Edu. See sõna kõlab justkui midagi väga suurt ja samas hirmutavalt ähmast. Me räägime edust koolis, tööl, spordis ja suhetes, aga kui küsida, mida edu tegelikult tähendab, jäävad vastused väga erinevaks. Mõni ütleb: “Edu on raha.” Teine vastab: “Edu on rahulolu.” Kolmas tõstab kulme ja ütleb vaikselt: “Edu on see, kui ma hommikul ärkan ja tunnen, et elan päriselt.”

Ma olen sageli mõelnud, miks edu tundub justkui libe sõna – kord püüad teda käega haarata, aga ta lipsab eest ära. Võib-olla sellepärast, et edu ei ole kunagi lõplik seisund. Ta on pigem protsess, teekond, kusjuures iga samm toob kaasa nii väikese võidu kui ka järgmise katsumuse.

Samas on üks asi kindel: edu ei ole kunagi juhus. Jah, õnn võib mängida rolli, aga pikaajaliselt püsib edu ainult neil, kes on valmis selle nimel midagi päriselt tegema. Ja mitte ainult tegema, vaid ka uskuma, õppima, riskima ja uuesti alustama, kui esimene katse ebaõnnestub.

See pani mind mõtlema – äkki edu ei ole üldse sihtkoht, vaid pigem sisemine olek. Oskus tajuda, et ma kasvan, liigun edasi, õpin ja loon midagi väärtuslikku. Kui seda niimoodi vaadata, siis võib igaühel meist olla oma unikaalne edu – isegi kui see ei paista väljastpoolt millegi hiiglasliku või säravana.

Edu valem: viieosaline võrrand

Kui hakata edust rääkima konkreetsemalt, siis jääb sageli õhku küsimus: kas on üldse mingit valemit, mille järgi edu saavutada? Või on see lihtsalt juhuste ja iseloomu kokteil?

Mulle meeldib üks lihtne, aga samas sügava tähendusega valem:

Edu = (Usk × Tahe × Teadmised × Tegevus) ^ Visadus

Kui ma seda esimest korda kuulsin, tundus see nagu ilus loosung. Aga mida rohkem selle peale mõtlesin, seda enam nägin, et iga selle osa taga on väga praktiline tõde.

Kõige huvitavam on see, et valem on korrutamise kujul. See tähendab, et kui mõni komponent jääb nulliks, siis ka kogu tulemus kaob. Näiteks kui mul on usk, teadmised ja isegi tahe, aga ma ei tee ühtegi sammu – siis on tulemus null. Sama lugu siis, kui mul on tahtmine ja tegevus, aga puudub usk endasse – varisen esimese raskuse ees kokku.

Ja siia lisatakse veel üks oluline element – visadus. See ei ole lihtsalt “järjekordne kordaja”. Visadus tõstab kogu valemi teise suurusjärku. See on jõud, mis eristab neid, kes annavad alla pärast viit katset, neist, kes proovivad kuuendat ja seitsmendat korda – kuni see lõpuks õnnestub.

Mõtlesin selle peale ja sain aru, et see valem on tegelikult elu väike peegel. Ta ütleb meile: edu ei sünni ühestainsast andest või ühestainsast võttest. See sünnib siis, kui kõik osad on tasakaalus ja kui me suudame hoida fookust ka pikemalt.

Usk – alguspunkt ja nähtamatu jõud

Kui mõelda tagasi edu valemile, siis kõige esimene samm on usk. Mitte usk abstraktses või religioosses tähenduses, vaid eelkõige usk iseendasse ja oma teekonda.

Ma olen tihti märganud, kuidas mõni inimene hakkab särama juba enne, kui tal on midagi käega katsutavat ette näidata. See on nähtamatu jõud, mis annab teistele tunde: “Ta saab hakkama.” Ja mis veel olulisem – see paneb ka inimese enda silmad särama.

Usk ei ole ainult positiivne mõtlemine. See on sügavam tunne, et minu eesmärk on päriselt väärtuslik. See aitab mul taluda kahtlusi ja raskusi. Kui ma ei usu, et see, mida teen, on õige ja vajalik, siis miks ma peaksin üldse vaeva nägema?

Kui palju kordi oleme tegelikult ebaõnnestunud mitte seetõttu, et meil puudusid teadmised või oskused, vaid lihtsalt sellepärast, et me ei uskunud iseendasse piisavalt? Võib-olla tundsid, et see töökoht pole sinu jaoks. Võib-olla loobusid unistusest, sest keegi ütles: “See pole realistlik.” Ja nii jäi esimene samm tegemata.

Usk ongi see, mis avab ukse. Ta ei taga veel edu, aga ilma selleta ei saa me isegi alustada. Usk on nagu seeme – kui see on olemas, siis on võimalik kasvatada midagi suurt. Kui seda pole, jääb muld tühjaks.

Tahe – sisemine mootor, mis ei lase alla anda

Kui usk on seeme, siis tahe on see, mis paneb seemne idanema ja läbi pinnase murdma. Tahe on sisemine jõud, mis ei lase sul paigale jääda, isegi kui oled väsinud või kui kõik ümberringi tundub liiga raske.

Ma olen tihti mõelnud, et kuidas just tahe eristab inimesi, kes jäävad poolele teele, neist, kes jõuavad lõpuni. Mõni võib olla targem, mõni osavam, aga kui neil puudub sisemine mootor, siis jääb kõik poolikuks. Tahe on nagu kütus – ilma selleta ei liigu edasi ükski masin.

Tahe ei tähenda ainult jonnakat pingutamist. See on pigem valmisolek seista silmitsi hirmude ja ebakindlusega. Me kõik tunneme vahel sisemist häält, mis ütleb: “Äkki ei õnnestu… parem ära proovi.” Just siis on tahe see, mis sosistab vastu: “Proovi ikka. Veel üks kord.”

Edu eristab sageli ainult üks lisasamm. Mitte kümme, mitte sada – vaid üks. See hetk, kui enamik inimesi ütleb “aitab”, aga sina ütled “veel kord”. See ongi tahe, mis kannab meid läbi raskuste.

Samas on oluline, et tahe ei muutuks pimedaks jonnakuseks. Kui me ainult surume edasi, aga ei kuula ennast ega muutu paindlikuks, siis võib tahe meid ka läbi põletada. Õige tahe on teadlik – ta ühendab jõu ja suuna.

Teadmised – meie tööriistakast

Kui usk ja tahe on sisemised jõud, siis teadmised on need, mis annavad meile konkreetsed tööriistad. Ilma teadmisteta meenutab edu püüdmine justkui katset autot parandada paljaste kätega – isegi kui sul on tahtmist ja usku, ei vii see sind kuigi kaugele.

Teadmised ei tähenda ainult raamatutarkust. Need on ka oskused, kogemused ja elutarkus, mille me aja jooksul omandame. Mõtlen siin nii tehnilisi teadmisi – näiteks erialased oskused tööl – kui ka pehmemaid, nagu suhtlemine, kuulamine, empaatia.

Ma olen märganud, kuidas just teadmised annavad kindluse. Kui mul on arusaam, mida ja kuidas teha, siis kaob ära pime hirm. Selle asemel tekib tunne: “Jah, see on raske, aga ma tean, kuidas seda lahendada.” Samas on ka siin oma lõks. Liigne teadmiste kogumine võib meid halvata. Mõnikord õpime, loeme, kuulame ja valmistume nii kaua, et tegelik tegevus jääbki edasi lükkamata. See on nagu kappi kuhjatud tööriistad, mida me kunagi kasutama ei hakka.

Kõige olulisem on teadmised praktikasse panna. Alles siis muutuvad nad elavaks ja annavad tulemuse. Teadmised ilma tegevuseta on nagu võti, mida sa kunagi lukuauku ei pista – potentsiaal on olemas, aga uks jääbki suletuks.

Tegevus – samm, mis muudab kõik

Kui usk on seeme, tahe on kütus ja teadmised on tööriistakast, siis tegevus on hetk, kus kõik eelnev päriselt ellu ärkab. Ilma tegutsemiseta jääb kogu edu valem nulliks – olgu mul kui tahes palju unistusi ja plaane.

Ma olen ise kogenud, kuidas tegutsemine tundub vahel kõige raskem osa. Mõte peas liigub kiiresti: “Peaks alustama… homme. Või kui ma olen paremini valmis. Kui on rohkem aega.” Ja nii venib edasi lükkamine nädalateks, mõnikord aastateks.

