Mingil hetkel hakkasin ma märkama, et sõna „energia“ ei käitu mu elus ainult nagu udune vaimne mõiste. Ta käitub nagu mingi väga argine valuuta. Kui seda on vähe, siis ma ei jaksa. Ma ei jaksa isegi neid asju, mis mulle tegelikult meeldivad. Ja kui seda on palju, siis ma olen sama inimene, samas linnas, sama töö ja sama lähikonnaga… aga ma olen teistsugune. See vahe on nii selge, et ma ei saa seda enam lihtsalt tuju alla kirjutada.
Aja jooksul muutus see tähelepanek ebamugavaks, sest ma nägin, kui palju mu elus on keeranud mitte „asjad ise“, vaid see, kui palju mul oli jõudu neid asju kanda. Ja ma jäin selle peale mõtlema: kas see, mida ma nimetan reaalsuseks, on osaliselt ka minu seisundist lahti rulluv pilt?
Energia, tegevus ja mateeria: mu kõige lihtsam tõlge
Ma olen püüdnud seda enda jaoks väga maalähedaselt hoida. Kui mul on kõrge energia, siis ma teen rohkem. Kui ma teen rohkem, siis tekib rohkem „materjali“: midagi saab valmis, midagi liigub, midagi sünnib. Mõnikord on see täiesti sõna otseses mõttes: ma teen midagi ära ja tulem on käega katsutav.
Ja samas on seal teine tasand, mis on vähem nähtav. Kõrge energiaga ma justkui usun oma samme rohkem. Ma ei pea seda endale kuulutama. See lihtsalt juhtub: mu keha on kuidagi enesestmõistetavam, mu pilk on otsem, mu kõne on lihtsam. Ma ei pea olema targem, et elu tunduks voolavam. Mul peab olema rohkem sisemist jõudu, et sama elu ei tunduks nagu koorem.
Küllus… see sõna ajas mind kunagi muigama, sest see kõlas nagu loosung. Aga kui ma jätan selle sõna kõrvale ja vaatan asja enda pealt, siis ma näen midagi primitiivset: kui mul on jõudu, on mul rohkem valikuid. Kui mul on rohkem valikuid, tundub maailm avaram. Kui maailm tundub avaram, on mul vähem tarvidust klammerduda. Ja see klammerdumine, kui aus olla, ongi see koht, kus mu energia ära voolab.
Sagedus ja resonants: miks mu päevad ei ole võrdsed isegi siis, kui kalender on sama
Ma olen kuulnud seda mõtet, et igal emotsioonil on oma „sagedus“ või „vibratsioon“, ja kuigi ma ei hakka seda enda jaoks liiga teaduslikuks tampima, on mul üks lihtne tõestus: ma tunnen ära, millal ma olen „madalal“ ja millal „kõrgemal“. Mitte moraalselt, vaid kehaliselt. Madal seisund on tihti kitsas. Kõrge seisund on avar.
Kui ma olen rõõmus või rahulikult kindel, on inimesed teistmoodi. Nad naeratavad rohkem. Nad räägivad minuga pehmemalt. Või vähemalt mina tajun neid nii. Ja siis tekib see kõhe küsimus: kas nad päriselt muutusid või muutus mu resonants, mille kaudu ma neid loen?
Tegelikult ei olegi vahet, kumb on „õige“. Sest tulemus on sama: kui mu sisemine seisund on parem, siis mu suhted ja sündmused tunduvad paremad. Ma ei pea neid sundima. Ma ei pea kedagi ümber veenma. Midagi hakkab lihtsalt teisiti kokku kõlama.
Ma olen korduvalt tabanud ennast mõttelt, et see on nakkav. Nagu tuju, mis levib. Ja kui see levib, siis peab seal olema midagi enamat kui ainult minu sisemine monoloog. Nagu mingi nähtamatu laine, mis kas tõmbab ligi või tõukab eemale.
Mina kui punkt: aeg, energia ja need „kihid“, mille vahel ma rändan
Üks kujund, mis mind kummitab, on väga lihtne: kujuta ette, et ma olen punkt. Punkt ruumis, punkt ajas, ja sellel punktil on mingi energia tase. Mitte stabiilselt, vaid kogu aeg muutuv. Päeva sees, nädala sees, kuude sees.
Kui ma sellele nii vaatan, siis ma näen, et ma ei ela ühes ja samas reaalsuses. Ma elan justkui kihtides. Mõnikord ma olen kihis, kus asjad lähevad sujuvalt. Mõnikord kihis, kus kõik hakkab hõõrduma. Ja kõige kummalisem on see, et sageli ei muutu „faktid“. Muutub see, mis moodi ma neid fakte kogen.
