Olen viimasel ajal korduvalt kohanud väiteid, et aluseline vesi on justkui uus imerohi – aitab võidelda haigustega, aeglustab vananemist ja isegi peatab vähi arengu. Kui kuulata nende toodete müüjaid või mõnda entusiastlikku “terviseeksperti”, jääb mulje, et piisab ühest lonksust ja oledki pääsenud kroonilistest hädadest.
See pani mind mõtlema. Kas tõesti on olemas nii lihtne lahendus – lihtsalt joo teatud pH tasemega vett ja su tervisemured kaovad? Või on see järjekordne hea turundusnipp, mis mängib inimeste hirmude ja lootustega?
Aluselise vee ümber on tekkinud terve tööstus: vee ioniseerijad, kallid plastpudelid, agressiivne reklaam Aasiast ja Ameerikast. Kõik nad lubavad üht: parem tervis läbi “õige” vee. Aga teaduse vaatenurgast ei ole küsimus sugugi nii lihtne.
Just siin algabki minu uurimine – püüan aru saada, kas aluseline vesi on tõesti midagi, mis suudab keha tasakaalu parandada, või on see hoopis pseudoteadus, mille pikaajaline tarbimine võib tuua kahju.
pH ja aluselisuse tegelik tähendus
Kui räägitakse “aluselisest veest”, siis kõlab see sageli nii, nagu oleks tegu millegi lihtsa ja selgega. Tegelikult on aga pH ja aluselisus üsna spetsiifilised mõisted, mille ümber keerleb palju segadust.
Keemikud mõõdavad happelisust või aluselisust pH skaalal, mis ulatub nullist neljateistkümneni. Neutraalne punkt on 7 – sellest allapoole jääb happeline, sellest ülespoole aluseline. Näiteks sidrunimahl on happeline, majapidamisvalgendi aga tugevalt aluseline.
Kuid oluline detail, mis tavaliselt reklaamist välja jääb: vesi ise on nõrgalt puhverdatud. See tähendab, et kuigi kraanivee või allikavee pH võib mõõtmise hetkel näidata 8 või isegi 9, ei tähenda see sugugi, et see vesi suudaks meie kehas midagi märkimisväärselt muuta. Näiteks kui segada happelist lahust (näiteks hüdrokloriidhapet) ja tugevalt aluselist lahust (näiteks valgendi), neutraliseerivad need teineteist. Aga kui sinna vahele panna “aluseline vesi”, siis tegelikult ei juhtu peaaegu midagi – see ei suuda pH-d märkimisväärselt mõjutada.
See ongi põhjus, miks rääkida “aluselise vee” tervendavast mõjust on keemiliselt väga küsitav. Vesi võib küll laborimõõturis korraks aluseline paista, kuid meie organism – eriti magu, mis sisaldab tugevat maohapet – neutraliseerib selle otsekohe.
Ma jäin mõtlema… Kui juba nii lihtne asi nagu terminoloogia ja keemia on segadusseajav, siis kui palju keerukam on pilt, kui hakata rääkima tervisemõjudest?
Kust tuleb happeline ja aluseline vesi looduses?
Kui ma esimest korda lugesin “looduslikult aluselise vee” kohta, siis kõlas see väga veenvalt. Justkui oleks kuskil mägede jalamil allikas, mis annab inimestele ideaalselt tasakaalustatud vett, mille joomine pikendab eluiga. Aga mida tegelikult loodus pakub?
Madala pH-ga vett leidub näiteks vihmavees. Kuna vihmas puuduvad mineraalid, reageerib see õhust tuleva süsihappega, ja nii näitab mõõtur tihti pH-d 5,5–6. See võib kõlada hirmutavalt happelisena, aga tegelikult ei tähenda see, et vihmavesi oleks kahjulik – pH näit võib kiiresti muutuda, kui vesi õhuga kokku puutub.
Samamoodi ei leia me looduses peaaegu kunagi “destilleeritud” vett – sellist, kus mineraalid on täielikult eemaldatud. Looduse ringlus annab veele alati midagi juurde: vihm imbub läbi pinnase, kogub mineraale ja jõuab lõpuks allikateni, kust meie seda ammutame. Seetõttu on ka enamik allikavett kergelt aluseline – mitte “imevee” tõttu, vaid just mineraalide, nagu kaltsiumi ja magneesiumi, pärast.
Oluline on mõista: vee aluselisus või happelisus looduses ei tähenda, et see muudab otseselt meie keha pH taset. Pigem annab see infot vee päritolu ja mineraalide sisalduse kohta.
