Veel mõni aasta tagasi tundus, et lihaskasvu valem on selge. Treeni, söö palju ja lisa igale toidukorrale suur kogus valku. Shaker oli sama loomulik trennikaaslane kui joogipudel. Kes tahtis kiiremini kasvada, pani sisse topeltkoguse. Vähemalt nii väitis enamiku toidulisandipakendite reklaam.
Ent nüüd on avaldatud uuring, mis lükkab selle veendumuse ümber üsna tugevalt. 62 pikaajalise uuringu koondanalüüs näitab, et lihaste kasv ei sõltu valgu hulgast nii palju, kui seni arvati. Kui inimene sööb juba mõõdukas koguses valku — umbes 1,2 kuni 1,6 grammi kehakaalu kilogrammi kohta päevas — siis sellest piisab täielikult, et keha saaks kõik vajaliku lihaskasvuks ja taastumiseks. Kui süüa rohkem, siis see ei anna märgatavat kasu.
Teisisõnu, rohkem valku ei tähenda suuremad lihased. See on lihtne tõde, mis käib peaaegu kõigi asjade kohta elus. Seda võib raske aktsepteerida just fitnessi maailmas esindajatel.
Kust tekkis valgukultus?
Proteiin sai oma legendaarse staatuse juba 20. sajandi keskel, kui esimesed kulturismi ajakirjad hakkasid rääkima „ehitusmaterjalist“, mis teeb lihast suureks ja tugevaks. Toona oli see lihtne ja veenev metafoor — kui lihas on nagu tellistest maja, siis valk on need tellised.
Kulturismiliikumine tõi kaasa ekstreemsed näited. Tuntud sportlased kirjeldasid, kuidas nad sõid päevas kümneid mune ja mitu kilo kana. See tõi kaasa mulje, et lihaskasv on otseses seoses valgukogusega. Kaasaegne toidutööstus tabas võimalust kiiresti ära ning hakkas tootma suures hulgas pulbreid, batoone, jooke ja isegi valgukohvid täitsid poeriiuleid. Kõik, millele sai lisada sõna „high protein“, müüs paremini ning kallimalt.
Tänau sellel kinnistus see teadmine järjest sügavale. Kui treeni tegev inimene ei saavutanud soovitud tulemust, tundus alati, et ehk jäi valku väheks. See uskumus muutus nii tugevaks, et keegi ei küsinud enam, kas see piir võiks olla ammu ületatud ning mis on selle tagajärjed.
Uuring, mis kummutas seda reeglit
Kui rühm sporditoitumise uurijaid võttis kokku kõik olemasolevad uuringud, sai pilt selgeks. Osalejad, kes tarbisid umbes 1 grammi valku kehakaalu kilogrammi kohta päevas, saavutasid peaaegu sama lihaskasvu kui need, kes sõid kaks või kolm korda rohkem.
Mõnel juhul ilmnes isegi vastupidine efekt: kui valku oli liiga palju, jäi kasv tagasihoidlikumaks. Uurijad selgitavad, et keha suudab korraga kasutada vaid kindla hulga aminohappeid lihaskoe ülesehitamiseks. Kui ehitusmaterjali on rohkem kui vaja, põletatakse ülejääk lihtsalt energiaks või väljutatakse see.
„See on nagu maja ehitusel — rohkem telliseid ei tee hoonet suuremaks, kui projektis on ette nähtud,“ märkis üks uuringu autoritest.
Sellest hoolimata elab antud valgureegel fitness-maailmas edasi. Sotsiaalmeedia mõjutajad ja toidulisandibrändid kinnistavad mõtet, et keskmine inimene vajab kaks või isegi kolm grammi valku kilogrammi kohta. Nii on tekkinud kultuuriline nähtus, kus valgu kogus on saanud justkui edukuse mõõdupuuks — mida rohkem, seda parem.
Mis tegelikult lihast kasvatab?
Uuringute lõikes joonistub välja üks selge muster: lihaskasvu määravad eelkõige kaks asja – treening ja energiatasakaal.
Kui inimene treenib järjekindlalt ja sööb piisavalt, et katta energiavajadus, hakkab lihas kasvama isegi mõõduka valgukoguse juures. Samas, kui kalorite tase on liiga madal, ei aita ka suur valguhulk. Kalorid on kütus, valgud on materjal. Kui kütust pole, jääb maja pooleli, olgu telliseid palju tahes.
Ühes katses anti treenivatele inimestele lisakaloreid – ühele grupile süsivesikute, teisele valguna. Lihasmassi kasv oli mõlemal grupil sama. See viitab, et mitte valk üksinda, vaid treeningu ja kogu toitumise koosmõju määrab tulemuse.
Huvitav on, et isegi väga väikese valgukogusega dieedil olevad inimesed suutsid lihast kasvatada, kui nad tegid raskustega trenni. Ühes uuringus, kus osalejad tarbisid vaid 0,7 grammi valku kilogrammi kohta päevas, kasvas nende lihasmass kahe kuuga üle 20 protsendi.
Liigse valgu varjukülg
Valgu liigtarbimisel on veel üks varjatud pool, millest harva räägitakse.
Esiteks on valk väga täitev. Paljud, kes üritavad massi kasvatada, kurdavad, et nad ei suuda piisavalt süüa — kõht saab enne täis. Kõrge valgusisaldus võibki seda takistada.
Teiseks on valgu seedimine kehale koormav. See nõuab rohkem energiat ja võib põhjustada raskustunnet või gaase, eriti kui päevane kogus ületab 200 grammi. Kolmandaks on valk kallis. Kui inimene vajab umbes 120 grammi, aga sööb 250, võib lisakulu ulatuda mitme euroni päevas — aasta peale kokku sadu eurosid.
Ka makromajanduslikus plaanis on küsimus märkimisväärne. Valgurikka liha- ja piimatootmise jalajälg on suur.
Erandid, kus valk on tõesti oluline
Teadlased rõhutavad siiski, et valgu tähtsust ei maksa täielikult alahinnata. On olukordi, kus see on tõesti võtmetegur. Näiteks dieedi ajal, kui kalorite hulk on tugevalt piiratud, aitab kõrgem valgusisaldus vältida lihasmassi kaotust. Samuti inimestel, kelle keharasvaprotsent on väga madal, võiksid tarbida rohkem valku, sest siis on lihasmassi kadu väikesem.
Uuringus toodi välja, et taimeproteiini tarbivatel inimestel peaks olema kontrolli all valgutarbimine, kuid selles küsimuses on näha, et uuring oli kallutatud. Miks see nii on võite lugeda minu eelmist postitust proteiinipettusest.
Proteiinipettus
Täisteratooted, kaunviljad, pähklid, piimatooted ja isegi köögiviljad katavad suure osa vajadusest.
Valguillusioon
Miks on siis raske uskuda, et vähem võib olla piisav?
Psühholoogid toovad välja, et toidulisandite maailmas toimib sama mehhanism, mis paljudes teistes eluvaldkondades – kontrolli. Kui inimene tunneb, et ta saab iga päev tarbida „midagi kasulikku“, annab see illusiooni, et ta juhib oma arengut ja tulemusi. Proteiinipulber muutub mitte niivõrd toiduks, vaid kindlustunde sümboliks.
Uus teadus aga näitab, et keha töötab sageli palju targemalt, kui me arvame. Lihased ei vaja pidevat valgukogust, vaid stabiilset toitumist ja treeningu, millel on mõte ja järjekindlus.
Mida sellest kaasa võtta?
Valgu ületähtsustamine on toonud kaasa tööstuse, mis müüb lihtsat lubadust: kiiremat arengut, rohkem jõudu, paremat välimust. Kuid kui vaadata fakte, on reaalsus oluliselt teistsugune.
Enamik inimesi saab vajaliku valku koguse juba tavalise toiduga – kes sööb päevas kolm täisväärtuslikku toidukorda, on puudust peaaegu võimatu saavutada.
Lihaskasv sünnib mitte lisapulbrist, vaid järjepidevast pingutusest. See on kombinatsioon treeningust, puhkusest, energiast ja ajast. Proteiinipulber võib olla mugav, aga see ei ole imerohi.
Võib-olla on aeg seada fookus hoopis mujale — mitte sellele kui palju valku suudad ära juua, vaid kui hästi oskad treenida, taastuda ja elada tasakaalus. Sest tõeline tugevus ei ole mõõdetav grammides, vaid järjekindluses.
Loe lisaks: