Ent nüüd on avaldatud uuring, mis lükkab selle veendumuse ümber üsna tugevalt. 62 pikaajalise uuringu koondanalüüs näitab, et lihaste kasv ei sõltu valgu hulgast nii palju, kui seni arvati. Kui inimene sööb juba mõõdukas koguses valku — umbes 1,2 kuni 1,6 grammi kehakaalu kilogrammi kohta päevas — siis sellest piisab täielikult, et keha saaks kõik vajaliku lihaskasvuks ja taastumiseks. Kui süüa rohkem, siis see ei anna märgatavat kasu.

Teisisõnu, rohkem valku ei tähenda suuremad lihased. See on lihtne tõde, mis käib peaaegu kõigi asjade kohta elus. Seda võib raske aktsepteerida just fitnessi maailmas esindajatel.

Kust tekkis valgukultus?

Proteiin sai oma legendaarse staatuse juba 20. sajandi keskel, kui esimesed kulturismi ajakirjad hakkasid rääkima „ehitusmaterjalist“, mis teeb lihast suureks ja tugevaks. Toona oli see lihtne ja veenev metafoor — kui lihas on nagu tellistest maja, siis valk on need tellised.

Kulturismiliikumine tõi kaasa ekstreemsed näited. Tuntud sportlased kirjeldasid, kuidas nad sõid päevas kümneid mune ja mitu kilo kana. See tõi kaasa mulje, et lihaskasv on otseses seoses valgukogusega. Kaasaegne toidutööstus tabas võimalust kiiresti ära ning hakkas tootma suures hulgas pulbreid, batoone, jooke ja isegi valgukohvid täitsid poeriiuleid. Kõik, millele sai lisada sõna „high protein“, müüs paremini ning kallimalt.

Tänau sellel kinnistus see teadmine järjest sügavale. Kui treeni tegev inimene ei saavutanud soovitud tulemust, tundus alati, et ehk jäi valku väheks. See uskumus muutus nii tugevaks, et keegi ei küsinud enam, kas see piir võiks olla ammu ületatud ning mis on selle tagajärjed.

Uuring, mis kummutas seda reeglit

Kui rühm sporditoitumise uurijaid võttis kokku kõik olemasolevad uuringud, sai pilt selgeks. Osalejad, kes tarbisid umbes 1 grammi valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas, saavutasid peaaegu sama lihaskasvu kui need, kes sõid kaks või kolm korda rohkem.

Mõnel juhul ilmnes isegi vastupidine efekt: kui valku oli liiga palju, jäi kasv tagasihoidlikumaks. Uurijad selgitavad, et keha suudab korraga kasutada vaid kindla hulga aminohappeid lihaskoe ülesehitamiseks. Kui ehitusmaterjali on rohkem kui vaja, põletatakse ülejääk lihtsalt energiaks või väljutatakse see.

„See on nagu maja ehitusel — rohkem telliseid ei tee hoonet suuremaks, kui projektis on ette nähtud,“ märkis üks uuringu autoritest.

Sellest hoolimata elab antud valgureegel fitness-maailmas edasi. Sotsiaalmeedia mõjutajad ja toidulisandibrändid kinnistavad mõtet, et keskmine inimene vajab kaks või isegi kolm grammi valku kilogrammi kohta. Nii on tekkinud kultuuriline nähtus, kus valgu kogus on saanud justkui edukuse mõõdupuuks — mida rohkem, seda parem.

Mis tegelikult lihast kasvatab?

Uuringute lõikes joonistub välja üks selge muster: lihaskasvu määravad eelkõige kaks asja – treening ja energiatasakaal.

Kui inimene treenib järjekindlalt ja sööb piisavalt, et katta energiavajadus, hakkab lihas kasvama isegi mõõduka valgukoguse juures. Samas, kui kalorite tase on liiga madal, ei aita ka suur valguhulk. Kalorid on kütus, valgud on materjal. Kui kütust pole, jääb maja pooleli, olgu telliseid palju tahes.

