Meie maailma vaimsuse mõiste on sageli ekslikult seotud pimedate uskumuste ja dogmadega, mis piiravad inimese vaimset arengut. Väited, nagu “anna, anna” või “päästa, päästa”, kajastavad sügavamat probleemi inimkonna vaimses tajus. Selline lähenemine pakub vähestele tegelikku abi, jättes enamiku inimesi oma kannatuste ja muredega üksi. Tõeline küsimus seisneb selles, kas selline pimedate uskumuste süsteem suudab tõeliselt toetada inimese vaimset kasvu või on see lihtsalt vahend, mille abil peidetakse tõelist vaimset tõde ja takistatakse inimkonna ühendust kõrgema teadvusega.
Inimeste usulised tavad ja nende tagajärjed
Usulised tavad ja õpetused, mis keskenduvad hirmule ja süütundele, on kujundanud inimkonna ajalugu, luues süsteemi, mis pigem piirab kui toetab vaimset arengut. Hirm “Jumala viha” ees, süütunne ja pattude lunastamise idee on tööriistad, mida on kasutatud inimeste kontrollimiseks ja nende tõelise vaimse potentsiaali mahasurumiseks. Selline lähenemine ei ainult ei takista indiviidi vaimset teekonda, vaid loob ka ühiskondlikul tasandil süsteemi, kus domineerivad võim, kontroll ja allasurumine.
Tõelise vaimsuse olemus
Tõeline vaimsus ei põhine hirmul, süütundel ega dogmadel. See on teekond, mis viib sügavama eneseteadvustamiseni, ühenduse loomiseni Universumiga ja tõelise sisemise rahu leidmiseni. Tõeline vaimsus nõuab teadlikkust, avatust ja valmisolekut vaadata kaugemale piiravatest uskumustest, et avastada oma tõeline olemus ja potentsiaal. See on protsess, mis viib tõelise enesemõistmiseni ja ühenduseni kõrgema teadvusega.
Tumedate jõudude mõju usulistele süsteemidele
Tumedate jõudude, nagu reptiloidide ja teiste, sekkumine on mõjutanud religioonide arengut viisil, mis teenib nende huve, kasutades religiooni kui vahendit inimkonna manipuleerimiseks ja kontrollimiseks. Selline mõju on suunanud religioone selliselt, et need ei toeta tõelist vaimset arengut, vaid pigem piiravad ja takistavad seda, hoides inimkonda hirmu ja allasurutuse seisundis.
Tõeline Jumal ja inimkonna teekond tema tunnetamisele
Tõelise Jumala mõistmine nõuab meilt, et ületaksime piiravad uskumused ja dogmad, avades end Universumi lõpmatutele võimalustele. Jumal ei ole eraldiseisev olend, kes nõuab pimedat usku ja teenimist, vaid lõpmatult arenev teadvus, mis on kõikjal ja kõiges. Tõelise Jumala tunnetamine on teekond, mis viib meid sügavamale enese- ja universumi mõistmisele, vabastades meid hirmudest ja piirangutest, mis on takistanud meie vaimset arengut.
Järeldus
Tõeline vaimne areng ja Jumala mõistmine nõuab meilt, et astuksime välja piiravate uskumuste varjust ja avastaksime oma tõelise olemuse. See on teekond, mis nõuab julgust, teadlikkust ja pühendumist, kuid mis viib meid lõpuks tõelisele vabadusele ja valgustatusele. Meie eesmärk peaks olema vabaneda hirmudest ja dogmadest, mis on meid piiranud, ja astuda julgelt teekonnale, mis viib meid tõelise enesemõistmise ja ühenduseni Universumiga.
