Inimolemise laias laastus on vastasseis ühetaolisuse ja individuaalsuse vahel sama vana kui aeg ise. Ühiskond oma kirjutamata reeglite ja ootustega kipub meile peale suruma teatud käitumis- ja mõtteviise, peenelt meid suunates elama elu, mis ei pruugi tegelikult olla meie oma. Fraas “Mida rohkem orja hoiakuid, seda vähem oma” sisaldab endas sügavat tõde inimese seisundist. See vihjab, et mida enam me võtame omaks väljastpoolt pealesurutud uskumusi ja käitumisi, seda vähem elame vastavalt oma tõelisele minale. See blogi sukeldub elu kahjulike mõjude sügavusse, mis põhineb ühiskondlikel ootustel ja julgustab elama autentselt, toetudes päriselulistele näidetele, mis innustavad meid ümber hindama oma eluvalikuid.

Ühetaolisuse ahelad

Juba varajasest east saati pommitatakse meid sõnumitega, mis dikteerivad, mida me peaksime tegema, kuidas mõtlema ja kes me olema peaksime. “Ära mine sinna, ära topi oma nina sinna, kus see ei kuulu, see on ohtlik, parem istu maha ja õpi oma tunde.” Sellised juhised, tihti parimate kavatsustega edastatud, sisendavad hirmu ja piirangu tunde. Need kujundavad maailmavaadet, kus turvalisus on võrdne tegevusetusega ja ühetaolisus on premeeritud.

Ühetaolisuse ahelad ei ole pelgalt ühiskondlikud konstruktsioonid, vaid need on sügavalt juurdunud meie ajaloos, kultuuris ja isegi perekondlikes traditsioonides. Paljude vanemate ja vanavanemate hirmud ja piirangud on pärit ajast, mis oli täis ebakindlust ja ohte. Nende elukogemused, mis on sageli seotud sõja, represseerimise ja poliitilise ebastabiilsusega, on kujundanud hoiakuid ja käitumismustreid, mida antakse edasi põlvest põlve.

Näiteks Nõukogude ajal elanud inimestel oli pidev hirm küüditamise, vara konfiskeerimise ja poliitilise tagakiusamise ees. Kui keegi kaebas või sa ei meeldinud süsteemile, võisid sattuda repressioonide ohvriks. Sel ajal oli vara omamine ohtlik, sest see võidi igal hetkel konfiskeerida ja kolhoosidesse viia. Inimesed, kes ei olnud nõus ametliku ideoloogiaga või väljendasid eriarvamust, võidi vangistada. Selles keskkonnas õpetati inimestele, et ainus viis ellu jääda oli olla sõnakuulelik, mitte tõsta pead ega vastu vaielda. Pidev kontroll ja hirm sundisid inimesi ohvrirolli, kus isiklikud arvamused ja soovid tuli alla suruda.

Sellele lisandub arusaam, et sooviti luua orjamõtlemisega inimesi, kes kasvataksid orjameelseid inimesi ja saades tööl alandatud, looksid alandlikkuse süsteemi oma kodus. Sõna “perepea” ja autoritaarne kord ning alluvussuhe on selle näited. Selline lähenemine on loonud keskkonna, kus inimesed kardavad eristuda või võtta riske, sest alateadlikult kardetakse minevikust pärit tagajärgi.

Need ajaloolised traumad on mõjutanud vanemate kasvatusstiile ja hoiakuid, mida nad oma lastele edasi annavad. Kuigi praegune põlvkond ei pruugi enam samade ohtudega silmitsi seista, elavad vanemate ja vanavanemate hirmud sageli edasi nende õpetustes ja hoiatustes. See loob ühetaolisuse ahelad, kus inimesed kardavad eristuda või võtta riske, sest alateadlikult kardetakse minevikust pärit tagajärgi. Selline ühetaolisuse ja hirmu kultuur piirab individuaalset väljendusvabadust ja loovust, hoides inimesi tagasi oma tõelise potentsiaali saavutamisest.

