Kui ma tähelapanelikult ringi vaatan, siis näen, et kuidas vaimsusest on saanud uus religioon.
Võib-olla isegi kõige kavalam religioon, sest ta lubab vabadust, aga pakub tegelikult vaid uut viisi sõltuv olla.
Alguses tundub see kõik ilus — retriidid, hingamised, kristallid, õpetused, “kiire ärkamine” ja “kvanthüpe”. Ma ise olin seal teel. See maailm tundus valgusküllane, täis mõistmist ja “kõrgemat sagedust”. Aga ühel hetkel hakkasin märkama midagi imelikku.
Miks need, kes räägivad valgustumisest, on tihti kõige rohkem pinges ning õnnetumad tegelikult?
Miks inimesed, kes kuulutavad, et nad on “lõpuks rahus”, peavad seda pidevalt tõestama — endale ja teistele? See pani mind mõtlema, et võib-olla oleme uues lõksus. Ainult et nüüd ei kanna see nime “karjäär” või “edu”, vaid “teadvuse vaimus”.
Vaimsuse maailm oskab hästi mängida meie sisemiste haavadega.
Lubatakse, et saad kohe leevendust, kohe hakkad kõike mõistma, kohe oled valgustunud.
“Üks seanss ja sa ärkad.” “Üks rituaal ja sa tunned ühendust allikaga jne.”
Ma uskusin seda alateadlikult. Sest kes meist ei tahaks uskuda, et on olemas kiirtee rahuni ja vastusteni ning selle läbi saad aru nii endast kui maailmast.
Aga tegelikult on see sama vana mäng — ainult uues pakendis. Seal, kus varem mõõtsime väärtust rahas ja staatustes, mõõdame nüüd sagedustes ja “vibratsioonides”. Seal, kus varem otsisime kinnitust teiste tunnustusest, otsime seda nüüd universumi “sõnumitest”. Ja seal, kus varem orjasime oma tööandjat, orjame nüüd oma “ego”, kes tahab olla “valgustunum kui teised”.
Ma sain aru, et isegi kõige sügavamad ning iidsema õpetused võivad meid uinutada. Kui me unustameasjaolu, et “Tõeline vaimsus ei ole põgenemine, vaid kohalolu.”
See ei ole see, kui me lendame mentaalselt või siis mõnel muul viisil “kõrgematesse dimensioonidesse”, vaid see, kui me julgeme olla siin kohal – oma inimlikkuses, segaduses, valus ja ilus.
Ma olen näinud inimesi, kes on käinud kümnetel tseremooniatel, joonud ayahuascat, avanud erinevaid “portaal” ja mustmiljon “kanaleid” – aga samas, kui vaatad nende samade inimeste silmadesse, siis vaatab sealt vastu ikka seesama tühjuse tühi pilk.
Ma tean seda pilku, sest ma ise olen ise sellest faasist läbi käinud.
Ja ühel hetkel mõistsin – kui ma päriselt tahan ärgata ja aru saada, et mis toimub, siis pean ma lõpetama otsimise. Sest see otsimine ise hoiab mind magamas.
Kõik need “kiired valgustumised” on nagu vaimsed narkootikumid – annavad hetkeks ekstaasi, kuid viivad meid veel kaugemale endast. Ja otsitud tõde ning see õige tunne ei tule ühegi sessiooni ega mantraga. Tõde tuleb aeglaselt, vahel valusalt ja ainult siis, kui me julgeme vaadata otsa iseenda varjudele, kes truult meie taga käivad ning tähelepanu anuvad.
Vaimsus ei ole põgenemine elu eest.
See on julgus lõpuks päriselt enda elu elada.
järgneb …
