei ole piisav, et tunda, tahta, olla oluline.

Mäletan hetke, kui ema võttis mu sünnipäevaraha ära – “ma panen hoiule”, ütles ta. Aga see raha ei tulnud enam kunagi tagasi. See üks hetk jäi mulle kummitama rohkem kui miski muu. Mitte raha pärast. Vaid selle pärast, et koos rahaga kadus tunne, et mul on midagi enda oma. Et ma võin midagi tahta.

Ma õppisin ära: ära küsi. Ära tunne. Ära taha. Ära looda.

“See ei olnud nälg, vaid nähtamatu keelamine – kõige selle suhtes, mis oleks võinud mulle kuuluda.”

Ja see on alles algus.

Lapsepõlve vaiksed sõnumid: “Ära küsi, ära tunne”

Mõned pered karjuvad. Meie pere vaikis. Mitte tülid ei jätnud jälje – vaid see, millest ei räägitud. See, mida ei tohtinud tunda. See, mida pidin ise ära arvama.

Mulle ei öeldud otse: “Sina ei tohi tunda” või “ära küsi midagi”. Aga kõik olukorrad ütlesid seda mu eest. Iga kord, kui mind ignoreeriti. Iga kord, kui mu soov või tunne oli kellegi teise jaoks ebamugav. Iga kord, kui ma olin tubli laps, kes ei tekita segadust. Siis olin “õige”. Tagantjärele näen, et see oli omamoodi ellujäämismehhanism. Kohandumine. Sõnum oli selge: mida vähem vajadusi, seda vähem probleeme. Ja mida vähem probleeme, seda lihtsam on vanematel toime tulla.

Aga see lihtsus tuli minu enda arvelt. Ma muutusin kiiresti inimeseks, kes ei taha midagi. Kes ei esita küsimusi. Kes ei tee piinlikke stseene ega nuta valjusti. See tundus toona vajalik – isegi loogiline. Aga hiljem, täiskasvanuna, jäin ma selle mustriga üksi.

See muster ei jäänud lapsepõlve. See tuli minuga kaasa tööle. Suhetesse. Iseendasse. Oskamatus küsida, mis mulle sobib. Süütunne, kui tahan midagi rohkemat. Ebamugavus, kui keegi küsib, kuidas ma päriselt tunnen.

Esitan endale küsimuse: “Mis hetkel ma kaotasin õiguse tunda? Ja miks ma siiani elan nagu see oleks veel kehtiv?”

“Ma ei õppinud ainult vaikima – ma õppisin ära, et mu vajadused on koormaks. Et tunded on liiast. Et olemine peab olema mugav teistele, mitte mulle.”

Selle koha peal ma tajusin, et ei saa jääda ootama, millal keegi teine mulle loa annab. Mitte enam.

Psühholoogiline pärand, et miks me lõpetame endale lubamise

On kummaline, kuidas vanad hääled jäävad elama. Mitte füüsiliselt, mitte isegi teadlikult – aga nad on olemas. Täiskasvanuna võiksin ju vabalt küsida, mida vajan. Osta endale uued saapad. Tähistada oma sünnipäeva. Öelda, et mul on halb päev ja ma tahan lihtsalt olla üksi.

Aga ei ole nii lihtne. Sest midagi minus sosistab ikka veel: „Ära tee endale tüli. Ära taha liiga palju.“ Kui väike laps tajub korduvalt, et tema tunded pole oodatud või et ta vajadused põhjustavad vanemates stressi, siis ta loob seose: mina = probleem. Ja et probleemist vabaneda, tuleb ennast vähendada. Vaiksemaks. Lahjemaks. Kergemini talutavaks.

See muster võib kanduda edasi kogu eluks – nagu nähtamatu seljakott, mida sa kannad, aga mille sisu pole kunagi korralikult läbi vaadatud. Seal on sõnumid: “Ole tänulik, ära virise.” “Sa ei vaja seda tegelikult.” “Ole rõõmus, kui üldse midagi saad.”

Me hakkame ise endale neid sõnumeid kordama. Ja isegi kui elu on muutunud, isegi kui me oleme vabad, hoiab meie sisemine hääl meid endiselt väikese ja sobivana.

