Sissejuhatus: “Vaikne tubli” vs nähtav tegija
Ma olen aastaid tundnud end pigem sellise inimese kui “vaikse tubli” kategooria esindajana. Ma teen oma asjad ära, süvenen, mõtlen, panen pusletükid kokku… ja siis avastan, et keegi teine on koosolekul lihtsalt valjemalt rääkinud ja saanud nii tähelepanu kui ka tunnustuse.
Võib-olla oled ka ise tundnud, et introvertne loomus ja tänapäeva töömaailma reeglid ei klapi just kõige paremini. Eriti kui räägitakse “networking’ust”, enesereklaamist ja nähtavusest. No jah, see kõik kõlab nagu üks pikk ebamugav small talk, eks?
Aga siis ma lugesin kahte Harvardi ärirubriigis ilmunud lugu introvertidest, võrgustike loomisest ja nähtavusest tööl. Seal oli üks väga selge sõnum:
suhtlus ja nähtavus ei ole sünniga kaasa antud iseloomujoon, vaid oskus, mida saab arendada – ka kõige introvertsem inimene.
Ja see pani mind päriselt mõtlema: äkki pole asi üldse minus kui “vales isiksusetüübis”, vaid hoopis mõnes teises hoovas, mida ma seni lihtsalt pole osanud tõmmata.
Kas introvert peab üldse “võrgustikku looma”?
Üks esimestest vastumeelsust tekitavatest asjadest on juba sõna “võrgustik”. Silme ette tuleb ruum täis võõraid inimesi, kummaline snäkk laual, natuke kunstlikud naeratused ja küsimus: “Noh, millega sina siis tegeled?”
Uurijad, kes küsitlesid 450 erinevatest ametitest pärit professionaali, jõudsid aga järeldusele, et:
- introvertsus või ekstravertsus iseenesest ei otsusta, kui hästi keegi võrgustikku loob;
- olulised on oskused ja teatud mõtteviisid, mida saab teadlikult treenida.
Teises artiklis räägib aga üks introvertne autor sellest, kuidas “vaikselt geniaalne kulisside taga” olemine võib tähendada väga lihtsat asja: sind lihtsalt ei panda tähele. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et nähtamatus töökeskkonnas kipub tähendama ka “out of mind”.
Ehk siis ma jäin mõtlema:
küsimus pole mitte selles, kas ma tahan mingit “võltsvõrgustikku”, vaid kas ma tahan, et mu töö ja panus oleksid päriselt nähtavad ja avaksid mulle uusi võimalusi.
5 tegurit, mis ennustavad, kui valmis ma üldse suhtlema olen
Uuring Lehigh@NasdaqCenteri juures tõi välja viis võtmetegurit, mis suurendavad introvertide valmisolekut võrgustikku luua. Ja mitte ainult valmisolekut – need tegurid suurendasid otseselt tõenäosust, et inimene päriselt suhtlema läheb.
1. Mõttepaindlikkus: kui kinni või paindlik mu pea on
Mõttepaindlikkus ehk kognitiivne paindlikkus on võime kiiresti ümber lülituda, näha asju mitme nurga alt ja kohaneda uue olukorraga. Uuringus selgus, et mida paindlikum on inimese mõtlemine, seda suurema tõenäosusega ta üldse võrgustikku looma läheb – umbes 19% võrra suurem tõenäosus.
See kõlab hästi teoreetiliselt, aga tegelikult räägiti väga lihtsatest asjadest, mis seda paindlikkust toetavad:
- teistsugune marsruut tööle
- töötamine vahelduseks uues kohas
- tegevused, mis nõuavad kiireid otsuseid (näiteks teatud tüüpi videomängud)
- meditatsioon ja teadveloleku harjutused
- tervislik eluviis, mis aitab ajul paremini ülesandeid vahetada
Mõttepaindlikkus aitab näiteks võrgustikuüritusel paremini reageerida erinevatele inimestele, nende stiilile ja ootamatutele olukordadele. Teisisõnu – ma ei jää kinni mõttesse “ma ei oska”, vaid saan end peas ümber häälestada.
“Mida paindlikum on su mõtlemine, seda lihtsam on sul ka uusi inimesi ja ideid vastu võtta.”