Ja siit tekibki küsimus – kui looduslik vesi saab oma omadused mineraalidest, siis miks usutakse, et kunstlikult “aluselise” veega saab tervist radikaalselt parandada?
Mineraalide roll vees ja tervises
Kui vaadata sügavamale, siis enamik “aluselise vee” jutte keerlevad tegelikult mineraalide ümber. On ju loogiline: kui vesi liigub läbi pinnase ja kivimite, kogub ta endasse kaltsiumi, magneesiumi ja muid mineraale, mis võivad tõsta vee pH taset. Seetõttu on näiteks allikavesi tihti kergelt aluseline.
WHO on korduvalt rõhutanud, et mineraalide sisaldus joogivees on oluline. Näiteks piirkondades, kus inimesed joovad magneesiumi- ja kaltsiumirikast vett, on täheldatud väiksemat südamehaiguste ja isegi 2. tüübi diabeedi esinemist. See ei tähenda, et mineraalidega vesi oleks ravim, aga ta toetab organismi loomulikke protsesse.
Samas tuleb mängu üks suur “aga”. Isegi kui kraanivesi või allikavesi on kergelt aluseline mineraalide tõttu, ei ole seal piisavalt mineraale, et keha pH taset märkimisväärselt muuta. See tähendab, et klaas vett ei suuda neutraliseerida toksiine või muuta veres keemiat. Selle töö teevad meie neerud, kopsud ja puhversüsteemid.
Kui ma seda uurisin, jõudsin järeldusele: vesi võib olla heaks mineraalide allikaks, aga ei ole mõistlik näha seda kui võluvitsa, mis kogu organismi happelisust parandab. Keha aluselisemaks muutmiseks on palju lihtsam ja tõhusam viis – süüa rohkem värskeid puu- ja köögivilju, mis annavad nii mineraale kui ka vett.
Nii et küsimus ei ole mitte selles, kas aluseline vesi on tervisele halb või hea, vaid pigem selles, kas ta on ülehinnatud.
Happelisus kehas: mis meid tegelikult happeliseks teeb?
Sageli väidetakse, et tänapäeva inimese keha on liiga happeline ja just see on paljude haiguste juur. See mõte kõlab veenvalt – kes meist ei tahaks “happelisusest” vabaneda ja olla seeläbi tervem? Aga mis tegelikult meie organismi happelisemaks muudab?
Peamine süüdlane ei ole mitte see, kas me joome neutraalset, happelist või aluselist vett. Palju olulisem on see, mida me sööme ja kuidas elame. Uuringud näitavad, et rohke töödeldud toidu, suhkru ja tärkliserikaste toitude tarbimine võib tõesti viia seisundini, kus organismi kuhjub rohkem jääkaineid ja toksiine.
Kui menüüs on vähe värskeid puu- ja köögivilju, kui liikumist on vähe ja kui vedelikupuudus on krooniline, siis tekib tasapisi olukord, mida nimetatakse “ülihappesuseks”. See ei teki üleöö, vaid aastate jooksul – halva toitumise ja kehva elustiili tagajärjel.
See pani mind mõtlema: võib-olla ongi aluseline vesi muutunud nii populaarseks, sest see pakub lihtsat väljapääsu. Meie sees tekib lootus, et klaasike “õiget vett” aitab neutraliseerida aastatepikkuse vale toitumise ja stressi mõju. See tundub ju nii loogiline – happeline neutraliseerub aluselisega.
Paraku on see illusioon. Teadlased ütlevad üsna selgelt: keha pH taset hoitakse väga kitsas vahemikus (7,35–7,45) ja seda reguleerivad meie neerud, kopsud ja veri ise. Ei ole olemas üht lihtsat trikki, millega see tasakaal paari lonksuga muutuks.
Seega küsimus ei ole mitte selles, et me peaksime jooma “aluselise sildiga” vett, vaid hoopis selles, kas me sööme piisavalt värskeid ja puhastavaid toiduaineid, liigume ja hoiame stressi kontrolli all. Just see hoiab keha loomulikus tasakaalus.
Aluselise vee reklaam ja terviselubadused
Kui hakata internetis otsima sõnu “aluselise vee tervendavad omadused”, avaneb uks täiesti omaette maailmasse. Seal lubatakse kõike – vererõhu langust, paremat seedimist, nooruse säilitamist ja isegi vähirakkude peatamist. Mõned lehed väidavad lausa, et aluseline vesi ravib kümneid haigusi korraga: migreenist diabeedi ja artriidini välja.
Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mind teeb ettevaatlikuks juba see, kui üks ja sama asi lubab ravida pea kõiki hädasid. See meenutab pigem imerohu müüki kui teaduslikku lähenemist. Ja tõepoolest – suurem osa nendest väidetest pärinebki tootjatelt, kes müüvad kalleid vee ioniseerijaid või plastpudelites “erilise” sildiga vett.
See on nutikas turundus. Inimene tahab lihtsat lahendust oma probleemidele ja aluseline vesi pakub seda lugu just nii, et see tundub usutav: happeline keha on halb, aluseline vesi parandab selle. Lugu on ilus, aga teaduslik kattevara praktiliselt puudub.
Mida rohkem ma sellesse süvenesin, seda selgemaks sai: aluseline vesi on saanud pigem brändiks, mille ümber on üles ehitatud tugev reklaam ja suur äri. Lubadused kõlavad kui pääsetee tervise juurde, aga nende taga pole tõsiseltvõetavaid kliinilisi tõendeid.
Ja siit kerkib suur küsimus – kui reklaam lubab rohkem, kui teadus kinnitab, siis kus lõpeb tervisenõuanne ja kus algab lihtsalt müügijutt?
Vee ioniseerijad ja elektrolüüsi protsess
Üks peamisi aluselise vee allikaid, mida turul müüakse, on vee ioniseerija. Kui esimest korda sellest kuulsin, tundus see keerulise ja teadusliku masinana, aga tegelikult on protsess üsna lihtne.
Ioniseerija kasutab elektrolüüsi – see on meetod, mille teadlased avastasid juba 1830. aastatel. Vesi juhitakse läbi seadme, kus sees on elektriliselt laetud plaatinad. Elektrivool “lõhub” vee molekulid ja muudab lahusesse sattunud mineraalide ja gaaside tasakaalu. Tulemuseks on kaks erinevat vett: üks kergelt happelisem, teine kergelt aluselisem.
Turunduses kõlab see nii, nagu sünniks masinast tervise-eliksiir. Tegelikkuses aga ei tooda see mitte midagi muud kui tavalise kraanivee keemiliselt muudetud versiooni. Ja oluline küsimus on see: kas see keemiline muutus suudab inimese organismis päriselt midagi head teha?
Kui meenutada, et meie magu on pH tasemega umbes 2–4 (väga happeline), siis on üsna selge, et ükskõik kui aluseline see masinavesi ka poleks, neutraliseeritakse see kohe, kui ta maohappega kokku puutub. See tähendab, et väide “see vesi muudab keha aluseliseks” ei saa olla tõsi.
Ma jäin siinkohal mõtlema… võib-olla on vee ioniseerijad hea äri rohkem kui hea tervisetegu?
Teaduslikud tõendid: mida uuringud päriselt näitavad?
Kui turundus lubab palju, siis teadus on märksa tagasihoidlikum. Ma hakkasin otsima, kas kuskil on reaalseid uuringuid, mis kinnitaksid aluselise vee imelisi omadusi.
Columbia ülikooli hinnang
Columbia Ülikooli terviseosakond on avalikult öelnud: inimese keha pH on rangelt reguleeritud 7,35–7,45 vahel ja see ei muutu sellest raamistikust märgatavalt ei toidu ega vee mõjul. Kui veri muutuks kasvõi natuke happelisemaks või aluselisemaks, oleks tagajärg eluohtlik. Seetõttu hoiavad keha puhversüsteemid (neerud, kopsud, veri) tasakaalu pidevalt kontrolli all.
See tähendab, et isegi kui juua päev otsa “aluselist vett”, neutraliseerib keha selle mõne minuti jooksul.
Ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on toonud välja, et oluline ei ole mitte vee pH, vaid selles sisalduvad mineraalid – eriti kaltsium ja magneesium. Nende puudus võib tõesti olla seotud südamehaiguste ja diabeedi suurema riskiga. Aga väide, et “aluseline vesi ravib haigusi”, ei ole saanud mingit rahvusvahelist teaduslikku kinnitust.
Loomkatsed ja südamekahjustused
Mind raputas enim aga üks seeria Jaapanis tehtud loomkatseid. Seal anti rottidele aluselist, elektrolüüsiga toodetud vett. Mõne kuu möödudes täheldati neil südamekahjustusi, müokardi fibroosi ja kaaliumi leket vereringesse. Eriti just isastel rottidel olid muutused selged.
See paneb tõsiselt mõtlema – kui loomadel tekivad juba nii lühikese aja jooksul südameprobleemid, siis kas on mõistlik panna inimesed sama vee peale pikaks ajaks?
Kokkuvõte teadusuuringutest
Kui kõik kokku võtta, siis pilt on selge:
- Ükski tõsiseltvõetav inimuuring ei kinnita, et aluseline vesi ravib või ennetab haigusi.
