- Miks jäävad soovid täitumata?
- Soovide ja kannatuste seos
- Peamine põhjus, miks soovid ei täitu
- Hea ja halb (duaalsuse lõks)
- Miks raha kui raha ja edu kui edu ei tee õnnelikuks?
- Soovide täitumise saladus: loomine küllusest
- Praktilised sammud soovide täitumiseks
- Kas soovid puudusest või küllusest?
- KKK
Miks jäävad soovid täitumata?
Soovid ja unistused on midagi nii loomulikku, et ma isegi ei kujuta ette elu ilma nendeta. Me kõik tahame midagi – olgu selleks parem töö, kodu, armastav partner või lihtsalt rohkem rahu hinges ja tegemistes. Unistamine justkui paneb elu liikuma.
Aga kui ma mõtlen omaenda kogemustele ja vaatan ka teisi inimesi enda ümber, siis tekib üks üsna häiriv küsimus: Miks nii paljud soovid tegelikult kunagi ei täitu?
Ma jäin selle peale mõtlema. Kas asi on selles, et me ei taha piisavalt tugevalt? Et me pole piisavalt sihikindlad? Või on probleem hoopis sügavamal – kuskil meie mõtteviisis, ootustes, suhtumises? Samas olen märganud, et mõni inimene saavutab nagu iseenesest kõik, mida ta tahab. Mitte sellepärast, et nad oleksid kuidagi paremad või rohkem pingutaksid. Midagi nende sees lihtsalt… toetab neid. Midagi, mida ma ei saanud pikalt sõnastada.
Selle artikli eesmärk ongi uurida, miks soovid jäävad sageli täitumata ja kuidas neid siiski ellu viia, nii et see looks päriselt rahulolu, mitte uut rahulolematust. Ma ei taha anda lihtsalt järjekordset “motiveerivat nõuannet”, vaid minna päriselt sügavale – sinna, kus tegelikud vastused peidus on.
Kui sa oled vahel mõelnud, miks unistused käeulatusse ei jõua või miks saavutatud eesmärk ei too oodatud õnne, siis see lugu on sulle. Võib-olla leiad siit midagi, mis aitab sul hakata oma soove hoopis teisel moel ellu viima.
Soovide ja kannatuste seos
Ma mäletan, et kui ma esimest korda kuulsin Budda mõtet „Soovid on kannatuste allikas”, siis ausalt öeldes võpatasin. Kuidas see võimalik on? Kuidas saab midagi nii ilusat ja loomulikku nagu unistamine olla halb? Esmapilgul tundubki see lausa solvav. Meid õpetatakse ja meie ise õpetame ise teisi unistama ja eesmärke seadma. Kuid ma hakkasin märkama ning oma elu ja teiste elusid lähemalt vaatlema, siis see nii öelda “õpetus” hakkas omandama hoopis sügavama tähenduse.
Enamik soove ei tule tegelikult puhtast rõõmust. Nad sünnivad millestki, mis sees valutab.
Midagi on justkui puudu, midagi on valesti, midagi on ebamugav. Me soovime paremat tööd, sest praegune teeb õnnetuks. Me igatseme kaaslast, sest tunneme end üksikuna. Me unistame suuremast sissetulekust, sest kardame vaesust.
Kuid soov, mis sünnib rahulolematusest, ei saa ta meid tegelikult vabastada.
Ta justkui kinnistab seda tunnet veelgi tugevamalt meie sisse. Isegi kui soov täitub, jääb alles see seesmine ebamugavus, mis järgmise soovi esile kutsub. See on lõputu tsükkel: tahad → saad → pole ikka rahul → tahad midagi uut.
Ma jäin mõtlema, et äkki polegi probleem selles, et me soovime liiga palju või liiga vähe? Äkki probleem on selles kust ja miks need soovid üldse tulevad? Kui soov on nagu plaaster sügavale haavale, siis ta ei ravi kunagi päriselt. Ta lihtsalt katab hetkelise tunde ära.
Soovide taga on tihti tunne, et miski on valesti. Midagi pole päris hästi.
Soovid, mis tekivad rahulolematusest, toovad kaasa veel rohkem rahulolematust. Soovid, mis tulevad puudustundest, ei tee meid kunagi pikalt õnnelikuks.
Ma jäin selle peale mõtlema – ja ausalt öeldes pani see mind oma unistustele täiesti uue pilguga vaatama. Mitte et unistamine oleks halb. Aga kui see unistus on lihtsalt katse mingi sisemine auk ära lappida, siis see ei saa kunagi päriselt töötada.
Peamine põhjus, miks soovid ei täitu
Olen tihti mõelnud, miks mõned inimesed, hoolimata kõigest, ei saa kunagi kätte seda, mida nad tahavad. Nad näevad vaeva, unistavad suurelt, manifesteerivad ja kirjutavad oma eesmärke üles… Aga ikka ei juhtu midagi. Mingi hetk sain aru, et asi pole selles, et nad ei pingutaks piisavalt. Ei, tegelik põhjus on hoopis sügavam.
Enamik inimesi liigub halvast heasse. Mõte on umbes selline: „Kui ma saan selle töö, siis ma lõpuks olen õnnelik.” „Kui mul on rohkem raha, siis kõik loksub paika.” „Kui ma leian kellegi, kes mind armastab, siis kõik saab korda.” Ma ise olen ka nii mõelnud. See tundub nii loogiline, eks ole? Praegu on halb → midagi muutub → siis tuleb hea. Aga mida ma enda ja teiste pealt järjest rohkem nägin, oli see, et isegi kui nad jõudsid oma eesmärgini, ei muutunud suures plaanis midagi. Jah, korraks oli hea – võib-olla paar päeva või paar nädalat. Aga siis tuli uus tühjus. Uus rahulolematus. Uued soovid.
See hetk pani mind taipama midagi väga olulist:
Kui meie soovid põhinevad tundel, et „mul on midagi puudu”, siis me jääme igavesti midagi taga ajama. Alati on midagi, mida pole veel saanud. Ja alati tundub, et kuskil seal tulevikus on lõpuks see hetk, kus kõik saab korda.
Aga see hetk ei jõua kunagi kohale.
Sest kui sees on tühjus, siis ükski väline saavutus ei saa seda päriselt täita.
Ma mõtlen vahel, kui palju aega me raiskame sellele „kui… siis…” mängule.
Kui ma saan selle töö, kui ma saan selle suhte, kui ma saan selle summa kontole… siis ma olen rahul. Aga rahu ei tule kunagi „sealt”. See peab juba praegu kuskil olemas olema.
Hea ja halb (duaalsuse lõks?)
Ühel hetkel hakkasin märkama üht mustrit, mis varem oli täiesti nähtamatu.
Midagi, mida teeme peaaegu kõik ja kogu aeg – ilma et ise arugi saaks. Me jaotame elu kaheks: hea ja halb. Miski on kas „õige” või „vale”, „õnnestunud” või „ebaõnnestunud”, „õnnelik” või „õnnetu”.
Kui midagi läheb hästi – saame töökoha, partneri, raha –, siis paneme selle „hea” kasti. Kui midagi läheb viltu – kaotame töö, läheb suhe lõhki –, siis lükkame selle „halva” alla. Kõlab loomulikult, eks?
Aga kui ma hakkasin selle peale tõsisemalt mõtlema, siis märkasin, kui palju see mõttemuster tegelikult mind (ja ausalt öeldes kogu maailma) lõksus hoiab.
Sest kui ma usun, et midagi minu elus on „halb”, siis ma hakkan automaatselt sellest põgenema.
Ja kui midagi on „hea”, siis hakkan seda paaniliselt kinni hoidma.
Kogu mu elu muutub üheks suureks võitluseks – põgeneda halva eest ja püüda head.
Näiteks: Kui ma tunnen, et olen õnnetu, sest mul pole partnerit, siis ma usun, et suhte leidmine teeb mu elu paremaks. Aga isegi kui ma selle suhte leian, siis see tunne – et midagi on puudu – võib jääda alles. Lihtsalt järgmises vormis.
Või raha. Võid võita lotoga miljon eurot, aga kui sisemine tunne ütleb, et sul on ikka midagi puudu, siis see miljon ei paranda midagi peale ajutise eufooria. Psühholoogias räägitakse seda sama: kui meie eneseväärtus ja rahulolu sõltuvad välistest asjadest, oleme me tegelikult lõputult haavatavad.
Mulle tundub, et kogu see hea-halva jaotus tekitab meis pidevat sisemist pinget.
Selle asemel, et lihtsalt olla, veedame kogu elu kuskil vahepeal – püüdes midagi saavutada või millestki pääseda. Ja kui ma nüüd selle peale mõtlen… kas pole mitte kummaline?
Me justkui usume, et elu peaks kogu aeg olema „hea” – aga see usk ise tekitab meile kõige rohkem rahutust.
Miks raha kui raha ja edu kui edu ei tee õnnelikuks?
Kui ma mõtlen tänapäeva maailmale, siis tundub, et raha ja edu on nagu püha graal. Kõik jooksevad selle poole. Reklaamid karjuvad: „Osta see, siis oled õnnelik!” Sotsiaalmeedia ütleb: „Vaata, kui edukad ja ilusad me kõik oleme!” Ma ise olen ka sellesse uskunud. Et kui kontol oleks rohkem raha või kui töö oleks veel prestiižikam, siis lõpuks tunneksin, et olen „kohal”. Et siis võiks lõpuks rahulikult hingata.
Aga mida rohkem ma päriselus inimesi vaatasin, seda selgemaks sai, et see lihtsalt ei pea paika.
Olen kohanud inimesi, kellel on kõik – raha, kuulsus, staatus –, aga ometi nad on seesmiselt tühjad. Murelikud. Rahutud. Mõni isegi depressioonis.
Ja samas olen kohanud inimesi, kellel on väga vähe, aga nende silmad säravad ja elu tundub kerge.
Statistika toetab ka seda: Üks uuring USA-st (Princeton University, 2010) näitas, et rahulolu eluga kasvab sissetuleku suurenedes ainult teatud piirini (~75 000 dollarit aastas), aga emotsionaalne õnnelikkus enam edasi ei tõuse.
Ehk teisisõnu – rohkem raha üle selle piiri ei tee meid enam õnnelikumaks.
See pani mind mõtlema, et võib-olla pole probleem selles, kui palju meil on või pole.
Probleem on selles, kust me otsime õnne. Kui ma usun, et raha, töö või partner toob mulle püsiva rahu, siis ma olen juba algusest peale valel teel. Sest need asjad võivad anda ajutist rõõmu, aga nad ei saa lahendada tühjust, mis tuleb seestpoolt.
Mulle meeldib üks mõte, mida kuulsin:
“Kui sa pole õnnelik seal, kus sa oled praegu, siis sa ei ole õnnelik ka siis, kui saad kõik, mida tahad.”
See võib kõlada karmilt, aga samas on selles mingi vabanemise tunne. Kui ma mõistan, et tõeline rahulolu ei tule väljastpoolt, siis ei pea ma enam lõputult midagi taga ajama.
Soovide täitumise saladus: loomine küllusest
Pärast kõiki neid mõtteid ja tähelepanekuid hakkas minus idanema üks uus arusaam. Võib-olla ei ole probleem üldse selles, et meil on soovid. Võib-olla on küsimus hoopis kuidas ja millest me neid loome. Kui soovid sünnivad rahulolematusest, siis nad toovad endaga kaasa veel rohkem rahutust. Aga kui soovid tulevad küllusest… siis tundub kõik hoopis teistmoodi.
Mida see tähendab? Näiteks – kui ma tunnen end juba praegu armastatuna, täisväärtuslikuna ja tänulikuna, siis mu soovid ei ole enam päästerõngas. Nad on lihtsalt loomulikud väljendused sellest, et mul on hea olla ja ma tahan oma headust maailmaga jagada.
- Ma ei otsi partnerit selleks, et end terveks teha.
- Ma tahan jagada oma armastust kellegagi, sest mul on seda juba piisavalt.
- Ma ei püüdle edu poole selleks, et tõestada, et olen väärtuslik.
- Ma loon midagi uut, sest see pakub mulle rõõmu ja väljakutset.
Kui soovid tulevad küllusest, ei pea sa neid taga ajama.
Nad hakkavad lihtsalt juhtuma – loomulikult, kergelt, mänguliselt.
Mulle tundub, et see ongi see suur ja lihtne saladus, mida enamik inimesi otsib valest kohast.
Tõeline soovide täitumine ei tähenda, et me lõpuks saame kõik, mida tahame.
Tõeline täitumine tähendab, et me tunneme end juba praegu terviklikena, ja soovid muutuvad lihtsalt millekski, mis rikastab meie elu, mitte ei määra seda.
Praktilised sammud soovide täitumiseks
Ma tean, et kui jutt jõuab “sisemise külluseni”, siis võib see kõlada hästi ilusalt ja vaimselt… aga samas tekib kohe küsimus: “Okei, tore mõte, aga mida ma siis päriselt tegema pean?” Ka mulle meeldib, kui asi läheb konkreetseks. Seega panin kirja mõned praktilised sammud, mida ise kasutan või mõnis sõber ja mis võivad aidata sul oma soovidega hoopis teistmoodi suhestuda.
1. Analüüsi oma soove
Enne kui tormad midagi taga ajama, tasub hetkeks peatuda ja endalt küsida:
“Kas ma tahan seda puudusest või küllusest?”
Lihtne test:
- Kui sooviga kaasneb tunne, et “praegu on halvasti ja ma pean kiiresti midagi muutma”, siis see tuleb puudusest.
- Kui soov tekitab rõõmsa, rahuliku ja kerge tunde, siis see tuleb küllusest.
Ausalt endale otsa vaatamine võib olla ebamugav, aga see on vajalik.
Ma olen ise ka tabanud end tahtmast midagi ainult sellepärast, et lootsin, et see päästab mind mingist ebamugavast seisust.
2. Lõpeta välistest teguritest sõltumine
Tõeline rahulolu ei tule rahast, suhtest ega edust.
See tuleb sellest, et sa tead – sul on juba praegu kõik olemas, mida vajad.
Ma ise küsin endalt vahel:
“Kui mitte miski mu elus ei muutuks, kas ma saaksin olla õnnelik?”
Ja ausalt – see küsimus on vahel kõhedust tekitav. Aga just see ausus aitab mul ehitada õnne sissepoole, mitte väliste asjade otsa.
3. Ela hetkes ja märka, mis sul juba on
See kõlab nagu tüüpiline self-help pläma, ma tean.
Aga tegelikult – kas sa oled kunagi päriselt peatunud ja vaadanud, kui palju head sul juba on?
Mul on näiteks sõber, kes kirjutab igal hommikul üles kolm asja, mille eest ta tänulik on.
Alguses tundus see talle mõttetu. Aga mõne nädala pärast hakkas ta märkama, et ta ongi kuidagi rahulikum ja rõõmsam, ilma et midagi suurt oleks muutunud.
Tänulikkus ei lahenda kõiki probleeme, aga see nihutab fookust. Ja see fookus on võimas.
4. Loo mitte puudusest, vaid küllusest
Kui sa lood midagi lihtsalt sellepärast, et tahad jagada oma küllust, siis kogu protsess muutub kergemaks.
Ma mõtlen tihti: “Kas ma tahan seda, et midagi saada või midagi jagada?” Kui vastus on “jagada”, siis tean, et olen õigel teel. Sest siis ei sõltu mu õnn sellest, kas ma saan selle asja või mitte. Ma olen juba praegu okei.
_____
Võtame kokku
Kui ma kogu seda teekonda endamisi läbi käisin – kõiki neid mõtteid soovidest, rahulolust ja sisemisest seisundist –, jõudsin lõpuks väga lihtsa, aga samas sügava küsimuseni:
Kas ma loon oma elu puudusest või küllusest?
Ja see küsimus tundub mulle nüüd nagu kompass.
Kui ma märkan, et mu soovid tulevad hirmust, üksindusest või rahulolematusest, siis tean, et pean enne sissepoole vaatama, mitte välismaailma parandama.
Aga kui soovid tulevad rõõmust, uudishimust või lihtsalt tahtmisest midagi ilusat luua, siis võin neid usaldada. Mõnikord on see piir õhkõrn. Vahel petame end ka ära. Ja see on okei.
Oluline on see, et me hakkame üldse märkama, kust meie soovid pärinevad.
Sest lõppude lõpuks ei ole oluline ainult see, mida me tahame, vaid kuidas me tahame.
Kui sa suudad tunda end täisväärtuslikuna juba praegu – mitte siis, kui mingi tingimus täitub –, siis maailm avaneb su ees hoopis teisel moel.
“Võib-olla oled sa juba terve. Võib-olla oled sa juba külluslik.
Ja kõik, mis sa soovid luua, on lihtsalt boonus.”
"Sinu unistused ei ole päästerõngas, vaid kingitus, mis tuleb siis, kui oled juba iseendaga rahul. Kõik, mida otsid, võib-olla otsib sind juba."
(KKK)
Miks soovid tihti ei täitu?
Soovid ei täitu, kui need põhinevad sisemisel rahulolematusel ja puudustundel. Kui soov tuleb hirmust või tühjusetundest, siis isegi eesmärgi saavutamine ei too püsivat rahulolu.
Kuidas eristada, kas soov tuleb puudusest või küllusest?
Puudusest tulnud soov tekitab sisemist pinget, kannatamatust ja rahutust. Küllusest tulnud soov on kerge, rõõmus ja ei sõltu ilmtingimata lõpptulemusest.
Kas soovide puudusest loobumine tähendab, et ei tohi enam unistada?
Ei, kindlasti mitte. Unistamine on loomulik. Oluline on vaadata, kas unistus sünnib sisemisest terviklikkuse tundest või vajadusest midagi lappida.
Mida teha, kui taban end soovimast valedel põhjustel?
Mitte karistada end, vaid lihtsalt märgata. Iga hetk on uus võimalus nihutada fookust – keskenduda sellele, mis sul juba on, ja lasta soovidel kasvada sellest sisemisest rahulolust.
