Algus on alati kaos
Müütides on maailm alguses väga tihti kaoses. Kõik on segamini, piire ega korda pole. Samamoodi sünnib ka laps oma sisemaailma “kaosesse” – ta ei tee veel vahet iseendal ja teistel, tal puudub arusaam ajast, reeglitest või isegi sellest, kust ta ise algab ja lõpeb.

Psühholoog Carl Jung on öelnud: “Psüühika sünnib kaosest, nagu universum.” See tähendab, et meie vaimne elu saab alguse korratusest, millest tasapisi tekib struktuur.

Ema kui esimene maailm
Esimestel elukuudel on ema lapse jaoks kogu maailm. Tema on see, kes toidab, hoiab soojas ja tagab turvatunde. Seda võib võrrelda mütoloogilise Ema-Maaga – andva ja hoidva algallikaga.

See side on väga lähedane, isegi sulandunud. Laps ei tea, kus lõpeb tema ja algab ema – nad on justkui üks tervik.

Isa ütleb “ei”
Ühel hetkel astub mängu isa või isa rolli täitev inimene. Tema ülesanne on tuua sisse piirid, reeglid ja “kolmas mõõde”. Ta katkestab ema ja lapse tiheda liidu, et laps saaks hakata tunnetama end eraldi inimesena.

See “ei” võib alguses tunda valusana, aga see on hädavajalik. Ilma piirideta jääks laps igavesti sõltuvaks.

Müütides on samasugune hetk, kui jumalik jõud eraldab pimeduse valgusest või maa veest. See esimene “ei” on loomisakti algus – kaosest sünnib kord.

Kaos ohverdatakse loomise nimel
Et inimene saaks luua ja areneda, peab ta loobuma osast oma algsest piiritust ja täielikust sulandumisest teisega. Laps õpib suunama oma viha ja rahulolematust mitte lõhkumiseks, vaid uue loomiseks.

See on nagu mütoloogias: jumalad nii öelda “taltsutavad kaose” ja kasutavad seda uue maailma või korra loomiseks.

Hea ja halb segunevad
Väikesena näeb laps maailma must-valgena: ema on kas “hea” või “halb”, sõltuvalt sellest, kas ta hetkel rahuldab lapse vajadusi. Hiljem tuleb aga arusaam, et mõlemad pooled kuuluvad ühte ja samasse inimesse.

Psühhoanalüüs nimetab seda depressiivseks positsiooniks – mitte sellepärast, et laps oleks masenduses, vaid sest see toob kaasa reaalsusega leppimise, väikese leina ja suure kasvu. See on hetk, mil hakkab kujunema küps identiteet.

Psühhoanalüüs kui teejuht
Psühhoanalüüsi võib näha kui teekonda oma sisemisse “müüdimaailma”. See on koht, kus inimene saab uuesti läbi töötada oma algsed kogemused – näha, kuidas tema isiklik lugu on seotud maailma suure looga.

Jung ütles kord, et “analüütik on teejuht surnute riiki (teadvustamatusse), nagu Hermes või šamaan”. See tähendab, et analüüsi käigus külastame oma sisemaailma kõige sügavamaid kihte, et need nähtavaks tuua.

Saan öelda, et mind hämmastab, kui loomulikult on seotud kaks näiliselt kauget asja – universumi loomise müüdid ja lapse psüühiline areng. Mõlemad algavad kaosest ja jõuavad korrani. Ja mõlemad vajavad seda hetke, mil keegi ütleb: “Ei. Nüüd sünnib uus kord.”

Looja sünnib eraldatuses
Võib-olla on see tunne meis kõigis olemas – mälestus sellest, et oleme osa loomisest. Et päriselt midagi uut luua, peab esmalt kogema eraldatust. Alles siis saab hakata looma midagi, mis on tõeliselt uus, mitte kordama juba olemasolevaid mustreid.

Kui jääme liiga kauaks “ema allika” külge, ühtsesse liitu, siis hakkame sõltuvust tootma ja kordama seda, mis juba on. Sama juhtub, kui tunneme end vaid osana kõigest ja kaotame piiri iseendaga – loovus muutub teiste loodud lugude kordamiseks.

Sügav kaos kui peegel
Ainult sügav kaos annab võimaluse vaadata enda sisse ja küsida: kes ma tegelikult olen? Mida ma päriselt tahan luua?

Sageli öeldakse, et loojad loovad loojaid. See tähendab, et uued algallikad sünnivad siis, kui olemasolevad loojad annavad neile võimaluse kujuneda iseseisvaks. Iga maailma algus saab alguse minu seest – minu enda loodust.

