Ma olen endalt korduvalt küsinud: “Kui ma nii palju õpin, vaatan videoid, loen raamatuid… miks mu elu siis päriselt nii vähe muutub?”
Võib-olla oled sa sama märganud. Viis aastat tagasi lubasid endale ühte. Täna lubad enam-vähem sama. Vahepeal on olnud kriise, lootust, motivatsioonipurskeid, kuid kui väga aus olla… kas su elu on tegelikult muutunud nii palju, kui sa lootsid?
Ma taipasin ühel hetkel üsna kainestavat asja: mitte kriis ei hoia mind kinni. Mitte “halb aeg”, mitte “vale riik” ega “vale töö”. Mind hoiab kinni mu enda mõtlemine. Ja mitte see osa, mida ma ilusti sõnastan ja Instagrami pildiallkirjadesse panen, vaid see nähtamatu programm taustal – see, mis iga päev vajutab nuppu “korda eilset”.
See artikkel on minu katse lahti rääkida, kuidas mõtlemine meid hävitab, kui me seda ei märka – ja kuidas sellest ringist päriselt väljuda. Mitte motivatsioonikõne tasemel, vaid struktuurini välja.
Autopiloot: kui 95% otsuseid sünnib sinust mööda
Teadlased võivad vaielda täpsete numbrite üle, aga üks asi on selge: enamik meie otsuseid ei sünni teadlikult.
Jah, ma võin vägagi veendunult öelda: “Ma valisin ise.” Aga samal ajal töötab mu peas vana programm, mis teeb suure osa valikutest juba ette ära.
Videos, mille põhjal see artikkel sündis, tuuakse välja kaks üsna kainestavat pilti:
- 95% otsuseid teeme me automaatselt, harjumusest.
- Enam kui 90% tänastest mõtetest on sama mustriga, mis olid eile.
Ja kui mõelda, kuidas päev tegelikult möödub – ärkan, haaran telefoni, töö, sama rutiin, õhtul ekraan, voodi – siis on üsna selge, et väga paljuski ma ei loo uut päeva, vaid kordan eilset.
Kriisid, konn potis ja ahv pähkliga – miks me ei hüppa välja
Mind pani eriti mõtlema kaks võrdlust.
Esimene on konn keevas vees.
Kui panna konn keevasse vette, siis ta hüppab kohe välja. Aga kui hakata vett väga aeglaselt soojendama, harjub ta sellega, kuni on juba liiga hilja.
Meie elus täidavad seda rolli kriisid. Kui pauk on suur – lahutus, läbipõlemine, haigus – korraks tundub, et “nüüd ma muudan kõik ära”. Aga enamik inimesi libiseb aasta pärast tagasi vanasse. Vesi oli jälle “liiga soe/kuum, aga talutav”.
Teine on ahv, kes ei lase pähklit lahi pähkliga.
Aafrikas püütakse ahve nii: anumasse pannakse maitsev pähkel, ava on täpselt nii suur, et tühja käega sisse saab, aga pähklit käes enam välja mitte. Ahv haarab pähkli, ei suuda seda lahti lasta – ja ongi lõksus. Füüsiliselt ta võiks iga kell käe välja tõmmata… kui ta lihtsalt loobuks.
See on meie suhe tuttava, kuid hävitavaga:
toksilised suhted, töö, mida vihkan, aga “annab turvatunde”, elu, mis “on vähemalt stabiilne”.
Mõistus sosistab: “Ma ei saa veel minna, veel ei ole õige hetk.”
Tegelikult tähendab see tihti lihtsalt: “Ma ei suuda vana lahti lasta.”
Kaheksa taset, kuhu mõtlemine võib kinni jääda
Üks kõige kasulikumaid kohti, kuhu ma selles loos jõudsin, oli lihtne, aga valus küsimus:
“Millisel tasemel mu mõtlemine on kinni jäänud?”
Videos kirjeldatakse kaheksat järjestikust taset. Mitte kui “parem-halvem”, vaid kui arenguetappe, millest palju inimesi lihtsalt ei liigu edasi.
Ma panen need kirja mina-vormis, sest nii on valusam ja ausam.
1. tase – “Ma tahan”
Laps kõnnib mööda maailma ühe sisemise käsuga: “Ma tahan.”
Kui ma jään siia kinni, siis täiskasvanuna kõlab see nii:
- “Mul on õigus seda saada.”
- “Teised peavad arvestama.”
- Ma kardan kaotada kontrolli, kaotada võimu.
Töö juures tähendab see, et ma surun teisi, sest kardan oma positsiooni pärast. Suhetes tähendab see, et ma nõuan tähelepanu, sest kardan üksindust. Aga mida rohkem ma kontrollin, seda kiiremini hakkab maailm mu käte vahelt ära libisema.
