Mõistete mänguväljak

Zemljanini tekst on kui mõtteeksperiment, mis kutsub kahtluse alla traditsioonilised religioossed ja müstilised narratiivid, eriti seoses Luciferi ja tema nn “mässuga”. Autori sõnul on see lugu pigem kahe “Nanai poisiks” nimetatud olendi – Luciferi ja Michaeli – rumalast eksperimendist, mis põhineb duaalsuse, valguse ja pimeduse konflikti illusioonil.

Duaalsuse illusioon

Zemljanin võrdleb seda lugu Nõukogude ajal populaarse meelelahutusprogrammi numbriga, kus näitleja kostüümis maadlejad esindasid võitlust, mis lõpuks paljastas, et tegelik lahing oli vaid illusioon. Sarnaselt sellele näitele argumenteerib ta, et nn valguse ja pimeduse võitlus on vaid lavastus, mille eesmärk on varjata tõelist süüdlast – inimeste kannatuste tegelikku allikat.

Kannatuste allikas

Artiklis väidetakse, et tõeline süüdlane ei ole Lucifer ega Michael, vaid “Esmatähtsuse Allikas” – jumalik entiteet, kelle süsteemis kannatused on kasvu ja arengu peamine vahend. Zemljanin kritiseerib seda vaadet kui rumalat ja julma, väites, et selline süsteem toimib vaid valu ja kannatuste kaudu, mis on vastuolus kaastunde, armastuse ja vastastikuse abiga, mida pidavat hinged arendama.

Kriitiline pilguheit

Zemljanini kriitika ei peatu ainult “Esmatähtsuse Allikas” juures. Ta laiendab oma pettumust ja põlgust kõigile, kes kannatuste kaudu hingede arengut propageerivad, sealhulgas Luciferile, keda ta nimetab “Sitakandjaks” oma rolli eest inimkonna kannatuste süvendamisel.

Inimlikkus ja vabadus

Hoolimata süngetest teemadest, jõuab Zemljanin järeldusele, mis tõstab esile inimkonna vaimset tugevust ja võimet ületada isegi kõige raskemad katsumused. Ta kuulutab, et inimesed on paremad kui nende jumalikud katsetajad, olles võimelised tõelist armastust ja kaastunnet arendama ka kõige raskemates olukordades.

Järeldus

Oleg Zemljanini kirjatükk on julge ja provokatiivne, esitades väljakutse traditsioonilistele uskumustele ja sundides meid kaaluma, mis on tõeline allikas inimkonna kannatustele. See kutsub üles otsima tõde väljaspool etteantud narratiive ja leidma vabaduse oma sisemise jõu kaudu.

Loe artikklit ennast siit: https://vool.arvojuhkov.com/esmalolluse-allikas/

Selles patükis tahaksin lühidalt rääkida kujuteldavast mässust või Luciferi debiilsest eksperimendist. Alustuseks ütlen, et pean tema manifesti ilmseks väljamõeldiseks ja teda ennast koos Michaeliga “Nanai poisteks”.

Nii et nõukogude ajal kutsusime televisiooni meelelahutusprogrammist populaarset numbrit, kus põhjamaalaste maadlejate (tegelikult tihedalt üksteise külge õmmeldud) figuurid “võitlesid” kümme minutit, ronides siis otse külaliste laudadele, roomates seejärel laudade alla, koputades tugitoole ja surudes pealtvaatajaid. Etendus ise seisnes selles, et selle kostüümi sees oli… ainult üks artist, kes tuli sellest numbri lõpus välja, et võtta vastu üllatunud publiku aplaus.

Just seda saadet mäletatakse niipea, kui räägitakse nn duaalsusest, valguse ja pimeduse võitlusest, Luciferi kujuteldavast “mässust” või “eksperimendist”. Ainult tema verine “number”, mis põhineb inimeste ja paljude teiste olendite piinadel, ma nimetaksin seda teisiti,” kaks jobu”, mille lõpus peaks laval ilmuma peamine kloun, kes ei ole midagi targemat ja õnnistatumat välja mõelnud.

Peamine kuritegu, mille eest Lucifer on surnud, ei seisne mitte selles, mida Peaingel Miikael inimeste ees nii kurtis, vaid selles, et see kuulus “valgusekandja” reetis õelalt mõistuse ja vabaduse, mille eest ta manifestis nii risti löödi! Teda kiideti kui “vabaduse Jumalat” ja temast sai türannia Isa! Teda kiideti suure intelligentsuse eest ja Lucifer näitas mõistmatust mõistlikust teest, ületades “jama” ja muutes selle kauni planeedi elavaks põrguks! Olles seda kõike enda peal kogenud, nimetan seda seiklejat õigustatult Sitakandjaks.