Selles kujutluses on veel üks häiriv detail: iga energiakiht on nagu omaette maailm, millel on oma tüüpilised sündmused. Nagu raadiojaamad. Ja mina ei vali neid jaamu mitte sõrmega nupul, vaid enda seisundiga. See pani mind korraks ebamugavalt vaikseks, sest see ei luba mul enam kõike kirjutada „välise maailma“ kraesse.
Ja samas… ma ei taha ka end süüdistada. Ma ei taha teha sellest moraali, et kui mul on raske, siis „olen ise süüdi“. Ei. Pigem on see tähelepanek, et mu sisemine energia mõjutab, millised sündmused saavad minus ruumi kasvada.
Minevik ja tulevik kui tänane looming
Siin läks asi minu jaoks eriti huvitavaks, sest ma olen alati arvanud, et minevik on kindel. Et see „oli“ ja kõik. Aga kui ma vaatan enda elu, siis ma näen, et minevik elab minus ainult niipalju, kui ma teda täna loon.
Kui ma meenutan lapsepõlvest midagi valusat, siis see valu ei ole kuskil minevikus. See on mu kehas praegu. See on mu mõtetes praegu. See on mu reaktsioonides praegu. Ja kui ma ühel päeval meenutan sama asja teise tooniga, justkui pehmemalt, siis muutub mitte fakt, vaid mu suhe faktiga. Nagu keegi oleks minevikule teise valguse peale pannud.
Tulevik on veel kummalisem. Tulevikku pole mul käes. Ja ometi ma loon teda kogu aeg. Ma loon teda oma hirmuga, oma ootusega, oma kontrolliga, oma lootusega. Mõnikord ma ehitan terveid maailmu, mis on ainult mõttes, ja siis elan nende sees nii, nagu need oleksid juba päris.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem tundus mulle, et ainus päris koht, kus midagi päriselt juhtub, on olevik. See punkt. See „praegu“. Ja kui ma olen selles punktis selgem, on mu energia puhtam. Kui ma olen minevikus kinni või tulevikus paanikas, on mu energia justkui laiali.
Kolm küsimust, mis ei anna rahu
Ma ei ole leidnud paremat viisi, kuidas seda kõike enda jaoks kokku siduda, kui need kolm küsimust. Need on lihtsad, peaaegu naeruväärselt lihtsad. Ja ometi on nad ebamugavad.
Esiteks: kus ma kaotan energiat?
Ma tean seda tihti juba enne, kui ma endalt küsin. Mõni vestlus, mõni teema, mõni inimene, mõni sisemine vaidlus, mida ma pean nagu vana kohtuasi, mis ei taha lõppeda. Seal, kus mul ei ole nõusolekut, tekib hõõrdumine. Ja hõõrdumine sööb mind.
Teiseks: mis mind päriselt täidab?
Siin läks mul aega, sest kõik, mis täidab, ei täida ühtemoodi. Mõni asi annab kiiret kergendust ja võtab hiljem topelt tagasi. Mõni asi on nagu laen. Mõni asi on nagu allikas.
Ma hakkasin märkama, et kui mu täitumine sõltub ainult millestki välisest, tuleb sinna kõrvale kontroll. Ja kui tuleb kontroll, tuleb hirm. Hirm selle kaotamise ees. Hirm, et pole piisavalt. Hirm, et ma ei ole ilma selleta midagi. Ja see hirm ise on juba energiakadu.
Kolmandaks: kuidas ma tulen „miinusest“ välja „plussi“?
Siin ma olen endaga aus: ma ei tule alati. Vahel ma vajun. Vahel ma punnitan. Vahel ma teen näo, et olen korras. Aga ma olen näinud üht mustrit: kui ma hakkan oma seisundit esimesena putitama, mitte sündmust ennast, siis ma ei kuku nii sügavale.
Ma olen hakanud seda endale sõnastama nii: kõigepealt energia, siis alles lugu.
Armastus kui kõrgeim seisund… ja miks ma olen selle sõna suhtes ettevaatlik
Sõna „armastus“ on nagu suur mantel, mille alla mahub liiga palju. Mõni kasutab seda nii, et see muutub suhkruseks. Mõni kasutab nii, et see muutub nõudmiseks. Aga ma olen hakanud seda nägema teises võtmes: armastus kui seisund, kus mu energia on kõrge ja puhas.
Mitte armastus kui romantika, vaid armastus kui avarus. Rõõm, rahu, elujõud, mingi sisemine „jah“, mis ei sõltu sellest, et kõik oleks ideaalne.