Vabanemine nendest ahelatest nõuab teadlikkust ja julgust murda vanad mustrid, et luua uus tee, mis põhineb isiklikel veendumustel ja soovidel, mitte hirmul ja ajaloolisel ebakindlusel. Ainult siis, kui me oleme valmis vastu astuma mineviku varjudele ja loobuma vanadest hirmudest, saame vabalt hingata ja elada elu, mis on tõeliselt meie oma.

Mugavustsooni lõks

Mugavustsoonis elamine pakub esmapilgul turvatunnet ja meelerahu, luues illusiooni, et rutiin ja stabiilsus ongi õnneliku elu võtmeks. Kuid tegelikkuses on mugavustsoon lõks, mis hoiab meid kinni paigalseisus ja takistab meie arengut. Inimesed kipuvad jääma oma mugavustsooni, kartes muutusi ja neid saatvaid väljakutseid. Nad pelgavad tundmatut, eelistades püsida tuttavas keskkonnas, isegi kui see ei paku neile täit rahulolu või õnnetunnet.

Mugavustsooni varjuküljed avalduvad selles, kuidas “tume süsteem” võib ära kasutada inimeste soovi vältida muutusi. Süsteem loob olukordi, mis kõigutavad meie elu alustalasid, pannes proovile meie sisemise tugevuse ja vastupidavuse. Järk-järgult hakkame kaotama rõõmu ja rahulolu, mida arvasime oma mugavustsoonis leidvat. See protsess võib viia selleni, et tunneme end reedetuna, kui süsteem võtab meilt ära toetuse ja kindlustunde, mida olime harjunud seal leidma.

Veelgi enam, mugavustsoonis püsimine piirab meie võimet kohaneda ja kasvada. Kui me ei puutu kokku uute kogemuste ja väljakutsetega, jääb meie areng peatuks. See tähendab, et kaotame võimaluse õppida, areneda ja avastada oma tõelist potentsiaali. Elu pakub lõputult võimalusi ja kogemusi, kuid need jäävad mugavustsooni lõksu langenutele kättesaamatuks.

Oluline on mõista, et tõeline turvalisus ja rahulolu ei tulene välistest asjaoludest ega stabiilsusest, vaid sisemisest kasvust ja arengust. Väljakutsetele vastu astumine ja mugavustsoonist väljumine võimaldab meil kogeda elu täiel rinnal, õppida tundma iseennast ja avardada oma maailmavaadet. Ainult nii saame tõeliselt vabaneda “tume süsteemi” loodud lõksudest ja leida tee õnnelikuma ja rahuldustpakkuva eluni.

Seega, kuigi mugavustsoon võib tunduda ohutu pelgupaigana, on sellest väljumine hädavajalik, et elada täisväärtuslikku ja rikastatud elu. See nõuab julgust, otsusekindlust ja valmisolekut silmitsi seista hirmudega, kuid lõppkokkuvõttes on see hindamatu väärtusega teekond isikliku arengu ja eneseteostuse poole.

Ühetaolisuse ehk mugavustsooni tajutav turvalisus on illusioon. See on kuldselt kaetud puur, mis piirab meie kasvu ja lämmatab meie potentsiaali. Väljaspool neid piire kujutatud maailm on täis ohtu ja ebakindlust, kuid see on ka ainus koht, kus tõeline kasv ja avastus toimuvad.

Julgus elada autentselt

Oma tõelise mina omaksvõtmine on teekond, mis nõuab märkimisväärset julgust ja enesekindlust. See tähendab valmisolekut seista silmitsi oma hirmudega, väljakutsumist neile normidele ja ootustele, mis on meile lapsepõlvest saadik peale surutud. Sageli kujuneb meie arusaam maailmast ja sellest, kuidas me peaksime selles toimima, varajaste kogemuste ja ühiskondlike ootuste põhjal. Kuid autentselt elamine nõuab, et me need õpetused kahtluse alla seaksime, küsiksime, kas need tõesti peegeldavad meie sisemisi väärtusi ja püüdlusi.