2. Kas ma jooksen millegi poole või põgenen millegi eest?
Uurijad eristasid kaht tüüpi fookust:
- promotion focus – ma tegutsen selle nimel, et midagi head võita
- prevention focus – ma tegutsen selleks, et midagi halba vältida
Kui ma lähen üritusele mõttega:
“Äkki keegi ei taha mu juttu kuulata… äkki ma ütlen midagi valesti…”,
siis see on üsna selge “prevention”-fookus.
Uuringu järgi aga need, kes olid rohkem tulemustele ja positiivsele kasule suunatud (promotion focus), olid 17% suurema tõenäosusega valmis võrgustikku looma ja seda tegema.
Selles artiklis pakuti ka väga konkreetseid samme, kuidas oma fookust nihutada:
- osale sotsiaalsetel üritustel teadlikult, aga väikeste sammudena
- sea endale konkreetsed eesmärgid (nt “täna räägin kolme uue inimesega”)
- vaata tagasilööke kui sobimatut sobivust, mitte isiklikku läbikukkumist
- jälgi oma progressi – kontaktid, vestlused, võimalused
Ma jäin selle peale mõtlema, et kui ma enne iga olukorda küsin:
“Mis on see hea, mida ma siit võita tahan?”,
siis juba see väike mõttepööre aitab hirmu natuke vähem juhtpulti lasta.
3. “Ma vist oskan seda” – enesetõhusus suhtlemisel
Kolmas tegur on perceived prowess ehk minu enda hinnang sellele, kui hästi ma arvan end suhtlemises hakkama saavat. Uuringus nimetati seda “networking self-efficacy’ks” – enesetõhususeks. Ja see oli üks kõige võimsamaid faktoreid: see võis suurendada valmisolekut suhelda kuni 25%.
Huvitav on see, et ei loe ainult reaalsed oskused, vaid kõigepealt usk, et ma saan hakkama.
Soovitused, kuidas seda kasvatada:
- märka enne üritust oma emotsioone ja ärevust, mitte ei suru neid alla
- kasuta teadlikku enesejuttu: “Mul on lubatud olla närvis ja ikkagi kohal.”
- võta eeskujuks sarnase loomusega inimesi, kes on edukad võrgustiku loojad
- küsi teadlikult tagasisidet: “Mis sul minu juures hästi silma jäi?”
Mida rohkem ma kogun väikseid õnnestumisi, seda lihtsam on peas vahetada lauset “ma ei oska suhelda” lause vastu “ma õpin praegu suhtlema – ja mul tuleb juba paremini välja”.
4. Järjepidevus: miks üks kord pingutamisest ei piisa
See punkt oli minu jaoks eriti kainestav. Uuring näitas, et püsivus ja järjepidevus lõid võrgustike loomisel kõige suurema vahe – koguni 51,5% võrra suurem tõenäosus.
Ehk siis mitte mingi “võluvõte”, vaid lihtsalt mittekohalejätmine.
Mida see praktikas tähendab?
- kalendrisse regulaarselt aeg, kus tegelen teadlikult võrgustikuga (võib olla 1–2 tundi nädalas)
- kas või üks sõnum LinkedInis, üks kõne või üks kohvikohtumine – aga järjepidevalt
- valmisolek jätkata ka siis, kui mõni kontakt ei lähe kuhugi
Järjepidevus õpetab ajule, et suhtlemine ei ole ühekordne šokk, vaid uus “normaalne”.
5. Tulevikule keskendumine: kelle jaoks ma üldse võrgustikku loon?
Viies tegur on ajaperspektiiv – kas ma elan pigem minevikus, olevikus või tulevikus. Uuringu järgi suurendas tulevikule orienteeritud fookus valmisolekut suhelda umbes 12% võrra.
Kui ma mõtlen: “Mul on niigi palju tööd, milleks veel mingid üritused?”,
siis ma olen pigem olevikukeskne.
Kui ma aga küsin:
“Millist karjääri ma 3–5 aasta pärast tahan ja kuidas suhted mind sinna aitavad?”,
siis on korraga lihtsam mõista, miks networking üldse oluline on.
Uuring soovitas:
- veeda teadlikult rohkem aega oma tuleviku peale mõeldes
- sea konkreetseid lühi- ja pikaajalisi eesmärke
- uuri ette üritusi, organisatsioone ja inimesi, kellega kohtud
- harjuta ette lühikest “elevator pitch’i” – kes ma olen ja mida ma teen
Mida selgem on siht, seda vähem tundub võrgustiku loomine mingi abstraktne “peab tegema” ja seda rohkem konkreetne samm sinu enda visiooni poole.
