Mis on edu tegelikult?
Edu. See sõna kõlab justkui midagi väga suurt ja samas hirmutavalt ähmast. Me räägime edust koolis, tööl, spordis ja suhetes, aga kui küsida, mida edu tegelikult tähendab, jäävad vastused väga erinevaks. Mõni ütleb: “Edu on raha.” Teine vastab: “Edu on rahulolu.” Kolmas tõstab kulme ja ütleb vaikselt: “Edu on see, kui ma hommikul ärkan ja tunnen, et elan päriselt.”
Ma olen sageli mõelnud, miks edu tundub justkui libe sõna – kord püüad teda käega haarata, aga ta lipsab eest ära. Võib-olla sellepärast, et edu ei ole kunagi lõplik seisund. Ta on pigem protsess, teekond, kusjuures iga samm toob kaasa nii väikese võidu kui ka järgmise katsumuse.
Samas on üks asi kindel: edu ei ole kunagi juhus. Jah, õnn võib mängida rolli, aga pikaajaliselt püsib edu ainult neil, kes on valmis selle nimel midagi päriselt tegema. Ja mitte ainult tegema, vaid ka uskuma, õppima, riskima ja uuesti alustama, kui esimene katse ebaõnnestub.
See pani mind mõtlema – äkki edu ei ole üldse sihtkoht, vaid pigem sisemine olek. Oskus tajuda, et ma kasvan, liigun edasi, õpin ja loon midagi väärtuslikku. Kui seda niimoodi vaadata, siis võib igaühel meist olla oma unikaalne edu – isegi kui see ei paista väljastpoolt millegi hiiglasliku või säravana.
Edu valem: viieosaline võrrand
Kui hakata edust rääkima konkreetsemalt, siis jääb sageli õhku küsimus: kas on üldse mingit valemit, mille järgi edu saavutada? Või on see lihtsalt juhuste ja iseloomu kokteil?
Mulle meeldib üks lihtne, aga samas sügava tähendusega valem:
Edu = (Usk × Tahe × Teadmised × Tegevus) ^ Visadus
Kui ma seda esimest korda kuulsin, tundus see nagu ilus loosung. Aga mida rohkem selle peale mõtlesin, seda enam nägin, et iga selle osa taga on väga praktiline tõde.
Kõige huvitavam on see, et valem on korrutamise kujul. See tähendab, et kui mõni komponent jääb nulliks, siis ka kogu tulemus kaob. Näiteks kui mul on usk, teadmised ja isegi tahe, aga ma ei tee ühtegi sammu – siis on tulemus null. Sama lugu siis, kui mul on tahtmine ja tegevus, aga puudub usk endasse – varisen esimese raskuse ees kokku.
Ja siia lisatakse veel üks oluline element – visadus. See ei ole lihtsalt “järjekordne kordaja”. Visadus tõstab kogu valemi teise suurusjärku. See on jõud, mis eristab neid, kes annavad alla pärast viit katset, neist, kes proovivad kuuendat ja seitsmendat korda – kuni see lõpuks õnnestub.
Mõtlesin selle peale ja sain aru, et see valem on tegelikult elu väike peegel. Ta ütleb meile: edu ei sünni ühestainsast andest või ühestainsast võttest. See sünnib siis, kui kõik osad on tasakaalus ja kui me suudame hoida fookust ka pikemalt.
Usk – alguspunkt ja nähtamatu jõud
Kui mõelda tagasi edu valemile, siis kõige esimene samm on usk. Mitte usk abstraktses või religioosses tähenduses, vaid eelkõige usk iseendasse ja oma teekonda.
Ma olen tihti märganud, kuidas mõni inimene hakkab särama juba enne, kui tal on midagi käega katsutavat ette näidata. See on nähtamatu jõud, mis annab teistele tunde: “Ta saab hakkama.” Ja mis veel olulisem – see paneb ka inimese enda silmad särama.
Usk ei ole ainult positiivne mõtlemine. See on sügavam tunne, et minu eesmärk on päriselt väärtuslik. See aitab mul taluda kahtlusi ja raskusi. Kui ma ei usu, et see, mida teen, on õige ja vajalik, siis miks ma peaksin üldse vaeva nägema?
Kui palju kordi oleme tegelikult ebaõnnestunud mitte seetõttu, et meil puudusid teadmised või oskused, vaid lihtsalt sellepärast, et me ei uskunud iseendasse piisavalt? Võib-olla tundsid, et see töökoht pole sinu jaoks. Võib-olla loobusid unistusest, sest keegi ütles: “See pole realistlik.” Ja nii jäi esimene samm tegemata.
Usk ongi see, mis avab ukse. Ta ei taga veel edu, aga ilma selleta ei saa me isegi alustada. Usk on nagu seeme – kui see on olemas, siis on võimalik kasvatada midagi suurt. Kui seda pole, jääb muld tühjaks.
