Miks mu isiksus ja võimed minu töövalikust nii palju räägivad?
Mingil hetkel elus olen ma istunud kuskil laua taga – olgu siis koolis, töövestlusel või lihtsalt sõpradega arutades – ja küsinud endalt: “Miks ma üldse just seda ametit teen? Kas see on juhus või mingi sügavam muster minus eneses?”
Kui ma vaatan teadusuuringuid ja inimeste elukäike, siis üha selgemaks saab, et elukutsevalik ei ole lihtsalt juhuslik “äraarvamine”, vaid üsna täpne peegel meie vaimsetest võimetest, isiksuseomadustest ja sellest, millisesse keskkonda me end sobitame.
Elukutsevalikut peetakse üheks olulisemaks otsuseks inimese elus. Pole ka imestada – enamik meist veedab suure osa ärkveloleku ajast tööülesandeid täites. See mõjutab meie majanduslikku olukorda, üldist heaolu ning nii vaimset kui füüsilist tervist. Ja psühholoogias on hakatud üha rohkem küsima: millised individuaalsed psühholoogilised erinevused seda kõike suunavad?
Intelligentsus – nähtamatu mootor elutulemuste taga
Kui ma loen vaimsete võimete kohta, siis üks mõte jääb ikka ja jälle silma: intelligentsus on üks tugevamaid psühholoogilisi tegureid, mis ennustab edukust. Lihtsustatult on intelligentsus võime õppida, mõelda ja probleeme lahendada. Kui nii võtta, siis on üsna loogiline, et vaimsed võimed mõjutavad nii seda, kui hästi me elus toime tuleme, kui ka seda, milliseid valikuid me üldse julgeme teha.
On pakutud välja üsna provokatiivne idee: elu ise on justkui pikalt kestev intelligentsustest. Kognitiivsed testid mõõdavad meie võimeid kontrollitud tingimustes, aga päriselu “testib” meid igapäevaselt – otsused, mis me teeme, probleemid, mis me lahendame, võimalused, mille ära tunneme või mööda laseme.
Ma olen tähele pannud, et inimesed kipuvad otsima keskkonda, mis “klapib” nende võimetega. Uuringud näitavad sama: me eelistame töökohti, mis sobivad meie kognitiivsete võimetega, ja see sobivus seostub suurema rahulolu ja püsivusega nii ametis kui haridusteel. Kui töö või õpingud on selgelt üle jõu või vastupidi – igavavalt lihtsad –, hakkab sees mingi häirekell tööle. Siis otsitakse teisi võimalusi, mis haakuksid paremini sellega, milles me tegelikult tugevad oleme.
Kuidas vaimseid võimeid päriselt mõõdetakse?
Siin on üks koht, kus ma ise tahtsin kunagi täpsust: mida psühholoog mõtleb, kui ta räägib “intelligentsusest”?
Psühholoogias on individuaalsete erinevuste mõõtmine põhiküsimus. Vaimseid võimeid hinnatakse testidega, mis hindavad mõtlemist, õppimist ja probleemilahendust. Põhimõtteliselt peegeldab iga ülesanne, mis nõuab kognitiivset pingutust, natuke inimese vaimset võimekust. Aga usaldusväärsete järelduste tegemiseks ei piisa ühest suvalisest ristsõnast – kasutatakse teaduslikult välja töötatud ja kontrollitud meetodeid.
Siin tuleb mängu üldvõimekus. On korduvalt leitud, et eri tüüpi kognitiivsed võimed on omavahel seotud. Inimene, kes on osav kuubikutest mustrite kokkupanemisel, kipub sageli olema hea ka sõnade seletamisel. Muidugi on erandeid – aju toimimist mõjutavad igasugused tegurid –, aga üldpilt on üsna püsiv: kitsamad oskused jagavad ühist “tuuma”, mida nimetatakse üldvõimekuseks.