Kuidas saada introverdina nähtavaks ilma ennast ära müümata
Teine loetud artikkel keskendus teisele poolele loost: isegi kui ma suhtlen, kuidas teha nii, et mu panust päriselt märgatakse?
Autor ise on introvert ja kirjeldab, kuidas “geniaalne kulisside taga” olemine võib tähendada, et sind ei arvestata edutamisel või sinu vaikset olekut tõlgendatakse kui vähest pühendumust. Mitte sellepärast, et sa ei hooli – lihtsalt sellepärast, et sind ei nähta.
Sealt tuli mitu väga praktilist nippi, mis kõlavad minu kui introverdi jaoks üllatavalt inimlikult ja tehtavalt.
Kõigepealt: koosolekul mitte haihtuda
Koosolekud on tänapäeva töömaailma “lava”. Seal on juhid, otsustajad, kolleegid – ja väga lihtne on lihtsalt kuulaja rolli libiseda.
Artikli soovitus oli provokatiivne, aga loogiline:
sea endale eesmärgiks olla teisel või kolmandal kohal, kes sõna võtab.
Miks nii?
- mida kauem ma ootan, seda raskem on vestlusesse “vahele hüpata”
- ärevus kasvab, ideed saavad juba ära öeldud, ise jään tahaplaanile
- esimesest lausest saab “jää murdmine” – pärast on lihtsam jätkata
See ei tähenda, et mul peab olema koosoleku parim idee. Pigem seda, et ma ei lase end täiesti nähtamatuks vajuda.
Osalemine loeb rohkem kui geniaalne pauk-idee
Mind pani mõtlema ka see mõte: nähtavus ei tähenda ainult geniaalse idee väljakäimist, vaid osalust vestluse kujundamises.
Artikkel pakkus väga konkreetseid lausemalle, mida saab kasutada ka siis, kui mul ei ole “suurt ideed”:
- “Lisaksin siia veel sellele, mida [nimi] ütles…”
- “Mul on üks küsimus – kuidas see mõjutab ristfunktsionaalset koostööd?”
- “See meenutab meie eelmise nädala arutelu, kus me rääkisime…”
- “Lugesin hiljuti üht artiklit, mis toetas seda lähenemist…”
Tegelikult ei pea ma alati midagi uut leiutama. Ma võin aidata mõtet selgemaks sõnastada, seoseid luua, küsimusi küsida. See kõik on osalemine – ja introvertidele omane sügavus tuleb siin just kasuks.
Lõpeta enda pisendamine enne, kui keegi jõuab sind tõsiselt võtta
Tead neid lauseid?
- “See võib olla täiesti rumal mõte, aga…”
- “Ma pole ekspert, aga…”
- “See vist ei ole päris see, mida sa otsid, aga…”
Artikli autor kirjeldas, kuidas sellised pidevad enesevähendused annavad teistele vaikse signaali, et sind ei tasu kui tõsist eksperti võtta – isegi kui su sisu on väga tugev.
Soovitus oli vahetada need välja enesekindlamate (mitte ülbeteks!) sõnastuste vastu:
- “Tahaksin välja pakkuda ühe teise lähenemise.”
- “Mul on üks idee, mida tahaksin arutada.”
- “Laiendamaks meie perspektiivi, pakun välja…”
- “Minu esmane mõte on selline…”
See ei muuda mind üleöö ekstroverdiks, aga see muudab seda, kuidas teised mind kuulevad.
Asünkroonne suhtlus – introverdi salarelv
Üks osa, mis mulle eriti meeldis, oli mõte asünkroonsest suhtlusest. Introverdina võib reaalajas reageerimine olla kurnav. Samas e-kirjad, sisemised chatid, kokkuvõtted – need sobivad hästi neile, kes tahavad mõelda ja alles siis vastata.
Artikkel soovitas näiteks:
- koostada kord kuus või kvartalis lühike ülevaade oma tiimi tulemustest ja saata see juhtidele
- kirjutada pärast koosolekut juhile: “Mõeldes meie tänasele arutelule, tundub mulle, et järgmine samm võiks olla…”
- kasutada kirja selleks, et tuua esile nii tiimi kui ka iseenda panus
See kõik hoiab sind nii-öelda “radaril” isegi siis, kui sa koosolekul ei olnud kõige valjem hääl.
Tänulikkus kui viis oma panust nähtavaks teha
Introvertidel on sageli konflikt: ma ei taha kõlada nagu iseenda promotööline, aga ma ei taha ka täiesti nähtamatuks jääda.
Üks peen, aga mõjus lahendus on raamida oma nähtavus tänulikkuse kaudu:
- “Mul on olnud väga huvitav seda projekti vedada, see on lubanud mul kasutada oma [X] oskust.”
- “Mul on hea meel, et sain panustada sellesse analüüsi – tulemused näitasid, et…”
- “Mul on au, et meie töö tulemust klientidele esitleti.”
Sa ei ütle “vaadake, kui äge ma olen”, aga sa ei varja ka seda, mida tegid. See balanss tundub introvertse loomusega palju kooskõlalisem.
Kokkuvõte: introvert ei pea end ümber tegema, et nähtav olla
Kui ma need kaks artiklit läbi töötasin, sain ma ühe väga konkreetse sõnumi:
küsimus ei ole “kas introvert saab olla nähtav ja edukas”,
küsimus on “milliseid hoobasid ta on nõus enda sees ja oma käitumises liigutama”.
Ühest küljest on mul käepärast viis sisemist hooba:
- mõttepaindlikkus
- fookus võidule, mitte ainult riskide vältimisele
- usk, et ma tegelikult suudan suhelda
- järjepidevus, mitte ühe ürituse “šokk”
- tulevikku vaatav pilk, mis annab võrgustikule mõtte
Teisest küljest on mul väga praktilised väikesed sammud töökeskkonnas:
- rääkida koosolekul varem, mitte alles lõpus või üldse mitte
- panustada küsimuste, kokkuvõtete ja seoste loomisega, mitte ainult “suurte ideedega”
- jätta maha enesevähendavad sissejuhatused
- kasutada kirjutamist ja asünkroonset suhtlust enda kasuks
- raamida oma panus tänulikkuse kaudu, mitte seda varjata
Ma ei pea muutuma “peo hingeks”. Aga kui ma tahan, et mu töö ja oskused kannaksid mind edasi, siis on aus endalt küsida:
kas ma olen valmis neid väikeseid hoobasid ükshaaval nihutama?
Võib-olla oled ka sina tundnud, et nähtavus justkui ei ole sinu “stiil”. Samas – ehk ei ole see üldse stiiliküsimus, vaid oskuste komplekt, mida keegi pole sulle veel lahti seletanud. Nüüd on sul vähemalt mõned konkreetsed kohad, kust alustada.
KKK – korduma kippuvad küsimused
Kas introvert peab end ümber tegema ekstrovertiks, et karjääris edasi liikuda?
Nende kahe uurimuse põhjal – ei pea. Võrgustike loomise ja nähtavuse edu ei sõltu iseloomu tüübist, vaid kognitiivsest paindlikkusest, enesetõhususest, hoiakutest, järjepidevusest ja tulevikule orienteeritusest.
Mis on esimene kõige väiksem samm, mida ma introverdina teha saan?
Üks väga lihtne alguspunkt on: sea endale eesmärk olla teisel või kolmandal kohal, kes koosolekul midagi ütleb – kasvõi küsimuse. See on piisavalt väike, aga märgatav samm.
Mida teha, kui networking tundub endiselt väga kunstlik?
Siin aitab ennekõike fookuse nihutamine “ma ei taha ebamugavust” pealt küsimusele “mis on see hea, mida ma siit võita tahan?”. Lisaks aitab, kui näed networking’ut mitte kui pealiskaudset small talk’i, vaid kui võimalust koguda infot, vahetada vaatenurki ja siduda tuleviku eesmärke päris inimestega.
Kuidas olla nähtav, kui mul on tõesti raske reaalajas sõna võtta?
Siis on asünkroonne suhtlus eriti väärtuslik. Saad saata koosoleku järel kirjaliku kokkuvõtte, pakkuda välja järgmisi samme või teha regulaarselt lühikesi ülevaateid oma tiimi tulemustest juhtidele. Nii oled pildis ka siis, kui ruumis on sinust valjemad inimesed.
Allikad:
