järjelugu …
Nähtamatu puudus, mis jäi hinge
Ma ei kasvanud üles näljas. Mul oli toit laual, katus pea kohal ja koolis käisin iga päev. Aga ometi oli midagi, mida polnud. Ja mida ei saanudki näha, sest see puudus ei olnud füüsiline. See oli nähtamatu. Vaikne. Alateadlik. Ja selle tõttu – eriti mõjuv.
Mulle jäi lapsepõlvest meelde tunne, et ma ei saa. Et ma ei tohi. Mitte midagi suurt – pigem pidev, kerge piiramine kõige osas: mis ma tunnen, mida ma tahan, mida ma väärt olen.
Mul oli üks paar teksaseid. Kui need kulusid, pidin ootama. Prilliraamid olid kokkupandud kahest katkise komplekti tükist – nagu oleksin ise olnud natuke kokku kleebitud. Tossud olid alati need kõige odavamad, mida sai. Ja kui ma midagi uut sain, oli esimene lause alati: “Ära kohe selga pane, sa määrid ära.”
Ma mäletan, et ei julgenud küsida uusi asju. Mitte seepärast, et ma oleksin kartnud, vaid sest olin õppinud: see on mõttetu. Kui sain midagi, arutati seda mu õega. Kui tema sai midagi, mind ei kaasatud.
Tagantjärele mõeldes ei olnud asi rahas. Oli justkui süsteemne sõnum: sa ei ole piisav, et saada. Sa ei ole piisav, et küsida. Sa ei ole piisav, et tunda, tahta, olla oluline.
Mäletan hetke, kui ema võttis mu sünnipäevaraha ära – “ma panen hoiule”, ütles ta. Aga see raha ei tulnud enam kunagi tagasi. See üks hetk jäi mulle kummitama rohkem kui miski muu. Mitte raha pärast. Vaid selle pärast, et koos rahaga kadus tunne, et mul on midagi enda oma. Et ma võin midagi tahta.
Ma õppisin ära: ära küsi. Ära tunne. Ära taha. Ära looda.
“See ei olnud nälg, vaid nähtamatu keelamine – kõige selle suhtes, mis oleks võinud mulle kuuluda.”
Ja see on alles algus.
Lapsepõlve vaiksed sõnumid: “Ära küsi, ära tunne”
Mõned pered karjuvad. Meie pere vaikis. Mitte tülid ei jätnud jälje – vaid see, millest ei räägitud. See, mida ei tohtinud tunda. See, mida pidin ise ära arvama.
Mulle ei öeldud otse: “Sina ei tohi tunda” või “ära küsi midagi”. Aga kõik olukorrad ütlesid seda mu eest. Iga kord, kui mind ignoreeriti. Iga kord, kui mu soov või tunne oli kellegi teise jaoks ebamugav. Iga kord, kui ma olin tubli laps, kes ei tekita segadust. Siis olin “õige”. Tagantjärele näen, et see oli omamoodi ellujäämismehhanism. Kohandumine. Sõnum oli selge: mida vähem vajadusi, seda vähem probleeme. Ja mida vähem probleeme, seda lihtsam on vanematel toime tulla.
Aga see lihtsus tuli minu enda arvelt. Ma muutusin kiiresti inimeseks, kes ei taha midagi. Kes ei esita küsimusi. Kes ei tee piinlikke stseene ega nuta valjusti. See tundus toona vajalik – isegi loogiline. Aga hiljem, täiskasvanuna, jäin ma selle mustriga üksi.
See muster ei jäänud lapsepõlve. See tuli minuga kaasa tööle. Suhetesse. Iseendasse. Oskamatus küsida, mis mulle sobib. Süütunne, kui tahan midagi rohkemat. Ebamugavus, kui keegi küsib, kuidas ma päriselt tunnen.
Esitan endale küsimuse: “Mis hetkel ma kaotasin õiguse tunda? Ja miks ma siiani elan nagu see oleks veel kehtiv?”
“Ma ei õppinud ainult vaikima – ma õppisin ära, et mu vajadused on koormaks. Et tunded on liiast. Et olemine peab olema mugav teistele, mitte mulle.”
Selle koha peal ma tajusin, et ei saa jääda ootama, millal keegi teine mulle loa annab. Mitte enam.
Psühholoogiline pärand, et miks me lõpetame endale lubamise
On kummaline, kuidas vanad hääled jäävad elama. Mitte füüsiliselt, mitte isegi teadlikult – aga nad on olemas. Täiskasvanuna võiksin ju vabalt küsida, mida vajan. Osta endale uued saapad. Tähistada oma sünnipäeva. Öelda, et mul on halb päev ja ma tahan lihtsalt olla üksi.
Aga ei ole nii lihtne. Sest midagi minus sosistab ikka veel: „Ära tee endale tüli. Ära taha liiga palju.“ Kui väike laps tajub korduvalt, et tema tunded pole oodatud või et ta vajadused põhjustavad vanemates stressi, siis ta loob seose: mina = probleem. Ja et probleemist vabaneda, tuleb ennast vähendada. Vaiksemaks. Lahjemaks. Kergemini talutavaks.
See muster võib kanduda edasi kogu eluks – nagu nähtamatu seljakott, mida sa kannad, aga mille sisu pole kunagi korralikult läbi vaadatud. Seal on sõnumid: “Ole tänulik, ära virise.” “Sa ei vaja seda tegelikult.” “Ole rõõmus, kui üldse midagi saad.”
Me hakkame ise endale neid sõnumeid kordama. Ja isegi kui elu on muutunud, isegi kui me oleme vabad, hoiab meie sisemine hääl meid endiselt väikese ja sobivana.
Mõistsin ühel hetkel, et see hääl ei ole enam aktuaalne. Et elu, mida ma praegu elan, ei vaja enam seda vana programmikoodi. Aga ümber kirjutada on raske. Sest see muster ei ole ainult harjumus – see on identiteet.
“Me ei kanna edasi ainult oma vanemate sõnu – me kanname edasi ka nende hirme, piire ja vaikimisi kokkuleppeid.”
Ja see pani mind küsima: kui see identiteet pole mulle enam kasulik, kellele ma siis tegelikult meeldida püüan?
Täiskasvanu valik, et kas annan edasi vaikust või vabadust?
Ühel hetkel sain aru: ma ei ela enam ainult enda elu. Kõik, mida ma teen – või tegemata jätan – saab nähtamatult eeskujuks. Oma lastele. Oma partnerile. Sõpradele. Või ka lihtsalt iseendale, järgmisele versioonile minust.
Kui ma jään vaiki, annan ma edasi vaikust. Kui ma ei küsi, annan edasi uskumuse, et küsimine on ohtlik. Kui ma pidevalt ennast tagaplaanile surun, annan edasi mustri: “enda vajadused pole olulised”.
Seda mõistet pole lihtne vastu võtta. Sest see tähendab vastutust. Ja ma tundsin pikka aega, et ma ei taha kedagi süüdistada. Ega oma vanemaid. Sest nemad tegid oma parima. Aga samas – nende “parim” jättis mulle maha lüngad, mida ma nüüd täidan.
Ja siis sain aru: mul on valik. Ma ei saa muuta minevikku, aga ma saan katkestada selle pärandi. Ma saan öelda: mina enam nii ei tee. Mina ei anna seda mustrit edasi. See ei tähenda, et ma peaksin olema ideaalne. Aga see tähendab, et ma võin teha teadlikke, väikseid teisi valikuid. Isegi siis, kui need tunduvad esialgu võõrad. Isegi siis, kui mu sisemine hääl sosistab ikka veel vanu reegleid.
Näiteks, kui mu laps küsib midagi, mis tundub “liigne” või “ebavajalik”, püüan mitte esimese hooga öelda ei. Püüan kuulata. Mitte ainult teda – vaid ka iseennast. Et ma ei kordaks harjumusest seda, mida mulle kordas maailm.
“Ma ei taha enam elada ainult selle järgi, mida mulle õpetati. Ma tahan elada selle järgi, mida ma usun.”
See on iga päev uus harjutus. Uus küsimus: kas ma annan edasi hirmu või lubamise?
Lubamine kui tervenemine – esimene samm on teadlikkus
Tervenemine ei alanud mul plahvatusest ega suurest otsusest. See algas vaikse taipamisega: mul on lubatud. Ja see oli täiesti uus mõte.
Ma ei räägi siin ainult sellest, et mul on lubatud osta endale midagi ilusat või võtta vaba päev. Ma räägin sügavamast loast. Loast tunda. Loast tahta. Loast eksida. Loast olemas olla, täpselt nii nagu ma parasjagu olen – ilma õigustamata, ilma kahandamata, ilma “tubli” olemise maskita.
See tundus esialgu võõras. Ebaloomulik. Isegi vale. Nagu ma rikuks mingit kokkulepet, mida keegi pole kunagi välja öelnud, aga mille järgi olen alati elanud.