Kui jääme kinni programmidesse
Kui jääme sõltuvusse ema, ema mudelist ja otsime seda oma naises või “maatrixi” programmidest, mis ütlevad, et me oleme kõik üks ja individuaalsust pole, siis hakkame eitama oma keha ja oma elu kui loomingut. Materiaalses maailmas elades ei saa seda lõputult eirata – varem või hiljem tunneme, et energiat loomiseks ei jätku.

Sageli hakkame sellises seisundis mängima “päästjat” – püüame päästa teisi, kes seda pole palunud. Või üritame vabastada neid nende programmidest, ise samal ajal langedes mustritesse, mis pole meie omad.

Miks on eraldatus vajalik

Eraldatus on vajalik, et hakata nägema omaenda loomise algust. Ilma selleta mõjutavad meid pidevalt teised – ema, perekond, jumalad, “allikad” – ja me ei märkagi, et tegelikult oleme ise oma maailma algallikas.

Kiired vastused:

1. Miks on lapse arengus piirid vajalikud?
Piirid aitavad lapsel mõista, kus lõpeb tema ja algab teine inimene. See loob iseseisvuse ja annab kindlustunde, et maailm on turvaline ja ennustatav.

2. Mida tähendab, et “isa ütleb ei”?
See tähendab, et lapse ellu tuleb keegi, kes katkestab ema ja lapse täieliku sulandumise ning kehtestab reeglid ja piirid. See on vajalik, et laps saaks hakata eraldi inimesena arenema.

3. Mis on “depressiivne positsioon”?
See on psühhoanalüüsi mõiste, mis kirjeldab lapse arenguetappi, kus ta mõistab: ema on nii hea kui ka halb korraga. See teadmine toob kaasa väikese leina, aga ka suure psüühilise küpsemise.

4. Miks võrreldakse lapse arengut maailma loomise müütidega?
Sest mõlemad lood algavad kaosest ja liiguvad korra suunas. Nii nagu jumalad müütides eraldavad valguse pimedusest, õpib laps eristama iseennast teistest ja looma oma maailma.

5. Miks on eraldatus loovuse jaoks oluline?
Kui inimene on liiga tihedalt seotud teistega ega tunne oma piire, kordab ta pigem juba olemasolevat. Eraldatus annab ruumi ja energia, et luua midagi täiesti uut.

Sisemine eneseväärtus ja armastus on meie heaolu aluseks. Kui tunneme end hästi ja armastatuna, suudame ka ennast armastada. See ei puuduta ainult välist armastust, vaid ka meie sisemist enesetunnetust. Küsimus on, kas ma armastan ennast ja tunnen end väärtuslikuna. Materiaalsed hetked, nagu raha ja reisid, ei pruugi alati tuua meile soovitud sisemist rahulolu. Sageli on meie rikkus seotud väliste teguritega, mis takistavad meid saamast paremaks versiooniks iseendast, tekitades mitmeid blokeeringuid.

Seega, kui keegi leiab ja eemaldab selle programmi oma elust, paraneb tema elukvaliteet märgatavalt. See programm on nii sügavalt meie alateadvusesse juurdunud, et me ei märka seda tihti. See on kõikjal meie ümber – reklaamides, muusikas, filmides jne. Need, kes ei ole selle programmi mõjudele vastuvõtlikud, saavutavad elus suuremat edu, mitte ainult eneseväärtuse, vaid ka materiaalse rikkuse omandamise osas.

Mis on siis see teema? See teema on seotud materiaalsete väärtuste ülemäärase tähtsustamisega vaimsete ja sisemiste väärtuste arvelt. Kui inimene seab materiaalsed väärtused kõrgemale kui oma elu, emotsioonid ja sisemine heaolu, tekivad valesti seatud prioriteedid. See mõjutab mitte ainult meid endid, vaid ka meie suhteid teiste inimestega.

Seda on kasulik mõista kõigil, isegi kui tundub, et ei kannatata selle programmi all. Enamik inimesi maailmas kannatab selle programmi mõju all, sest see on kõikjal levitatav ja avastatav. Turundus ja reklaam püüavad seda programmi igaühe alamälusse juurutada.

Oluline on mõista, et meie prioriteedid ja väärtushinnangud mõjutavad oluliselt meie elukvaliteeti. Seega on kasulik eemaldada see programm oma elust, et saavutada suurem sisemine rahulolu ja elada täisväärtuslikku elu.

Materiaalne maailm

Räägime materiaalsest ja sellest, miks ma juhtisin tähelepanu sellele takistusele. Paljud inimesed, mitte kõik, aga paljud, on teadlikult hoitud vaesuses. See hõlmab vaesust, keskklassi ja madalamat klassi. Te kõik teate väga hästi, et seda tehakse teadlikult nii riikide kui ka erinevate korporatsioonide tasandil. Luuakse kunstlik majandus, mis hoiab inimesi teatud tingimustes, ja need tingimused ei ole juhuslikud. Teaduslikud tõendid näitavad, et kui inimene on ellujäämise piiril, siis ta ei suuda avastada oma sisemist potentsiaali ja jõudu, et tundma õppida ennast ja ümbritsevat maailma, esitada küsimusi jne.

Kui kogu elu on üles ehitatud palgapäevast palgapäevani, toidu ostmisest magamiseni ja uuesti tööle minekuni, siis ellujäämisrežiimis pole inimesel sisemist jõudu ennast ja maailma tundma õppida. Tal on vaid üks küsimus: kuidas ellu jääda? Blokid mängivad siin väga olulist rolli, sest just need paljud takistused ei lase inimesel minna kaugemale oma võimaluste piiridest. Olen kohanud palju inimesi, kes ütlevad, et elavad palgast palgani, kõik on halvasti, neil on palju lapsi ja nad ei tea, kuidas ellu jääda. Kui pakkusin neile tööriistu ja võimalusi olukorra parandamiseks, näiteks seaduslikke võimalusi saada täiendavat raha ja võimalusi, ütlesid nad: “Ei, ma ei tee seda.” Nad leidsid tuhandeid põhjuseid, miks mitte oma elu paremaks muuta, sest mugavustsoonis, milles nad viibivad, on turvalisem. Nad ei soovi saada paremaks versiooniks iseendast ega oma elust ja on valmis sinna jääma.

Siiski on ka palju inimesi, kes tõesti tahavad sellest välja pääseda, kuid neil pole piisavaid vahendeid. Just need takistused hoiavad inimesi mugavustsoonis, leides tuhandeid vabandusi seal viibimiseks. Need takistused ei lase meil jõuda parema eluni, mis ei pruugi tähendada ainult edukuse ilu, vaid lihtsalt mugavamat elu. Paljud inimesed ei taha seda, sest nad kardavad muutusi.

Kui inimesed on sellises eksistentsi olekus, levib väga levinud programm, mis mõjutab mitte ainult alumisi kihte, vaid ka kõrgemaid. See programm paneb materiaalsed asjad kõrgemale kui inimese elu ja väärtused. Kui inimene ei väärtusta teiste elu ja on valmis minema üle laipade, et saada materiaalset kasu, siis tundub, et ta armastab ennast, kuid tegelikult ei armasta. Ainult valu tekitab valu ja vägivald tekitab vägivalda. Kui inimene ei suuda armastada ennast, ei suuda ta armastada ka teisi.

Meie suhtumine ellu peegeldab meie sisemist seisundit. Kui hoolime rohkem esemest kui inimesest, näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja me muretseme rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see meie prioriteete. Paljud inimesed muretsevad rohkem rikkis asja pärast kui selle pärast, kas laps sai viga. See peegeldab meie väärtushinnanguid – kas me hindame ennast ja teisi rohkem kui asju, mida me omame.

Kui inimene seab materiaalsed asjad oma elu ja teiste elude ette, loob see kahjulikku käitumist ja suhtumist. Näiteks kui laps rikub kogemata midagi ja me karistame teda selle eest, mitte ei hooli tema heaolust, näitab see, et väärtustame materiaalseid asju rohkem kui inimesi. See käitumine peegeldab meie ühiskonna suuremat probleemi, kus asjad on tihti tähtsamad kui inimesed.

Mõista, et meie prioriteedid ja väärtushinnangud mõjutavad oluliselt meie elukvaliteeti ja suhtumist teistesse. Me peaksime rohkem väärtustama inimesi ja nende tundeid kui materiaalseid esemeid.

Kuidas on reaalselt elus teiste tumedate olevustega, st nende jaoks on inimesed objektid ja nende tähtsus on sama nagu vaasil. Vaas ise ei tähenda neile midagi. Need on häired, mida ühiskond on selle programmi mõju all kujundanud, programm, mis asetab vaasi kõrgemale hierarhias kui inimese. Kui lapsena eelistati vaasi inimesest, loob see halbu tagajärgi, mida on juba tõestatud. See programm jätkub ühiskonnale pealesurumiseks, et tulevikus sotsiaalseid sidemeid murda, mis juba toimub ja mida me näeme.

