Mingil hetkel hakkasin ma märkama, et sõna „energia“ ei käitu mu elus ainult nagu udune vaimne mõiste. Ta käitub nagu mingi väga argine valuuta. Kui seda on vähe, siis ma ei jaksa. Ma ei jaksa isegi neid asju, mis mulle tegelikult meeldivad. Ja kui seda on palju, siis ma olen sama inimene, samas linnas, sama töö ja sama lähikonnaga… aga ma olen teistsugune. See vahe on nii selge, et ma ei saa seda enam lihtsalt tuju alla kirjutada.

Aja jooksul muutus see tähelepanek ebamugavaks, sest ma nägin, kui palju mu elus on keeranud mitte „asjad ise“, vaid see, kui palju mul oli jõudu neid asju kanda. Ja ma jäin selle peale mõtlema: kas see, mida ma nimetan reaalsuseks, on osaliselt ka minu seisundist lahti rulluv pilt?

Energia, tegevus ja mateeria: mu kõige lihtsam tõlge

Ma olen püüdnud seda enda jaoks väga maalähedaselt hoida. Kui mul on kõrge energia, siis ma teen rohkem. Kui ma teen rohkem, siis tekib rohkem „materjali“: midagi saab valmis, midagi liigub, midagi sünnib. Mõnikord on see täiesti sõna otseses mõttes: ma teen midagi ära ja tulem on käega katsutav.

Ja samas on seal teine tasand, mis on vähem nähtav. Kõrge energiaga ma justkui usun oma samme rohkem. Ma ei pea seda endale kuulutama. See lihtsalt juhtub: mu keha on kuidagi enesestmõistetavam, mu pilk on otsem, mu kõne on lihtsam. Ma ei pea olema targem, et elu tunduks voolavam. Mul peab olema rohkem sisemist jõudu, et sama elu ei tunduks nagu koorem.

Küllus… see sõna ajas mind kunagi muigama, sest see kõlas nagu loosung. Aga kui ma jätan selle sõna kõrvale ja vaatan asja enda pealt, siis ma näen midagi primitiivset: kui mul on jõudu, on mul rohkem valikuid. Kui mul on rohkem valikuid, tundub maailm avaram. Kui maailm tundub avaram, on mul vähem tarvidust klammerduda. Ja see klammerdumine, kui aus olla, ongi see koht, kus mu energia ära voolab.

Sagedus ja resonants: miks mu päevad ei ole võrdsed isegi siis, kui kalender on sama

Ma olen kuulnud seda mõtet, et igal emotsioonil on oma „sagedus“ või „vibratsioon“, ja kuigi ma ei hakka seda enda jaoks liiga teaduslikuks tampima, on mul üks lihtne tõestus: ma tunnen ära, millal ma olen „madalal“ ja millal „kõrgemal“. Mitte moraalselt, vaid kehaliselt. Madal seisund on tihti kitsas. Kõrge seisund on avar.

Kui ma olen rõõmus või rahulikult kindel, on inimesed teistmoodi. Nad naeratavad rohkem. Nad räägivad minuga pehmemalt. Või vähemalt mina tajun neid nii. Ja siis tekib see kõhe küsimus: kas nad päriselt muutusid või muutus mu resonants, mille kaudu ma neid loen?

Tegelikult ei olegi vahet, kumb on „õige“. Sest tulemus on sama: kui mu sisemine seisund on parem, siis mu suhted ja sündmused tunduvad paremad. Ma ei pea neid sundima. Ma ei pea kedagi ümber veenma. Midagi hakkab lihtsalt teisiti kokku kõlama.

Ma olen korduvalt tabanud ennast mõttelt, et see on nakkav. Nagu tuju, mis levib. Ja kui see levib, siis peab seal olema midagi enamat kui ainult minu sisemine monoloog. Nagu mingi nähtamatu laine, mis kas tõmbab ligi või tõukab eemale.