Autentsus tähendab julgust olla erinev, julgust rikkuda norme ja elada vastavalt omaenda reeglitele. See nõuab vastupanu osutamist survele sobituda, olgu see siis sotsiaalne, kultuuriline või professionaalne. Väljakutse status quo’le ja mugavustsoonist välja astumine võib olla hirmutav, kuid see on ka vabastav. See avab ukse uutele võimalustele, eneseavastusele ja sügavamale rahulolule elus.

Küsi Kõike

Kriitiline mõtlemine ja küsimuste esitamine on autentse elu nurgakivid. Ajalugu on täis näiteid, kus valitsevad tõekspidamised on osutunud ekslikeks.

“Küsi kõike” filosoofia toetub arusaamale, et tõde ei ole alati see, mida enamus usub või mida autoriteedid meile esitavad.

Üheks näiteks, kuidas teadus eksib, kuig pidevalt meile korrutakse, et “Usun teadust” ja oma eksimustest õpib, on lugu maohaavandite põhjustest. Veel 20. sajandi lõpukümnenditeni usuti laialdaselt, et peptilised haavandid (mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandid) on põhjustatud peamiselt stressist ja vürtsikast toidust. Seda seisukohta toetasid paljud meditsiiniteadlased ja see kajastus ka meditsiinipraktikas, kus haavandite raviks soovitati stressi vähendamist ja dieedi muutmist.

1982 aastal (tuleks kontrollida) avastasid aga Austraalia teadlased Barry Marshall ja Robin Warren, et enamikku maohaavandeid põhjustab tegelikult Helicobacter pylori nimeline bakter. Alguses suhtuti nende avastusse skeptiliselt, sest see läks vastuollu valitseva arvamusega. Marshall ja Warren pidid oma väidete tõestamiseks tegema ulatuslikke uuringuid, sealhulgas katseid, kus Marshall ise jõi kultuuri, mis sisaldas H. pylori baktereid, ja arendas seejärel haavandisümptomeid, mida oli võimalik edukalt ravida antibiootikumidega.

Lõpuks võeti nende avastus teadusringkondades omaks ja see muutis põhjalikult arusaama maohaavandite põhjustest ning ravist. Täna on H. pylori infektsiooni ravimine osa standardsest haavandite raviprotokollist. See näide illustreerib, kuidas teaduslik arusaam on pidevas muutumises ja kuidas uued avastused nagu, et vaktsiinid ei kaitsegi, võivad radikaalselt muuta meie arusaamu ja praktikaid, isegi kui need esialgu tunduvad vastuolulised või ebatõenäolised ja neid nimetatkase lausa Konspiratsiooni Teooriateks.

Küsimuste esitamine ja kahtlemine võimaldab meil ületada piiravaid uskumusi ja avardada oma arusaama maailmast. See sunnib meid otsima uusi teadmisi ja paremini mõistma enda tõelisi väärtusi ja eesmärke. Selline lähenemine julgustab meid mitte leppima staatuse quo’ga, vaid püüdlema sügavama tõe ja isikliku täitumise poole.

Valede Maailm

Elame ajastul, kus infovoog on piiritu, kuid sageli on keeruline eristada tõde valest. Meie ümber olev “valede maailm” on konstrueeritud selliselt, et varjata tõelist olemust ja motiive, pakkudes selle asemel moonutatud reaalsust, mis teenib kindlate huvigruppide eesmärke. See maailm on loodud pettuse ja manipulatsiooni kihtidega, mille eesmärk on suunata meie mõtlemist, tundeid ja käitumist viisil, mis ei pruugi meie endi huvides olla.

Süsteem, mis meid ümbritseb, püüab tihti inimesi kohelda kui vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks, unustades inimlikkuse ja individuaalsuse. Meid survestatakse järgima teatud eluviisi, tarbima kindlaid tooteid ja omama teatud arvamusi, mis kõik justkui defineerivad meie väärtust ühiskonnas. See süsteem õpetab meile, mida väärtustada, kuidas edukust mõõta ja millised peaksid olema meie unistused ja püüdlused.

