Lihtsalt üks eellugu järgnevale loole …
“Mulle ei antud, aga nüüd luban ma ise.”
Minu lapsepõlv polnud nälg ega totaalne puudus. Aga selles oli üks nähtamatu, pidev sõnum: sina ei saa.
Mul oli ainult üks paar teksaseid. Prilliraamid olid kokkupandud kahest katkisest. Tossud kõige kehvemad. Ja kui midagi uut sain, ei tohtinud seda kasutada – sest võisin selle „ära määrida“.
Ma ei saanud küsida, mida ma tahtsin. Kui sain, arutati seda mu õega. Kui tema midagi sai, ei arutatud seda minuga.
Hiljem võttis ema ka mu sünnipäevaraha ära, lubades „hoiule panna“. Aga see raha ei tulnud enam kunagi tagasi.
Ma õppisin: ära küsi. Ära oota. Ära tunne. Ära taha.
Õppisin, et parem on vaikida, olla tubli, alla suruda, kohaneda.
Sest nii oli „lihtsam“ – teistele.
Aga nüüd, täiskasvanuna, ma küsin:
Kas ma tahan niimoodi edasi elada?
Kas ma tahan anda edasi sama vaikimist, sama valgust kartvat elumustrit?
Ei. Ma tahan rohkem.
Ma ei süüdista enam. Ma ei küsi: „Miks nad mulle ei andnud?“
Ma küsin: „Miks mina endale ei anna?“
Täna ma ütlen:
Mulle on lubatud.
Tunda. Tahta. Saada.
Ka siis, kui mu minevik ütles vastupidist.
Ka siis, kui see tundub harjumatu.
Täna ma alustan uuesti.
Ühe tundega, ühe sooviga, ühe julge lubamisega korraga.
Harjutus
(Soovitav teha vaikuses, silmad suletud, lamades või istudes selg sirge.)
Algus – keha lõdvestamine:
Hinga sügavalt sisse… ja välja.
Tunne, kuidas su keha hakkab rahunema. Lase lõdvaks oma õlad, kael, lõualuu, silmad.
Tunne, kuidas su keha vajub toetuspinnale.
Sa oled turvaline.
Sa oled kohal.
Visualisatsioon – minevikukohtumine:
Kujuta nüüd ette ennast lapsena – võib-olla 7-, 10- või 14-aastasena, seal, kus sind ebaõiglaselt koheldi. Võib-olla sa seisad oma vanemate ees, tahad midagi… aga seda ei anta.
Vaata seda stseeni, aga nüüd täiskasvanuna, ilma hinnanguta, ainult tunnistajana.
Küsi nüüd iseendalt:
„Mida ma tol hetkel tundsin, aga ei julgenud tunda?“
Kas see oli kurbus? Viha? Hirm? Häbi? Pettumus? Üksindus?
Nüüd ütle endale vaikselt, südames:
„Mulle on lubatud tunda seda.“
„Ma ei pea enam olema tugev, vaikne või leplik.“
„Ma võin praegu lõpuks tunda, mida ma tol hetkel ei saanud.“
Luba endal nutta, hingata sügavamalt, olla hell, olla toores – see on osa tervenemise väest.
See tunne, mida sa nüüd lubad, ei jää igaveseks. See lahkub siis, kui ta on kuulatud.
Lõpp – uue seisundi kinnistamine:
Nüüd ütle endale veelkord:
„Mulle on lubatud saada.
Mulle on lubatud tunda.
Mulle on lubatud elada vabalt.
Ma olen turvaline. Ma olen piisav. Ma olen nähtav.“
Hinga sügavalt sisse…
Ja välja.
Ava silmad.