Kapitalistlik võidujooks

Kapitalistlikus võidujooksus, kus kõik võistlevad omavahel, ei ole tervislikku konkurentsi ega moraalseid aluseid. Tervel konkurentsil, nagu sportlastel, on reeglid ja partnerlus. Pärast võistlust surutakse kätt ja austatakse üksteist. Kuid siin on konkurents, millel pole reegleid ega moraalseid aluseid, vaid ainult eesmärk saada rohkem kasu. On öeldud, et me ei võta materiaalseid väärtusi hauda kaasa. Mõned religioossed õpetused kinnitavad teooriat tulevastest eludest, kus materiaalsed väärtused pole olulised. Kahjuks muutub meie ühiskonnas materiaalsete asjade väärtustamine epideemiaks, kus inimese väärtus on madalam kui asjade väärtus. Inimelu väärtus ei ole sentigi väärt, kuid mõnede inimeste jaoks on materiaalsed asjad väärtuslikumad.

Sageli unustavad vanemad või täiskasvanud teiste inimeste, eriti laste emotsionaalsed vajadused, eelistades näiteks pesemata nõusid kraanikausis lapse tähelepanuvajadusele. Kodused konfliktid algavad sageli argipäevastest pisiasjadest, näiteks sellest, kes ei pesnud nõusid. Need nõud muutuvad tähtsamaks kui teise inimese elu ja tunded. Loomulikult ei tähenda see, et peaksime elama mustuses ja räpases korteris, kuid oluline on mõista, et need nõud on vaid tükid portselani, millel pole tundeid ega emotsioone. Kui me karjume teise inimese peale pesemata nõude pärast, võib see põhjustada emotsionaalset kahju.

Agressioon kutsub esile ainult vastutagasilöögi ja valu tekitab valu. Kui suhtleme omavahel, on oluline meeles pidada, et materiaalsed asjad ei ole kallimad kui inimese sisemised tunded ja emotsioonid. Kui midagi kukub ja puruneb, on tähtsam hoolida inimesest, mitte esemest.

Inimesed ei ole odavamad kui ükskõik milline materiaalse väärtusega ese. Kui lööd oma partnerit või last, karjud kellegi peale või noomid kedagi, sest taldrik või tass kukkus ja purunes, ei hooli see tass, kuhu ta pandi – riiulile, toolile või lauale. Isegi pärast purunemist on see lihtsalt mateeria tükk. Mida rohkem asetad materiaalseid asju inimese hinge, sisemise maailma, sisemise valu ja tunnete kohale, seda lähemale jõuad iseenda kuristiku servale. See tähendab, et sa ei hinda inimest üldse. Mõtle sellele hetkele, sest sisemine peegeldub alati välises. Kui inimene ei hinda oma sisemist olemust ja paneb taldriku oma emotsioonidest kõrgemale, siis hakkab ta sama suhtumist väljapoole kiirgama. Kui näed, et keegi sinu lähedane käitub nii, on see põhjus rääkida ja suunata tema tähelepanu tema enda sisemisele väärtusele, elule, sisemisele maailmale ja emotsioonidele.

Seda tasakaalustamatust materiaalsete asjade väärtustamisel võib vaadelda kui seda, et inimene hindab materiaalseid asju rohkem kui oma töö, aja ja sisemised ressursid. Kui töötame, teenime palka ja peame seda raha väga oluliseks, siis tihti unustame, et meie töö, aeg ja jõupingutused on need, mis tegelikult tähtsad on. Kui kulutame selle raha materjalsetele asjadele, näiteks vaasile, tundub meile, et näeme oma töö tulemusi selles vaasis. Kui keegi seejärel vaasi purustab, tundub see meile nagu meie töö oleks purustatud. Siin on oluline mõista, et vaasi purunemine ei devalveeri meie töö ja vaeva, vaid pigem on see näide sellest, kuidas me kipume materiaalseid asju ületähtsustama.

Kui asetame materiaalseid asju, nagu vaasid, taldrikud ja riided, kõrgemale kui inimesed ja nende tunded, siis loome kahjuliku käitumismustri. Näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja me muretseme rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see meie väärtushinnanguid. Paljud inimesed muretsevad rohkem rikkis asja pärast kui selle pärast, kas laps sai viga. See peegeldab meie väärtushinnanguid – kas me hindame ennast ja teisi rohkem kui asju, mida omame.