Ja siis tekib kõige keerulisem küsimus, mida ma ei oska alati lõpuni vastata: kuidas jõuda sinna? Mul on olnud hetki, kus ma tundsin, et see algab seest, nagu sisemine dialoog, nagu kontakt millegi suuremaga enda sees. Ja teinekord olen ma olnud täiesti tuim ja mõelnud, et no jah, ilus jutt, aga mu keha ei tule kaasa.
Ma ei taha sellest teha õpetust. Pigem on see mu enda lahtine koht: armastus on nagu kompass, aga ma ei ole alati kindel, kas ma näen põhja või kujutan teda ette.
Kaks kukkumist, mis näivad erinevad, aga …
Esimene kukkumine on klassikaline: juhtub midagi halba ja ma vajun. Ma hakkan kohe loo juurde. Miks see juhtus, miks minuga, miks nüüd. Ja kui ma jään sinna loosse liiga kauaks, muutub lugu raskemaks. Nagu ma leiaksin järjest uusi tõendeid, et maailm ongi selline. Ja mu energia kukub veel. Siis kukuvad sündmused ka. Mitte tingimata kohe, aga mingis tajutavas jadas.
Teine kukkumine on peenem ja ausalt öeldes natuke piinlik: kui läheb liiga hästi.
See on see kummaline sisemine pingestatus, mis tekib, kui elu hakkab voolama. Nagu ma ei usuks seda. Nagu ma ootaksin, et kohe peab midagi juhtuma, sest „nii ei saa ju olla“. Ja ma olen märganud, et selle taga on sageli häbi. Häbi, et ma ei väärigi head. Või mingi vana programm, mis ütleb, et rõõm tuleb alati välja teenida ja muidu võetakse ära.
Ja siis, kuna pinge on hirm, ja hirm on madal sagedus, hakkan ma jälle vajuma. Vaikselt. Foonina. Kuni see pinge justkui „realiseerub“ mingiks sündmuseks, mis kinnitab mu kahtlust. Ja ma ütlen endale: „Ma ju teadsin.“
See lause on mind ehmatanud. Sest see kõlab nagu loits.
Nõusolek ja „uus kolmas“: koht, kus võitlus lõpeb ilma alistumiseta
Kõige raskem, aga ka kõige vabastavam mõte minu jaoks on see, et energia kaob sealt, kus ma olen sisemises sõjas. Kus ma ei ole nõus. Kus ma surun reaalsust ära või üritan seda vägisi ümber tõmmata, samal ajal kui sees on kramp.
Aga nõusolek on ka ohtlik sõna, sest see võib kõlada nagu: „lepi kõigega“. Ma ei taha seda. Ma ei taha teeselda, et kõik on okei, kui ei ole.
Siis tuli mu sisse üks kolmas võimalus, mida ma olen endale nimetanud „uus kolmas“. Mitte miinus, mida ma ei taha. Mitte pluss, mida ma kramplikult nõuan. Vaid mingi punkt, kus ma leian tähenduse, mis lubab mul lõdveneda ilma valetamiseta.
See on koht, kus ma võin öelda: ma ei armasta seda olukorda, aga ma püüan leida, mis siin on minu jaoks nähtavaks tehtud. Mis minus tahab tähelepanu. Milline soov on rahuldamata. Milline sisemine osa võitleb. Ja kui ma kasvõi korraks leian selle koha, kus ma ei pea enam vastu hakkama, siis mu energia tõuseb natuke.
Mitte grandioosselt. Natuke. Aga piisavalt, et ma ei vajuks edasi.
Lõpumõte, mis jääb mul endal ka lahti
Ma ei usu, et ma suudan oma elu sündmusi täielikult kontrollida. Ausalt öeldes, ma ei ole kindel, kas ma seda tahaksingi. Aga ma olen üsna kindel, et ma mõjutun nendest sündmustest vähem ja vähem siis, kui ma hoian silma peal oma sisemisel energial ja seisundil.
Mõnikord on mu elu nagu raadio, mis ragiseb, ja ma keeran nuppu vales suunas. Mõnikord leian ma õige jaama peaaegu juhuslikult, lihtsalt sellepärast, et ma lõpetan enda sees võitlemise.
Ja võib-olla ongi see mu praegune definitsioon „mõjutamisest“: mitte see, et ma sunnin maailma, vaid see, et ma puhastan oma resonantsi. Et ma õpin üha uuesti tagasi tulema sellesse punkti, kus olevik on päriselt kohal.
Ma ei tea, kuhu see mind lõpuks viib. Aga ma tean, et kui ma kas või hetkeks tunnen end avarama ja pehmemana, siis maailm… no jah, maailm kipub vastama samas toonis. Ja see on juba midagi, mida ma ei taha enam maha mängida.