Mina kui punkt: aeg, energia ja need „kihid“, mille vahel ma rändan

Üks kujund, mis mind kummitab, on väga lihtne: kujuta ette, et ma olen punkt. Punkt ruumis, punkt ajas, ja sellel punktil on mingi energia tase. Mitte stabiilselt, vaid kogu aeg muutuv. Päeva sees, nädala sees, kuude sees.

Kui ma sellele nii vaatan, siis ma näen, et ma ei ela ühes ja samas reaalsuses. Ma elan justkui kihtides. Mõnikord ma olen kihis, kus asjad lähevad sujuvalt. Mõnikord kihis, kus kõik hakkab hõõrduma. Ja kõige kummalisem on see, et sageli ei muutu „faktid“. Muutub see, mis moodi ma neid fakte kogen.

Selles kujutluses on veel üks häiriv detail: iga energiakiht on nagu omaette maailm, millel on oma tüüpilised sündmused. Nagu raadiojaamad. Ja mina ei vali neid jaamu mitte sõrmega nupul, vaid enda seisundiga. See pani mind korraks ebamugavalt vaikseks, sest see ei luba mul enam kõike kirjutada „välise maailma“ kraesse.

Ja samas… ma ei taha ka end süüdistada. Ma ei taha teha sellest moraali, et kui mul on raske, siis „olen ise süüdi“. Ei. Pigem on see tähelepanek, et mu sisemine energia mõjutab, millised sündmused saavad minus ruumi kasvada.

Minevik ja tulevik kui tänane looming

Siin läks asi minu jaoks eriti huvitavaks, sest ma olen alati arvanud, et minevik on kindel. Et see „oli“ ja kõik. Aga kui ma vaatan enda elu, siis ma näen, et minevik elab minus ainult niipalju, kui ma teda täna loon.

Kui ma meenutan lapsepõlvest midagi valusat, siis see valu ei ole kuskil minevikus. See on mu kehas praegu. See on mu mõtetes praegu. See on mu reaktsioonides praegu. Ja kui ma ühel päeval meenutan sama asja teise tooniga, justkui pehmemalt, siis muutub mitte fakt, vaid mu suhe faktiga. Nagu keegi oleks minevikule teise valguse peale pannud.

Tulevik on veel kummalisem. Tulevikku pole mul käes. Ja ometi ma loon teda kogu aeg. Ma loon teda oma hirmuga, oma ootusega, oma kontrolliga, oma lootusega. Mõnikord ma ehitan terveid maailmu, mis on ainult mõttes, ja siis elan nende sees nii, nagu need oleksid juba päris.

Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem tundus mulle, et ainus päris koht, kus midagi päriselt juhtub, on olevik. See punkt. See „praegu“. Ja kui ma olen selles punktis selgem, on mu energia puhtam. Kui ma olen minevikus kinni või tulevikus paanikas, on mu energia justkui laiali.

Kolm küsimust, mis ei anna rahu

Ma ei ole leidnud paremat viisi, kuidas seda kõike enda jaoks kokku siduda, kui need kolm küsimust. Need on lihtsad, peaaegu naeruväärselt lihtsad. Ja ometi on nad ebamugavad.

Esiteks: kus ma kaotan energiat?
Ma tean seda tihti juba enne, kui ma endalt küsin. Mõni vestlus, mõni teema, mõni inimene, mõni sisemine vaidlus, mida ma pean nagu vana kohtuasi, mis ei taha lõppeda. Seal, kus mul ei ole nõusolekut, tekib hõõrdumine. Ja hõõrdumine sööb mind.

Teiseks: mis mind päriselt täidab?
Siin läks mul aega, sest kõik, mis täidab, ei täida ühtemoodi. Mõni asi annab kiiret kergendust ja võtab hiljem topelt tagasi. Mõni asi on nagu laen. Mõni asi on nagu allikas.

