Maiadel ei olnud ühte kalendrit. Neil oli mitu ajasüsteemi korraga, mis eksisteerisid paralleelselt, ilma et üks oleks pidanud teist välja vahetama. See teadmine muutis mu vaadet ajale rohkem kui ükski konkreetne number.

Üks rütm oli rituaalne, teine praktiline, kolmas pikema vaatamise jaoks. Aeg ei olnud üks sirge joon, vaid pigem eri kihid, mis liikusid üksteise suhtes omas tempos. Keegi ei püüdnud neid sundida üheks looks.

Ma jäin selle peale mõtlema, kui tänapäeval püüame sageli leida „õiget“ süsteemi. Midagi, mis asendaks kõik teised. Maiade puhul ei olnud küsimus asendamises. Oli koosolemises.

Oluline on ka see, mida seal ei olnud. Ei olnud 13 kuud 28 päevaga kui ametlikku tsiviilkalendrit. See mõte tekkis palju hiljem, teiste vajaduste ja teiste küsimuste keskel. Mitte pettusena, vaid tõlgendusena.

Kui ma sellest aru sain, ei kadunud mu huvi 13 kuu rütmi vastu. Vastupidi. Ta muutus ausamaks. Ta ei olnud enam „iidne tõde“, vaid kaasaegne katse tuua tsükliline ajataju tagasi kehasse ja igapäevaellu.

Ja võib-olla ei peagi see olema rohkemat.

Sageli arvame, et probleem on välises – pole piisavalt raha, armastust, edu või võimalusi. Tegelikult aga peitub põhjus palju sügavamal. Soov ise võib olla lõks, sest ta ütleb meile alati sama: “praegu ei piisa, alles tulevikus võib-olla saab piisama.” Nii hakkame elama pidevas ootuses ja rahulolematuses.

Seda mõtet on sõnastanud juba Buddha, öeldes, et soov on kannatus. Kuid see ei tähenda, et peaksime loobuma unistustest või igatsustest. Pigem kutsub see meid vaatama sügavamalt: millised soovid tekitavad meis kannatust ja millised sünnivad küllusest? Millised hoiavad meid duaalses mängus “halvast heani” ja millised voolavad loomulikult eluga kaasa?

Selles loos uurin lähemalt, miks nii paljud soovid ei täitu, miks nad täitudeski meid tühjaks jätavad – ja kuidas tegelikult luua elu, kus soovid täituvad iseenesest. Mitte puudusest, vaid sisemisest küllusest.

Miks enamik soove ei täitu – liikumine “halvast heani”

Enamik meie soove sünnib ühest lihtsast liikumisest: “praegu on halb, ma tahan minna heasse.” Justkui joon, mis viib pimedusest valgusse, puudusest küllusesse, üksindusest armastusse. Kõlab loogiliselt, eks ole? Aga kui vaadata sügavamalt, siis see muster ei tööta nii, nagu me loodame.

Olen märganud, et kui mõelda: “mul ei ole piisavalt raha, seega tahan rohkem teenida,” on sees alati varjatud sõnum – “mul on praegu vähe, ma olen puuduses.” Või kui öelda: “ma olen üksik, seega tahan leida partneri,” siis see soov ei kanna endas mitte ainult lootust armastusele, vaid ka pidevat meenutust: “praegu olen üksi, praegu on midagi valesti.”

See ongi duaalsuse lõks. Iga kord, kui liigume “halvast heasse”, loome samal ajal mõlemat. Kui tahan pääseda vaesusest, siis iga mu soov ja pingutus kinnitab, et vaesus on olemas. Kui igatsen armastust, sest tunnen end tühjana, siis iga mu samm kinnitab sisemist tühjust. Nii jäävad mõlemad poolused alles – nii see, millest põgeneda, kui ka see, kuhu püüelda.

Tulemuseks on see, et isegi kui jõuame “punkti B” – näiteks teenime lõpuks rohkem raha või leiame kellegi kõrvale –, ei kao seesmine rahulolematus. Sest selle soovi aluseks oli juba algusest peale tunne, et midagi on puudu. See tunne ei lahku koos uue olukorraga. Ta jääb, lihtsalt uues kuues. Raha võib olla rohkem, aga nüüd tundub, et pole piisavalt aega. Partner võib olla kõrval, aga ikkagi jääb kripeldama, et armastust pole nii palju, kui unistasid.

Just seetõttu tundubki, et 99% soovidest ei täitu. Tegelikult nad võivad isegi täituda, aga nad ei too seda, mida sisimas otsisime – rahu, armastust, sisemist täituvust. Selle asemel sünnib uus soov, uus janu, uus vajadus midagi muuta. Nii liigume ringiratast, alati lootmas, et järgmine kord toob õnne.

Seda nimetabki Buddha kannatuseks. Mitte seepärast, et soovid ise oleksid halvad, vaid seepärast, et nende alus on alati “midagi on praegu puudu.” Kui me ei märka seda mustrit, siis jääme igaveseks liikuma ühelt puuduselt järgmise täitumise lootusele – ja kordame seda ikka ja jälle.

Duaalsuse lõks: kuidas soovides tugevneb vastand, mida me ei taha

Kui hakata tähelepanelikult vaatama, siis iga soov toidab kahte poolt korraga. Mitte ainult seda, mida me tahame, vaid ka seda, mida me ei taha. See võib tunduda paradoksaalne, kuid elu töötab tihti just sellisel viisil.

Näiteks: inimene ütleb endale – “ma ei taha enam olla vaene, ma tahan olla rikas.” See kõlab ju täiesti loomulikult. Aga tegelikult sisaldab see mõte endas alati kahte külge: vaesust ja rikkust. Rikkust kui eesmärki, aga vaesust kui pidevat meenutust. Iga kord, kui ta selle soovi endas aktiveerib, hoiab ta ühtlasi alles ka puuduse pilti. Nii sünnib olukord, kus mõlemad kasvavad – soov suurendab korraga nii head kui halba.

See ongi duaalsuse dünaamika. Head ei saa eksisteerida ilma halva varjuta, valgus ilma pimeduseta. Kui liigud pimedusest valgusse, siis pimedus ei kao – ta jääb alati taustale, et valgus üldse saaks eksisteerida. Ja kui sinu soov sünnib vaid sellepärast, et põgeneda pimedusest, siis jääd sa igavesti selle kahe pooluse vahele.

Sama muster kordub suhetes. Kui keegi ütleb: “ma tahan meest või naist, et olla õnnelik,” siis soov kõlab justkui armastuse kutse. Tegelikult peegeldab see sisemist mõtet: “praegu ma ei ole armastatud, praegu ma ei ole piisav.” Ja kui see partner lõpuks tuleb, siis see varjatud tunne ei kao kuhugi. Vastupidi, ta hakkab uut suhet varjutama – sest aluseks pole mitte küllus, vaid puudus.

Olen mõelnud, et just see on põhjus, miks nii paljud inimesed saavad lõpuks kätte, mida nad on aastaid igatsenud, kuid tunnevad ikka tühjust. Nad justkui seisavad oma unistuse sees, aga õnne pole. See ongi duaalsuse lõks – soovides kinnitame veelgi tugevamalt vastandi, mida vältida püüdsime.

Mida rohkem unistame “paremast tulevikust”, seda rohkem kogeme alateadlikult, et “praegu on halb.” Ja nii püsibki see “halb” meie reaalsuses, sest me ise hoiame teda oma sooviga elus.

Selleks, et sellest ringist väljuda, tuleb esmalt märgata, et duaalsus ei kao iseenesest. Kui toidad üht poolt, toidad ka teist. Kui tahad ainult valgust, tugevneb ka vari. Kui tahad ainult õnne, siis iga õnnehetke taustal on juba ootamas uus kurbus. See võib tunduda karm, aga tegelikult on see vabanemise võti – mõista, et seni kuni soovid sünnivad polaarsusest, sünnib koos sooviga alati ka vastand.

Õnne otsimine väljastpoolt: raha, partner, edu

Kui aus olla, siis enamik soove, mida endas kanname, on seotud välise maailmaga. Soovime rohkem raha, et end kindlamalt tunda. Soovime partnerit, et kogeda armastust. Soovime tunnustust või edu, et tunda end väärtuslikuna. Kõlab loogiliselt – elu justkui koosnebki nendest asjadest.

Aga kui vaadata sügavamale, siis kõigis nendes soovides on peidus sama varjatud mehhanism: ma usun, et midagi väljaspoole minust saab mind teha terveks, täiuslikuks, õnnelikuks. Justkui võtaksin oma sisemise rahu ja rõõmu ning annaksin selle võtme kellelegi või millelegi teisele. Raha otsustada, kas ma tunnen küllust. Partner otsustada, kas ma tunnen end armastatuna. Publiku või tööandja otsustada, kas ma tunnen end väärtuslikuna.

Olen märganud, et see on tohutu koorem, mille anname maailmale kanda. Ja ometi ei suuda see koorem kunagi meid päriselt vabastada. Raha võib tulla, aga sellega koos kasvavad ka uued hirmud ja vajadused. Partner võib ilmuda, aga kui sisimas on tühjus, siis ei suuda ükski inimene seda täita – pigem tekib surve, et teine “peab” seda tegema. Edu võib saabuda, aga järgmisel hetkel kerkib juba uus latt, kuhu poole püüelda.

See ongi põhjus, miks õnne otsimine väljastpoolt tundub alati nagu miraaž kõrbes. Sa liigud, pingutad, jõuad justkui kohale… ja hetkel, kui käsi välja sirutad, kaob see. Alles jääb janu, uus soov, uus eesmärk.

Kui rahulolu sõltub kellestki teisest või millestki välisest, siis ta ei püsi. Ta on hapras tasakaalus, nagu liivakindlus, mis võib iga hetk variseda. Ja see toob kaasa pideva ärevuse – “mis siis, kui ma kaotan selle, mis mul on?”, “mis siis, kui mind ei armastata piisavalt?”, “mis siis, kui edu ei kordu enam?”

Tõde, mis sellest läbi kumab, on valus ja samas vabastav: õnne ei saa importida väljastpoolt. Ükski mees või naine ei saa kinkida sulle armastust, kui sa seda iseendas ei tunne. Ükski summa raha ei anna sulle küllust, kui see seisund ei ela su enda sees. Ükski tunnustus ei pane sind tundma väärtuslikuna, kui sa seda ise ei usu.

See ei tähenda, et raha, armastus või edu pole olulised. Need on osa inimkogemusest ja võivad olla imelised. Aga nad ei saa olla õnne allikas. Nad saavad olla vaid peegeldus sellest, mis sul juba sees olemas on. Kui sisemine alus on tühi, siis väljast saadud “kingitused” voolavad läbi nagu vesi sõelast. Kui sisemine alus on aga külluslik, siis välised asjad on vaid lisavärvid sellele, mis niigi särab.

Tõeline küllus ja sisemine allikas

Ühel hetkel saab selgeks, et väljastpoolt ei tule mitte kunagi seda, mida me sisimas otsime. Raha võib tuua mugavust, aga mitte sisemist rahu. Partner võib anda seltskonda, aga mitte armastuse tunnet, kui see ei ela juba meie enda südames. Edu võib pakkuda aplausi, aga mitte tõelist väärtustunnet.

Tõeline küllus ei alga sealt, kuhu me oleme harjunud vaatama. See algab seestpoolt. See on nagu allikas, mis on alati olemas, aga sageli maetud hirmude, kahtluste ja harjumuste alla. Kui selleni jõuda, siis tekib taipamine: kõik, mida otsisin, on mul juba olemas.

Küllus pole seisund, kus kõik välised soovid on täidetud. Küllus on kogemus, et juba praegu on kõik hästi. Et juba praegu on mul kõik, mida ma tegelikult vajan. See ei tähenda, et ei võiks soove olla või et ei võiks luua uusi kogemusi. See tähendab lihtsalt, et soov ei sünni enam puudusest, vaid küllusest. Mitte mõttest “ma ei ole veel tervik”, vaid tundest “ma olen tervik ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”

Kui olla hetkeks täiesti aus iseendaga, siis võib märgata, et suurimad rahuhetked on olnud alati lihtsad. Need pole olnud seotud sellega, mida saavutasin või keda enda kõrvale sain. Need hetked on tulnud vaikusest, looduses olemisest, lähedasest puudutusest või isegi lihtsalt sügavast hingetõmbest. Midagi nii lihtsat, aga samas nii täitvat.

See ongi märk sellest, et tõeline küllus ei sõltu välisest. Ta sõltub sellest, kui ühenduses olen iseendaga. Kui tunnen rõõmu ilma põhjuseta. Kui armastus voolab mitte kelleltki teiselt saaduna, vaid seestpoolt kiirgavana. Kui tunnen, et elu ise on kink, mida ei pea tõestama ega tingimusteta välja teenima.

Kui inimene jõuab sellesse kohta, muutub kõik. Raha ei kao, aga see pole enam õnne eeltingimus. Suhe võib tulla, aga see pole enam päästerõngas – see on jagamine. Edu võib saabuda, aga see on loomulik kõrvalnähtus, mitte hinge päästmise tee. Kõik, mis varem tundus hädavajalik, muutub lisaväärtuseks. Põhiallikas on juba avanenud.

Soovid, mis sünnivad sisemisest terviklikkusest

On suur vahe sellel, kas soov sünnib puudusest või terviklikkusest. Kui soov tuleb seestpoolt tühjusest, siis ta ei rahulda meid kunagi. Kui aga ta sünnib täiuslikkuse tundest, siis ta täitub loomulikult – ja mitte sellepärast, et peaks, vaid seepärast, et elu tahab end läbi meie väljendada.

Kui inimene tunneb end terviklikuna, siis soov ei ole enam pääsetee “halvast heasse”. Ta ei ole katse põgeneda üksindusest armastusse või vaesusest küllusesse. Ta on pigem loomulik väljendus sellest, mis juba niigi olemas.

Sellisel juhul ei mõtle enam: “kui ma saan selle, siis olen õnnelik.” Pigem tekib tunne: “ma olen juba õnnelik – ja sellest õnnest sünnib soov midagi jagada, luua, kogeda.”

Näiteks kui süda on täidetud armastusega, siis võib tekkida soov luua suhe. Mitte selleks, et keegi teeks õnnelikuks, vaid et jagada seda, mis juba üle voolab. Kui sisemine rahu on olemas, võib tekkida soov luua ettevõte või loominguline projekt. Mitte selleks, et lõpuks ometi saada väärtust, vaid et tuua olemasolev väärtus nähtavaks. Kui sees on küllus, siis raha ei tundu päästerõngasena – see on lihtsalt loomulik tulemus jagamisest ja voolamisest.

Sellised soovid täituvad sageli palju kergemalt. Mitte sellepärast, et nad oleksid lihtsamad, vaid seepärast, et nende täitumine ei sõltu pingest ja sisemisest vastupanust. Nad on kooskõlas elu enda vooluga. Nad ei tekita pingutust, vaid liiguvad nagu jõgi, mis leiab alati tee merre.

Tegelikult võib öelda, et sellisel hetkel ei olegi enam vaja “soovida” klassikalises mõttes. Elu ise hakkab läbi sinu soovima. Sina oled lihtsalt kanal, läbi mille see avaldub. See ei ole enam “mina tahan” ja “mina vajan”, vaid pigem: “elu minu sees liigub ja loob, ja ma olen sellega kaasas.”

Sellest kohast sünnivad tõelised täitumised. Mitte unistused, mis jätavad tühjuse, vaid kogemused, mis toovad rahu ja rõõmu juba teekonna käigus.

Kuidas liikuda puudusest küllusesse

Esimene samm on alati ausus. See tähendab, et tuleb lakata endale valetama ja tunnistada, mis tegelikult sees toimub. Kui ütlen endale: “olen õnnelik,” aga tegelikult tunnen tühjust ja rahulolematust, siis see on lihtsalt maskeering. Ja mask ei vii mitte kunagi külluseni.

Seega tuleb esmalt peatuda ja öelda: “jah, ma tunnen praegu puudust. Jah, ma tunnen, et mind pole piisavalt armastatud. Jah, ma tunnen, et mu elu ei ole selline, nagu tahaksin.” See tunnistus ei tee olukorda hullemaks, vastupidi – ta vabastab. Sest alles siis, kui näen selgelt, kust alustan, saan hakata liikuma kuhugi mujal.

Järgmine samm on mõista, et puudus ei kao väljastpoolt midagi juurde lisades. Kui sisemus on tühi, siis ükski summa raha ega ükski suhe ei täida seda tühjust. Puudus saab kaduda ainult siis, kui kohtun temaga otse. Kui ma ei põgene, vaid küsin: miks ma usun, et mul pole piisavalt? miks ma tunnen, et ma pole armastatud? miks ma otsin seda väljaspool, mitte enda seest?

Need küsimused võivad olla valusad, aga just siin hakkabki tekkima nihe. Puuduse juur on alati seesmine veendumus – et ma pole piisav, et elu pole piisav, et midagi olulist on minust puudu. Kui seda uskumust märgata ja sellega ausalt silmitsi seista, hakkab ta tasapisi kaotama oma jõudu.

Ja siis tuleb kõige olulisem samm: tuua fookus sellele, mis juba on. Kui märkan, et tegelikult mul on juba palju – hingetõmme, tervis, loodus mu ümber, inimesed, kogemused, isegi väikesed rõõmud –, siis vaikselt nihkub tasakaal. Algab teekond tänulikkuse kaudu.

Tänulikkus ei ole lihtsalt ilus sõna, vaid reaalne seisundi muutus. Kui südames sünnib tänulikkus, siis puuduse asemele tekib täitumine. Mitte sellepärast, et välised tingimused järsku muutuksid, vaid sest ma märkan, et ma pole kunagi päriselt tühjuses. Elu on juba siin ja ta on alati kinkinud rohkem, kui oskan tähele panna.

Sellest seisundist saabki alguse küllus. Mitte tingimuslik küllus (“kui ma saan, siis olen rahul”), vaid loomulik küllus (“mul on juba kõik, ja seepärast voolab mu ellu veelgi rohkem”).

See liikumine on paradoksaalne: kui lõpetan võitlemise ja nõudmise, hakkavad asjad justkui iseenesest paika langema. Kui ma ei pea enam teisi oma päästjateks, tekivad tervemad suhted. Kui ma ei otsi raha meeleheitlikult, tuleb see loomulikumalt läbi minu andide. Kui ma ei püüa olla keegi teine, avastan, et väärtus on minus juba olemas.

Küllusesse liikumine algab seega mitte välise muutmisest, vaid sisemisest nihetest. See on teekond tagasi enda juurde.

Vastutuse võtmine: mina olen armastuse ja õnne allikas

Kui puuduse ja duaalsuse mehhanism kord juba nähtavaks saab, kerkib alati sama küsimus: kes siis vastutab minu õnne eest? Kas keegi teine peab mind armastama? Kas maailm peab mulle andma raha, edu või võimalusi? Või on kogu see allikas tegelikult minu enda sees?

Olen mõistnud, et kuni panen vastutuse kellelegi teisele, jään alati sõltuvaks. Kui ootan, et partner mind täielikult armastaks, jään pidevalt kontrollima, kas ta ikka teeb seda piisavalt. Kui loodan, et töö või karjäär annab mulle lõpuks väärtuse, jään alatasa kahtlema, kas ma üldse kõlbangi. Kui usun, et õnn sõltub välistest tingimustest, siis õnn muutub hapraks, sest need tingimused võivad iga hetk muutuda.

Tõeline vabanemine algab hetkest, kui tunnistan: mina ise olen armastuse, rõõmu ja õnne allikas. Mitte sellepärast, et ma peaksin iseendaga leppima või endale kuidagi “valetama”, vaid seepärast, et see on ainus püsiv tõde. Kui ma ei leia armastust enda seest, siis ei suuda ükski inimene seda mulle anda. Kui ma ei tunne rõõmu oma südames, siis ei paku ükski väline sündmus seda rohkem kui hetkeks.

See vastutuse võtmine võib alguses tunduda hirmutav. See tähendab, et ei saa enam teisi süüdistada – ei vanemaid, partnereid, ühiskonda ega olusid. Aga see on ühtlasi ka suurim kingitus, sest kui mina olen allikas, siis ei saa keegi seda minult ära võtta.

Armastuse allikaks olemine ei tähenda, et peaksin kogu aeg särama ja õnne etendama. Pigem vastupidi – see tähendab ausust ja haavatavust. Et ma tunnistan oma varjud, tunnistan oma hetki, kus mul on raske, ja samas meenutan endale, et ka seal, sügaval sees, voolab ikka sama eluenergia, mis on mu tegelik tugevus.

Kui võtan vastutuse, hakkab elu muutuma. Suhted muutuvad kergemaks, sest ei pea enam teiselt midagi “välja pressima”. Töö muutub vabamaks, sest ei otsi enam tõestust, vaid saan lihtsalt luua. Raha muutub loomulikuks kõrvalnähtuseks, mitte päästjaks. Ja õnn… õnn muutub seisundiks, mis pole enam tingimuslik.

Vastutuse võtmine tähendabki seda: lakkad ootamast, et elu sind päästaks. Saad aru, et päästja on kogu aeg olnud sinus endas.

Tõeline loovus ja elu vool: soovid, mis täituvad iseenesest

On üks hetk, kus soovid lakkavad olemast raskus. Nad ei ole enam “mul on vaja, muidu ma ei saa elada”, vaid pigem õrn kutse, mille elu ise sinu sisse asetab. See on hetk, kus tunned, et elu voolab sinust läbi ja sina lihtsalt voolad kaasa.

Kui sisemine allikas on avatud, siis ei pea enam pingutama, et iga soovi jõuga ellu viia. Tekib hoopis teistsugune tunne – justkui elu ise tahaks midagi kogeda sinu kaudu. Ja sinu roll on lubada, et see sünniks. Mitte suruda, mitte kontrollida, vaid märgata ja avada uks.

Olen märganud, et just need on hetked, kus kõik tuleb kergelt. Mõnikord on tunne, et isegi ei pea midagi “tegema” – õige inimene ilmub õigel ajal, õige võimalus langeb sülle, õige idee tuleb ise. See pole juhus ega maagia, vaid loomulik voolamine, mis algab seest. Kui sa ei loo enam puudusest, siis elu ei peagi sulle vastupanus peegelduma.

See on ka tõeline loovuse allikas. Loovus ei sünni survest ega hirmust. Loovus sünnib rõõmust ja ülejäägist. Kui sees on rahu ja rõõm, tahab see end väljendada – mõnikord maalides või kirjutades, mõnikord tööna, mõnikord suhetes või lihtsalt igapäevases hetkes. Ja kui see tuleb küllusest, siis ta tõesti täitub. Mitte seepärast, et peaks, vaid seepärast, et ei saa teisiti.

Sellised soovid ei ole kunagi seotud puuduse täitmisega. Nad on nagu seemned, mis tahavad idanduda. Kui neile ruumi anda, kasvavad nad iseenesest. Ja isegi kui nad ei kasva täpselt selliseks, nagu alguses arvasid, siis nende täitumine toob alati rahu ja rõõmu, sest nad on kooskõlas elu enda liikumisega.

Võib-olla just siin peitubki suurim paradoks: soovid täituvad siis, kui sa neid enam ei pea kinni hoidma. Kui nad pole enam sinu ellujäämise või õnne tingimus, vaid lihtsalt elu loomulik vool sinu sees.

Miks soovid täituvad ainult küllusest

Kui tagasi vaadata, siis tee tundub selge:

• Soov, mis sünnib puudusest, hoiab meid alati kinni duaalsuses. Seal on alati midagi puudu, alati midagi, mille poole püüelda, ja alati midagi, millest tahame põgeneda. Ja isegi kui see soov täitub, jääb hinge tühimik.
• Soov, mis sünnib küllusest, ei ole aga püüdlus põgeneda ega tõestada. Ta on loomulik väljendus sellest, mis juba on. Selline soov täitub sageli kergusega, sest ta on kooskõlas elu vooluga.

Buddha sõnad, et “soov on kannatus”, saavad siit uue valguse. Kannatus ei ole mitte igasuguses soovis, vaid ainult selles, mis on sündinud puudusest. See on soov, mis ütleb: “praegu ei piisa, ma vajan midagi muud.” Aga soov, mis sünnib sisemisest terviklikkusest, ei kanna kannatuse seemet. Ta kannab mängu, rõõmu, loovuse energiat.

Selleks, et selleni jõuda, ei ole vaja muuta kogu maailma. On vaja vaid pöörata pilk sissepoole. Lubada endal olla aus, näha oma varjusid, kohtuda oma puuduse tundega – ja siis avastada, et allikas on kogu aeg olemas olnud. Et armastus, rõõm ja küllus ei sõltu kellestki teisest ega millestki välisest, vaid sünnivad seestpoolt.

Kui see taipamine tekib, hakkab elu teistsuguseks muutuma. Suhted on vabad, sest nad ei ole enam päästerõngas, vaid jagamine. Töö ja loovus voolavad kergemalt, sest ei ole vaja pidevalt tõestada oma väärtust. Raha ja edu võivad tulla, aga nad ei ole enam õnne tingimus, vaid lihtsalt loomulik lisa.

Kõige sügavam sõnum on see: soovid täituvad ainult küllusest. Kui oled ühenduses oma sisemise allikaga, ei pea sa enam igatsema ega klammerduma. Elu ise hakkab sinu kaudu looma ja tooma just seda, mis on kooskõlas sinu tõelise olemusega.

Ja võib-olla polegi tähtsaim see, kas soov täitub või mitte. Olulisem on see, millisest kohast ta sünnib. Kui ta sünnib armastusest ja küllusest, siis oled juba täitunud – isegi enne, kui midagi välises maailmas muutub.

Kiired vastused

Kas soovid on alati kannatus?
Mitte tingimata. Kannatus tekib siis, kui soov sünnib puudusest ja tundest, et “praegu ei piisa”. Kui soov sünnib küllusest, siis ta ei too kaasa rahutust, vaid pigem rõõmu ja loovust.

Miks mu soovid ei täitu, isegi kui ma pingutan?
Sageli sellepärast, et soovi aluseks on sisemine vastupanu või tunne, et midagi on puudu. Sellisel juhul võimendame alateadlikult just seda, mida vältida tahame. Kui aga soov sünnib rahulolust, täitub ta loomulikumalt ja kergemini.

Kuidas eristada puudusest ja küllusest sündinud soovi?
Puudusest sündinud soov kõlab nii: “Kui ma saan selle, siis olen lõpuks õnnelik.” Küllusest sündinud soov aga nii: “Ma olen juba täidetud – ja tahan kogeda rohkem sellest, mis minus juba on.”

Kas soovide täitumine tähendab, et ma ei pea enam midagi tegema?
Ei, aga tegevus ei sünni enam meeleheitest, vaid loomulikust voolust. Kui oled ühenduses sisemise küllusega, siis tegutsemine on kerge ja täis inspiratsiooni, mitte sund ja surve.

Kuidas alustada liikumist külluse suunas?
Esimene samm on ausus – tunnista endale, kus sa praegu oled ja mida tegelikult tunned. Sealt edasi hakka märkama, mis sul juba olemas on, ja luba tänulikkusel kasvada. Sellest sünnib uus seisund, kus soovid saavad hakata täituma loomulikul viisil.

Algus on alati kaos
Müütides on maailm alguses väga tihti kaoses. Kõik on segamini, piire ega korda pole. Samamoodi sünnib ka laps oma sisemaailma “kaosesse” – ta ei tee veel vahet iseendal ja teistel, tal puudub arusaam ajast, reeglitest või isegi sellest, kust ta ise algab ja lõpeb.

Psühholoog Carl Jung on öelnud: “Psüühika sünnib kaosest, nagu universum.” See tähendab, et meie vaimne elu saab alguse korratusest, millest tasapisi tekib struktuur.

Ema kui esimene maailm
Esimestel elukuudel on ema lapse jaoks kogu maailm. Tema on see, kes toidab, hoiab soojas ja tagab turvatunde. Seda võib võrrelda mütoloogilise Ema-Maaga – andva ja hoidva algallikaga.

