Laps õpib juba varakult „juhtima“ reaalsust. Ta õpib saama, mida tahab, kuigi on täiesti sõltuv ja abitu. Selleks peab ta õppima, kuidas meeldida, et ellu jääda ja kogeda soojust, mida ta nii väga vajab.
Laps õpib alla suruma tunded, mis on „keelatud“, sest ainult nii saab ta ema poolehoidu. Ema, kes ootab ainult parimat, ideaalset last. Samal ajal õpib laps olema korralik ja edukas, et teenida isa tähelepanu — sest ainult edukad väärivad tunnustust.
Sellest kujuneb varjatud, valus muster: laps ei saa otseselt küsida, mida ta vajab, ega väljendada oma tundeid. Ta õpib manipuleerima reaalsusega, et kas või killukese soojust kätte saada. Selline „reaalsuse juhtimine“ kinnistub juba varases eas.
Kui laps kasvab suureks, püüab ta samamoodi maailma mõjutada ka täiskasvanuna. Kuigi täiskasvanu võiks tegutseda otse ja olla ise oma elu autor, jääb vana muster alles. Tekib kurb küsimus: kuidas nüüd „juhtida reaalsust“, kui enam ei ole neid vanemaid või „kõrgemaid jõude“, kelle peal vanad võtted töötasid?
Sageli pöördutakse vastuseks maagilise mõtlemise poole: tehakse kaudseid tegusid ja loodetakse otsesele tulemusele — nagu lapsepõlves. Tänapäeva pop-esoteerika pakub rohkelt „kiireid lahendusi“, mis tunduvad ahvatlevad, kuid ei aita mustrit tegelikult muuta.
Tegelikult seisneb täiskasvanulik elu — elu, kus oled ise oma looja — otseses tegutsemises. See ongi loomine. Kuid see tee tundub hirmutav ja raske, sest see nõuab sisemist tööd. Ja sellel teel seisavad ees nartsissistlikud kaitsed — need, mis tekkisid, et kaitsta last, keda armastati ainult siis, kui ta oli ideaalne, vaikne, mugav, edukas. 🐇
Me kipume mõtlema, et nartsissism tähendab vaid enesekesksust või vägivaldset iseloomu. Aga tegelikult on see sageli hoopis haavatud laps, kes täiskasvanuna püüab endiselt olla täiuslik ja „õige“, et olla armastatud. See on kurb, aga just nii elab suur osa tänapäeva postsovetlikust ühiskonnast.
Kui leidsid end selles kirjelduses ära, tea: sa ei ole üksi.
Seega kui kuuleme sõna „nartsissistlik“, tekib sageli pilt enesekeskest ja ülienesekindlast inimesest. See ei tundu kuidagi haavatavuse ja sisemise valuga seotud, eks? Uurime lähemalt:
Esiteks: meil kõigil on nartsissistlikke jooni — ja see on täiesti normaalne! 😁 Ilma nendeta ei julgeks me näiteks kunagi teha selfisid ega postitada neid sotsiaalmeediasse.
Teiseks: levinud arusaam nartsissistist on keegi ekstravagantne või lausa vägivaldne väärkohtleja-manipulaator. Sellise pildi järgi ei samasta end muidugi keegi. Tegelikult vastavad need äärmused pigem teistele psüühilistele seisunditele.
Seega, kui tunned end tekstides ära ja mõistad, et sinus on nartsissistlikke kaitseid — rahune! See ei tähenda, et oled nartsissist, väärkohtleja-manipulaator või psühhopaat.
Kolmandaks: „puhast“ nartsissisti ei eksisteeri. Igas inimeses on segu erinevatest iseloomujoontest ja kogemustest. Kui hakkad uurima enda nartsissistlikku osa ja selle haavatavust, on see suur samm tervema suhte poole iseenda ja oma lastega.
Elus ja psühholoogias on kõik palju keerulisem ja mitmekesisem kui sildid. Traumad on erineva sügavuse ja meie iseloomujooned erineva tugevusega. Nartsissistlikud kaitsed on olemas meil kõigil — ka meie vanematel, kelle kaudu need meieni jõudsid. Ja veel hiljuti oli see osa ühiskonna mentaliteedist: olla kiirem, kõrgem, tugevam, sest „meie võidame alati ja igas olukorras“. 🔑
Mis on siis lahendus?
Tõeline lahendus ei ole „kiirtehnikates“ ega maagilises mõtlemises, vaid pikaajalises protsessis, kus õpitakse oma tundeid ära tundma, väljendama ja aktsepteerima. See tähendab, et:
- Õpid märkama, millal tegutsed vana mustri järgi — püüdes olla täiuslik või teistele meele järele, et saada armastust.
- Harjutad väikestes sammudes oma vajaduste ja piiride otsest väljendamist, kartmata, et sind hüljatakse või ei armastata.
- Otsid toetust, näiteks terapeudi või turvalise grupi näol, et julgeda muuta sisseharjunud käitumist.
- Arendad kaastunnet iseenda vastu: mõistad, et see muster tekkis ellujäämiseks, aga sul on nüüd õigus ja võimalus sellest vabaks saada.
Suur samm tervenemise poole on juba see, kui julged endale tunnistada: „Jah, ma teen nii, sest kardan, et mind ei armastata.“ Siit saab alguse teekond, kus sa ei pea enam manipuleerima, vaid saad õppida tegutsema otse ja looma oma elu päriselt. 🔑