Samas ei kao ära individuaalsed mustrid: igaühel on oma tugevuste ja nõrkuste profiil. Üldvõimekuse kõrvale jäävad kitsamad tasandid, mis kajastavad täpsemalt, millistes ülesannetes keegi hästi või veidi nõrgemini toime tuleb.
Wechsleri intelligentsusskaala ja Eesti nägu
Üks tuntumaid mõõtevahendeid maailmas on Wechsleri intelligentsusskaala. Seda kasutatakse laialdaselt vaimsete võimete hindamiseks ja kliinilises psühholoogias ka diferentsiaaldiagnostikaks.
Tartu ülikooli psühholoogia instituudis on see test põhjalikult eestindatud. Mind kõnetab see, kui tõsiselt on võetud keele- ja kultuurikonteksti: eriti tuli ümber mõelda verbaalsed ülesanded, sest eestlaste sõnalist võimekust ei saa hinnata samade küsimustega, millega inglise või Ameerika inimesi.
Eestindamise käigus analüüsiti ka testi struktuuri faktoranalüüsiga – ehk vaadati, kas eri ülesanded koonduvad samamoodi ka meeste ja naiste, noorte ja vanade seas. Tulemused kinnitasid, et soost ja vanusest olenemata mõõdab test sarnaseid kognitiivseid konstrukte: kitsamad võimed koonduvad samade laiema tasandi kategooriate alla.
Huvitavaks läheb aga siis, kui mängu tuleb haridus. Eri haridustasemega gruppides ilmnes, et võimete struktuur natuke muutub. Miks? Tõenäoliselt seepärast, et kooliharidus treenib teatud võimeid, näiteks matemaatikat ja verbaalseid oskusi, samas kui teised oskused – nagu arvude kordamine või mosaiikpildi kokkupanek – sõltuvad haridusest vähem.
See tähendab, et sama test võib eri haridusgruppides mõõta natuke erinevaid asju. Näiteks:
- kõrgema haridusega inimestel seostub arvutamisoskus sageli tugevalt verbaalse võimekusega, mis peegeldab hariduse mõju;
- madalama haridustasemega inimestel võib arvutamisülesannete lahendamine rohkem toetuda töömälu võimele – kui palju infot korraga “peas hoida”.
Eesti andmetes seostuski kõrgem haridustase ja tööalane staatus eelkõige verbaalse võimekusega – sama mustrit on leitud ka mujal maailmas.
See kõik paneb mind ettevaatlikumalt vaatama lihtsaid võrdlusi stiilis “üks test, üks tulemus, üks järeldus”. Tegelik pilt on nüansirikkam.
Vanemad, päritolu ja see kuulus küsimus: kui palju loeb kodu?
Väga loomulik on küsida: “Okei, aga kui palju minu tulevik sõltub vanemate haridusest ja sotsiaalmajanduslikust staatusest?”
Teadusuuringutes on sellele väga palju tähelepanu pööratud. Nii vanemate taust kui ka inimese enda vaimsed võimed mõjutavad haridust ja tööalast positsiooni. Eesti Wechsleri uuring näitas, et mõlemal – vanemate staatusel ja inimese enda võimetel – on kaalukas roll.
Huvitaval kombel oli sarnaselt paljudele lääneriikidele siiski inimese enda vaimsete võimete mõju tema edukusele suurem. Osa vanemate mõjust kandub edasi just selle kaudu, millised vaimsed võimed lapsel kujunevad – ja need omakorda mõjutavad haridust ja tööalast staatust.
Vanemate mõju vaimsetele võimetele on kahe teraga asi:
- ühel poolel on geneetika,
- teisel poolel kodune keskkond ja võimalused.
Intelligentsus on üks kõrgeima päritavusega psühholoogilisi omadusi, aga samal ajal mõjutavad seda ka pere ressursid ja see, kui stimuleeriv ja nõudlik keskkond lapsele luuakse. On pakutud, et kõrgema sotsiaalse positsiooniga peredel on sagedamini võimalus pakkuda just sellist keskkonda, mis toetab eriti verbaalsete võimete arengut – ja seeläbi sobivust kõrgema staatusega ametitesse.