Muide, nüüd väidab ta, et tegi seda meie hinge arengu kiirendamiseks ja loomulikult ajendatuna tingimusteta armastusest, millega nad tavaliselt püüavad katta igasugust maapealsete inimeste vastu loodud jäledust! Kahju, et ta ei teadnud, et kõige tõhusam viis nende hingede arendamiseks hõlmab väikseimate kannatuste annuste kasutamist ainult nende suhtes, kes pole pikka aega tahtnud vabatahtlikult ärgata, ja üha suuremat julgustust kõigi nende hüvede eest, kes näitavad stabiilset kasvu! Lõpuks tegi ta pattu ka tõe vastu, pannes süü kõiges halvas, mida ta tegi, inimestele endile – tema mõtlematu “eksperimendi”õnnetutele ohvritele.

Ühesõnaga, ma põlgan seda nn “Luciferit” kõige eest, mida ta on teinud, ja tema tumedat telge maa peal! See on Vabaduse, mõistuse ja inimkonna vannutatud vaenlane! Täpselt nii tuleks seda tajuda!

Kasutades “juhust”, kuulutan Luciferile ja Michaelile: inimesed on paremad kui sina!

Olete neile juba viimastel aastakümnetel palju rääkinud, kuid te ei saanud aru, mida Teiesugused peaksid kindlasti mõistma kõrgema lolluse julmadest tööriistadest: valu ja kannatused on tõelised isegi illusoorses maailmas! Ma ei ole nii hea inimene kui näiteks õnnistatud N. K. (te teate teda), kes tõstis häält kõigi inimeste kaitseks ülemineku õudusunenägude eest (ja mitte ainult “valgustööliste” eest) ja seetõttu ei peta te mind selle silmakirjaliku lobisemisega, mis nende sõnul piinas maalasi armastuse pärast! “Tingimusteta” muidugi, aga kuidas! Kas mõni teine lubab elusolendeid nii julmalt piinata? Ja sellepärast, et mis iganes ja kuidas see selles külmas universumis edasi ei läheks, milles ja kuidas inimesed eksiksid, oleks teil, Luciferil ja Miikaelil, parem mitte olla sellised Kvantlollid!

Tõe huvides pean märkama ka järgmist. (Muide, pidage meeles: see on kõigi jaoks üks ja mitte kõigil oma, nagu te vestlete, sest tõde on lihtsalt tõde reaalsuse kohta, viimase täielikkuses, tervikus ja mitmemõõtmelisuses!).

Noh, nii! Kurikuulus Lucifer on meie lugematute kannatuste peamine süüdlane, sest ta on koos oma kitsarinnalise” vastase ” Miikaeliga lihtsalt nukud! Peamine süüdlane, kes meiega maa peal juhtus, oli ja jääb samaks rumalaks Jumalaks, kellele kuulub meie universum (ja veel kolm universumit, kui ta ei valetanud).

Nagu kõigil “jumalatel”, on ka temal oma kosmiline “nimi”, kuid tavaliselt kutsun teda” esmatähtsuse allikaks”, sest just see on see” Jumal”, tänu millele on inimkonna elu täis kannatusi!

Siin võite muidugi küsida, mu sõbrad,ja mis see üldse on-esmatähtis? See on tema rumal otsus, mis põhineb veendumusel, et just kannatused on parim ja tõhusam vahend kasvavate hingede kasvatamiseks!

Nagu ta ütles mitmele õnnistatud kontaktisikule: “minu süsteemis läbivad kõik hinged igas maailmas kannatusi. Kui mõned maailmad kuuluvad teise süsteemi, teise Jumala juurde, siis võib neis kõik olla täiesti erinev.

Teises süsteemis võivad nad areneda ilma kannatusteta. Kuid minu maailmades on see viis hingede täiustamiseks, viis harida, et arendada neis selliseid omadusi nagu kaastunne ja kaastunne teise vastu, armastus ja vastastikune abi, lahkus ja õiglus.”

Juhindudes just sellest hullumeelsusest, muutis meie “kohalik” Jumal oma maailmad kannatuste juudiks! Nagu teate, on looduses selliseid “jumalaid” palju rohkem kui näiteks meie linnas hulkuvaid koeri. Nad on kõik erinevad, neil kõigil on oma lähenemisviisid. Kahju, et esmatähtsuse allikas on “kasvatusele” jäiga lähenemise pooldaja ja tunnistab ainult ühte hinge “mõistmise” vahendit-kannatusi!

Muide, see on üks peamisi jooni, mis tavaliselt eristab rumalaid ja ägedaid “jumalaid” intelligentsest ja õnnistatud jumalikkusest. Kõige sagedamini teevad seda sisemiselt kibestunud, “lapsepõlves piinatud” jumalad. Selleks, et inimeste ees “head” välja näha, varjavad nad end tavaliselt ilusa lobisemise, demagoogia või Karma seadusega.

Mis puutub teisesse, siis see õnnistatud jumalikkus pöördub tavaliselt inimeste või mõne muu olendi südame ja meele poole, saavutades nende teadliku kasvu.

Üldiselt on see kõige olulisem kloun, kes tõi oma teekonna raskest algusest välja naiivse veendumuse, et kannatused on kõige tõhusam viis hingede arendamiseks, ja surus kogu selle jäleduse oma nukkude abil inimkonnale peale!

Ilma austuseta selle Kolmainsuse vastu,
Oleg Zemljanin, 3. detsember 2009