See side on väga lähedane, isegi sulandunud. Laps ei tea, kus lõpeb tema ja algab ema – nad on justkui üks tervik.

Isa ütleb “ei”
Ühel hetkel astub mängu isa või isa rolli täitev inimene. Tema ülesanne on tuua sisse piirid, reeglid ja “kolmas mõõde”. Ta katkestab ema ja lapse tiheda liidu, et laps saaks hakata tunnetama end eraldi inimesena.

See “ei” võib alguses tunda valusana, aga see on hädavajalik. Ilma piirideta jääks laps igavesti sõltuvaks.

Müütides on samasugune hetk, kui jumalik jõud eraldab pimeduse valgusest või maa veest. See esimene “ei” on loomisakti algus – kaosest sünnib kord.

Kaos ohverdatakse loomise nimel
Et inimene saaks luua ja areneda, peab ta loobuma osast oma algsest piiritust ja täielikust sulandumisest teisega. Laps õpib suunama oma viha ja rahulolematust mitte lõhkumiseks, vaid uue loomiseks.

See on nagu mütoloogias: jumalad nii öelda “taltsutavad kaose” ja kasutavad seda uue maailma või korra loomiseks.

Hea ja halb segunevad
Väikesena näeb laps maailma must-valgena: ema on kas “hea” või “halb”, sõltuvalt sellest, kas ta hetkel rahuldab lapse vajadusi. Hiljem tuleb aga arusaam, et mõlemad pooled kuuluvad ühte ja samasse inimesse.

Psühhoanalüüs nimetab seda depressiivseks positsiooniks – mitte sellepärast, et laps oleks masenduses, vaid sest see toob kaasa reaalsusega leppimise, väikese leina ja suure kasvu. See on hetk, mil hakkab kujunema küps identiteet.

Psühhoanalüüs kui teejuht
Psühhoanalüüsi võib näha kui teekonda oma sisemisse “müüdimaailma”. See on koht, kus inimene saab uuesti läbi töötada oma algsed kogemused – näha, kuidas tema isiklik lugu on seotud maailma suure looga.

Jung ütles kord, et “analüütik on teejuht surnute riiki (teadvustamatusse), nagu Hermes või šamaan”. See tähendab, et analüüsi käigus külastame oma sisemaailma kõige sügavamaid kihte, et need nähtavaks tuua.

Saan öelda, et mind hämmastab, kui loomulikult on seotud kaks näiliselt kauget asja – universumi loomise müüdid ja lapse psüühiline areng. Mõlemad algavad kaosest ja jõuavad korrani. Ja mõlemad vajavad seda hetke, mil keegi ütleb: “Ei. Nüüd sünnib uus kord.”

Looja sünnib eraldatuses
Võib-olla on see tunne meis kõigis olemas – mälestus sellest, et oleme osa loomisest. Et päriselt midagi uut luua, peab esmalt kogema eraldatust. Alles siis saab hakata looma midagi, mis on tõeliselt uus, mitte kordama juba olemasolevaid mustreid.

Kui jääme liiga kauaks “ema allika” külge, ühtsesse liitu, siis hakkame sõltuvust tootma ja kordama seda, mis juba on. Sama juhtub, kui tunneme end vaid osana kõigest ja kaotame piiri iseendaga – loovus muutub teiste loodud lugude kordamiseks.

Sügav kaos kui peegel
Ainult sügav kaos annab võimaluse vaadata enda sisse ja küsida: kes ma tegelikult olen? Mida ma päriselt tahan luua?

Sageli öeldakse, et loojad loovad loojaid. See tähendab, et uued algallikad sünnivad siis, kui olemasolevad loojad annavad neile võimaluse kujuneda iseseisvaks. Iga maailma algus saab alguse minu seest – minu enda loodust.

Kui jääme kinni programmidesse
Kui jääme sõltuvusse ema, ema mudelist ja otsime seda oma naises või “maatrixi” programmidest, mis ütlevad, et me oleme kõik üks ja individuaalsust pole, siis hakkame eitama oma keha ja oma elu kui loomingut. Materiaalses maailmas elades ei saa seda lõputult eirata – varem või hiljem tunneme, et energiat loomiseks ei jätku.

Sageli hakkame sellises seisundis mängima “päästjat” – püüame päästa teisi, kes seda pole palunud. Või üritame vabastada neid nende programmidest, ise samal ajal langedes mustritesse, mis pole meie omad.

Miks on eraldatus vajalik

Eraldatus on vajalik, et hakata nägema omaenda loomise algust. Ilma selleta mõjutavad meid pidevalt teised – ema, perekond, jumalad, “allikad” – ja me ei märkagi, et tegelikult oleme ise oma maailma algallikas.

Kiired vastused:

1. Miks on lapse arengus piirid vajalikud?
Piirid aitavad lapsel mõista, kus lõpeb tema ja algab teine inimene. See loob iseseisvuse ja annab kindlustunde, et maailm on turvaline ja ennustatav.

2. Mida tähendab, et “isa ütleb ei”?
See tähendab, et lapse ellu tuleb keegi, kes katkestab ema ja lapse täieliku sulandumise ning kehtestab reeglid ja piirid. See on vajalik, et laps saaks hakata eraldi inimesena arenema.

3. Mis on “depressiivne positsioon”?
See on psühhoanalüüsi mõiste, mis kirjeldab lapse arenguetappi, kus ta mõistab: ema on nii hea kui ka halb korraga. See teadmine toob kaasa väikese leina, aga ka suure psüühilise küpsemise.

4. Miks võrreldakse lapse arengut maailma loomise müütidega?
Sest mõlemad lood algavad kaosest ja liiguvad korra suunas. Nii nagu jumalad müütides eraldavad valguse pimedusest, õpib laps eristama iseennast teistest ja looma oma maailma.

5. Miks on eraldatus loovuse jaoks oluline?
Kui inimene on liiga tihedalt seotud teistega ega tunne oma piire, kordab ta pigem juba olemasolevat. Eraldatus annab ruumi ja energia, et luua midagi täiesti uut.

• Eneseotsingud ja vaimne kasv tänapäeva maailmas
• Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks võiks olla ettevaatlik või ette vaatev.
• Võõraste kodeeringute kasutamine
• Välistest allikatest energia ammutamine
• Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid
• Oootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine
• Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end
• Turvalised meditatsioonipraktikad: mida kasutada ja kuidas
• Tõelise vaimse arengu tee

Ma olen viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kui tohutu hulk inimesi otsib tänapäeval midagi… sügavamat. Midagi, mis annaks elule tähenduse. Midagi, mis aitaks lõpuks tunda rahu enda sees. Ja see ei ole ainult minu ümber – see on nähtav kõikjal. YouTube’is, sotsiaalmeedias, vestlustes, meditatsioonitundides, retriitidel. Kõik räägivad vaimsest kasvust, ärkamisest, sisemisest tasakaalust.

Ja tegelikult ma saan sellest täiesti aru. Sest maailm, milles me elame, on lärmakas. Meile räägitakse pidevalt, kuidas me peaksime elama, välja nägema, tundma. Aga me ei kuule eriti tihti, kuidas päriselt ennast kuulata. Kuidas aru saada, mida me vajame siis, kui kõik muu on vait.

Tänapäeval ei ole see eneseotsing enam mingi nišiteema. See on osa paljude inimeste elust. Kes on läbipõlenud, kes lihtsalt tüdinud, kes tunneb, et elu jookseb mööda ja miski ei haaku. Ja siis me hakkame otsima. Lugema. Kuulama. Katsetama. Ja sageli satume just esoteerikasse – sellepärast, et seal lubatakse palju. Lubatakse valgust, tervenemist, sisemist jõudu. Mõni õpetus tundub peaaegu maagiline: “Tee seda praktikat – ja kõik muutub.”

Ma olen ka ise seal olnud. Otsinud. Katsetanud. Proovinud erinevaid tehnikaid. Mõnda aega tundus, et need tõesti aitavad. Rahustavad. Toovad kergendust. Aga üsna pea hakkasin ma märkama midagi, mis ei tundunud enam päris õige. Mõni praktika jättis väsinuma kui enne. Mõni tegi mind lausa ärevaks. Mõnest hakkasin kahtlasel moel sõltuma. Ja siis ma hakkasin päriselt uurima: mis siin toimub? Kes neid praktikaid loob? Millele nad tegelikult suunavad?

Selles loos, mida ma nüüd jagan, ei ole mul eesmärk kedagi hirmutada. Aga mul on vastutus. Vastutus jagada seda, mida ma ise kogenud olen ja mida teised mulle rääkinud on. Ma ei väida, et kogu vaimne maailm on ohtlik – kaugel sellest. Aga ma tean, et seal on väga palju, mis võib teha rohkem kahju kui kasu, kui me ei oska küsida õigeid küsimusi. Kui me ei tea, kuhu me end suuname ja kellega me ennast ühendame.

Selle artikli eesmärk on anda sulle teadlikkust. Mitte reegleid, vaid tööriistu. Et sa oskaksid näha, mis on päriselt sinu tee – ja mis mitte. Et sa tunneksid ära punased lipud, enne kui on liiga hilja. Ja et sa leiaksid just need turvalised, päriselt kasulikud praktikad, mis toetavad sind ja sinu hingetööd.

Sest vaimne tee – see ei ole pealiskaudne enesetäiendamine. See on sügav, vaikne, vahel valus, aga aus kohtumine iseendaga. Ja see väärib, et me oleksime sellel teel ärkvel.

Meditatsioonid ja varjatud ohud, et miks olla ettevaatlik või ette vaatev

Meditatsioonist räägitakse täna kui imeravimist – aitab ärevuse vastu, aitab keskenduda, aitab leida sisemist rahu. Ja tõepoolest, paljudel juhtudel see nii ka on. Aga mida räägitakse harvem, on see, et kõik meditatsioonid ei ole ohutud. Eriti need, mis tulevad “valmis kujul”, kellegi teise looduna, kellegi teise häälega, kellegi teise kavatsusega.

Viimasel ajal on mulle tulnud väga palju küsimusi just meditatsioonide kohta. Mis on ohutu, mis mitte? Kuidas aru saada, kas mingi praktika aitab või kahjustab? Ja ma pean ausalt ütlema – see ei ole sugugi lihtne. Sest palju, mis tundub pealtnäha ilus ja kerge, peidab endas hoopis teistsugust energiat.

Ma olen aastate jooksul väga palju näinud ja kuulnud lugusid inimestelt, kes alustasid täiesti süütult – panid lihtsalt YouTube’is mingi meditatsiooni käima. Või osalesid massimeditatsioonil. Või lugesid ette kellegi antud teksti, lootes, et see puhastab või tervendab. Aga selle asemel sattusid hoopis segadusse, tundsid end halvemini või hakkas neil lihtsalt midagi “katki minema”.

Miks see juhtub?

Sest kui me oleme meditatsioonis, oleme me haavatavad. Me avame end, lõdvestume, langetame sisemised kaitsed. Ja kui sel hetkel tuleb meile vastu võõras hääl, kellegi teise energeetika, kellegi teise kavatsus, siis me laseme selle otsesõnu oma süsteemi. Me laseme selle enda sisse.

Kas me teame alati, kelle energia see on? Millele see meid ühendab? Millise infoväljaga see meid kokku seob?

Tegelikkuses ei tea. Ja just see ongi ohtlik. Mõned inimesed loovad selliseid praktikaid teadlikult – et siduda sind mingite egregoritega, programmidega, struktuuridega, mis toituvad sinu energiast. Sa tunned end justkui täis, eufooriline, voolav – aga tegelikult hakkab sinust voolama välja see, mis peaks sinu sees alles olema.

Ma ei taha siin kedagi hirmutada, aga ma tahan, et sa oleksid teadlik. Sest see maailm ei ole ainult armastus ja valgus. Seal on ka manipuleerimist. Seal on süsteeme, mis näivad abivalmid, aga mille ainus eesmärk on sinu energia. Ja kui sa ei tea, kuidas neid ära tunda, siis võid sa end avada just neile.

Meditatsioon ei ole halb. Aga seda peab oskama kasutada. Nagu iga tööriista. Mõõk võib olla kaitseks – või relv, mis teeb haiget. Ja just see teeb kogu selle teema nii tundlikuks.

Ma arvan, et esimene samm on ausus iseenda ees. Küsi endalt alati enne meditatsiooni:
– Kes selle praktika lõi?
– Mida ma tunnen selle hääle või juhenduse suhtes?
– Kas see viib mind kontakti endaga – või hoopis kuhugi “välja”?

Kui tunned isegi väikest kahtlust, siis usalda seda. Sest sinu sisetunne on üks kõige tugevamaid kaitseid, mis sul on.

Oht nr 1: Võõraste kodeeringute kasutamine

Ma olen seda korduvalt öelnud – ja ütlen veel kord: ärge kasutage võõraid kodeeringuid. See on üks olulisemaid põhimõtteid, mida ma vaimsel teel õppinud olen. Ja ometi on see asi, millesse väga paljud teadmatusest libisevad. Sest see tundub ju nii lihtne: paned lihtsalt käima mingisuguse valmis teksti, loed ette mingi mantrana antud juhise… ja loodad, et see aitab.

Aga mis on tegelikult
“võõras kodeering”?

Võõras kodeering on kellegi teise loodud sõnum. Mõte, tekst, hääl, mille taga on kellegi teise energia, kavatsus ja sisemine suund. See võib olla isegi heasoovlik – aga see ei ole sina. Ja kui sa hakkad seda kasutama, eriti meditatsiooni või lõdvestunud seisundi ajal, siis sa ei kasuta mitte ainult tema sõnu… sa lubad endasse tema energia.

Kui keegi ütleb sulle: “Heida pikali, su silmad muutuvad raskeks, nüüd hakkad sa tundma universumi energiat” – ja sa kuulad seda, lõõgastud ja järgid juhiseid, siis sa avamängid ennast tema energiale. Sellele, mida tema läbi oma hääle, oma mõtte, oma süsteemi sinuni toob.

Kas sa tead, kellega see inimene töötab? Mis jõud tema taga on? Milline kosmos, millised kanalid, millised sidemed? – me tegelikult ei tea. Ja just see ongi probleem. Sest me ei oska vahet teha – kes on lihtsalt inimene, kes tahab aidata, ja kes on süsteem, kes tahab ühendust luua, et sinult midagi saada. Ehkki sõnad kõlavad ilusti, võib selle taga olla midagi täiesti muud.

Meditatsioonis – eriti sügavas seisundis – kaovad meie sisemised filtrid. Meie psüühika muutub vastuvõtlikuks. Me ei kontrolli enam täielikult, mida lubame sisse. Ja nii võibki juhtuda, et peale “lõõgastava seansi” tunned sa end kummaliselt tühjaks. Või hajameelsena. Või ärevil. Või lihtsalt… teistsugusena. Ja sa ei saa aru, miks.

Ma olen näinud inimesi, kelle juurde energia ei tulnud – vaid “läksid”. Nad rääkisid, kuidas tundsid end justkui täis laetuna, aga neid vaadates oli näha, et energia voolab neist välja nagu katkisest anumast. Nad olid ühendatud süsteemiga, mis ei andnud midagi – vaid võttis. Ja kõige hullem: nad tegid seda ise, vabatahtlikult, kuna usaldasid võõrast häält.

Sellepärast ma ütlen – ära kasuta võõrast teksti, ära loe mantrat, mida sa ei mõista, ära kuula häält, kelle tausta sa ei tea. Sest iga sõna, iga heli kannab energiat. Kui see energia ei ole sinu oma – siis sa ei tea, kuhu see sind viib.

Mida siis teha?
Kasuta omaenda sõnu. Oma häält. Oma tundeid. Kui tahad midagi öelda – ütle seda omal moel. Kui tahad midagi kuulata – kuula vaikust. Või looduse hääli. Või muusikat, mis ei kanna sõnumeid. Aga ära lase kellelgi teisel sinu eest juhtida seda, mis toimub sinu sisemises ruumis.

See ruum on püha. Ja selle eest vastutad ainult sina.

Oht nr 2: Välistest allikatest energia ammutamine

See on üks neid asju, millest alguses räägitakse nagu see oleks kingitus. Nagu mingi imeline saladus, mis lõpuks ometi teeb sind tugevamaks, elujõulisemaks, “laetuks”. Meditatsioonid, kus sulle öeldakse: “Kujuta ette, et sulle tuleb valgus ülalt. Et sa ammutad universumi energiat. Et sa ühendud mingi ülivõimsa allikaga ja hakkad seda energiat endasse tõmbama.”

Aga mida see
tegelikult tähendab?

Kui sa meditatsiooni ajal “tõmbad” midagi enda sisse väljastpoolt, siis sa avad enda süsteemi. Ja sa ei pruugi üldse teada, mis allikas see on. Kes või mis selle taga seisab. Kust see energia tuleb, millise hinnaga, milliste sidemetega. Kui sa lased midagi enda sisse – siis see jääb sinusse. Ja mitte ainult energia, vaid ka kõik see, millega see seotud on.

Olen korduvalt näinud inimesi, kes ütlevad: “Ma tundsin tohutut energiat, nagu laine oleks üle käinud!” Ja siis, kui keegi, kes näeb energiavälju, neid vaatab… selgub, et see polnud energia, mis tuli – vaid energia, mis läks ära. Inimene oli nagu läbitorgatud veepall. Ta arvas, et täitub – tegelikult aga tühjenes.

See on üks kõige ohtlikumaid meditatsioonivorme, mida internetis propageeritakse. Seal on massiliselt praktikaid, kus õpetatakse: “Tõmba endale energia kuskilt kõrgelt”, “ühendu valgusolenditega”, “luba endasse kuldne voog”, “võta vastu väli, mis sind tervendab”. Kõlab ilusasti, eks? Aga kui hakata vaatama, mis selle taga tegelikult toimub, siis selgub, et paljud neist kanalitest pole üldse mingid “valgusolendid”. Vaid hoopis süsteemid, egregorid, mis toituvad sinust endast.

See tundub uskumatu, aga ma olen seda nii palju kordi näinud, et mul pole enam mingit kahtlust. Iga kord, kui keegi räägib mingist eufoorilisest seisundist, mis tuli “kosmilise valguse” kaudu – ma küsin endalt: kas see tunne tekkis sellepärast, et sina said midagi juurde – või sellepärast, et keegi teine lõi sinuga ühenduse, et võtta sinult midagi?

On suur vahe sellel, kas sa aktiveerid omaenda sisemist väge või ühendud millegi välisega, lootes, et see teeb töö sinu eest ära. Sest iga selline “väline allikas” tuleb hinnaga. Kui mitte kohe, siis pikemas plaanis. Ja see hind võib olla just sinu enda energia, sinu selgus, sinu sõltumatus.

Tegelikult pole see midagi muud kui energiavampirismi peenem vorm. Ilusates siltides, pehmetes helides, valguses ja armastuses. Aga sisu jääb samaks: sa annad ära, mitte ei saa tagasi.

Ja siin ma ütlen taas: ära mine kaasa praktikatega, mis suunavad sind võtma midagi “väljastpoolt”. Päris energia, see kõige ehtsam ja tugevam – tuleb sinu seest. Sa ei pea seda otsima kusagilt pilvede tagant või läbi kellegi teise “kanali”. Sul on kõik olemas. Sul on omaenda jõud. Omaenda ühendus.

Aga selleks, et sinna jõuda, tuleb lihtsalt eemalduda kõigest, mis lubab liiga palju ja liiga kiiresti. Need lubadused on peibutised. Ja energia, mis tuleb kingitusena, tuleb harva tasuta.

Oht nr 3: Illusoorsed “turvapaigad” ja manipulatsioonid

Mõned praktikad tunduvad esmapilgul süütud. Kujutlus kaunist randa, kus lained loksuvad rahulikult. Või mõni “õpetaja”, kes juhatab sind visualiseerima valgust täis ruumi, kus on kõik “turvaline ja kerge”. Sa justkui sisened mingisse vaimsesse kapslisse, kus kõik mured kaovad. Tundub, et miski ei saa sind enam puudutada.

Aga just siin, selles “illusioonis”, ongi lõks.

Ma olen oma praktikas korduvalt näinud inimesi, kes sattusid sellistesse nn turvapaikadesse – ja jäid sinna kinni. Sest need ruumid polnud päriselt nende enda loodud. Need olid ette söödetud. Keegi teine lõi need visuaalid, need kujundid, need tundmused, ja inimene lihtsalt astus sisse. Nagu uksest. Nagu usaldades, et kui see tundub hea, siis see ongi hea.

Aga mida nad nägid, kui nad lõpuks palusid sel ruumil näidata oma tõelist olemust?

Mitte valgust ega randu, vaid mustust. Tumedat energiat, veidraid olendeid, mentaalseid konstruktsioone, mis olid loodud selleks, et hoida inimest seal sees. Anda tunde, et kõik on korras – kuni sa enam ei oska ise mõelda ega tunda.

See on manipulatsioon. Ja see töötab eriti hästi just siis, kui kasutatakse psühholoogiliselt tuttavaid mudeleid. Näiteks arhetüüpe kodust, kaitstud ruumist, lapsepõlve turvatsoonist. Need elemendid, mis meil kõigil alateadvuses olemas on. Me astume nendesse ruumidesse, sest nad tunduvad “meie enda omad”. Aga me ei saa aru, et tegelikult meid on sinna kutsutud – ja jäetud.

On praktikaid, kus inimesi juhendatakse lausa “visualiseerima”, kuidas keegi paneb neile midagi rinnale või otsaesisele. Mõni “valgusese”, mõni “kingitus”. Tegelikkuses on see aga energeetiline sisestus – võõrkehade manustamine, mille eesmärk on kontroll, mitte tervendamine.

Need pole lihtsalt halvad ideed – need on ohtlikud sekkumised, mis jätavad inimese haavatavaks. Ja tihti ongi tulemuseks segadus, pidev väsimus, võõrandumine iseendast. Inimene ei saa aru, mis on valesti, aga midagi on kadunud. Ja sageli on see “midagi” just tema enda sisemine side iseendaga.

Seepärast ma ütlen: ära mine pimesi ruumidesse, mida keegi sulle “pakub”. Kui visualiseerid turvapaika – loo see ise. Kasuta oma sümboleid, oma mälestusi, oma tundeid. Mitte midagi valmis kujundatud. Mitte mingit “etteantud paradiisi”, kus kõik tundub liiga ilus, et olla tõsi.

Sest kui see tundub liiga ilus, et olla tõsi… siis see tõenäoliselt ei olegi tõsi.

Oht nr 4: Vale ootuste müümine ja sisemise lapse ärakasutamine

See, mida ma siin kirjutan, võib esmapilgul tunduda karm. Aga see tuleb öelda välja – ausalt ja otse. Sest see puudutab meid kõiki, sõltumata sellest, kui targad või arenenud me end peame.

Igaühes meist elab väike laps, kes tahab, et keegi tuleks ja teeks kõik korda. Kes tahab tunda end hoituna, mõistetuna, armastatuna. Laps, kes igatseb, et keegi suurem ja tugevam tuleks, annaks kindlust, võtaks mured ära, lubaks öelda: “Nüüd on kõik hästi. Sina ei pea rohkem midagi tegema.”

Ja just sellele sisemisele lapsele suunatakse paljud vaimsed õpetused ja tehnikad.

Kujundid nagu “valgusolendid”, “rahavool”, “külluseroog”, “taevane toetus” – need kõlavad nagu muinasjutt. Ja need toimivad, sest meie sees on keegi, kes tahabki seda muinasjuttu uskuda. See ei ole rumalus. See on inimlik. Aga just seda inimlikkust kasutatakse ära.

Kui sulle öeldakse, et pärast mingit ühendust, praktikat või “ühilduvust” hakkab raha sadama taevast… et keegi suur ja võimas hakkab sind toitma energiaga… et universum ise annab sulle kõik, mida vajad – siis sa ei küsigi enam, mis selle taga tegelikult toimub.

Sest see kõlab hästi. See tundub lohutav. Ja just sel hetkel, kui me lõõgastume selle lohutuse sees, saabki manipulatsioon toimida.

Ma olen kuulnud sadu lugusid inimestelt, kes ütlesid: “Ma ühendasin end selle küllusekanaliga… ja kõik läks halvemaks.” Või: “Ma hakkasin kuulama seda õpetajat, sest ta lubas, et elu muutub kergemaks – aga nüüd on kõik hoopis raskem.” Ja kõige hullem: nad arvasid, et süü on neil endil. Nad ei arvanud, et lubadus oli tühi – nad arvasid, et nad ei väärinud seda.

See on kõige sügavam psühholoogiline vigastus, mida üks vaimne süsteem võib tekitada. Et inimene hakkab kahtlema endas, mitte õpetuses.

Ja sellepärast ma räägingi sellest. Et sa näeksid, kui sulle müüakse muinasjuttu. Kui sulle lubatakse midagi ilma sinu enda tööta. Kui sind ahvatletakse “külluse ühenduse”, “vaimse shortcut’i” või “õndsuse sissepääsuga”. Ükski tõeline tee ei tule ilma tööta. Ja ükski tõeline tee ei võta sinult iseseisvust.

Vaimne kasv tähendab vastutust. See tähendab õppimist, kukkumist, tõusmist. Mitte kellegi teise sülle vajumist.

Tõeliselt hooliv õpetaja ei anna sulle kala – ta annab sulle õnge. Ja õpetab, kuidas ise kala püüda. Just seepärast, et sa ei sõltuks mitte kellestki. Et sa ise teaksid, kust su jõud tuleb. Et sa ise tunneksid, et oled ühenduses – mitte läbi kellegi teise, vaid otse iseendaga.

Ja kui järgmine kord kuuled lubadust, mis tundub liiga ilus, et olla tõsi – siis küsi: kellele see lubadus tegelikult suunatud on? Kas täiskasvanud sinule – või väikesele lapsele sinu sees?

Sest kui see on suunatud lapsele… siis võib see tähendada, et keegi mängib.

Ja mäng ei pruugi olla puhas.

Kuidas ära tunda ohud ja kaitsta end

Pärast kõike seda, millest olen rääkinud – kodeeringutest, välise energia ammutamisest, illusioonidest ja muinasjutulubadustest – võib jääda küsimus:
Aga kuidas siis üldse aru saada, mis on turvaline ja mis mitte? Kuidas end kaitsta?

Tegelikult ei pea sa olema selgeltnägija või “nägema peent plaani”, et vahet teha. Piisab sellest, kui sa õpid kuulama iseennast – ja paned tähele teatud märke, mis korduvad just ohtlikes olukordades.

Siin on mõned asjad, millele alati tähelepanu pöörata:

1. Kas see praktika kutsub sind lõdvestuma ja lihtsalt kuulama “kedagi teist”?
Kui vastus on jah – pane pausile. Kui sind kutsutakse sügavalt lõõgastuma ja samal ajal lastakse sulle peale kellegi teise sõnumeid, siis oled sa justkui avatud uks. Küsi: kes see inimene on? Milline on tema taust? Mis energia tuleb koos tema sõnadega?

2. Kas see praktika eeldab, et sa ühenduksid mingi välise “valguse”, “kanali” või “allikaga”?
Kui praktika juhatab sind ammutama energiat “kusagilt väljast” – olgu see valgus, olend või mingisugune kanal –, siis küsi endalt: mis on selle hind? Päris ühendus toimub alati sinu sees. Mitte läbi kolmanda osapoole.

3. Kas see, mida sulle pakutakse, kõlab liiga ilusalt, et olla tõsi?
Kui sulle lubatakse kergust, raha, õnne või “valguse voogu”, ilma et sina peaksid midagi tegema – siis küsi: kellele see lubadus on suunatud? Täiskasvanud sinule või su väikesele sisemisele lapsele, kes igatseb, et keegi teda päästaks?

4. Kuidas sa end pärast praktikat tunned?
See on kõige lihtsam ja ausam kompass. Kui sa tunned end pärast praktikat kaootiliselt, hajameelsena, ärevalt või väsinuna, siis on suur tõenäosus, et midagi võeti, mitte ei antud.
Hea praktika ei tähenda eufooriat – see tähendab selgust.

Ja mis on sinu kõige tugevam kaitse?
See on sinu enda teadlikkus. Sinu sisetunne. Sinu võime küsida: “Kas see on kooskõlas minu väärtustega? Kas see tundub minu jaoks aus?”
Kui vastus on ei, või isegi “ma ei ole kindel” – siis ära mine edasi. Isegi siis, kui teised kiidavad. Isegi siis, kui silt on ilus. Sest ainult sina vastutad selle eest, millele sa end avad.

Selle teekonna jooksul olen näinud palju. Ja ma ei jaga neid kogemusi selleks, et sind hirmutada – vaid selleks, et sul oleks teadmine, mitte pime usk. Et sa oskaksid ära tunda need mustrid, mille taha peidetakse manipulatsioon, sõltuvus ja energiavõtmine. Ja et sa valiksid ainult need praktikad, mis viivad sind lähemale iseendale, mitte kaugemale.

Turvalised meditatsioonipraktikad. Mida kasutada ja kuidas

Kõigepealt üks oluline mõtteviis:

Meditatsioon ei pea tulema läbi kellegi teise.
Sul ei pea olema juhendajat, mantrat, valmis skripti või maagilist häält YouTube’ist. Meditatsioon võib – ja tegelikult peakski – olema sinu enda loodud ruum, kuhu sa saad minna siis, kui tunned, et vajad rahu, puhastust või lihtsalt vaikust.

Aga kui täielik vaikus tundub liiga paljas või hajutav, siis on täiesti olemas turvalised valikud, mis ei vii sind kellegi teise energiasse.

1. Looduse helid
Kui vajad midagi, mis aitaks meelt rahustada, vali looduse hääled – linnulaul, merekohin, vihmasabin, öised metsahääled, vee voolamine. Need on neutraalsed, orgaanilised sagedused, millel puudub sihilik suunamine või energeetiline sõnum.

Kui väga tahad muusikat, siis vali instrumentaalne või loodushelidega segatud muusika, kus ei räägita midagi. Hääled, isegi pehmed ja rahulikud, kannavad alati mingit energiat – vali ainult see, mis ei tungi sinusse.

2. Füüsiline mugavus ja keha lõdvestamine
Turvaline meditatsioon algab sellest, et sa tunned end turvaliselt oma kehas.
Leia koht, kus sind ei sega keegi. Istu või heida pikali, teki alla, patjadele. Kui vajad – silmaklapid, vaikus, soe jook enne.
Sinu keha peab saama sõnumi: “Siin on hea.” Ainult siis avaneb su sisemaailm rahulikult ja loomulikult.

3. Tähenduseta rütm – näiteks hingamise jälgimine
Kui soovid millelegi keskenduda, ära kasuta võõrast mantrat või lauset.
Selle asemel keskendu näiteks oma hingamisele:
– jälgi, kuidas õhk liigub ninna ja sealt välja
– loenda neljani sisse, neljani hoia, neljani välja
– või proovi “hingamist ruudus” – 4-4-4-4

Need rütmid rahustavad närvisüsteemi ja toovad kohalolu. Ja kõige parem – nad ei too midagi “väljast”. Need on sinu sees.

4. Vesi ja sool – kehaga töötamine
Kui tahad end puhastada, kasuta füüsilist elementi – näiteks vanni või duši all käimist.

Täida vann sooja veega ja lisa sinna tavalist soola – see ei pea olema “spirituaalne” või “püha”, piisab tavalise köögisoola pakist.
Soolal on tugev energeetiline puhastusefekt. Ta tõmbab kehast välja pinged ja jääkenergia.

Lama vees, kuula vaikust või looduse hääli, ja visualiseeri, kuidas kõik, mis sind koormab – lihtsalt lahkub. Ära oota “imed”. Oota rahunemist.

Sarnane efekt on ka duši all seistes. Kui vesi voolab sinult maha, kujutle, et see viib endaga kõik raskused.
Ainult üks mõte: “Ma puhastun. Aitäh, vesi.

5. Tööta oma sisemise ruumiga – aga loo see ise
Kui sa soovid visualiseerida kohta, kus puhata või olla “kaitstud”, ära kasuta kellegi teise kujundeid (nagu “valge tuba” või “kuldne palee”).

Loo see ruum ise. Võib-olla on see mets, kus oled kunagi lapsepõlves jalutanud. Võib-olla on see tuba, kus sa end alati hästi tundsid. Võib-olla pole see midagi, mida saad isegi sõnastada – lihtsalt tunne, et siin on rahu.

Ja kõige olulisem: kui sa ei tunne midagi, see on ka okei.
Mõnikord ei tule pilt, ei tule tunnet, ei tule midagi. Siis lihtsalt ole.
Iseendaga. Vaikselt. Hingates.

Turvaline meditatsioon ei tohiks kunagi tunda end kui vaimne “retk” kuskile mujale.
See ei tohiks äratada sinus eufooriat ega tõmmata sind millessegi “suuremasse”.
Hea meditatsioon toob sind lähemale iseendale.
Puhastab, rahustab, toetab – ilma, et sa kaotaksid oma keskme.

Mida teha, kui oled varem kasutanud kahtlasi praktikaid?

Kõigepealt – ära süüdista ennast. Mitte keegi meist ei sünni teadmistega. Me kõik õpime, katsetame, eksime. Ja iga eksimus võib muutuda õppetunniks, kui me jääme teadlikuks ja otsustame liikuda edasi selgemalt.

Kui sa tunned, et oled kunagi avanud end võõrastele energiaväljadele, kuulanud kellegi meditatsiooni, mis nüüd tundub vale, või ühendunud mingi õpetajaga, kes sind enam ei kõneta, siis:

1. Ütle selgelt enda sees: “Ma lõpetan selle ühenduse.”
Sa ei pea tegema rituaali. Piisab, kui ütled omaette – või mõttes –, et see seos, mida sa kunagi lõid, on nüüd läbi.
Teadvustatud otsus on juba energeetiliselt väga tugev.

2. Loo iseenda ümber kaitsev “energiasfäär”
Visualiseeri valgus- või tulekiht enda ümber. Mitte kellegi antud valgus – vaid sinu enda väli. See on justkui piir, mis ütleb: “Siit edasi ainult mina.”

3. Kasuta puhastavaid elemente: vesi, sool, tuli
Soolavann või isegi jalavann aitab “maandada” ja tõmmata kehast välja seda, mida sa enam ei vaja. Kui saad, süüta küünal ja ütle endale: “See valgus on minu. Ma valin selguse.”

4. Hoia vaikust
Mõneks ajaks ei ole vaja uusi praktikaid ega otsinguid. Lihtsalt puhka. Ole. Hinga. Jaluta. Vaata loodust. Tõeline taastumine ei toimu uute sisendite kaudu, vaid siis, kui sa annad ruumi sellele, mis juba sinus olemas on.

5. Usalda, et sa juba liigud õigel teel
Kui sa loed seda – see tähendab, et sa juba oled ärkvel. Sa juba tunnetad, mis on sinu ja mis ei ole. Ja see on kõige tähtsam.

Tõelise vaimse arengu tee

Kui selle loo juures midagi meeles pidada, siis ehk seda:
tõeline vaimne tee ei tule väljastpoolt. See ei tule lubadustest, õpetajatest, meditatsioonidest ega maagilistest “kanalitest”. See tuleb seestpoolt. Vaikselt. Tasa. Tihti valutades. Ja alati ausalt.

Mida rohkem ma olen õppinud, seda rohkem olen aru saanud, et tegelik kasv ei näe välja nagu filmis. Seal ei ole sädelust, eufooriat ega kohest selgust.
On küsimusi. On kõhklusi. On segadust.
Aga iga samm, mille sa teed endaga aus olles – on päris.

Seda teed ei saa kõndida keegi sinu eest. Ja keegi ei tohiks ka lubada, et teeb. Kui keegi lubab sulle, et ta “ühendab su millegagi”, “toidab sind energiaga” või “viib su kuhugi valgusesse”, siis küsi:
miks ma ei või sinna minna ise?
miks peab keegi teine mind juhtima, kui see tee on ju minu?

Sest see ongi kõige olulisem asi, mida sa teadma pead:
sa oled ise oma tee loov jõud.
Sa ei vaja väliseid ühendusi ega juhiseid, kui sa õpid kuulama omaenda tunnet.
Sest seal – just seal, sügaval, vaikuses – on kõik olemas.

Kõik praktikad, mis toetavad sind su enda sees olemisel, on head.
Kõik, mis lubavad otseteed ja sõltumatust iseendast – on ohumärk.
Sest vabadus tuleb iseenda tundmise kaudu. Mitte läbi võõra juhatuse.

Ja vaimne tee… see ei ole sprint. See on vaikne, pikk ja sügav jalutuskäik läbi elu.
Mõnikord valus, mõnikord kergendav, aga alati tõeline.

Kui sa suudad jääda ausaks. Kui sa suudad kuulata vaikust.
Kui sa suudad öelda:
“Ma ei tea, aga ma olen valmis nägema.”
Siis liigud sa juba.

Ja see on kõik, mida vaja.

Lõpunoot

“Su tee ei pea välja nägema nagu kellegi teise oma.
See ei pea olema kiire, sirge ega särav.
See peab olema sinu moodi.
Vahel katkendlik. Vahel vaikne. Vahel täiesti kahtlev.
Aga iga kord, kui sa valid aususe, vaikuse ja iseenda –
oled sa õigel rajal.
Ja mitte keegi ei saa seda su teekonda sinult võtta.”

Me ei vaja rohkem juhte, valgustajaid ega häälekandjaid.
Me vajame rohkem inimesi, kes on päriselt kontaktis iseendaga ja kohal.

Ja kui sina seda loed, siis võib-olla… oledki juba seal.
Vähemalt poolel teel.

Kui ma hakkan mõtlema rahale, siis saan kohe aru, et sellest on tegelikult väga raske rääkida ilma omamoodi ahnust või omamissoovi tundmata. Raha on nagu magnet – ta tõmbab meid ligi ja samas tekitab sees väikese rahutuse. Sellepärast ongi peaaegu võimatu vältida sõltuvust rahast, vähemalt mingil tasandil. Kõik, mida me saame teha, on püüda seda sõltuvust hoida võimalikult väikse ja talutavana.

Ma olen ise kogenud, kui lihtne on langeda sellesse lõksu. Kui raha tuleb, on kergendus ja rõõm. Kui raha kaob või on vähe, siis hiilib ligi ärevus ja pettumus. Ja see on tegelikult väga ohtlik. Raha suhtes liigne emotsionaalsus, eriti kurbus või viha selle puudumise üle, viib meid tasapisi elujoontele, kus raha tuleb aina vähem ja vähem.

Mõtle korra – kui sa teenid vähe ja ainus, mida teed, on pidev virisemine ja kurtmine, siis sa ise justkui kinnitad maailmale: “Jah, mul ongi alati vähe!” Ja maailm vastab sulle vastavalt. See pani mind mõtlema, kui võimas on tegelikult see, mida me sisemiselt välja kiirgame. Raha ja suhtumine rahasse pole lihtsalt rahaline küsimus – see on energeetiline küsimus.

Kõige ohtlikum hetk tekib siis, kui rahapuudus hakkab tekitama sinus hirmu. Hirm on üks tugevamaid tundeid üldse ja paraku töötab ta meie vastu, kui asi puudutab raha. Mida rohkem kardad rahast ilma jääda, seda kindlamalt liigud sa nende elujoonte suunas, kus raha ongi pidevalt napib.

Ma olen seda ise kogenud. On olnud hetki, kus hirm raha pärast on olnud nii tugev, et see halvab kõik teised mõtted. Ja just siis hakkavadki juhtuma need asjad, mida kõige rohkem kardad: ootamatud kulud, töökohaprobleemid, võimaluste kadumine. Justkui mingi nähtamatu jõud viiks sind järjest vaesematesse ja raskematesse olukordadesse. See kõik võib tunduda hirmutav, aga tegelikult on see samas ka väga vabastav teadmine. Kui probleem on meis endis, siis on ka lahendus meis endis. Raha armastab kerget ja rahulikku energiat, mitte kramplikku klammerdumist või meeleheidet.

“Ja selle esimene samm on – rõõmustada, kui raha tuleb, aga mitte teha draamat, kui teda pole. Elu on liikumine, rahavoog on osa sellest liikumisest. Kui raha ei jää seisma, ei tohiks jääda seisma ka meie meel või hing. “

Kui ma selle peale pikemalt mõtlen, siis saan aru, kui oluline on hakata rahasse suhtuma nagu loomulikku, neutraalset nähtusesse, mitte nagu ellujäämisküsimusse. Raha on energia, mitte püha lehm. Ja mida kergemalt ma teda võtan, seda rohkem ta minu juurde tuleb.

Hirm ja vaesuse energia, kuidas ise oma rahaseisu halvendame

Kui ma nüüd ausalt räägin, siis kõige salakavalam ja tugevam takistus rahaga seotud vabaduse teel on hirm. Hirm selle ees, et raha saab otsa, et seda ei tule piisavalt, et homme võib kõik veel hullemaks minna. Ma olen ise selle tunde sees olnud ja ma tean, kui halvasti see võib mõjuda. Ja mis kõige hullem – hirm on niivõrd tugeva energiaga, et ta mitte ainult ei mõjuta meie enesetunnet, vaid tõmbab meid aktiivselt nende elujoonte poole, kus raha jääbki järjest vähemaks.

See pani mind mõtlema, kui kummaline ja paradoksaalne kogu see mehhanism tegelikult on. Sa kardad raha kaotust ja just see hirm tekitab olukorra, kus raha hakkabki kaduma. Ei ole mingit välisjõudu, mis sulle “vaesust” peale sunnib – sa teed seda ise, omaenda emotsioonide ja mõtetega. Kui sa tunned pidevalt hirmu raha pärast, siis see emotsioon on nagu energiasignaal, mille sa maailma välja saadad. Ja maailm vastab täpselt samaga. See ei ole karistus, see on lihtsalt vastupeegeldus. Hirm viib madalatele elujoontele, kus puudus ja raskused on tavalised, ja mida rohkem sa hirmu tunned, seda sügavamale sinna kinni jääd.

Ma olen aru saanud, et kui ma tahan sellest lõputust puuduse tsüklist välja tulla, siis pean ma esmalt vabanema hirmust. Mitte raha juurde “nõiduma” või meeleheitlikult rohkem teenima, vaid just rahunema ja lõpetama hirmu toitmine.

Selleks aga tuleb kõigepealt endale tunnistada, et hirmu juur peitub liigses tähtsustamises. Me oleme andnud rahale liiga suure rolli. Oleme hakanud uskuma, et ilma rahata oleme väärtusetud, abitud või kadunud. Aga see ei ole tõsi. Raha on lihtsalt tööriist, mitte mõõdupuu meie väärtusele.

Ma olen õppinud, et hirmu murdmine algab rahu ja usalduse kasvatamisest. Selle asemel, et elada pidevas kartuses, võin ma valida usalduse – usalduse elu, enda ja oma võimekuse vastu. Raha ei kao maailmast ära. Võimalused ei kao. Küsimus on ainult selles, millise energia pealt ma oma elu ja rahaga suhestun. Nii et kui ma tunnen hirmu rahapuuduse ees, siis ma enam ei lase sel tundel mind täielikult kaasa kiskuda. Ma märkan teda, võtan teadmiseks ja luban tal lahustuda. Sest iga kord, kui ma valin rahu ja kerguse, liigun ma elujoontele, kus raha tuleb loomulikumalt ja pingevabamalt.

Tundub lihtne, eks? Tegelikult ei ole. See nõuab igapäevast tähelepanu ja tööd iseendaga. Aga iga kord, kui ma suudan jääda rahulikuks seal, kus varem oleksin paanikasse läinud, tean ma, et olen astunud sammu lähemale rahalisele vabadusele.

Vabanemine rahasõltuvusest, rahu ja mängulisuse jõud

Üks asi, mida ma aja jooksul olen õppinud, on see, et rahaga seonduv sõltuvus kaob alles siis, kui ma hakkan ellu suhtuma mängulisemalt. Ma ei räägi siinkohal kergemeelsusest või hoolimatusest, vaid sügavamast sisemisest vabadusest – teadmisest, et ma ei pea krampides kinni hoidma ühestki materiaalsest asjast, sealhulgas rahast.

Kui ma kujutan end ette mängijana, kes võib igal hetkel kas võita või kaotada, siis tunnen, kuidas kogu pinge rahateemade ümbert kaob. Ma ei võta kaotust isiklikult ega pane võitu pjedestaalile ja ei lähe sellega uhkustama. See on lihtsalt elu loomulik liikumine. Ja kui suudan sellise mängulise kergusega rahasse suhtuda, märkangi, kuidas raha tuleb kergemini, ootamatult ja ilma liigse vaevata.

Mulle tundub, et kõige suurem viga, mida inimesed raha suhtes teevad, on see, et nad klammerduvad sellesse liiga tugevalt. Raha saab nende jaoks eluküsimuseks, ellujäämise sümboliks. Nad ärkavad ja uinuvad rahamuredega. Ja mida rohkem sa millessegi klammerdud, seda kiiremini see sinust eemaldub. Mõnikord, kui ma hakkan jälle tundma, et raha pärast tekib sees närvilisus, meenutan endale: “Rahu. Raha on ainult kõrvalprodukt, mitte eesmärk ise.” Raha ei ole mingi püha eesmärk (lehm ;)))), mille nimel elada. See on lihtsalt loomulik kaaslane, kes tuleb ja läheb, olenevalt sellest, kuidas ma oma elu elan.

Mängulisus aitab mul ka raha suhtes riskida õigel moel. Mitte hasartselt ja mõtlematult, vaid teadlikult – olles valmis vastu võtma nii võite kui ka kaotusi ilma liigse draamata. Ma tean, et ma võin igal hetkel alustada uuesti. Raha ei defineeri mind ega minu väärtust.

See teadmine toob kaasa hoopis teistsuguse energia – vaba, kerge ja voolava. Ja just sellisele energiale reageerib ka maailm. Kui minus on vabadus, mitte vajadus, siis raha tahab minu ellu tulla, mitte minust eemale hoida. Tegelikult polegi vaja rahast lahti öelda ega seda halvustada. Piisab sellest, kui ma lõpetan tema kummardamise ja lisan natuke rohkem mängulisust oma mõtetesse ja tegemistesse.

Raha armastab liikumist, kergust ja rõõmu – täpselt nagu elu ise.

Maailma maatriks, kuidas maatriks rahaga meid manipuleerib

Mida rohkem ma elu ja raha üle mõtisklen, seda rohkem hakkan ma nägema mustrit, mida varem polnud isegi osanud kahtlustada. Raha ei ole lihtsalt neutraalne vahetusvahend. Tänapäeva maailmas on rahast saanud midagi palju enamat – peaaegu nagu jumal, keda kummardatakse. Ja see kummardamine ei ole sündinud juhuslikult. See on targalt ehitatud ja hoolikalt toidetud süsteem, mida võib julgelt nimetada maatriksiks.

See maatriks õpetab meid juba varasest east, et raha on kõige alus. Et enne, kui sa midagi tahad, pead sa kõigepealt omama raha. Et raha on vabadus, õnn, edu ja turvalisus. Ja kui sul seda pole, oled sa justkui keegi, kes pole väärt elama sellist elu, mida unistad.

Ma jäin selle üle pikalt mõtlema. Kellele on kasulik, et me niimoodi usume? Vastus on lihtne: sellele samale süsteemile, mille me tegelikult oleme ise loonud läbi enda. Mida rohkem me usume, et raha on eesmärk ise, seda lihtsam on meid kontrollida, suunata ja kasutada. Me töötame, tarbime, pingutame ja võistleme mitte selle nimel, mida süda ihaldab, vaid lihtsalt selleks, et raha juurde saada.

Maatriks keerab kogu loogika pea peale. Selle asemel, et me keskenduksime oma tegelikele soovidele – näiteks soovile reisida, maalida, kasvatada roose või õppida midagi uut –, õpetatakse meid kõigepealt jahtima raha. Justkui raha olemasolu ise oleks see, mis tooks õnne. Aga tegelikult, kui raha saab eesmärgiks, kaob rõõm ja siirus meie elust peaaegu märkamatult.

Kui ma sellest aru sain, tekkis minus kummaline vabanemise tunne. Ma sain aru, et ma ei pea selle mängu reeglitega kaasa minema. Ma ei pea raha taga ajama, et olla väärtuslik või elada oma unistuste elu. Raha ei ole eesmärk. Raha on kõrvalprodukt, mis tuleb siis, kui ma liigun julgelt ja siiralt oma tegelike soovide suunas.

Maatriks tahab meid hoida väikeste mutrikestena suures masinavärgis, kus me töötame võõraste eesmärkide nimel ja ei pane tähelegi, kuidas meie päris unistused unustusse vajuvad. Aga kui sa ärkad ja näed seda mustrit, võid valida teise tee.

Ma olen otsustanud, et ma ei lase rahal dikteerida, mida ma väärt olen või mida ma peaksin tahtma. Raha võib tulla ja minna, aga minu eesmärgid ja rõõm jäävad. Raha ei ole mind orjastav jõud, kui mina seda ei luba. Ja see teadmine muudab kõik.

Raha ei ole eesmärk, tõeline eesmärk ja rahavoolu saladus

Mingil hetkel, kui ma olin kogu selle raha ja elu üle mõtisklenud, jõudis minuni üks väga lihtne ja samas tohutult vabastav tõde: raha ei ole eesmärk. Ja veelgi enam – raha ei ole isegi vahend eesmärgi saavutamiseks. Raha on lihtsalt kaaslane, mis ilmub su teele siis, kui liigud oma tõelise eesmärgi suunas.

Ma saan aru, kui kummaliselt see esialgu kõlab. Meile on ju alati õpetatud, et kõigepealt tuleb olla rikas ja alles siis saab hakata elama nii, nagu tahad. Nagu raha oleks uksehoidja su unistuste ja tegeliku elu vahel. Aga tegelikult on kõik täpselt vastupidi.

Näiteks kui ma unistan sellest, et tahaksin elada oma majas ja kasvatada aias roose, siis mis on mu tegelik eesmärk? Mitte see, et mul oleks pangakontol kümneid tuhandeid eurosid, vaid see tunne ja kogemus ise – oma aed, roosid, vabadus, rahu. Raha võib aidata mul seda saavutada, aga ta ei ole iialgi olnud see, mida ma päriselt tahan.

Kui ma panen kogu oma mõtteenergia sellele, et “ma pean saama palju raha”, siis ma lükkan oma päris unistuse tahaplaanile. Minu energia ei kiirga enam rõõmu ja loomulikku liikumist eesmärgi poole, vaid tekib vajaduse ja puuduse vibratsioon. Ja just see blokeeribki rahavoolu.

Kui ma aga mõtlen ainult sellele, mida ma tegelikult tahan kogeda ja elada, ilma et raha oleks selle kõige keskmes, siis hakkab energia liikuma vabalt. Raha lihtsalt ilmub – täiesti ootamatult, kergelt, loomulikult. Sest raha järgib elu, mitte vastupidi.

Ma mõtlesin selle peale kaua. Näiteks kui keegi tahab reisida ümber maailma, siis ta võib jääda kinni mõttesse: “Mul on vaja miljoneid.” Aga kui ta keskendub sellele, miks ta tahab reisida – avastada, kogeda, elada – ja liigub juba praegu väikeste sammudega oma unistuse poole, siis hakkavad võimalused ja ressursid ise tema teele tulema.

See ongi rahavoolu saladus. Raha ei tule neile, kes klammerduvad. Raha tuleb neile, kes liiguvad siiralt ja julgelt oma tõelise eesmärgi poole, ilma et raha oleks fookuses. Raha on nagu hea sõber – ta tahab olla seal, kus on elu, rõõm ja loomine.

Nii et iga kord, kui ma taban end mõttelt “kui ma oleksin rikas, siis ma võiksin…”, peatan ma end. Sest rikkus ei ole tingimus, rikkus on kõrvalnähtus. Kõige tähtsam on teada, mida ma päriselt tahan ja minna selle poole, ükskõik kui suur või väike oleks minu praegune rahaline seis.

Suhe rahaga, toetamine ja liikumine on edu võti

Üks asi, mida ma olen õppinud ja mida ma ikka ja jälle endale meelde tuletan, on see, et raha on energia. Ja nagu iga energia, vajab ka raha liikumist. Raha ei taha seista. Raha tahab voolata, liikuda, teenida ja täita oma eesmärki. Kui ma hakkan raha kinni hoidma või temasse hooletult suhtuma, siis ma tegelikult tõrjun teda.

Mõtle, kui kummaline see on – ühel hetkel me meeletult tahame raha, unistame tema olemasolust, aga siis, kui ta juba on meie käes, ei suuda me teda enam austusega kohelda. Olen märganud, et isegi väike asi, näiteks maas vedeleva mündi mitte üleskorjamine, saadab universumile sõnumi: “Raha pole minu jaoks tähtis.” Ja universum kuulab. Ta kuulab alati.

Ma püüan nüüd raha kohelda nagu head sõpra. Mitte teda jumaldades ega klammerdudes, vaid austades. Kui raha tuleb, ma tänan. Kui raha läheb, ma lasen tal minna. Kui ma otsustan midagi osta, siis ma ei kahetse ega süüdista end. Raha on täitnud oma rolli ja liikunud edasi, ja see on täiesti loomulik.

On veel üks oluline asi, mida olen hakanud märkama: kui raha ainult koguneb, aga ei liigu, tekivad seisakud ja pinged. Just siis tekib see kuulus “raha kinni jäämise” tunne. Seepärast pole ime, et paljud rikkad inimesed teevad suuri annetusi – nad teavad intutiivselt, et raha peab liikuma, mitte seisma. See on viis, kuidas nad hoiavad energiat puhtana ja ennetavad liigse potentsiaali kuhjumist.

Mina ise püüan mõelda nii: ma ei pea raha kogu aeg kokku kraapima ja kartma seda kulutada. Muidugi tuleb kulutada mõistlikult ja teadlikult, aga samas lubades rahal täita oma loomulikku rolli – toetada elu liikumist. Raha, mis liigub, toob endaga kaasa rohkem rõõmu, rohkem võimalusi, rohkem elu.

Ja võib-olla kõige tähtsam õppetund on see, et iga kord, kui ma suhtun rahasse lugupidavalt ja vabalt, peegeldab maailm mulle seda tagasi. Raha ei ole kapriisne ega kuri. Raha on energia, mis peegeldab minu enda suhtumist ellu.

Nii et kui ma näen maas väikest münti, ma korjan ta üles – mitte raha väärtuse pärast, vaid sellepärast, et see on viis öelda: “Ma toatan kõike tegevusi, mis toetab elul voolamist.”

Tee raha vabadusse

Kui ma kogu sellele teekonnale tagasi mõtlen, siis saan aru, et raha ise ei ole kunagi olnud probleem. Probleem on olnud minu suhe rahaga – hirm, sõltuvus, liigne tähtsustamine. Kõik need tunded ja mõtted on loonud olukordi, kus raha kas voolab vabalt või jääb kinni.

Raha on nagu jõgi. Ta armastab liikumist, kerget ja loomulikku voolu. Kui ma hakkan teda kramplikult kinni hoidma, pelgama või kummardama, siis ma ehitan ise tammi, mis peatab voolu. Aga kui ma lasen lahti, kui ma liigun oma unistuste ja tõeliste eesmärkide poole kerguse ja rõõmuga, siis hakkab ka raha loomulikult ellu tulema.

Kõige olulisem õppetund kogu selles loos on olnud see: ära tee rahast oma elu mõtet. Raha ei ole eesmärk. Raha ei ole ka takistus. Raha on kaaslane. Ta tuleb ja toetab mind, kui ma olen oma teel, oma siiral ja ausal teel.

Ma olen õppinud, et hirm rahapuuduse ees ei aita mind kunagi. Vastupidi, see viib mind eemale sellest, mida ma tegelikult tahan kogeda. Usaldus, rõõm ja mängulisus – need on võtmeks, mis avavad ukse rahavoolule.

Ja lõpuks – kui ma toetan raha loomulikku liikumist, kui ma suhtun rahasse lugupidavalt, aga mitte klammerdudes, kui ma toetan elu enda voolu, siis on raha alati seal, kus teda vaja on.

Nii lihtne see tegelikult ongi.

Raha on sinu enda loodud mäng

Tegelikult on raha lihtsalt üks nali, mille oled ise loonud.
Mäng, mis aitab sul paremini näha iseennast, kogeda elu ja avastada, mida sa päriselt väärtustad.

Sa oled oma elu looja. Kõik — raha, maatriks, igapäevased sündmused — on osa sellest, mida oled ise loonud. Mitte midagi välist ei juhtu sinuga niisama. Kõik sünnib sinust ja sinu kaudu.
Ja vahel on vaja endale lihtsalt meenutada: ära unusta, kes selle mängu lõi.

Seda artiklit kirjutades toetusin Vadim Zeelandi infole. Alles nüüd, hiljem, olen päriselt mõistnud, mida Vadim tegelikult oma sõnadega öelda tahtis. Loodan, et see taipamine on toimunud või saab toimuma ka sinul, omal ajal ja omal viisil.

Mis või kes on “Nomaadi Hing”?

“Nomaadi hing” ei ole pelgalt sõna, see on eluviis, isiksusetüüp ja maailmavaade. See võib väljenduda mitmel moel:

• Füüsiline nomaadlus – inimene, kes ei ela kunagi kaua ühes kohas, reisib palju ja tunneb end kodus igal pool maailmas.
• Vaimne nomaadlus – inimene, kes otsib pidevalt uusi ideid, vaatenurki ja kogemusi, kuid ei pruugi ilmtingimata pidevalt liikuda.
• Emotsionaalne nomaadlus – inimene, kes väldib püsivaid sidemeid, ei kiinduks ülemäära ja tunneb vajadust olla vaba ka suhetes.

Nomaadi hingega inimesed tunnevad, et nad peavad pidevalt edasi liikuma. Nad ei talu rutiini ega paigalseisu ja sageli on nende elustiil seotud uute väljakutsete ja kogemuste otsimisega.

Nomaadi hinge psühholoogia: vabaduse armastus või trauma tagajärg?

Miks mõned inimesed eelistavad nomaadlikku eluviisi? Selle taga võivad olla erinevad põhjused:

1. Vabaduse ihalus

Mõned inimesed lihtsalt tunnevad, et nad ei kuulu ühte kindlasse kohta. Nad on loomult seiklusjanulised, uudishimulikud ja tahavad avastada maailma. Nende jaoks on elu põnev teekond, mida ei saa veeta ühes kohas. See ei ole põgenemine, vaid loomupärane elustiil.

2. Põgenemine enda eest

Teine grupp inimesi ei ole tegelikult teadlikult valinud nomaadi eluviisi, vaid nad põgenevad oma mineviku, valude või probleemide eest. Traumad, lapsepõlves kogetud ebastabiilsus või lähedaste suhete puudumine võivad viia selleni, et inimene ei oska ega taha paigal püsida.

3. Sügav rahutus ja eneseotsing

Mõned nomaadi hinged ei leia endale kunagi täielikult rahuldustpakkuvat eluviisi. Nad võivad arvata, et “järgmine sihtkoht või järgmine elumuutus toob õnne”, kuid tegelikult on rahutus nende sees, mitte välises maailmas.

See on pidev eneseotsing, mis ei pruugi kunagi lõppeda.

Kas nomaadi hing on stabiilne ja usaldusväärne?

Paljud küsivad, kas nomaadi hingega inimene on stabiilne ja kas temaga saab luua pikaajalist suhet või koostööd. Vastus oleneb inimesest:

• Kui nomaadlus on teadlik valik, siis selline inimene võib olla väga püsiv ja lojaalne oma väärtustele ja põhimõtetele, kuigi tema elustiil on liikuv.
• Kui nomaadlus on põgenemine, siis see võib viidata ebastabiilsusele, emotsionaalsele kättesaamatusele ja võimalikule sidemete purunemisele.

Nomaadi hingega inimese plussid ja miinused

Elustiil, kus inimene liigub pidevalt ringi ja ei seo end ühe kindla kohaga, toob kaasa nii eeliseid kui ka väljakutseid. Näiteks võib see pakkuda ainulaadseid kogemusi ja arendada kohanemisvõimet, kuid samas võib see raskendada sügavate suhete loomist ja tekitada rahutustunnet.

Plussid:

• Avatus uutele kogemustele ja inimestele. Näiteks võib nomaadi hingega inimene reisides kohata erinevate kultuuride esindajaid ning õppida neist, rikastades oma maailmapilti.
• Paindlikkus ja kiire kohanemisvõime. Kui elutingimused või töökeskkond muutuvad, suudab selline inimene kiiresti kohaneda ja leida uusi võimalusi.
• Julgus astuda tundmatusse ja väljuda mugavustsoonist. Paljud nomaadi hinge omavad inimesed on valmis alustama täiesti nullist uues kohas, mis võib olla nii vaimselt kui ka karjääriliselt rikastav.
• Tihti huvitav ja mitmekülgne elu. Tänu uutele kogemustele ja pidevale muutusele pole nende elu kunagi üksluine.

Miinused:

• Raske luua pikaajalisi suhteid. Näiteks võib olla keeruline säilitada sügavaid sõprussuhteid või romantilisi sidemeid, kui elustiil sunnib pidevalt edasi liikuma.
• Võimetus leida “kodutunnet”. Paljud nomaadi hingega inimesed tunnevad, et nad ei kuulu täielikult mitte kuhugi, mis võib tekitada üksildustunnet.
• Pidev vajadus muutuse järele, mis võib viia sisemise rahutuseni. Kui inimene ei suuda paigal püsida, võib see põhjustada stressi ja rahulolematust.
• Võimalik põgenemine emotsionaalsetest probleemidest. Mõned inimesed kasutavad pidevat liikumist viisina vältida oma sisemiste haavadega tegelemist, mis pikemas perspektiivis võib tekitada sügavamaid probleeme.

Kuidas nomaadi hing saab leida tasakaalu?

Kui inimene mõistab, et tema nomaadlus on rohkem põgenemine kui teadlik valik, võib ta teha samme, et saavutada tasakaalu:

1. Eneseteadlikkus – Miks ma tegelikult tahan alati edasi liikuda? Kas ma otsin või põgenen?
2. Minevikuga tegelemine – Kui nomaadlus on seotud varasemate traumadega, võib aidata teraapia või eneseanalüüs.
3. Rahulolu leidmine paigal olles – Võib olla kasulik proovida leida tasakaal aktiivse elu ja hetkede nautimise vahel.
4. Tervete suhete loomine – Inimesed, kes mõistavad ja aktsepteerivad tema vajadusi, kuid suudavad pakkuda ka turvatunnet.

Nomaadi hingega inimesi on mitut tüüpi: mõned naudivad oma elustiili ja teevad seda teadlikult, teised põgenevad millegi eest, mida nad ei suuda endas lahendada. Kas selline inimene saab olla stabiilne? Jah, kui ta teadvustab oma valikuid ja vajadusi. Kas temaga on võimalik luua pikaajalist suhet? Ainult siis, kui ta on valmis leidma tasakaalu oma vabaduse ja sidemete vahel.

Lõppkokkuvõttes ei ole asi selles, kas inimene on nomaadi hing, vaid selles, kas ta teab, mida ta tegelikult otsib – ja kas ta on valmis leidma selle enda sees, mitte vaid välismaailmast.

Sellise rumala ja mõttetu „karjaga“ on väga lihtne manipuleerida ja peale suruda sellist reaalsuse kirjeldust, mis on „inimkonna peremeestele“ kasulik. Nende abiga kujundab suurem osa inimkonnast orjaliku „zombide“ ja „biorobotite“ reaalsuse, ilma et nad isegi teaksid, et neid kogu elu petetakse ja kasutatakse orjade ja „lüpsilehmadena“, võttes neilt võimaluse kujundada paremat ja harmoonilisemat reaalsust vabadest ja arenevatest isikutest.

Nende abiga on tänapäeva keskmine inimene aja ja ruumi meelevallas, sest tema teadvus on lukustatud kolmemõõtmelise tajumise kitsastesse raamidesse. Ja selleks, et hoida teda selles rumalas teadmatuses, pakutakse talle järjest uusi „mänguasju“ (peamiselt tehnilisi, elektroonilisi ja digitaalseid seadmeid), mis neelavad suurema osa tema ajast kasutu raiskamise peale, samuti pidevalt sisendatakse dogmasid, mis piiravad inimeste tajumist ja võimalusi (nagu see, et kõik on juba teada ja leiutatud või siis pime eitamine kõigest, mis jääb väljapoole karmi materiaalsuse piire).

Inimesed, kes on selle infomõju all „hüpnotiseeritud“, kordavad mõtlematult kaheldavaid dogmasid ja usuvad neisse fanaatiliselt. Nad järgivad biorobotite maailmas kehtestatud käitumisreegleid nagu „lammaste kari“, mis kuuletub „karjase“ tahtele, kes antud juhul jääb kolmemõõtmelise tajumise kitsaste raamidest nähtamatuks. Seega, teadlikult või teadmatult, enamik inimesi osutub nende nähtamatute olendite kaassüüdlasteks ja kuulekateks orjadeks, keda Piibel ja teised Pühakirjad kutsuvad „langenud ingliteks“, keda juhib „selle maailma vürst“.

Selline inimkond, mis elab reeglite ja seaduste järgi, mida sisendatakse paralleelsetest reaalsustest Allmaailmast, on enamikus teadlikud ja alateadlikud mustad maagid ja nõiad ning seetõttu on määratud perspektiivitule tulevikule.

Sellepärast on piiratud taju raamidest väljapoole astumine esimene samm tõelise vabaduse saavutamiseks. Teadvuse edasine „laienemine“ suurendab oluliselt meie võimalusi reaalsuse kujundamisel, eriti kui need ühtivad Looja plaaniga. Teadlikud parapsühholoogilised võimed on järgmine samm meie evolutsiooniteel ja meie tulevikus, vabad „langenud“ olenditest, kes genereerivad kurjuse ja hävingu energiat. Ja see on otseselt seotud meie teadvuse võimete arenguga.

Näiteks võib D. Newzam keerata kinni keeratud anumas olevatest mutritest välja polte läbimõõduga 6-7 mm. Teine unikaalne isik, S. North, on korduvalt demonstreerinud võimet teleporteerida erinevaid esemeid, mis asuvad samuti suletud anumates. On ilmne, et tundmatute unikaalsete isikute teleportatsiooni katsetega on seotud arvukad noamaterjaliseerimise juhtumid Jaapani Hokkaido saarel, millest teatasid meediakanalid 2003. aastal.

Teadlikud telekineetilised võimed on ka Monika Tehadal. Juba nelja-aastaselt suutis ta sirgendada alumiiniumist kahvli hambaid. Hiljem hakkasid teadlased tema võimeid uurima. Nii kirjeldab katsete olemust uurija I. Vinokurov:

„Talle antakse läbipaistev kahest otsast suletud polümeer- või klaastoru, milles on sirge metallist (pronksist või alumiiniumist) lint sees. Monika fikseerib lindi pilgu, pingutab end ja metall võpatab, lint justkui tõmbub kokku ja hakkab keerlema spiraaliks. Seejärel spiraal taas elustub, sirgub aeglaselt ja muutub jälle lindiks.

Aga siin on veel sarnaseid tähelepanekuid. Klaaskolvi põhjas lebab painduv traadike, kolb on suletud hõõrutud klaaskorgiga. Monika pingelise pilgu all traadike elustub ja muutub dinosauruse siluetiks, avatud lõugadega. Samuti suudab tüdruk pilguga painutada ja sirgendada kahvleid, liigutada klaasil taskukella väikeseid detaile. Ükskord õnnestus tal isegi paksu metallvarda otsad, mis asusid klaasi all, ilma kontaktita painutada.“

Mitte väiksemad telekineetilised võimed on ka paraguailasel Fernandez-Carlos Ibarol, kes suudab liigutada kolme meetri kauguselt erinevaid esemeid, näiteks sombrero, metallist tindipott, veekarahvin. Sarnaste võimetega on ka venelane Valeri Avdejev. Viimane suudab distantsilt kompassi noolt kõrvale kallutada ja seda pöörlema panna, samuti liigutada kompassi ennast.

Akadeemik J. Kobzarev kommenteeris Avdejevi annet järgmiselt: „Me kontrollisime seda korduvalt ja tingimustes, mis välistavad mis tahes seadmete kasutamise… Mis puudutab Valeri Avdejevi katseid, siis ta suudab tõepoolest mõjutada kompassi magnetnõela, olles sellest rohkem kui meetri kaugusel. Kahtlemata tuleb seda nähtust uurida.“

Teadlikud teleportatsioonivõimed on ka Siberi tervendajal Anastasial, kes on kuulsa raamatusarja V. Megre peategelane. Nii kirjeldab ta seda võimet:

„- Ütle, Anastasia, kas sa oskad ruumis teleporteeruda? Noh, kas viia oma keha ühest kohast teise?

• Miks sa seda mult küsid, Vladimir?
• Esiteks vasta konkreetset, kas oskad või mitte?
• Vladimir, see võimalus on olemas kõigil inimestel. Aga ma pole kindel, kas suudan sulle selle protsessi loomulikkust selgitada. Sa eemaldud jälle minust, hakkad mind nõiaks pidama. Sul saab ebameeldiv minuga olla.
• Niisiis, kas sa oskad?
• Oskan, – vastas Anastasia, veidi kõheldes ja silmi maha lüües.
• Siis demonstreeri, näita, kuidas see toimub.
• Äkki ma püüan kõigepealt selgitada…
• Ei, Anastasia, näita kõigepealt. Alati on huvitavam vaadata kui kuulata. Ja siis selgita.

Anastasia tõusis kuidagi eraldunult, sulges silmad. Veidi pingutas ja kadus. Ma vaatasin rabatult ringi. Aga selles kohas oli ainult tallatud rohi, Anastasiat polnud. Ma nägin teda seismas järve teisel kaldal. Vaatasin teda ja vaikisin. Ta hüüdis:

• Kas ma ujun sinu juurde või…
• Jälle, – vastasin ja vaatasin pilgutamata Anastasia kuju, mis seisis väikese järve teisel kaldal. Järsku kadus ta. Lahustus. Isegi suitsu polnud järel, kus ta oli olnud. Jätkasin pilgutamata vaatamist.
• Ma olen siin, Vladimir, – kostis minu kõrvalt Anastasia hääl. Ta seisis jälle meetri kaugusel minust. Ma tõmbusin temast veidi eemale, istusin rohu peale, püüdes mitte näidata üllatust või ärevust…“ (V. Megre „Loomine“).

Eraku sõnul on sellised võimed igasse inimesse sisse kodeeritud. Kuid nende avaldumiseks on vajalikud puhtad kavatsused, oskus piltlikult mõelda, detailne ja konkreetne ettekujutus endast ja oma kehast, soov, tugev tahe ja usk oma võimetesse.

Ta väidab, et teleporteeruda saab ükskõik millisesse kohta, isegi teisele planeedile – vahemaa ei mängi siin mingit rolli. Peab ainult väga eredalt ette kujutama seda kohta, kuhu tahad liikuda. See fakt viitab sellele, et kõigepealt teleporteerub meie teadvus, meie energiline „kaksik“, kes seejärel „tirib“ sellesse kohta füüsilise keha. Siiski võivad selliste teleportatsioonide ajal füüsilised kehad surra, näiteks kui me teleporteerume vulkaani kraatrisse või looduskatastroofi epitsentrisse.

Seega on kõige ohutum reisimisviis, sealhulgas teistesse reaalsustesse, Anastasia arvates „reisimine“ energiakehas: „Aga parem on üldse mitte keha liigutada ilma erilise vajaduseta. Enamikel juhtudel piisab vaadata kaugelt või liigutada ainult oma teist, mittemateriaalset „mina“… Teine „mina“ inimene saab ka praegu vabalt liikuda ja liigubki. Ainult inimesed ei sea sellele ülesandeid.

• Kelle, milliste inimeste, millal see liigub?
• Praegu toimub see peamiselt siis, kui inimene magab. Sama võib teha ka ärkveloleku ajal, kuid igapäevase sagina ja erinevate dogmade, kujutletavate probleemide tõttu kaotavad inimesed üha enam võime iseendaga toime tulla. Kaotavad võime mõelda piltlikult.“ („Loomine“).

Seega võib jõuda järeldusele, et sellise maagilise termini nagu „taotlus“ (mis on „võti“, mis käivitab meie üleloomulikud võimed) aluseks on „võime piltlikult mõelda“. Just selle võime me kaotame vältimatult, alludes tehnokraatlikule eluviisile, ja seega muutume ise sarnaseks nende mehhanismide ja seadmetega, mida me hooldame. Ja jumal tänatud, et veel mitte kogu inimkond pole muutunud sellisteks „biorobotiteks“.

Nüüd räägime vanadest hingedest. Maailma mõistes on vanad hinged need, kes on juba palju kordi Maal kehastunud, kogudes rikkalikku elukogemust ja elutarkust. Nad erinevad noortest hingedest, kes alles alustavad oma maiseid kehastumisi ja on täis energiat ja entusiasmi. Vanadel hinged on sisemine rahu ja tarkus.

Vanade hingede tunnused

Vanade hingede kehastumiste arv Maal võib varieeruda. Tavaliselt on neil siin olnud palju elusid, mis võib ulatuda kümnete ja mõnikord sadade ja tuhandete kehastumisteni. Iga elu on toonud oma õppetunnid ja teadmised, mis on kujundanud nende praeguse teadlikkuse ja tarkuse taseme.

Siin on mõned märgid, mis võivad viidata, et oled vana hing:

• Huvi täiskasvanute tegevuste vastu lapsena: Juba lapsepõlves meeldis sulle veeta aega täiskasvanutega, osaleda tõsistes vestlustes ja õppida iseseisvust.
• Sõltumatu rada: Eelistad järgida oma rada ja olla iseseisev oma plaanide elluviimisel. Sulle meeldib olla juht ja mitte sõltuda teiste arvamustest.
• Küps nõuanne: Sageli annad üllatavalt küpseid ja mõistlikke nõuandeid, mis hämmastavad isegi sind ennast.
• Aeg mõtisklemiseks: Veedad palju aega oma elu üle mõtiskledes ega arva, et keegi teine peaks lahendama su armuelu probleeme.
• Intuitiivne teadmine: Instinktiivselt tead, mis toimib ja usaldad oma intuitsiooni.
• Ei soovi olla moekas: Sa ei püüa eriti moekaid uustulnukaid ja eelistad asju, millel on praktiline kasutus või esteetiline väärtus sinu jaoks.
• Hea enesehinnang: Sa tead oma väärtust ja ei vaja teiste heakskiitu.
• Tõeline sõprus: Sulle on oluline tõeline sõprus ja tõenäoliselt oli sul lapsena raske uusi sõpru leida. Eelistad mõnda lähedast sõpra paljude tuttavate asemel.
• Empaatia: Oled tundlik teiste inimeste emotsioonide ja tunnete suhtes, mis võib olla nii kingitus kui ka koorem. Sageli muretsed teiste heaolu pärast.
• Suure pildi nägemine: Oled võimeline nägema suuremat pilti reaalsusest, mitte ainult pealiskaudseid detaile. Mõistad, et elu on liiga lühike, et raisata aega ebaolulistele asjadele.

Vanade hingede missioon

Vanad hinged mängivad tänapäeva maailmas olulist rolli. Nende missioon on tuua valgust, harmooniat, tarkust ja sügavat arusaamist inimloomusest. Nad aitavad teistel hinged leida oma tee, inspireerivad vaimset arengut ja enesetunnetust. Vanad hinged suudavad säilitada rahu ja selguse ka kriisi hetkedel, mis teeb neist toetuseallika ümbritsevatele.

Lisaks saavad vanad hinged sageli õpetajateks, mentoriteks ja vaimseteks juhtideks; nad võivad olla inspiratsiooniallikaks paljudele, aidates teistel avada oma sisemised potentsiaalid ja mõista oma tõelist olemust. Muutuste ja transformatsioonide ajastul tuletavad vanad hinged meelde, et elu tõeline väärtus seisneb vaimses arengus, armastuses ja mõistmises.

Vanad hinged on iidsete tarkuste ja teadmiste hoidjad, aidates inimkonnal liikuda helgema ja teadlikuma tuleviku poole. Nende kohalolek Maal on hindamatu kingitus, mis soodustab vaimset ärkamist ja harmooniat maailmas.

Hingede vaimne tee on pidev kasv tarkuses ja armastuses, ning see teekond ületab aja ja ruumi. Kui meie hinged ärkavad, avaneb meile täiesti uus maailm kogemustest ja võimalustest. Mõistame oma elude suuremat pilti, avastades uskumatu hulga kogemusi, mida meie hinged on läbi teinud lõputul teekonnal läbi paljude maailmade ja dimensioonide.

Maises plaanis saame otsest tagasisidet oma valikutele, mis näitab, kas oleme õigel teel või mitte. Meie hinged on surematud ja võivad Maale tagasi tulla ikka ja jälle, kuni kõik õppetunnid on õpitud. Pärast seda võivad nad tagasi tulla, et aidata teistel hinged. Me kõik oleme selles maapealses koolis üksteise suhtes õpetajad ja õpilased.

Igaüks meist, oma isikliku arenguga, panustab kogu inimkonna tervenemisse tervikuna. Iga meie saavutuse vaimsel teel aitab kaasa rahule ja tasakaalule kogu planeedil.

Sisemine eneseväärtus ja armastus on meie heaolu aluseks. Kui tunneme end hästi ja armastatuna, suudame ka ennast armastada. See ei puuduta ainult välist armastust, vaid ka meie sisemist enesetunnetust. Küsimus on, kas ma armastan ennast ja tunnen end väärtuslikuna. Materiaalsed hetked, nagu raha ja reisid, ei pruugi alati tuua meile soovitud sisemist rahulolu. Sageli on meie rikkus seotud väliste teguritega, mis takistavad meid saamast paremaks versiooniks iseendast, tekitades mitmeid blokeeringuid.

Seega, kui keegi leiab ja eemaldab selle programmi oma elust, paraneb tema elukvaliteet märgatavalt. See programm on nii sügavalt meie alateadvusesse juurdunud, et me ei märka seda tihti. See on kõikjal meie ümber – reklaamides, muusikas, filmides jne. Need, kes ei ole selle programmi mõjudele vastuvõtlikud, saavutavad elus suuremat edu, mitte ainult eneseväärtuse, vaid ka materiaalse rikkuse omandamise osas.

Mis on siis see teema? See teema on seotud materiaalsete väärtuste ülemäärase tähtsustamisega vaimsete ja sisemiste väärtuste arvelt. Kui inimene seab materiaalsed väärtused kõrgemale kui oma elu, emotsioonid ja sisemine heaolu, tekivad valesti seatud prioriteedid. See mõjutab mitte ainult meid endid, vaid ka meie suhteid teiste inimestega.

Seda on kasulik mõista kõigil, isegi kui tundub, et ei kannatata selle programmi all. Enamik inimesi maailmas kannatab selle programmi mõju all, sest see on kõikjal levitatav ja avastatav. Turundus ja reklaam püüavad seda programmi igaühe alamälusse juurutada.

Oluline on mõista, et meie prioriteedid ja väärtushinnangud mõjutavad oluliselt meie elukvaliteeti. Seega on kasulik eemaldada see programm oma elust, et saavutada suurem sisemine rahulolu ja elada täisväärtuslikku elu.

Materiaalne maailm

Räägime materiaalsest ja sellest, miks ma juhtisin tähelepanu sellele takistusele. Paljud inimesed, mitte kõik, aga paljud, on teadlikult hoitud vaesuses. See hõlmab vaesust, keskklassi ja madalamat klassi. Te kõik teate väga hästi, et seda tehakse teadlikult nii riikide kui ka erinevate korporatsioonide tasandil. Luuakse kunstlik majandus, mis hoiab inimesi teatud tingimustes, ja need tingimused ei ole juhuslikud. Teaduslikud tõendid näitavad, et kui inimene on ellujäämise piiril, siis ta ei suuda avastada oma sisemist potentsiaali ja jõudu, et tundma õppida ennast ja ümbritsevat maailma, esitada küsimusi jne.

Kui kogu elu on üles ehitatud palgapäevast palgapäevani, toidu ostmisest magamiseni ja uuesti tööle minekuni, siis ellujäämisrežiimis pole inimesel sisemist jõudu ennast ja maailma tundma õppida. Tal on vaid üks küsimus: kuidas ellu jääda? Blokid mängivad siin väga olulist rolli, sest just need paljud takistused ei lase inimesel minna kaugemale oma võimaluste piiridest. Olen kohanud palju inimesi, kes ütlevad, et elavad palgast palgani, kõik on halvasti, neil on palju lapsi ja nad ei tea, kuidas ellu jääda. Kui pakkusin neile tööriistu ja võimalusi olukorra parandamiseks, näiteks seaduslikke võimalusi saada täiendavat raha ja võimalusi, ütlesid nad: “Ei, ma ei tee seda.” Nad leidsid tuhandeid põhjuseid, miks mitte oma elu paremaks muuta, sest mugavustsoonis, milles nad viibivad, on turvalisem. Nad ei soovi saada paremaks versiooniks iseendast ega oma elust ja on valmis sinna jääma.

Siiski on ka palju inimesi, kes tõesti tahavad sellest välja pääseda, kuid neil pole piisavaid vahendeid. Just need takistused hoiavad inimesi mugavustsoonis, leides tuhandeid vabandusi seal viibimiseks. Need takistused ei lase meil jõuda parema eluni, mis ei pruugi tähendada ainult edukuse ilu, vaid lihtsalt mugavamat elu. Paljud inimesed ei taha seda, sest nad kardavad muutusi.

Kui inimesed on sellises eksistentsi olekus, levib väga levinud programm, mis mõjutab mitte ainult alumisi kihte, vaid ka kõrgemaid. See programm paneb materiaalsed asjad kõrgemale kui inimese elu ja väärtused. Kui inimene ei väärtusta teiste elu ja on valmis minema üle laipade, et saada materiaalset kasu, siis tundub, et ta armastab ennast, kuid tegelikult ei armasta. Ainult valu tekitab valu ja vägivald tekitab vägivalda. Kui inimene ei suuda armastada ennast, ei suuda ta armastada ka teisi.

Meie suhtumine ellu peegeldab meie sisemist seisundit. Kui hoolime rohkem esemest kui inimesest, näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja me muretseme rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see meie prioriteete. Paljud inimesed muretsevad rohkem rikkis asja pärast kui selle pärast, kas laps sai viga. See peegeldab meie väärtushinnanguid – kas me hindame ennast ja teisi rohkem kui asju, mida me omame.

Kui inimene seab materiaalsed asjad oma elu ja teiste elude ette, loob see kahjulikku käitumist ja suhtumist. Näiteks kui laps rikub kogemata midagi ja me karistame teda selle eest, mitte ei hooli tema heaolust, näitab see, et väärtustame materiaalseid asju rohkem kui inimesi. See käitumine peegeldab meie ühiskonna suuremat probleemi, kus asjad on tihti tähtsamad kui inimesed.

Mõista, et meie prioriteedid ja väärtushinnangud mõjutavad oluliselt meie elukvaliteeti ja suhtumist teistesse. Me peaksime rohkem väärtustama inimesi ja nende tundeid kui materiaalseid esemeid.

Kuidas on reaalselt elus teiste tumedate olevustega, st nende jaoks on inimesed objektid ja nende tähtsus on sama nagu vaasil. Vaas ise ei tähenda neile midagi. Need on häired, mida ühiskond on selle programmi mõju all kujundanud, programm, mis asetab vaasi kõrgemale hierarhias kui inimese. Kui lapsena eelistati vaasi inimesest, loob see halbu tagajärgi, mida on juba tõestatud. See programm jätkub ühiskonnale pealesurumiseks, et tulevikus sotsiaalseid sidemeid murda, mis juba toimub ja mida me näeme.

Kapitalistlik võidujooks

Kapitalistlikus võidujooksus, kus kõik võistlevad omavahel, ei ole tervislikku konkurentsi ega moraalseid aluseid. Tervel konkurentsil, nagu sportlastel, on reeglid ja partnerlus. Pärast võistlust surutakse kätt ja austatakse üksteist. Kuid siin on konkurents, millel pole reegleid ega moraalseid aluseid, vaid ainult eesmärk saada rohkem kasu. On öeldud, et me ei võta materiaalseid väärtusi hauda kaasa. Mõned religioossed õpetused kinnitavad teooriat tulevastest eludest, kus materiaalsed väärtused pole olulised. Kahjuks muutub meie ühiskonnas materiaalsete asjade väärtustamine epideemiaks, kus inimese väärtus on madalam kui asjade väärtus. Inimelu väärtus ei ole sentigi väärt, kuid mõnede inimeste jaoks on materiaalsed asjad väärtuslikumad.

Sageli unustavad vanemad või täiskasvanud teiste inimeste, eriti laste emotsionaalsed vajadused, eelistades näiteks pesemata nõusid kraanikausis lapse tähelepanuvajadusele. Kodused konfliktid algavad sageli argipäevastest pisiasjadest, näiteks sellest, kes ei pesnud nõusid. Need nõud muutuvad tähtsamaks kui teise inimese elu ja tunded. Loomulikult ei tähenda see, et peaksime elama mustuses ja räpases korteris, kuid oluline on mõista, et need nõud on vaid tükid portselani, millel pole tundeid ega emotsioone. Kui me karjume teise inimese peale pesemata nõude pärast, võib see põhjustada emotsionaalset kahju.

Agressioon kutsub esile ainult vastutagasilöögi ja valu tekitab valu. Kui suhtleme omavahel, on oluline meeles pidada, et materiaalsed asjad ei ole kallimad kui inimese sisemised tunded ja emotsioonid. Kui midagi kukub ja puruneb, on tähtsam hoolida inimesest, mitte esemest.

Inimesed ei ole odavamad kui ükskõik milline materiaalse väärtusega ese. Kui lööd oma partnerit või last, karjud kellegi peale või noomid kedagi, sest taldrik või tass kukkus ja purunes, ei hooli see tass, kuhu ta pandi – riiulile, toolile või lauale. Isegi pärast purunemist on see lihtsalt mateeria tükk. Mida rohkem asetad materiaalseid asju inimese hinge, sisemise maailma, sisemise valu ja tunnete kohale, seda lähemale jõuad iseenda kuristiku servale. See tähendab, et sa ei hinda inimest üldse. Mõtle sellele hetkele, sest sisemine peegeldub alati välises. Kui inimene ei hinda oma sisemist olemust ja paneb taldriku oma emotsioonidest kõrgemale, siis hakkab ta sama suhtumist väljapoole kiirgama. Kui näed, et keegi sinu lähedane käitub nii, on see põhjus rääkida ja suunata tema tähelepanu tema enda sisemisele väärtusele, elule, sisemisele maailmale ja emotsioonidele.

Seda tasakaalustamatust materiaalsete asjade väärtustamisel võib vaadelda kui seda, et inimene hindab materiaalseid asju rohkem kui oma töö, aja ja sisemised ressursid. Kui töötame, teenime palka ja peame seda raha väga oluliseks, siis tihti unustame, et meie töö, aeg ja jõupingutused on need, mis tegelikult tähtsad on. Kui kulutame selle raha materjalsetele asjadele, näiteks vaasile, tundub meile, et näeme oma töö tulemusi selles vaasis. Kui keegi seejärel vaasi purustab, tundub see meile nagu meie töö oleks purustatud. Siin on oluline mõista, et vaasi purunemine ei devalveeri meie töö ja vaeva, vaid pigem on see näide sellest, kuidas me kipume materiaalseid asju ületähtsustama.

Kui asetame materiaalseid asju, nagu vaasid, taldrikud ja riided, kõrgemale kui inimesed ja nende tunded, siis loome kahjuliku käitumismustri. Näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja me muretseme rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see meie väärtushinnanguid. Paljud inimesed muretsevad rohkem rikkis asja pärast kui selle pärast, kas laps sai viga. See peegeldab meie väärtushinnanguid – kas me hindame ennast ja teisi rohkem kui asju, mida omame.

Agressioon kutsub esile ainult vastutagasilöögi ja valu tekitab valu. Kui suhtleme omavahel, on oluline meeles pidada, et materiaalsed asjad ei ole kallimad kui inimese sisemised tunded ja emotsioonid. Kui midagi kukub ja puruneb, on tähtsam hoolida inimesest, mitte esemest.

Kui paneme materiaalsed asjad kõrgemale inimese emotsioonidest ja vajadustest, hakkame neid objekte nägema enda jätkuna. See viib selleni, et me ei erista end materiaalsest maailmast ja hakkame tunnetama, et kõik meie ümber olevad esemed peegeldavad meid. Me hindame oma töö ja aja väärtust läbi materiaalsete asjade, kuid see on eksitav. Meie sisemised ressursid ja emotsioonid on palju olulisemad kui mis tahes materiaalne objekt.

Materjalide väärtustamine loob kahjulikke tagajärgi. Peaksime meeles pidama, et meie väärtushinnangud ja prioriteedid mõjutavad mitte ainult meid, vaid ka meie suhteid teistega. Oluline on hoolida inimestest ja nende tunnetest rohkem kui asjadest, mida omame.

Kuidas inimesed kompenseerivad oma sisemist pilti materiaalsega

Paljud inimesed, kes kompenseerivad oma sisemist pilti materiaalse kaudu, tajuvad asju enda pikendusena. Nende jaoks on esemed, mida nad kannavad, ja vaasid, mis nende laudadel seisavad, osa neist endist. Nad on harjunud mõtlema, et nende väärtus on määratud nende omanduses olevate asjade kaudu. Selline mõtteviis tuleneb varasest kogemusest, kus neile öeldi, et taldrikud ja tassid on tähtsamad kui nemad ise. Nad soovivad olla sama olulised kui need esemed ja see viib kahjuliku käitumiseni, kus nad ei suuda eristada ennast materiaalsetest objektidest.

Psüühika ja väliskeskkonna eristamine

See, kui inimene ei suuda eristada ennast ja väliskeskkonda, raskendab reaalsuse tajumist. Paljud inimesed, kes ei suuda kasutada oma sisemisi soove ja kavatsusi reaalsuse kujundamiseks, ei tunne, kuidas nende teadvus ja alateadvus aitavad neil elu sündmusi luua. Tegelikkuses on elu oma kätesse võtmine ja selle kujundamine lihtne, kuid selleks peame mõistma, et meid ümbritsev maailm on meist eraldi. Meie, kui hinged, oleme teadvus ja ümbritsev maailm on lihtsalt materjal, mida saame oma soovide järgi kujundada.

Materiaalsete asjade väärtustamine

Kui inimesed väärtustavad materiaalseid asju rohkem kui oma tundeid ja emotsioone, loovad nad kahjulikke mustreid. Näiteks kui laps kogemata midagi rikub ja vanemad muretsevad rohkem eseme kui lapse heaolu pärast, näitab see, et nende väärtushinnangud on paigast ära. Paljud inimesed hoiavad vanu asju, kuna nad tajuvad neid enda pikendusena, kuigi need asjad on juba halvas seisukorras ja tuleks ära visata.

Sisemise ja välimise eristamine

Selleks, et suudaksime oma elu ja reaalsust kujundada, peame mõistma, et meie ja meid ümbritsev maailm on erinevad asjad. Meie väärtus ja sisemine olemus on tähtsamad kui ükski ese. Kui suudame eristada ennast ja meid ümbritsevat materjali, muutub reaalsuse juhtimine lihtsamaks. Kui me usume, et väline maailm ja materiaalsed objektid on meist tähtsamad, ei suuda me oma elu tõhusalt juhtida.

Tähtis õppetund

On oluline mõista, et me ei ole oma asjad. Meie asjad võivad väljendada meie sisemust, kuid need ei ole meie ise. Kui suudame näha materiaalseid objekte lihtsalt objektidena, mitte meie pikendusena, muutub meie elu lihtsamaks ja rahulikumaks. Me saame hakata oma elu juhtima ja kujundama, kui mõistame oma tegelikku väärtust ja potentsiaali.

Loodan, et see aitab mõista, kuidas meie väärtushinnangud ja suhtumine materiaalsesse mõjutavad meie elu ja suhteid. Oluline on hoolida inimestest ja nende tunnetest rohkem kui asjadest, mida omame.

Igaühel on unikaalsed tugevused ja nõrkused. See ei ole juhuslikkus. Tunned oma sisimas, et oled end paigutatud sellesse kehasse. Looja ehk sina oled kõikjal ja tema ilmingud on mitmekesised. Kui mõistad oma tegevust igavikus, siis mõistad, et sinu hing avaldub kõikjal universumis erinevates vormides, ning sinu kui alglooja oma sealhulgas sinuna, inimesena.

Oluline on teadvustada, et oled osa Looja hingest ehk kui sinu isa ja ema on Loojad, siis sa oled samuti Looja. Sa oled nagu oks, mis kasvab Looja puust eraldiseisvaks ning iseseisvaks puuks. Looja hing areneb erinevatel olemise tasanditel, kuid praegu kogeme elu Maa peal. Sinu hing, olles osa Loojate hingest, on nendega igavesti seotud, kuigi see võib tunduda olevat kaugel, nagu päikesest lähtuv valguskiir, mis eemaldub päikesest. Seega Loojate kollektiivne hing areneb omaette Looja hingeks, kes toimetab erinevates loodu vormides või loob enda vormid, kus katsetab ja areneb.

Loojate eesmärk on luua keskkonnad, kus uued Loojad saavad kasvada ühtsuse rüppes ning et nad oskaksid luua uude tühjusesse uusi keskkondi, kuhu tulevad uued ja uued Loojade hinged. Seega Looja põhiline eesmärk on Luua uusi loojad, kes saavad iseseisvateks loojateks ning paremateks versioonideks temast endast, kes loovad uusi Loojaid. Oluline on mõista, et need Looja hinged ei ole kunagi ära kaotanud seost või ühendust Loojate hingega ja nende teekonnad on just nii etteaimamatud, kui nad seda on loonud või on mõjutanud oma seisundtega.

Seetõttu oled just seal, kus oled praegu katsetamas teoorijaid ning tunnetamas seisundeid, ja täidad oma eesmärki vastavalt oma tugevustele. Sa oled võtnud omaks seisundeid, mis ei ole sinu enda seisundid ja nüüd mängid ja katsedat, kuni taipad, kas see teenib sind või mitte ja selle kogemuse võrra tunned nüüd kohe ära seisundid, mis ei ole sinu enda omad. Tume süsteem teeb kõik selleks, et sa selle eesmärgi unustad ja unustad, kes sa oled ning mis oled õppinud eelnevalt. Nad loovad tehnilisi ning mitte tehnilisi piiranguid ja negatiivseid olukordi. Püüavad sind katki teha, murda ning segadusse ajada, et sa tunneksid, et sa pole EI KEEGI ning ei oma midagi ega kedagi, mis võiksid sind aidata, et sellest seisundist, tundest välja tulla – et sa ei ketraks seda mustrit pidevalt uuesti ja uuesti nagu madu sööb oma saba. Kogu nende eesmärk on sind takistada ning elada sinu energia arvelt, sest neil endal on pidevalt puudu ja neid juhib parasiitlik mõtteviis ning kadedus.

Selleks, et täita paremini oma eesmärk on ära tunda oma roll ja täita see, teadvustades tundeid, mis ei ole sina ning miks nad on sulle loodud. Ühe põhjusena on see, et sa ei tunneks “ühtsust ja seotust” teiste hingedega. Kui sa praegu ei suuda mõista kogu Maailma Hinge ja selle erinevaid ilminguid, siis sinu HING jätkab kehastumist erinevates inimvormides, õppides ja läbides arenguprotsessi, ületades “tumedat mateeriat”, kuni jõuab arusaamiseni, et miks ta soovib olla selles tundes ja olukorras, mis teda juhib ja toetab seal olemast.

Tea, et ahaa ja taipamise faasis sa saad luua kõike, mida vaja, et paika panna kellegi tumedam pool ning pöörates oma hirmud jõuks, saavutad sa just selle, mis oled hingena unistanud ja tahtnud teha. Katseta ning ole julge, sest hirmu ei ole, see on lihtsalt kellegi tundmatu pool.

Tea, et mateerija allub hingeenergiale ning olles ise generaator ning manifisteerija hakkab mateerija alluma sinu tahtele. Loo oma ajaliin või teekoonaliin, sest aega kui sellist pole universumis. Kõik toimub antud hetkel siin ja praegu.

Sinu madal võnkesagedus ei lase sul piisavalt kiiresti näha sinu tahte materialiseerimist. Kõrgem ehk tihedam võge aga vastupidi toob sinu ellu kogu sinu tahte materiaalses vormis.

Jälgi inimesi, kes on sinu ümber ning mis on nende tegelik eemärk. Kas sinu võnke tõstmine ning tegeliku sinu nägemine õpitud ja võõraste lapsepõlve mustrite taga on nende eemärk või siis on nende eemärk, sinu alandamine ning sinu tahte mahasurumine läbi kurbuse ning süsteemi tööriistade nagu lasteaed, kool, pere, sugulased, sõbrad jne läbi.

Lõppkokkuvõttes toimub ühendamine, sinu hing ületab tumeda ja kogeb kolmanda tiheduse taset ning liigub järgmisele tasemele, mis erineb praegusest. Väljumine võnkespiraali kaudu on protsess, mis murrab sisemisi õpituid mustreid, et sa saaksid aru, et sa ei ole sinu vanemad, sugulased, ühiskond ning nende mustrid ja programmid.

Lapsena sa soovisid aidata oma vanemaid ning kogu ümbritsevat maailma, võttes nende poolt sulle sisestatud käitumismustreid ning sugulaste hirmuprogramme, kui enda omasid. Sa ei pea neid läbi töötlema ning ägisema nende programmide all, sest need ei ole sina ning sina ei ole nemad. Taibates seda, lõikad kui rippuva kivi enda küljest, mis viib sind põhja või ei lase liikuda. Sa pead jõudma iseendani vaatamata meelitustele ning kavalusele.

Süsteem teeb kõik vajaliku, et inimene ei saaks teada, kes ta tegelikult on, kuid see on osa mängust siin Maa peal kolmandas tiheduses. Ususüsteemid peavad looma takistusi sinu kui hinge kasvuks. Nende ületamine on sinu võit ja mängu lõpp.

Sul on olemas see, mida ei ole teistel – SINA ISE.

PS! keha oled sa loonud ise, koos oma emaga. Kuid nüüd on see sinu oma ning keha või sinu erinevad kehad on sinu enda loodud ehk sina oled keha ja keha oled sina. Keha on sinu materiaalne energia ja sinu loodud vibratsiooniruum, mis materialiseerib ning toimib kui sinu elusündmuste magnet. Ära seda unusta, sest terve hing on terves kehas.

Näiteks, Bermuuda kolmnurgas kadunud lennukite puhul saab kütus ootamatult otsa. Kadunud laevad upuvad tormide või piraatide tõttu. Euroopas ja Ameerikas põldudel ilmunud sadu piktogramme tehakse väidetavalt paari inglise naljahunniku või metsloomade poolt, kes jooksevad üksteise järel armueksstaasis. Tõsi küll, kuidas nad suudavad taimi murdmata neid keerata, ei oska keegi seletada.

Veelgi enam, selliste “ringide” sees leitakse vahel näriliste ja isegi suuremate loomade jäänuseid. Näiteks Kanadas leiti surnud okassea, mis oli lamedaks surutud kolme sentimeetri paksuseks. Looma okkad olid keeratud sarnaselt “ringide” sees olevatele taimevartele. Pole kahtlust, et okassea hukkus sama jõu tõttu, mis lõi “põlluringid”. See ei ole kindlasti “naljahundid” ega “armueksstaasis loomad”.

Sama kehtib ka “trombide mõju” kohta, eriti kuna “põlluringides” täheldatakse elektromagnetilisi ja ajalisi anomaaliaid, mis mõjutavad elektroonikat. On registreeritud mitmeid lennukite allakukkumisi pärast nende ülelendu “ringidest” (gravitatsioonilised anomaaliad).

Ringide kujundite keerukus, millest paljud on keerulised mitmeelemendilised struktuurid, ja nende ilmumise lühike aeg (näiteks 1990. aastal tekkis Kanadas Manitoba provintsis St. Francis Xavieri linna lähedal kohe 15 sellist figuuri) on sundinud naljahuntide ja trombide teooriate pooldajaid tõsiselt mõtlema.

Paljud teadlased on täheldanud põldude kohal enne “ringide” tekkimist mõningaid “hõljuvaid tulesid”. Osa pealtnägijatest on seda nähtust ka videote ja fotode abil jäädvustanud.

Näiteks 15. aprillil 1991 märkasid kaks 14-aastast koolipoissi Akiikawa (Jaapan) lähedal oranži objekti, mis meenutas leivapätsi. Poisid jäid tardunuks, kui UFO hakkas tegelema kummalise tegevusega. Uurija V. Iljin kirjeldab seda järgmiselt: “…Samal ajal hakkas UFO helendus tuhmuma ja äkki ilmus selle alla, mõne meetri kaugusele “põhjast”, koonusekujuline valge auru või suitsu mass. Mass oli läbipaistev, pöörles, suurenes ja laskus maa poole. Kui koonuse põhi puudutas maad, tundis Masamitsu (üks poistest) näol kuumi veepiisku. Samal ajal kostis madal hääl, mis meenutas tumedat urinat. Maapinnal koonuse keerise sees hakkasid toimuma kummalised asjad.

Rohi paindus valju sahinaga maapinna poole ja asetus ringi kujul, alustades koonuse keskelt ja liikudes perifeeriasse. Kui keeris moodustas maapinnale ideaalselt korrektse ringi, hakkas koonus aeglaselt tõusma, kahanedes suuruses, ja kadus siis. Kogu see fantaasia kestis mitte rohkem kui kolm minutit. UFO, mis seni oli paigal rippunud sündmuskohal, sööstis üles ja kadus pilvedesse…” Alles siis taastus poiste liikuvus. Seejärel naasis UFO ja samamoodi lõi veel ühe “ringi” ühe minutiga.

Nii seostatakse UFO tegevusega ka järgmisi “ringe” ja “piktogramme”, mida on pealtnägijad kinnitanud:

• 8 juuni 2003 250 kilomeetrit Rooma põhja pool Montoegroenaro asula lähedal;
• 15 juuli 2002 Wrocławi linna lähedal, Poola ja Tšehhi piiril;
• 14 juuli 2002 120 kilomeetrit Poola linnast Bydgoszczist kagu suunas;
• 22 juuli 2002 50 kilomeetrit Bydgoszczist lõuna poole.

Nõukogude ufoloogi F. Zigeli poolt leiti sarnastes UFO-de jälgedes püsivaid anomaaliaid. Näiteks vette visatud pinnas kerkis pinnale, mitte ei vajunud põhja nagu taustatükid. Samuti täheldati mangaani kontsentratsiooni 17-kordset ja plii kontsentratsiooni 14-kordset ületamist. Ainult väga rumal inimene võib väita, et selliseid jälgi on jätnud “naljahundid”, loomad või trombid.

Paljud teadlased püüavad aga vaatamata vaieldamatutele faktidele seletada müstiliste põlluringide tekkimist kas naljahuntide või õhuvooludega. Näiteks Briti Tornado ja Tormi Uuringute Organisatsiooni juht T. Miden usub, et ringid tekitavad spiraalselt maapinnale laskuvad õhuklombid ja “plasma keerised”.

Sellisel juhul on teadlane üsna lähedal lahendusele: ringid tõepoolest tekivad keeristest, kuid need väljuvad UFO-de pardalt ja tõenäoliselt on seotud torsiooniväljadega. See seletab anomaalset energiataset ringide asukohtades, ulatudes ruumi-ajafenoenide ja “väravate” tekkimiseni teistesse maailmadesse.

Viimased võivad olla seotud olenditega nendest maailmadest. Seda kinnitavad eredad helendavad objektid, inimeste ja loomade hirm lähedal asuvates asulates ööl enne ringide avastamist põldudel.

T. Miden kolleeg dr D. Eloom märgib: “Lõputu ringide mitmekesisus mitte ainult ei lisa neile võlu, vaid suurendab ka raskust nende tekkimise seletamisel. Loomulikult tekib soov mõelda, et selle kõige taga on mõistuse jõud.”

Näiteks Inglise Hampshire’i krahvkonna põldudel 2001. aastal ilmunud kujutiste kohta ütles Sõltumatu Uurimiskeskuse juht Paul Vigay: “Mulle tundub uskumatu, et see kõik võib olla kellegi pettus. Nimelt on sellist tüüpi joonistust võimatu näha maapinnalt. Need joonised on tehtud üsna täpselt ja korrektselt, kuigi lähedalt vaadates tunduvad nad täiesti kaootilised. Vaadates neid kõrguselt – ja need on kindlasti mõeldud kõrguselt vaatamiseks – tekitavad need uskumatu efekti. Ja ma ei suuda ette kujutada, kuidas on võimalik teha selliseid jooniseid ilma kedagi kaasamata, kes helikopterist ei annaks raadiosignaale nagu “natuke paremale… natuke vasakule”, sest joonised on nii keerulised, et neid on maapinnalt väga raske näha. On raske seletada, kuidas on võimalik (eriti pimedas) liikuda maapinnal ühe joonise elemendi juurest teise juurde ja mitte teha viga, mitte eksida ja saavutada sellise keerukusega joonis.”

Rahvalikud uskumused seostavad neid ringe “paha vaimuga”, samas kui tänapäeva teadlased seovad neid erinevate teaduslike põhjustega – alates õhuvooludest ja põhjavee ebaühtlasest toitumisest kuni kahjulike “naljahuntide” tegevuseni. Kuid need põhjused ei pea kriitikale vastu.

Näiteks uurija V. Siebenhaar ütleb ametlike selgituste kohta, et põlluringid on naljahuntide tegevuse tulemus: “Kui 1992. aastal kuulutas meedia, et peaaegu kõik Inglismaa müstilised põlluringid on kahe inglise pensionäri Dugi ja Dave’i kätetöö, hingasid tuntud teadlased, eriti Saksamaal, kergendatult. Põlluringide müsteerium on lahendatud! Isegi täna räägitakse seda versiooni niinimetatud “teaduslikes” teleprogrammides, kuigi juba ammu on selgeks tehtud, et pensionärid ei suutnud võltsida nii suurt hulka põlluringe.

Ilmselgelt olid nad lihtsalt tööriistad sihipärases desinformatsioonikampaanias – ja nende maailmale levitatud avaldus ei suutnud seletada ei ringide suurt arvu ega arvukaid teiseseid fenomene. Lisaks ei teadnud massimeedia ja teadusringkonnad ilmselt tõsiste organisatsioonide olemasolust, mis tegelevad põlluringide fenomeni uurimisega. See on reaalsus.”

Lisaks ei suuda naljahundid luua keerukaid piktogramme. Näiteks juulis 2006 ilmus Oxfordshire’is (Inglismaa) üle saja meetri laiune kolmemõõtmeline piktogramm, mis meenutas linnapilti linnulennult.

See versioon ei klapi ka selle fenomeni levikuga. Müstilised piktogrammid ilmuvad kõikidel mandritel ning nende kohta on viiteid ka ajaloolistes dokumentides antiikajast ja keskaegadest. Lisaks oli 1990. aastate alguseks avastatud üle 2000 ringi. Alates kolmanda aastatuhande algusest on nende arv ületanud 7000.

Seega ei ole enamik “teaduslikke” selgitusi põlluringide päritolu kohta nende tõeliste põhjustega seotud. Kas teile ei tundu, et keegi, kes kontrollib ametlikku teadust, viib meid sihilikult eemale tõest selle fenomeni kohta ja takistab meil lahendada seda meie reaalsuse mõistatust?

Kaasaegse teaduse ja igapäevaelu infomüras on tihti kuulda väiteid, et maailmas toimuvad protsessid on juhuslikud ja kaootilised. Kuid vaatamata sellele leidub selgeid tsüklilisi rütme, millele allub kogu universum. Need kosmilised ja maapealsed rütmid mõjutavad tugevalt meie planeedi biosfääri, sealhulgas ka inimest. Käesolev artikkel uurib bioloogiliste rütmide ja tsüklite olemasolu ja nende mõju inimese elule, tuues esile bioloogia ja esoteerika teaduslikke ja vaimseid aspekte.

Bioloogilised rütmid ja biarütmoloogia

Inimese elu ja tegevus järgivad bioloogilisi rütme ehk biarütme. Bioloogiline kell reguleerib meie une- ja ärkvelolekuaegu, keha temperatuuri, hormoonide tootmist ja palju muud. Biorütmoloogia on teadus, mis uurib neid rütme ja nende mõju meie igapäevaelule. Kuigi see teadusala on ametlikult vähetuntud, omab see suurt tähtsust, kuna annab meile teadmisi, mis aitavad paremini mõista ja juhtida meie elu.

Tsükliline areng ja ajaloolised viited

Tsüklilisuse mõiste ei ole uus. Juba iidsetest aegadest on tsüklilist arengut käsitletud mitmetes religioonides ja filosoofias. Näiteks Moosese, šumeri preester Berosa ja Egiptuse preester Hermes Trismegistose õpetustes on viiteid tsüklilistele rütmidele. Need teadmised peegelduvad ka budistlikus õpetuses Kaalpadest, nelja maailma vanuse õpetuses pärsialaste ja juutide seas ning India ja Kesk-Ameerika indiaanlaste eepostes.

Kosmilised tsüklid ja nende mõju

Kosmilised tsüklid mõjutavad kogu universumi rütmi ja seaduspärasusi. Näiteks Ptolemaiose ja Pythagorase töödes mainitakse ajalooliste sündmuste kordumist, mis alluvad teatud rütmidele. India mütoloogias räägitakse Kosmose “Brahma ajastust” ja “Suur-Manvantarast”, mis kestavad miljardeid aastaid ja vahelduvad “Suure Pralayaga” ehk kosmilise uinumise perioodiga.

Mikro- ja makrokosmilised tsüklid

Inimese elu on miniatuurne peegeldus universumi tsüklilisest loomusest. Iga päev kogeme “väikest surma” kui uinume ja “väikest elu” kui ärkame. Sarnane analoogia eksisteerib ka universumis, kus “Brahma öö” kestab miljardeid aastaid ja sellele järgneb “Brahma päev”. Nii nagu inimene kogeb ööpäevaseid tsükleid, kogeb universum oma tsüklilisi perioode, mille jooksul elavad ja surevad kõik elusolendid.

Tsüklite ja rütmide seadused

Nikolai Rerich ja Jelena Blavatskaja on kirjutanud, et kosmilised rütmid peegelduvad kõigis looduse ilmingutes. Need seadused mõjutavad südamelööke, hingamisrütmi, päeva ja öö vaheldumist, Kuu faase ja aastaaegu. Kosmos ja loodus toimivad lõputus vaheldumises ja igaveses rütmis. Inimene ja planeet Maa, Päikesesüsteem ja universum tervikuna – kõik allub neile tsüklitele ja perioodidele.

Tsüklid ja tuleviku ennustamine

Teadmised looduslike ja kosmiliste rütmide kohta võimaldavad prognoosida tulevasi sündmusi ja nende üldist suunda. Näiteks meie ajastu “pimeduse võimu” lõppemine näitab, et kahjulikud jõupingutused kurjuse teenistuses pöörduvad paratamatult nende endi vastu. Kuidas nad ka ei püüaks oma antikristlikke plaane teostada, nende jõupingutused ainult kiirendavad nende hävingut ja planeedi puhastamist parasiitide ja satanismi viiruse kandjatest. Tsükli lõppemine viitab uue Valguse ajastu lähenemisele.

Kokkuvõte

Käesolevas artiklis uurisime, kuidas kõik maailma protsessid järgivad teatud tsüklilisi rütme. Need rütmid mõjutavad kogu universumit, biosfääri ja inimest. Bioloogilised rütmid, mis on osa suuremast kosmilisest tsüklist, reguleerivad meie igapäevaelu ja tervist. Tsüklilise arengu mõiste on eksisteerinud läbi ajaloo, seda kajastatakse nii teaduslikes kui ka esoteerilistes õpetustes. Nende teadmiste omamine võimaldab meil paremini mõista ja juhtida oma elu, kohandudes looduse seadustega ja valmistudes tulevasteks sündmusteks.

Enamik inimesi teab alateadvusest väga vähe – kuidas see töötab ja milliseid funktsioone see täidab. Kuid erinevates esoteerilistes praktikas pööratakse alateadvusega töötamisele suurt tähelepanu. Näiteks selgeltnägija V. Safonov teeb selge vahe teadvuse ja alateadvuse, intellekti töö (mõtteline dialoog) ja intuitsiooni (selgeltnägemine) vahel.

“Kui abstraktne-loogiline mõtlemine on alati eesmärgipärane ja me lahendame selle abil meid ees seisvaid ülesandeid, enamasti tuginedes eelnevale elukogemusele, siis intuitsiooni ja selgeltnägemist ei saa pidada aju tööks, nagu loogilise mõtlemise puhul. See ei ole mõistuse töö, mis otsib ainsat õiget lahendust paljude pakutavate hulgast. See on algteadmiste olemasolu ilma igasuguste alternatiivideta.”

Alateadvuse roll

Meie igapäevane teadvus sisaldab võrreldamatult vähem teavet meid ümbritseva reaalsuse kohta kui meie alateadvus. Alateadvus on olemuselt “teadmiste ladu”, kuid kaasaegne inimene on kaotanud kõik oma “võtmed” selle laoka juurde ja peab leppima ainult “lukuaugu kaudu piilumisega”.

Tänapäeval on isegi teaduses tunnustatud, et on erinevaid selgeltnägemise ja selgeltnägijate tüüpe. Näiteks mõned näevad ainult seda, mis toimub reaalajas (kaugnägemine), teised saavad teavet mineviku ja tuleviku kohta. Teabe täpsus sõltub teadvuse seisundist. Selgeltnägijad, kes langevad transsi, saavad täpsemat teavet kui need, kes töötavad ärkvelolekus. See on seotud sellega, et esimesel juhul ei filtreerita ja moonutata saadud teavet loogilise mõistuse poolt. Sellist tõhusust saab saavutada ka mõttelise dialoogi katkestamise või sisemise vaikuse saavutamise kaudu.

Ühendus Universumi informatsiooniväljaga

See võimaldab meil ühenduda Universumi energia-informatsioonilise andmebaasiga, mida vanasti nimetati “Akasha kroonikateks” või “Džiivaks”. Uurijate sõnul võib teavet ammutada ka individuaalsest ja kollektiivsest teadvusest. Viimased allikad on kättesaadavad meie alateadvusele, kuid Universumi andmebaas on kättesaadav üliteadvusele. Nende vahel, vastavalt K. Kastanedale, on esimene seotud “teise tähelepanu” arenguga ja teine “kolmanda tähelepanu” arenguga. Kuid tee “kolmanda tähelepanu” (üliteadvuse) juurde läbib informatsioonilise silla arendamist meie alateadvuse ja igapäevase teadvuse vahel. Seega, ühendades meie alateadvuse ja teadvuse võimalused, saame juurdepääsu üliteadvusele.

Alateadvus kui terra incognita

V. Tormõšov selgitab seda järgmiselt:

“Meie alateadvus on enamiku jaoks “terra incognita”, piirkond, mis on suletud otsese mõistmise eest. Ja isegi inimene, kes on saanud alateadvusesse teabe, ei pruugi seda alati “näha”. Asi on selles, et inimesel on aju, millel on palju funktsioone, üks neist on mõtlemine – see võib muuta teabe lugemise protsessi võimatuks. Sageli segavad kõrvalised mõtted keskendumist ja takistavad kõike selgelt näha. Sellest vabanemiseks tuleb saavutada teadvuse vaikimine.”

Teadvuse puhastamise praktika

Idamaised müstikud ja joogid kasutavad meditatsioone teadvuse puhastamiseks, et saavutada “otsese teadmise” seisund. K. Kastaneda kirjeldab samuti mõttelise dialoogi peatamise tehnikat, mille abil tema õpetaja, India maag don Juan Matus, õpetas teda maailma “nägema”. See rõhutab, et seda meetodit on sajandeid kasutanud Ameerika maad ja šamaanid.

Kastaneda õpetaja don Juan Matus avas oma õpilasele maagilise õppimise protsessi lõpus, et meie loogiline mõistus ja intellekt (mõtteline dialoog) pole mitte ainult “seade”, mis moonutab meie maailmatunnetust ja lõikab meid ära maailma tõelisest “nägemisest” kui Universumi energiastruktuurist, vaid on üldse “võõras seade”, mille on inimkonnale peale surunud tumedad olendid teistest mõõtmetest, keda India maag nimetas “lendajateks”.

Teadvuse programmeerimine

Põhjus, miks “lendajad” kauges minevikus tegid seda inimkonnaga, programmeerides seda pimeduse, kurtuse ja rumaluse peale, mis on piiratud tavapäraste viie meelega, oli kasutada inimkonda kui lolle, mõistmatuid ja energia “piimalehmi”. Selline nähtamatu programmeerimine inimkonnale ratsionalismi ja materialistliku kaine mõtlemise suunas on viinud selleni, et enamik inimkonnast on muutunud “biorobotiteks”, nende osa aga tõelisteks “zombideks” (narkomaanid, alkohoolikud, sarimõrvarid, maniakid, usulised ja okultistlikud fanaatikud).

Mõtteline dialoog ja sisemine vaikus

Paljud “meie” mõtted ei ole tegelikult meie omad. Need “sisestatakse” meie teadvusse tumedate olendite kindlate eesmärkidega, sarnaselt sellele, kuidas arvutioperaator sisestab kindla käsu. Mida rohkem meie tegevused ja otsused sõltuvad sellistest sisestatud mõtetest, seda rohkem on inimene nende olendite nähtamatu juhtimise all, ja seda sagedamini kogeb ta mõistuseta perioode – perioode, mille lõppedes ta ei suuda selgitada teatud ja sageli väga emotsionaalsete tegevuste põhjust.

Peamised “programmid”, mille abil teostatakse kõik operatsioonid inimese “biokompuutri” – loogilise mõistuse – üle, on “enese tähtsuse tunne” ja “enesehaletsus”. Kõik muu on “alaprogrammid”, mis toimivad nende baasil. Me elame maailma kirjeldustes pealesurutud “virtuaalses reaalsuses”, mis tegelikult on väga vähe seotud maailmaga, mis meid tegelikult ümbritseb.

Tee selgeltnägemise juurde

Tee selgeltnägemise ja tõelise vabaduse juurde meie nähtamatutest “peremeestest” viib läbi “meie teadvusele pealesurutud programmide eemaldamise” (“igapäevase reaalsuse pildi hävitamise”), mis saavutatakse läbi kasvavate “sisemise vaikuse” perioodide. See viib peamiste ja kõrvalprogrammide töö katkemiseni ning tagastab meile inimkonna kaotatud vabaduse ja “otsese teadmise” – võime Universumi energiat ja informatsiooni otseselt tajuda.

Teadlik selgeltnägemise kasutamine, erinevalt spontaansetest “nägemustest”, sõltub inimese võimest vajalikel hetkedel saavutada “sisemise dialoogi peatamine” või “sisemise vaikuse” seisund.

V.I. Safonovi kogemus

Üks neist, kes teadlikult kasutas selgeltnägemist, oli tuntud Venemaa selgeltnägija V.I. Safonov:

“Aeg on eriline substants. Enamik inimesi ei mõtle selle peale, pidades selliseid mõtteid tarbetuks ja kasutuks, olles oma kolme mõõtmelises maailmas rahul ja meenutades aega ainult oma kella vaadates.

Selgeltnägemine… Okultistid on selle nähtuse ümber ehitanud palju, mille olemasolu vaidlustatakse endiselt ortodoksse teaduse poolt.

Selgeltnägemine segab kõige rohkem kaine mõistust. See on midagi, mida nagu polegi olemas. Kas on võimalik uskuda, et kusagil neljandas, viiendas või kümnendas mõõtmes on juba trükitud, nagu trükimasinas, see, mis juhtub mõne aja pärast? Et “kusagil” on aeg kindlas, ühtses olekus, kus “eile”, “täna” ja “homme” on ühtne ja jagamatu tervik?

Mul on selgeltnägemine natuke tuttav, kuigi selle olemus on mulle täiesti ebaselge, ja mõned arusaamad sellest on nii ebamäärased, et neid ei tasu mainida. Mulle on tõesti õnnestunud (ja mitte ainult korra) näha sündmusi, mis toimuvad mõne tunni, päeva või isegi nädala pärast. Näha kujutluses võõraid inimesi, kes tulevad kohta, kus nad peavad olema “siis”, kui see “aeg” saab “täna”… Üks asi tuleb rõhutada – tuleviku nägemise katses ei teki nägemus spontaanselt, vaid minu tahtel, see on teatud tahtelise pinge tulemus.”

Teadvuse “väljalülitamise” meetod

Teadvuse “väljalülitamise” meetodit kasutavad ka paljud teised Venemaa selgeltnägijad. Uurija A. Gorboovski kirjutab selle kohta järgmist:

“Teadvuse väljalülitamine” – see on meetod, mis on hästi tuntud erinevate usukoolkondade maagilises praktikas. Budismis on see teadvuse tühjendamise meetod, kuni selles puuduvad täielikult igasugused kujutised või mõtted. Pole välistatud, et väljalülitatud teadvuse seisundis langeb tajumine ajavoolust välja”.

See ajavoolust väljalangemine viitab selgeltnägemise transile. Tee selgeltnägemise ja teiste meie teadvuse hämmastavate võimeteni viib läbi sisemise dialoogi katkestamise ja teadvuse muutunud seisundite saavutamise, mille jooksul meie tajumise kogupunkt nihkub oma tavapärasest seisundist, milles oleme suletud kolmemõõtmelise reaalsuse jäikadesse raamidesse ja “ära lõigatud” meie teadvuse unikaalsetest võimetest. Meie teadvus ise on justkui pooleldi “magamas”. Kuid aeg selle “äratamiseks” on juba käes.

Raske on mitte aplodeerida, nähes, millise elegantsiga manipuleerivad globaalsed “režissöörid” infovoogudega ja lavastavad oma “absurditeatris” taas järjekordset showd. Nad pakuvad inimestele valikut “halva” ja “väga halva” tuleviku vahel. Kuidas muidu saaksid need rumalatesse showdesse uskuvad massid kuuletuma panna?

Võtame näiteks klassikalise kaheparteisüsteemi “tsiviliseeritud” anglosaksi maailmas, kus inimestele pakutakse valida kahe kandidaadi vahel, kes mõlemad on juba saanud globaalse eliidi heakskiidu. Põhimõtteliselt pole konservatiivide ja leiboristide ega demokraatide ja vabariiklaste vahel erilist vahet. Jah, nende programmides on mõned erinevused, et massid ei mõistaks, et see kõik on üks suur pettus. Kui aga mõni sõltumatu kandidaat üritab võimule saada, hakkavad mõlemad pooled teda kohe hukutama. Rumalatele massidele on ainult kaks valikut – “halb” ja “väga halb”.

Praegune ülemaailmne show, mis hirmutab rahvaid termotuumasõja ohuga, on sama eesmärgiga. Et sellest paremini aru saada, tahan tuua näite meie riigi elust. Mäletan, kuidas 2012. aastal meie juhid, kes siis veel nimetasid lääne juhte “partneriteks” ja “kolleegideks”, otsustasid viia riigi WTO-sse. Kuna tol ajal ei olnud veel nii palju inimesi, kes olid “süstinud” Big Pharma eksperimentaalset jama, siis rahvas “ärkab” ja hakkab nõudma referendumit. Isegi Riigiduuma saadikud, kui tõelised “rahva teenrid”, plaanisid mingeid “istungid”. Kuid siis juhtus ootamatult tragöödia, mis raputas kogu riiki.

Mis juhtus? Üks kummaline õnnetus ühel hüdrotehnilisel objektil põhjustas Krymski linna üleujutuse. Kohalikud võimud ei hoiatanud elanikke ohu eest, piirdudes kohaliku televisiooni jooksvate tekstidega. Kuid kõik, kes olid olukorrast teadlikud, kiirustasid päästma ja evakueerima oma lähedasi. Kui kogu “kari” oleks hakanud päästma, oleksid teed linnast välja olnud ummistunud. Sarnaselt New Orleansiga, kus valitud inimesed ja “mustades ülikondades” inimesed päästeti õigel ajal.

Meedia kajastas tragöödiat suure hoolega, tõrjudes teised teemad infoväljast välja. Kogu riik jälgis päästeoperatsiooni käiku ja jälgis, kuidas need, kes suutsid kõrghoonete ülemistele korrustele põgeneda, päästeti. Paljud inimesed vastasid üleskutsele aidata kannatanuid. Kuid kui kõik lõppes, unustas riik WTO ja selle, et keegi otsustas meid sinna viia. Tulemus? Ilma rahvahääletuse ja Riigiduuma “istungiteta” liitus Venemaa WTO-ga. “Karja” tähelepanu oli teema eemale juhtimiseks suunatud täiuslikult. Ja see meenutab mulle Elon Muski huvitavat terminit “psühholoogiline erioperatsioon”, kuigi see öeldi teise sündmuse kohta meie riigis 2023. aastal.

Tuleb küsimus: mida meilt praegu nii hoolikalt tähelepanu kõrvale juhitakse? Ja seda juba mitte ühe riigi, vaid kogu inimkonna mastaabis. Alates 27. maist 2024 algab ilma suurema meediakära ja täieliku tähelepanuta WHO 77. maailma assamblee Genfis, kus liikmesriikide delegatsioonid peavad allkirjastama või mitte allkirjastama nn “pandeemialepingu”.

Miks see leping nii oluline on, et selle tähelepanu kõrvale juhtimiseks lavastatakse show pealkirjaga “ülemaailmse tuumasõja oht”? Lepingus on huvitav tekst, mis võimaldab maailmavalitsejate satanistlikel klannidel ja nende käsilastel mööda minna rahvuslikest põhiseadustest. Kui eelmisel korral ei tahtnud rahvas vabatahtlikult “kahaneda” ja hakkas apelleerima oma põhiseaduslike õiguste rikkumisele, siis nüüd saavad WHO-l õiguse mitte ainult soovitada, vaid ka kehtestada “pandeemia režiimi” ja võtta kontrolli alla kõik “epideemiavastased meetmed”. See hõlmab karantiini korraldamist, rahvaste sunniviisilist “ravimist” Big Pharma toodetega ja otsustamist, milliseid “imetooteid” ja millistes kogustes rahvastele anda. See on võimalik, sest WHO saab “pandeemia režiimi” ajal peatada kõik põhiseaduslikud õigused ja vabadused, loomulikult “karja” huvides, mis ei taha vabatahtlikult kahaneda 95% võrra aastaks 2030.

Kui Genfi assambleel liikmesriikide esindajad seda lepingut ei hülga ega protesti selle vastu, või veel hullem – allkirjastavad selle, siis see jõustub. WHO on globalistide-satanistide nukk, mida kontrollivad Gatesid, Rockefellerid ja muud Big Pharma omanikud. Ja need koletised ei jäta kasutamata võimalust “karja” vähendada ja samal ajal selle pealt kasumit teenida.

See geniaalne pettus, mille eesmärk on “lollide petmine”, et “karja” vähendatakse nende endi arvelt, on lähedal edule. Miks ma nii arvan? Sest kui seda lepingut ei kavatsetaks allkirjastada, kajastataks seda meie riigis igast “raudast”, kuidas meie juhid võitlevad maailma globalismi-satanismi vastu. Kuid selle asemel on täielik vaikus ja WHO assamblee ning “pandeemialepingu” teema täielik ignoreerimine. See on halb märk.

Võib-olla on see meie “ülemjuhataja” mingi “geniaalne plaan” neid üle kavaldada? Tahaks loota, aga ma ei näe selleks mingeid märke. Näen vaid järjekordset globaalsete režissööride lavastatud showd, kus “karjale” pakutakse taas kahte valikut: “halb” ja “väga halb”. Praegu hirmutatakse “väga halva” variandiga, mis on maailma tuumaapokalüpsis. Seejärel, kui “kari” hakkab paanikasse sattuma, rõõmustatakse neid pehmema “halva” tulevikuga, kus nad ei põle tuletormis, vaid “kahanevad” järk-järgult “pandeemia X” ja “imetoimetavate vastumürkide” tõttu, mis osutuvad taas tõhusamaks kui pandeemia ise. Plaanitav olümpia Pariisis on ideaalne sündmus, et seejärel levitada nakkust üle kogu maailma.

Nii jääb kõik, kui rumal “kari” jätkab “magamist”. Küsimus on, miks peame alati valima “halva” ja “väga halva” vahel, mitte valima midagi, mis kajastaks inimeste endi huve, mitte inimkonna vaenlaste omi? Inimkonna ja planeedi probleemide lahendamiseks tuleb “kahandada” neid elukaid, kes on nende probleemide peamine põhjus.

Mis on kõige tõhusam vahend selleks? See on oma teadlikkuse vibratsioonide tõstmine, mis võimaldab mitte ainult täielikult ärgata ja vabaneda parasiitide teenrite poolt tekitatud illusioonist, vaid ka tõsta meie maailma vibratsioone, muutes selle sagedused elutuks hübriidsete elukate ja nende peremeeste jaoks põrgumaailmadest.

Kui jätkate “magamist”, ärge hiljem öelge, et “teid ei hoiatatud”, nagu see oli eelmisel korral. Sest isegi parasiitide ja nende teenrite poolt tehisintellekti tehnoloogiate kasutamise tingimustes, et piirata juurdepääsu informatsioonile, mis paljastab nende inimsusevastaseid plaane (neid nimetatakse “võitluseks valeinformatsiooni vastu”), saab iga inimene, kes otsib teatud infot eesmärgipäraselt, selle võrgu kaudu leida, kui ta on järjekindel ja nutikas, mitte lihtsalt “närides” pakutavat infomaterjali. Seega on teil valikuvõimalus olemas. Ja see ei pea piirduma ainult nende kahe variandiga, mida parasiidid ja nende teenrid meile alati pakuvad.

Kuulus Brasiilia ufoloog Jean Val Elam väidab, et ufoloogiat, nagu ka teisi “pseudoteadusi”, kritiseerivad peamiselt inimesed, kellel pole aimugi kvantfüüsikast, kvantmehaanikast ja universumi ülesehitusest. Oma teadmatuse ja mõtlemise inertsusega pärsivad nad ainult teaduse arengut ja aitavad kaasa maapealsete inimeste “kriitiseerimisele”.

Kuid lisaks otsekohestele teadmatustele on ” pseudoteaduse vastu võitlejate “seas ka neid, kes lihtsalt teadlikult” töötavad oma leiba ” maailma eliidi ja selle fondide toetuste eest, samuti eriteenistuste eest, kes varjavad Tõde tavaliste inimeste eest.

Nüüd saab selgeks, miks eri riikide valitsused on UFO-de kohta käiva teabe suhtes nii innukad. Tegelikult: kes omab teavet, see kujundab nende nähtuste kohta avaliku arvamuse. Enamiku valitsuste poliitika on aastaid põhinenud teabe moonutamisel ja avalikkuse eest varjamisel, et diskrediteerida UFO nähtust ja sellest tähelepanu kõrvale juhtida.

Pole juhus, et juba 1983.aastal väitis P. Guerin, et erinevate riikide võimud üritavad teadlasi mitmel viisil sundida UFOde olemasolu eitama. Eriti mõjutab see mõju tõhusalt neid teadlasi, kes pole selle teema vastu piisavalt huvitatud, et seda isiklikult uurida. Pole üllatav, et enamik teadlasi, kes eitavad UFO nähtuse olemasolu, on need, kes pole seda üksikasjalikult ja põhjalikult uurinud.

Ka D. Randels ja P. Howe käsitlevad seda küsimust. Nad kirjutavad: “teadlasi sunnitakse igal võimalikul viisil UFO-tõendeid tagasi lükkama paljude erinevate argumentide abil, alustades ufoloogide paanilisest hirmust tulnukate sissetungi ees ja lõpetades valitsuse sooviga piirata teadusuuringute mahtu väikese arvu hindamistöödega sõjaväe kontrolli all.

Lõppude lõpuks, kui UFO huvitab teid ainult teabeallikana mõne uue relva väljatöötamiseks, mitte teadusliku uurimise objektina, siis tõenäoliselt olete vastu nende andmete positiivse vaatepunkti levikule erinevate riikide teadlaste seas, kes ei ole seotud kohustustega kaitseministeeriumi või USA riikliku julgeolekuameti ees.”

Selles aspektis on huvitav ka Pulkovi observatooriumi direktori V. Krati järgmine avaldus seoses UFO-de vaatlustega kosmoses Ameerika astronautide poolt: “Ma ei näe mingit loogikat ka vestlustes mõne teabe kohese salastamise kohta. Miks peaksid ameeriklased äkki tegema saladuse oma kohtumisest tulnukatega, kui selline kohtumine toimuks? Kas siis, kui on olemas selline sensatsiooniline ajakirjandus? Võib-olla kartsid nad maalaste seas paanikat? Kuid paanika jaoks pole erilist põhjust justkui olemas. Ja millal selline võimalus Ameerika ajakirjanduse peatas?»

Kuid tegelikult on see täpselt vastupidine. Näiteks rõhutab inglise teadlane R. Presley: “mul õnnestus välja selgitada, et ainult sõjajärgsel perioodil eraldasid paljude maailma riikide valitsused järjekindlalt miljoneid naela UFO nähtuse uurimiseks ja kogusid dokumente, mis tõestasid selle olemasolu. Ma ei lakka imestamast, kui kaugele on riikide kõrgema juhtkonna ametnikud selle teabe varjamiseks jõudnud. Kuni viimase ajani suutsid nad seda suhteliselt hõlpsalt teha, kuna üheksakümmend üheksa protsenti kõigist jälgimisvahenditest koondus nende kätte.”

Sarnasele järeldusele jõudis Venemaa teadlane V. Grigorjev, tuginedes avatud teaduslike aruannete analüütilisele töötlemisele, meie endiste kaasmaalaste vestlustele USA eriteenistuste pensionile jäänud ametnikega, samuti valitsuse võrkudesse tunginud Ameerika häkkerite leidudele. Ta märgib, et peamine tõend salajaste UFO-tööde kohta on USA-s 1990.aastaks välja kujunenud võimas sõjaväe-ja eriteenistuste struktuur.

Selle struktuuri madalam tase koosneb maavägede, mereväe ja õhujõudude luurest, kes tegelevad UFO vaatluste kohta teabe kogumisega ja annavad aru kaitseministeeriumi luurele (dia Venemaa Gru analoog). Need andmed asuvad edasi kaitse infosüsteemide agentuuri (DISA) DC5 salajases osakonnas. Analüütilise infosüsteemi muud lülid on: Kaitseministeeriumi teadusuuringute direktoraat (R&DB), õhujõudude uurimisinstituut (AFRD), Kaitseuuringute Agentuur (DARPA), kaitseministeeriumi parapsühholoogiliste uuringute meeskond (PRU).

Saladuse hoidmise üle teostab järelevalvet riikliku julgeolekuagentuuri (NSA – OSI) teadusliku luure büroo, mis jälgib ka tsiviil-ufoloogilisi organisatsioone ja vastab ametlikult avalikkuse taotlustele. Selle organisatsiooni strateegia põhineb maaväliste tsivilisatsioonide otsimise propageerimisel sügavas kosmoses, et juhtida avalikkust UFO probleemist eemale.

Teine organisatsioon, mis jälgib UFO – tööde saladust, on CIA teadusliku luure büroo (CIA-ONSI). Just selle organisatsiooni töötajate südametunnistusel on UFO tunnistajate hirmutamine, ebaseaduslikud arreteerimised, mäluga manipuleerimine, samuti UFO fenomeni uurijate mõrvad, mis on lavastatud õnnetusteks.

Lisaks NSA-le ja CIA-le moodustab kolmanda taseme ka riiklik kosmosenõukogu (NSC), kuhu kuuluvad asjaomased ministrid ja NASA juhtkond. NSA, CIA ja kosmosenõukogu juhid moodustavad Aquarius Umbrella koordineerimiskomitee (“akvaariumi vihmavari”) – omamoodi salajane UFO ja maaväliste tsivilisatsioonide peastaap, mis annab isiklikult aru USA presidendile. Sarnased struktuurid on olemas ka teistes riikides.

Ja kuna seal on selline mitmekihiline saladuse “raudne eesriie”, tähendab see, et eriteenistustel on midagi meie eest varjata. Sellest tuleneb “pseudoteaduse vastu võitlemise” projektide rahastamine, samuti arvukad ettevõtted sõltumatute UFO-ja paranormaalsete uurijate diskrediteerimiseks. Kuid muidugi tuleks mõista, et kogu selle salateenistuste kahjuliku tegevuse taga on maailma eliidi Saatanlikud klannid ja nende mittehumanoidsed peremehed, kes kontrollivad kõiki Lääne valitsusi ja salateenistusi ning mõjutavad ka enamikku ülejäänud valitsusi ja salateenistusi.

Mõni on juba ära arvanud, et inimkonna elus juhuslikke sündmusi ei toimu. Ja tegelikult provotseeritakse teadlikult paljusid sotsiaalseid murranguid, pandeemiaid ja epideemiaid, finants-ja majanduskriise, sõdu ja revolutsioone, inimtegevusest tingitud ja isegi loodusõnnetusi vastavalt inimkonnale vaenuliku jõu väljatöötatud väga kindlale plaanile.

Selle saatanliku “uue maailmakorra” inimvastase plaani ellu viivad maailma eliidi globalistlikud klannid, mille põhiosa moodustavad siono-Khazari pangaklannid ja nn “musta aristokraatia”Kuninglikud dünastiad. Ja selles mõttes pakuvad erilist huvi” Siioni tarkade protokollid”, mis avavad maailma Sioni-Khazari maffia plaanid, mis võimaldavad palju mõista minevikus toimunud ja praegu toimuvatest sündmustest.

Siin on kirjas: “meie parool on tugevus ja silmakirjalikkus. Ainult võim võidab poliitilistes asjades, eriti kui see on peidetud riigirahvale vajalikes annetes . Vägivald peaks olema põhimõte ning kavalus ja silmakirjalikkus peaksid olema reegel valitsustele, kes ei soovi oma krooni uue jõu esindajate jalge ette panna. See kurjus on ainus viis eesmärgi, hea saavutamiseks. Seetõttu ei tohiks me peatuda altkäemaksu, pettuse ja reetmise ees, kui need peaksid meie eesmärki täitma. Poliitikas peame suutma kõhklemata võtta kellegi teise vara, kui saavutame sellega kuulekuse ja võimu.

Meie riigil, marssides rahumeelse vallutamise teel, on õigus asendada sõjakoledused vähem nähtavate ja otstarbekamate hukkamistega, mis peavad toetama pimedale kuulekusele toetavat terrorit. Õiglane, kuid järeleandmatu rangus on riigi jõu suurim tegur: mitte ainult kasu, vaid ka kohustuse nimel, võidu nimel peame kinni pidama vägivalla ja silmakirjalikkuse programmidest. Arvutusdoktriin on sama tugev kui selle kasutatavad vahendid.

Seetõttu mitte niivõrd enda, kuivõrd ranguse doktriini abil võidame ja kindlustame kõik valitsused oma ülemvalitsusele. Piisavalt, et teada saada, et oleme järeleandmatud, et lõpetada sõnakuulmatus.

Isegi iidsetel aegadel hüüdsime rahva seas sõnu “vabadus, võrdsus, vendlus”, sõnu, mida on sellest ajast alates korduvalt korratud teadvustamata papagoide poolt, kes lendasid kõikjalt nende peibutiste peale, millega nad viisid ära maailma heaolu, tõelise isikuvabaduse, mis oli varem rahvahulga survest nii kaitstud. Väidetavalt targad, Intelligentsed Goi ei mõistnud öeldud sõnade hajameelsust, ei märganud nende tähenduse ja omavahelise vastavuse vastuolu, ei näinud, et looduses pole võrdsust, ei saa olla vabadust, et loodus ise on kehtestanud mõistuse, iseloomu ja võimete ebavõrdsuse, samuti allub tema seadustele, ei mõistnud, et rahvahulk on pime jõud, et temast valitsemiseks valitud tõusjad on poliitikas samad pimedad kui tema ise, et initsiatiiv, olgu ta isegi geenius, ei saa poliitikast midagi aru – see goyami jäeti tähelepanuta; samal ajal oli see dünastia valitsemine: isa andis pojale teadmisi poliitiliste asjade käigust, nii et keegi ei teadnud teda, välja arvatud dünastia liikmed, ja ei saanud tema saladusi valitsevale rahvale välja anda. Aja jooksul kadus poliitika tegeliku olukorra dünastilise edastamise tähendus, mis aitas kaasa meie äri edule.

Kõikjal maailmas said sõnad – “vabadus, võrdsus, vendlus” – meie pimedate agentide kaudu meie ridadesse terved leegionid, kes kandsid rõõmuga meie lipukesi. Samal ajal olid need sõnad ussid, mis kahjustasid goide heaolu, hävitades kõikjal rahu, rahu, solidaarsust, hävitades kõik nende riikide alused. Te näete hiljem, et see teenis meie võidukäiku: see andis meile võimaluse, muide, saavutada meie kätte kõige olulisem Trump – privileegide hävitamine, teisisõnu Goya aristokraatia olemus, mis oli ainus rahvaste ja riikide kaitse meie vastu. Loodusliku ja suguvõsa aristokraatia varemetel panime oma intelligentsi aristokraatia kõige, raha, etteotsa. Selle uue aristokraatia tsensuuri oleme loonud rikkuses, mis on meist sõltuv, ja teaduses, mida liigutavad meie targad.

Meie võidukäiku hõlbustas veelgi asjaolu, et suhetes vajalike inimestega tegutsesime alati inimmõistuse kõige tundlikumate stringide järgi – arvutamisel, ahnusel, inimese materiaalsete vajaduste rahuldamatusel; ja kõik loetletud inimlikud nõrkused, mis on eraldi võetud, on võimelised initsiatiivi tapma, andes inimeste tahte nende tegevuse ostja käsutusse.

Vabaduse abstraktsioon andis võimaluse veenda rahvahulka, et valitsus pole midagi muud kui riigi omaniku – rahva-valitseja ja et seda saab vahetada nagu kulunud kindaid…

Me vajame, et sõjad ei annaks võimaluse korral territoriaalset kasu: see viib sõja majanduslikule pinnasele, kus rahvad näevad meie ABIS meie ülekaalu jõudu ja asjade seis annab mõlemad pooled meie rahvusvahelisele agentuurile, kellel on miljoneid silmi, silmi, mida ei takista ükski piir. Siis kustutavad meie rahvusvahelised õigused rahvaõigused oma tähenduses ja valitsevad rahvaid samamoodi nagu riikide Tsiviilõigus valitseb oma alamate omavahelisi suhteid.

Administraatorid, kelle me avalikkuse hulgast valime, sõltuvalt nende orjavõimest, ei ole juhtimiseks ette valmistatud isikud ja seetõttu saavad nad meie mängus hõlpsasti etturiteks, meie teadlaste ja geniaalsete nõustajate käes, spetsialistid, kes on üles kasvanud juba varasest lapsepõlvest, et juhtida kogu maailma asju. Nagu teate, ammutasid need meie spetsialistid juhtimiseks vajalikku teavet meie poliitilistest plaanidest, ajaloo katsetest, vaatlustest iga praeguse hetke kohta.

Goi-D ei juhi erapooletute ajalooliste vaatluste praktika, vaid teoreetiline rutiin, ilma et selle tulemustele oleks mingit kriitilist suhtumist. Seetõttu pole meil nendega midagi arvestada-laske neil endil lõbutseda või elada lootustega uutele lõbudele või mälestustele kogenutest. Las nende jaoks mängib kõige olulisemat rolli see, mida me innustasime neid teaduse (teooria) tellimise eest tunnistama. Sel eesmärgil äratame oma ajakirjanduse kaudu pidevalt nende vastu pimedat usaldust.

Gooide intellektuaalid uhkeldavad teadmistega ja ilma nende loogilise kontrollimiseta käivitavad kõik teadusest saadud andmed, mille meie agendid on kombineerinud, et harida meelt meile sobivas suunas…”

Noh, nüüd saate aru, miks nii palju valesid õpikutes ja eriti ajalooraamatutes. Ja kõik see goide jaoks mõeldud ” Forsyth-haridus “on üles ehitatud inimeste meelt debiliseerivatele programmidele ning inimkonnale peale surutud degradeeruvate väärtuste süsteem ja ideaalsete mõtlematute ja pimesi usklike haridussüsteem goide orjaõpikutesse ning muudavad inimkonna nüri peaga” karjaks”, mis läheb kohusetundlikult totaalse elektroonilise koonduslaagri” kioski”, mille maailma eliidi hübriidinimesed talle ette valmistasid.

Ärge ajage neid segi tavaliste juutidega, kellest paljud lihtsalt Ajusid oma natside kontseptsiooniga “Jumala valimine”. Kuid nad kasutasid tavalisi juute alati “kahurilihana”, korraldades ja rahastades ise nii juutide pogromme kui ka Hitleri” holokausti”. Sest nii Hitleri Reich kui ka Iisraeli riik on nende projektid. Ja nad kogusid ja kogusid juute ühte kohta, et ohverdada neid Antikristuse-Moshiahi tulekuks sellesse maailma.

Kuulake, mida nende “rääkivad pead” ütlesid ja ütlesid – Jacques Attali, Klaus Schwab ja teised. Ja nad ütlesid ja ütlevad sama, mis on öeldud “Siioni tarkade protokollides”, ehkki mõnevõrra erinevate sõnadega. Kuid nad käituvad täpselt vastavalt omanike määratud strateegiale. Ja see on veel üks põhjus, miks mitte kedagi ega midagi pimesi sõna võtta. Eriti “autoriteetidele”, kes on usinalt lõhestatud inimkonna vaenlaste kontrolli all oleva maailma meedia ja” auväärsete ” teaduslike väljaannete kaudu.

Nad valetasid meile, kui nad väitsid, et” Darwini Liikide evolutsiooniteooria “ja” Einsteini relatiivsusteooria ” on väidetavalt tõestatud Tõde. Esimest vajasid nad meie tõelise päritolu varjamiseks ja materialistliku maailmavaate, kuldvasika kultuse ja “laenuintresside” finantssüsteemi kehtestamiseks, mis kurtis kõik maa rahvad, ja siis hakkasid nad kehtestama degeneratiivseid ja degradeeruvaid “väärtusi”, mis viivad inimkonna degradeerumiseni, degeneratsioonini ja hukkumiseni.

Teine pseudoteaduslik teooria oli vajalik selleks, et varjata meie eest vaba energia tehnoloogiaid, mis muudavad inimesed vabaks ja sõltumatuks nende parasiitlikust võimust ning röövivad neilt superkasumi, mida nad saavad “traditsioonilisest” energiast. Ja pole juhus, et just nemad toetavad Rockefelleri fondi ja teiste sarnaste globalistlike satanistlike fondide kaudu nende egiidi all loodud pseudoteaduslike komisjonide ja nende “filiaalide” tegevust, nagu meie “Antropogenees” ja “teadlased müütide vastu”. Kõigi nende pseudoteaduslike organisatsioonide tegevus vastab täpselt ülaltoodud tekstile ” Siioni tarkade protokollidest “ja kui vaatate tähelepanelikult kontingenti, kes seal” kuuvalgel ” gooide petmisel töötab, näete enamasti mitte gooide nägusid.

Kuid valed goide suhtes on kirjas Talmudi sionismis, mille siono-Khazari valitsevad klannid tõid judaismi. Sellepärast nad valetasid, kui nad ütlesid, et sada aastat tagasi tappis miljoneid inimesi “Hispaania gripp”. Tegelikult tappis nad Rockefelleri meditsiinikeskuse loodud vaktsiin. Nad valetasid AIDSi, “sea-ja linnugripi”, covid-i tõeliste põhjuste kohta ja valetasid nüüd müütilise “globaalse soojenemise” ning inimeste ja loomade “süsinikuheitmete” mõju kohta sellele. Ja sama “pandeemia X”, mille kohta nad on juba kõik kõrvad läbi põlenud, valmistavad nad kunstlikult ette, nagu paljud teised pandeemiale eelnenud.

On aeg mõista, et elame maailmas, kus võimu haaras inimkonnale vaenulik jõud, mis meile alati valetas. Seetõttu lülitage sisse oma ajud ja ärge aktsepteerige nende “Danai kingitusi”, kui te ei soovi sattuda sellesse 95% ajuvabasse “karja”, mille nad otsustasid “vähendada”. Ja mis kõige tähtsam, ärge uskuge kedagi ega midagi pimesi sõna peale. Eriti ametlikult lõhestatud”autoriteetidele”.

Paljud tavalised inimesed usuvad ametliku meedia teabe põhjal, et CERN on selline teaduskeskus, mis uurib “Jumala osakest” ja teeb oma katseid “puhta teaduse”nimel. Kuid mõelge vaid, kas sel juhul oleks tema tegevust nii aktiivselt rahastanud globalistlikud satanistlikud klannid, kui neil katsetel poleks praktilist tähtsust? Ei, muidugi. Neid huvitavad praktilised katsed, mille tulemusi saab kasutada oma võimu tugevdamiseks inimkonna üle.

Ja üllataval kombel on juba olnud siseringi teateid, et CERN, nagu Vatikan ja Böömi salu Californias, on saatanlike rituaalide koht. Ja ilmselt pole asjata, et selle asutuse territooriumil on hävitaja Jumala Shiva kuju. Niisiis, millist tegevust teevad need “teadlased”, mida rahastavad globalistlikud satanistid?

Maggador (Edward Alexander) kirjutab sellest oma raamatus “Mandela efekt, Cerni muutused Reaalsuses, ajas rändamine, Paralleelmaailmad ja must maagia”: “järeldus, milleni ma ise jõudsin, uurides seda üsna põhjalikult, kogedes seda ise, mõtiskledes selle üle, mediteerides ja kasutades oma loogikat ning kuulates oma intuitsiooni, on järgmine.

Kõigepealt vaadake ülaltoodud pilti. See on foto suurest Shiva kujust portaali sees, mis asub CERNi sissepääsu juures. Miks peaks kamp teadlasi sinna sellise religioosse sümboli paigaldama? Eriti kui nad asuvad Euroopas, millel pole midagi pistmist sedalaadi religioosse ajaloo ega sidemetega.

Las ma selgitan teile natuke Shiva kohta, mis muudab asjad teie jaoks natuke selgemaks. Tegelikult on Shiva kohalolek iseenesest veel üks tõend selle kohta, et CERN on Mandela efekti taga ja et nad on välja töötanud ajas rändamise tehnoloogia. Nüüd ma näitan seda. Shiva on tuntud kui”muundur”. Ja ka kui vana hävitaja ja uue looja. Veelgi enam, Šival on veel kaks vormi: Kala – “aeg” ja Mahakala – “suur aeg”. Shiva, nagu kala, on tuntud ka kui Aja kõrgeim isand.

Nüüd arvan, et saate aru, miks nad otsustasid Shiva kuju sinna panna, teades, et see esindab täpselt seda, mida nad katsetavad ja mida nad seal teevad. Niisiis, nagu ma ei kahtle, on CERN välja töötanud tehnoloogia ajas rändamiseks, teleportatsiooniks ja avatud ussiaukudeks või väravateks teistesse dimensioonidesse ja paralleelmaailmadesse.

Põhimõtteliselt sarnaneb ajas rändamine tehniliselt pigem teleportatsiooniga paralleelsesse või alternatiivsesse maailma, kus ajajoon on praegu meie maailmaga võrreldes erinevas ajahetkes, kuid muul viisil praktiliselt identne meie enda maailmaga, kuid see võib olla maailm, mis meie maailmaga võrreldes on seal, kus me olime 100 aastat tagasi või varem või hiljem.

See omakorda tähendab, et mineviku ajalugu igas maailmas, olgu see siis meie oma või muu, jääb alati selliseks, nagu see on seal elavate inimeste jaoks, ega ole muudetav. Näiteks kui lähete ajas tagasi ja tapate Hitleri, siis tegelikult lähete paralleelmaailma, kus praegune ajajoon on Hitleri ajal, ja tapate ta ainult seal, selles paralleelmaailmas, ja siin, meie maailmas ja siia jäetud inimeste seas ei toimu mingeid muutusi. Kõigi siinsete jaoks on ainus muutus see, et te kaovad, mineviku lugu ei muutu äkki.

See toob kaasa ka mõningaid probleeme, kuidas naasta oma algsesse ajajoonesse või maailma. See, kuidas neil õnnestub seda arvutada, on minu arusaamast kõrgem, kuid kuidagi õnnestus neil välja mõelda, kuidas reisida läbi erinevate paralleelmaailmade või muude ajajoonte ja naasta algsesse maailma/ajajoonesse või vähemalt sellesse, mis on nii lähedal, et praktiliselt muutusi ei märgata.

Ja see on ka koht, kus nende probleem avastatakse. Nad tahavad muuta minevikku ja olevikku vastavalt oma huvidele ja plaanidele.

Nii et siin on see, mida nad on teinud – nad on välja töötanud tohutu ja äärmiselt võimsa tehnoloogia, kus nad ilmselt saavad saata kogu maailma või võib-olla vähemalt kõik maailma elanikud teistele alternatiivsetele mõõtmetele ja paralleelsetele maailmadele. Nii saavad nad teatud viisil minevikku muuta, kuna nad saavad paralleelmaailmas teha mõningaid muudatusi, et muuta sealset ajalugu soovitud viisil ja viia meid kõiki sinna.

Ja tundub, et just see juhtub Mandela efektiga. Nad said probleemi, mida nad veel ei suuda lahendada. Ja see tähistab inimeste mälestusi ja seda, kuidas meie mälu” ümber kirjutada ” muudatustega, mida nad selles paralleelmaailmas teevad, enne kui meid sinna saadavad. Mälu näib olevat seotud vaimu või hingeosaga, väljaspool füüsilist ainet, millegagi, mida nad endiselt ei suuda kontrollida.

Nii et Mandela efekt ja põhjus, miks me siin-seal näeme ainult väikseid muudatusi, näiteks logo muutmine, uus dialoog filmis, muudetud laulusõnad ja nii edasi, on see, et nad katsetavad.

Nad teevad väikseid muudatusi, et jälgida elanikkonda ja näha, kas me neid märkame ja kuidas reageerime, kui nad üritavad välja mõelda ka seda, kuidas meie mälestusi kontrollida. Nii et nad muudavad siin-seal asju, mõnikord edasi-tagasi asju, mis on piisavalt tähtsusetud, et elanikkond seda süüdistaks, näiteks nende halb mälu ja muu selline. Tundub, et nad katsetavad ka inimrühmi ja mitte kõiki korraga, kuna mõned inimesed mäletavad asjade “alternatiivset” versiooni, mis on alati olemas, samas kui teised teavad seda muudetud.

Kas see on midagi, mida nad tahtlikult teevad, või on see mingi kõrvalmõju, kas me oleme nüüd segu erinevatest ajajoontest pärit inimestest või mitte, on raske öelda ja peame ikkagi ainult teoretiseerima. Kuid minu jaoks on üsna selge, et nad viivad need katsed kindlasti läbi, et neil on tehnoloogia, mis saadab meid kõiki läbi aja ja ruumi teistesse paralleelsetesse maailmadesse ning teeb ajalukku muudatusi ja asju, kuid siiani ei suuda nad suuri muudatusi teha, kui inimesed seda märkavad ja mäletavad.”

Niisiis, CERN tegeleb ajas rändamise ja ajaloo muutmisega erinevates maailmades nagu meie. Võib-olla liigutavad nad ka inimrühmi ühest reaalsusest teise ja just see tekitab tuntud “Mandella efekti”. Maggador usub, et nad muutsid ühes sellises paralleelreaalsuses ajalugu “enda all” ja üritavad meid kõiki sinna viia. Näiteks sellesse, kus on juba olemas nende saatanlik “uus maailmakord” koos oma totaalse “digitaalse koonduslaagriga”.

Tõsi, Cerniga on seotud veel üks huvitav versioon, mis on seotud ka nende mõõtmetevaheliste portaalide loomisega, mida on selle installatsiooni kohal korduvalt täheldatud. Võimalik, et globalistlikud satanistid üritavad meie maailma oma peremehi pekelimaailmadest sisse lasta. Ja mõjuval põhjusel on viimastel aastatel hakanud erinevad religioossed tegelased väitma, et need demonoidid on juba meie maailmas ja elavad meie seas. Nad lõhnavad üsna halli ja just nemad juhivad nüüd otseselt globalistlike satanistide klanne ja nende kaudu paljusid riikide valitsusi. Seega tuleb mõista, kes on tegelikult 95% Maa elanikkonnast “vähendamise” plaani taga.

Kogu selle kurjade vaimude ja ebainimlike vallutamine on võimalik, suurendades oma teadvuse vibratsiooni sagedust. Mida rohkem inimesi selles “ärkamise” protsessis osaleb, seda rohkem muutuvad meie maailma sagedusomadused ja seda kiiremini ilmnevad vastuvõetamatud tingimused demonoidide ja nende hübriidteenijate elamiseks meie maailmas, mis on kõigi kaasaegse inimkonna hädade allikas. Noh, kõik, kes võtavad vastu oma “Danai kingitused”, mis viivad uude maailmakorda ja jätkavad degradeerumist, viiakse nad samasse paralleelsesse reaalsusesse, mis on tõeline “Vangla planeet”.

On saanud selgeks, miks krameshnikud viimasel ajal ründavad sõltumatute uurijate kandjaid igasuguse spioonilobiaga Google’ilt, Microsoftilt, DARPA-lt ja teistelt kahjulikelt komponentidelt mitmerahvuselisest korporatsioonist “Blackrock”. Ja see pole ainult seetõttu, et nende “rääkivate peade” poolt WHO, WEF ja teiste globalistlike organisatsioonide poolt korraldatud hüsteeria tõttu, et nende selle kevade plaanitud “X-pandeemia” on ohus.

Sest paljudele inimestele hakkab kohale jõudma, mis tegelikult on kõik need WHO vaktsiinid, mida Big Pharma on loonud, nii Maa rahvastiku “vähendamiseks” kui ka ellujäänute muutmiseks pärast nano-kiipide süstimist “elavateks patareideks” AI Matrixis. Ja pidage meeles, et paljud sõltumatud uurijad on juba hoiatanud, et aprillis 2024 peaks jõustuma kabaalne leping rahvusvalitsuste ja WHO vahel, mille kohaselt just WHO, mida juhivad Rockefellerid, Gatesid, Sorosid, Clintonid ja teised kannibalid ja vampiirid satanistlikust maailma eliidist, hakkab “juhtima” massilist kohustuslikku vaktsineerimist Big Pharma vaktsiinidega, mööda minnes rahvuslikest konstitutsioonidest. Ja kuna ükski selle pseudo-rahvusvahelise organisatsiooni globalistlikest-satanistidest riikidest pole sellest välja astunud, muutub sellise stsenaariumi reaalsus üha reaalsemaks.

Ja tundub, et juba lähiajal üritavad krameshnikud siiski korraldada meile ette reklaamitud “X-pandeemia”, et šantaažiga sundida rahvuslikke valitsusi vastu võtma nende kabaalset lepingut. Miks ma nii arvan? Sest kõigil eelnevatel aastatel meedias ette hoiatatud päikesevarjutustest, aga seekord kõik maailma meediaväljaanded intensiivselt edendavad sõda, terrorismi, katastroofe, müütilist “globaalset soojenemist”, tsensuuri tugevdamist (mis tegelikult on suunatud sõltumatute uurijate vastu, kes paljastavad inimkonna vaenlaste kuritegelikke plaane).

Ja veel, järgmine selline päikesevarjutus ootab meid juba selle aasta 8. aprillil. Ja just seda kasutavad krameshnikud “X-pandeemia” aktiveerimiseks. Pidage meeles ühte iseloomulikku omadust krameshnikud ja nende “rääkivad pead”: nad hoiatavad ette oma kuritegelike plaanide eest aastakümneid, kuid keegi ei võta neid tõsiselt. Aastakümned mööduvad, kõik unustavad need avaldused, ja krameshnikud hakkavad ellu viima seda, mida nad plaanisid.

Nii oli see biomeetriaga, digitaalsete rahadega, planeeritud ja kunstlikult loodud pandeemiate ning kiibistamisega, samuti paljude teiste inimvaenulike punktidega satanistlikust “uuest maailmakorrast”, sealhulgas “95% Maa elanikkonna vähendamisest”, millest nad tänapäeval avalikult räägivad ja isegi kutsuvad “karja” ise “vähendama” väljamõeldud loosungi “planeedi päästmise” all. Ainult et need vampiirid ja kannibalid (kes avalikult räägivad beebide söömise kasust pikaealisuse jaoks) ei kavatse elada 15-minutilistes digitaalsetes “laudades” “loomadele”, ega süüa neile pakutavat sitta putukatest, jääkidest, GMO-st ja sünteetikast, ega isegi loobuda autodest, jahtidest, lennukitest.

Ja nii me jõuamegi eelseisva päikesevarjutuse teemani. Selgub, et juba 1970ndatel aastatel avaldas üks Ohio osariigi ajaleht ennustuse 8. aprilli 2024 aasta päikesevarjutuse kohta. Ja selle ennustuse kohaselt lubati meile ulatuslikku elektrikatkestust “päikesepursete” tõttu just selle varjutuse ajal. Kuidas siin mitte meenutada globalistide koostatud “AI ennustuskalendrit 2024 aastaks”, kus meile samuti lubati nii “blackout’i” kui ka “zombi-apokalüpsise pandeemiat” ja sundvaktsineerimist. Ja tuleb mõista, et krameshnikud püüavad kõik oma lubadused täita, esitledes samal ajal oma alatusi kui “looduslikke katastroofe”. Kuid tegelikult luuakse kõik see kunstlikult, valelipu operatsiooni varjus. Just nii nad on alati tegutsenud, sealhulgas kui käivitasid AIDS-i, “seagripi”, “linnugripi”, “COVID-19” jne.

Ja nüüd on ilmnenud sõltumatutelt uurijatelt siseteave mõnede alatuste kohta, mida nad varjutuse ajal plaanivad. Esimene informatsiooniline tükk puudutab just bioloogilist rünnakut, et tekitada “X-pandeemia”: “Uskumatu informatsioon jõuab meieni üle ookeani! Päikesevarjutuse ajal peaksid lennukid (Kanadast Mehhikoni) mitmes ajavahemikus piserdama Põhja-Ameerika kohale bioloogilise relva pulbrit, eriti Päikese teekonnal.

Räägitakse, et see valgupõhine bioloogiline relv, mis on miljonitele inimestele nähtamatu, tabab ameeriklasi, kes loomulikult kõik sel ajal väljas on, et olla tunnistajaks päikese sündmusele. Esimesed sümptomid peaksid ilmnema 7-10 päeva pärast, 30 päeva möödudes räägivad meediakanalid probleemist; 60 päeva pärast puhkeb paanika, 90 päeva pärast saab WHO planeeritud pandeemilise valitsuskepi. Selline on siseturvalisuse organite plaan.”

Sel juhul ei ole varjutuse aeg juhuslikult valitud, sest just päikesekiired ja D-vitamiin takistasid krameshnikuid viima läbi plaani inimkonna ulatuslikuks “vähendamiseks” nende poolt korraldatud “COVID-19 pandeemia” ajal. Ja varjutuse ajal on inimeste immuunsus vähenenud, mis tähendab, et vastuvõtlikkus sellele tõvele on tugevam. Teiseks, päikesekiired ei suuda seda rämpsu aktiivse pihustamise faasi ajal neutraliseerida. Ja muidugi, kõige rohkem kannatavad need, kes sel ajal väljas viibivad.

On veel üks informatsiooniline tükk, mis puudutab CERNi satanistide kahjulikku tegevust, kes, nagu igale “puhtale jõule” kohane, soovivad ka seda varjutust täiel rinnal ära kasutada: “Suur hadronite põrguti taaskäivitatakse päikesevarjutuse ajal (6 aastat, 6 kuud, 6 nädalat ja 6 päeva pärast viimast Suurt Ameerika varjutust), samal ajal kui NASA käivitab 3 raketti Kuu varju kell 15:33, kuigi varjutus toimub vahemikus 14:06 kuni 16:33.

Raketiprojekt on nimetatud “Apep” järgi, Egiptuse kaose deemoni auks, kes võttis oma missioonil neelata Päike ja viia maailm igavesse pimedusse, madu kuju. Vaadake seda päikesevarjutuste müstilises kontekstis kui hetki, mil looduslik kord peatub ja kardin õheneb, luues lävepakuruumi maagilisteks toiminguteks.

Tõepoolest, jääb mulje, et tumedad jõud püüavad läbi viia epilise ulatusega tseremoniaalse maagilise töö, kasutades varjutuse jõudu teatud rituaali jaoks. Võib-olla manipuleeritakse nende energiatega portaalide avamiseks, reaalsuse muutmiseks või kontakti loomiseks teiste dimensioonide või olenditega. Ja võib-olla kõike eelnevat.”

Tõenäoliselt püüavad hemotsüaniini hübriid-satanistid tuua meie maailma järjekordse partii oma plastotsüaniini isandaid põrgulikest maailmadest. Ja võib-olla isegi Antikristus-Messiat. Kuigi tõenäoliselt ohverdavad nad tema saabumiseks sel suvel Iisraeli koos ümbritsevate riikidega, mis leidis samuti kajastust varem räägitud “AI kalendris”. Kuid igal juhul ei luba CERNi käivitamine varjutuse ajal meile midagi head.

Ja et nende tegevus oleks efektiivsem, on neil vaja toita tumedat planeetarset egregori. Seega ees ootav nädal tõotab tulla keeruline. Esiteks, tõenäoliselt suurenevad sõjalised tegevused, terroriaktid, ulatuslikud katastroofid ja muud negatiivsed sündmused, mida pimeduse teenrid meedias maitsvalt esitlevad, et provotseerida inimesi negatiivsele emotsionaalsele reaktsioonile. Püüdke kõigest sellest distantseeruda ja mitte “kleepuda” informatsiooniallikate külge, mille kaudu teid püütakse hoolikalt “lüpsta”.

Samuti toimub tõenäoliselt infernaalsete parasiitide aktiveerumine, kes hakkavad teid negatiivsusele provotseerima läbi teie ümbruse: ülemused võivad hakata norima tühiasjade kallal, lähedased ja sõbrad — korraldama stseene ja hüsteeriaid tühiste asjade pärast jne. Kuid tuleb mõista, et nad alluvad nii infernaalsete parasiitide survele kui ka globaalsete satanistide kasutatavatele teadvust mõjutavatele tehnoloogiatele. Selle negatiivse faktori vähendamiseks püüdke piirata suhtlust vidinatega ja kui teie lähedased teevad sama, siis parasiitilise Pimeduse Süsteemi mõju nende teadvusele väheneb oluliselt.

Kas me peaksime kõige eelneva pärast langema depressiooni või sattuma hüsteeriasse? Ei, kindlasti mitte. Sest teadlikkus tähendab päästetud olemist. Ja pole juhuslik, et seekord nad varjavad meie eest oma kuritegelikke plaane, kuna on juba kohanud meie kollektiivse teadvuse vastupanu. Meid on palju rohkem kui plastotsüaniini elukaid ja neid teenivaid hübriidseid hemotsüaniini metsloom-inimesi. Ja veel on meil midagi, mida neil ei ole, mis on võimsam ja efektiivsem kui ükskõik milline nende tehnoloogia või relv. See on meie looja teadvus ja meie vaimne “jumalik säde”, mis on meisse paigutatud meie jumalike esivanemate poolt “oma näo järgi”. Seetõttu on meil täiesti võimalik nende plaanid hävitada või oluliselt vähendada kahju kõigist nende kahjulikest anti-inimlikest tegevustest.

Mida selleks vaja, lisaks sellele, mida ma juba eespool loetlesin? Esiteks, kui olete usklik inimene, siis palvetage Jumalale, Loojale, Kõigekõrgemale, Suurele Vaimule ja muudele Kõrgema Jumaliku jõu ilmingutele, et nad aitaksid meil nende kuritegelikud plaanid hävitada ja karistada krameshnikuid kiire karma abil. Teiseks, kõigil eelnevatel varjutusele eelnevatel päevadel püüdke keskenduda positiivsusele: pöörake tähelepanu oma lähedastele ja sõpradele vidinate asemel; suhelge looduse, taimede, loomadega, võite samuti pöörduda abi saamiseks Maa elementaarjõudude poole. Kuid seda peaksid esmalt tegema šamaanid. Kui olete maag, viige läbi kaitserituaale pimeduse, kaose ja hävingu teenrite vastu.

Pühendage osa oma ajast loomingule ja käsitööle: muusikale, laulmisele, joonistamisele jne. See aitab teil krameshnike võrgust välja lülituda ja säilitada sisemist tasakaalu ja vaimset kohalolu, mis on võidu saavutamiseks pimeduse jõudude üle hädavajalikud tegurid. Visualiseerige positiivseid kujutluspilte, näiteks kuidas Kõrgemate jõudude valguskandev energia puhastab Maa kogu vaenulikust inimsoost ja rämpsust, kuidas see põletab ja neutraliseerib selle tõve, mida nad on valmis lennukitelt pihustama, kuidas see saadab CERNi krameshnikud nende isandate põrgulikesse maailmadesse ja saadab tagasi meie maailma tunginud demonoidid.

Te lihtsalt ei tea, kui võimas on meie kollektiivne teadvus, ja pole asjata, et see teave on meie eest peidetud. Eriti võimsaks muutub meie teadvus, kui liigume kõrgetele sagedustele. Seepärast on aeg aktiivselt transformeerida krameshnikute poolt meie peale heidetud negatiivi positiiviks. Pea meeles, et me tõmbame ligi seda, mida kiirgame. Seega, et tõmmata ligi positiivseid tulevikustsenaariume, peame jääma positiivsele lainele. Siis pöörduvad kõik inimkonna vaenlaste plaanid nende endi vastu ja kõik need alatused, mida nad meile ette valmistavad, just nemad “vähendatakse” meie maailmast.

Tõlgitud artikkel, võib esineda ebatäpsusi.

Olles kuulnud inimkonnale vaenuliku jõu palgasõdurite otseseid valesid, kes töötavad välja oma “judushkin 30 seeklit” globalistlike satanistlike fondide toetuste eest, ei mõista enamik inimesi tegelikult kõiki ohte, mis varjavad mitte ainult rassidevahelisi, vaid ka rahvusvahelisi abielusid.

Kuid maa rahvaste ja rasside hübridiseerimine on tegelikult inimkonna vaenlaste sama tõhus relv kui nende teenijate provotseeritud sõjad ja revolutsioonid, sotsiaalsed ja majanduskriisid, inimtekkelised ja loodusõnnetused, vaktsineerimine ja keemiarelvad, samuti mitmesugustest keemilistest ja sünteetilistest jamadest pärit Toit ja ravimid ning tõelised jäätmed.

Ja kui näiteks venelased, ukrainlased, valgevenelased ja isegi poolakad jäävad jätkuvalt geneetiliselt ühtseks rahvaks, kes varem jagunesid inimkonna vaenlaste ja nende teenijate poolt kunstlikult omavahel religioonide ja ideoloogiate abil vastastikuseks ravimiseks, ja sama kehtib ka seni geneetiliselt lähedaste tšehhide ja slovakkide kohta, siis võivad teiste geneetiliselt erinevamate rahvaste ja eriti rasside vaheliste abielude tagajärjed olla väga kurvad.

Jah, selle inimkonna hübridiseerimise propaganda sekti adeptid toovad meile sageli näite Aleksander Sergejevitš Puškinist kui geniaalsest luuletajast. Ja muidugi ei saa selle inimese geniaalsust, sealhulgas mõnes valdkonnas, mis ületab luulet, kahtluse alla seada. Kuid esiteks ei olnud A. Puškin mitte selle “Peeter Suure Arapi” poeg, vaid pojapoeg, kes tõusis Venemaa mereväes kõrgetele ohvitseriastmetele. Seetõttu oli ta juba 75% venelane. Muide, see näide Aafrikast pärit mustanahalise sisserändaja hiilgava karjääriga tõestab taas, et Venemaa, Nagu Venemaa enne teda, pole erinevalt lääne tsivilisatsiooni riikidest kunagi olnud rassistlik ega orjariik. Ja sellel on kindel põhjus.

Noh, teiseks, tõepoolest, hübriididel võib olla arenenud intelligentsus ja isegi kalduvus erinevatele kunstidele. Seda ei eitata. Kuid nende geneetika antagonismi tõttu on neil alati suured vaimsed probleemid ja vaimne tasakaalutus. Ja kui me tõstame tõelise kuritegevuse statistika meie riigis ja kogu maailmas, siis selgub, et umbes 80% kuritegudest on toime pandud segaabielude hübriidide poolt. Siin on A. Puškin, hoolimata asjaolust, et ta polnud enam hübriid, vaid hübriidide poeg, sest tal oli ebastabiilne emotsionaalne sfäär. Sellepärast läks ta oma naise reetmise tõttu peaaegu teadlikult enesetapu duelli.

Kuid sageli muutuvad hübriidid mitte ainult maniakideks ja kurjategijateks, vaid ka kõige kurikuulsamateks natsideks ja sõjakurjategijateks. Ja selle iseloomulik näide on Schicklgruber-Hitler ja kõik tema lähedased, välja arvatud Göring. Ta pöördus delovi ja Perlmutter-Hruštšovi poole, kes andestas ja vabastas vanglatest kogu sellise vaevaga püütud juudi-Banderi kurjad vaimud ning käivitas NSV Liidu lagunemise protsessid ning lõi ka kõik eeldused Venemaa ja Ukraina praegusele konfliktile. Samas on viimane oma olemuselt muutunud juudi-banderlaste ja siono-fašistide poolt tõeliseks Kiievi ja uueks Hazariaks. Muide, näiliselt ebaloogiline termin “juudi-banderlased” tuli iisraellastelt, kes loobusid nendest hübriidnatsidest, kes on poola juudi Bandera ideoloogia järgijad, kelle südametunnistusel on tuhandeid piinatud venelasi, ukrainlasi, juute ja teiste rahvaste esindajaid.

Nii et siin, kui arvestada kogu endise NSV Liidu territooriumi, selgub, et kõige hübridiseerunud piirkond on Galicia, see tähendab Bandera natsismi kodumaa. Just siin, nagu ka Inglismaal, Hollandis, Baieris ja Lõuna-Itaalias ja Hispaanias, toimus varasemate ajastute ajal haplogrupi R1A valge elanikkonna suurenenud hübridiseerumine uustulnukate “lõunarahvastega”. Kuid võib-olla enne praegust globalistide-satanistide kunstlikult loodud Lähis-Ida ja Aafrika rahvaste sissevoolu Lääne-Euroopasse ei õnnestunud sellist hävitavamat “ragisevat segu”, mis sulatati erineva geneetika segust, nagu Galicias.

Ja me näeme, et just selle piirkonna esindajad on kõige vastuvõtlikumad natsismile ja rassismile ning siiani karjuvad just nende segageneetika tõttu kõige rohkem, et just nemad on kõige “puhtaverelisemad ukrainlased”. Ja pole üllatav, et just Austria juut Hitler ja Poola juut Bandera – kaks verist ghouli ja sõjakurjategijat-on nende jaoks “vaimsed gurud”. Kuid kui analüüsime selle piirkonna ajalugu, avastame hämmastava asja. Selgub, et vähemalt Alates Venemaa perioodist, kui selle pealinn oli Kiievis, lagunesid kõik riigid, kuhu see hübriidpopulatsiooniga territoorium kuulus, kas ise või vallutasid vaenlased ja jagunesid erinevateks osadeks. Ja just viimane selline riik oli Nõukogude Liit. Samuti näeme, mis juhtub kaasaegse Kiievi Khazariaga, kes millegipärast, teatades “Nõukogude pärandist” loobumisest, otsustas kõik nõukogude perioodi maa “kingitused” varuda. Kuid nagu näeme, viis Galicia näitel just see selleni, et”fraerite ahnus hävis”.

Kuid mitte asjata ei räägi ajalooliste kantslite palgatud parasiitide lobisejad õpikutes praktiliselt midagi Khazaria bandiidi-orjariigist, mis varem terroriseeris kõiki ümbritsevaid rahvaid. Ja seda seetõttu, et olles õppinud Hazaria tõelist ajalugu, saavad nutikad inimesed tänapäevast elu vaadates teha huvitavaid järeldusi. Nii et kõigile, kes soovivad teada tõde Khazaria kohta, soovitan Vene ajaloolase Dmitri Belousovi videoloenguid, mis on pühendatud sellele teemale ja põhinevad ametlikel, kuid tavainimestele vähetuntud kroonikatel ja muudel ametlikel allikatel.

Lühidalt öeldes oli mõte selles. et algselt oli Hazaria üsna võimas Vene Kaganat. Ja see oli tema ajaloo suurim ja säravam periood, mida saab võrrelda “kuldse ajastuga”. Kuid siis kutsuti riiki Kesk-Aasia rändurid palgasõduritena piiride kaitsmiseks. Nii muutus Vene Kaganaat järk-järgult islamiks. Ja see oli Hazaria teine periood, sealhulgas teine kronoloogia ja arengutaseme poolest – “hõbedane”. Ja lõpuks, just oma eksistentsi kolmandal ja lühimal perioodil – “vask” – muutus Khazaria väga bandiitlikuks ja orjapidavaks riigiks, mis terroriseeris kõiki naaberriike, mille eest vürst Svetoslav koos teiste temaga liitunud rahvastega meie praeguses riigis alistas.

Nii sai Hazaria selliseks pärast seda, kui tema valitsev eliit võttis vastu Babüloonia talmudismi, mis on natsismi vanim vorm. Ja just selle natsismi rahvuslik vorm on sionism. Kuid kuidas sai Khazari eliit sionistlikuks? Ja väga lihtsalt, hübriid – sionistide poolt pikka aega tõestatud tööriista – “juudi naiste Instituudi”kaudu. See tähendab, et ühele khaganile Anti naiseks juut ja ka kõik tema lapsed said juutideks. Ja just selle juudi kuninganna poeg kutsus juudi hierarhid Hazariasse. Tõenäoliselt olete ju. teate, et Iisraeli sionistliku riigi kodanikeks saavad ainult need hübriidid, kelle ema on juut. Nüüd, kui isa, nagu Žirinovski ja Girkin, siis vähemalt te kahandate, kuid te ei saa kunagi Iisraeli kodakondsust. Aga juudi emaga-palun.

Nii veensid ajalooliste katedraalide jutuvestjad võltsitud ajaloo ja kronoloogia põhjal juute, et see oli sunnitud meede “Rooma vallutamise”tingimustes. Kuid tegelikult pole neid väljamõeldud “Rooma impeeriumi”, “Vana-Kreeka” ja “Vana-Egiptuse”kunagi olnud. Kõik need maad olid osa Vedade tsivilisatsiooni territooriumist, mille artefakte omistavad ajaloolased nn “Antiikaja ajastule”. Ja tegelikult oli juba pärast selle tsivilisatsiooni surma olemas nn “Püha Rooma impeerium” või “püha esivanemate impeerium”, ja alles siis sai Rooma pealinna.

Kuid naaseme nende Euroopa kaasaegse” musta aristokraatia “” tulnukate esivanemate ” juurde. Vahepeal proovime mõista: miks see müüt juutidele peale suruti? Ja selleks, et sundida neid “hea ettekäändel” hübridiseeruma. Ja ikkagi tunnistavad nad, et juudid on”targad inimesed”. Ja tõepoolest, nende intelligentsus on väga arenenud. Kuid ta on väga “maalähedane” ja fikseeritud puhtalt materiaalsetele väärtustele. Kuid südametunnistuse ja vaimsusega on neil probleeme. Ja muidugi, just selline hübriidide omadus, nagu miski ei sobinud paremini inimkonna finants-ja majanduslikuks orjastamiseks, osana inimkonnale vaenuliku jõu plaanist.

Miks sobivad sellele rollile kõige paremini juudi hübriidid? Ja kuna nende” loojajumalad ” – elohimid, millest Toora räägib, lõid geenitehnoloogia abil juba oma valitseva eliidi hübriididena. see tähendab olendeid, kes, kuigi nende välimus sarnaneb tavalise hemoglobiiniverega inimestega, kannavad endas ka oma “loojajumalate”geneetikat. Sellepärast ei põhine nende veri hemoglobiinil, vaid hemotsüaniinil. Khazari projekt sünnitas sisuliselt juutide hübriidid valge rassiga, mida me nüüd teame kui “Ashkenazi”. Ja see on üks põhjusi, miks kasaarid viisid naaberriigid täis. Kuid selle viimase Khazaria klassikaline struktuur koosnes nii ” Jumala valitud “valitsevast eliidist kui ka” goyskist”, keda natsipropaganda”kahuriliha” üle pettis.

See ei tuleta teile midagi meelde, kui vaatame lähemalt tänapäeva USA, Suurbritannia ja Ukraina võimustruktuuri? Kuid kui USA – s ja Suurbritannias on valitsevas eliidis ka “musta aristokraatia” esindajaid, siis Ukrainas on see kõige puhtamal kujul taaselustatud Khazari-sionistlik projekt. Õigluse huvides tuleb mainida, et Venemaal on “Khazari lobi” üsna tugev. Pole ime, et Rothschildid rahastasid kõiki revolutsioone ja sõjalisi mässusid tsaari-Venemaal ning tegelikult elas riik aastatel 1917-1937 trotskistliku-sionistliku kurjade vaimude täieliku diktatuuri all, mis korraldas riigis kõigepealt “punase terrori”, seejärel vennatapu kodusõja ja seejärel massilised repressioonid.

Kuid isegi pärast trotskistliku “ülemuste” lüüasaamist jätkasid sionistid oma kahjulikku tegevust riigi ja rahva vastu võimupüramiidi keskmisel ja madalamal tasemel. Ja just trotskistlike kindralite vandenõu avas natsidele tee Moskvasse. Kahjuks Stalin, kes 1938. aastal “punase projekti” Rothschildide veristest küüsist välja rebis, ja siis, ehkki uskumatute pingutuste ja ohvrite hinnaga, suutis riik purustada veel ühe Rothschildi projekti – Hitleri Reich (mille vääriline pärija on tänapäevane El), sionistlik kurjus suutis Stalini tappa ja võimu tagasi saada 1953.aasta relvastatud riigipöördega (üks Rothschildi sulaste töö iseloomulikke jooni) ja just pärast seda moodustati meie teaduses ja võimustruktuurides taas Khazari fuajee, mis viis paratamatult riigi kokkuvarisemiseni ja lagunemiseni, tuginedes suuresti ussri põliselanikele.

Ja kui vaatate tähelepanelikult 1990.aastate “uusi vene” oligarhe, siis märkige üllatusega. et venelasi on nende seas väga vähe. Kuid Hazara fuajee variserliku harjumuse järgi pööratakse kõik pea peale. Nii oli see näiteks “Stalini laagrite” puhul, mis loodi tegelikult Trotski-Bronsteini – Rothschildide palgatud professionaalse “Jumala valitud” revolutsionääri USA-st-otsese dekreediga koos mitukümmend teise sama “revolutsionääriga”.

Ma tuletan teile seda meelde ainult selleks, et saaksite aru, mis viis valge rassi hübridiseerumiseni Annunaki-Elohimi loodud hübriididega. Kuid Ashkenazi pole ainus jõud, mis on seotud inimkonna hübridiseerimisega. Ja siin me tuleme nende ” võõraste esivanemate “juurde, kes vallutasid katastroofijärgse Lääne-Euroopa mitu sajandit tagasi, millest A. Lorenz räägib oma filmides tsüklist” püüdmine”. Need on Euroopa kaasaegse “musta aristokraatia” hübriidsed esivanemad, kes meie ajal, segatuna siono-Khazari pangaklannidega, moodustavad selle maailma globalistliku-satanistliku eliidi. Nii et isegi need tumedanahalised inimsööjapiraadid, kes olid Euroopa “musta aristokraatia” esivanemad, pole puhta musta rassiga seotud, nagu ka Ashkenazi eliit puhta valge rassiga. Need on musta rassi humanoidsed hübriidid koos oma loojajumalatega. Ja neil on ka hemotsüaniini veri. Seetõttu ei süüdistanud üks Aafrika liidritest asjata afroameeriklasi selles, et nad segunesid teiste rassidega ja muutusid seetõttu degenereerunud ja degradeerunud inimeste kogumiks.

Üldiselt püüab” Must aristokraatia “oma” sinise verega “okupatsiooni ajal Lääne-Euroopa hübriidset” Erbi “elanikkonda, kuid püüab siiski mitte segada” lihtrahvastega”. Sama kehtib ka Londoni City ja Walt Streeti siono-Khazari pangaklannide kohta. Kuid sellegipoolest on nad perioodiliselt sunnitud oma sünnitusse tooma “värsket verd”. Kuid nad võtavad selle sunniviisilise meetme, sest ilma selleta on neil raske oma inimlikku kuju kontrolli all hoida ja kogu nende tõeline kannibal-vampiiri olemus hakkab välja tulema. Kuid hübriidne ebainimlik ei taha, et inimesed avastaksid selle ebainimliku olemuse. Kuid nüüd teate, kes tegelikult hübridisatsiooni vajab.

Niisiis, mitte asjata süüdistas üks mustanahalistest Aafrika liidritest afroameeriklasi teiste rassidega segamises ja muutus seetõttu degenereerunud ja degradeerunud inimeste kogumiks. Ja samadeks degradeeruvateks hübriidideks muutuvad paratamatult Aafrikast ja Lähis-Idast Lääne-Euroopasse rändavad sisserändajad. Sest hübridisatsiooniprogramm on suunatud kogu inimkonna vastu, kuid ennekõike valge rassi vastu, mis kujutab endast suurimat ohtu maa sissetungijatele ja okupantidele tänu oma esivanemate geneetikale – “valgetele jumalatele”. Ja just seda geneetikat üritavad maailma eliidist pärit hübriidinimesed kõigepealt lahustada.

Kuid pole asjata, et meie esivanematel ja teiste Venemaa rahvaste esivanematel olid hõimudevaheliste ja eriti rassidevaheliste abielude suhtes ranged tabud. Ja alles nõukogude ajal suutsid Khazari lobist pärit sionistid need tabud tänu valepropagandale hävitada. Nõukogude inimesi pesti ajupestud muinasjutuga, et rahvusvahelised ja rassidevahelised abielud aitavad tugevdada rahvaste vahelist sõprust. Kuid kas tegelikult on rahvaste vahelise sõpruse jaoks vaja oma geneetikat nendega segada? Ja kas need abielud päästsid NSV Liidu natside-russofoobse vihkamise kokkuvarisemisest ja plahvatusest “okupantide”vastu? Kuid kõigi nende protsesside taga oli taas inimkonnale vaenulik jõud.

Iga rahvas ja iga rass on omal moel ainulaadne ja kannab selles maailmas oma ülesandeid. Ja geneetiline segamine viib teadvuse halvenemiseni ja degenereerunud Maniakkide, sõjakurjategijate, natside, rassistide, homoseksuaalide, satanistide ja teiste psüühikahäiretega inimeste ilmumiseni. Nüüd saate aru, miks Lääne võhiku jaoks tuli see sama inimkonnale vaenulik jõud välja oma versiooniga Nõukogude “internatsionalismist” ja “rahvaste sõprusest”, nimetades seda “liberalismiks” ja “sallivuseks”? Kuid me näeme suurepäraselt, et nende mõistete all kehtestatakse lääneriikide elanikkonnale valge rassi genotsiid ja degenereerunud degradantide otsene diktatuur.

Vaadake viimaste aastakümnete Hollywoodi filme. Kõikjal, nagu ka erinevates reklaamides, propageeritakse mitte ainult homoseksuaalsust, vaid ka rassidevahelisi ja rahvusvahelisi abielusid. Ja eriti tugev on see reklaam ja mõju valgetele naistele ja mustadele meestele. Miks? Jah, just selleks, et hävitada mõlemad rassid, segades nende geneetikat. Kuid sama kehtib ka teiste rasside kohta.

Kes korraldas pagulaste voolu EL – i ja Lääne-Euroopasse? Jah, samad globalistlikud satanistlikud klannid. Ja need sisserändajad ei saa aru. ükskõik kui “lahe” oli parasiteerida põliselanike kaelal ja nende lapsed muutuvad paratamatult degeneraatideks ja degenereeruvad. Sest mitte ainult geneetiline segunemine, vaid ka parasiitlus viib paratamatult teadvuse lagunemiseni ja degeneratiivsete “väärtuste”omaksvõtmiseni.

Ja sama juudi rahvas on ka selle jõu ohver, kes kasutas tavalisi juute alati “kahuriliha” ja “äikesevardana” tema korraldatud “juudi pogrommide”ajal. Ja need pogrommid kandsid korraga mitut eesmärki. Esimene on see, et rahvad lasevad tavaliste juutide jaoks auru välja ja ei jõua oma hädade tõeliste süüdlasteni. Teine, et juudid ise hiljem peale suruda Talmudi sionismi natside ideoloogiat, väites, et “goid vihkavad neid”. Ja kolmas lubas neil süüdistada kõiki teisitimõtlejaid olematus ” antisemitismis “(mis võib eksisteerida ainult siis, kui on olemas selle vastand – “Semitism”), ja selle poolt petetud rahvastele avaldada süüdistusi” holokaustis ” ja sundida neid maksma tõelist austust sionistlikule ja antisemiitlikule Iisraeli riigile.

Seetõttu ei tohiks kunagi segi ajada rahvaid end saatanlike eliitidega, kes teenivad globalistlikke sataniste nende plaanidega” vähendada ” ja degenereerida inimkonda, mis on osa laiemast plaanist luua “uus maailmakord”, mille kohaselt ei paista maa tavainimestele ja rahvastele midagi head. Kui nad kõik kokku ei tule, et meie planeedilt kogu inimkonnale Vaenulikud hübriidsed hemotsüaniini ebainimesed ja nende plastotsüaniini peremehed pekelimaailmadest minema ajada.

Tõlgitud artikkel, võib esineda ebatäpsusi.

Millised on meie tsivilisatsiooni alternatiivse tee iseloomulikud tunnused? Kas praegusest ummikseisust on mingit väljapääsu? Kahtlemata on olemas. Võib – olla on tehniliste, elektrooniliste ja digitaalsete “karkude” loomise asemel-inimese uinuvate võimete nõrgad asendajad-parem pöörata oma pilk mitte ainult väljapoole, vaid ka meie endi sisse?

Lõppude lõpuks ei asenda ükski protees meie loomulikke jalgu ja käsi ega taastumisvõimet. Samuti ei asenda ükski televisioon meile selgeltnägemist, transpordivahendeid – teleportatsiooni ja levitatsiooni ning internetti-teadvuse ühendamise võimalusi ühe infoväljaga.

Selle tee kaardistamist hakkavad tundma ka futuroloogid. Näiteks akademik I. V. Bestujev-Lada märkis: "on kahtlusi, et kaasaegne teaduslik-tehniline revolutsioon, hoolimata kõigist selle imedest, alles algab. On olemas teaduslikke külgi, mis võimaldavad oodata avastusi, mis on palju hämmastavamad kui eilsed ja tänased. 

Olen selle järeldusega täielikult nõus ka professor E. Muldashev – osaleja arvukatel ekspeditsioonidel Himaalajas ja Tiibetis, kes tegi palju teaduslikke avastusi Antiikaja esoteeriliste teadmiste põhjal. Näiteks kirjutas ta ühes oma raamatus: “Nad ütlevad, et pärast 2000.aastat tuleb maa peal” kuldne ajastu”, mil iidsed teadmised hakkavad inimestele avanema ja muudavad meie elu põhjalikult. Võib-olla sellepärast õnnestus meil sajandivahetusel ekspeditsioonid, mis viisid sensatsiooniliste leidude ja järeldusteni…»

Muidugi pole see” Kuldajastu ” inimkonnale vaenuliku jõu kahjuliku tegevuse tõttu veel saabunud. Kuid vältimatut vältida krameshnik ja nende teenijad ei suuda. Kuigi nad suudavad teda natuke kaugendada. Kuid ka inimkond ise võib tuua “Kuldajastu” lähemale ja hävitada kõik oma vaenlaste inimvastased plaanid, kui ta hakkab teadlikult tegutsema ja koos õiges suunas liikuma.

Pole juhus, et N. Roerich märkis, et “maailma tõelist tähendust on võimatu mõista enne, kui inimkond mõistab erinevusi” mehaanilise tsivilisatsiooni”ja tulevase vaimukultuuri vahel”.

Selgub ka K. Jungi väide, et”…kaasaegne inimene on näinud, et iga samm materiaalse “progressi” suunas suurendab järk-järgult üha kohutavama katastroofi ohtu.” Alternatiivsel tsivilisatsioonil on täiesti erinevad tunnused, mis põhinevad harmoonilise kooseksisteerimise põhimõtetel keskkonnaga ja harmoonilistel suhetel inimühiskonnas. Üleminek sellisele tsivilisatsioonile on keeruline protsess, mis nõuab nii teadlaste ja teadlaste kui ka ühiskonna tavaliste liikmete piisavaid jõupingutusi. See protsess võib kesta aastakümneid, kuid siiski on see ainus alternatiiv inimkonna ja planeedi maa tulevikule, kus nende edasine ühine areng on võimalik.

Selle harmoonilise alternatiivse tsivilisatsiooni ülemineku tee põhijooned võib esitada järgmiselt:

• loobumine intellekti tingimusteta juhtivast rollist, millel puudub vaimsuse areng;
• loominguline areng;
• intuitsiooni arendamine;
• aju poolkerade töö sünkroniseerimine;
• vaimse aspekti arendamine;
• ekstrasensoorsete võimete arendamine;
• kahepoolse taju tagasilükkamine (vastupidiste “poolte” ühendamine);
• alternatiivse energia arendamine;
• ökokülade loomine;
• Lääne ja Ida, teaduse ja religiooni lähenemine;
• taju võimaluste laiendamine.

Üksikasjalikumalt käsitletakse kõiki neid valdkondi järgmistes sellele teemale pühendatud postitustes.