Olen viimasel ajal täheldanud, et kuidas inimpsüühika areneb ja kui sarnane see on maailma loomise lugudega. Alguses tundub, et need on täiesti erinevad teemad – üks räägib lapsepõlvest, teine jumalatest ja kosmosest. Aga mida rohkem süvenesin, seda selgemaks sai: need on ühe ja sama loo kaks versiooni.
Algus on alati kaos
Müütides on maailm alguses väga tihti kaoses. Kõik on segamini, piire ega korda pole. Samamoodi sünnib ka laps oma sisemaailma “kaosesse” – ta ei tee veel vahet iseendal ja teistel, tal puudub arusaam ajast, reeglitest või isegi sellest, kust ta ise algab ja lõpeb.
Psühholoog Carl Jung on öelnud: “Psüühika sünnib kaosest, nagu universum.” See tähendab, et meie vaimne elu saab alguse korratusest, millest tasapisi tekib struktuur.
Ema kui esimene maailm
Esimestel elukuudel on ema lapse jaoks kogu maailm. Tema on see, kes toidab, hoiab soojas ja tagab turvatunde. Seda võib võrrelda mütoloogilise Ema-Maaga – andva ja hoidva algallikaga.
See side on väga lähedane, isegi sulandunud. Laps ei tea, kus lõpeb tema ja algab ema – nad on justkui üks tervik.
Isa ütleb “ei”
Ühel hetkel astub mängu isa või isa rolli täitev inimene. Tema ülesanne on tuua sisse piirid, reeglid ja “kolmas mõõde”. Ta katkestab ema ja lapse tiheda liidu, et laps saaks hakata tunnetama end eraldi inimesena.
See “ei” võib alguses tunda valusana, aga see on hädavajalik. Ilma piirideta jääks laps igavesti sõltuvaks.
Müütides on samasugune hetk, kui jumalik jõud eraldab pimeduse valgusest või maa veest. See esimene “ei” on loomisakti algus – kaosest sünnib kord.
Kaos ohverdatakse loomise nimel
Et inimene saaks luua ja areneda, peab ta loobuma osast oma algsest piiritust ja täielikust sulandumisest teisega. Laps õpib suunama oma viha ja rahulolematust mitte lõhkumiseks, vaid uue loomiseks.
See on nagu mütoloogias: jumalad nii öelda “taltsutavad kaose” ja kasutavad seda uue maailma või korra loomiseks.
Hea ja halb segunevad
Väikesena näeb laps maailma must-valgena: ema on kas “hea” või “halb”, sõltuvalt sellest, kas ta hetkel rahuldab lapse vajadusi. Hiljem tuleb aga arusaam, et mõlemad pooled kuuluvad ühte ja samasse inimesse.
Psühhoanalüüs nimetab seda depressiivseks positsiooniks – mitte sellepärast, et laps oleks masenduses, vaid sest see toob kaasa reaalsusega leppimise, väikese leina ja suure kasvu. See on hetk, mil hakkab kujunema küps identiteet.
Psühhoanalüüs kui teejuht
Psühhoanalüüsi võib näha kui teekonda oma sisemisse “müüdimaailma”. See on koht, kus inimene saab uuesti läbi töötada oma algsed kogemused – näha, kuidas tema isiklik lugu on seotud maailma suure looga.
Jung ütles kord, et “analüütik on teejuht surnute riiki (teadvustamatusse), nagu Hermes või šamaan”. See tähendab, et analüüsi käigus külastame oma sisemaailma kõige sügavamaid kihte, et need nähtavaks tuua.
Saan öelda, et mind hämmastab, kui loomulikult on seotud kaks näiliselt kauget asja – universumi loomise müüdid ja lapse psüühiline areng. Mõlemad algavad kaosest ja jõuavad korrani. Ja mõlemad vajavad seda hetke, mil keegi ütleb: “Ei. Nüüd sünnib uus kord.”
Looja sünnib eraldatuses
Võib-olla on see tunne meis kõigis olemas – mälestus sellest, et oleme osa loomisest. Et päriselt midagi uut luua, peab esmalt kogema eraldatust. Alles siis saab hakata looma midagi, mis on tõeliselt uus, mitte kordama juba olemasolevaid mustreid.
Kui jääme liiga kauaks “ema allika” külge, ühtsesse liitu, siis hakkame sõltuvust tootma ja kordama seda, mis juba on. Sama juhtub, kui tunneme end vaid osana kõigest ja kaotame piiri iseendaga – loovus muutub teiste loodud lugude kordamiseks.
Sügav kaos kui peegel
Ainult sügav kaos annab võimaluse vaadata enda sisse ja küsida: kes ma tegelikult olen? Mida ma päriselt tahan luua?
Sageli öeldakse, et loojad loovad loojaid. See tähendab, et uued algallikad sünnivad siis, kui olemasolevad loojad annavad neile võimaluse kujuneda iseseisvaks. Iga maailma algus saab alguse minu seest – minu enda loodust.
Kui jääme kinni programmidesse
Kui jääme sõltuvusse ema, ema mudelist ja otsime seda oma naises või “maatrixi” programmidest, mis ütlevad, et me oleme kõik üks ja individuaalsust pole, siis hakkame eitama oma keha ja oma elu kui loomingut. Materiaalses maailmas elades ei saa seda lõputult eirata – varem või hiljem tunneme, et energiat loomiseks ei jätku.
Sageli hakkame sellises seisundis mängima “päästjat” – püüame päästa teisi, kes seda pole palunud. Või üritame vabastada neid nende programmidest, ise samal ajal langedes mustritesse, mis pole meie omad.
Miks on eraldatus vajalik
Eraldatus on vajalik, et hakata nägema omaenda loomise algust. Ilma selleta mõjutavad meid pidevalt teised – ema, perekond, jumalad, “allikad” – ja me ei märkagi, et tegelikult oleme ise oma maailma algallikas.
Kiired vastused:
1. Miks on lapse arengus piirid vajalikud?
Piirid aitavad lapsel mõista, kus lõpeb tema ja algab teine inimene. See loob iseseisvuse ja annab kindlustunde, et maailm on turvaline ja ennustatav.
2. Mida tähendab, et “isa ütleb ei”?
See tähendab, et lapse ellu tuleb keegi, kes katkestab ema ja lapse täieliku sulandumise ning kehtestab reeglid ja piirid. See on vajalik, et laps saaks hakata eraldi inimesena arenema.
3. Mis on “depressiivne positsioon”?
See on psühhoanalüüsi mõiste, mis kirjeldab lapse arenguetappi, kus ta mõistab: ema on nii hea kui ka halb korraga. See teadmine toob kaasa väikese leina, aga ka suure psüühilise küpsemise.
4. Miks võrreldakse lapse arengut maailma loomise müütidega?
Sest mõlemad lood algavad kaosest ja liiguvad korra suunas. Nii nagu jumalad müütides eraldavad valguse pimedusest, õpib laps eristama iseennast teistest ja looma oma maailma.
5. Miks on eraldatus loovuse jaoks oluline?
Kui inimene on liiga tihedalt seotud teistega ega tunne oma piire, kordab ta pigem juba olemasolevat. Eraldatus annab ruumi ja energia, et luua midagi täiesti uut.