Mõistsin ühel hetkel, et see hääl ei ole enam aktuaalne. Et elu, mida ma praegu elan, ei vaja enam seda vana programmikoodi. Aga ümber kirjutada on raske. Sest see muster ei ole ainult harjumus – see on identiteet.

“Me ei kanna edasi ainult oma vanemate sõnu – me kanname edasi ka nende hirme, piire ja vaikimisi kokkuleppeid.”

Ja see pani mind küsima: kui see identiteet pole mulle enam kasulik, kellele ma siis tegelikult meeldida püüan?

Täiskasvanu valik, et kas annan edasi vaikust või vabadust?

Ühel hetkel sain aru: ma ei ela enam ainult enda elu. Kõik, mida ma teen – või tegemata jätan – saab nähtamatult eeskujuks. Oma lastele. Oma partnerile. Sõpradele. Või ka lihtsalt iseendale, järgmisele versioonile minust.

Kui ma jään vaiki, annan ma edasi vaikust. Kui ma ei küsi, annan edasi uskumuse, et küsimine on ohtlik. Kui ma pidevalt ennast tagaplaanile surun, annan edasi mustri: “enda vajadused pole olulised”.

Seda mõistet pole lihtne vastu võtta. Sest see tähendab vastutust. Ja ma tundsin pikka aega, et ma ei taha kedagi süüdistada. Ega oma vanemaid. Sest nemad tegid oma parima. Aga samas – nende “parim” jättis mulle maha lüngad, mida ma nüüd täidan.

Ja siis sain aru: mul on valik. Ma ei saa muuta minevikku, aga ma saan katkestada selle pärandi. Ma saan öelda: mina enam nii ei tee. Mina ei anna seda mustrit edasi. See ei tähenda, et ma peaksin olema ideaalne. Aga see tähendab, et ma võin teha teadlikke, väikseid teisi valikuid. Isegi siis, kui need tunduvad esialgu võõrad. Isegi siis, kui mu sisemine hääl sosistab ikka veel vanu reegleid.

Näiteks, kui mu laps küsib midagi, mis tundub “liigne” või “ebavajalik”, püüan mitte esimese hooga öelda ei. Püüan kuulata. Mitte ainult teda – vaid ka iseennast. Et ma ei kordaks harjumusest seda, mida mulle kordas maailm.

“Ma ei taha enam elada ainult selle järgi, mida mulle õpetati. Ma tahan elada selle järgi, mida ma usun.”

See on iga päev uus harjutus. Uus küsimus: kas ma annan edasi hirmu või lubamise?

Lubamine kui tervenemine – esimene samm on teadlikkus

Tervenemine ei alanud mul plahvatusest ega suurest otsusest. See algas vaikse taipamisega: mul on lubatud. Ja see oli täiesti uus mõte.

Ma ei räägi siin ainult sellest, et mul on lubatud osta endale midagi ilusat või võtta vaba päev. Ma räägin sügavamast loast. Loast tunda. Loast tahta. Loast eksida. Loast olemas olla, täpselt nii nagu ma parasjagu olen – ilma õigustamata, ilma kahandamata, ilma “tubli” olemise maskita.

See tundus esialgu võõras. Ebaloomulik. Isegi vale. Nagu ma rikuks mingit kokkulepet, mida keegi pole kunagi välja öelnud, aga mille järgi olen alati elanud.

Ma küsisin endalt: kellele ma pean aru andma, kui ma luban endal tunda rõõmu? Või puhata? Või nutta?

Ja aus vastus oli: mitte kellelegi.

Samas – see ei muutnud asja lihtsaks. Teadlikkus on esimene samm, aga see ei kustuta kohe automaatseid reaktsioone. See lihtsalt paneb tule põlema ruumis, kus ma olen aastaid pimedas kõndinud. Ja nüüd näen lõpuks seina, kuhu pidevalt vastu jooksin.

Teadlikkus ei tee veel tervenemisest harjumust. Aga see loob ruumi. Ruumis on vaikust, hingamist, tähelepanu. Ruumis saan ma valida.

