Miks mõned inimesed ihkavad suhet iga hinna eest?
Mis sunnib inimest kirjutama YouTube’i otsingusse “kuidas panna mees/naine mõtlema minust 24/7”? See ei ole pelgalt uudishimu ega mänguline flirdihimu. Selle taga peitub midagi märksa sügavamat. Midagi, mis on ühtaegu valus ja piinav.
Tundub, et selline igatsus ei tulene mitte armastuse janust, vaid hoopis sisemisest tühjusest. Sellest sõnastamatust puudusest, mis paneb inimest otsima kinnitust, läheduse kogemust ja tunnet, et ta suudab midagi kontrollida. Kui seda ei saada, siis kisendab sisemus. Justkui näljane loom, kes otsib toitu — kuid toit ei ole toit, vaid inimene. Suhe.
Tegelikult ei ole see nälg millegi konkreetse järele, vaid eksistentsiaalne vajadus olla nähtav. Olla olemas. Tunda end tähtsana. Kui see vajadus jääb rahuldamata, võib inimene hakata teist inimest “omama”. See ei ole armastus, vaid kontroll, nõudmine.
“Ma tahan, et ta oleks minu. Täielikult. Et ta täidaks minu tühjuse.”
See võib kõlada karmilt, kuid ausalt öeldes — olen isegi tundnud, et keegi püüab mind omada, mitte armastada. Ja võib-olla oled sina seda samuti kogenud. Seda igatsust, et keegi teine teeks sind lõpuks “täisväärtuslikuks” — või tunne, et sina pead seda teisele pakkuma läbi kontrolli ja tingimusteta eneseandmise. Et keegi näeks sind nii, nagu sa ise end ei suuda näha — või vastupidi.
Selle kõige taga peitub sügav sisemine defitsiit. Kui see tühjus muutub piisavalt suureks, ei mõtle me enam armastusele ega austusele. Me vajame lihtsalt midagi. Kedagi. Peaasi, et ei oleks sees see kõikehõlmav tühjus. Me muutume näljasteks ja samal ajal — väga väikesteks. Hirmunud lapseks, kes ei tea, kuidas olla terve inimene, kui keegi ei hoia käest.
Suhtepsühholoogia kui enesehüpnoos
Olen märganud üht huvitavat ja kõnekat nähtust: inimesed ei otsi enam pelgalt armastust, vaid nad otsivad retsepte. Justkui oleks suhe midagi, mida saab õigete sammude ja õige ajastusega kokku segada — nagu kulinaarne eksperiment.
YouTube kubiseb “ekspertidest”, kes õpetavad, kuidas reageerida sõnumitele, kuidas panna mees/naine igatsema, milliseid fraase kasutada, et teda “kinni püüda”. See on muutunud strateegiamänguks, kus sihiks pole tunnetamine, vaid saavutamine. Kontrollimine.
Miks see töötab? Miks inimesed üldse sellist sisu otsivad?
Usun, et nad ei otsi tegelikult vastuseid — nad otsivad lohutust. Ja kindlustunnet. Midagi, mis võimaldaks neil uskuda, et nad võivad ikka veel saada seda, mida nad sügaval sisimas igatsevad: sidet, turvatunnet, kinnitust, et nad on armastust väärt. Kuid selle asemel, et pöörduda enda sisemaailma poole ja küsida: “miks ma tunnen end nii tühjana?”, hakatakse kasutama “tööriistu”.
“Kui ma teen täpselt nii, nagu video juhendab, siis ta hakkab mind tahtma. Ja kui ta tahab mind, siis olen ma järelikult väärtuslik.”
Aga see on enesehüpnoos. Peen psühholoogiline illusioon. Ja kuigi see võib hetkeks pakkuda lohutust, jääb selle alla ikka seesama küsimus: Miks ma usun, et pean ennast kellelegi tõestama, et olla armastust väärt?
Need videod ei ravi meie üksindust. Nad varjavad seda. Need ei tervenda meid — nad õpetavad meid paremini peitma, kui katki me tegelikult oleme. Mida rohkem inimene klammerdub “õigete” lahenduste külge, seda suurem on tõenäosus, et ta kardab olla lihtsalt tema ise. Ilma stsenaariumita.
Ausalt öeldes — mul on kurb, kui keegi on sellesse punkti jõudnud. Mitte üleolevalt, vaid sügavalt inimlikul tasandil. Sest see tähendab, et see inimene on olnud liiga kaua ilma tõelise kuulamiseta. Ilma ehtsa soojuse ja läheduseta. Ta ei julge enam uskuda, et ta võib lihtsalt olla — ja ikka olla armastatud.