Ma hakkasin märkama, et kui mu täitumine sõltub ainult millestki välisest, tuleb sinna kõrvale kontroll. Ja kui tuleb kontroll, tuleb hirm. Hirm selle kaotamise ees. Hirm, et pole piisavalt. Hirm, et ma ei ole ilma selleta midagi. Ja see hirm ise on juba energiakadu.

Kolmandaks: kuidas ma tulen „miinusest“ välja „plussi“?
Siin ma olen endaga aus: ma ei tule alati. Vahel ma vajun. Vahel ma punnitan. Vahel ma teen näo, et olen korras. Aga ma olen näinud üht mustrit: kui ma hakkan oma seisundit esimesena putitama, mitte sündmust ennast, siis ma ei kuku nii sügavale.

Ma olen hakanud seda endale sõnastama nii: kõigepealt energia, siis alles lugu.

Armastus kui kõrgeim seisund… ja miks ma olen selle sõna suhtes ettevaatlik

Sõna „armastus“ on nagu suur mantel, mille alla mahub liiga palju. Mõni kasutab seda nii, et see muutub suhkruseks. Mõni kasutab nii, et see muutub nõudmiseks. Aga ma olen hakanud seda nägema teises võtmes: armastus kui seisund, kus mu energia on kõrge ja puhas.

Mitte armastus kui romantika, vaid armastus kui avarus. Rõõm, rahu, elujõud, mingi sisemine „jah“, mis ei sõltu sellest, et kõik oleks ideaalne.

Ja siis tekib kõige keerulisem küsimus, mida ma ei oska alati lõpuni vastata: kuidas jõuda sinna? Mul on olnud hetki, kus ma tundsin, et see algab seest, nagu sisemine dialoog, nagu kontakt millegi suuremaga enda sees. Ja teinekord olen ma olnud täiesti tuim ja mõelnud, et no jah, ilus jutt, aga mu keha ei tule kaasa.

Ma ei taha sellest teha õpetust. Pigem on see mu enda lahtine koht: armastus on nagu kompass, aga ma ei ole alati kindel, kas ma näen põhja või kujutan teda ette.

Kaks kukkumist, mis näivad erinevad, aga …

Esimene kukkumine on klassikaline: juhtub midagi halba ja ma vajun. Ma hakkan kohe loo juurde. Miks see juhtus, miks minuga, miks nüüd. Ja kui ma jään sinna loosse liiga kauaks, muutub lugu raskemaks. Nagu ma leiaksin järjest uusi tõendeid, et maailm ongi selline. Ja mu energia kukub veel. Siis kukuvad sündmused ka. Mitte tingimata kohe, aga mingis tajutavas jadas.

Teine kukkumine on peenem ja ausalt öeldes natuke piinlik: kui läheb liiga hästi.

See on see kummaline sisemine pingestatus, mis tekib, kui elu hakkab voolama. Nagu ma ei usuks seda. Nagu ma ootaksin, et kohe peab midagi juhtuma, sest „nii ei saa ju olla“. Ja ma olen märganud, et selle taga on sageli häbi. Häbi, et ma ei väärigi head. Või mingi vana programm, mis ütleb, et rõõm tuleb alati välja teenida ja muidu võetakse ära.

Ja siis, kuna pinge on hirm, ja hirm on madal sagedus, hakkan ma jälle vajuma. Vaikselt. Foonina. Kuni see pinge justkui „realiseerub“ mingiks sündmuseks, mis kinnitab mu kahtlust. Ja ma ütlen endale: „Ma ju teadsin.“

See lause on mind ehmatanud. Sest see kõlab nagu loits.

Nõusolek ja „uus kolmas“: koht, kus võitlus lõpeb ilma alistumiseta

Kõige raskem, aga ka kõige vabastavam mõte minu jaoks on see, et energia kaob sealt, kus ma olen sisemises sõjas. Kus ma ei ole nõus. Kus ma surun reaalsust ära või üritan seda vägisi ümber tõmmata, samal ajal kui sees on kramp.