Ja kui ma valin lubamise – ka siis, kui see alles veidi väriseb – teen ma midagi, mida mu lapsepõlv ei lubanud: annan iseendale loa elada täiel rinnal.

“Tervenemine ei alga siis, kui keegi teine mulle loa annab. See algab siis, kui ma annan selle iseendale.”

---

Väikeste lubaduste jõud ning üks tunne korraga

Mingil hetkel sain aru, et ei saa ennast korraga ümber kirjutada. Et ma ei ärka ühel hommikul täiesti vabana ja tervendatuna. Lubamine ei ole suur otsus – see on rida väikeseid, peaaegu märkamatuid lubadusi iseendale. Iga päev.

Näiteks luban ma endal mitte kohe reageerida. Kui keegi ütleb midagi, mis mind ärritab või haavab, luban ma endal tunda, enne kui vastan. Ma ei pea kohe mõistma, ära lahendama ega end “täiskasvanulikult” kokku võtma.

Või luban endal olla väsinud. Mitte produktiivne. Mitte efektiivne. Luban endal pikali olla ja mitte tunda süüd. Just see ongi kõige raskem – see süütunne, mis ütleb: “Sa peaksid rohkem pingutama.”

Mõnikord luban endal midagi osta, isegi kui see pole “hädaolukord”. Lihtsalt sellepärast, et see teeb rõõmu. Ja see tunne – rõõm – ongi piisav põhjus.

Ja mõnikord luban endal mitte olla tugev. Mitte olla see, kes kõik ära kannatab, naeratab ja selga sirutab. Mõnikord lihtsalt luban endal olla katki. Sest ka see on osa tervikust.

Need ei pruugi tunduda suured asjad. Aga just need hetked kogunevad uueks mustriks. Uueks harjumuseks. Uueks hääleks mu enda sees – selliseks, mis ütleb: “Sul on õigus tunda. Sul on õigus elada täis elu.”

“Ma ei vaja luba kelleltki teiselt. Piisab, kui luban endal olla – üks tunne, üks soov, üks päev korraga.”

Need pisikesed lubadused on nagu sillad: endise mina ja selle inimese vahel, kes ma tahan olla.

Iseenda luba on kõige suurem kink

Ühel hetkel ma lihtsalt tundsin seda: ma ei pea enam ootama. Mitte vanemate heakskiitu. Mitte ühiskonna märguannet. Mitte kelleltki “luba” olla mina ise.

See ei olnud dramaatiline muutus. See oli vaikne taipamine. Nagu uks, mis polnud kunagi päriselt lukus, aga mille ees ma lihtsalt seisnud olin – aastate viisi, arvestades ja kohandudes.

Ja siis – ühel hetkel – panin käe lingile. Ja see avanes.

Tervenemine pole sirgjooneline. Mõni päev ma libastun tagasi vanadesse mustritesse. Mõni hetk ma ikka vaikin, ikka kahtlen, ikka küsin liiga vähe. Aga iga kord, kui ma endale midagi luban – isegi väikest –, tunnen ma, et midagi minus sirutub. Sirutub valguse poole. Vabaduse poole.

See on kingitus, mida keegi teine mulle ei saa anda. Sest selle saab anda ainult mina ise.

“Kõige suurem vabadus tuleb siis, kui ütlen endale: sa ei pea enam elama vanade reeglite järgi.”

Ma mõtlen vahel sellele lapsele, kes ma kunagi olin. Temale ei antud. Aga täna… täna annan ma talle ise. Lubamise kaudu ehitan ma silla – mitte ainult mineviku ja oleviku vahel, vaid ka iseenda ja oma täisväärtusliku elu vahel. Mitte keegi teine ei saa seda minu eest teha.

Aga mina saan. Ja sina ka.

“Mulle ei antud, aga nüüd luban ma ise.”

Minu lapsepõlv polnud nälg ega totaalne puudus. Aga selles oli üks nähtamatu, pidev sõnum: sina ei saa.
Mul oli ainult üks paar teksaseid. Prilliraamid olid kokkupandud kahest katkisest. Tossud kõige kehvemad. Ja kui midagi uut sain, ei tohtinud seda kasutada – sest võisin selle „ära määrida“.