Vabanemine sellisest manipuleeritud maailmast nõuab teadlikkust ja kriitilist mõtlemist. Mõistes, et paljud ühiskonnas levinud normid ja väärtused on loodud meid kuulekaks ja taltsaks muutma, saame hakata küsimärgi alla panema neid “tõdesid” ja otsima oma isiklikku tõde. See tähendab, et peame õppima eristama, mis on tegelikult meie enda soovid, uskumused ja väärtused ning mis on meile peale surutud välisest maailmast.

Leides ja järgides oma tõde, saame vabaneda manipulatsioonist ja pettusest, mis defineerib valede maailma. See ei ole lihtne ülesanne, kuid see on esimene samm vabaduse suunas – vabadus olla iseenda peremees, elada autentselt ja teha valikuid, mis peegeldavad meie tõelist mina, mitte seda, mida süsteem meilt ootab.

Parim küsimus tõe leidmiseks oleks järgmine: “Kelle huvid on mängus ja miks?”

Autentse Elu Näited

• Digitaalne rändur. Võtame näiteks digitaalse ränduri, kes lükkab tagasi traditsioonilise 9-5 kontoritöö kasuks, eelistades reisimist ja kaugtööd. See elustiil ei ole ilma oma väljakutseteta, kuid paljude jaoks on vabadus maailma avastada ja töötada oma tingimustel lõpmatult premeerivam kui ükskõik milline nurgakontor.
• Sotsiaalne ettevõtja. Sotsiaalne ettevõtja, kes on ajendatud soovist avaldada positiivset mõju, asub lahendama ühiskondlikke probleeme innovaatiliste ettevõtmistega. Nad seab kahtluse alla tavapärase tarkuse, et edu mõõdetakse ainult kasumi järgi, näidates, et ettevõtted võivad õitseda, keskendudes sotsiaalsele väärtusele.
• Kunstnik. Kunstnikud, oma lakkamatu loomeväljenduse otsingul, elavad sageli ühiskonna äärealadel. Nad omaks võtavad ebakindluse ja riski, ajendatuna sisemisest sunnist luua ja jagada oma nägemust maailmaga. Tehes seda, meenutavad nad meile ilu ja võimu maailma nägemisest läbi erineva prisma.

Oma autentse tee omaksvõtmine

Autentselt elamine on pidev teekond, mis nõuab meilt rohkem kui lihtsalt soovi erineda või olla iseseisev. See on sügav ja sageli keeruline protsess, mis eeldab enesepeegeldust, valmisolekut teha raskeid valikuid ja julgust seista üksi, kui olukord seda nõuab. Autentsuse teekond on oma unikaalse hääle leidmine maailmas, mis sageli survestab meid vaikima või muutuma ühetaolisteks, kõigi teiste sarnaseks.

Autentselt elamine on pidev teekond, mitte sihtpunkt.

Esimene samm

Oma autentse tee omaksvõtmise esimene samm on ühetaolisuse ahelate äratundmine, mis meid piiravad. See tähendab oma elu kriitilist ülevaatamist ja tuvastamist, millistes valdkondades me elame kellegi teise stsenaariumi või siis surve järgi – n: vanemate surve, et sul peab olema kõrgharidus ja kindlasti pead saama arsti, sest seal teenib palju. Kuigi sa soovid olla hoopis juuksur. Ehk siis võib-olla järgime karjääris rada, mis tegelikult ei paku meile rahuldust, või oleme suhetes, mis ei peegelda meie tõelisi vajadusi ja soove. See samm nõuab ausust iseenda vastu ja julgust tunnistada, kus me kompromisse teeme või loobume oma tõelistest püüdlustest.