See paneb mind mõtlema: me ei alusta kõik samast stardijoone punktist. Aga samas näitab see ka, kui suur roll on sellel, mida me ise oma võimetega peale hakkame.
Isiksuseomadused – miks üks inimene pingutab ja teine põleb läbi?
Kui intelligentsus räägib sellest, kui tõhusalt me infot töötleme, siis isiksus kirjeldab seda, kuidas me mõtleme, reageerime ja käitume.
Psühholoogid defineerivad isiksuseomadusi kui suhteliselt püsivaid käitumis-, mõtlemis- ja reageerimisviise. Need võivad olla üsna sõltumatud vaimsetest võimetest – väga terane mõistus ei tähenda automaatselt meelekindlust või rahulikku närvi.
Kõige laiemalt tunnustatud mudel isiksuse kirjeldamiseks on Suur Viisik (ja selle kuueomaduseline variatsioon). Uuringud näitavad, et:
- Meelekindlus (conscientiousness) on üks tugevamaid haridusliku ja tööalase edukuse ennustajaid. Sihikindlus, organiseeritus ja kohusetunne aitavad paremini toime tulla akadeemiliste ja tööalaste nõudmistega.
- Ekstravertsus, eriti ambitsioonikus ja sotsiaalne enesekindlus, seostub kõrgemate ametipositsioonidega – ilmselt seepärast, et need rollid eeldavad nähtaval olemist, otsustamisjulgust ja suhtlemisvilumust.
- Düssotsiaalsus ja neurootilisus seostuvad sageli madalama sissetuleku ja kehvema töösooritusega. Kõrge neurootilisus tähendab, et inimene kogeb rohkem ärevust, kõikumisi ja negatiivseid emotsioone, mis võib töömaailmas päris koormavaks muutuda.
Kuidas isiksust üldse mõõdetakse?
Ausalt, kui ma esimest korda kuulsin, et isiksust mõõdetakse “küsimustikega”, tundus see veidi… igav. Aga mida rohkem ma selle hingeelu taha vaatasin, seda loogilisem see tundus.
Isiksust hinnatakse enamasti enesekohaste küsimustikega: inimene ise hindab, kuivõrd mingid väited tema kohta käivad. Kui eesmärk on leida laiad seosed isiksuse ja eluliste valikute vahel, on just selline lähenemine kõige praktilisem – see võimaldab koguda suuri andmestikke.
Aga siit tuleb üks nutikas täiendus: lisaks enesehinnangule saab paluda hinnangut ka lähedastelt ja tuttavatelt.
Mis see annab?
- Võrdluse: mille osas mina ja teised näeme mind sarnaselt ja kus lähevad vaated lahku.
- “Pimede nurga” esiletoomise: omadused, mida teised minus näevad, aga mida ma ise ei teadvusta (ja vastupidi).
Organisatsioonipsühholoogias on see kullakaevandus. On leitud, et töösooritust ennustavad teiste hinnangud mõnikord isegi paremini kui enesekirjeldused. Põhjus on lihtne: teised näevad nii minu tegelikke omadusi kui ka seda, milline on mu maine. Ja kuna tööelus teevad otsuseid (värbamine, palgakõrgendused, edutamised) sageli teised inimesed, on maine iseäranis oluline.
Suur Viisik, nüansid ja 70+ tahku
Isiksuse struktuur on hierarhiline – see on midagi, mis mulle endale väga meeldib, sest aitab korraga näha nii “suurt pilti” kui ka pisidetaile.
- Suur Viisik kirjeldab laiu ja mitmetahulisi omadusi. See sobib hästi olukordadesse, kus infot on vaja esitada kiiresti ja ülevaatlikult (näiteks tööalases nõustamises).
- Nende laiade omaduste all peituvad kitsamad tahud ja nüansid. On välja toodud vähemalt 70 eristuvat tahku ning nende sees ja ümber veelgi rohkem stabiilseid ja mõõdetavaid isiksusenüansse.
Need tasandid ei võistle omavahel – nad täiendavad üksteist.
- Suure Viisiku tasand on hea “kiirülevaade”.
- Detailsem tase on väärtuslik näiteks siis, kui otsitakse sobivust keerukamate algoritmidega või tahetakse märgata haruldasemaid isiksusejooni.
See hierarhiline lähenemine on ka aluseks ühele väga põnevale Eesti projektile.
Geenivaramu isiksuseuuring ja ametite isiksuseprofiilid
Kui me tahame uurida, kuidas isiksus eri ametitega seostub, vajame väga suuri valimeid. Inimesed töötavad ju tohutult erinevatel ametikohtadel ja hajali üle kogu ühiskonna.
Eesti Geenivaramu isiksuseuuring on selles mõttes maailmas täiesti eriline. Umbes 70 000 inimest – ligi 7% rahvastikust – täitsid väga põhjaliku isiksuseküsimustiku 198 väitega. See võimaldab kirjeldada isiksust nii suurte omaduste kui ka peente nüansside tasandil.
Lisaks andis ligi 20 000 inimese kohta hinnangu ka mõni lähedane või tuttav. Nii saadi korraga andmed:
- inimese enda isiksusehinnangu kohta
- ja selle kohta, kuidas teised teda näevad.
Selle tohutu andmestiku põhjal uurisid Kätlin Anni, Uku Vainik ja René Mõttus ametite isiksuseprofiile. Ja kuigi tundub, et “müügiinimesed on ekstravertsed” või “kunstnikud on loovad”, pole selliseid stereotüüpe tegelikult kuigi palju süsteemselt testitud.
Siin aga tehti seda.
Stereotüübid, mis osutusid üllatavalt tõeks
Mind üllatas, kui palju levinud ettekujutusi tegelikult paika pidasid. Kõige enam erinesid ametid avatuse ja ekstravertsuse poolest.
- Loominguliste ametite pidajad – näiteks kunstnikud ja kirjanikud – olid keskmiselt kõige uudishimulikumad, hea kujutlusvõimega ja avatud uutele kogemustele. Samas olid nemad ka ühe kõrgema keskmise neurootilisusega grupp – ehk emotsionaalselt tundlikumad ja kõikuvamate meeleoludega.
- Müügiinimesed olid kõige ekstravertsemad – nad naudivad sotsiaalset suhtlust, initsiatiivi ja vahetut kontakti.
- Juhid eri tasanditel olid samuti keskmiselt kõrgema ekstravertsusega, mis sobib domineerimist ja otsustamisjulgust nõudva tööga. Juhid olid ka keskmiselt meelekindlamad (distsiplineeritud, vastutustundlikud) ja vähem neurootilised, mis tõenäoliselt toetab nende võimet tulla toime pingeliste nõudmistega.
Lisaks vaadati ka kitsamaid isiksusenüansse – näiteks loomingulise väljendusvajaduse taset, vaadete liberaalsust, kadedust jpm. Tulemuste usaldusväärsust kinnitas see, et lähedaste-tuttavate hinnangud liikusid samas suunas.
Kus sarnased inimesed koonduvad ja miks see oluline on?
Üks eriti huvitav tulemus oli see, et inimestel, kes töötavad ametites, kus mingi omadus on keskmiselt kõrgem, on ka omavahel sarnasem selle omaduse tase.
Näiteks:
- ametites, kus ekstravertsus on keskmiselt kõrge, on töötajate ekstravertsuse tasemed omavahel sarnasemad;
- ametites, kus ekstravertsus on keskmiselt madalam, leidub laiemat vahemikku – nii väga ekstravertseid kui ka tagasihoidlikumaid inimesi.
See viitab mitmele võimalikule mehhanismile:
- teatud ametites on vajalik, et mingit omadust oleks lihtsalt teatud tasemest alates (näiteks juhina töötamiseks);
- sarnaste omadustega inimesed koonduvad loomult sarnastesse ametitesse, kas teadliku valiku või alateadliku tõmbumise tõttu;
- ametid ise võivad vormida inimesi – näiteks müügitöö võib aja jooksul tugevdada ekstravertsust ja enesekindlust.
