- Mis on tegelikult egoism ja miks sellest rääkida?
- Lapsepõlve mustrid: miks meid õpetati ennast unustama?
- Teismelise mäss: miks “zabey na vse” faas jääb poolikuks?
- Duhhovne lõks: miks “tapa oma ego” ei tööta?
- Tõeline hoolimine endast: mis eristab egoismi armastusest enda vastu?
- Mida tähendab olla täiskasvanu?
- Oma allika leidmine: kuidas tunda end täidetuna?
- Tõeline egoism: kuidas see end peidetult ilmutab?
- Ühendus iseendaga: miks see on kogu võti?
- Teenimine läbi oma unikaalsuse: mis on kõrgeim viis elada?
- Kokkuvõte: Tee iseendasse ja maailma teenimisse
Ma ei tea, kas sul on kunagi olnud tunnet, et kui sa ütled „ei“ või valid iseenda, siis see tundub automaatselt nagu mingi viga. Justkui peaks kogu aeg andma, naeratama, sobima. Egoist — see sõna on nagu silt, mille me kergelt kleebime nendele, kes julgevad end esikohale panna. Aga kas me mõtleme üldse, mida see tegelikult tähendab?
Viimastel aastatel olen ise nende mõtete sees olnud. Ja üsna sügavalt. Mind on hakanud huvitama, miks me ühiskonnana suhtume nii kahtlustavalt inimestesse, kes enda eest hoolitsevad. Miks hoolimine endast on tihti segamini aetud enesekesksuse või ükskõiksusega teiste suhtes?
Ehk oled ka sina tundnud, et vahel on lihtsalt vaja end täis laadida. Mitte selleks, et olla isekas, vaid et sul üldse oleks mida anda. Aga kus see piir siis jookseb? Millal muutub “ma vajan ruumi” enesehaletsuseks? Ja millal on enese eest seismine tegelikult hoopis tegu armastusest?
See teema ei ole must-valge. Kui süvenema hakata, siis märkame, et sõna „egoism“ on paljude jaoks laetud valuga — tihti lapsepõlvest, kus meid õpetati: ära nori, ära küsi, ole tagasihoidlik. Ja hiljem, täiskasvanuna, ootab meid teine äärmus: motivatsioonikõned, mis kisavad: “Mõtle ainult endale!” Aga kumbki tee ei tundu lõpuni õige, kas pole?
Mulle tundub, et tõde on kusagil vahepeal. Võib-olla mitte isegi kahe äärmuse keskel, vaid üldse kuskil teisest küljest.
Selles loos tahan koos sinuga uurida, millest see kõik algab. Kus kohas me õppisime, et enda eest hoolitsemine on egoistlik? Ja kuidas võiksime sellest mõttemustrist vaikselt välja astuda?
Järgmises osas lähemegi ajas tagasi — sinna, kust see muster enamasti pihta hakkab: lapsepõlve.
Lapsepõlve mustrid: miks meid õpetati ennast unustama?
Kui ma hakkan mõtlema sellele, kuidas minus on kujunenud suhtumine iseendasse, siis paratamatult viib mõte lapsepõlve. Meisse on väga varakult istutatud arusaam, et endast hoolimine on midagi… noh, pehmelt öeldes kahtlast.
Paljud meist kasvasid üles maailmas, kus vanemad ise ei olnud endaga päriselt kontaktis. Nende enda sees oli lõhe, mida nad ehk ei teadvustanudki. Nad õpetasid meile: „Ära mõtle iseendale“, „Mõtle teistele“, „Ära ole egoist.“ Ja see kõlas nagu hoolivuse ja lahkuse õppetund. Tegelikult oli see nende endi sisemise valu peegeldus.
Ma jäin mõtlema — miks nad seda tegid? Mitte paha pärast. Mitte seetõttu, et nad oleksid tahtnud meid päriselt alla suruda. Nad lihtsalt kordasid omaenda kogemust. Nende endi sees oli lapsepõlves õpitud muster: teised on tähtsamad kui mina. Ja kui su sees on auk, siis sa annad edasi seda, mis sul on.
See muster lõi pinnase, kus enda vajaduste tajumine tundus peaaegu keelatud. Kui olid väsinud, pidid edasi pingutama. Kui midagi häiris, pidid alla neelama. Kui tahtsid midagi rohkem kui teised — tundsid süüd.
Ja nii vaikselt, märkamatult kasvas meist põlvkond, kes õpib alles täna, et oma vajadused ei ole kapriis. Vaid see on elu alus.
Teismelise mäss: miks “teistest ükskõik” faas jääb poolikuks?
Aga nooruses juhtub midagi huvitavat. Kui me lõpuks murdume sellest pidevast kohanemisest ja alla surumisest, tõuseb esile teismelise mäss: mulle on kõigest ja kõigist ükskõik. See tunne tuleb nagu hingetõmme pärast pikka vee all olemist. Mäletan, kuidas see tunne tuli ka mulle. Äkitselt ei tahtnud ma enam kedagi kuulata. Ei õpetajaid, ei vanemaid, ei kedagi. Tundus, et lõpuks ometi saan ise valida, mida mõelda ja tunda.
Aga see vabadus oli petlik. Seda täitis toores, metsik energia, mis pidi tõestama: mina olen ka oluline. Teismeline mäss võib tunduda nagu vabanemine, aga tegelikult on see sageli lihtsalt vastureaktsioon valule. Me ei seisa veel päriselt enda eest. Me lihtsalt eitame teisi. Ja see, mis näib enesekindlusena — mind ei huvita — on tihti lihtsalt uus viis öelda: ma kardan, et mind jälle eiratakse.
See, kuidas me mässame, on omamoodi vajalik. See on osa kasvamise protsessist. Aga kui me jääme sinna kinni — igavesse teistest eraldumisse — siis me tegelikult ei saa kunagi päriselt vabaks. Vabadus ei ole “mind ei huvita” seisund. Tõeline vabadus on hoopis sügavam. See on tunne, et ma olen endaga rahus, nii et ma ei pea midagi tõestama, ei endale ega teistele.
Kui see sisemine mäss raugeb, kui see toores jõud natuke vaibub, siis hakkame tasapisi otsima järgmisi vastuseid. Tahame rahu, tahame tähendust. Ja sageli viib see meid hingelise tee otsingule. Aga seal ootab meid juba järgmine lõks.
Järgmises osas liigume edasi: kuidas hingelises kasvus järgneb sellele veel üks lõks, mis näib justkui olevat edasiviiv, aga võib meid hoopis tagasi lapsepõlve visata — hingelise tee õpetus “tapa oma ego”.
Ja siis hakkab alles tõeline segadus pihta.
Hingeline lõks: miks ‘tapa oma ego’ ei tööta?
Kui teismeea mäss raugeb, kui toores jõud ja vastuhakk hakkavad hajuma, siis meis tekib loomulik soov leida midagi sügavamat. Midagi, mis annaks elule uue tähenduse. Sageli viib see hingelise tee otsingule. Tundub, et nüüd oleme targemad, küpsemad, rohkem ühenduses iseendaga. Aga just seal, selles uues ruumis, võib meid tabada järgmine, üsna varjatud lõks.
Mind on alati paelunud, kui kiiresti muutub hingeotsingul kõnepruuk: “Tapa oma ego”, “Hävita isiksus”, “Vabane kiindumustest.” Esialgu kõlab see õilsalt. Mõte saada vabaks sisemisest kisast ja rahutust tundub õige. Aga kui kuulata hoolikamalt ja tunda, kuidas need sõnad kehas mõjuvad, siis tekib küsimus: kas see tee viib päriselt vabadusse või lihtsalt uude allasurumise ringi?
Ma jäin selle peale pikalt mõtlema. Kui kogu lapsepõlve ja nooruse jooksul oli meile õpetatud, et enda soovid ja tunded ei ole tähtsad, siis nüüd, hingelisel rajal, kuuleme justkui sama sõnumit uues kuues: “Unusta ennast.” Ja kuigi sõnastus on teistsugune, võib mõju olla täpselt sama — enda hääle ja vajaduste maha surumine, seekord lihtsalt kõrgema eesmärgi nimel.
Selle asemel, et luua ühendus oma sisemise allikaga, võib inimene sattuda uude rolli — vaikselt kannatava, kõikide teiste heaks eksisteeriva olendi rolli, kes püüab olla võimalikult nähtamatu. Ta suretab oma isiksuse maha, lootuses saavutada rahu. Aga päris rahu see ei too. Kui sa pole endaga ühenduses, ei päästa sind ükski püha lause.
