Oled sa kunagi tundnud, et kõik su soovid ei taha kuidagi täituda? Või et isegi siis, kui saad kätte selle, mida kaua igatsesid, ei too see sulle päriselt seda rahu ja rõõmu, mida lootsid? See tunne on tuttav peaaegu igale inimesele.
Sageli arvame, et probleem on välises – pole piisavalt raha, armastust, edu või võimalusi. Tegelikult aga peitub põhjus palju sügavamal. Soov ise võib olla lõks, sest ta ütleb meile alati sama: “praegu ei piisa, alles tulevikus võib-olla saab piisama.” Nii hakkame elama pidevas ootuses ja rahulolematuses.
Seda mõtet on sõnastanud juba Buddha, öeldes, et soov on kannatus. Kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma unistustest või igatsustest. Pigem kutsub see meid vaatama sügavamalt: millised soovid tekitavad meis kannatust ja millised sünnivad küllusest? Millised hoiavad meid duaalses mängus “halvast heani” ja millised voolavad loomulikult eluga kaasa?
Selles loos uurin lähemalt, miks nii paljud soovid ei täitu, miks nad täitudeski meid tühjaks jätavad – ja kuidas tegelikult luua elu, kus soovid täituvad iseenesest. Mitte puudusest, vaid sisemisest küllusest.
Miks enamik soove ei täitu – liikumine “halvast heani”
Enamik meie soove sünnib ühest lihtsast liikumisest: “praegu on halb, ma tahan minna heasse.” Justkui joon, mis viib pimedusest valgusse, puudusest küllusesse, üksindusest armastusse. Kõlab loogiliselt, eks ole? Aga kui vaadata sügavamalt, siis see muster ei tööta nii, nagu me loodame.
Olen märganud, et kui mõelda: “mul ei ole piisavalt raha, seega tahan rohkem teenida,” on sees alati varjatud sõnum – “mul on praegu vähe, ma olen puuduses.” Või kui öelda: “ma olen üksik, seega tahan leida partneri,” siis see soov ei kanna endas mitte ainult lootust armastusele, vaid ka pidevat meenutust: “praegu olen üksi, praegu on midagi valesti.”
See ongi duaalsuse lõks. Iga kord, kui liigume “halvast heasse”, loome samal ajal mõlemat. Kui tahan pääseda vaesusest, siis iga mu soov ja pingutus kinnitab, et vaesus on olemas. Kui igatsen armastust, sest tunnen end tühjana, siis iga mu samm kinnitab sisemist tühjust. Nii jäävad mõlemad poolused alles – nii see, millest põgeneda, kui ka see, kuhu püüelda.
Tulemuseks on see, et isegi kui jõuame “punkti B” – näiteks teenime lõpuks rohkem raha või leiame kellegi kõrvale –, ei kao seesmine rahulolematus. Sest selle soovi aluseks oli juba algusest peale tunne, et midagi on puudu. See tunne ei lahku koos uue olukorraga. Ta jääb, lihtsalt uues kuues. Raha võib olla rohkem, aga nüüd tundub, et pole piisavalt aega. Partner võib olla kõrval, aga ikkagi jääb kripeldama, et armastust pole nii palju, kui unistasid.
Just seetõttu tundubki, et 99% soovidest ei täitu. Tegelikult nad võivad isegi täituda, aga nad ei too seda, mida sisimas otsisime – rahu, armastust, sisemist täituvust. Selle asemel sünnib uus soov, uus janu, uus vajadus midagi muuta. Nii liigume ringiratast, alati lootmas, et järgmine kord toob õnne.
Seda nimetabki Buddha kannatuseks. Mitte seepärast, et soovid ise oleksid halvad, vaid seepärast, et nende alus on alati “midagi on praegu puudu.” Kui me ei märka seda mustrit, siis jääme igaveseks liikuma ühelt puuduselt järgmise täitumise lootusele – ja kordame seda ikka ja jälle.
Duaalsuse lõks: kuidas soovides tugevneb vastand, mida me ei taha
Kui hakata tähelepanelikult vaatama, siis iga soov toidab kahte poolt korraga. Mitte ainult seda, mida me tahame, vaid ka seda, mida me ei taha. See võib tunduda paradoksaalne, kuid elu töötab tihti just sellisel viisil.
Näiteks: inimene ütleb endale – “ma ei taha enam olla vaene, ma tahan olla rikas.” See kõlab ju täiesti loomulikult. Aga tegelikult sisaldab see mõte endas alati kahte külge: vaesust ja rikkust. Rikkust kui eesmärki, aga vaesust kui pidevat meenutust. Iga kord, kui ta selle soovi endas aktiveerib, hoiab ta ühtlasi alles ka puuduse pilti. Nii sünnib olukord, kus mõlemad kasvavad – soov suurendab korraga nii head kui halba.
See ongi duaalsuse dünaamika. Head ei saa eksisteerida ilma halva varjuta, valgus ilma pimeduseta. Kui liigud pimedusest valgusse, siis pimedus ei kao – ta jääb alati taustale, et valgus üldse saaks eksisteerida. Ja kui sinu soov sünnib vaid sellepärast, et põgeneda pimedusest, siis jääd sa igavesti selle kahe pooluse vahele.
Sama muster kordub suhetes. Kui keegi ütleb: “ma tahan meest või naist, et olla õnnelik,” siis soov kõlab justkui armastuse kutse. Tegelikult peegeldab see sisemist mõtet: “praegu ma ei ole armastatud, praegu ma ei ole piisav.” Ja kui see partner lõpuks tuleb, siis see varjatud tunne ei kao kuhugi. Vastupidi, ta hakkab uut suhet varjutama – sest aluseks pole mitte küllus, vaid puudus.
Olen mõelnud, et just see on põhjus, miks nii paljud inimesed saavad lõpuks kätte, mida nad on aastaid igatsenud, kuid tunnevad ikka tühjust. Nad justkui seisavad oma unistuse sees, aga õnne pole. See ongi duaalsuse lõks – soovides kinnitame veelgi tugevamalt vastandi, mida vältida püüdsime.
Mida rohkem unistame “paremast tulevikust”, seda rohkem kogeme alateadlikult, et “praegu on halb.” Ja nii püsibki see “halb” meie reaalsuses, sest me ise hoiame teda oma sooviga elus.
Selleks, et sellest ringist väljuda, tuleb esmalt märgata, et duaalsus ei kao iseenesest. Kui toidad üht poolt, toidad ka teist. Kui tahad ainult valgust, tugevneb ka vari. Kui tahad ainult õnne, siis iga õnnehetke taustal on juba ootamas uus kurbus. See võib tunduda karm, aga tegelikult on see vabanemise võti – mõista, et seni kuni soovid sünnivad polaarsusest, sünnib koos sooviga alati ka vastand.
Õnne otsimine väljastpoolt: raha, partner, edu
Kui aus olla, siis enamik soove, mida endas kanname, on seotud välise maailmaga. Soovime rohkem raha, et end kindlamalt tunda. Soovime partnerit, et kogeda armastust. Soovime tunnustust või edu, et tunda end väärtuslikuna. Kõlab loogiliselt – elu justkui koosnebki nendest asjadest.
Aga kui vaadata sügavamale, siis kõigis nendes soovides on peidus sama varjatud mehhanism: ma usun, et midagi väljaspoole minust saab mind teha terveks, täiuslikuks, õnnelikuks. Justkui võtaksin oma sisemise rahu ja rõõmu ning annaksin selle võtme kellelegi või millelegi teisele. Raha otsustada, kas ma tunnen küllust. Partner otsustada, kas ma tunnen end armastatuna. Publiku või tööandja otsustada, kas ma tunnen end väärtuslikuna.
Olen märganud, et see on tohutu koorem, mille anname maailmale kanda. Ja ometi ei suuda see koorem kunagi meid päriselt vabastada. Raha võib tulla, aga sellega koos kasvavad ka uued hirmud ja vajadused. Partner võib ilmuda, aga kui sisimas on tühjus, siis ei suuda ükski inimene seda täita – pigem tekib surve, et teine “peab” seda tegema. Edu võib saabuda, aga järgmisel hetkel kerkib juba uus latt, kuhu poole püüelda.
See ongi põhjus, miks õnne otsimine väljastpoolt tundub alati nagu miraaž kõrbes. Sa liigud, pingutad, jõuad justkui kohale… ja hetkel, kui käsi välja sirutad, kaob see. Alles jääb janu, uus soov, uus eesmärk.
Kui rahulolu sõltub kellestki teisest või millestki välisest, siis ta ei püsi. Ta on hapras tasakaalus, nagu liivakindlus, mis võib iga hetk variseda. Ja see toob kaasa pideva ärevuse – “mis siis, kui ma kaotan selle, mis mul on?”, “mis siis, kui mind ei armastata piisavalt?”, “mis siis, kui edu ei kordu enam?”
Tõde, mis sellest läbi kumab, on valus ja samas vabastav: õnne ei saa importida väljastpoolt. Ükski mees või naine ei saa kinkida sulle armastust, kui sa seda iseendas ei tunne. Ükski summa raha ei anna sulle küllust, kui see seisund ei ela su enda sees. Ükski tunnustus ei pane sind tundma väärtuslikuna, kui sa seda ise ei usu.
See ei tähenda, et raha, armastus või edu pole olulised. Need on osa inimkogemusest ja võivad olla imelised. Aga nad ei saa olla õnne allikas. Nad saavad olla vaid peegeldus sellest, mis sul juba sees olemas on. Kui sisemine alus on tühi, siis väljast saadud “kingitused” voolavad läbi nagu vesi sõelast. Kui sisemine alus on aga külluslik, siis välised asjad on vaid lisavärvid sellele, mis niigi särab.
Tõeline küllus ja sisemine allikas
Ühel hetkel saab selgeks, et väljastpoolt ei tule mitte kunagi seda, mida me sisimas otsime. Raha võib tuua mugavust, aga mitte sisemist rahu. Partner võib anda seltskonda, aga mitte armastuse tunnet, kui see ei ela juba meie enda südames. Edu võib pakkuda aplausi, aga mitte tõelist väärtustunnet.
Tõeline küllus ei alga sealt, kuhu me oleme harjunud vaatama. See algab seestpoolt. See on nagu allikas, mis on alati olemas, aga sageli maetud hirmude, kahtluste ja harjumuste alla. Kui selleni jõuda, siis tekib taipamine: kõik, mida otsisin, on mul juba olemas.
Küllus pole seisund, kus kõik välised soovid on täidetud. Küllus on kogemus, et juba praegu on kõik hästi. Et juba praegu on mul kõik, mida ma tegelikult vajan. See ei tähenda, et ei võiks soove olla või et ei võiks luua uusi kogemusi. See tähendab lihtsalt, et soov ei sünni enam puudusest, vaid küllusest. Mitte mõttest “ma ei ole veel tervik”, vaid tundest “ma olen tervik ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”
Kui olla hetkeks täiesti aus iseendaga, siis võib märgata, et suurimad rahuhetked on olnud alati lihtsad. Need pole olnud seotud sellega, mida saavutasin või keda enda kõrvale sain. Need hetked on tulnud vaikusest, looduses olemisest, lähedasest puudutusest või isegi lihtsalt sügavast hingetõmbest. Midagi nii lihtsat, aga samas nii täitvat.
See ongi märk sellest, et tõeline küllus ei sõltu välisest. Ta sõltub sellest, kui ühenduses olen iseendaga. Kui tunnen rõõmu ilma põhjuseta. Kui armastus voolab mitte kelleltki teiselt saaduna, vaid seestpoolt kiirgavana. Kui tunnen, et elu ise on kink, mida ei pea tõestama ega tingimusteta välja teenima.
Kui inimene jõuab sellesse kohta, muutub kõik. Raha ei kao, aga see pole enam õnne eeltingimus. Suhe võib tulla, aga see pole enam päästerõngas – see on jagamine. Edu võib saabuda, aga see on loomulik kõrvalnähtus, mitte hinge päästmise tee. Kõik, mis varem tundus hädavajalik, muutub lisaväärtuseks. Põhiallikas on juba avanenud.
Soovid, mis sünnivad sisemisest terviklikkusest
On suur vahe sellel, kas soov sünnib puudusest või terviklikkusest. Kui soov tuleb seestpoolt tühjusest, siis ta ei rahulda meid kunagi. Kui aga ta sünnib täiuslikkuse tundest, siis ta täitub loomulikult – ja mitte sellepärast, et peaks, vaid seepärast, et elu tahab end läbi meie väljendada.
Kui inimene tunneb end terviklikuna, siis soov ei ole enam pääsetee “halvast heasse”. Ta ei ole katse põgeneda üksindusest armastusse või vaesusest küllusesse. Ta on pigem loomulik väljendus sellest, mis juba niigi olemas.
Sellisel juhul ei mõtle enam: “kui ma saan selle, siis olen õnnelik.” Pigem tekib tunne: “ma olen juba õnnelik – ja sellest õnnest sünnib soov midagi jagada, luua, kogeda.”
Näiteks kui süda on täidetud armastusega, siis võib tekkida soov luua suhe. Mitte selleks, et keegi teeks õnnelikuks, vaid et jagada seda, mis juba üle voolab. Kui sisemine rahu on olemas, võib tekkida soov luua ettevõte või loominguline projekt. Mitte selleks, et lõpuks ometi saada väärtust, vaid et tuua olemasolev väärtus nähtavaks. Kui sees on küllus, siis raha ei tundu päästerõngasena – see on lihtsalt loomulik tulemus jagamisest ja voolamisest.
Sellised soovid täituvad sageli palju kergemalt. Mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsamad, vaid seepärast, et nende täitumine ei sõltu pingest ja sisemisest vastupanust. Nad on kooskõlas elu enda vooluga. Nad ei tekita pingutust, vaid liiguvad nagu jõgi, mis leiab alati tee merre.
Tegelikult võib öelda, et sellisel hetkel ei olegi enam vaja “soovida” klassikalises mõttes. Elu ise hakkab läbi sinu soovima. Sina oled lihtsalt kanal, läbi mille see avaldub. See ei ole enam “mina tahan” ja “mina vajan”, vaid pigem: “elu minu sees liigub ja loob, ja ma olen sellega kaasas.”
Sellest kohast sünnivad tõelised täitumised. Mitte unistused, mis jätavad tühjuse, vaid kogemused, mis toovad rahu ja rõõmu juba teekonna käigus.
Kuidas liikuda puudusest küllusesse
Esimene samm on alati ausus. See tähendab, et tuleb lakata endale valetama ja tunnistada, mis tegelikult sees toimub. Kui ütlen endale: “olen õnnelik,” aga tegelikult tunnen tühjust ja rahulolematust, siis see on lihtsalt maskeering. Ja mask ei vii mitte kunagi külluseni.
Seega tuleb esmalt peatuda ja öelda: “jah, ma tunnen praegu puudust. Jah, ma tunnen, et mind pole piisavalt armastatud. Jah, ma tunnen, et mu elu ei ole selline, nagu tahaksin.” See tunnistus ei tee olukorda hullemaks, vastupidi – ta vabastab. Sest alles siis, kui näen selgelt, kust alustan, saan hakata liikuma kuhugi mujal.
Järgmine samm on mõista, et puudus ei kao väljastpoolt midagi juurde lisades. Kui sisemus on tühi, siis ükski summa raha ega ükski suhe ei täida seda tühjust. Puudus saab kaduda ainult siis, kui kohtun temaga otse. Kui ma ei põgene, vaid küsin: miks ma usun, et mul pole piisavalt? miks ma tunnen, et ma pole armastatud? miks ma otsin seda väljaspool, mitte enda seest?
Need küsimused võivad olla valusad, aga just siin hakkabki tekkima nihe. Puuduse juur on alati seesmine veendumus – et ma pole piisav, et elu pole piisav, et midagi olulist on minust puudu. Kui seda uskumust märgata ja sellega ausalt silmitsi seista, hakkab ta tasapisi kaotama oma jõudu.
Ja siis tuleb kõige olulisem samm: tuua fookus sellele, mis juba on. Kui märkan, et tegelikult mul on juba palju – hingetõmme, tervis, loodus mu ümber, inimesed, kogemused, isegi väikesed rõõmud –, siis vaikselt nihkub tasakaal. Algab teekond tänulikkuse kaudu.
Tänulikkus ei ole lihtsalt ilus sõna, vaid reaalne seisundi muutus. Kui südames sünnib tänulikkus, siis puuduse asemele tekib täitumine. Mitte sellepärast, et välised tingimused järsku muutuksid, vaid sest ma märkan, et ma pole kunagi päriselt tühjuses. Elu on juba siin ja ta on alati kinkinud rohkem, kui oskan tähele panna.
Sellest seisundist saabki alguse küllus. Mitte tingimuslik küllus (“kui ma saan, siis olen rahul”), vaid loomulik küllus (“mul on juba kõik, ja seepärast voolab mu ellu veelgi rohkem”).
See liikumine on paradoksaalne: kui lõpetan võitlemise ja nõudmise, hakkavad asjad justkui iseenesest paika langema. Kui ma ei pea enam teisi oma päästjateks, tekivad tervemad suhted. Kui ma ei otsi raha meeleheitlikult, tuleb see loomulikumalt läbi minu andide. Kui ma ei püüa olla keegi teine, avastan, et väärtus on minus juba olemas.
Küllusesse liikumine algab seega mitte välise muutmisest, vaid sisemisest nihetest. See on teekond tagasi enda juurde.
Vastutuse võtmine: mina olen armastuse ja õnne allikas
Kui puuduse ja duaalsuse mehhanism kord juba nähtavaks saab, kerkib alati sama küsimus: kes siis vastutab minu õnne eest? Kas keegi teine peab mind armastama? Kas maailm peab mulle andma raha, edu või võimalusi? Või on kogu see allikas tegelikult minu enda sees?
Olen mõistnud, et kuni panen vastutuse kellelegi teisele, jään alati sõltuvaks. Kui ootan, et partner mind täielikult armastaks, jään pidevalt kontrollima, kas ta ikka teeb seda piisavalt. Kui loodan, et töö või karjäär annab mulle lõpuks väärtuse, jään alatasa kahtlema, kas ma üldse kõlbangi. Kui usun, et õnn sõltub välistest tingimustest, siis õnn muutub hapraks, sest need tingimused võivad iga hetk muutuda.
Tõeline vabanemine algab hetkest, kui tunnistan: mina ise olen armastuse, rõõmu ja õnne allikas. Mitte sellepärast, et ma peaksin iseendaga leppima või endale kuidagi “valetama”, vaid seepärast, et see on ainus püsiv tõde. Kui ma ei leia armastust enda seest, siis ei suuda ükski inimene seda mulle anda. Kui ma ei tunne rõõmu oma südames, siis ei paku ükski väline sündmus seda rohkem kui hetkeks.
See vastutuse võtmine võib alguses tunduda hirmutav. See tähendab, et ei saa enam teisi süüdistada – ei vanemaid, partnereid, ühiskonda ega olusid. Aga see on ühtlasi ka suurim kingitus, sest kui mina olen allikas, siis ei saa keegi seda minult ära võtta.
Armastuse allikaks olemine ei tähenda, et peaksin kogu aeg särama ja õnne etendama. Pigem vastupidi – see tähendab ausust ja haavatavust. Et ma tunnistan oma varjud, tunnistan oma hetki, kus mul on raske, ja samas meenutan endale, et ka seal, sügaval sees, voolab ikka sama eluenergia, mis on mu tegelik tugevus.
Kui võtan vastutuse, hakkab elu muutuma. Suhted muutuvad kergemaks, sest ei pea enam teiselt midagi “välja pressima”. Töö muutub vabamaks, sest ei otsi enam tõestust, vaid saan lihtsalt luua. Raha muutub loomulikuks kõrvalnähtuseks, mitte päästjaks. Ja õnn… õnn muutub seisundiks, mis pole enam tingimuslik.
Vastutuse võtmine tähendabki seda: lakkad ootamast, et elu sind päästaks. Saad aru, et päästja on kogu aeg olnud sinus endas.
Tõeline loovus ja elu vool: soovid, mis täituvad iseenesest
On üks hetk, kus soovid lakkavad olemast raskus. Nad ei ole enam “mul on vaja, muidu ma ei saa elada”, vaid pigem õrn kutse, mille elu ise sinu sisse asetab. See on hetk, kus tunned, et elu voolab sinust läbi ja sina lihtsalt voolad kaasa.
Kui sisemine allikas on avatud, siis ei pea enam pingutama, et iga soovi jõuga ellu viia. Tekib hoopis teistsugune tunne – justkui elu ise tahaks midagi kogeda sinu kaudu. Ja sinu roll on lubada, et see sünniks. Mitte suruda, mitte kontrollida, vaid märgata ja avada uks.
Olen märganud, et just need on hetked, kus kõik tuleb kergelt. Mõnikord on tunne, et isegi ei pea midagi “tegema” – õige inimene ilmub õigel ajal, õige võimalus langeb sülle, õige idee tuleb ise. See pole juhus ega maagia, vaid loomulik voolamine, mis algab seest. Kui sa ei loo enam puudusest, siis elu ei peagi sulle vastupanus peegelduma.
See on ka tõeline loovuse allikas. Loovus ei sünni survest ega hirmust. Loovus sünnib rõõmust ja ülejäägist. Kui sees on rahu ja rõõm, tahab see end väljendada – mõnikord maalides või kirjutades, mõnikord tööna, mõnikord suhetes või lihtsalt igapäevases hetkes. Ja kui see tuleb küllusest, siis ta tõesti täitub. Mitte seepärast, et peaks, vaid seepärast, et ei saa teisiti.