2. tase – “Olge head, armastage mind”
Teisel tasemel ma hakkan aru saama, et ma pole maailmas üksi. Ja ma õpin saladuse: kui ma olen “hea laps”, siis mind kiidetakse ja armastatakse.
Kui ma jään siia pidama, muutub mu täiskasvanuelu selliseks:
- “Mida teised minust mõtlevad?”
- “Kas ma olen piisavalt normaalne / õige / sobiv?”
- Ma ütlen “jah”, kui tahaks “ei” öelda.
Ma muutun mugavaks, toredaks, viisakaks, mind võib isegi armastada. Aga mind ei võeta päriselt tõsiselt. Ma naeratan, kuid sees on kummaline tühjus – nagu elaksin kellegi teise elu.
3. tase – “Ma tean”
Kolmandal tasemel avastan ma teadmised. Ma õpin, loen, saan aru, et kui ma tean rohkem, olen justkui väärtuslikum.
Kui ma siia jään, muutun ma “mina tean paremini” inimeseks:
- Ma olen ekspert, spetsialist, mul on tugev arvamus.
- Ma pean teisi salaja veidi rumalaks.
- Ma tean tohutult… aga mu elu ei muutu kuigi palju.
Ma olen nagu paks raamat riiulil: tark, kuid keegi ei ela seda raamatut läbi. Inimesed ei järgi teadmisi, nad järgnevad neile, kellega nad tunnevad sidet. Ja see on valus taipamine, kui ma olen kogu energia pannud “õigeks olemisse”, mitte elamisse.
4. tase – “Ma saavutan”
Neljas tase on edu. Siin on fookus väga selge:
- eesmärgid
- tulemused
- tulemuslikkus
- “Ma pean.”
Ma rajan karjääri, teen äri, ehitan, jooksen. Ja sageli ka saan paljut, mida tahtsin: korter, auto, positsioon. Väljast vaadates on justkui kõik “õnnestunud”.
Ja siis ma ühel õhtul istun oma ilusa kodu diivanil ja küsin endalt:
“Aga mille nimel see kõik?”
Kui ma olen siia kinni jäänud, kuhjub saavutuste peale sügav mõttetus. Mul on, mille üle uhke olla, aga ma ei tunne elusust.
5. tase – “Aga mida ma päriselt tahan?”
Siit algab varjatud murdepunkt.
Esimest korda ma küsin endalt ausalt:
“Kas see, mida ma olen ehitanud, on üldse minu?”
Ma hakkan murdma vanu strateegiaid – loobun millestki, mis kunagi töötas, aga enam mitte. Proovin uusi asju, mis mu “endise mina” jaoks tunduvad hullud.
Ja siin tekib uus üksindus: mitte enam sellest, et mind ei armastata, vaid sellest, et ma ei mahu enam vanasse maailma. Paljud ei saa aru, miks ma “häid võimalusi” käest ära lasen.
See on rännak, kus ma tunnen end nagu rändur, kes on rahvahulgast välja astunud, aga veel ei tea, kuhu minna. Ja see on hirmutav.
6. tase – “Ma loon oma tee”
Kuuendal tasemel ma enam ei otsi ennast niivõrd, vaid loon ennast teadlikult:
- Kuidas ma tahan töötada?
- Kui palju ma tahan teenida?
- Mis mind päriselt huvitab?
- Kellega ma tahan koos luua?
Ma hakkan ehitama süsteemi enda tingimustel – oma töö, oma projekt, oma stiil. See tundub lõpuks nagu vabadus.
Ja siis tuleb peen lõks:
ma avastan, et olen jälle hakanud kõike kontrollima ja näen inimesi pigem ressursina. Tahtsin vabadust, sain uue vangla – seekord “oma süsteemi” kujul.
7. tase – “Ma ei pea enam midagi tõestama”
Seitsmendal tasemel toimub vaikselt midagi väga olulist.
Ma ei pea enam kellegagi võistlema. Ma ei pea kellelegi tõestama, kui tark, tubli või eriline ma olen. Ma ei roni enam iga hinna eest esile.
Ma hakkan hoopis tundma:
- kuidas ideed, inimesed ja sündmused liiguvad
- kuidas tekivad õiged kokkulangevused
- kuidas elu kannab, kui ma ei suru seda iga hinna eest
Ja see on koht, mille peale paljud teised ütlevad:
“Ära aja jama, elu nii ei tööta.”
Aga ma juba tean, et töötab.
8. tase – “Ma olen juba kohal”
Kaheksas tase, mida videos kirjeldatakse, on algus ühest teisest tasandist – mitte lõpp.
Siin kaob vajadus end eraldada maailmast. Ma ei tunne enam nii tugevat piiri “mina” ja “elu” vahel. Ma ei püüa enam kuskile jõuda, sest ma tajun, et ma juba olen seal, kuhu ma kogu aeg püüdsin jõuda – siin.
See ei ole “valgustumine roosade pilvedega”. Pigem vaikne arusaamine, et ma ei pea elu enam iga hinna eest kontrollima. Ja sellest hetkest alates on mäng teistsugune.
Lapsepõlve programm: kui su peas jookseb kellegi teise hääl
Siinkohal tuleb üks ebamugav tõde.
Kuni seitsmenda eluaastani ei vali ma oma uskumusi.
Laps on sõna otseses mõttes kergelt hüpnootilises seisundis – ta lihtsalt salvestab:
- mida vanemad ütlevad
- kuidas nad käituvad
- mida õpetajad korrutavad
- mida “tähtsad täiskasvanud” usuvad
Kui mulle kord-korralt öeldakse:
“Ära torgi, ära riski, ära riku tuju, ära ole ahne, palju tahad – vähe saad, raha tuleb ainult raske tööga…”
Siis täiskasvanuna ma ei mõtle: “Mu alateadvuses on ilmselt uskumus X.”
Ma ütlen hoopis: “Ma olen lihtsalt selline inimene.”
Ja see on vale.
Need hääled mu peas on sageli lihtsalt kellegi teise laused, mis kunagi ammu salvestusid nagu kassett. Ma ei sõlminud ühtegi lepingut, et “jah, ma tahan sellist elu”. Ometi see jutt mängib mu peas edasi.
Kõige ohtlikum on see, et ma hakkan seda kaitsma.
Kui keegi ütleb: “Sa ei pea nii mõtlema,” vastan ma automaatselt: “Aga elu ju ongi selline.”
Tegelikult ma kaitsen mitte elu, vaid programmi, mis mind vangis hoiab.
Miks me isegi ärgates samasse vanglasse jääme
See on vist üks valusamaid kohti kogu loos.
Isegi kui ma lõpuks näen, et ma olen kinni –
isegi kui ma saan aru, et ma kordan aastaid sama stsenaariumi –
isegi kui ma näen seina enda ümber…
… ma ei astu välja.
Ja siis tuleb mängu see vana kassett. Ta hakkab end õigustama:
- “Mul on praegu lihtsalt raske periood.”
- “Mul on vaja natuke aega.”
- “Ma ei saa ju kõike kohe pea peale pöörata.”
- “Teistel on lihtsam, minu lugu on eriline.”
Kui ma olen aus, siis need laused tähendavad enamasti ainult üht:
“Ma kardan lahti lasta tuttavatest piiridest.”
On kuidagi hirmutav näha, kuidas inimesed:
- jäävad aastateks tööle, mida nad vihkavad
- püsivad suhetes, mis neid hävitavad
- räägivad aastaid: “Ma tahan nii väga midagi muuta”… aga ei tee seda sammu
Ja kõige valusam on hetk, kui ma tunnistan:
„Tegelikult teen mina vahel täpselt sama.“
Viis tasandit, kuidas ma saan oma reaalsust teisiti näha
Videos kirjeldatakse ka teist järjestust – mitte lapsepõlve arengutasemeid, vaid seda, kuidas mu suhe reaalsusega muutub, kui ma hakkan autopiloodist väljuma.
Ma tõlgin selle enda keelde.
1. tase – ma näen lõpuks mustrit
Esimene päris muutus ei ole see, et ma kolin teise linna või vahetan töökohta.
Esimene muutus on see, et ma näen:
- “See olukord kordub mu elus juba mitmendat korda.”
- “Ma reageerin jälle samamoodi, kuigi see ei toimi.”
- “Ma valin jälle sama tüüpi inimese / sama tüüpi töö / sama tüüpi põgenemise.”
Ma hakkan endalt küsima:
“Miks ma seda praegu teen? Miks ma jälle siia sattusin?”
See ei ole veel välja pääsemine. See on hetk, kui ma lõpuks näen tõelist labürinti, mitte ainult selle ühte seina.
2. tase – ma saan aru, et maailm peegeldab mu tähelepanu
Järgmine samm on valus ja vabastav korraga:
“Sinna, kuhu ma oma tähelepanu panen, sinna läheb mu eluenergia.”
Kui ma keeran oma fookuse pidevalt:
- hirmudele
- probleemidele
- mürale, draamale, klatšile, negatiivsele
siis ma elan selles. Mitte teoorias, vaid päriselt.
Ja kui ma hakkan kasvõi natukenegi nihutama oma tähelepanu tulevikku, võimalustele, loovusele, küsimusele “mida ma tahan luua?”, siis hakkab maailm tasapisi teist nägu näitama.
Mitte sellepärast, et “magia”, vaid sellepärast, et ma ise hakkan nägema teisi radu.
3. tase – ma hakkan märkama “kokkusattumisi”
Siit edasi muutub asi juba veidi müstiliseks – väljast vaadates.
Kui ma hakkan oma tähelepanuga looma, mitte ainult reageerima, siis juhtub midagi huvitavat:
- ma mõtlen kellelegi – ja ta kirjutab mulle
- mul tekib küsimus – ja jään juhuslikult video otsa, mis vastab täpselt sellele
- ma teen sisemise otsuse – ja olud justkui nihkuvad mu kasuks
Kui ma olen autopiloodil, tundub see lihtsalt “juhus”.
Kui ma olen ärkamas, näen ma, et mu sisemised otsused organiseerivad mu kogemust.
See ei ole roosa esoteerika, vaid üsna karm vastutus:
“Kui ma eeldan halvimat, näen ma halvimat. Kui ma avan ruumi muule, ilmub see muu.”
4. tase – ma saan aru, et “mina” on programm, mida saab muuta
See on üks kõige vabastavamaid, aga ka ehmatavamaid taipamisi:
“Mu iseloom ei ole staatiline kivikuju.
See on programm, mida saab ümber kirjutada.”
See ei tähenda, et ma oleks “katki” või “vale”.
See tähendab, et:
- väärtushinnangud, mille ma kunagi üle võtsin, ei pea enam kehtima
- hirm, mis kunagi kaitses, võib nüüd hoopis takistada
- roll “mina olen lihtsalt selline” ei pea olema eluaegne vangistus
Ma ei pea enam mõtlema endast kui ohvrist, kellele elu “juhtus”.
Ma võin hakata küsima: “Kui ma ei peaks enda kohta seda lugu uskuma, kes ma siis oleks?”
5. tase – ma astun korraks isegi oma mõistusest välja
Viimane samm selles reas ei ole “kõik on ilus ja lihtne”. Pigem:
- ma kogeksin vahel täielikku vaikust enda sees
- mul oleks hetki, kus sisemine intuitsioon on valjem kui vana kassett
- vastused tulevad vahel kohe, veel enne, kui ma küsimuse välja jõuan öelda
Ja mis kõige olulisem:
ma lõpetan pideva sõdimise reaalsusega.
Ma ei ela enam nii, et “elu on probleemide jada, mille ma pean kontrolliga lahendama”.
Ma hakkan kogema elu kui voogu, kus õiged asjad tulevad õigel ajal – mitte sellepärast, et ma olen “piisavalt hea”, vaid sellepärast, et ma lõpuks lasen sel juhtuda.
Väike, aga valus harjutus: kaks tulevikku
Kõige mõjuvam koht videos oli minu jaoks väga lihtne praktika.
Ma teen seda vahel ise ja ausalt – see ei ole meeldiv.
- Ma sulgen silmad ja kujutlen, et viis aastat möödub ja mitte midagi ei muutu.
Sama töö. Sama tase. Sama jutt iseendaga:
“Ühel päeval hakkan ma…”
Ja ikka veel ei ole hakanud. - Siis ma kujutlen teist varianti: ma teen ühe olulise otsuse, ei vajuta enam nuppu “korda eilset”.
Ma astun tundmatusse – kuigi mul on hirm.
Ma lasen mingil vanal rollil surra.
Ja ring, mida ma kogu aeg käisin, muutub spiraaliks – ma liigun edasi.
Vahe nende kahe tunde vahel on tohutu.
Ja kõige haavatavam koht on see, kui ma küsin endalt:
“Kui ma olen aus – kumba rada ma praegu tegelikult valin?”
Mugav pole kumbki.
Vana on turvaline, aga lämmatab.
Uus on hirmutav, aga elus.
Ja siis tuleb see lause, mis mind kõige rohkem puudutas:
“Muutused ei vaja aega ega raha.
Need vajavad ühte selget otsust.”
Mitte “ideaalseid tingimusi”. Mitte “õiget hetke”.
Lihtsalt hetke, kus ma ütlen endale ilma vabandusteta:
“Jah. Ma astun sellest teatrist välja.”
Kokkuvõte: kas ma vajutan jälle nuppu “korda eilset”?
