Aja tunne, mis ei mahu kalendrisse
Ma ei mäleta täpset hetke, millal see tunne tekkis. Pigem oli see aeglane nihkumine, peaaegu märkamatult. Kalender seinal jäi samaks, kuupäevad vahetusid endiselt oma tavapärases rütmis, aga seesmiselt hakkas midagi vaikselt logisema. Mitte valusalt, pigem nagu king, mis on natuke vale numbri peal – käia saab, aga mugav ei ole.
Alguses arvasin, et asi on minus. Et olen väsinud, hajevil või lihtsalt vanemaks saanud. Aeg-ajalt tundus, et päevad on liiga lühikesed, teinekord jälle venisid nad kummaliselt pikaks. Kuud kadusid märkamatult, samas mõni nädal tundus kestvat terve igaviku. Ma ei osanud sellele kohe nime anda.
Mida rohkem ma sellele tagasi vaatan, seda selgemaks saab, et probleem ei olnud ajas endas, vaid selles, kuidas me teda mõõdame. Kalender ütleb väga täpselt, mis kuupäev täna on. Ta ütleb, mitu päeva on kuus, mitu nädalat aastas. Aga ta ei ütle midagi selle kohta, kuidas ma end täna tunnen. Ta ei küsi, kas ma olen väsinud või täis energiat, kas mul on vajadus olla rohkem seespool või väljapoole liikuda.
Ma jäin selle peale mõtlema. Kui aeg on midagi, mida me elame, mitte ainult loeme, siis miks tundub vahel, et need kaks ei klapi omavahel? Miks on nii palju hetki, kus kalender justkui surub edasi, aga keha tahaks veel olla, seedida, vaibuda?
Tagantjärele vaadates hakkasin märkama, et mu elu ei liigu sirgjooneliselt. Ta liigub lainetena. On perioode, kus kõik justkui koguneb ja tihkestub, ja siis tuleb hetk, kus see peab lahti minema. Mitte sellepärast, et midagi oleks valesti, vaid sellepärast, et nii see lihtsalt käib.
Praegune ajamõõtmine ei armasta neid laineid. Ta eeldab järjepidevust, stabiilsust, ühtlast tempot. Sama rütmi esmaspäevast reedeni, kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kui sa sellest välja kukud, siis tundub nagu sina oleksid probleem.
Mingil hetkel sain aru, et ma ei otsi uut kalendrit. Ma otsin keelt, millega kirjeldada seda, mida ma niikuinii kogen. Midagi, mis lubaks ajas olla ilma pideva surve ja hinnanguta. Midagi, mis annaks loa ka neile faasidele, kus ei juhtu „midagi nähtavat“, aga sees toimub palju.
See oli hetk, kus hakkasin üldse mõtlema, et äkki aeg ei ole ainult joon, millel me edasi liigume. Äkki on ta ka ring. Või spiraal. Või lihtsalt rütm, mille sees me aeg-ajalt eksime, aga kuhu alati tagasi jõuame.
Ja see mõte ei tulnud korraga. Ta tuli vaikselt. Nagu tunne, mis ei mahu kalendrisse, aga ei kao ka ära.
Kust tuli 13 kuu ja 28 päeva mõte
Ma ei jõudnud selle mõtteni otsides. Pigem tundub tagantjärele, et ta leidis mind ise. Nagu mõned ideed teevad – nad ei tule ukse taha koputama, vaid istuvad vaikselt kuskil teadvuse serval ja ootavad, kuni sa oled valmis neid päriselt kuulma.
Kui 13 kuu ja 28 päeva rütm mu ellu ilmus, ei tekitanud see minus vaimustust ega vastuseisu. Pigem kummalist äratundmist. Mitte “see on õige”, vaid “see on tuttav”. Nagu oleksin seda varem teadnud, aga vahepeal ära unustanud.
Esmapilgul tundus see liiga lihtne. 13 kuud, igas 28 päeva. Kõik kuud ühesugused. Neli nädalat, ei mingeid erandeid. Midagi minus tahtis kohe küsida: kuidas saab miski nii ühtlane päriselt toimida? Me oleme harjunud, et aeg on konarlik, ebaühtlane, täis nihkeid ja parandusi. See on justkui normaalne.
Aga mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda selgemaks sai, et see konarlikkus ei ole looduse oma. See on inimese tehtud. Meie kalender ei ole sündinud kehast ega rütmist, vaid vajadusest sobitada aeg süsteemidesse. Majandusse, töökorraldusse, arvestusse.
13 kuu mõte seevastu ei tundunud olevat kellegi välja mõeldud lahendus. Ta tundus pigem vaatlusena. Nagu keegi oleks vaadanud elu kulgu ja öelnud: umbes nii see liigubki. Mitte täpselt, mitte mehaaniliselt, vaid piisava korrapäraga, et seda oleks võimalik tunnetada.
Ma ei hakanud seda mõtet kohe romantiseerima. Mind ei huvitanud, kas see on ajalooliselt „õige“ või kellele see kunagi kuulus. Mind huvitas hoopis see, miks see minus midagi rahustas. Miks mõte igast kuust kui terviklikust tsüklist tekitas kergendust, mitte survet.
28 päeva on piisavalt pikk, et midagi kogeda. Piisavalt lühike, et mitte ära kaduda. Seal on algus, keskpaik ja vaibumine. Seal on ruumi nii hoogsusele kui ka tagasitõmbumisele. Kui ma püüdsin oma elu nende lõikudena vaadata, hakkasid mõned asjad paika loksuma.
Mingil hetkel mõistsin, et mind ei köida mitte see, et aasta oleks teistsugune. Mind kõnetas see, et kuu oleks terviklik. Et iga ajaperiood kannaks endas oma algust ja lõppu, ilma et peaks kogu aeg kuhugi järgmisse „paremasse“ aega rabelema.
Tagantjärele vaadates oli see vist esimene kord, kus ma hakkasin aega nägema mitte ressursina, vaid ruumina. Midagi, mille sees saab olla, mitte ainult edasi liikuda.
Ja see muutis vaiksel viisil kogu ülejäänud mõtlemist. Mitte järsult, mitte revolutsiooniliselt. Pigem nagu nihutus fookuses. Aeg ei olnud enam vaenlane ega surve, vaid keskkond. Midagi, millega saab õppida koos hingama.
Siis hakkasin alles küsima järgmisi küsimusi. Mitte enam „kas see on loogiline“, vaid „miks see tundub kehale nii tuttav“. Ja sealt avanes järgmine kiht.
Miks see rütm tundub kehale tuttav
Ma ei jõudnud selleni mõistuse kaudu. Pigem keha kaudu. See on kummaline öelda, aga mida rohkem ma 28-päevase rütmi peale mõtlesin, seda vähem see tundus ideena ja seda rohkem tundus ta kogemusena. Nagu midagi, mida ei ole vaja õppida, vaid meenutada.
Hakkasin märkama, et mu enesetunne ei ole juhuslikult muutlik. See liigub lainetena. On päevi, kus mõte on terav, keha kerge ja suund selge. Ja siis, peaaegu märkamatult, hakkab see kõik vaibuma. Mitte katki minema, vaid lihtsalt teise faasi liikuma. Vaiksemaks, hajusamaks, tundlikumaks.
Varem püüdsin neid muutusi tasandada. Suruda end ühtlasesse rütmi, sest nii „peab“. Nüüd hakkasin nägema, et võib-olla ei ole need kõikumised probleem. Võib-olla on need hoopis märk sellest, et midagi minus töötab täpselt nii, nagu ta on loodud töötama.
28 päeva ei jaga aega lihtsalt nädalateks. Ta loob kaare. Alguses on alati mingi liikumine, isegi kui see on vaevumärgatav. Siis tuleb faas, kus energia koguneb ja otsib väljundit. Mingil hetkel on kõik justkui kohal, küps, täis. Ja siis hakkab see loomulikult lahti laskma.
Ma jäin selle peale mõtlema, kui palju energiat olen elu jooksul kulutanud selleks, et seda vaibumist ignoreerida. Et olla sama terav ja toimekas ka siis, kui keha tegelikult tahaks vaiksemat olemist. Kalender ei küsi kunagi, kas see on õige hetk pingutamiseks. Ta lihtsalt liigub edasi.
Mida rohkem ma oma rütme jälgisin, seda selgemaks sai, et keha ei ela kuude ega aastate järgi. Ta elab tsüklite järgi. Mitte alati täpselt mõõdetavate, aga äratuntavate. Ja need tsüklid ei ole midagi, mida saaks lõputult ümber õpetada.
Mingil hetkel hakkasin märkama ka seda, kuidas teised inimesed minu ümber samamoodi lainetavad. Mitte sünkroonis, vaid igaüks oma rütmis. Keegi tõmbub tagasi just siis, kui teine avaneb. Keegi on keset tõusu, kui keegi teine juba vaibub. See kõik on nii inimlik, et tundub kummaline, kui vähe me sellest räägime.
28-päevane rütm ei püüa neid erinevusi siluda. Ta lubab neid. Ta ütleb vaiksel moel, et sa ei pea olema kogu aeg samas seisundis. Et muutus ei ole häire, vaid osa tervikust.
Ja võib-olla just sellepärast tundub see kehale tuttav. Sest keha ei vaja täiuslikkust ega järjepidevust. Ta vajab rütmi. Midagi, mille sees saab nii liikuda kui ka puhata, ilma et peaks kogu aeg seletama, miks täna on teisiti kui eile.
Sellest arusaamisest kasvas järgmine küsimus peaaegu iseenesest. Kui see rütm on nii loomulik ja rahulik, miks on arv, mis seda sümboliseerib, saanud ajas nii ebamugava maine? Ja sealt viis mõte edasi järgmisse peatükki.
Arv 13 ja selle vaikne nihestav jõud
Ma ei ole kunagi päriselt kartnud arvu 13. Pigem olen ma teda märganud. Nagu inimest, kes astub ruumi ja kelle kohalolek muudab õhku, isegi kui ta ise midagi ei ütle. Midagi nihkub paigast, mitte nähtavalt, aga tuntavalt.
Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda selgemaks sai, et 13 ei ole ebamugav oma sisu pärast. Ta on ebamugav oma positsiooni pärast. Ta tuleb alati pärast midagi lõpetatut. Pärast 12-t, mis tundub kuidagi terviklik, suletud, valmis. 12 on ring, mis jookseb kinni. 13 on samm üle selle piiri.
Ma jäin selle peale mõtisklema, kui palju me tegelikult armastame lõpetatust. Selgeid alguseid ja lõppe. Numbreid, mille juures saab joone alla tõmmata ja öelda: nüüd on see tehtud. 13 ei luba seda. Ta ütleb vaikselt, et midagi ei ole tegelikult lõplik. Et iga lõpp on juba natuke järgmine algus.
Võib-olla just seepärast on 13 saanud ajas külge märke, mis ei ole temale endale omased. Mitte sellepärast, et ta tooks halba õnne, vaid sellepärast, et ta toob ebamugavaid küsimusi. Ta ei kinnita olemasolevat korda, vaid nihutab seda. Ja nihestus on alati hirmutavam kui lagunemine, sest ta juhtub märkamatult.
Kui mõelda 13 kuule kui aastale, siis ka seal ei ole midagi dramaatilist. Aasta ei lähe katki. Ta lihtsalt jaotub teisiti. Aga see „teisiti“ on piisav, et raputada harjumust. Ja harjumused hoiavad meid sageli rohkem koos kui tõde.
Mingil hetkel sain aru, et 13 ei ole mässaja. Ta ei tule midagi lõhkuma. Ta tuleb meenutama, et süsteem ei ole kunagi kogu lugu. Et alati on veel üks samm, veel üks ring, veel üks kiht, mida ei saa tabelisse panna.
Ja see teadmine võib olla vabastav, aga ainult siis, kui sa ei püüa seda kontrolli alla saada. Kui sa lubad endale teadmise, et kõik ei pea olema lõpuni seletatud ega lukus.
13 ei ole mugav arv. Ta ei silu. Ta ei rahusta. Aga ta ei ole ka vaenulik. Ta on pigem nagu peegel, mis näitab kohta, kus süsteem lõpeb ja elu jätkub omasoodu.
Kui ma seda mõtet endas kandsin, hakkas järjest selgemaks saama, et asi ei ole ainult ühes arvus või ühes kalendris. Asi on ajas endas. Selles, kuidas me teda kujutleme ja milleks me teda kasutame. Ja sealt avanes järgmine vaade.
Aeg kui ring, mitte joon
Mida rohkem ma ajast mõtlesin, seda vähem suutis ma teda ette kujutada sirgjoonena. See joon – algus, keskpaik, lõpp – oli mind pikka aega teeninud. Ta oli selge, loogiline, arusaadav. Aga ühel hetkel hakkas ta kitsaks jääma. Mitte vale, lihtsalt ebapiisav.
Ring tuli mu mõtetesse tasapisi. Mitte kujundina, vaid tundena. Nagu korduv liikumine, millel ei ole vaja lõplikku sihti. Alguses tundus see isegi veidi ebamugav. Me oleme harjunud mõtlema, et edasi liikumine tähendab paremini, rohkem, kaugemale. Ring ei luba sellist lihtsat mõõtu. Ring lubab tagasi tulla.
Ma jäin selle üle pikemalt mõtlema. Tagasitulek on meie kultuuris sageli seotud läbikukkumisega. Kui oled juba kuskil olnud ja pead uuesti sinna minema, siis tundub, nagu oleksid midagi valesti teinud. Ring aga ütleb midagi muud. Ta ütleb, et tagasitulek on loomulik. Et sa ei tule samasse kohta sama inimesena.
Kui ma püüan oma elu vaadata ringidena, mitte sirgjoonena, muutub palju leebemaks. Ma ei pea iga kogemust maksimaalselt ära kasutama. Ma ei pea kõike kohe mõistma. Ma tean, et teatud teemad tulevad tagasi. Mitte selleks, et mind karistada, vaid selleks, et ma näeksin neid uue nurga alt.
28-päevane rütm sobitub sellesse mõttesse peaaegu iseenesest. Iga kuu on omaette ring. Ta algab vaikselt, kogub hoo, jõuab tippu ja laseb siis lahti. Mitte midagi ei jää seisma, aga ka mitte midagi ei pea kestma igavesti.
See arusaam muutis ka mu suhet väsimusega. Kui aeg on joon, siis väsimus on takistus. Midagi, mis tuleb eemaldada või ületada. Kui aeg on ring, siis väsimus on faas. Märk sellest, et üks liikumine on jõudnud lõpuni ja enne järgmist on vaja ruumi.
Mingil hetkel sain aru, et ring ei ole aeglasem kui joon. Ta on lihtsalt ausam. Ta ei eelda, et inimene oleks pidevalt sama. Ta lubab muutust ilma süütundeta. Ja see lubadus on haruldane.
Kui ma seda kõike enda sees lahti mõtestasin, hakkas ka vanus teistmoodi tunduma. Mitte numbrina, mis liigub ainult ühes suunas, vaid kogemusena, mis süveneb ring ringi järel. Ja sealt viis mõte edasi selleni, kuidas vananedes ajataju vaikselt muutub.
Mida vanemaks saades ajas märkama hakkan
Vanusega ei juhtu ajaga midagi dramaatilist. Ta ei murdu ega muutu järsku teistsuguseks. Pigem nihkub fookus. Kui varem tundus aeg olevat midagi, mida tuleb kasutada, täita ja maksimaalselt ära rakendada, siis nüüd hakkab ta vaikselt meenutama keskkonda, milles ma lihtsalt olen.
Ma ei loe enam nii täpselt. Mitte päevi ega isegi mitte aastaid. On sündmusi, mis tunduvad olevat toimunud alles hiljuti, kuigi kalender ütleb midagi muud. Ja on hetki, mis tunduvad väga kauged, kuigi neist ei ole möödas kuigi palju aega. See ei ole mäluhäire. See on teistsugune mõõtkava.
Mingil hetkel sain aru, et aeg ei kinnitu enam kuupäevade külge, vaid seisundite külge. Ma mäletan, milline ma olin, mitte millal see täpselt oli. Mäletan faase, mitte aastanumbreid. Ühte perioodi iseloomustab rahutus, teist vaikne kogunemine, kolmandat lahtilaskmine.
Kui mõelda vanusele tsükliliselt, mitte lineaarselt, kaob ka osa survest. 45 ei ole enam koht joonel, mis liigub paratamatult lõpu poole. Ta on koht ringis. Üks paljudest ringidest, mille sees on juba kogemus, aga ka ruum edasiseks.
Ma jäin selle peale mõtlema, kui palju meie hirm ajas vananemise ees on seotud just lineaarse mõtlemisega. Kui aeg liigub ainult ühes suunas, siis iga samm edasi tähendab kaotust. Ringis liikudes tähendab see aga süvenemist. Sama teema juurde naasmist, aga uue arusaamisega.
See ei tee vananemist alati lihtsaks. Keha annab ikkagi märku, piirid muutuvad. Aga see muudab suhte nendesse muutustesse pehmemaks. Need ei ole enam märgid ebaõnnestumisest, vaid osa liikumisest.
Mida rohkem ma seda endas tunnetan, seda vähem tunnen vajadust võrrelda. Mitte teistega ja isegi mitte oma varasema minaga. Iga faas on omaette. Tal on oma tempo ja oma tõde.
Ja võib-olla ongi see üks suurimaid muutusi, mis ajas vananedes toimub. Aeg ei ole enam midagi, mille vastu võidelda. Ta on midagi, millega saab koostööd teha. Mitte teadlikult ja pingutatult, vaid vaikselt, kuulates.
Sellest kohast jäi mulle üks mõte, mis ei tahtnud enam lahti lasta. Et võib-olla ei pea me aega ümber korraldama. Võib-olla piisab, kui me lubame endale teistsuguse suhte temaga. Ja see mõte sobib hästi viimaseks peatükiks.
Mõte, mis jääb edasi liikuma
Ma ei jõudnud selle kõige juures ühegi lõpliku vastuseni. Ja ausalt öeldes ei tundunudki see vajalik. Mida rohkem ma ajast, rütmidest ja tsüklitest mõtlesin, seda vähem tahtsin midagi paika panna. Mõned asjad muutuvad selgemaks just siis, kui nad jäävad veidi lahti.
Ma ei vaata enam kalendrit samamoodi. Ta on endiselt kasulik, praktiline, vajalik. Aga ta ei ole enam autoriteet mu sisemise aja üle. Kui päev on vaikne, siis ma ei pea seda enam raisatuks. Kui kuu on hajus, ei otsi ma kohe viga. Ma püüan pigem märgata, kus faasis ma olen.
Võib-olla ei ole 13 kuud ega 28 päeva lahendus. Võib-olla on nad lihtsalt meeldetuletus. Et aeg ei ole ainult see, mida mõõdetakse, vaid ka see, mida tuntakse. Ja need kaks ei pea alati kattuma.
Ma jäin selle peale mõtlema, kui sageli me sunnime end edasi liikuma lihtsalt sellepärast, et kalender ütleb, et peaks. Mitte sellepärast, et sees oleks ruumi või jõudu. Tsükliline mõtlemine ei vabanda kõike välja, aga ta lubab ausust. Ta lubab öelda: praegu on see koht.
Ja võib-olla ongi see suurim väärtus. Mitte uus süsteem, vaid uus tähelepanu. Mitte teistsugune aeg, vaid teistsugune kuulamine.
Kui ma luban endal seda mõtet kanda, siis ei muutu mu elu kohe teistsuguseks. Aga ta muutub pehmemaks. Vähem kiskuvaks, vähem tõukavaks. Rohkem kohalolevaks.
Ja ehk sellest piisabki. Et mitte joosta ajast ette ega jääda temast maha, vaid liikuda temaga koos. Ringi mööda. Vahel aeglaselt, vahel kiiremini. Teades, et ükski faas ei ole lõplik ja ükski vaikus ei ole tühi.
See mõte jääb minuga. Ja ma ei kiirusta temast edasi.