Aga esimene samm – üksainus väike samm – muudab kõike. Kui astud, siis hirm väheneb ja tegelikkus hakkab kuju võtma. Tegevus on nagu sild, mis viib meid mõtetest tulemusteni.

On üks karm tõde: tegevuseta ei loe ei usk, tahe ega teadmised. Kõik need korrutatakse nulliga. Seepärast on tegutsemine sageli suurim murdepunkt – see, mis eristab unistajat tegijast.

Mõtlesin selle peale ja sain aru, et tegevus ei pea alati olema suur hüpe. Sageli piisab väikestest sammudest, mis korduvad iga päev. Need sammud loovad harjumuse ja harjumus loob muutuse.

Ja mis kõige huvitavam – tegutsemine õpetab meile rohkem kui ükski raamat. Alles siis, kui me midagi päriselt proovime, näeme, mis toimib ja mis mitte. Vigadest saab kogemus ja kogemusest saab tarkus.

Visadus – võimendus, mis teeb võimatu võimalikuks

Kui kõik eelnevad sammud – usk, tahe, teadmised ja tegevus – on paigas, siis lisandub viimane ja võib-olla kõige otsustavam tegur: visadus.

See on nagu jõud, mis suurendab kogu eelneva väärtust mitmekordselt. Kui korrutada valemit nulliga, kaob kõik. Kui aga tõsta see astmesse, muutub väiksemgi algus suurteks tulemuseks. Just seda teebki visadus – ta võimendab kõike.

Ma olen mõelnud, et kui õhukesel joonel seisneb edu ja loobumine. Mõnikord on vahe vaid ühes täiendavas katses. Colonel Sanders sai oma kanaretsepti müümisel rohkem kui tuhat eitavat vastust, enne kui leidus esimene, kes ütles “jah”. Kui ta oleks lõpetanud 999. katse juures, ei teaks keegi täna KFC-st midagi.

Visadus tähendab, et me ei loobu esimese ega ka viienda ebaõnnestumise järel. See tähendab, et võtame oma kogemustest kaasa õppetunnid ja proovime uuesti. Visadus ei ole pime jonn, vaid tark järjepidevus.

Samas – ja see on oluline – visaduselgi on oma varjukülg. Kui teeme üht ja sama viga ikka ja jälle, lootes erinevat tulemust, siis muutub visadus hoopis takistuseks. Tõeline visadus ühendab endas paindlikkuse ja õppimise – see on valmis vajadusel suunda korrigeerima, aga mitte lõpetama.

Võib-olla on visadus tegelikult üks elu suurimaid õpetajaid. Ta õpetab meile kannatlikkust, usku ja “alandlikkust.” Ja kõige tähtsam – ta tuletab meelde, et edu ei tule harva esimesel, aga peaaegu alati mitmendal katsel.

Edu eri valdkondades

Edu valem – usk × tahe × teadmised × tegevus ^ visadus – ei ole ainult töö või äriga seotud. Tegelikult on see muster universaalne. Ta toimib nii suhetes, karjääris kui ka ettevõtluses.

Suhted – armastuse tööpõld

Suhted ei püsi ainult tunde peal. Armumine võib olla algus, aga püsiv suhe vajab enamat.

• Usk – usaldus partneri ja suhte vastu. Kui me ei usu, et meie side on väärtuslik, hakkab see murduma.
• Tahe – valmisolek pingutada, teha kompromisse ja vahel ka raskustest läbi minna.
• Teadmised – oskus mõista enda ja partneri vajadusi. Paljud tülid tekivad lihtsalt teadmatusest – me ei tea, mida teine tegelikult vajab.
• Tegevus – väiksed, igapäevased sammud: kuulamine, toetamine, koos veedetud aeg. Armastus väljendub tegudes.
• Visadus – valmisolek minna läbi raskuste, mitte loobuda esimese kriisi järel.

Suhe on pidev kasvamine, mitte valmisolek. Nii nagu edu, on ka armastus pigem teekond kui sihtpunkt.

Karjäär – enese arendamise rada

Karjääris on sama valem väga selgelt nähtav.