Armastuse ja ressursside vahetuskaubandus
Vahel tundub, et oleme hakanud käsitlema armastust kui tehingut. Nagu oleks see poe külastus: mina annan sulle midagi — X, ja sina annad mulle vastu midagi — Y. Kui sa ei anna, siis tähendab see, et sa pole väärt. Või et mina pole piisavalt väärt, et sina mulle annaksid.
Eriti valus on seda näha siis, kui inimene jääb suhtesse mitte armastuse pärast, vaid selleks, et midagi saada. Olgu selleks kingitused, tähelepanu, võim — või lihtsalt soov mitte olla üksi. Ja kui see kõik lõpuks on käes, tekib hoopis sisemine tülgastus.
“Ta võib sulle kinkida kuldkäevõrusid, aga kui ta on sulle vastumeelne, siis mis kasu sellest on?”
Kui puudub austus, pole tähtsust sel, kui palju ta maksab. Ja kui sa ei austa iseennast, oled valmis iga hinna eest vastu võtma “diili”, mis sulle tegelikult ei sobi.
Olen näinud, kuidas inimesed jäävad suhetesse, kus nad lihtsalt kasutavad üksteist. Üks saab emotsionaalset tuge, teine füüsilist lähedust. Või vastupidi. Kuid kummalgi pole sügavat austust — ei enda ega teise vastu.
See meenutab mulle lugu vaimust, kes ei saanud iial täis: alguses sõi ta toitu, siis loomi, siis inimesi — ja jäi ikka nälga. Nii ka meie: kui suhtume partnerisse kui tööriista — kehasse, rahakotti, staatuse sümbolisse — siis ei täida keegi kunagi meis olevat tühjust. Inimene ei saa olla lapp auklikule sisemusele.
See paneb küsima: Kas me üldse uurime endalt, miks tahame suhtesse astuda? Kas me tahame jagada oma maailma? Või otsime me lihtsalt midagi, mida saada?
Kui teine inimene muutub vahendiks, muutud ka sina. Sa hakkad hindama iseennast selle põhjal, mida suudad “pakkuda”. Ja kui sa ei paku enam piisavalt, tunned, nagu oleksid läbi kukkunud. See on valus ja lõputu ring, millest on keeruline vabaneda.
…
Mehe sisemine konflikt
Ma tahan rääkida meestest. Mitte nende tegudest, vaid nende sisemaailmast.
Sest ausalt öeldes — valus on vaadata, kui mees läheb esimesel kohtingul naisega voodisse mitte lähedust otsides, vaid midagi tõestades. Mitte tõelise soovi ega intiimsuse nimel, vaid lihtsalt sellepärast, et “nii peab”. Justkui järgitakse ettemääratud stsenaariumi.
“Ma olen mees. Ma pean tahtma. Kui ma ei taha, siis mis mees ma olen?”
Aga see pole iha. See on surve. Sisemine pinge. Võõras hääl, mis käsib: “Saa ta kätte. Kui ei saa, oled läbikukkunud.”
Me kuuleme sageli, et naine ei tohiks “lihtsalt anda” ennast ära. Aga keegi ei räägi sellest, kui valusalt sarnane muster kehtib meestele. Kui mees eirab oma tõelist tunnetust, oma olemust — ja kasutab oma keha vahendina, et saavutada midagi, mida ta ei igatse.
See on reetmine. Mitte ainult teise inimese, vaid iseenda reetmine. Mehelikkuse reetmine. Sest mees ei ole pelgalt instinktide juhitav olend. Ta on tundlik, hingeline, haavatav. Tal on südamed. Tal on lood, millest paljusid ei räägita. Sügaval sisimas tahab iga mees olla nähtud inimesena — mitte vaid tegutsejana, mitte kehana.
Ja see toob mind küsimuseni: Kuidas me jõudsime sinnani, et sügavuse ja päris kontakti igatsust peetakse nõrkuseks? Miks me vaikime sellest, et ka mees tunneb tühjust, kui ta saab, aga ei kohta? Kui ta jagab ennast füüsiliselt, aga jääb sisemiselt üksi? Mehe hing elab sageli just seal, kus teda ei märgata. Kui ta annab ära oma keha ilma sisemise sidemeta, võib ta küll väliselt “võita mängu”, ent sisemiselt kaotab midagi olulist. Ja see kaotus — see jääb kummitama.