Aga nõusolek on ka ohtlik sõna, sest see võib kõlada nagu: „lepi kõigega“. Ma ei taha seda. Ma ei taha teeselda, et kõik on okei, kui ei ole.

Siis tuli mu sisse üks kolmas võimalus, mida ma olen endale nimetanud „uus kolmas“. Mitte miinus, mida ma ei taha. Mitte pluss, mida ma kramplikult nõuan. Vaid mingi punkt, kus ma leian tähenduse, mis lubab mul lõdveneda ilma valetamiseta.

See on koht, kus ma võin öelda: ma ei armasta seda olukorda, aga ma püüan leida, mis siin on minu jaoks nähtavaks tehtud. Mis minus tahab tähelepanu. Milline soov on rahuldamata. Milline sisemine osa võitleb. Ja kui ma kasvõi korraks leian selle koha, kus ma ei pea enam vastu hakkama, siis mu energia tõuseb natuke.

Mitte grandioosselt. Natuke. Aga piisavalt, et ma ei vajuks edasi.

Lõpumõte, mis jääb mul endal ka lahti

Ma ei usu, et ma suudan oma elu sündmusi täielikult kontrollida. Ausalt öeldes, ma ei ole kindel, kas ma seda tahaksingi. Aga ma olen üsna kindel, et ma mõjutun nendest sündmustest vähem ja vähem siis, kui ma hoian silma peal oma sisemisel energial ja seisundil.

Mõnikord on mu elu nagu raadio, mis ragiseb, ja ma keeran nuppu vales suunas. Mõnikord leian ma õige jaama peaaegu juhuslikult, lihtsalt sellepärast, et ma lõpetan enda sees võitlemise.

Ja võib-olla ongi see mu praegune definitsioon „mõjutamisest“: mitte see, et ma sunnin maailma, vaid see, et ma puhastan oma resonantsi. Et ma õpin üha uuesti tagasi tulema sellesse punkti, kus olevik on päriselt kohal.

Ma ei tea, kuhu see mind lõpuks viib. Aga ma tean, et kui ma kas või hetkeks tunnen end avarama ja pehmemana, siis maailm… no jah, maailm kipub vastama samas toonis. Ja see on juba midagi, mida ma ei taha enam maha mängida.

Selle laialdase leviku eesmärgil liikus mitu rühma, mis koosnesid nii-nimetatud Maa Salajase Valitsuse jüngritest (täpsemalt öeldes ühest selle fraktsioonist), olles eelnevalt “vaktsineeritud” selle vastu vaktsiiniga, mille lõid selle “modifitseeritud” viiruse loojad, salaja kogu maailmas laiali detsembris 2019, tahtlikult levitades seda “kerget” viirust.

Kuigi nende Isandatel on ka “raskemaid” viirusi, mis suudaksid planeedi tühjendada vaid paari päevaga, ei kuulu see nende Inimsuseta Olendite plaanidesse! Nad ei vaja sellist surnud planeeti, sest neid on meie Galaktikas niigi palju. Nad vajavad seda maailma “ilma üleliigsete sööjateta”, kus nad valitsevad ellujäänute üle, kasutades hirmu ja ressursse, mis on nende endi kontrolli all!

Ilmselgelt tekib kohe küsimus: kuhu vaatavad “armastavad” galaktilised Valguse Jõud, Hierarhid ja Peainglid? Just “sinna” nad vaatavad, kallid, sest kõik see oli neil teadlikult LUBATUD, et sundida inimesi ärkama igapäevasest “uinakust”, mõistma inimkonna ühtsust ja meie seost kogu Eluga planeedil! Samuti toidavad nad “kurikuulsaid” deemoneid koos nende küllastamatu pimeda hierarhiaga, saavutades sellega mitmeid eesmärke korraga.

Lühidalt öeldes oli kogu see koletu tegevus eelnevalt teada kõigile, sealhulgas “Valguse Jõududele”, ja ainult inimestele, nagu alati, ei otsustatud seda teatada, et “anda õppetund neile egoistlikele ja enesekindlatele olenditele”.

See ongi nende “tõeline nägu”, mu sõbrad, ja jutt “Armastusest ja Valgusest” on mõeldud ainult naiivsetele lollidele, keda on tänasel Maal samuti palju! Kui inimesed “ei mõista midagi” selle tahtlikult Pimedate Jõudude poolt korraldatud “pandeemia” ajal, võivad “Valguse Jõud” “lubada” midagi veel hullemat, sest nad on alati olnud, ja on ka täna, SILMAKIRJATSEJAD, mitte inimkonna kaitsjad.

Mõelge sellele, mis meie maailmas toimub, kallid, ja saate aru, et kogu see jälkus ei tule sugugi lindudelt ega muudelt “hiirtelt”, sealhulgas lendavatelt. See on lihtsalt inimkonna “tugevuse test”, et inimesed mõistaksid oma haavatavust, korraldamatust ja hakkaksid edaspidi teistmoodi elama.

Maailmas ei ole midagi “juhuslikku”, seega kinnitan teile taas, mu sõbrad, et praegune “pandeemia” on tahtlik aktsioon, mis on “lubatud” korrumpeerunud juhtkonna poolt Galaktika Föderatsiooni Teenistuses (GFS), ja selle “käpardliku firma” miljonid laevad (sealhulgas kuulus Ashtari laevastik) lihtsalt “tervitasid” juhtkonda, saades sellise juhise, kuna nad kõik on ORJAD, aga mitte enam “Pimedusele”, vaid sellele ebaausale “Valgusele”.

Selles seisnebki tänase maailma olemus, sest kogu selle "pandeemia" ÄRAHOIDMISEKS oleks neil lihtsalt vaja olnud "puhuda" sellele, kuid... anti käsk "mitte sekkuda", ja Illuminaadid said pikisilmi oodatud nõusoleku käivitada "kergeid" viirusi. Nad valisid oma tohutust arsenalist selle, mida inimesed täna nimetavad COVID-19-ks. 

Seepärast olen ma teile, kallid, viimase kümnendi jooksul korduvalt öelnud, et “Maa Salajase Valitsuse” liikmed tuleb halastamatult HÄVITADA, pärast mida meie “head” Arhanglid ja Hierarhid kohe “koormasid” minu “karmat”, ja peaaegu kooris kaebasid minu peale Valitsejale, soovitades mu tänast kehastust kiiresti lõpetada, kuid ma olen siiani siin, sest… kiidetud olgu Jumal! Paljud meie “tulekärbsed” isegi “sisisesid” mulle Internetis selle eest, jätkates “aumide” ja “roosipärjade” laulmist, aga täna paljud neist on hirmunud ega tea, kuidas mõista toimuvat kogu maailmas! See ei sobi kuidagi nende kujunenud arusaamaga: “Jumal on Armastus!” Eks ole, kallid? Just nii see on! Aga kogu selle “Maa Salajase Valitsuse” (või “maailma poliitilise telgitaguse”, nagu hiljuti väljendas end internetis Nõukogude Liidu sõjaväeluure GRU endine polkovnik) hävitamiseks on vaja ainult inimeste kollektiivset tahtmist maksimaalses ulatuses! Ja ka meie naiivsete, nagu lapsed, “tulekärbeste” 4. aprilliks kavandatud “meditatsioon” on samuti mitte ülearune, sest praegu on meile head kõik vahendid, et vähendada maalaste kohal riputavat ohtu! Kuid need on ainult poolikud meetmed, kallid! Nii kurb kui see ka pole, on see REAALSUS, sest kõik ei ole nii halb, nagu nad arvasid, vaid PALJU HALVEM! Seetõttu tuleb nüüd tegutseda kiiresti ja resoluutselt, nagu igal sõjal! Ja seepärast ütlen ma jälle: ÄRKA, “ÄRGAJAD”.

Lõpetage silmakirjatsejatega “suhkrutamine”, sest naljad on juba lõppenud, seega ühendage kiiresti kõik maalaste “sõjalised” energiad (näiteks “TEJA-ALBIS”) ja koos PURUSTAGE SEE KAHJUR! Sest enamik maainimesi isegi ei kahtlusta endas selliseid, tapmisvõimelisi energiaid!

Just nii võidate, sest… kiidetud olgu Looja! Armastus… Armastus… On ka teisi sama tõhusaid vahendeid, kallid! (Kas pole tõsi, Issand? Just see ongi see!) Ja kõik Põlastusväärsed selles hüljatud Loomingus arvestavad ka saadud õppetunni, nii ootamatult inimeste poolt Maa pinnalt Orjastajatele antud, hukkunud “kolleegide” poolt. Aga esmalt peate teie, TEIE, VÄLJA NÄITAMA VIHA praeguse olukorra vastu, tõusma vaimselt ja halastamatult LÖÖMA Orjastajaid oma energiaga! Ma võtan selle kõik oma “karmale” ja lõpetan ise mõned nendest reaalsustaju kaotanud “valitsejatest” maainimeste seas!

Ühesõnaga, JULGELT EDASI, mu sõbrad!
Elagu Vaba Maa!

___________

Originaal

Слово по поводу “коронавируса”

Люди, не будьте так наивны! Это вовсе не “пандемия”, как заявляют в СМИ, а ПРЕДНАМЕРЕННОЕ инфицирование “легким” вирусом (со всеми его штаммами), различных регионов мира. В целях его повсеместного распространения, несколько групп, составленных из прихвостней так называемого Тайного Правительства Земли (если точнее, то одной из его фракций), будучи заблаговременно “привитыми” от него с помощью вакцины, разработанной создателями этого “модифицированного” вируса, тайно разъехались по всему миру в декабре 2019 года, преднамеренно распространяя этот “легкий” вирус, хотя их Хозяева располагают и “тяжелыми”, способными опустошить планету лишь за пару суток, но такое попросту не входит в планы этих Нелюдей! Им не нужна такая мертвая планета, дорогие, ведь таких и без того полно в нашей Галактике, а нужен этот мир “без лишних едоков”, где они будут править теми, кто останется в живых, с помощью страха и ресурсов, находящихся у них же под контролем! Ясное дело, сразу же последует вопрос: а куда смотрят “любящие” галактические Силы Света, Иерархи и Архангелы? Да вот “туда” и смотрят, дорогие, ибо все это было сознательно ДОПУЩЕНО ими, для принудительного “пробуждения” людей от повседневной “спячки”, осознания Единства человечества и нашей связи со всей Жизнью на планете! Заодно и пресловутых “дьяволов”, с их ненасытной Темной иерархией, “накормят”, то есть достигают сразу многих целей. Словом, вся эта чудовищная акция была ЗАРАННЕЕ известна всем, включая “Силы Света”, и лишь только людям сообщать об этом, как всегда, не стали, чтобы “преподать урок этим эгоистичным и самоуверенным созданиям”. Вот это, собственно, и есть их “настоящее лицо”, друзья мои, а болтовня насчет “Любви и Света” – только для наивных дурачков, которых тоже много на сегодняшней Земле! Если же люди “ничего не осознают” в ходе этой преднамеренно устроенной Темными Силами “пандемии”, то “Силы Света” могут “допустить” и что-нибудь похуже, ибо всегда были, и сегодня остаются, ЛИЦЕМЕРАМИ, а не защитниками человечества с поверхности Земли, как такового! Вдумайтесь в то, что происходит в нашем мире, дорогие, и поймете, что вся эта Мерзость происходит вовсе не от панголинов и других “мышей”, включая и летучих. Это лишь проверка человечества “на прочность”, дабы люди осознали собственную уязвимость, неорганизованность, и стали жить в дальнейшем по-другому. В мире нет ничего “случайного”, так что еще раз подтверждаю вам, друзья мои, что нынешняя “пандемия” – это преднамеренная акция, “допущенная” коррумпированным руководством ГФС, а миллионы кораблей этой “шарашкиной конторы” (в том числе и пресловутый флот Аштара), просто “отсалютовали” руководству, получив такое указание, поскольку все они РАБЫ, только уже не “Тьмы”, а этого неискреннего “Света”. В этом и суть происходящего сегодня в нашем мире, ибо для ПРЕДОТВРАЩЕНИЯ всей этой “пандемии” им всего лишь требовалось “дунуть” на нее, но… поступил приказ “не вмешиваться”, а Иллюминаты получили долгожданное согласие на запуск “легких” вирусов. Они и выбрали из своего огромнейшего арсената то, что у людей сейчас зовется COVID-19. Вот поэтому я и неоднократно говорил вам, дорогие, за последнее десятилетие, что членов “Тайного Правительства Земли” необходимо беспощадно УНИЧТОЖИТЬ, после чего наши “добрые” Архангелы и Иерархи сразу “нагружали” мою “карму”, и чуть ли не хором жаловались на меня Владыке, предлагая поскорей прервать мое сегодняшнее воплощение, однако я поныне здесь, поскольку… славен Бог! Многие наши “светлячки” даже “шипели” на меня в Сети за это, продолжая распевать “аумы” и “розарии”, зато сегодня многие из них объяты страхом, и не знают, как им понимать происходящее повсюду в мире! Это ведь нисколько не укладывается в их устоявшееся представление: “Бог есть Любовь!” Не так ли, дорогие? То-то и оно! А для уничтожения всего этого “Тайного Правительства Земли” (или же “мирового политического закулисья”, как недавно выразился в интернете отставной полковник ГРУ МО СССР), всего-то требуется выражение коллективного намерения максимального количества людей! Да и намеченная на 4 апреля “медитация” наших наивных, словно дети, “светлячков”, тоже окажется нелишней, ибо нам сейчас все средства хороши, ради снижения нависшей над землянами опасности! Однако это только полумеры, дорогие! Такова печальная РЕАЛЬНОСТЬ, ибо все не так уж плохо, как они считали, а ГОРАЗДО ХУЖЕ! Вот поэтому и действовать сейчас необходимо быстро и решительно, как на любой войне! И потому еще раз говорю: ПРОСНИТЕСЬ, “ПРОБУЖДЕННЫЕ”. Хватит “сюсюкать” с Лицемерами, поскольку “шутки” уже кончились, а посему скорей объедините все “военные” энергии землян (к примеру “ТЭЯ-АЛЬБИС”), и совместно РАЗДАВИТЕ ГАДИНУ! Ведь подавляющее большинство земных людей даже и не подозревает о наличии в себе таких, способных убивать, энергий! Сим и победите, ибо… славен Бог! А то Любовь…Любовь… Есть и другие столь же действенные средства, дорогие! (Правда, Господи? Вот, то-то и оно!) И все Мерзавцы в этом захудалом Мироздании тоже учтут полученный погибшими “коллегами” урок, столь неожиданно преподанный Поработителям людьми с поверхности Земли! Но для начала вам необходимо ВОЗМУТИТЬСЯ против существующего положения вещей, воспрянуть духом и безжалостно УДАРИТЬ по Поработителям своей энергией! Я принимаю это все на свою “карму”, да и сам прикончу пару-тройку этих потерявших ощущение реальности “владык” земных людей! Словом, СМЕЛЕЙ ВПЕРЕД, друзья мои! Да здравствует Свободная Земля!С благословением к пока еще страдающему человечеству,

Олег Землянин,
Мега-Воин, командир
Бригады “окаянных”,
30 марта 2020 г.