Ma ei hakanud keha rütme teadlikult uurima. Pigem hakkasin ma ühel hetkel märkama, et keha ei liigu samas tempos, mida kalender temalt ootab. Ja see ei olnud trots. See oli järjekindlus.
Alguses tundus see nagu ebamugavus. Päevad, kus mõte ei jooksnud. Hetked, kus vajadus olla vaiksem oli suurem kui soov olla nähtav. Ma püüdsin seda kaua ignoreerida, sest nii oli harjutud. Keha pidi kohanema eluga, mitte vastupidi.
Aga aja jooksul hakkas mulle koitma, et keha ei ole hajameelne. Ta ei unusta. Ta ei eksi. Ta lihtsalt ei allu rütmile, mis ei ole tema oma.
28-päevane tsükkel ei ilmunud mu teadvusesse numbrina. Ta ilmus kogemusena. Nagu hingamine, millel on sisse- ja väljaliikumine. On faase, kus maailm tõmbab ligi, ja faase, kus maailm vajab distantsi. Mõlemad on võrdselt elusad.
Ma jäin selle üle mõtisklema, kui vähe me tegelikult räägime kehalisest ajast. Ajast, mida ei mõõdeta kellaga, vaid enesetundega. Ajast, mis ei küsi tootlikkust, vaid kohalolu. See aeg ei ole lärmakas. Ta ei nõua tähelepanu. Ta lihtsalt on.
Naiseliku kehateadmise juures on midagi eriti vaikset. Mitte sellepärast, et see oleks nõrk, vaid sellepärast, et teda ei ole vaja tõestada. Ta ei esita nõudmisi. Ta annab märku. Ja kui neid märke kaua eirata, muutuvad nad väsimuseks, rahutuseks, katkestuseks.
Mingil hetkel sain aru, et see ei puuduta ainult naisi. See puudutab kõiki kehasid. Aga naiselik keha on kandnud seda tsüklilist teadmist eriti nähtavalt. Ja just seetõttu on ta sageli ka ebamugav olnud. Tsüklilisus ei sobitu hästi maailma, mis eelistab sirgjoonelisust.
Kui ma lubasin endal seda mõtet mitte kohe sõnastada, vaid lihtsalt jälgida, muutus mu suhe ajaga pehmemaks. Ma ei pidanud end enam parandama. Ma hakkasin end kuulama. Mitte kui käsku, vaid kui vihjet.
Keha ei taha juhtida elu. Ta tahab osaleda. Ta tahab, et tema rütmi võetaks arvesse. Mitte austuse žestina, vaid praktilise tõsiasjana. Sest kui keha ja aeg ei räägi sama keelt, väsib lõpuks mõlemad.
See teadmine ei tee elu aeglasemaks. Ta teeb ta ausamaks. Ta lubab liikumist ja lubab ka pausi. Ja võib-olla ongi see koht, kus tsükliline aeg lakkab olemast idee ja muutub kogemuseks.
Ma ei tea, kas me kunagi hakkame elama täielikult kehalise aja järgi. Aga ma tean, et keha elab niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas me kuulame.