Kes on noor mees ilma “varata” tänases maailmas?
See osa vaatleb, mida tunneb noor mees, kellel pole “välist edu” — raha, naist, kogemust — ja miks ühiskondlik surve temalt ikka nõuab, et ta oleks mees “täisvarustuses”.
Kujuta ette noort meest. Ta ei ole jõukas. Tal ei ole kaaslaseks glamuurset modelli. Tema seksuaalne kogemus on vähene ja enesekindlus habras. Aga kõikjal tema ümber — otse või varjatud kujul — kõlab sõnum: “Mees peab olema midagi.” Kui sul puuduvad raha, staatus, naised ja “karisma”, siis sa justkui ei kvalifitseeru. Sa oled poolik.
Paljud mehed ei sõnasta seda kunagi valjult, kuid kannavad seda tunnet igapäevaselt. Vaikne sisemine hääl korrutab:
“Sa ei ole siiani eikeegi. Sa oled juba kaotanud enne mängu algust ning pole midagi väärt. Sul pole mõtet isegi alustada või loota mägu edule.”
See on eriti karm, sest juba teismeeast alates on meestele õpetatud, et nende väärtus peitub tegudes, tõestamises, positsioonis. Ja kui sa 25. eluaastaks ei istu juhtival positsioonil, ei sõida sportautoga ega oma “võidulugu” armuelus — siis kes sa üldse oled? Ei keegi!
Traagiline on see, et need ootused muutuvad lõpuks sisemisteks hääleks. Need pole enam ainult ühiskonna, isa, sõprade või sotsiaalmeedia hääled — need muutuvad mehe enda veendumuseks ning just need sõnumid teevad mehest kibestunud ning mürki pillava inimese.
Jah, ka naised tunnevad survet. Kuid neil on nähtavad toetusvõrgustikud: sõbrannad, sotsiaalsed liikumised, terapeutiline kultuur. Meestel? Meestel on foorumid, kus räägitakse, kuidas olla “alfaisane” ja kuidas panna naisi sind tahtma — ilma tundeid kaasamata. Selle kõige keskel jääb sageli küsimata kõige olulisem: Kas mul on üldse lubatud olla see, kes ma tegelikult olen?
Ma ei räägi siin idealistlikust “enda leidmisest”, vaid lihtsast inimlikust õigusest tunda end väärtuslikuna ka siis, kui sul puuduvad kõik “eduatribuutikad”. Kui sa oled noor ja veel otsingul. Kui sa ei ole valmis, aga oled aus. Minu meelest on tõeline mehelikkus mitte teeselda. Mitte kanda “eduka” mehe maski, mille all peitub hirm ja enesekahtlus. Tõeline mehelikkus seisneb julguses öelda: “Mul ei ole kõike, mida mult oodatakse. Aga ma liigun ja otsin. Ja ma ei kavatse end maha kanda pelgalt sellepärast, et mul ei ole veel neid oodatud ‘võite’.”
Ma usun, et me peame looma ruumi just sellistele meestele. Sest kui me seda ei tee, jäävad nad elama vaikusesse, mida täidab surve ja kahtlus. Ja lõpuks katkeb mitte karjäär, vaid ühendus iseendaga.
Kas naistel on tänases maailmas kergem?
Vahel kuulen ma väidet: “Naistel on lihtsam.” Et nemad saavad rohkem tuge, rohkem ruumi, rohkem mõistmist. On tõsi, et naistel on rohkem nähtavust. Neil on sotsiaalsed liikumised, sõbrannade toetus, teraapiakultuur, mitmesugused platvormid, kus võib rääkida haavatavusest, sisemistest heitlustest ja hirmudest.
Aga kas see tähendab, et neil on kergem?
Ma pole selles sugugi kindel.
Ma näen ka naisi, kes on eksinud. Kes tunnevad ärevust. Kes on koormatud ootustest. Nad peavad olema ilusad ja intelligentsed, iseseisvad, ent hoolivad. Mitte liiga tundlikud, aga mitte ka liiga külmad. Edukad, aga mitte liiga — sest see võib “mehi hirmutada”.
“Sa pead olema kõik — aga mitte üle. Mitte liiga palju. Ja samas alati piisav.”
Kui meestele õpetatakse, et nende väärtus sõltub saavutatust, siis naistele öeldakse, et nad pole kunagi piisavad. Alati on veel midagi, mida võiks paremini teha, paremini olla. Erinevus on ehk selles, et naistele on antud sõna. Ruum. Õigus rääkida. Ja kuigi see on oluline, pole see sama, mis kergus. Sest surve — see jääb alles. Mõlemale poolele. Usun, et see, miks tundub, et “naistel on kergem”, peitub nähtavuses, mitte tegelikus kerguses. Naised on õppinud paremini kohanema. Nad oskavad rolli mängida. Sageli nii hästi, et nad ise ei märka, kui palju nad neelavad alla.
“Me mängime rolle. Mõni neist sobib paremini, mõni kraabib hinge. Aga rolli tuleb kanda — see on elu, eks?”
Ma ei taha vastandada, kellel on raskem. Sellest ei sünni mõistmist. Ma tahan öelda, et mõlemad pooled kannavad nähtamatut koormat. Kui me lõpetame võrdlemise ja hakkame päriselt kuulama — ilma kaitse, ilma eelarvamusteta — siis võib avaneda tõde:
See pole võistlus. See on ühine kogemus. Kaks vaatenurka samalt küsimuselt: “Kas ma olen piisav sellisena, nagu ma olen?”
Enesearengu lõks: kui “protsess” muutub iseenda vanglaks
Kas sul on olnud tunnet, et mida enam sa “arened”, seda rohkem sa end tegelikult kaotad?
Et iga uus eneseabiartikkel, iga “10 sammu paremaks inimeseks” video ei too vabadust, vaid ärevust? Et arengust on saanud veel üks kohustus, mille täitmata jätmine tundub nagu isiklik läbikukkumine?
Mulle tundub, et oleme segi ajanud enesearengu ja eneseületamise — mõnikord lausa enesevägistamise. Me ei kasva enam selleks, et endaga sügavamat sidet luua, vaid selleks, et vastata kujuteldavale ideaalile, mis ei ole meie oma. “Ma pean olema teadlik, läbipõimunud, sõltumatu, tugeva enesehinnanguga, emotsionaalselt tasakaalus, saavutaja ja edukas.”
Aga kelle jaoks? Mille nimel? Mul oli hetk, mil tundsin — kui ma loen veel ühe raamatu, läbisin veel ühe kursuse, siis ma lihtsalt… kaon. Sest ma ei teadnud enam, kus lõpeb minu päris mina ja kus algab see versioon, keda ma püüan “luua”.
Enesearengust on saanud uus religioon. Selle lunastus ei seisne pattude andestamises, vaid piisavuse saavutamises. Et kui ma teen kõik õigesti, siis lõpuks — viimaks — olen ma väärt.
Aga rahu ei saabu. Sest just see pidev surve “saada paremaks” hoiab meid rahutus seisundis. Ja kui sa oled väsinud, siis sa ei tohi lihtsalt puhata — sa pead “tegelema endaga”. Kui su enesehinnang on madal, ei tohi lihtsalt olla kurb — sa pead selle ära “töötama”.
See pole hoolimine. See on psühholoogiline perfektsionism, milles puudub hellus. Kõige valusam on aga see, kui me hakkame seda keelt rääkima ka teistele. Kui sõber on katki ja me ütleme: “Sul on isa-teema. Mine tööta see läbi.” See aga ei ole empaatia. See on etiketi all varjuv diagnoosimine.
Ma usun hoopis, et me ei vaja pidevat arengut. Me vajame luba peatuda. Luba puhata enda ootustest. Luba eksida ja jääda segadusse. Õigust mitte olla “valmis”. Ja vahel lihtsalt ruumi vaikuseks — kus keegi ei nõua, ei mõõda, ei muuda meid. Kus me tohime lihtsalt olla.
Tagasi aususe ja vabaduse juurde
Sõna “vabadus” kõlab kaunilt. Aga sageli on selle tähendus moondunud.
Mõni peab vabaduseks võimalust mitte kellelegi vastata. Magada, kellega tahab. Lahkuda, millal soovib. Kaduda, kui tuju tuleb. Ent see pole vabadus — see on sageli protest. Ja protest sünnib valust. Tihtipeale valust, mida pole lubatud endal tunda.
Olen näinud inimesi ütlemas:
“Mina olen vaba. Mina ei loo suhteid. Mina ei vaja sidet.”
Aga iga uus kontakt hakkab tunduma ohuna. Iga lähedus — koormana. Lõpuks on nad üksi, mitte teadlikult valitud üksinduses, vaid isoleerituna.
