Mingil hetkel tundsin, et pean endale midagi tunnistama. Mitte lugejale, vaid iseendale. Et kõik see, mis mind 13 kuu ja 28-päevase rütmi juures kõnetab, ei pea olema iidne selleks, et olla tõene. Ja et ausus ei vähenda kogemust, vaid teeb selle kandvamaks.
13 kuu nimed on sageli esitatud justkui midagi, mis on alati olemas olnud. Nagu oleks keegi need kunagi ammu kivisse raiunud ja meie lihtsalt avastanud. Tegelikult on need nimed palju nooremad. Nad on katse. Keeleline raam, mille abil kirjeldada faase, mitte ajalugu.
Kui ma seda endale lubasin, kadus ka pettumus, mida ma alguses kartsin. Midagi ei varisenud kokku. Vastupidi. Mõte, et inimesed on ka tänapäeval püüdnud ajaga teistmoodi suhestuda, tundus isegi lohutav. See tähendas, et otsing ei ole lõppenud.
13 kuu nimed ei kirjelda niivõrd aega, vaid seisundeid. Nad ei ütle, mis peab juhtuma, vaid viitavad sellele, mis võib parasjagu esil olla. Need on pigem orientiirid kui reeglid. Ja võib-olla just seetõttu tekitavad nad ka segadust – me oleme harjunud, et nimed määravad, mitte ei suuna.
Ma jäin selle üle mõtlema, miks meid üldse nii väga häirib teadmine, et midagi on „hilisem“. Nagu oleks väärtus seotud vanusega. Aga kogemus ei küsi sünniaastat. Kui miski töötab kehas ja teadvuses, siis ta töötab. Mitte seepärast, et ta on iidne, vaid seepärast, et ta on tabav.
Aususmoment ei tähenda siin müüdi lõhkumist pahatahtlikult. Ta tähendab lihtsalt ruumi loomist. Ruumi, kus ei pea uskuma, aga võib kogeda. Kus ei pea tõestama, aga võib tunnetada.
Mulle tundub, et 13 kuu nimed ongi kõige ausamad siis, kui me ei kasuta neid vastustena. Kui me ei küsi nende käest, kes me oleme või kuhu peaksime jõudma. Kui me laseme neil olla sõnad, mis aitavad märgata, mis juba toimub.
Ja võib-olla on see kõige tervem viis ajasüsteemidega suhestuda. Mitte otsida neis autoriteeti, vaid peeglit. Midagi, mis aitab näha, mitte juhtida.
Kui ma nüüd tagasi vaatan kogu sellele teekonnale – rütmile, numbritele, kehale, ajale –, siis saan aru, et miski ei ole kaduma läinud. Midagi ei ole ära võetud. Pigem on kihte juurde tulnud. Ja koos nendega ka kergus.
Aeg ei pea olema püha, et olla tähenduslik. Ta ei pea olema iidne, et olla tõeline. Piisab sellest, kui ta lubab meil end paremini kuulata.
Ja võib-olla ongi see kogu selle loo kõige vaiksem tuum.