• Usk – usk oma väärtusesse ja oskustesse. Kui sa ise ei usu endasse, on keeruline ka teistel seda teha.
• Tahe – sihikindlus ja valmisolek võtta vastutust ning teha raskeid valikuid.
• Teadmised – nii erialased oskused (hard skills) kui ka inimlikud oskused (soft skills). Tänapäeval muutuvad just viimased aina olulisemaks.
• Tegevus – initsiatiiv, valmisolek astuda välja mugavustsoonist ja proovida uusi võimalusi.
• Visadus – mitte murduda esimese ebaõigluse või ebaõnnestumise ees. Karjäär on maraton, mitte sprint.

Edukarjäär ei tähenda ainult ametikõrgendust või raha, vaid ennekõike pidevat arengut ja sisemist kasvu.

Äri – usu ja tegude proovikivi

Äri on valemile eriti karm test, sest siin pannakse kõik komponendid kohe proovile.

• Usk – kui sa ise ei usu oma ideesse või tootesse, ei usu seda ka keegi teine.
• Tahe – valmisolek riskida, töötada pikalt ja sageli ka ebamugavates tingimustes.
• Teadmised – turust, klientidest, finantsidest. Ja veel olulisem – oskus leida inimesi, kes teavad rohkem kui sina.
• Tegevus – mitte ainult plaanid ja ärimudelid, vaid konkreetsed sammud: kohtumised, pakkumised, turule toomised.
• Visadus – peaaegu iga ettevõtja räägib lugusid kümnetest tagasilöökidest enne, kui tuli esimene edu.

Tasakaal ja varjatud ohukohad

Kui vaadata edu valemit, võib tekkida tunne: mida rohkem, seda parem. Rohkem usku, rohkem tahet, rohkem teadmisi, rohkem tegevust ja rohkem visadust. Aga tegelikkus on veidi keerulisem. Iga komponent võib tasakaalust väljuda ja hakata hoopis edu vastu töötama.

Usk on hea ja vajalik, aga liigne enesekindlus võib meid pimestada. Olen näinud inimesi, kes usuvad endasse nii tugevalt, et nad ei kuula enam ei fakte ega tagasisidet. Sellisel juhul muutub usk pigem ohuks, sest inimene jookseb peaga vastu seina, arusaamata, et võiks sama energiat hoopis targemalt kasutada.

Ka tahe võib muutuda kurnavaks. Me räägime tihti sihikindlusest ja pingutamisest, aga kui sellest saab pidev “läbi valu edasi”, siis viib see ühel hetkel lihtsalt läbipõlemiseni. Mõnikord on targem korraks peatuda, hingata ja lasta endal jõudu koguda. Muidu jääb meie tahe ilma suunata ja muutub lihtsalt jonnakaks surumiseks.

Teadmised annavad kindluse, aga samal ajal võivad need meid ka halvatuks muuta. Liiga palju teadmisi tähendab vahel ka liiga palju hirme. Kui ma hakkan nägema igat võimalikku ohtu ja probleemi, siis võib juhtuda, et ma ei tee üldse enam ühtegi sammu. Selline “ülemõtlemine” on nagu lõks, mis hoiab mind paigal, kuigi kõik eeldused edasiliikumiseks on olemas.

Tegevus on see, mis paneb asjad päriselt liikuma, aga tegevus ilma suunata võib muutuda rabistamiseks. Jah, mul on tunne, et ma teen palju, aga kui puudub fookus, siis on see pigem jooksmine ringiratast – liikumine, mis tegelikult kuhugi ei vii.

Ja lõpuks visadus. See, mis teeb võimatu võimalikuks, võib muutuda ka kinnijäämiseks. Kui ma proovin sama asja ikka ja jälle, lootes erinevat tulemust, siis ei vii see edasi. Tõeline visadus tähendab järjepidevust, aga samas ka oskust õppida ja vajadusel kurssi muuta.

Ma sain aru, et edu ei seisne mitte ainult nende viie omaduse olemasolus, vaid oskuses neid tasakaalustada. See ei ole maksimaalse hulga kogumine, vaid õige mõõdu leidmine. Võib-olla ongi edu tegelikult tasakaalu kunst – oskus tunnetada, millal on vaja juurde panna ja millal targem hetkeks tagasi astuda.