Ma ei saanud küsida, mida ma tahtsin. Kui sain, arutati seda mu õega. Kui tema midagi sai, ei arutatud seda minuga.

Hiljem võttis ema ka mu sünnipäevaraha ära, lubades „hoiule panna“. Aga see raha ei tulnud enam kunagi tagasi.

Ma õppisin: ära küsi. Ära oota. Ära tunne. Ära taha.
Õppisin, et parem on vaikida, olla tubli, alla suruda, kohaneda.
Sest nii oli „lihtsam“ – teistele.

Aga nüüd, täiskasvanuna, ma küsin:
Kas ma tahan niimoodi edasi elada?
Kas ma tahan anda edasi sama vaikimist, sama valgust kartvat elumustrit?

Ei. Ma tahan rohkem.

Ma ei süüdista enam. Ma ei küsi: „Miks nad mulle ei andnud?“
Ma küsin: „Miks mina endale ei anna?“

Täna ma ütlen:
Mulle on lubatud.
Tunda. Tahta. Saada.
Ka siis, kui mu minevik ütles vastupidist.
Ka siis, kui see tundub harjumatu.

Täna ma alustan uuesti.
Ühe tundega, ühe sooviga, ühe julge lubamisega korraga.

Harjutus

(Soovitav teha vaikuses, silmad suletud, lamades või istudes selg sirge.)

Algus – keha lõdvestamine:
Hinga sügavalt sisse… ja välja.
Tunne, kuidas su keha hakkab rahunema. Lase lõdvaks oma õlad, kael, lõualuu, silmad.
Tunne, kuidas su keha vajub toetuspinnale.
Sa oled turvaline.
Sa oled kohal.

Visualisatsioon – minevikukohtumine:
Kujuta nüüd ette ennast lapsena – võib-olla 7-, 10- või 14-aastasena, seal, kus sind ebaõiglaselt koheldi. Võib-olla sa seisad oma vanemate ees, tahad midagi… aga seda ei anta.
Vaata seda stseeni, aga nüüd täiskasvanuna, ilma hinnanguta, ainult tunnistajana.

Küsi nüüd iseendalt:

„Mida ma tol hetkel tundsin, aga ei julgenud tunda?“
Kas see oli kurbus? Viha? Hirm? Häbi? Pettumus? Üksindus?

Nüüd ütle endale vaikselt, südames:

„Mulle on lubatud tunda seda.“
„Ma ei pea enam olema tugev, vaikne või leplik.“
„Ma võin praegu lõpuks tunda, mida ma tol hetkel ei saanud.“

Luba endal nutta, hingata sügavamalt, olla hell, olla toores – see on osa tervenemise väest.
See tunne, mida sa nüüd lubad, ei jää igaveseks. See lahkub siis, kui ta on kuulatud.

Lõpp – uue seisundi kinnistamine:
Nüüd ütle endale veelkord:

„Mulle on lubatud saada.
Mulle on lubatud tunda.
Mulle on lubatud elada vabalt.
Ma olen turvaline. Ma olen piisav. Ma olen nähtav.“

Hinga sügavalt sisse…
Ja välja.
Ava silmad.

On saanud selgeks, miks krameshnikud viimasel ajal ründavad sõltumatute uurijate kandjaid igasuguse spioonilobiaga Google’ilt, Microsoftilt, DARPA-lt ja teistelt kahjulikelt komponentidelt mitmerahvuselisest korporatsioonist “Blackrock”. Ja see pole ainult seetõttu, et nende “rääkivate peade” poolt WHO, WEF ja teiste globalistlike organisatsioonide poolt korraldatud hüsteeria tõttu, et nende selle kevade plaanitud “X-pandeemia” on ohus.