See pani mind mõistma, kui oluline on tajuda vahet: üks asi on lahti lasta oma välistest identiteetidest ja kinnisideedest, aga hoopis teine asi on loobuda oma tuumast. Kui me tapame selle, kes me tegelikult oleme — oma loomuliku, sisemise impulsi, oma elujõu — siis ei jää meist enam palju järele, mida üldse armastada või jagada.
Nii et kui ma kuulen tänapäeval üleskutseid “tapa oma ego”, siis ma enam ei kiirusta neid pimesi järgima. Pigem küsin endalt: mida ma tegelikult tapan? Kas ma lasen minna oma hirmust ja klammerdumisest? Või ma püüan jälle end väikeseks suruda, lootuses kellegi või millegi armastust teenida?
Tõeline hingeline kasv ei ole minu jaoks mitte enda tühistamine, vaid enda leidmine. Mitte oma isiksuse hävitamine, vaid selle avamine — puhtana, ehedana, ilma lapsepõlve hirmude ja nooruslike valude kooremata. Ja see on hoopis teistsugune tunne. Seal ei ole vägivalda enda vastu. Seal on pehmus, aktsepteerimine ja sügav sisemine rahu.
Kui me ei ole endaga veel päriselt kohtunud, siis on väga lihtne langeda illusiooni, et valgustumine tähendab kadumist. Aga tegelikult on see hoopis sügavamaks kohaloluks saamine. Mitte kadu, vaid kohalolu. Mitte tühjaks saamine, vaid täis saamine.
Kui seda tajuda, siis muutub ka järgmine suur küsimus: kuidas hoolida endast nii, et see ei oleks egoism?
Ja siit voolabki edasi järgmine teema, mida tahaks sinuga jagada.
Tõeline hoolimine endast: mis eristab egoismi armastusest enda vastu?
Kui me oleme aru saanud, et enda täielik eitamine ei vii kuhugi ja hingeline kasv ei tähenda oma tuuma tapmist, siis kerkib esile järgmine küsimus: kuidas hoolida endast nii, et see ei oleks egoism? Kus on see nähtamatu piir enda armastamise ja enesekesksuse vahel?
Mulle tundub, et siin komistavad paljud. Ka mina olen komistanud. Sest meid on ju terve elu õpetatud, et enda valimine on midagi kahtlast. Kui ütled „ei“, oled isekas. Kui hoolid enda tunnetest, oled egoist. Kui paned oma vajadused esikohale, siis… noh, kindlasti midagi on valesti. Selline mõtteviis on sügaval sees ja selle muutmine ei juhtu üleöö.
Aga kui ma vaatan ausalt, ilma süüdistuseta ja ilma kaitsepositsioonita, siis näen: tõeline hoolimine endast ei ole mitte teistele selja pööramine, vaid oma allika hoidmine. See on teadmine, et kui mul endal ei ole jõudu, ei saa ma seda ka teistele anda. Kui mu tass on tühi, siis ükskõik kui väga ma ka ei tahaks, ma lihtsalt ei suuda kellelegi midagi pakkuda.
See pani mind mõtlema, et kõige suurem kingitus, mida ma saan maailmale anda, on see, et ma ise olen täidetud, elus, ühenduses. Et ma ei tee asju läbi kohustuse või väsimuse, vaid läbi sisemise külluse. See muutis kõike.
Siis ma taipasin, et hoolimine endast ei ole üldse egoism. Tegelikult on see kõige sügavam vastutus, mida ma saan võtta — enda ja teiste ees. Kui ma hoolitsen enda eest, loon ma ruumi, milles ka teistel on lihtsam hingata. Kui ma hoian enda sisemist valgust, siis see valgus ulatub ka teisteni. Ja see ei ole ilus metafoor, vaid tegelik elu.
See pani mind ka mõistma, miks mõnikord tundub, et teised ei taha, et me enda eest hoolitseksime. Sest kui me ütleme “ei”, peavad nad ise vastutama oma vajaduste eest. Kui me valime ennast, siis me lammutame vanad mustrid, kus teiste heaolu tuli meie enda arvelt. Ja see on neile ebamugav. Aga see ei tähenda, et me teeme midagi valesti.
Tõeline hoolimine endast on vaikne, soe ja loomulik. See ei vaja õigustust. See ei vaja vabandust. See lihtsalt on. See on nagu hoolitsemine tule eest — mitte selleks, et keegi kiidaks, vaid lihtsalt selleks, et tuli põleks ja soojendaks kõiki, kes satuvad tema valgusesse.