Lohakas seksuaalsus pole vabadus. See on sageli märk sisemisest rahutusest — katse hajutada valu või segadust mitme partneri kaudu, kuna ühe inimesega sügav kontakt tundub liiga hirmutav. See on sümptom. Elujõu laiali pudenemine, sest kusagil ei julgeta püsida. Ning seega on seks kellega juhtub mitte vabadus, vaid tihti pelgupaik — viis põgeneda iseenda eest.
Tõeline vabadus algab seestpoolt. See ei väljendu tegudes, vaid sisemises selguses: “Ma ei peta ennast. Ma ei mängi rolli. Ma ei peida oma tundeid hirmu ega manipuleerimise taha.”
Kui inimene on sisemiselt vaba, siis ta ei vaja teisi selleks, et kinnitada oma väärtust. Kuid ta ei põgene ka läheduse eest. Ta ei karda sidet. Ta ei vaja kinnitust, et on võimeline armastama ja armastust vastu võtma.
Sisemine vabadus ei hüüa. See on vaikne enesekindlus. See ei ole loosung ega bravuurikas loosung. See on vabadus öelda “ei” ilma süütundeta. Ja “jah” ilma vajaduseta end põhjendada. Ilma maskideta. Aga selleni ei jõuta ühe päevaga. See saab alguse aususest. Mitte vaprusest. Mitte edust. Vaid sügavalt inimlikust aususest — just seal, kus hirm on kõige tugevam.
…
Kui palju meist on tegelikult “katki” — ja kui harva sellest räägitakse
Kõigi nende teemade — tühjuse, suhtenälja, maskuliinsuse surve, enesearengu kurnatuse — all on ühine süvakiht: tunne, et me pole piisavad sellisena, nagu oleme.
Me püüdleme armastatavuse, edu, vaimse küpsuse ja sisemise selguse poole. Ja samal ajal kardame, et kui keegi näeks meid päriselt — ilma filtrita — ta ei jääks. Et ta läheks.
Ent mida enam me end peidame, seda enam me kaotame. Mitte ainult teiste, vaid ka iseenda jaoks. Võib-olla on tõeline eneseareng mitte see, kui palju me “paraneme”, vaid see, kui palju me julgeme olla ausad.
Kui tihti me julgeme öelda “ma ei tea”. Kui palju me lubame endal eksida. Kui õrnalt me endale ligi pääseme.
Me ei vaja veel üht nimekirja “asjadest, mida paremaks saada”. Me ei vaja veel üht õpetajat või gurut.
Me vajame ruumi. Inimlikku ruumi, kus võib lihtsalt öelda:
“Mul on valus. Ma olen segaduses. Ma igatsen midagi, aga ei tea veel täpselt, mida.”
Kui sellises ruumis on keegi, kes ei kao… siis on lootust. Vabadust pole vaja saavutada. Piisab, kui sa saad lihtsalt hingata — ilma et keegi kisuks su seest kõik laiali.
Lõpuks ei taha meist keegi lihtsalt olla “õige”.
Me tahame olla nähtud.
Ilma maskideta.
Ilma pingutuseta.
Ilma vajaduseta midagi tõestada.
Võib-olla ei seisne probleem selles, et me pole piisavad,
vaid selles, et oleme püüdnud oma piisavust tõestada vales kohas — võõraste ees, iseenda arvelt.
Võib-olla algab vabadus mitte sellest, et kõik uksed on valla,
vaid sellest, et vähemalt üks inimene julgeb öelda:
“Ma näen sind. Sa ei pea enam esinema.”
Kui see inimene on keegi teine — siis see on kingitus.
Aga kui see inimene oled sina ise — siis see on algus.
Vastused
Mis on emotsionaalne sõltuvus suhetes?
See on seisund, kus inimene vajab pidevalt kinnitust, väärtust ja identiteeti läbi teise. Suhe muutub toetava partnerluse asemel elupäästvaks vajaduseks.
Miks võib eneseareng muutuda kahjulikuks?
Kui areng muutub eesmärgiks iseendas, mitte loomulikuks sisemiseks liikumiseks, tekib surve olla “valmis”. Ja see ei vabasta — see väsitab.
Kuidas ära tunda, kas minu “vabadus” on ehtne või pelk mask?
Kui otsused lähtuvad hirmust, mitte sisemisest rahust, ei ole see tõeline vabadus. Vabadus ei mässa — ta hingab.
Kuidas saab mees olla rohkem kontaktis iseendaga?
Lubades endal tunda. Ja rääkida. Ilma kartuseta, et haavatavus vähendab tema väärtust. Tugevus ei ole maskis, vaid siiruses.