Sest paljudele inimestele hakkab kohale jõudma, mis tegelikult on kõik need WHO vaktsiinid, mida Big Pharma on loonud, nii Maa rahvastiku “vähendamiseks” kui ka ellujäänute muutmiseks pärast nano-kiipide süstimist “elavateks patareideks” AI Matrixis. Ja pidage meeles, et paljud sõltumatud uurijad on juba hoiatanud, et aprillis 2024 peaks jõustuma kabaalne leping rahvusvalitsuste ja WHO vahel, mille kohaselt just WHO, mida juhivad Rockefellerid, Gatesid, Sorosid, Clintonid ja teised kannibalid ja vampiirid satanistlikust maailma eliidist, hakkab “juhtima” massilist kohustuslikku vaktsineerimist Big Pharma vaktsiinidega, mööda minnes rahvuslikest konstitutsioonidest. Ja kuna ükski selle pseudo-rahvusvahelise organisatsiooni globalistlikest-satanistidest riikidest pole sellest välja astunud, muutub sellise stsenaariumi reaalsus üha reaalsemaks.

Ja tundub, et juba lähiajal üritavad krameshnikud siiski korraldada meile ette reklaamitud “X-pandeemia”, et šantaažiga sundida rahvuslikke valitsusi vastu võtma nende kabaalset lepingut. Miks ma nii arvan? Sest kõigil eelnevatel aastatel meedias ette hoiatatud päikesevarjutustest, aga seekord kõik maailma meediaväljaanded intensiivselt edendavad sõda, terrorismi, katastroofe, müütilist “globaalset soojenemist”, tsensuuri tugevdamist (mis tegelikult on suunatud sõltumatute uurijate vastu, kes paljastavad inimkonna vaenlaste kuritegelikke plaane).

Ja veel, järgmine selline päikesevarjutus ootab meid juba selle aasta 8. aprillil. Ja just seda kasutavad krameshnikud “X-pandeemia” aktiveerimiseks. Pidage meeles ühte iseloomulikku omadust krameshnikud ja nende “rääkivad pead”: nad hoiatavad ette oma kuritegelike plaanide eest aastakümneid, kuid keegi ei võta neid tõsiselt. Aastakümned mööduvad, kõik unustavad need avaldused, ja krameshnikud hakkavad ellu viima seda, mida nad plaanisid.

Nii oli see biomeetriaga, digitaalsete rahadega, planeeritud ja kunstlikult loodud pandeemiate ning kiibistamisega, samuti paljude teiste inimvaenulike punktidega satanistlikust “uuest maailmakorrast”, sealhulgas “95% Maa elanikkonna vähendamisest”, millest nad tänapäeval avalikult räägivad ja isegi kutsuvad “karja” ise “vähendama” väljamõeldud loosungi “planeedi päästmise” all. Ainult et need vampiirid ja kannibalid (kes avalikult räägivad beebide söömise kasust pikaealisuse jaoks) ei kavatse elada 15-minutilistes digitaalsetes “laudades” “loomadele”, ega süüa neile pakutavat sitta putukatest, jääkidest, GMO-st ja sünteetikast, ega isegi loobuda autodest, jahtidest, lennukitest.

Ja nii me jõuamegi eelseisva päikesevarjutuse teemani. Selgub, et juba 1970ndatel aastatel avaldas üks Ohio osariigi ajaleht ennustuse 8. aprilli 2024 aasta päikesevarjutuse kohta. Ja selle ennustuse kohaselt lubati meile ulatuslikku elektrikatkestust “päikesepursete” tõttu just selle varjutuse ajal. Kuidas siin mitte meenutada globalistide koostatud “AI ennustuskalendrit 2024 aastaks”, kus meile samuti lubati nii “blackout’i” kui ka “zombi-apokalüpsise pandeemiat” ja sundvaktsineerimist. Ja tuleb mõista, et krameshnikud püüavad kõik oma lubadused täita, esitledes samal ajal oma alatusi kui “looduslikke katastroofe”. Kuid tegelikult luuakse kõik see kunstlikult, valelipu operatsiooni varjus. Just nii nad on alati tegutsenud, sealhulgas kui käivitasid AIDS-i, “seagripi”, “linnugripi”, “COVID-19” jne.