______
Automaatne tõlge
Salakavalate ja halastamatute orjastajate mahhinatsioonide tõttu on maalaste praeguse “vaimsuse” aluseks pime kummardamine ja lõputu ” Anna! Anna!”Päästa! Päästa!”Vabandust! Vabandust!”. kuid keskmiselt aitab see ainult ühel sajast inimesest tõesti lahingus ellu jääda või raskest vaevusest vabaneda, oma sugulasi loodusõnnetuste või epideemiate ajal päästa, häbi ja Vangla vältimiseks raskeid võlgu maksta või mingis raskes olukorras põgeneda. Kõik teised usklikud, olles hädas, joovad täielikult tassi leina ja kannatusi, lohutades end alati sellega, et “see on Jumal, kes kogeb meie usu tugevust”, justkui poleks tal midagi muud teha! Nende primitiivsete uskumuste tee, millel puudub usaldusväärne teave Jumala kohta, on sageli lihtne ja isegi mõnevõrra mugav. Te ei pea millessegi sügavalt mõtlema ja süvenema, vaid lihtsalt uskuge kõike, mida teie usu vaimsed teejuhid ütlevad, tehke hoolikalt palveid ja rituaale, vältige pattu ja leidke taevas igavene elu. Usu tähendus on siin nii suur, et religiooni ennast nimetatakse sageli lihtsalt usuks. Kõik need vaimsed õpetused on üles ehitatud hirmule “Jumala viha” ees, “viimase kohtuotsuse” ootamisele, süütundele, patu mõistele, aga ka kuulekuse tasule “paradiisis” või karmile karistusele “põrgus”, kuid tõeline vaimsus ei vaja selliseid asju üldse. Jumala kiitustel ja nende kordustel igas religioonis pole lõppu! Kogu maa peal kõlab sajandist sajandini nii palju jutlusi ja moraaliõpetusi, viiakse läbi tohutult palju rituaale, seal on nii palju vaimulikke ja munkasid, peaaegu kogu maailm on neid täis. Miks on meie elu endiselt isekas ja julm, ebamoraalne ja ebaõiglane? Kuna sellise “vaimsuse” taga pole tõelist Jumalat, vaid on ainult valesti kasutusele võetud uskumuste süsteemid, mida tänapäeval ikka veel hoolikalt toetavad maa-alustest linnadest pärit Roomajad. Paljud inimesed, kes ütlevad meelde, et “Jumal on armastus”, ei suuda vastata küsimustele ” mis on Jumal?” Mis on armastus?”. Tegelikult ei tunne inimkond maa pinnalt massiliselt tõelist Jumalat ja on seetõttu veendunud, et igal religioonil on oma jumaliku kummardamise ja lootuse objekt. Tõde teadmata satuvad nad sageli kiusatusse omistada oma usule rohkem “imesid”, näitavad üles liigset usulist innukust, kuid kogu selle” vaimse fassaadi ” taha vaadates näeksid nad tinsli ja riituse taga ainult mehhanismi usklike energia orjastajatele pumpamiseks. Just religiooni valdkonnas on maalased tõest kõige kaugemal, sest minevikus Gaia vallutanud tumedate jõudude küünilisus ja alatus avalduvad ka tänapäeval vaimses sfääris rohkem kui kõik teised. Mis need tumedad jõud on? Meie galaktika harus on see nn Orioni rühm, Roomajad, aga ka insektoidid ja mantised ning muud kurjad vaimud. Korduvalt ühest tähesüsteemist teise välja aetud olendid petsid ülejäänuid kõikjal, peamiselt “religioonide” istutamise kaudu, mis orjastasid igal võimalikul viisil teiste kollektiivset teadvust. Need” usutunnistused “programmeerisid kõikjal vangistatud maailmade elanikke “jumalate” otsimiseks ja nende pimedaks kummardamiseks, toetusid veendumusele, et nad tulevad ja päästavad kindlasti kõik neisse usklikud igasugustest hädadest. Nii võeti tsivilisatsioonid pettusega kaasa nende loomisvõime rakendamisse, et luua erinevaid versioone “põrgust”, mis muutusid alternatiivseteks mõõtmeteks. Nad tegid sama ka maa peal. On selge, et petmist ja sundimist kasutasid nad nendel eesmärkidel kõikjal.
Näiteks mõiste” patt ” on lihtsalt keerukas meetod usklike püsiva süütunde säilitamiseks, mis nõudis ainult kõigi inimeste vigade, eksimuste ja eksimuste pattudeks nimetamist. Asi on selles, et viga pole patt. Seda saab varsti parandada, ilma et see tekitaks sügavat süütunnet. Kuid patt tähendab, et see pole lihtsalt viga ja patune “läks Jumala, Tema käskude ja käskude vastu”. Kas tunnete erinevust? Aastatuhandeid on kõigi olemasolevate religioonide jutlustajad veennud inimkonda, et see on patune ja iga põlvkonnaga läheb see hullemaks. See oli vajalik konfessioonide eksisteerimiseks ja õitsenguks, sest kui inimene ei ole veendunud, et ta on lootusetult patune, vaid mõistab, et kõik võivad elus vigu teha ja et see on lihtsalt osa tema maisest olemusest, siis ei tohiks ta karta viimast kohtuotsust ja tulist karistust “põrgus”, samuti kõiki muid õudusi, mida tegelikkuses ei eksisteeri. (Tõesti, Issand? Vaata, see on see!) Sellepärast peavad inimesed maa pinnalt olema patused, sest alles siis saavad kogu planeedil eksisteerida lugematu arv templeid ja palvemaju, kuid nende teenijatel on midagi toita. Seetõttu ei leia te planeedilt kohti “Jumala kummardamiseks”, kus annetuskast puudub ja usulisi rituaale teostati eranditult tasuta. Ühel või teisel viisil peavad usklikud ikkagi maksma kas Taksi või levinud ideede ja kohalike “sündsuse ja vagaduse reeglite”järgi. “Inimliku patuse” koletu müüdi paisutamiseks on tehtud nii tohutuid jõupingutusi, et isegi planeedi õiged peavad end alati patusteks ja te ei tohiks teistest rääkida! Peaaegu kõik ” vaimsed õpetused “on üles ehitatud sellele, sest nii moodustasid maalaste salakavalad orjastajad lõhestunud, alandatud inimkonna, kes sajandist sajandini palus endale” andestust”, mida keegi ei kavatsenud talle anda ega kavatse.
