Meie teadvuses on juurdunud enesekohase hindamise mõiste kui lahutamatu osa isiksusest. Oleme harjunud end hindama, võrreldes mingisuguse ideaali, standardi, teiste inimeste või isegi omaenda parema versiooniga. Kuid kui objektiivne see tegelikult on?
Sageli põhinevad need võrdlused välistel standarditel: ühiskonna ootustel, teiste inimeste saavutustel või peale surutud ideaalidel. Püüame nendele mõõdupuudele vastata, unustades kõige olulisema – meie ainulaadsuse. Iga idealiseeritud ettekujutus endast on vaid mõttekujund, milles ei pruugi arvestada meie tegelikke soove, sisemisi väärtusi ja eripärasid.
Pealegi viib igasugune võrdlus paratamatult pettumuseni. Alati leidub keegi, kes on mõnes aspektis kiirem, edukam või andekam. Kui mõõdame oma väärtust konkurentsi kaudu, jõuame varem või hiljem kaotustundeni.
Mida siis teha? Võib-olla tasub ennast mitte hinnata, vaid aktsepteerida enda väärtust – sisemist tunnet oma olulisusest, mis ei sõltu välistest teguritest ega võrdlustest. See on enda individuaalsuse omaksvõtt ja viljatu püüdluse hülgamine vastata võõrastele standarditele.
Tõeline inimese väärtus ei peitu selles, kui hästi ta vastab ideaalidele, vaid selles, kui truu ta on iseendale.