Ja nüüd on ilmnenud sõltumatutelt uurijatelt siseteave mõnede alatuste kohta, mida nad varjutuse ajal plaanivad. Esimene informatsiooniline tükk puudutab just bioloogilist rünnakut, et tekitada “X-pandeemia”: “Uskumatu informatsioon jõuab meieni üle ookeani! Päikesevarjutuse ajal peaksid lennukid (Kanadast Mehhikoni) mitmes ajavahemikus piserdama Põhja-Ameerika kohale bioloogilise relva pulbrit, eriti Päikese teekonnal.

Räägitakse, et see valgupõhine bioloogiline relv, mis on miljonitele inimestele nähtamatu, tabab ameeriklasi, kes loomulikult kõik sel ajal väljas on, et olla tunnistajaks päikese sündmusele. Esimesed sümptomid peaksid ilmnema 7-10 päeva pärast, 30 päeva möödudes räägivad meediakanalid probleemist; 60 päeva pärast puhkeb paanika, 90 päeva pärast saab WHO planeeritud pandeemilise valitsuskepi. Selline on siseturvalisuse organite plaan.”

Sel juhul ei ole varjutuse aeg juhuslikult valitud, sest just päikesekiired ja D-vitamiin takistasid krameshnikuid viima läbi plaani inimkonna ulatuslikuks “vähendamiseks” nende poolt korraldatud “COVID-19 pandeemia” ajal. Ja varjutuse ajal on inimeste immuunsus vähenenud, mis tähendab, et vastuvõtlikkus sellele tõvele on tugevam. Teiseks, päikesekiired ei suuda seda rämpsu aktiivse pihustamise faasi ajal neutraliseerida. Ja muidugi, kõige rohkem kannatavad need, kes sel ajal väljas viibivad.

On veel üks informatsiooniline tükk, mis puudutab CERNi satanistide kahjulikku tegevust, kes, nagu igale “puhtale jõule” kohane, soovivad ka seda varjutust täiel rinnal ära kasutada: “Suur hadronite põrguti taaskäivitatakse päikesevarjutuse ajal (6 aastat, 6 kuud, 6 nädalat ja 6 päeva pärast viimast Suurt Ameerika varjutust), samal ajal kui NASA käivitab 3 raketti Kuu varju kell 15:33, kuigi varjutus toimub vahemikus 14:06 kuni 16:33.

Raketiprojekt on nimetatud “Apep” järgi, Egiptuse kaose deemoni auks, kes võttis oma missioonil neelata Päike ja viia maailm igavesse pimedusse, madu kuju. Vaadake seda päikesevarjutuste müstilises kontekstis kui hetki, mil looduslik kord peatub ja kardin õheneb, luues lävepakuruumi maagilisteks toiminguteks.

Tõepoolest, jääb mulje, et tumedad jõud püüavad läbi viia epilise ulatusega tseremoniaalse maagilise töö, kasutades varjutuse jõudu teatud rituaali jaoks. Võib-olla manipuleeritakse nende energiatega portaalide avamiseks, reaalsuse muutmiseks või kontakti loomiseks teiste dimensioonide või olenditega. Ja võib-olla kõike eelnevat.”

Tõenäoliselt püüavad hemotsüaniini hübriid-satanistid tuua meie maailma järjekordse partii oma plastotsüaniini isandaid põrgulikest maailmadest. Ja võib-olla isegi Antikristus-Messiat. Kuigi tõenäoliselt ohverdavad nad tema saabumiseks sel suvel Iisraeli koos ümbritsevate riikidega, mis leidis samuti kajastust varem räägitud “AI kalendris”. Kuid igal juhul ei luba CERNi käivitamine varjutuse ajal meile midagi head.

Ja et nende tegevus oleks efektiivsem, on neil vaja toita tumedat planeetarset egregori. Seega ees ootav nädal tõotab tulla keeruline. Esiteks, tõenäoliselt suurenevad sõjalised tegevused, terroriaktid, ulatuslikud katastroofid ja muud negatiivsed sündmused, mida pimeduse teenrid meedias maitsvalt esitlevad, et provotseerida inimesi negatiivsele emotsionaalsele reaktsioonile. Püüdke kõigest sellest distantseeruda ja mitte “kleepuda” informatsiooniallikate külge, mille kaudu teid püütakse hoolikalt “lüpsta”.