Tahe – sisemine mootor, mis ei lase alla anda
Kui usk on seeme, siis tahe on see, mis paneb seemne idanema ja läbi pinnase murdma. Tahe on sisemine jõud, mis ei lase sul paigale jääda, isegi kui oled väsinud või kui kõik ümberringi tundub liiga raske.
Ma olen tihti mõelnud, et kuidas just tahe eristab inimesi, kes jäävad poolele teele, neist, kes jõuavad lõpuni. Mõni võib olla targem, mõni osavam, aga kui neil puudub sisemine mootor, siis jääb kõik poolikuks. Tahe on nagu kütus – ilma selleta ei liigu edasi ükski masin.
Tahe ei tähenda ainult jonnakat pingutamist. See on pigem valmisolek seista silmitsi hirmude ja ebakindlusega. Me kõik tunneme vahel sisemist häält, mis ütleb: “Äkki ei õnnestu… parem ära proovi.” Just siis on tahe see, mis sosistab vastu: “Proovi ikka. Veel üks kord.”
Edu eristab sageli ainult üks lisasamm. Mitte kümme, mitte sada – vaid üks. See hetk, kui enamik inimesi ütleb “aitab”, aga sina ütled “veel kord”. See ongi tahe, mis kannab meid läbi raskuste.
Samas on oluline, et tahe ei muutuks pimedaks jonnakuseks. Kui me ainult surume edasi, aga ei kuula ennast ega muutu paindlikuks, siis võib tahe meid ka läbi põletada. Õige tahe on teadlik – ta ühendab jõu ja suuna.
Teadmised – meie tööriistakast
Kui usk ja tahe on sisemised jõud, siis teadmised on need, mis annavad meile konkreetsed tööriistad. Ilma teadmisteta meenutab edu püüdmine justkui katset autot parandada paljaste kätega – isegi kui sul on tahtmist ja usku, ei vii see sind kuigi kaugele.
Teadmised ei tähenda ainult raamatutarkust. Need on ka oskused, kogemused ja elutarkus, mille me aja jooksul omandame. Mõtlen siin nii tehnilisi teadmisi – näiteks erialased oskused tööl – kui ka pehmemaid, nagu suhtlemine, kuulamine, empaatia.
Ma olen märganud, kuidas just teadmised annavad kindluse. Kui mul on arusaam, mida ja kuidas teha, siis kaob ära pime hirm. Selle asemel tekib tunne: “Jah, see on raske, aga ma tean, kuidas seda lahendada.” Samas on ka siin oma lõks. Liigne teadmiste kogumine võib meid halvata. Mõnikord õpime, loeme, kuulame ja valmistume nii kaua, et tegelik tegevus jääbki edasi lükkamata. See on nagu kappi kuhjatud tööriistad, mida me kunagi kasutama ei hakka.
Kõige olulisem on teadmised praktikasse panna. Alles siis muutuvad nad elavaks ja annavad tulemuse. Teadmised ilma tegevuseta on nagu võti, mida sa kunagi lukuauku ei pista – potentsiaal on olemas, aga uks jääbki suletuks.
Tegevus – samm, mis muudab kõik
Kui usk on seeme, tahe on kütus ja teadmised on tööriistakast, siis tegevus on hetk, kus kõik eelnev päriselt ellu ärkab. Ilma tegutsemiseta jääb kogu edu valem nulliks – olgu mul kui tahes palju unistusi ja plaane.
Ma olen ise kogenud, kuidas tegutsemine tundub vahel kõige raskem osa. Mõte peas liigub kiiresti: “Peaks alustama… homme. Või kui ma olen paremini valmis. Kui on rohkem aega.” Ja nii venib edasi lükkamine nädalateks, mõnikord aastateks.
Aga esimene samm – üksainus väike samm – muudab kõike. Kui astud, siis hirm väheneb ja tegelikkus hakkab kuju võtma. Tegevus on nagu sild, mis viib meid mõtetest tulemusteni.
On üks karm tõde: tegevuseta ei loe ei usk, tahe ega teadmised. Kõik need korrutatakse nulliga. Seepärast on tegutsemine sageli suurim murdepunkt – see, mis eristab unistajat tegijast.
Mõtlesin selle peale ja sain aru, et tegevus ei pea alati olema suur hüpe. Sageli piisab väikestest sammudest, mis korduvad iga päev. Need sammud loovad harjumuse ja harjumus loob muutuse.
Ja mis kõige huvitavam – tegutsemine õpetab meile rohkem kui ükski raamat. Alles siis, kui me midagi päriselt proovime, näeme, mis toimib ja mis mitte. Vigadest saab kogemus ja kogemusest saab tarkus.
Visadus – võimendus, mis teeb võimatu võimalikuks
Kui kõik eelnevad sammud – usk, tahe, teadmised ja tegevus – on paigas, siis lisandub viimane ja võib-olla kõige otsustavam tegur: visadus.
See on nagu jõud, mis suurendab kogu eelneva väärtust mitmekordselt. Kui korrutada valemit nulliga, kaob kõik. Kui aga tõsta see astmesse, muutub väiksemgi algus suurteks tulemuseks. Just seda teebki visadus – ta võimendab kõike.
Ma olen mõelnud, et kui õhukesel joonel seisneb edu ja loobumine. Mõnikord on vahe vaid ühes täiendavas katses. Colonel Sanders sai oma kanaretsepti müümisel rohkem kui tuhat eitavat vastust, enne kui leidus esimene, kes ütles “jah”. Kui ta oleks lõpetanud 999. katse juures, ei teaks keegi täna KFC-st midagi.
Visadus tähendab, et me ei loobu esimese ega ka viienda ebaõnnestumise järel. See tähendab, et võtame oma kogemustest kaasa õppetunnid ja proovime uuesti. Visadus ei ole pime jonn, vaid tark järjepidevus.
Samas – ja see on oluline – visaduselgi on oma varjukülg. Kui teeme üht ja sama viga ikka ja jälle, lootes erinevat tulemust, siis muutub visadus hoopis takistuseks. Tõeline visadus ühendab endas paindlikkuse ja õppimise – see on valmis vajadusel suunda korrigeerima, aga mitte lõpetama.
Võib-olla on visadus tegelikult üks elu suurimaid õpetajaid. Ta õpetab meile kannatlikkust, usku ja “alandlikkust.” Ja kõige tähtsam – ta tuletab meelde, et edu ei tule harva esimesel, aga peaaegu alati mitmendal katsel.
Edu eri valdkondades
Edu valem – usk × tahe × teadmised × tegevus ^ visadus – ei ole ainult töö või äriga seotud. Tegelikult on see muster universaalne. Ta toimib nii suhetes, karjääris kui ka ettevõtluses.
Suhted – armastuse tööpõld
Suhted ei püsi ainult tunde peal. Armumine võib olla algus, aga püsiv suhe vajab enamat.
- Usk – usaldus partneri ja suhte vastu. Kui me ei usu, et meie side on väärtuslik, hakkab see murduma.
- Tahe – valmisolek pingutada, teha kompromisse ja vahel ka raskustest läbi minna.
- Teadmised – oskus mõista enda ja partneri vajadusi. Paljud tülid tekivad lihtsalt teadmatusest – me ei tea, mida teine tegelikult vajab.
- Tegevus – väiksed, igapäevased sammud: kuulamine, toetamine, koos veedetud aeg. Armastus väljendub tegudes.
- Visadus – valmisolek minna läbi raskuste, mitte loobuda esimese kriisi järel.
Suhe on pidev kasvamine, mitte valmisolek. Nii nagu edu, on ka armastus pigem teekond kui sihtpunkt.
Karjäär – enese arendamise rada
Karjääris on sama valem väga selgelt nähtav.
- Usk – usk oma väärtusesse ja oskustesse. Kui sa ise ei usu endasse, on keeruline ka teistel seda teha.
- Tahe – sihikindlus ja valmisolek võtta vastutust ning teha raskeid valikuid.
- Teadmised – nii erialased oskused (hard skills) kui ka inimlikud oskused (soft skills). Tänapäeval muutuvad just viimased aina olulisemaks.
- Tegevus – initsiatiiv, valmisolek astuda välja mugavustsoonist ja proovida uusi võimalusi.
- Visadus – mitte murduda esimese ebaõigluse või ebaõnnestumise ees. Karjäär on maraton, mitte sprint.
Edukarjäär ei tähenda ainult ametikõrgendust või raha, vaid ennekõike pidevat arengut ja sisemist kasvu.
Äri – usu ja tegude proovikivi
Äri on valemile eriti karm test, sest siin pannakse kõik komponendid kohe proovile.
- Usk – kui sa ise ei usu oma ideesse või tootesse, ei usu seda ka keegi teine.
- Tahe – valmisolek riskida, töötada pikalt ja sageli ka ebamugavates tingimustes.
- Teadmised – turust, klientidest, finantsidest. Ja veel olulisem – oskus leida inimesi, kes teavad rohkem kui sina.
- Tegevus – mitte ainult plaanid ja ärimudelid, vaid konkreetsed sammud: kohtumised, pakkumised, turule toomised.
- Visadus – peaaegu iga ettevõtja räägib lugusid kümnetest tagasilöökidest enne, kui tuli esimene edu.
Äris võidab sageli mitte kõige geniaalsem idee, vaid see, mida viiakse visalt ellu.
