Olen elu jooksul päris mitu korda tabanud end olukorras, kus lihtsalt… lasin asjadel minna. Keegi teine korraldas, otsustas, juhtis. Esialgu tundus see isegi mugav – vähem pinget, vähem vastutust. Aga mingil hetkel tekkis sisemine rahutus. Kusagil sügaval sees küsis midagi minus: kas see on ikka minu elu, või ma lihtsalt osalen kellegi teise mängus?
Meil on kombeks anda oma elu juhtimine kellelegi teisele. Partnerile, tööandjale, riigile, arstile, isegi sõpradele. “Sina ütle, mis on õige.” “Sina otsusta, mida ma peaksin tegema.” Aga mida rohkem me anname ära vastutust, seda vähemaks jääb meid endid.
Elu ei jäta juhtimata
Kui sa ei juhi ise, siis keegi juhib sinu eest. See võib olla su partner, vanem, töökoht – või hoopis süsteem. Ja kõige ilmsem näide selle kohta on sõjavägi. Kui noorel inimesel ei ole suunda, sihti ega sisemist juhtimist, siis juhib teda süsteem. Üks käsk, üks vorm, üks eesmärk – keegi teine otsustab.
See ei tähenda, et sõjavägi oleks halb. Aga see on näide sellest, mis juhtub, kui inimene ei võta ohje enda kätte. Universum ei salli vaakumit. Kui sina ei juhi, siis keegi teine juhib.
Raha, suhted ja kontrolli loovutamine
Olen näinud, kuidas inimesed annavad ära oma raha juhtimise. Näiteks mees, kes ütleb: “Ma ei tegele rahaga, see on naise asi.” Või naine, kes ütleb: “Ma ei saa midagi teha, sest mu mees ei luba.” Me anname ära võimu – ja siis imestame, miks elu ei lähe sinna, kuhu tahame.
Aga see ei ole elu süü. See on valik. Ja seda valikut saab muuta. Aga ainult siis, kui sa võtad rooli tagasi enda kätte.
Vastutuse võtmine ei tähenda üksindust
Võib tunduda, et kui sa juhid ise, siis oled üksi. Aga tegelikult juhtub hoopis vastupidi. Kui sa juhid oma elu teadlikult, hakkavad su ellu tulema inimesed, kes mõtlevad ja toimetavad sarnaselt. Tekib koostöö. Mitte sunduslik, vaid vaba.
Ja see ongi vahe: kas sa tegutsed sunnist või sisemisest veendumusest. Kui su elu liigub läbi hirmu, on keegi teine roolis. Kui liigub läbi teadlikkuse, oled sina roolis.