Edu kui teekond, mitte sihtpunkt

Mida rohkem ma seda valemit lahti mõtestasin, seda selgemaks sai üks asi – edu ei ole kunagi valmisolek ega lõpp-punkt. See ei ole koht, kuhu ühel päeval jõuad ja võid öelda: “Nüüd on kõik, nüüd olen edukas.” Pigem on see teekond, millel me käime iga päev. Mõnikord samm kiiremini, mõnikord aeglasemalt, aga alati edasi.

Edu tähendab protsessi, kus usk, tahe, teadmised, tegevus ja visadus põimuvad ja tasakaalustavad üksteist. Mõni päev on meis rohkem usku, mõni päev rohkem visadust, aga oluline on see, et me ei laseks ühelgi neist täiesti nulli kukkuda. Kui üks komponent jääb paigale, peatub ka kogu liikumine.

Ma olen aru saanud, et tõeline edu ei ole ainult välised tulemused – raha, positsioon või kuulsus. Need võivad olla osad peatükid, aga mitte kogu raamat. Edu on hoopis see sisemine tunne, et ma kasvan, liigun edasi, õpin ja loon midagi, mis on minu jaoks tähenduslik. See võib olla sama hästi väikeste sammude seeria kui suur ja nähtav saavutus.

Ja võib-olla kõige olulisem: edu ei tähenda, et me ei kukuks. Vastupidi – iga kukkumine on selle tee loomulik osa. Iga ebaõnnestumine on tegelikult uus õppetund, mis kasvatab meid tugevamaks. Just siin tulebki mängu visadus – mitte loobuda, kui esimene või viies katse ei õnnestu, vaid võtta sellest kaasa tarkus ja proovida uuesti.

Edu on nagu elus rändamine: vahel tuleb tõus, vahel mõõn, aga mõlemad kuuluvad teekonda. Kui me seda mõistame, kaob ka pidev surve “saavutada” ja asemele tuleb rahulikum teadmine – ma olen juba teel, ja see ongi kõige olulisem.

Minu nimi on Arvo Juhkov ja ma olen ehitanud oma ettevõtteid, arendanud brände ning aidanud kaasa paljude projektide edule. Kuid kui peaksin nimetama ühe asja, mis on mind kõige rohkem edasi aidanud, siis see on “ei”. See pole lihtsalt keeldumine, vaid strateegiline tööriist, mis aitab eristada olulist ebaolulisest.

“Ei” endale – fookuse jõud

Ettevõtlus tähendab väärtuse loomist. Kui sa lood tõelise väärtuse, on inimesed valmis selle eest maksma. Probleem on aga selles, et maailm on juba täis häid tooteid ja teenuseid, mistõttu on raske silma paista. Lahendus? Fookus.

Miks rohkem tegemine ei tähenda paremat tulemust?

Paljud arvavad, et edu võti on mitme asja korraga tegemine: rohkem kliente, rohkem projekte, rohkem tooteid. Tegelikult töötab vastupidine loogika – mida rohkem sa hajutad oma tähelepanu, seda vähem kvaliteeti suudad pakkuda. Tulemus? Keskmised või isegi kehvad tooted ja teenused, mis ei tekita püsikliente ega suurt mõju.

“Ei” teistele – aja ja energia kaitsmine

Meie aeg ja energia on piiratud ressursid. Kui neid jagada kõigile, kes neid nõuavad, jääb tõeliselt oluliste asjade jaoks väga vähe järele. Seetõttu tuleb õppida ütlema “ei” inimestele, projektidele ja ülesannetele, mis ei vii meid eesmärgile lähemale.

Kas sa pead kõigile vastama?

Tõenäoliselt oled saanud e-kirju, kutseid ja koostööpakkumisi, mis ei paku sulle mingit väärtust. Varem vastasin ma peaaegu kõigile, isegi siis, kui see nõudis mu ajast ja energiast liiga palju. Nüüd? Kui mulle kirjutatakse lihtsalt, et “meil on lahe firma, teeme midagi koos”, siis ma lihtsalt ei vasta. Kui see pole minu jaoks väärtuslik, ei raiska ma sellele aega.