Sellised soovid ei ole kunagi seotud puuduse täitmisega. Nad on nagu seemned, mis tahavad idanduda. Kui neile ruumi anda, kasvavad nad iseenesest. Ja isegi kui nad ei kasva täpselt selliseks, nagu alguses arvasid, siis nende täitumine toob alati rahu ja rõõmu, sest nad on kooskõlas elu enda liikumisega.
Võib-olla just siin peitubki suurim paradoks: soovid täituvad siis, kui sa neid enam ei pea kinni hoidma. Kui nad pole enam sinu ellujäämise või õnne tingimus, vaid lihtsalt elu loomulik vool sinu sees.
Miks soovid täituvad ainult küllusest
Kui tagasi vaadata, siis tee tundub selge:
- Soov, mis sünnib puudusest, hoiab meid alati kinni duaalsuses. Seal on alati midagi puudu, alati midagi, mille poole püüelda, ja alati midagi, millest tahame põgeneda. Ja isegi kui see soov täitub, jääb hinge tühimik.
- Soov, mis sünnib küllusest, ei ole aga püüdlus põgeneda ega tõestada. Ta on loomulik väljendus sellest, mis juba on. Selline soov täitub sageli kergusega, sest ta on kooskõlas elu vooluga.
Buddha sõnad, et “soov on kannatus”, saavad siit uue valguse. Kannatus ei ole mitte igasuguses soovis, vaid ainult selles, mis on sündinud puudusest. See on soov, mis ütleb: “praegu ei piisa, ma vajan midagi muud.” Aga soov, mis sünnib sisemisest terviklikkusest, ei kanna kannatuse seemet. Ta kannab mängu, rõõmu, loovuse energiat.
Selleks, et selleni jõuda, ei ole vaja muuta kogu maailma. On vaja vaid pöörata pilk sissepoole. Lubada endal olla aus, näha oma varjusid, kohtuda oma puuduse tundega – ja siis avastada, et allikas on kogu aeg olemas olnud. Et armastus, rõõm ja küllus ei sõltu kellestki teisest ega millestki välisest, vaid sünnivad seestpoolt.
Kui see taipamine tekib, hakkab elu teistsuguseks muutuma. Suhted on vabad, sest nad ei ole enam päästerõngas, vaid jagamine. Töö ja loovus voolavad kergemalt, sest ei ole vaja pidevalt tõestada oma väärtust. Raha ja edu võivad tulla, aga nad ei ole enam õnne tingimus, vaid lihtsalt loomulik lisa.
Kõige sügavam sõnum on see: soovid täituvad ainult küllusest. Kui oled ühenduses oma sisemise allikaga, ei pea sa enam igatsema ega klammerduma. Elu ise hakkab sinu kaudu looma ja tooma just seda, mis on kooskõlas sinu tõelise olemusega.
Ja võib-olla polegi tähtsaim see, kas soov täitub või mitte. Olulisem on see, millisest kohast ta sünnib. Kui ta sünnib armastusest ja küllusest, siis oled juba täitunud – isegi enne, kui midagi välises maailmas muutub.
Kiired vastused
Kas soovid on alati kannatus?
Mitte tingimata. Kannatus tekib siis, kui soov sünnib puudusest ja tundest, et “praegu ei piisa”. Kui soov sünnib küllusest, siis ta ei too kaasa rahutust, vaid pigem rõõmu ja loovust.
Miks mu soovid ei täitu, isegi kui ma pingutan?
Sageli sellepärast, et soovi aluseks on sisemine vastupanu või tunne, et midagi on puudu. Sellisel juhul võimendame alateadlikult just seda, mida vältida tahame. Kui aga soov sünnib rahulolust, täitub ta loomulikumalt ja kergemini.
Kuidas eristada puudusest ja küllusest sündinud soovi?
Puudusest sündinud soov kõlab nii: “Kui ma saan selle, siis olen lõpuks õnnelik.” Küllusest sündinud soov aga nii: “Ma olen juba täidetud – ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”
Kas soovide täitumine tähendab, et ma ei pea enam midagi tegema?
Ei, aga tegevus ei sünni enam meeleheitest, vaid loomulikust voolust. Kui oled ühenduses sisemise küllusega, siis tegutsemine on kerge ja täis inspiratsiooni, mitte sund ja surve.
Kuidas alustada liikumist külluse suunas?
Esimene samm on ausus – tunnista endale, kus sa praegu oled ja mida tegelikult tunned. Sealt edasi hakka märkama, mis sul juba olemas on, ja luba tänulikkusel kasvada. Sellest sünnib uus seisund, kus soovid saavad hakata täituma loomulikul viisil.