Mingil hetkel sain aru, et olin isegi tahtnud asju lihtsamaks mõelda, kui nad tegelikult olid. Maiade kalender oli mu peas muutunud millekski ühtseks ja selgeks, kuigi tegelikkus oli hoopis kihilisem. Mitte segasem, vaid mitmehäälsem.
Maiadel ei olnud ühte kalendrit. Neil oli mitu ajasüsteemi korraga, mis eksisteerisid paralleelselt, ilma et üks oleks pidanud teist välja vahetama. See teadmine muutis mu vaadet ajale rohkem kui ükski konkreetne number.
Üks rütm oli rituaalne, teine praktiline, kolmas pikema vaatamise jaoks. Aeg ei olnud üks sirge joon, vaid pigem eri kihid, mis liikusid üksteise suhtes omas tempos. Keegi ei püüdnud neid sundida üheks looks.
Ma jäin selle peale mõtlema, kui tänapäeval püüame sageli leida „õiget“ süsteemi. Midagi, mis asendaks kõik teised. Maiade puhul ei olnud küsimus asendamises. Oli koosolemises.
Oluline on ka see, mida seal ei olnud. Ei olnud 13 kuud 28 päevaga kui ametlikku tsiviilkalendrit. See mõte tekkis palju hiljem, teiste vajaduste ja teiste küsimuste keskel. Mitte pettusena, vaid tõlgendusena.
Kui ma sellest aru sain, ei kadunud mu huvi 13 kuu rütmi vastu. Vastupidi. Ta muutus ausamaks. Ta ei olnud enam „iidne tõde“, vaid kaasaegne katse tuua tsükliline ajataju tagasi kehasse ja igapäevaellu.
Ja võib-olla ei peagi see olema rohkemat.