Strateegia:

• Väldi mõttetuid koosolekuid ja vestlusi. Kui vestlus ei vii selge eesmärgini, siis loobu sellest.
• Filtreeri oma suhtluskanaleid. Loobu vestlustest ja kontaktidest, mis ei anna sulle midagi olulist.
• Keskendu väärtuslikele inimestele ja projektidele. Parimad tulemused tulevad siis, kui pühendad oma aja ja energia õigele kohale
  

“Ei” tähendab tegelikult paremat “jah”

Kui sa ütled “ei” vähemolulisele, jääb sulle rohkem ruumi tõeliselt väärtuslike asjade jaoks. Otsustades, mida mitte teha, saab selgemaks see, mida tegelikult teha tasub.

Näide: Üks mu tuttav ettevõtja juhtis mitut erinevat äri, kuid üks neist – juuksurisalong – oli tunduvalt edukam kui ülejäänud. Ometi jätkas ta teiste projektidega, mis viisid vaid tema aja ja energia raiskamiseni. Kui ta oleks sulgenud ebaedukad projektid ja keskendunud ainult edukale, oleks ta võinud luua võimsa frantsiisi.

Õppetund: Kui tahad midagi suurelt saavutada, pead õppima ütlema “ei” kõigele, mis sind pidurdab.

Kuidas kasutada “ei” oma kasuks?

Kui tahad oma elu ja ettevõtlust tõeliselt muuta, tee järgmist:

1. Kirjuta üles kõik, mida sa tegelikult teha ei peaks. Kas on tegevusi, mis võtavad su aega, kuid ei anna midagi vastu? Kas on projekte, mis on pigem koormaks kui võimaluseks?
2. Seadista piirid. Kui oled otsustanud millelegi “ei” öelda, ära muuda oma meelt. Selged piirid aitavad sul hoida fookust.
3. Suuna energia sinna, kus see päriselt loeb. Kui sa suudad täielikult pühenduda õigetele asjadele, on su edu kindel.

“Ei” on jõud, mis loob vabaduse

“Ei” pole lihtsalt keeldumine, vaid see on tööriist, mis aitab meil elada paremat elu, luua suuremat väärtust ja saavutada suuremat edu. See võimaldab keskenduda olulisele, vältida tähelepanu hajutamist ja saavutada tõelisi tulemusi.

Kui tahad elada efektiivsemalt ja edukamalt, küsi endalt täna: Millele peaksin ütlema “ei”? Ja siis tee seda. Edu ootab neid, kes oskavad keskenduda ja teha teadlikke valikuid.

Ära jää oma elu unele suikuma. Ole ärkvel, sest tõeline muutus toimub just hetkes. Raha on ainult materiaalse elu peegeldus – ja kui soovid raha, pead hakkama mõtlema materiaalses võtmes. See ei ole mingi maagiline protsess, vaid teadlik suhtumise muutus.

Oleme olnud ühendatud teatud nõelaga, mida nimetatakse eduks, mis annab meile teatud kuvandi. Te elate selles paradigmas; see saab olema teie jaoks teatud tõde. Vabadust saab kuidagi mõõta. Miks inimene püüab tunnustuse poole? Sest ta ei suuda iseennast ära tunda. Raha teenimiseks peate olema kaval. Kus ma saan teenida mitukümmend või kümneid või üksikuid miljardeid rublaid?

Edu on kõigi inimese jaoks elutähtsate tingimuste tasakaal, mis on talle kättesaadavad sõltumata keskkonnateguritest. See on tervis, see on pikaealisus, see on selgus, see on harmoonia, see on huvi, see on rõõm. Pere, täisväärtuslikud lapsed, see on realiseerimine ja teostus valiku kaudu – sügava sisemise valiku kaudu, miks ma siia tulin, selle tee uurimine. Vaatame selle koos üle.

Kahjuks on edu kontseptuaalne ühiskonna juhtimise vorm. See tähendab, et see on kuvand. On olemas selline skeem: informatsioon – mõõde – mateeria. Kõik on sellest läbi põimunud ja selle valemi abil saab kõike seletada. Meie jaoks on edu keskmes. Lepime lihtsalt kokku, et kõik on informatsioon ja informatsioon on kuvand. Kui räägime edust, siis on meil kindel ettekujutus edust, mille väline maailm meile ette annab.