Kõiki neid tulemusi saab vaadata nii Suure Viisiku kui ka 21 töid kõige paremini eristava isiksusenüansi lõikes spetsiaalsel veebilehel JobProfiles rakenduses. Lisaks loodi ka veebisait www.isiksus.ee, kus igaüks saab oma isiksuseküsimustiku tulemusi võrrelda eri ametite profiilidega ning näha, milliste ametitega tema omadused kõige enam või kõige vähem sarnanevad.
See on justkui peegel, kuhu vaadates näen ma mitte ainult seda, milline ma olen, vaid ka seda, millistesse rollidesse ma tõenäoliselt paremini sobin.
Inimese ja keskkonna sobivus – miks “õige koht” nii palju loeb?
Psühholoogiateadus uurib individuaalseid erinevusi ka seetõttu, et järjest enam on tõendeid selle kohta, et meie heaolu sõltub sellest, kui hästi meie psühholoogiline profiil sobitub keskkonnaga, kus me elame ja töötame.
Eriti põhjalikult on seda uuritud ametivalikute ja organisatsioonipsühholoogia kontekstis. Tulemused on üsna kooskõlalised:
- parem sobivus seostub suurema töörahulolu, pühendumise ja usaldusega;
- see toetab omakorda paremat töösooritust, tervemaid töösuhteid ja karjääri edenemist;
- sobivus vastab inimese psühholoogilistele alusvajadustele ning toetab üldist heaolu ja isiklikku arengut.
Kui sobivust ei ole, siis tunneme seda tavaliselt üsna selgelt. Uuringud seostavad keskkonnaga mittekattumist kõrgema ärevuse, võõrandumise ja emotsionaalse väsimusega.
Ma olen ise kogenud seda tunnet, kui töö nõuab pidevalt midagi sellist, mis on minu loomusest väga kaugel – nagu prooviks kanda kogu aeg valet suurust kingi. Saab käia küll, aga pikalt kandes tekivad villid.
Aga elu ei ole ainult testid ja profiilid
Siinkohal tahan ma endaga aus olla: isegi kui vahendame väga täpseid isiksuse- ja võimeteprofiile, ei koosne elu ainult psühholoogilisest sobivusest.
Karjäärivalikuid mõjutavad ka:
- elukoht ja selle võimalused,
- tervis,
- perekond ja hoolduskohustused,
- väärtused ja moraalsed otsused,
- juhus – kokkusattumised, õigel hetkel “vale” või “õige” uks.
Tihti satutakse ametisse puhta juhuse tõttu. Ja isegi siis, kui mingis ametis on mingid omadused keskmiselt levinumad, ei tähenda see, et edukaks ja rahulolu pakkuvaks elukutsevalikuks oleks ainult üks ja õige isiksuseprofiil.
Ühel ja samal ametikohal võivad edukalt töötada väga erinevate omadustega inimesed – lihtsalt edukus ja rahulolu võivad tulla natuke erineval viisil. Elu on mitmekesisem kui ükski skaala.
Mida ma sellest kõigest enda jaoks kaasa võtan?
Kui ma panen need pusletükid kokku – intelligentsus, isiksus, peretaust ja keskkond –, siis joonistub välja üks mõte, mis mind väga kõnetab:
võib-olla ei ole probleem minus, vaid selles, et ma pole veel leidnud endale sobivat keskkonda.
Üks võimalus oma keskkonnaga paremini sobituda on saada teadlikumaks oma psühholoogilistest omadustest.
- Teadmine oma tugevustest ja nõrkustest aitab langetada mõtestatumaid eluvalikuid;
- võimaldab sihipäraselt arendada neid oskusi ja omadusi, mis toetavad meie eesmärke;
- suunab meid märkama neid töö- ja eluvõimalusi, kus meie tüüpi inimestel on lihtsam õide puhkeda.