Ja võib-olla kõige olulisem taipamine siin on see, et kui ma tõeliselt hoolin endast, siis ma ei pea end teistest eraldama. Ma ei pea olema kõigi vastu. Ma saan olla koos teistega, aga ma jään ka endale truuks. Ma ei kao ära. Ja see ongi see, mille poole me tegelikult püüdleme — olla maailmas kohal nii, et me ei kaota ennast ega hülga teisi.
Sellest saabki alguse järgmine suur teema — mis tähendab olla päriselt täiskasvanu? Mitte lihtsalt vanuse järgi, vaid sisemiselt, küpselt ja vastutustundlikult.
Mida tähendab olla täiskasvanu?
Kui ma hakkan mõtlema, mida tähendab olla päriselt täiskasvanu, siis saan aru, et see pole seotud sellega, et mis sünnikuupäev sul on ja kui palju aastaid on passi järgi. Täiskasvanuks saamine on sisemine protsess, midagi palju sügavamat kui lihtsalt kasvamine. See on hetk, kus sa võtad vastutuse. Mitte ainult oma tegude eest, vaid ka oma tunnete, mõtete ja sisemise seisundi eest.
Paljud meist kõnnivad täiskasvanu kehas, aga sees elab endiselt hirmunud laps või mässav teismeline. Seda ei ole alati lihtne märgata. Sa võid olla edukas, targalt rääkida, omada autoriteeti, aga kui su sees on ikka veel see laps, kes otsib kinnitust või kardab hülgamist, siis sa ei ole veel päriselt täiskasvanu.
Ma olen hakanud nägema, et täiskasvanu ei otsi väljastpoolt kinnitust oma väärtusele. Ta teab, et tema väärtus on sisemine, midagi, mis ei sõltu sellest, mida teised arvavad. Täiskasvanu ei kanna oma haavu teiste peale. Ta ei pea kontrollima, karistama ega manipuleerima, et saada armastust või heakskiitu. Ta on kohal oma tunnete sees, ilma et need teda juhtima hakkaksid.
See ei tähenda, et täiskasvanu ei tunne valu, hirmu või kurbust. Loomulikult tunneb. Aga ta ei tee neist oma identiteeti. Ta lubab neil tulla ja minna, nagu lained, teades, et tema tuum jääb alati alles.
Ja mis kõige tähtsam — täiskasvanu mõistab, et keegi teine ei ole tema heaolu eest vastutav. Mitte vanemad, mitte partner, mitte sõbrad, mitte lapsed, mitte ühiskond. Ainult tema ise. See teadmine võib alguses tunduda raske, isegi hirmutav, aga tegelikult on see suurim vabadus, mida me võime kogeda.
Kui ma seda taipasin, siis sain aru, miks nii paljud emad, isad ja õpetajad on olnud vahel väsinud, tühjad ja kurjad. Mitte sellepärast, et nad oleksid halvad inimesed, vaid sellepärast, et nad ise ei olnud veel päriselt täiskasvanud. Nad astusid rollidesse, milleks nende sisemine valmisolek polnud veel küpsenud. Nad andsid, mida suutsid, aga sageli tühjast tassist. Ja see jättis jälje, mis oli tegelikult minu enda valik, selline jälg võtta.
See pani mind mõistma ka iseennast. Kui ma tahan anda — oma lastele, oma sõpradele, oma tööle — siis ma pean kõigepealt saama täiskasvanuks enda sees. Ma pean õppima hoidma oma sisemist maailma puhtana, täidetuna ja vastutustundlikuna. Mitte ootama, et keegi teine tuleks ja teeks seda minu eest.
Ja see muutus pole kunagi korraga valmis. See on tee. Vahel ma komistan. Vahel avastan, et olen jälle ootamas midagi kelleltki teiselt. Aga nüüd ma märkan seda. Ja iga kord, kui märkan, saan astuda sammu lähemale sellele, et olla päriselt mina ise — täiskasvanu, kes kannab oma maailma ise.
Kui see taipamine endasse juurdub, muutub ka suhe allikaga, mis meid seestpoolt toidab. Siis ei pea me enam lootma, et elu või teised inimesed meid kuidagi täidavad. Siis saame iseenda allikaks.