Hüva, oletame hüpoteetiliselt, et edu on raha, võim, tunnustus, kaubamärgid. See tähendab, et meid pannakse teatud nõelale, mida nimetatakse eduks, andes meile teatud kuvandi. Tuginedes sellele kuvandile, teeb inimene otsuse ja tegutseb. Kus see kuvand esialgu tekib? Esialgse kuvandi saame emalt ja isalt, ema-isalt vanavanematelt, vanavanaemalt-vanavanaisalt. See tähendab, et maailmavaade on see, mis kujundab inimese algkuvandi, mis antakse põlvest põlve edasi.

Täna eksisteerib teatud maailmakäsitluse edastamine kontrollimatult. Kui kehtestatakse teatud ettekujutus maailmast ja edust, elate selles paradigmas; see saab olema teie jaoks teatud tõde. Edasi annate seda edasi oma sõpradele, siis lastele. Seejärel sünnivad lastelapsed, lapsed lähevad kooli, neid koormatakse teiste kuvanditega juba aabitsa tasemel – on mingid reeglid, normid jne. Multikad, muusika, lood, muinasjutud – see kõik on tööriist hariduse kuvandite kujundamiseks.

Aga naaseme eduni. Mis siin on? Edu identifikaatorid on raha, võim, tunnustus, kaubamärgid. Nimeta seda vabaduseks, kuigi igaüks mõistab neid termineid erinevalt. Palju raha – igaühel on sellest erinev arusaam. Mõni ütleb, et palju raha on 100-1000 € kuus, teisele 10 miljonit € kuus, kolmandale 100 miljonit € kuus.

Sama asi võimuga. Võim tähendab, et ma juhin kohvimasinat, viit inimest, ettevõtet, linnaosa, regiooni, riiki. Ideed on väga erinevad. Kõigel on mõõde. Vabadus, näiteks – keegi ütleb, et tal on 3 päeva nädalas ja ta ei pea kuhugi minema, see ongi vabadus. Teise jaoks on see, et ta võib teha kõike, mida tahab.

Kaubamärgid – keegi arvab, et kui kannad Rollersi või Brioni riideid, oled edukas. Teised arvavad, et Gucci on edu, kolmandad usuvad, et see on Dolcigabana ja Zilli. Kõike saab mõõta, just nagu laud – sellel on kuju, värv, läbipaistvus, kaal.

Kõik see viib hetkeni, mil kuvand muutub mateeriaks, kui sellel on mingi mõõde. Selle valemi abil saab kõike analüüsida, sest kõik on informatsioon, kõik on mõõde ja mingil hetkel muutub kõik mateeriaks. Meile antakse standardid mõõdetasandil. Ütleme, et mõõde on standard. Nad ütlevad meile: “Vaata, sa pead olema edukas, sest see on kellelegi kasulik.”

Nad ütlevad lisaks: “Kui oled edukas, siis kõik ütlevad, et sa oled vinge.” See puudutab eriti tunnustust. Aga miks inimene püüdleb tunnustuse poole? Sest ta ei suuda iseennast ära tunda. Ta ei suuda endale öelda: “Ma olen imeline, suurepärane, geniaalne, ilus, terve, loov ja mul pole mingeid piire.” Me vajame kedagi teist, kes seda meile ütleks. See on samuti vale konstruktsioon. Siiski räägitakse meile edust, standarditest ja teatud teest.

Sageli sisendatakse meile, et raha teenimiseks või eduni jõudmiseks tuleb järgida teatud reegleid, mis võivad hõlmata rasket tööd, aga vahel ka ebaausaid meetodeid. Need on narratiivid, mis tihti kitsendavad meie arusaama sellest, kuidas edu tegelikult saavutada saab.

Meile esitatakse standardeid ja teid, mis ei pruugi alati olla kooskõlas meie tõeliste väärtustega ehk meile antakse mingi palett, kuidas edu saavutada. Ühtset ideed pole. Või pigem, kui jätta kõrvale kogu sisu, siis valem ise on universaalne. Kui keegi loob enda idee edust, siis ta suudab seda saavutada. Kui aga lähtume välisest kuvandist, siis meid juhitakse.

Kui kuvand tuleb välisest keskkonnast, siis sind juhitakse. Kui su kuvand on juhitud, siis on juhitud ka sinu elu ja selle tulemused. See tähendab, et su elu ei kuulu sulle. Sa oled lihtsalt mehhanism, kangelane, kellele näidatakse, kuidas midagi teha, ja sa lihtsalt liigud mööda seda teed.

Siit on ainult üks väljapääs: usk, valik ja tahe.

Taust ja peamised mõtted

Ma olen sügavalt enda sees otsiv inimene. Olen aeg-ajalt kogenud teatud vaimseid ilmutusi. Sel suvel olin Altai mägedes kindlas kohas ja kindlal ajal. Ma sattusin sinna mitte loogikast lähtuvalt, vaid ilmutuste kaudu, mis seal aset leidsid. Need ilmutused aitasid mul mõista kolme sõna – usk, valik ja tahe – tähendust.

Teadvus ja reaalsus

On olemas sfäärid, millest üks on kogu eksistentsi sfäär, millesse on ehitatud Maa sfäär. Maa sfääri sees asub indiviidi mõistuse sfäär. Seal on teadvus, mis asub sfääri sees, ning sellest väljaspool on kõrgem teadvus või portaal, mille kaudu hing muutub osaks indiviidi mõistusest.

• Ülemine voog: see on vaimne maailm – olemise sisemine alus.
• Alumine voog: see on materiaalne maailm – platvorm, kus vaimne potentsiaal realiseerub.
• Materiaalne maailm on lihtsalt alus vaimse maailma võimaluste realiseerimiseks. Paljude jaoks on see “unistuste maailm”.

Energia ja valik

• Energia jaguneb: ülevalt tulev vaba energia ja alt tulev tihedam energia. Kui inimene usub ainult materiaalsesse, siis materiaalne maailm pakub talle kõik vajaliku, kuid oma reeglitega. Näiteks: “Tahan olla edukas,” ütleb inimene. Materiaalne maailm vastab: “Hea küll, aga siin on reeglid, mida pead järgima.”
• Kui aga usk on suunatud kõrgemale, Jumalale või universaalsele energiavoole, siis avaneb ligipääs lõputule loovale energiale, mis on tõeliselt piiramatu. See on energia, millest kõik koosneb – nimetagem seda eetriks. Selle energia potentsiaal on tohutu, ja seda saab kasutada reaalsuse kujundamiseks.

Usk ja valikud

Kui inimene usub minevikku, põhinevad tema valikud mineviku kogemustel, ja tulevik peegeldab minevikku. See on suletud tsükkel, kus muudatusi ei toimu. Kui aga usk on suunatud Jumalale või kõrgemale energiatasandile, siis antakse juurdepääs uutele võimalustele, mis ületavad materiaalsete piirangute.

Tööriistad ja harjutused

Elu analüüsimise harjutus

Koosta tabel, kus on järgmised veerud:

1. Elu valdkonnad: Kirjuta välja kõik olulised valdkonnad (pere, tervis, töö, hobid jne).
2. Mida ma tahan?: Määratle oma soovid igas valdkonnas (vähemalt 5 punkti igas).
3. Miks ma seda tahan?: Analüüsi oma motivatsioone.
4. Miks ma seda vajan?: Küsimus, mis lõikab läbi välised motiivid ja paljastab tõelise vajaduse. Kui sa ei leia vastust, siis tõenäoliselt ei vaja sa seda üldse.
5. Mis mul on?: Hinnang sellele, kus sa praegu oled.
6. Miks mul on see, mis mul on?: Oluline on olla enda suhtes aus ja tunnistada, mis sind piirab (laiskus, teadmatus, eneseületuse puudumine jne).
7. Kuidas seda muuta?: Tegevusplaan selleks, et liikuda soovitud suunas.

Kokkuvõte

Edu on tihti manipuleerimise tööriist. Et vabaneda välise maailma loodud kuvanditest, on vaja:

1. Määratleda oma isiklikud väärtused ja tõelised eesmärgid.
2. Tugineda kõrgemale energiale ja loovusele.
3. Teha teadlikke valikuid olevikus, mida toetab tugev tahe.

Kolm võtit eduni: usk, valik ja tahe. See teejuht aitab luua elu, mis on tõeliselt sinu oma, mitte kellegi teise ette kirjutatud rada.