Sageli tõmbume loomuldasa alade poole, mis vastavad meie isiksusele, võimetele, väärtustele ja huvidele. Kui samal ajal olla teadlikum ka teadusuuringute leiutustest, võib see tõmbumine muutuda teadlikumaks valikuks, mitte ainult “tunde järgi” minemiseks.
Ja kui ma ei tunne end oma praegustes töö- või eluvalikutes rahulolevana, ei pea see tähendama, et minus on midagi katki. See võib olla lihtsalt märk, et ma ei ole veel leidnud seda keskkonda, mis minu psühholoogiliste omadustega kõige paremini haakub.
Selles mõttes on Kätlin Anni doktoritöö – mis uurib vaimsete võimete, isiksuse ja tööalase staatuse seoseid – justkui kutse: “Vaata iseennast natuke teadlikumalt. Äkki aitab see sul teha järgmise sammu natuke julgemalt ja natuke targemalt.”
KKK – korduma kippuvad küsimused
1. Kas intelligentsus tõesti mõjutab nii palju minu elukutsevalikut?
Teadusuuringud näitavad, et vaimsed võimed on üks tugevamaid edukuse ennustajaid. Intelligentsus mõjutab nii seda, kuidas me testides hakkama saame, kui ka seda, milliste eluliste valikutega me toime tuleme. Inimesed kipuvad valima töökohti, mis sobivad nende võimetega, ja see sobivus kasvatab rahulolu ja püsivust ametis.
2. Kuidas ma saan oma vaimseid võimeid ja isiksust paremini tundma õppida?
Vaimseid võimeid hinnatakse standardiseeritud kognitiivsete testidega (nt Wechsleri intelligentsusskaala), mida kasutavad koolitatud spetsialistid. Isiksust hinnatakse enesekohaste küsimustike ja mõnikord ka lähedaste hinnangute abil. Eestis on loodud ka veebikeskkond isiksus.ee, kus on võimalik oma tulemusi võrrelda erinevate ametite isiksuseprofiilidega.
3. Kui mu vanematel polnud kõrgharidust, kas see tähendab, et mul ongi vähem võimalusi?
Vanemate haridus ja sotsiaal-majanduslik staatus mõjutavad küll laste haridust ja tööalast positsiooni, aga uuringud näitavad, et inimese enda vaimsed võimed mängivad edukuses veelgi suuremat rolli. Osa vanemate mõjust kandubki edasi just selle kaudu, millised vaimsed võimed lapsel kujunevad. See ei tähenda, et päritolu ei loe, küll aga tähendab see, et see ei määra kõike ette.
4. Kas on olemas “ideaalne” isiksuseprofiil mõne ameti jaoks?
On leitud, et teatud omadused on mõnes ametis keskmiselt levinumad (näiteks ekstravertsus müügiinimestel ja juhtidel, avatus loomingulistes ametites, meelekindlus edukatel haridus- ja tööteedel). Samas üks ja ainus “õige” profiil tavaliselt puudub. Ühel ametikohal võivad edukad olla väga erinevate isiksuseomadustega inimesed – lihtsalt edu ja rahulolu tee võib olla erinev.
5. Mida teha, kui ma tunnen, et mu praegune töö minuga ei sobi?
See tunne võib olla signaal, et sinu psühholoogiline profiil (võimed, isiksus, väärtused) ja keskkond ei klapi. Uuringud seostavad sobivuse puudumist kõrgema ärevuse, võõrandumise ja emotsionaalse väsimusega. Esimene samm võib olla iseenda parem tundmaõppimine – oma tugevuste, vajaduste ja piiride kaardistamine – ning seejärel sobivamate võimaluste otsimine.
Kui ma sellele kõigele joone alla tõmban, jääb kõlama üks lihtne, aga lohutav mõte: sa ei pea sobima igasse kohta. Sa pead leidma koha, kuhu just sina sobid. Ja psühholoogia annab meile päris palju tööriistu, et seda kohta teadlikumalt otsida.