Ühes katses anti treenivatele inimestele lisakaloreid – ühele grupile süsivesikute, teisele valguna. Lihasmassi kasv oli mõlemal grupil sama. See viitab, et mitte valk üksinda, vaid treeningu ja kogu toitumise koosmõju määrab tulemuse.

Huvitav on, et isegi väga väikese valgukogusega dieedil olevad inimesed suutsid lihast kasvatada, kui nad tegid raskustega trenni. Ühes uuringus, kus osalejad tarbisid vaid 0,7 grammi valku kilogrammi kohta päevas, kasvas nende lihasmass kahe kuuga üle 20 protsendi.

Liigse valgu varjukülg

Valgu liigtarbimisel on veel üks varjatud pool, millest harva räägitakse.
Esiteks on valk väga täitev. Paljud, kes üritavad massi kasvatada, kurdavad, et nad ei suuda piisavalt süüa — kõht saab enne täis. Kõrge valgusisaldus võibki seda takistada.

Teiseks on valgu seedimine kehale koormav. See nõuab rohkem energiat ja võib põhjustada raskustunnet või gaase, eriti kui päevane kogus ületab 200 grammi. Kolmandaks on valk kallis. Kui inimene vajab umbes 120 grammi, aga sööb 250, võib lisakulu ulatuda mitme euroni päevas — aasta peale kokku sadu eurosid.

Ka makromajanduslikus plaanis on küsimus märkimisväärne. Valgurikka liha- ja piimatootmise jalajälg on suur.

Erandid, kus valk on tõesti oluline

Teadlased rõhutavad siiski, et valgu tähtsust ei maksa täielikult alahinnata. On olukordi, kus see on tõesti võtmetegur. Näiteks dieedi ajal, kui kalorite hulk on tugevalt piiratud, aitab kõrgem valgusisaldus vältida lihasmassi kaotust. Samuti inimestel, kelle keharasvaprotsent on väga madal, võiksid tarbida rohkem valku, sest siis on lihasmassi kadu väikesem.

Uuringus toodi välja, et taimeproteiini tarbivatel inimestel peaks olema kontrolli all valgutarbimine, kuid selles küsimuses on näha, et uuring oli kallutatud. Miks see nii on võite lugeda minu eelmist postitust proteiinipettusest.

Proteiinipettus

Täisteratooted, kaunviljad, pähklid, piimatooted ja isegi köögiviljad katavad suure osa vajadusest.

Valguillusioon

Miks on siis raske uskuda, et vähem võib olla piisav?
Psühholoogid toovad välja, et toidulisandite maailmas toimib sama mehhanism, mis paljudes teistes eluvaldkondades – kontrolli. Kui inimene tunneb, et ta saab iga päev tarbida „midagi kasulikku“, annab see illusiooni, et ta juhib oma arengut ja tulemusi. Proteiinipulber muutub mitte niivõrd toiduks, vaid kindlustunde sümboliks.

Uus teadus aga näitab, et keha töötab sageli palju targemalt, kui me arvame. Lihased ei vaja pidevat valgukogust, vaid stabiilset toitumist ja treeningu, millel on mõte ja järjekindlus.

Mida sellest kaasa võtta?

Valgu ületähtsustamine on toonud kaasa tööstuse, mis müüb lihtsat lubadust: kiiremat arengut, rohkem jõudu, paremat välimust. Kuid kui vaadata fakte, on reaalsus oluliselt teistsugune.
Enamik inimesi saab vajaliku valku koguse juba tavalise toiduga – kes sööb päevas kolm täisväärtuslikku toidukorda, on puudust peaaegu võimatu saavutada.

Lihaskasv sünnib mitte lisapulbrist, vaid järjepidevast pingutusest. See on kombinatsioon treeningust, puhkusest, energiast ja ajast. Proteiinipulber võib olla mugav, aga see ei ole imerohi.

Võib-olla on aeg seada fookus hoopis mujale — mitte sellele kui palju valku suudad ära juua, vaid kui hästi oskad treenida, taastuda ja elada tasakaalus. Sest tõeline tugevus ei ole mõõdetav grammides, vaid järjekindluses.

Loe lisaks:

Sisemised tegurid hõlmavad meeleolu, stressi ja emotsionaalset tasakaalu. Positiivne suhtumine ja negatiivsete emotsioonide vältimine võivad pikendada eluiga ja parandada tervist.

Välimised tegurid hõlmavad toitumisharjumusi, kehalist aktiivsust ja toksiinide mõju. Ülesöömine, alatoitumine, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine lühendavad eluiga. Sobiv toitumine ja vitamiinide regulaarne tarbimine, nagu vitamiinid E, C, P, A ja K, aitavad aeglustada vananemisprotsessi ja pikendada eluiga.

Teadusuuringud on näidanud, et kalorisisalduse vähendamine ja teatud dieedi järgimine võivad pikendada eluiga. Laboratoorsed katsed loomadega on kinnitanud, et madala kalorisisaldusega dieet aeglustab rakkude vananemist.

Psühholoogilised ja spirituaalsed tegurid on samuti olulised. Positiivne suhtumine, emotsioonide kontrollimine ja harmoonia looduse tervendavate jõududega võivad parandada tervist ja pikendada eluiga.

Meie eluea oluliselt vähendavad tegurid on: eluea sisemine piirang( meeleolu); stress ja emotsionaalsed puhangud; keha räbalus (sealhulgas toksiinid) ülesöömise, alatoitumise, alkoholi, tubaka, narkootikumide kuritarvitamise tõttu; liigsed seksuaalsed naudingud, mis seksuaalse energia harmoonilise juhtimise oskuste puudumisel ning mehe ja naise vahelise õige energiavahetuse korral põhjustavad keha energia ammendumist ja ajurakkude surma.

Kui palju liigsöömine keha räbaldab ja eluiga lühendab, näitavad selle valdkonna pikaajalised uuringud. Näiteks näitavad need statistikud meile, et 90 protsenti õhukestest ja ainult 60 protsenti rasvunud inimestest elab kuni 60 aastat. Kuni 70-aastaseks saamiseni on juba 50 protsenti õhuke ja ainult kolmandik ülekaaluline, kuni 80 aastat elab ainult üks kümnest rasvast ja 30 protsenti ei kannata ülekaalulisuse all.

Lisaks märgatakse, et Abhaasia Pikaealised on eranditult saledad. Nende dieet välistab vorsti, Lihakonservid, suitsutatud liha. Nad tarbivad harva kalatoite, taimeõli, suhkrut. Kuid nad eelistavad erinevaid juustusid, joovad veega lahjendatud hapupiima, millele on lisatud mett.

Nobeli preemia laureaat L. Pauling jõudis järeldusele, et sobiva toitumise ja mitmete vitamiinide regulaarse kasutamisega on võimalik vananemisprotsessi aeglustada ja inimese elu pikendada keskmiselt 20 aasta võrra. Mis vitamiinid need on?

V. Božechko annab selle kohta järgmised selgitused: “need on vitamiinid E, C, P, A, K. Mida on palju nõgeses, mustades viinamarjasortides, peedis, punases kapsas, estragonis, tillis, koriandris, petersellis, piparmündis, rosmariinis, salveis. Antioksüdante on palju õuntes, kirssides, mustas tees, kibuvitsamarjades, pähklites, arooniates, mustsõstrates jne. Kõik need aitavad ennetada enneaegset vananemist ja pikendada eluiga.

Gerontoloogia soovitab vähendada toidu kalorisisaldust igal kümnendil pärast 30. eluaastat. Pealegi on vaja vähendada kalorisisaldust, loobudes tavalisest suhkru kogusest, kondiitritoodetest, kõrgema klassi jahu toodetest.

Korduvad uuringud näitavad, et mehed söövad kolm korda rohkem suhkrut kui naised, nende dieedis domineerib liha, kuid vähe köögivilju ja puuvilju. Võimalik, et sellel on midagi pistmist ka asjaoluga, et meeste keskmine eluiga on madalam kui naistel.

Prantsuse teadlane Jean Paul Courtel märgib: “sel sajandil tarbib inimkond peaaegu kaks korda vähem kaloreid kui eelmisel sajandil. Võib-olla sellepärast elame juba 30 aastat kauem?»

Seda oletust kinnitavad ka teiste teadlaste tööd. Nii sai S. Kenyon California ülikoolist 1992. aastal katsete tulemusel mutantseid usse, kes elasid 2-3 korda kauem. See saavutati nooruse pikendamise kaudu. Selle efekti saladus on Harvardi Meditsiinikooli G. Ruvkuni arvates muutused, mis toimuvad geenides toidu koguse vähendamise tõttu. Toidu koguse suurendamine mitte ainult ei stimuleeri rakkude kasvuprotsesse, vaid ka nende vananemist.

Sarnase tulemuse andsid ka laborihiirtega tehtud katsed. Selgus, et näljase ratsiooni peal istuvad hiired elavad palju kauem kui nende sugulased, kes ei tea toidust keeldumist. Uuringud on näidanud, et paastumine aktiveerib ühe geeni, millest sõltub teatud valgu sisaldus kehas, mis omakorda aeglustab keha vananemise tempot.

Oletus, et madala kalorsusega toit aeglustab vananemisprotsessi, on kinnitatud ka Cornwalli Ülikooli Cleve McKay poolt läbi viidud uuringutega. Niisiis pikendab nende uuringute kohaselt toidu kalorisisalduse vähendamine 30-40% võrra eluiga 20-40%. Sarnased katsed viidi läbi USA Riiklikus vananemisinstituudis ja Los Angelese California Ülikoolis.

Kuid mitte ainult toidu kalorsus mõjutab vananemisprotsessi. Niisiis, sisemisel meeleolul on suur mõju ka inimese elueale. Näiteks Dr G. N. Sytini katsed tõestasid selgelt, et positiivne suhtumine, negatiivsete mõtete ja tunnete puudumine võivad ravida tõsiseid haigusi. Kuid selgus, et see pole veel kõik: õige psühhonastroika abil saate isegi keha noorendamise mehhanismi sisse lülitada. Negatiivsed mõtted, soovid, tunded ja halvad teod põhjustavad omakorda keha energeetilist räbu ja selle tagajärjel tekivad haigused, mis lühendavad meie elu ja halvendavad tervist.

Los Angelese Ülikooli teadlaste ja eriti dr. Stuber kinnitas, et positiivsed emotsioonid ja naer stimuleerivad keha immuunsüsteemi ja kaitsevad stressi eest. Seda arvamust kinnitavad ka teised teadlased. Selgub, et positiivsete emotsioonide mõjul tekivad inimese ajus morfiinilaadsed ained, mis ühtlustavad Keha ja aitavad kaasa selle enesetervendamisele. Seega võivad mõtete, emotsioonide, tegude ja sõnade positiivsed ja negatiivsed hoiakud avaldada olulist mõju meie tervisele ja isegi elueale.

Kuid kõige olulisemad tegurid, mis meie elu lühendavad (millest tulenevad kõik muud põhjused), on universumi seaduste rikkumised, mille tagajärjel leiame end “ära lõigatud” kosmose ja maa tervendavatest ja noorendavatest energiatest.

Biokeemiline mõju organismile võib olla väline ja sisemine. Väline põhineb lihtsalt teatud organismile kasulike kemikaalide kasutamisel. See on kaasaegse meditsiini peamine põhimõte. Kuid on veel üks, tõhusam biokeemiline meetod elu parandamiseks ja pikendamiseks. See põhineb oma keha võimel iseseisvalt toota aineid, mis aitavad kaasa elu paranemisele ja pikenemisele.