- Keha pH on ise väga rangelt reguleeritud.
- Ainsad reaalsed ohud, mida teadus seni on näidanud, on pigem negatiivsed – võimalik seos südamekahjustuste ja seedimisprobleemidega.
Ja see on hetk, kus ma mõistsin – aluseline vesi ei ole mitte ainult liialdatud tervisetrikk, vaid võib ka kanda varjatud riske.
Mõju seedimisele ja maohappele
Kui mõelda korraks, siis meie magu töötab just tänu sellele, et seal on väga happeline keskkond. Maohape (pH umbes 2–4) lagundab toitu ja aktiveerib ensüüme, mis aitavad seedida valke ja muid toitaineid. See on üks kõige olulisemaid protsesse meie kehas.
Mis juhtub aga siis, kui sinna satub pidevalt klaasikesi kunstlikult “aluselise” veega? Iga kord, kui me seda joome, peab magu tootma rohkem hapet, et neutraliseerida sissejoodud aluselisust. See tähendab, et seedesüsteem pannakse pidevasse ületöötamise seisundisse.
Alguses võib tunduda, et midagi hullu ei juhtu – keha kohaneb. Aga kui see kestab aastaid, võib tekkida olukord, kus maohappe tootmine ja ensüümide töö hakkavad nõrgenema. Eriti ohustatud on inimesed pärast 40. eluaastat, sest loomulikul teel väheneb siis juba niigi ensüümide tootmine 20–30% võrra.
Biokeemik David Bender Londoni Ülikoolist on hoiatanud, et aluselise vee igapäevane tarbimine võib rikkuda seedimise normaalse rütmi. Kui maohappe tasakaal on pidevalt segi löödud, võivad tekkida hoopis uued probleemid – aeglane seedimine, toitainete halvem omastamine ja isegi kroonilised seedetrakti häired.
Ma jäin selle peale mõtlema: me tahame oma tervisele head, aga kas pole nii, et püüdes seedimist “aidata”, võime hoopis seda rikkuda?
Mida ütlevad arstid ja terviseeksperdid?
Kui vaadata, mida räägivad sõltumatud arstid ja teadlased, siis toon on üllatavalt üksmeelne.
Näiteks Ameerika üks tuntumaid integreeriva meditsiini spetsialiste dr Andrew Weil on öelnud, et kodused vee ioniseerijad ja aluselise vee joogid on “tootjate viimane pingutus panna inimesi uskuma, et tervis on pudelis”. Tema sõnul kõlab teooria – et aluseline keha ei jää haigeks – küll ahvatlevalt, aga tegelikult puudub sellel igasugune teaduslik tõend.
Dr Weil märgib: “Ma saan korduvalt küsimusi, kas süües aluselist toitu või juues aluselist vett on võimalik muuta keha pH taset. Vastus on ei – ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat teaduslikku tõendit, mis seda kinnitaks.”
Ka biokeemia professor David Bender University College Londonist on rõhutanud, et aluselise vee propageerimisel on tegemist ohtliku arusaamaga. Tema hinnangul on probleem selles, et inimesed segavad keemilisi mõisteid ja füsioloogilisi protsesse, mille tulemusel usutakse võimatut.
Mind paneb imestama, kui selgelt eksperdid räägivad, ja ometi on turul jätkuvalt kümneid ettevõtteid, kes lubavad just vastupidist. See paneb küsima: kas probleem pole mitte niivõrd teaduses, vaid hoopis selles, kuidas inimestele meeldib uskuda lihtsatesse lahendustesse?
Aluselise vee võimalikud ohud
Kui vaadata turundust, siis aluseline vesi tundub kui ohutu ja lausa kasulik jook – “mida rohkem, seda parem”. Aga teaduslikud uuringud joonistavad hoopis teistsuguse pildi.
Jaapani teadlaste loomkatsed on näidanud, et aluselist ioniseeritud vett joonud rottidel tekkisid juba 15 nädala jooksul südamekahjustused: müokardi fibroos, lihasrakkude degeneratsioon ja kaaliumi lekkimine verre. Hüperkaleemia – liiga kõrge kaaliumitase – on aga potentsiaalselt eluohtlik seisund, mis võib viia äkksurmani.
Teine oluline risk puudutab seedimist. Iga kord, kui me joome kunstlikult aluselist vett, peab magu tootma lisa happeid, et seda neutraliseerida. Pikaajaliselt võib see viia maohappe taseme kõikumiseni, seedimise nõrgenemiseni ja ensüümide tootmise vähenemiseni. Eriti haavatavad on inimesed keskeas ja vanemad, kellel ensüümide tootmine niigi loomulikult väheneb.