Samuti toimub tõenäoliselt infernaalsete parasiitide aktiveerumine, kes hakkavad teid negatiivsusele provotseerima läbi teie ümbruse: ülemused võivad hakata norima tühiasjade kallal, lähedased ja sõbrad — korraldama stseene ja hüsteeriaid tühiste asjade pärast jne. Kuid tuleb mõista, et nad alluvad nii infernaalsete parasiitide survele kui ka globaalsete satanistide kasutatavatele teadvust mõjutavatele tehnoloogiatele. Selle negatiivse faktori vähendamiseks püüdke piirata suhtlust vidinatega ja kui teie lähedased teevad sama, siis parasiitilise Pimeduse Süsteemi mõju nende teadvusele väheneb oluliselt.

Kas me peaksime kõige eelneva pärast langema depressiooni või sattuma hüsteeriasse? Ei, kindlasti mitte. Sest teadlikkus tähendab päästetud olemist. Ja pole juhuslik, et seekord nad varjavad meie eest oma kuritegelikke plaane, kuna on juba kohanud meie kollektiivse teadvuse vastupanu. Meid on palju rohkem kui plastotsüaniini elukaid ja neid teenivaid hübriidseid hemotsüaniini metsloom-inimesi. Ja veel on meil midagi, mida neil ei ole, mis on võimsam ja efektiivsem kui ükskõik milline nende tehnoloogia või relv. See on meie looja teadvus ja meie vaimne “jumalik säde”, mis on meisse paigutatud meie jumalike esivanemate poolt “oma näo järgi”. Seetõttu on meil täiesti võimalik nende plaanid hävitada või oluliselt vähendada kahju kõigist nende kahjulikest anti-inimlikest tegevustest.

Mida selleks vaja, lisaks sellele, mida ma juba eespool loetlesin? Esiteks, kui olete usklik inimene, siis palvetage Jumalale, Loojale, Kõigekõrgemale, Suurele Vaimule ja muudele Kõrgema Jumaliku jõu ilmingutele, et nad aitaksid meil nende kuritegelikud plaanid hävitada ja karistada krameshnikuid kiire karma abil. Teiseks, kõigil eelnevatel varjutusele eelnevatel päevadel püüdke keskenduda positiivsusele: pöörake tähelepanu oma lähedastele ja sõpradele vidinate asemel; suhelge looduse, taimede, loomadega, võite samuti pöörduda abi saamiseks Maa elementaarjõudude poole. Kuid seda peaksid esmalt tegema šamaanid. Kui olete maag, viige läbi kaitserituaale pimeduse, kaose ja hävingu teenrite vastu.

Pühendage osa oma ajast loomingule ja käsitööle: muusikale, laulmisele, joonistamisele jne. See aitab teil krameshnike võrgust välja lülituda ja säilitada sisemist tasakaalu ja vaimset kohalolu, mis on võidu saavutamiseks pimeduse jõudude üle hädavajalikud tegurid. Visualiseerige positiivseid kujutluspilte, näiteks kuidas Kõrgemate jõudude valguskandev energia puhastab Maa kogu vaenulikust inimsoost ja rämpsust, kuidas see põletab ja neutraliseerib selle tõve, mida nad on valmis lennukitelt pihustama, kuidas see saadab CERNi krameshnikud nende isandate põrgulikesse maailmadesse ja saadab tagasi meie maailma tunginud demonoidid.

Te lihtsalt ei tea, kui võimas on meie kollektiivne teadvus, ja pole asjata, et see teave on meie eest peidetud. Eriti võimsaks muutub meie teadvus, kui liigume kõrgetele sagedustele. Seepärast on aeg aktiivselt transformeerida krameshnikute poolt meie peale heidetud negatiivi positiiviks. Pea meeles, et me tõmbame ligi seda, mida kiirgame. Seega, et tõmmata ligi positiivseid tulevikustsenaariume, peame jääma positiivsele lainele. Siis pöörduvad kõik inimkonna vaenlaste plaanid nende endi vastu ja kõik need alatused, mida nad meile ette valmistavad, just nemad “vähendatakse” meie maailmast.