Praegu on Gaias üle kolmsada (!) religioonid ja mitu tuhat sekti, millest igaüks kannab inimestele “Jumala Sõna” ja seda omal moel. Nende vaatevinklist on maailm täis õelaid ja kadunuid, keda tuleb juhendada “õigele teele hinge päästmiseks”. Kui aga järgite nende konfessioonide reegleid, piiranguid ja juhiseid, ei saa te lõpuks hingata, sest selgub, et kõik, mida te kunagi tegite ja teete, on patt ja sageli isegi andestamatu. Muide, olulised erimeelsused põhiküsimustes on igas religioonis, samas kui iga vool on veendunud oma õiguses ega kavatse teistele järele anda. Igaüks jätkab “puhumist oma udusse”, kuid aeg, mil praegused religioonid peavad kas tahtmatult muutuma, pöördudes tõe valguse poole või kaduma, on juba kiiresti lähenemas.
Nüüd tuleb maa peale kõikjalt “peenetest” plaanidest vähem valesid kui varasematel aegadel, sest lõpuks on muudetud illusioonide seadust, mis nõudis inimeste petmist iga kord üle 70%. Jumal ei ole enam tema loomingust eraldatud ega jää muutumatuks, vaid vastupidi, väidetakse, et elu on võimalik ainult Jumalas ja et ta ise muutub pidevalt. Koos praeguse teaduse ” avastustega “sunnib see kõiki religioosseid konfessioone tegema olulisi muudatusi nende maailmavaadetes ja” Jumala selgitustes”. Lõppkokkuvõttes sunnivad kiiresti kasvavad muutused neid ikkagi aktsepteerima tõe tundmise protsessi kui nägemust maailmast selle terviklikkuses ja suhetes. Nad kõik peavad tundma meid ümbritsevat jumalikku ja ka seda, mis meis endis on, avastama meie olemuse sellised sügavused, mis ühendavad inimkonna Universumiga. See on teadmiste ja mõistmise, teadlikkuse, meditatsiooni tee, mitte pimesi kummardamine teatud olematutele “jumalatele”. Tõeline Jumal ei ole sugugi kohustatud kellelegi oma olemasolu tõestama ja seda mingite imedega toetama. Kõikvõimas on saavutatav ja tunnetatav, kui teete selleks jõupingutusi vajalikus suunas ja inimkond maa pinnalt ei pea üldse pimesi Jumalasse uskuma – peate teda tundma! Jumal “räägib” iga inimesega planeedil, nii hea kui ka halvaga (nagu iga olendi ja olemusega), hõlmates kõike, mis on tema valduses. Jumal pole lihtsalt igasuguse teadvuse ja olemise allikas-ta on olemine ja teadvus! Tema seadused ja võim on kõigile võrdsed, sest kõik, mis on, põhineb looja tõel, olles tema ainulaadne ilming. Me elame oma Jumalas, kuid see pole veel kõik Jumal, mu kallid, sest taevas on “teisel pool” meie Taevast. Üldiselt ei eksisteeri universumis kedagi ega midagi temast eraldi (ja seetõttu ka üksteisest), olles sulandunud kogu elu kangaga, mida ta loob ja toetab. Issand ei nõua selle eest oma olendite tänulikkust ega pimedat kummardamist, sest tema eesmärk on teisiti. Allika olemusest ja omadustest pole objektiivset võimalust lõpuni rääkida, kuid miljonid inimesed räägivad neist, püüdes seda õppida ja oma keeltes kirjeldada.