Lisaks ei tohi unustada, et vee ioniseerijad on siiski elektrilised seadmed, mille pikaajalise ohutuse kohta puuduvad sõltumatud uuringud. On neid, kes toovad paralleeli kõrgepingeliinide ja mobiiltelefonidega – kunagi peeti neidki ohututeks, hiljem avastati riskid.
Kõige murettekitavam on aga see, et aluselist vett reklaamitakse tihti kui universaalset lahendust kümnetele haigustele. Kui inimene usub selliseid lubadusi ja jätab kõrvale arsti soovitused või tõenduspõhise ravi, võib see lõppeda traagiliselt.
Mulle tundub, et siin on mängus sama vana muster: lihtne lahendus keerulisele probleemile. Aga tervise puhul võivad need lihtsad lahendused osutuda kõige ohtlikumaks.
Teaduspõhine vaade ja tervislikumad valikud
Kui ma alustasin seda teemat uurima, tundus aluseline vesi nagu ilus lubadus – lihtne jook, mis võiks justkui puhastada keha ja kaitsta haiguste eest. Aga mida sügavamale ma kaevusin, seda selgemaks sai, et tegu on pigem nutika turunduse kui teaduspõhise terviselahendusega.
Teadus ütleb üheselt:
- Keha pH on rangelt reguleeritud ja seda ei muuda ei toit ega vesi märkimisväärselt.
- Uuringud ei kinnita aluselise vee tervendavaid omadusi.
- Ohud on olemas – loomkatsetes ilmnesid südamekahjustused, inimestel võib liigne tarbimine häirida seedimist ja maohappe tootmist.
See pani mind mõtlema, kui kergesti me inimestena tahame uskuda lihtsatesse lahendustesse. On mugav arvata, et klaas “õiget” vett võib kustutada aastatepikkuse stressi, vale toitumise ja vähese liikumise tagajärjed. Aga tegelikult ei ole meie tervis nii lihtne.
Kui ma peaksin valima, siis pigem jätaksin kallid ioniseerijad poodi ja panustaksin sellesse, mida teadus on korduvalt kinnitanud: värsked puu- ja köögiviljad, piisav puhta vee joomine, liikumine ja stressi vähendamine. Need ei pruugi kõlada nii glamuurselt kui “imevesi”, aga nende mõju on päriselt olemas.
Lõppude lõpuks ei olegi küsimus ainult vees. Küsimus on selles, kas me otsime lühiteid või oleme valmis hoidma oma keha tasakaalu kõige loomulikumal moel – elades tervislikumalt, samm-sammult, iga päev.
________
Korduma kippuvad küsimused aluselise vee kohta
Kas aluseline vesi muudab keha aluselisemaks?
Ei. Keha hoiab oma pH taset väga rangelt (7,35–7,45 vahel) ja neutraliseerib kiiresti kõik väiksed kõikumised. Aluseline vesi ei saa seda protsessi märkimisväärselt mõjutada.
Kas aluseline vesi ravib haigusi?
Puuduvad teaduslikud tõendid, et aluseline vesi raviks või ennetaks haigusi. Paljud reklaamiväited (kõrgest vererõhust vähini) ei ole teaduslikult kinnitatud.
Kas aluseline vesi on ohtlik?
Mõõdukas kogus ei pruugi kohe kahju teha, kuid loomkatsed on näidanud võimalikke südamekahjustusi ja kaaliumi tasakaalu häireid. Lisaks võib see häirida maohappe tööd ja seedimist.
Kas looduslik allikavesi on aluseline?
Jah, sageli on looduslik allikavesi kergelt aluseline tänu mineraalidele (näiteks kaltsium ja magneesium). Kuid mineraalide sisaldus on siiski väike ega muuda keha pH taset oluliselt.
Kas parem on juua aluselist vett või tavalist puhast vett?
Parim valik on tavaline puhas joogivesi. Keha vajab eelkõige piisavat vedelikku, mitte kunstlikult muudetud pH taset.
Kuidas ma saan oma keha loomulikult tasakaalus hoida?
Söö värskeid puu- ja köögivilju, liiguta regulaarselt, väldi liigset töödeldud toitu ja suhkruid ning joo piisavalt puhast vett. Need harjumused aitavad palju rohkem kui kalleid “ioniseerijaid” usaldada.
Artikli algallikas Sille Poola lugu, mille leiab siin klikates. Mul on väga hea meel, et olen leidnud allika, kes on kriitiline erienvate teemade suhtes, samas hoolivust ülesse näidates.