Otsi teadmisi ja mõistmist

Teadmiste ja mõistmise otsimine on autentsuse teekonnal kriitilise tähtsusega. See ei tähenda ainult formaalset haridust, vaid ka pidevat uudishimu ja soovi õppida nii maailma kui ka iseenda kohta. Uute kogemuste otsimine, erinevate perspektiividega suhtlemine ja valmisolek oma arusaamu muuta on selle protsessi olulised osad. Iga uus teadmine, iga uus vaatenurk aitab meil paremini mõista oma kohta maailmas ja kujundada tee, mis on kooskõlas meie sügavaimate väärtuste ja eesmärkidega.

Ehita kogukond

Üksi oma tee leidmine võib tunduda hirmutav, mistõttu on oluline ümbritseda end inimestega, kes jagavad sarnaseid väärtusi ja toetavad meie püüdlusi. Autentselt elamine ei tähenda isolatsiooni või üksindust; pigem on see kogukonna ja ühenduste loomine inimestega, kes innustavad ja inspireerivad meid. Need suhted pakuvad tuge, kui seisame silmitsi väljakutsetega, ja tähistavad koos meiega meie saavutusi. Koos kasvades ja üksteist toetades saame ületada ühiskondlikke piiranguid, mis takistavad meil täiel määral autentselt elamast.

Autentse tee omaksvõtmine nõuab järjepidevat tööd ja pühendumust. See tähendab oma tõelise mina avastamist, oma väärtuste järgimist ja elu elamist viisil, mis on tõeliselt kooskõlas meie sisemise olemusega. See protsess võib olla nii rahuldust pakkuv kui ka väljakutseid esitav, kuid lõppkokkuvõttes viib see sügavama eneseteadlikkuse, rahulolu ja õnneni.

Oma autentse tee leidmine ja sellel püsimine võimaldab meil elada elu, mis ei ole mitte ainult rikkam ja täisväärtuslikum, vaid ka tähendusrikkam ja eesmärgipärasem.

Järeldus

Fraas “Mida rohkem orja hoiakuid, seda vähem oma” mõjub sügava meeldetuletusena sellest, kui oluline on elada autentselt, omaks võttes oma tõelise mina. See tähendab ühetaolisuse ja võõraste ootuste ahelate purustamist, mis on meid aastaid võib-olla isegi märkamatult piiranud. Vabanemine nendest ahelatest ja oma tõelise hinge mina ehk oma ego omaksvõtmine lubab meil avastada ja nautida elu, mis on täis sügavamat rahulolu ja millel on suurem mõju nii meile endile kui ka ümbritsevale maailmale.

See teekond autentsuse poole ei ole lihtne. See nõuab julgust seista vastu konformismile, küsida kõike ja kahtluse alla seada neid “tõdesid”, mida meile on õpetatud uskuma sajandeid. See tähendab oma tee rajamist, mis ei pruugi alati kõigile meeldida ega sobida, kuid mis on sügavalt kooskõlas meie sisemiste väärtuste ja püüdlustega. See on üleskutse mitte ainult elada, vaid õitseda, järgides oma südame kutset ja leides oma unikaalse panuse maailma.

Inimeste usulised tavad ja nende tagajärjed

Usulised tavad ja õpetused, mis keskenduvad hirmule ja süütundele, on kujundanud inimkonna ajalugu, luues süsteemi, mis pigem piirab kui toetab vaimset arengut. Hirm “Jumala viha” ees, süütunne ja pattude lunastamise idee on tööriistad, mida on kasutatud inimeste kontrollimiseks ja nende tõelise vaimse potentsiaali mahasurumiseks. Selline lähenemine ei ainult ei takista indiviidi vaimset teekonda, vaid loob ka ühiskondlikul tasandil süsteemi, kus domineerivad võim, kontroll ja allasurumine.

Tõelise vaimsuse olemus

Tõeline vaimsus ei põhine hirmul, süütundel ega dogmadel. See on teekond, mis viib sügavama eneseteadvustamiseni, ühenduse loomiseni Universumiga ja tõelise sisemise rahu leidmiseni. Tõeline vaimsus nõuab teadlikkust, avatust ja valmisolekut vaadata kaugemale piiravatest uskumustest, et avastada oma tõeline olemus ja potentsiaal. See on protsess, mis viib tõelise enesemõistmiseni ja ühenduseni kõrgema teadvusega.

Tumedate jõudude mõju usulistele süsteemidele

Tumedate jõudude, nagu reptiloidide ja teiste, sekkumine on mõjutanud religioonide arengut viisil, mis teenib nende huve, kasutades religiooni kui vahendit inimkonna manipuleerimiseks ja kontrollimiseks. Selline mõju on suunanud religioone selliselt, et need ei toeta tõelist vaimset arengut, vaid pigem piiravad ja takistavad seda, hoides inimkonda hirmu ja allasurutuse seisundis.

Tõeline Jumal ja inimkonna teekond tema tunnetamisele

Tõelise Jumala mõistmine nõuab meilt, et ületaksime piiravad uskumused ja dogmad, avades end Universumi lõpmatutele võimalustele. Jumal ei ole eraldiseisev olend, kes nõuab pimedat usku ja teenimist, vaid lõpmatult arenev teadvus, mis on kõikjal ja kõiges. Tõelise Jumala tunnetamine on teekond, mis viib meid sügavamale enese- ja universumi mõistmisele, vabastades meid hirmudest ja piirangutest, mis on takistanud meie vaimset arengut.

Järeldus

Tõeline vaimne areng ja Jumala mõistmine nõuab meilt, et astuksime välja piiravate uskumuste varjust ja avastaksime oma tõelise olemuse. See on teekond, mis nõuab julgust, teadlikkust ja pühendumist, kuid mis viib meid lõpuks tõelisele vabadusele ja valgustatusele. Meie eesmärk peaks olema vabaneda hirmudest ja dogmadest, mis on meid piiranud, ja astuda julgelt teekonnale, mis viib meid tõelise enesemõistmise ja ühenduseni Universumiga.

______

Automaatne tõlge

Salakavalate ja halastamatute orjastajate mahhinatsioonide tõttu on maalaste praeguse “vaimsuse” aluseks pime kummardamine ja lõputu ” Anna! Anna!”Päästa! Päästa!”Vabandust! Vabandust!”. kuid keskmiselt aitab see ainult ühel sajast inimesest tõesti lahingus ellu jääda või raskest vaevusest vabaneda, oma sugulasi loodusõnnetuste või epideemiate ajal päästa, häbi ja Vangla vältimiseks raskeid võlgu maksta või mingis raskes olukorras põgeneda. Kõik teised usklikud, olles hädas, joovad täielikult tassi leina ja kannatusi, lohutades end alati sellega, et “see on Jumal, kes kogeb meie usu tugevust”, justkui poleks tal midagi muud teha! Nende primitiivsete uskumuste tee, millel puudub usaldusväärne teave Jumala kohta, on sageli lihtne ja isegi mõnevõrra mugav. Te ei pea millessegi sügavalt mõtlema ja süvenema, vaid lihtsalt uskuge kõike, mida teie usu vaimsed teejuhid ütlevad, tehke hoolikalt palveid ja rituaale, vältige pattu ja leidke taevas igavene elu. Usu tähendus on siin nii suur, et religiooni ennast nimetatakse sageli lihtsalt usuks. Kõik need vaimsed õpetused on üles ehitatud hirmule “Jumala viha” ees, “viimase kohtuotsuse” ootamisele, süütundele, patu mõistele, aga ka kuulekuse tasule “paradiisis” või karmile karistusele “põrgus”, kuid tõeline vaimsus ei vaja selliseid asju üldse. Jumala kiitustel ja nende kordustel igas religioonis pole lõppu! Kogu maa peal kõlab sajandist sajandini nii palju jutlusi ja moraaliõpetusi, viiakse läbi tohutult palju rituaale, seal on nii palju vaimulikke ja munkasid, peaaegu kogu maailm on neid täis. Miks on meie elu endiselt isekas ja julm, ebamoraalne ja ebaõiglane? Kuna sellise “vaimsuse” taga pole tõelist Jumalat, vaid on ainult valesti kasutusele võetud uskumuste süsteemid, mida tänapäeval ikka veel hoolikalt toetavad maa-alustest linnadest pärit Roomajad. Paljud inimesed, kes ütlevad meelde, et “Jumal on armastus”, ei suuda vastata küsimustele ” mis on Jumal?” Mis on armastus?”. Tegelikult ei tunne inimkond maa pinnalt massiliselt tõelist Jumalat ja on seetõttu veendunud, et igal religioonil on oma jumaliku kummardamise ja lootuse objekt. Tõde teadmata satuvad nad sageli kiusatusse omistada oma usule rohkem “imesid”, näitavad üles liigset usulist innukust, kuid kogu selle” vaimse fassaadi ” taha vaadates näeksid nad tinsli ja riituse taga ainult mehhanismi usklike energia orjastajatele pumpamiseks. Just religiooni valdkonnas on maalased tõest kõige kaugemal, sest minevikus Gaia vallutanud tumedate jõudude küünilisus ja alatus avalduvad ka tänapäeval vaimses sfääris rohkem kui kõik teised. Mis need tumedad jõud on? Meie galaktika harus on see nn Orioni rühm, Roomajad, aga ka insektoidid ja mantised ning muud kurjad vaimud. Korduvalt ühest tähesüsteemist teise välja aetud olendid petsid ülejäänuid kõikjal, peamiselt “religioonide” istutamise kaudu, mis orjastasid igal võimalikul viisil teiste kollektiivset teadvust. Need” usutunnistused “programmeerisid kõikjal vangistatud maailmade elanikke “jumalate” otsimiseks ja nende pimedaks kummardamiseks, toetusid veendumusele, et nad tulevad ja päästavad kindlasti kõik neisse usklikud igasugustest hädadest. Nii võeti tsivilisatsioonid pettusega kaasa nende loomisvõime rakendamisse, et luua erinevaid versioone “põrgust”, mis muutusid alternatiivseteks mõõtmeteks. Nad tegid sama ka maa peal. On selge, et petmist ja sundimist kasutasid nad nendel eesmärkidel kõikjal.

Näiteks mõiste” patt ” on lihtsalt keerukas meetod usklike püsiva süütunde säilitamiseks, mis nõudis ainult kõigi inimeste vigade, eksimuste ja eksimuste pattudeks nimetamist. Asi on selles, et viga pole patt. Seda saab varsti parandada, ilma et see tekitaks sügavat süütunnet. Kuid patt tähendab, et see pole lihtsalt viga ja patune “läks Jumala, Tema käskude ja käskude vastu”. Kas tunnete erinevust? Aastatuhandeid on kõigi olemasolevate religioonide jutlustajad veennud inimkonda, et see on patune ja iga põlvkonnaga läheb see hullemaks. See oli vajalik konfessioonide eksisteerimiseks ja õitsenguks, sest kui inimene ei ole veendunud, et ta on lootusetult patune, vaid mõistab, et kõik võivad elus vigu teha ja et see on lihtsalt osa tema maisest olemusest, siis ei tohiks ta karta viimast kohtuotsust ja tulist karistust “põrgus”, samuti kõiki muid õudusi, mida tegelikkuses ei eksisteeri. (Tõesti, Issand? Vaata, see on see!) Sellepärast peavad inimesed maa pinnalt olema patused, sest alles siis saavad kogu planeedil eksisteerida lugematu arv templeid ja palvemaju, kuid nende teenijatel on midagi toita. Seetõttu ei leia te planeedilt kohti “Jumala kummardamiseks”, kus annetuskast puudub ja usulisi rituaale teostati eranditult tasuta. Ühel või teisel viisil peavad usklikud ikkagi maksma kas Taksi või levinud ideede ja kohalike “sündsuse ja vagaduse reeglite”järgi. “Inimliku patuse” koletu müüdi paisutamiseks on tehtud nii tohutuid jõupingutusi, et isegi planeedi õiged peavad end alati patusteks ja te ei tohiks teistest rääkida! Peaaegu kõik ” vaimsed õpetused “on üles ehitatud sellele, sest nii moodustasid maalaste salakavalad orjastajad lõhestunud, alandatud inimkonna, kes sajandist sajandini palus endale” andestust”, mida keegi ei kavatsenud talle anda ega kavatse.

Praegu on Gaias üle kolmsada (!) religioonid ja mitu tuhat sekti, millest igaüks kannab inimestele “Jumala Sõna” ja seda omal moel. Nende vaatevinklist on maailm täis õelaid ja kadunuid, keda tuleb juhendada “õigele teele hinge päästmiseks”. Kui aga järgite nende konfessioonide reegleid, piiranguid ja juhiseid, ei saa te lõpuks hingata, sest selgub, et kõik, mida te kunagi tegite ja teete, on patt ja sageli isegi andestamatu. Muide, olulised erimeelsused põhiküsimustes on igas religioonis, samas kui iga vool on veendunud oma õiguses ega kavatse teistele järele anda. Igaüks jätkab “puhumist oma udusse”, kuid aeg, mil praegused religioonid peavad kas tahtmatult muutuma, pöördudes tõe valguse poole või kaduma, on juba kiiresti lähenemas.

Nüüd tuleb maa peale kõikjalt “peenetest” plaanidest vähem valesid kui varasematel aegadel, sest lõpuks on muudetud illusioonide seadust, mis nõudis inimeste petmist iga kord üle 70%. Jumal ei ole enam tema loomingust eraldatud ega jää muutumatuks, vaid vastupidi, väidetakse, et elu on võimalik ainult Jumalas ja et ta ise muutub pidevalt. Koos praeguse teaduse ” avastustega “sunnib see kõiki religioosseid konfessioone tegema olulisi muudatusi nende maailmavaadetes ja” Jumala selgitustes”. Lõppkokkuvõttes sunnivad kiiresti kasvavad muutused neid ikkagi aktsepteerima tõe tundmise protsessi kui nägemust maailmast selle terviklikkuses ja suhetes. Nad kõik peavad tundma meid ümbritsevat jumalikku ja ka seda, mis meis endis on, avastama meie olemuse sellised sügavused, mis ühendavad inimkonna Universumiga. See on teadmiste ja mõistmise, teadlikkuse, meditatsiooni tee, mitte pimesi kummardamine teatud olematutele “jumalatele”. Tõeline Jumal ei ole sugugi kohustatud kellelegi oma olemasolu tõestama ja seda mingite imedega toetama. Kõikvõimas on saavutatav ja tunnetatav, kui teete selleks jõupingutusi vajalikus suunas ja inimkond maa pinnalt ei pea üldse pimesi Jumalasse uskuma – peate teda tundma! Jumal “räägib” iga inimesega planeedil, nii hea kui ka halvaga (nagu iga olendi ja olemusega), hõlmates kõike, mis on tema valduses. Jumal pole lihtsalt igasuguse teadvuse ja olemise allikas-ta on olemine ja teadvus! Tema seadused ja võim on kõigile võrdsed, sest kõik, mis on, põhineb looja tõel, olles tema ainulaadne ilming. Me elame oma Jumalas, kuid see pole veel kõik Jumal, mu kallid, sest taevas on “teisel pool” meie Taevast. Üldiselt ei eksisteeri universumis kedagi ega midagi temast eraldi (ja seetõttu ka üksteisest), olles sulandunud kogu elu kangaga, mida ta loob ja toetab. Issand ei nõua selle eest oma olendite tänulikkust ega pimedat kummardamist, sest tema eesmärk on teisiti. Allika olemusest ja omadustest pole objektiivset võimalust lõpuni rääkida, kuid miljonid inimesed räägivad neist, püüdes seda õppida ja oma keeltes kirjeldada.