Tasakaal ja varjatud ohukohad
Kui vaadata edu valemit, võib tekkida tunne: mida rohkem, seda parem. Rohkem usku, rohkem tahet, rohkem teadmisi, rohkem tegevust ja rohkem visadust. Aga tegelikkus on veidi keerulisem. Iga komponent võib tasakaalust väljuda ja hakata hoopis edu vastu töötama.
Usk on hea ja vajalik, aga liigne enesekindlus võib meid pimestada. Olen näinud inimesi, kes usuvad endasse nii tugevalt, et nad ei kuula enam ei fakte ega tagasisidet. Sellisel juhul muutub usk pigem ohuks, sest inimene jookseb peaga vastu seina, arusaamata, et võiks sama energiat hoopis targemalt kasutada.
Ka tahe võib muutuda kurnavaks. Me räägime tihti sihikindlusest ja pingutamisest, aga kui sellest saab pidev “läbi valu edasi”, siis viib see ühel hetkel lihtsalt läbipõlemiseni. Mõnikord on targem korraks peatuda, hingata ja lasta endal jõudu koguda. Muidu jääb meie tahe ilma suunata ja muutub lihtsalt jonnakaks surumiseks.
Teadmised annavad kindluse, aga samal ajal võivad need meid ka halvatuks muuta. Liiga palju teadmisi tähendab vahel ka liiga palju hirme. Kui ma hakkan nägema igat võimalikku ohtu ja probleemi, siis võib juhtuda, et ma ei tee üldse enam ühtegi sammu. Selline “ülemõtlemine” on nagu lõks, mis hoiab mind paigal, kuigi kõik eeldused edasiliikumiseks on olemas.
Tegevus on see, mis paneb asjad päriselt liikuma, aga tegevus ilma suunata võib muutuda rabistamiseks. Jah, mul on tunne, et ma teen palju, aga kui puudub fookus, siis on see pigem jooksmine ringiratast – liikumine, mis tegelikult kuhugi ei vii.
Ja lõpuks visadus. See, mis teeb võimatu võimalikuks, võib muutuda ka kinnijäämiseks. Kui ma proovin sama asja ikka ja jälle, lootes erinevat tulemust, siis ei vii see edasi. Tõeline visadus tähendab järjepidevust, aga samas ka oskust õppida ja vajadusel kurssi muuta.
Ma sain aru, et edu ei seisne mitte ainult nende viie omaduse olemasolus, vaid oskuses neid tasakaalustada. See ei ole maksimaalse hulga kogumine, vaid õige mõõdu leidmine. Võib-olla ongi edu tegelikult tasakaalu kunst – oskus tunnetada, millal on vaja juurde panna ja millal targem hetkeks tagasi astuda.
Edu kui teekond, mitte sihtpunkt
Mida rohkem ma seda valemit lahti mõtestasin, seda selgemaks sai üks asi – edu ei ole kunagi valmisolek ega lõpp-punkt. See ei ole koht, kuhu ühel päeval jõuad ja võid öelda: “Nüüd on kõik, nüüd olen edukas.” Pigem on see teekond, millel me käime iga päev. Mõnikord samm kiiremini, mõnikord aeglasemalt, aga alati edasi.
Edu tähendab protsessi, kus usk, tahe, teadmised, tegevus ja visadus põimuvad ja tasakaalustavad üksteist. Mõni päev on meis rohkem usku, mõni päev rohkem visadust, aga oluline on see, et me ei laseks ühelgi neist täiesti nulli kukkuda. Kui üks komponent jääb paigale, peatub ka kogu liikumine.
Ma olen aru saanud, et tõeline edu ei ole ainult välised tulemused – raha, positsioon või kuulsus. Need võivad olla osad peatükid, aga mitte kogu raamat. Edu on hoopis see sisemine tunne, et ma kasvan, liigun edasi, õpin ja loon midagi, mis on minu jaoks tähenduslik. See võib olla sama hästi väikeste sammude seeria kui suur ja nähtav saavutus.
Ja võib-olla kõige olulisem: edu ei tähenda, et me ei kukuks. Vastupidi – iga kukkumine on selle tee loomulik osa. Iga ebaõnnestumine on tegelikult uus õppetund, mis kasvatab meid tugevamaks. Just siin tulebki mängu visadus – mitte loobuda, kui esimene või viies katse ei õnnestu, vaid võtta sellest kaasa tarkus ja proovida uuesti.
Edu on nagu elus rändamine: vahel tuleb tõus, vahel mõõn, aga mõlemad kuuluvad teekonda. Kui me seda mõistame, kaob ka pidev surve “saavutada” ja asemele tuleb rahulikum teadmine – ma olen juba teel, ja see ongi kõige olulisem.