Kui ma nüüd väga lühidalt kokku võtan, siis:
- Mu mõtlemine võib mind hävitada, kui ma lasen autopiloodil juhtida.
- Lapsepõlve programmid – “ära riski”, “ära taha liiga palju”, “ära tee vigu” – võivad juhtida mu elu ka 40-selt, kui ma neid ei märka.
- Ma võin kinni jääda erinevatele tasemetele: kas “ma tahan”, “mida teised arvavad”, “ma tean”, “ma saavutan”… või hakata tasapisi liikuma sinna, kus ma loon oma tee, lähen ego piiridest kaugemale ja näen elu voona, mitte vaenlasena.
- Päris algus ei ole valgustus ega “suur muutus”. Päris algus on hetk, kui ma ütlen endale ausalt: “Jah. Ma olen kinni.
Ja ma enam ei taha siia jääda.”
Iga päev, iga väike olukord on tegelikult sama valik:
- üks tee – samad mõtted, samad hirmud, samad harjumused
- teine tee – ebamugav, hirmus, tundmatu… aga elus
Ja võib-olla kõige ausam küsimus, millega lõpetada, on see:
“Kui ma kujutan ette iseennast viie aasta pärast –
kas ma tahan teda vaadata ja kuulda teda kordamas täpselt sama lauset:
‘Ühel päeval ma hakkan…’?”
Või tahan ma, et see inimene vaataks mulle otsa ja ütleks:
“Aitäh, et sa lõpuks otsustasid nuppu mitte vajutada.”
KKK – korduma kippuvad küsimused
Kuidas ma aru saan, et ma olen autopiloodis kinni?
Märgid on üsna lihtsad:
- päevad on sarnased, aga ma ei mäleta, mis eelmisel nädalal eriline oli
- ma kordan aastaid sama juttu: “tahaks midagi muuta”, aga miski ei muutu
- ma kogen samu konflikte, samu suhtedraamasid, samu rahaprobleeme, lihtsalt teiste inimeste ja dekoratsioonidega
Kui sa näed korduvust – mitte üksikut halba perioodi, vaid mustrit – siis on väga tõenäoline, et autopiloot juhib.
Miks motivatsioon ei aita?
Motivatsioon puudutab tavaliselt ainult seda 5% teadlikust otsustamisest.
Autopiloot – lapsepõlvest tulnud uskumused, hirmud, harjumused – juhib ülejäänut.
Seepärast juhtubki see, mida videos kirjeldatakse:
miljon inimest annab jaanuaris lubadusi, aga enamik loobub mõne nädala jooksul.
Kui operatsioonisüsteem jääb samaks, siis ükski uus “programm” (kursus, trenniplaan, inspiratsioonikõne) ei muuda sügaval midagi.
Kas tõesti piisab ühest otsusest?
Üks otsus ei tähenda, et “homseks on kõik korras”.
Aga päris muutus algab hetkega, kus ma lõpetan enda petmise:
- ma ei ütle enam “ükskord”, vaid “praegu”
- ma ei näita näpuga ainult välistele tingimustele, vaid vaatan oma mustreid
- ma ei looda, et elu mind “ise” välja kannab, vaid võtan vastutuse oma fookuse, oma sammu eest
See otsus on nagu lüliti: ringist saab spiraal.
Sama teekond, aga iga kord veidi kõrgemal.
Mida ma saan täna päriselt teha, ilma midagi “juurde õppimata”?
Väga lihtne, aga mitte kerge samm:
- Kirjuta paberile üks koht, kus sa juba aastaid ütled:
“Ma tahan, aga…” - Kirjuta ausalt kõrvale: “Mitu aastat ma olen juba oodanud ‘õiget hetke’?”
- Küsi endalt: “Kui ma ei ootaks enam mugavust ega kindlust,
mis oleks üks ebamugav, aga aus samm, mida ma teeksin?”
Sa ei pea veel seda tegema.
Aga kui sa seda isegi enda ees ei tunnista, siis juhib edasi kassett – mitte sina.
Kas see tee viib “valgustumiseni” või lihtsalt parema eluni?
Videos öeldakse ausalt: valgustumine ei ole lõpp, vaid uks.
See tee ei ole “spirituaalne sprint”, vaid palju maisem:
see on tee sellest, et elu juhtub minuga, sinnamaani, et ma loon teadlikult koos eluga.
Mõne jaoks on see lihtsalt tunne, et ma lõpuks elan oma elu, mitte kellegi teise skripti.
Teise jaoks võib see kasvada sügavamaks ühtsuse kogemuseks.
Aga esimene samm on kõigil sama:
mitte enam vajutada nuppu “korda eilset”, kui ma tean, et see nupp mind hävitab.