Agressioon kutsub esile ainult vastutagasilöögi ja valu tekitab valu. Kui suhtleme omavahel, on oluline meeles pidada, et materiaalsed asjad ei ole kallimad kui inimese sisemised tunded ja emotsioonid. Kui midagi kukub ja puruneb, on tähtsam hoolida inimesest, mitte esemest.

Kui paneme materiaalsed asjad kõrgemale inimese emotsioonidest ja vajadustest, hakkame neid objekte nägema enda jätkuna. See viib selleni, et me ei erista end materiaalsest maailmast ja hakkame tunnetama, et kõik meie ümber olevad esemed peegeldavad meid. Me hindame oma töö ja aja väärtust läbi materiaalsete asjade, kuid see on eksitav. Meie sisemised ressursid ja emotsioonid on palju olulisemad kui mis tahes materiaalne objekt.

Materjalide väärtustamine loob kahjulikke tagajärgi. Peaksime meeles pidama, et meie väärtushinnangud ja prioriteedid mõjutavad mitte ainult meid, vaid ka meie suhteid teistega. Oluline on hoolida inimestest ja nende tunnetest rohkem kui asjadest, mida omame.

Kuidas inimesed kompenseerivad oma sisemist pilti materiaalsega

Paljud inimesed, kes kompenseerivad oma sisemist pilti materiaalse kaudu, tajuvad asju enda pikendusena. Nende jaoks on esemed, mida nad kannavad, ja vaasid, mis nende laudadel seisavad, osa neist endist. Nad on harjunud mõtlema, et nende väärtus on määratud nende omanduses olevate asjade kaudu. Selline mõtteviis tuleneb varasest kogemusest, kus neile öeldi, et taldrikud ja tassid on tähtsamad kui nemad ise. Nad soovivad olla sama olulised kui need esemed ja see viib kahjuliku käitumiseni, kus nad ei suuda eristada ennast materiaalsetest objektidest.

Psüühika ja väliskeskkonna eristamine

See, kui inimene ei suuda eristada ennast ja väliskeskkonda, raskendab reaalsuse tajumist. Paljud inimesed, kes ei suuda kasutada oma sisemisi soove ja kavatsusi reaalsuse kujundamiseks, ei tunne, kuidas nende teadvus ja alateadvus aitavad neil elu sündmusi luua. Tegelikkuses on elu oma kätesse võtmine ja selle kujundamine lihtne, kuid selleks peame mõistma, et meid ümbritsev maailm on meist eraldi. Meie, kui hinged, oleme teadvus ja ümbritsev maailm on lihtsalt materjal, mida saame oma soovide järgi kujundada.

Materiaalsete asjade väärtustamine

Kui inimesed väärtustavad materiaalseid asju rohkem kui oma tundeid ja emotsioone, loovad nad kahjulikke mustreid. Näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja vanemad muretsevad rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see, et nende väärtushinnangud on paigast ära. Paljud inimesed hoiavad vanu asju, kuna nad tajuvad neid enda pikendusena, kuigi need asjad on juba halvas seisukorras ja tuleks ära visata.

Sisemise ja välimise eristamine

Selleks, et suudaksime oma elu ja reaalsust kujundada, peame mõistma, et meie ja meid ümbritsev maailm on erinevad asjad. Meie väärtus ja sisemine olemus on tähtsamad kui ükski ese. Kui suudame eristada ennast ja meid ümbritsevat materjali, muutub reaalsuse juhtimine lihtsamaks. Kui me usume, et väline maailm ja materiaalsed objektid on meist tähtsamad, ei suuda me oma elu tõhusalt juhtida.

Tähtis õppetund

On oluline mõista, et me ei ole oma asjad. Meie asjad võivad väljendada meie sisemust, kuid need ei ole meie ise. Kui suudame näha materiaalseid objekte lihtsalt objektidena, mitte meie pikendusena, muutub meie elu lihtsamaks ja rahulikumaks. Me saame hakata oma elu juhtima ja kujundama, kui mõistame oma tegelikku väärtust ja potentsiaali.

Loodan, et see aitab mõista, kuidas meie väärtushinnangud ja suhtumine materiaalsesse mõjutavad meie elu ja suhteid. Oluline on hoolida inimestest ja nende tunnetest rohkem kui asjadest, mida omame.