Need organismi võimed “ärkavad”, kui inimene siseneb sisemise tasakaalu ja harmoonia seisundisse ümbritseva maailmaga, kui ta “avaneb” universumi tervendavatele energiatele.

Need energiad, mis mõjutavad inimkeha, muudavad selle sees olevaid ainevahetusprotsesse nii palju, et inimene vabaneb haigustest ja omandab teise, kaua säilinud nooruse.

Ja vastupidi, hävitades kõik enda ümber, nakatub inimene ise hävitamise energiaga, tema rakud hakkavad omavahel võitlema, mis mõjutab negatiivselt tervist ja eluiga. V. Shemshuk kirjutab selle nähtuse kohta järgmist: “bioloogiline induktsioon toimib ja kandub edasi mitte ainult liikide ja organismide vahelistele suhetele, vaid toimib ka rakutasandil. Seetõttu viiakse inimeste vahelised sõjalised suhted raku tasandile. Seega tekib sõda organismi sees olevate kudede vahel. Esimest korda avastas ja kirjeldas seda nähtust vene teadlane-füsioloog Ilja Meznikov. Ta avastas inimkehas tõelise sõja oma rakkude ja kudede vahel ning selle tagajärjel kogu inimkeha kiire vananemise ja närbumise.

Saatana jõudude poolt inimeste vahel vallandatud sõjad maal on tänapäeva kiire vananemise ja inimese lühikese eluea ning kõigi kõigi elus aset leidvate ebaõnnestumiste üks peamisi põhjuseid. Muide, paljud nõukogude ja välismaised kirjanikud pöörasid tähelepanu inimeste kiire vananemise nähtusele sõdade ajal, näiteks A. A. Fadeev, O. N. Selyankin, Erich Maria Remarque jne. Kui inimesed keelduvad sõdadest ja lõpetavad teistele kannatuste tekitamise, muutmata oma elus midagi muud, siis nende eluiga suureneb suurusjärgu võrra ja ulatub 600-800 aastani.”

Positiivset suhtumist, paastumist ja harmooniat looduse tervendavate jõududega pidas tuntud tervendaja P. K. Ivanov peamiseks tervist taastavaks teguriks. Ta uskus, et paljud inimesed ei ela, vaid lähenevad surmale, kuna loovad endale “kasvuhoone” tingimused.

P. Ivanov ise sai üle 100 päeva teadlikult ilma toidu ja veeta hakkama, kõndis igal aastaajal paljajalu ja tänu sellele paranes ta kõigist oma vaevustest. Ta uskus, et sellised tingimused “hõlmavad” keha sisemisi, uinuvaid võimeid tervise taastamiseks. Ja organism ise “avanes” looduse tervendavatele jõududele: “inimese üle ei mängi rolli haigus, vaid inimene haiguse üle. Inimestel on jõud, kuid nad magavad ja neid tuleb äratada.”

Lugusid teavad ka paljud teised inimesed, kes said pikka aega hakkama mitte ainult ilma toiduta, vaid ka ilma veeta. Niisiis, Püha Angela de Foligno ei söönud ega joonud 10 aastat, Katariina Cien – 8 aastat, Püha Ludvina – 28 aastat ja Teresa Neumann – isegi 30 aastat. Rohkem kui kolm aastat ei võtnud Krasnodari elanik Zinaida Baranova toitu ega vett. Tema keha kvalifitseerus ümber loodusliku ja kosmilise energia tarbimiseks, puhastati toksiinidest, mis omakorda päästis naise paljudest haigustest.

Nagu näeme, mõjutavad meie eluiga paljud tegurid: nii negatiivsed kui ka positiivsed. Nüüd neist teades saate selles protsessis teadlikult osaleda. Kuid peamine on õppida ” äratama “meie teadvuse” magavaid ” võimeid, mis aitavad hoolimata kõigist inimkonna vaenlastest säilitada noorust nii kaua kui võimalik ja pikendada eluiga.