Ja siit viib tee meid edasi järgmise küsimuseni: kuidas siis täita ennast nii, et elu voolaks loomulikult ja kergelt, ilma et peaks pidevalt võitlema või sõltuma teistest?
Oma allika leidmine: kuidas tunda end täidetuna?
Kui me lõpuks mõistame, et täiskasvanuks olemine tähendab vastutuse võtmist oma sisemise seisundi eest, siis tekib loomulik järgmine küsimus: kuidas end täita? Kuidas hoida oma sisemist allikat nii, et elu voolaks kerguse ja rõõmuga, mitte pideva pingutuse ja ootustega teistele?
See on koht, kus ma ise kunagi komistasin. Ma ootasin, et elu mind kuidagi täidaks. Et keegi teine armastaks, kinnitaks, toetaks. Et mingid välised saavutused, suhted või võimalused tooksid selle sisemise rahu ja rõõmu. Ja iga kord, kui see ei juhtunud, tuli pettumus. Võib-olla oled ka sina tundnud seda: ootad midagi, loodad, ja siis saad aru, et see polnud see.
Siis ma mõistsin, et seni, kuni ma ootan, olen ma nagu tühja anumaga inimene — jalutan mööda maailma ja küsin kõigilt vastu: “Kas saaksid mind täita?” Ja muidugi keegi ei saa. Mitte sest nad ei tahaks, vaid sest see ei ole nende töö.
Tõeline muutus toimus siis, kui ma taipasin, et minu sees on juba allikas. See pole kuskil kaugel, see pole midagi, mida peaksin teenima või saavutama. See on midagi, millele ma saan lihtsalt ligi pääseda, kui ma lasen lahti kõigest, mis seda varjutab.
Alguses tundus see hirmutav. Olla iseenda jaoks kõik. Olla allikas, mitte tarbija. Aga iga kord, kui ma tõesti ühendasin end oma sisemise rahu ja armastuse tundega — mitte mõtte, vaid päris tundega —, juhtus midagi imeliku. Välismaailm hakkas peegeldama sama tagasi. Rohkem rõõmu. Rohkem toetust. Rohkem võimalusi. Ja see polnud enam vajadus, see oli kingitus.
See pani mind mõistma veel midagi: kuni me ei ole enda sees ühenduses, ei saa me võtta vastu ka seda, mida maailm meile tegelikult pakub. Sa võid seista keset kevadet ja tunda end üksikuna, kui su sees on tühjus. Aga kui su sees on elu ja armastus, siis võib isegi lihtne päikesekiir või mööduv naeratus sind täita.
Nii et küsimus ei ole selles, kuidas saada rohkem väljastpoolt. Küsimus on selles, kuidas äratada see, mis meil juba on.
See äratamine ei ole midagi keerulist. See on vaikne lubamine. Vahel aitab lihtne hetk vaikuses, jalutuskäik looduses, sügav hingamine või teadlik kohalolek oma kehas. Mitte millegi tegemine, mitte kellegi teise heaks püüdlemine. Lihtsalt olemine ja kuulamine, mis seest esile tõuseb.
Ja kui see allikas kord ärkab, siis juhtub ime. Me enam ei vaja, me enam ei nõua, me enam ei manipuleeri. Me lihtsalt jagame seda, mis meil on. Ja see muudab kõike — suhteid, tööd, kogu elu.
Aga isegi kui me suudame end täita ja hoida ühendust oma allikaga, jääb üks peen ja varjatud oht: tõeline egoism. Mitte see, mida me lapsepõlves kartsime, vaid see sügavam, peidetud vari, mis võib meid endiselt juhtida.
Tõeline egoism: kuidas see end peidetult ilmutab?
Kui me oleme lõpuks leidnud tee enda allika juurde ja suudame ennast hoida täidetuna, tundub, et kõik on justkui lahendatud. Aga seal, üsna märkamatult, varitseb veel üks lõks. Midagi, mis võib tasahilju tagasi hiilida isegi siis, kui tunneme end enesekindlalt ja rahulikult. Ja see on tõeline egoism.
Alguses võib seda olla raske märgata, sest see ei näe välja nagu lapsepõlve egoism — vali ja pealetükkiv. See on peenem, varjatum. See peidab end tunnete ja mõtete taha, mida me tihti isegi ei teadvusta.
Ma hakkasin seda enda juures märkama väikestes asjades. Näiteks kui keegi jagas oma rõõmu ja ma tundsin hetkeks kadedust. Või kui kellegi edu tekitas minus alateadlikku rahutust. Mitte, et ma oleksin tahtnud kellelegi halba. Ei, lihtsalt kuskil sügaval sees käis klõps — miks mul ei ole nii? Miks mina ei ole veel seal?
See oli valus taipamine, sest ma arvasin, et olen sellest juba üle. Aga tegelikult ongi see tõeline egoism — mitte enda eest hoolitsemine ega enese armastamine, vaid pidev isikliku tähtsuse torkimine igasse olukorda. See vaikne tunne, et kõik peaks kuidagi käima läbi minu. Et ma peaksin olema kõige keskpunktis.
Ja veel üks koht, kus see eriti hästi välja tuli — solvumised. See, kuidas ma võisin end tunda tõrjutuna või mitte piisavalt hinnatuna, isegi kui teised ei mõelnud seda üldse nii. Solvumine on nagu väike häirekell, mis ütleb: siin on veel midagi, mille külge sa klammerdud. Midagi, mida sa pead kaitsma. Midagi, mida sa oled ajanud segamini enda tõelise olemusega.
Ma jäin sellele mõtlema — miks me üldse solvume? Sest kuskil sügaval usume, et maailm peaks käituma meie ootuste järgi. Ja kui ta seda ei tee, siis tunneme valu. Aga maailm ei ole meie käsiraamat. Ta ei ela meie plaanide järgi. Ja mida vähem me püüame teda oma väikese mina kaudu kontrollida, seda vabamad me tegelikult oleme.
Tõeline egoism ongi see sisemine pinge, see pidev võrdlemine, võitlemine ja isiklikult võtmine. See on tunne, et kõik toimub kuidagi meie vastu või meie arvelt. See on lõputu vajadus olla oluline, olla nähtud, olla õigustatud. Ja see väsitab.
Kui ma selle ära tundsin, tuli tohutu kergendus. Selle asemel, et pidevalt tunda, et elu midagi mulle võlgu on, sain ma hakata lihtsalt… olema. Mitte nii, et ma ennast maha surun, vaid nii, et ma lasen lahti vajadusest, et kõik mind kinnitaksid ja peegeldaksid.
Tõeline vabadus ei tähenda seda, et meid enam miski ei puudutaks. See tähendab, et me ei võta enam elu isiklikult. Me ei pea igat sündmust oma peegliks. Me võime rõõmustada teiste edu üle, olla kohal teiste valudes, ilma et see defineeriks meie enda väärtust.
Ja kui see taipamine kohale jõuab, siis on järgmine samm loomulik: sügavam ühendus iseendaga. Mitte mõtte tasandil, mitte teoorias, vaid tõelises, vaikses ja pehmes olemises.
Ühendus iseendaga: miks see on kogu võti?
Kui ma mõtlen sellele, mis lõpuks kõige olulisem on, siis jõuan ikka ja jälle sama koha peale — ühendus iseendaga. Mitte mõtetes, mitte selle kaudu, mida ma enda kohta usun või endale räägin, vaid otse, puhtalt ja vahetult. See tunne, et ma olen siin, ma olen olemas ja ma olen ühenduses.
Selle ühenduse puudumine on peaaegu alati see, mis tekitab rahutust, hirmu, pettumust ja tühjust. Võib-olla oled isegi märganud, kuidas mõnikord püüad täita seda tunnet mingi tegevusega — telefonis scrollides, teistega vaieldes, osteldes, unistades, mida kõike veel elult saada. Aga ükski väline asi ei too päriselt seda rahu, mida me otsime.
Ma jäin mõtlema, miks see nii on. Ja ma nägin, et kui me pole endaga ühenduses, siis hakkab meie meel otsima ühendust väljastpoolt. See otsimine aga ainult suurendab tühjust, sest see ei vii kunagi koju tagasi. Kodu on sees. Alati on olnud.
Ühendus iseendaga ei tähenda, et me peame kogu aeg mõtlema endast, analüüsima ennast või end parandama. Vastupidi — see tähendab, et me lihtsalt lubame endal olla. Ilma hinnanguteta, ilma pideva lammutamise ja ehitamiseta. See on tunne, et sa oled endale olemas nagu parim sõber. Vaikselt, rahulikult, tingimusteta.
Ja siit tuleb üks huvitav mõistmine — sul ei pea kogu aeg olema enda kohta teadlikke mõtteid. Sa ei pea kogu aeg küsima, kuidas mul läheb või mida ma nüüd tunnen. Mõnikord piisab lihtsalt kohalolust. Olemasolemisest. Ükskõiksest armastusest enda vastu. Just sellisest, kus ei pea midagi tõestama ega parandama.
Kui ma sain sellest aru, siis muutus kõik. Ma lakkasin otsimast. Ma lakkasin pingutamast, et olla “parem versioon endast”. Sest kui sa oled endaga ühenduses, siis sa juba oled see parem versioon. Mitte läbi muutmise, vaid läbi aktsepteerimise.
Ühendus iseendaga avab uksed. See avab ukse armastusele, loomingule, rõõmule, selgusele. Kõik need asjad, mida me väljast otsime, hakkavad iseenesest voolama, kui sees on kontakt. Sa ei pea neid jahtima. Sa lihtsalt avad ukse ja nad tulevad.
Ja mis kõige huvitavam — kui sa oled endaga ühenduses, siis sa märkad, kui loomulikult ja pehmelt sa oled ka teistega ühenduses. Ilma vajaduseta midagi võtta või midagi tõestada. Sa lihtsalt oled ja see on piisav.
Sellest tekib järgmine loomulik küsimus: mida me siis teeme oma unikaalse olemusega? Kas me lihtsalt naudime seda vaikust või on sellel ka mingi sügavam mõte?
Teenimine läbi oma unikaalsuse: mis on kõrgeim viis elada?
Kui me oleme loonud ühenduse iseendaga, siis tekib midagi loomulikku. Tekib soov jagada. Tekib tunne, et kõik, mis meis on — meie armastus, meie jõud, meie taipamised — ei ole mõeldud ainult meie endi jaoks. Tekib loomulik liikumine väljapoole, teiste suunas. Mitte kohustusest ega süütundest, vaid seestpoolt kerkiva külluse tõttu.
See on see hetk, kus hakkame mõistma, et meie unikaalsus on kingitus. Mitte juhus, mitte viga, mitte midagi, mida peaks parandama. Just see, kes ma olen, nii nagu ma olen, on vajalik. Ja selle kõige loomulikum väljendus on teenimine.
Aga mitte selline teenimine, mida õpetati meile läbi kohustuse — ohverda ennast, unusta oma vajadused, tee endale haiget, et teised oleksid rahul. Ei. See teenimine sünnib rõõmust, vabadusest ja armastusest. See on jagamine, mitte kaotamine.
Mulle meeldib mõelda, et iga inimene on nagu allikas, mis voolab ainulaadset vett. Keegi teine ei saa voolata just samamoodi nagu sina. Keegi teine ei saa anda maailmale täpselt seda, mida sina annad. Ja kui me hoiame oma allika puhtana ja avatuna, siis hakkab see vesi iseenesest teisi kosutama.
See teenimine ei pea olema midagi suurt või nähtavat. See võib olla vaikne kohalolu, soe pilk, toetav sõna. See võib olla kunstiteos, mis puudutab südant. See võib olla laps, kes kasvab üles armastuses. See võib olla lihtsalt see, et sa oled iseenda tõeline versioon ja annad maailmale loa ka iseendaks saada.
See pani mind mõistma, et meie suurim teenimine ei ole enda isiksuse mahakandmine ega enda vajaduste ohverdamine. Meie suurim teenimine on oma unikaalsuse elamine — ausalt, julgelt ja vabalt. Sest just siis, kui me oleme päriselt nemad ise, saab meie elu tõeliselt mõjutada ja muuta ka teisi.
Ja see pole alati lihtne. On hetki, kus ego tahab meid tagasi tõmmata — panna meid võrdlema, kartma, kahtlema. Aga iga kord, kui me valime endaga ühenduse ja jagamise armastusest, mitte hirmust, muutub maailm meie ümber pehmemaks ja elusamaks.
Kui me ei ela oma unikaalsust, jääb midagi tähtsat jagamata. Kui me aga avame ennast ja julgeme olla see, kes me oleme, siis on meie elu ise suurim kingitus maailmale.
Ja lõpuks, kui kõik need taipamised kokku koguneda, tekib loomulik vajadus võtta hetk ja vaadata tagasi — mõista, kuhu see kõik viib ja mida see meie jaoks tähendab.
…
võtame teema kokku:
Kui ma vaatan tagasi kõigele, millest oleme rääkinud — lapsepõlve mustritest, teismelise mässust, hingelistest lõksudest, hoolimisest endast, täiskasvanuks saamisest ja oma allika leidmisest — siis joonistub välja üks lihtne, aga sügav tee: tee iseendasse.
See ei ole sirge ega lihtne rada. Mõnikord see komistab, mõnikord keerutab. Mõnikord jääme kinni vanadesse valudesse, mõnikord püüame end varjata uute ideede ja rollide taha. Aga mida rohkem me lahti laseme vajadusest sobituda kellegi teise ootustega, ja mida rohkem me julgeme kuulata omaenda vaikset, rahulikku häält, seda lähemale me jõuame.
Tee iseendasse ei tähenda, et me unustame teised inimesed. Vastupidi. Mida sügavam on meie kontakt endaga, seda siiram ja puhtam on ka meie suhe maailmaga. Me ei anna enam sellest, mida meil pole. Me jagame sellest, mis meis tõeliselt olemas on.
Ma jäin mõtlema ka sellele, et tegelikult pole tähtis, kas me nimetame seda ego ületamiseks, sisemiseks ärkamiseks või lihtsalt kasvamiseks. Lõppkokkuvõttes on see alati olnud teekond armastusse. Mitte sellesse armastusse, mida me vahel meeleheitlikult väljast otsime, vaid sellesse, mis on alati olnud meie sees — pehme, soe ja vankumatu.
Ja kui me selle üles leiame, siis ei ole enam vahet, kas keegi teine meid mõistab või mitte. Ei ole enam vahet, kas kõik läheb plaani järgi või mitte. Sest me teame, et meil on kodu. Meie enda sees. Ja sealt voolab kõik muu — rõõm, rahu, loomine, teenimine.
Lõpuks ei olegi vaja midagi lisada. Ainult olla. Ainult lubada endal avaneda, samm-sammult, ausalt ja julgelt. Ja usaldada, et see on piisav. Et sina oled piisav.
Mõnikord on kõige raskem teekond see, mis viib meid tagasi enda juurde. Mitte maailma tippude vallutamine ega kõigi ootuste täitmine, vaid omaenda südame ukse avamine.
Ja kui see uks avaneb, siis näeme, et meil ei olegi vaja midagi tõestada. Me oleme juba kõik, kes me peame olema.
Ainus, mida vaja, on lubada endal olla. Lubada endal kasvada. Lubada endal armastada.
Sest kõige suurem teenimine maailmas algab hetkel, kui sa julged olla sina ise.
KKK
Kas enda eest hoolitsemine on egoism?
Ei ole. Tõeline hoolimine endast tähendab oma sisemise allika hoidmist ja täitmist, et saaksid anda ka teistele. Egoism tekib siis, kui inimene toob oma isikuhaavad ja võrdlused igasse olukorda, mitte siis, kui ta armastab ja hoiab iseennast.
Kuidas vahet teha hoolimise ja egoismi vahel?
Hoolimine endast on vaikne ja rahulik — see ei nõua teistelt midagi, vaid toetab suurt pilti. Egoism on pingestatud ja valuline — see nõuab, võrdleb ja solvub. Kui hoolid endast armastusest, mitte hirmust, oled õigel teel.
Miks ma tunnen süütunnet, kui valin enda vajadused?
See tunne tuleb vanadest lapsepõlve mustritest, kus meid õpetati, et enda valimine on halb või isekas. Tegelikult on enda eest hoolitsemine parim kingitus, mida saad anda nii endale kui ka teistele.
Mida teha, kui teised peavad mind egoistiks?
Mäleta, et teiste reaktsioonid räägivad rohkem neist kui sinust. Kui sina tead, et tegutsed sisemisest armastusest ja tasakaalust, siis ei pea sa iga hinnaga teiste arvamusi parandama ega enda valikuid õigustama.
Kuidas leida ja hoida ühendust iseendaga?
Ühendus iseendaga algab kohalolust. Lubades endal olla siin ja praegu, ilma hinnanguteta. Väikesed lihtsad hetked — hingamine, looduses viibimine, enda tunnetamine — aitavad tuua sind tagasi iseenda juurde. See ei ole tegevus, mida tuleb teha, vaid olemine, mida saab lubada.
__