Ma küsisin endalt: kellele ma pean aru andma, kui ma luban endal tunda rõõmu? Või puhata? Või nutta?
Ja aus vastus oli: mitte kellelegi.
Samas – see ei muutnud asja lihtsaks. Teadlikkus on esimene samm, aga see ei kustuta kohe automaatseid reaktsioone. See lihtsalt paneb tule põlema ruumis, kus ma olen aastaid pimedas kõndinud. Ja nüüd näen lõpuks seina, kuhu pidevalt vastu jooksin.
Teadlikkus ei tee veel tervenemisest harjumust. Aga see loob ruumi. Ruumis on vaikust, hingamist, tähelepanu. Ruumis saan ma valida.
Ja kui ma valin lubamise – ka siis, kui see alles veidi väriseb – teen ma midagi, mida mu lapsepõlv ei lubanud: annan iseendale loa elada täiel rinnal.
“Tervenemine ei alga siis, kui keegi teine mulle loa annab. See algab siis, kui ma annan selle iseendale.”
Väikeste lubaduste jõud ning üks tunne korraga
Mingil hetkel sain aru, et ei saa ennast korraga ümber kirjutada. Et ma ei ärka ühel hommikul täiesti vabana ja tervendatuna. Lubamine ei ole suur otsus – see on rida väikeseid, peaaegu märkamatuid lubadusi iseendale. Iga päev.
Näiteks luban ma endal mitte kohe reageerida. Kui keegi ütleb midagi, mis mind ärritab või haavab, luban ma endal tunda, enne kui vastan. Ma ei pea kohe mõistma, ära lahendama ega end “täiskasvanulikult” kokku võtma.
Või luban endal olla väsinud. Mitte produktiivne. Mitte efektiivne. Luban endal pikali olla ja mitte tunda süüd. Just see ongi kõige raskem – see süütunne, mis ütleb: “Sa peaksid rohkem pingutama.”
Mõnikord luban endal midagi osta, isegi kui see pole “hädaolukord”. Lihtsalt sellepärast, et see teeb rõõmu. Ja see tunne – rõõm – ongi piisav põhjus.
Ja mõnikord luban endal mitte olla tugev. Mitte olla see, kes kõik ära kannatab, naeratab ja selga sirutab. Mõnikord lihtsalt luban endal olla katki. Sest ka see on osa tervikust.
Need ei pruugi tunduda suured asjad. Aga just need hetked kogunevad uueks mustriks. Uueks harjumuseks. Uueks hääleks mu enda sees – selliseks, mis ütleb: “Sul on õigus tunda. Sul on õigus elada täis elu.”
“Ma ei vaja luba kelleltki teiselt. Piisab, kui luban endal olla – üks tunne, üks soov, üks päev korraga.”
Need pisikesed lubadused on nagu sillad: endise mina ja selle inimese vahel, kes ma tahan olla.
Iseenda luba on kõige suurem kink
Ühel hetkel ma lihtsalt tundsin seda: ma ei pea enam ootama. Mitte vanemate heakskiitu. Mitte ühiskonna märguannet. Mitte kelleltki “luba” olla mina ise.
See ei olnud dramaatiline muutus. See oli vaikne taipamine. Nagu uks, mis polnud kunagi päriselt lukus, aga mille ees ma lihtsalt seisnud olin – aastate viisi, arvestades ja kohandudes.
Ja siis – ühel hetkel – panin käe lingile. Ja see avanes.
Tervenemine pole sirgjooneline. Mõni päev ma libastun tagasi vanadesse mustritesse. Mõni hetk ma ikka vaikin, ikka kahtlen, ikka küsin liiga vähe. Aga iga kord, kui ma endale midagi luban – isegi väikest –, tunnen ma, et midagi minus sirutub. Sirutub valguse poole. Vabaduse poole.
See on kingitus, mida keegi teine mulle ei saa anda. Sest selle saab anda ainult mina ise.
“Kõige suurem vabadus tuleb siis, kui ütlen endale: sa ei pea enam elama vanade reeglite järgi.”
Ma mõtlen vahel sellele lapsele, kes ma kunagi olin. Temale ei antud. Aga täna… täna annan ma talle ise. Lubamise kaudu ehitan ma silla – mitte ainult mineviku ja oleviku vahel, vaid ka iseenda ja oma täisväärtusliku elu vahel. Mitte keegi teine ei saa seda minu eest teha.
Aga mina saan. Ja sina ka.
